KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 9. november 2020, Tallinn kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-19-8515 Kohtukoosseis Sten Lind, Ivi K

§ 169järgi süüdi ning mõistis talle karistuseks kuus kuud vangistust. Kar

S § 74 alusel määras kohus, et karistust ei pöörata täitmisele, kui E.F ei pane kaheaastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab käitumiskontrolli ajal KarS §-st 75 tulenevaid kontrollnõudeid ning kohustusi otsida endale hiljemalt kahe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest töökoht ning täita ülalpidamiskohustust. Kohus luges tõendatuks, et E.F ei ole maksnud alates

1. augustist 2017 kuni
2. a aprillini Y ja QQ-le
3. augusti 2017 kohtuotsusega väljamõistetud elatist. Kannatanu on püüdnud igati E.F-ile vastu tulla, pakkudes E.F-ile elatise maksmise võimalust väiksemas summas, kuid sellele vaatamata ei ole E.F maksnud elatisraha ise mitte ühtegi eurot. Selle aja sees on üksikuid makseid teinud E.F ema. Kohus luges tõendatuks ka selle, et lapsi kasvatav CC kasutas ülekantud raha eesmärgipäraselt: ülekantud raha eest tasuti YY treeningute eest. Kohus märkis, et see lükkab ümber E.F väited, et CC soovib elatisrahana väljamõistetud raha kulutada enda ja mitte laste huvides. Maakohus ei pidanud põhjendatuks E.F väidet, et ta ei saanud talt väljamõistetud elatist maksta, sest ei saa tervislikel põhjustel töötada ja töökohtadest, kus ta süüdistuses märgitud ajavahemikus töötas, jäi tal palk saamata. Maakohus leidis, et E.F terviseprobleemid ei ole sellised, mis ei võimaldaks tal töötada. See, et E.F-il on 17.juulil 2019 tuvastatud osaline töövõimetus, ei tähenda, et tal ei ole võimalik üldse tööd saada. Kuigi XXX ja XXX diagnoositi E.F-il alles 2019, on need terviseprobleemid olnud E.F-il kogu elu. Nimetatud asjaolu ei takistanud E.F-il 2 töötada ajal, mil ta elas koos kannatanu CC-ga. Ka hiljem on E.F töö käinud, kuid ei ole elatist maksnud sellest hoolimata. Süüdistatava käeprobleem ei saa olla nii suur, et see takistaks lihttööde tegemist, kuivõrd süüdistatava ja tunnistaja ütluste kohaselt on süüdistatav võimeline juhtima autot või bussi, mis aga eeldab mõlema käes kasutamist. Väidet, et kõigil töökohtadel, kus E.F selle aja sees töötas, jäi tal palk kätte saamata, ei pidanud kohus usutavaks. Maakohus leidis, et E.F käitumisest nähtuvalt on ta algusest peale püüdnud vältida lastele elatusraha maksmist, tuues selleks erinevaid ettekäändeid (tervis, palka ei makstud jne). Maakohtu hinnangul ei ole E.F teinud mõistlikke jõupingutusi oma varalise seisundi parandamiseks määrani, mis võimaldaks tal ülalpidamiskohustust võimalikult suures ulatuses täita. Töötuna oli ta süüdistuses märgitud ajavahemiku jooksul arvel vaid kaks kuud, mis tähendab, et ta ei ole piisava intensiivsusega otsinud tööd või muud legaalset sissetulekuallikat. Kohus tegi E.F ja tunnistaja DD ütlustest järelduse, et elatise mittemaksmise eesmärk on viia kannatanu CC majanduslikult nii halba olukorda, et ta on sunnitud lapsed isa juurde elama saatma ja siis avaneks E.F-il omakorda võimalus saada laste pealt riiklikku toestust ja nõuda CC-lt elatisraha.
4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni E.F kaitsja M. Frey, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja E.

§ 169järgi õigeksmõistmist.

Kaitsja on seisukohal, et E.F ei ole teadvalt kõrvale hoidunud oma lastele Y ja QQ-le elatisraha maksmisest. Ta on tasunud laste laagrite ja trennide eest ning osaliselt ka elatisraha. Kõik sissetulekud, mis E.F-il on olnud, on läinud tema nõuete täitmiseks, sealhulgas elatise maksmiseks. E.F-il on 4 last. Elatis on välja mõistetud ka vanimale tütrele ja tema on täiturite nimekirjas esimesel järjekohal. Kohtus andis E.F ütlusi, et ta sooviks maksta 50–75 eurot lapse kohta kuus, aga tal lihtsalt pole raha, et maksta. E.F-il puuduvad varad, mille arvelt oleks võimalik elatist tasuda. Ta ei ole varjanud oma vara ega esitanud ebaõigeid andmeid oma töö ja sissetulekute kohta. Kaitsja kinnitab, et E.F on otsinud tööd ja teinud jõupingutusi oma majandusliku olukorra parandamiseks. See ei ole õnnestunud tema tervisliku seisundi ja muude temast mitteolenevate põhjuste tõttu. Viidates Riigikohtu lahenditele kriminaalasjades nr 3-1-1-58-16, 3-1-1-84-12 ja 3-1-1-59-16, märgib kaitsja, et see, kui isikul ei ole võimalik elatist maksta, välistab tema teo vastavuse KarS § 169 koosseisule.

1. Apellatsioonile esitas kirjaliku vastuse, milles leiab, et E.F karistust ei tohiks leevendada. Kannatanu ei pea E.F ja tema kaitsja selgitusi piisavateks ega usutavateks. Tema hinnangul on E.F-il alati olnud võimalus tööle minna ning asuda end ise elatama. Ta käis 3 tööl ja sai korralikku sissetulekut ajal, kui elas koos CC-ga. Ta kasutas kannatanu pangakontosid ja omas nendele kontotele allkirjaõigust ning enda pangakaarte. Sel ajal ei esinenud tal mitte ühtegi terviseprobleemi. Need probleemid tulid ilmsiks vahetult peale lahkuminemist, kui tuli aeg asuda lahus elavatele lastele elatist maksma. Samuti ei jätkanud E.F pärast lahkuminekut enam ametlikult tööl käimist. Ajal, kui lapsed elasid ajutiselt 3,5 kuud E.F juures, käis ta tööl ja teenis palka. Ta plaanis laste sõnul ka uue auto ostu. Niipea, kui lapsed ema juurde tagasi tulid, kaotas E.F töökoha ja jäi niiöelda koduseks isaks. Ta taotles endale osalise töövõime ja jäi lootma parematele aegadele. CC leiab, et selline käitumine on väga läbinähtav nii kõrvaltvaatajale kui ka ametnikele. E.F ei ole teinud kõik endast olenevat, et tagada endale sissetulek ja lastele määratud elatis. Selline manipuleeriv käitumine kahjustab otseselt tema alaealisi lapsi Y ja QQ, kelle elukvaliteet seetõttu kannatab. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Apellatsiooni argumendid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
3. Kaitsja on apellatsioonis viidanud kolmele Riigikohtu lahendile, mis tema väitel kinnitavad apellatsioonis öeldut, et kui isikul ei ole võimalik elatist maksta, ei vasta tema tegu KarS § 169 koosseisule. Tegemist on paraku sisutühjade viidetega, sest kaitsja ei ole ära näidanud, et Riigikohus oleks teinud järeldusi asjaolude kohta, mis sarnanevad praeguse menetluse esemeks olevaga. St ära on näitamata, et nende Riigikohtu lahendite ratio decidendi on kasutatav ka praegusel juhul. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole viidatud Riigikohtu otsused kuidagi E.F kasuks kasutatavad. Neist otsustest kahes (3-1-1-84-12 ja 3-1-1-59-16) on Riigikohus jätnud muutmata madalama astme kohtu tehtud õigeksmõistvad otsused, kus õigeksmõistmise põhjuseks oli süüdistuse pealiskaudsus (süüdistuses polnud ära näidatud, milles seisnes kuritahtlik kõrvalehoidumine). Apellatsioonis argumenti, nagu ei vastaks E.F-ile esitatud süüdistus nõuetele, esitatud ei ole, mistõttu ei ole ka viidatud Riigikohtu otsused asjakohased. Kriminaalasjas nr 3-1-1-58-16 tehtud otsusega Riigikohus aga tühistas Tallinna Ringkonnakohtu õigeksmõistva otsuse ja saatis kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Ses asjas leidis Riigikohus, et isegi kui elatise maksmiseks kohustatud isik töötab, kuid saab nii väikest tasu, et sellest elatise maksmine on raske, võib talle ette heita seda, et ta ei ole teinud mõistlikke pingutusi oma varalise seisundi parandamiseks (otsuse p. 45). Sellest tulenevalt ei näe ringkonnakohus, et seegi Riigikohtu lahendi seisukohad oleks kuidagi kasutatavad E.F kasuks.
4. Kaitsja väide, et elatise maksmise võimatus on teo koosseisupärasust välistav asjaolu, ei ole täpne. Nagu viimati osutatud Riigikohtu otsusestki tuleneb, võib elatise mittemaksmine vastata KarS § 169 koosseisule ka juhul, kui isiku sissetulek on väike või puuduvad sissetulek 4 ja vara sootuks. Sellisel juhul sõltub vastus küsimusele, kas isiku käitumine vastab KarS §-le 169, sellest, kas isik on teinud mõistlikke pingutusi oma varalise seisu parandamiseks. Harju Maakohtu otsuse kohaselt pani E.

§-le 169 vastava teo toime nii sellega, et ta ei tasunud lastele kasvõi talt väljamõistetust väiksemat elatist hoolimata sellest, et ta mingisuguseid sissetulekuid sai, kui ka sellega, et ta ei teinud piisavaid pingutusi oma varalise seisundi parandamiseks.

1. Kaitsja väidab, et kõik sissetulekud, mis E.F-il on olnud, on läinud tema vastu esitatud nõuete täitmiseks, sealhulgas ka elatise maksmiseks. E.F-il on 4 last, elatis on välja mõistetud ka vanimale tütrele ja tema on täiturite nimekirjas esimesel järjekohal. Kaitsja väitel on E.F otsinud tööd ja teinud jõupingutusi oma majandusliku seisundi parandamiseks. See ei ole õnnestunud E.F tervisliku seisundi ja muude temast olenematute asjaolude tõttu. Ringkonnakohus nendib, et Maksu- ja Tolliameti andmetel on E.F saanud
2. aastal maksustatavat tulu. Maakohus on ühtlasi lugenud tõendatuks, et E.F ise ei ole süüdistuses nimetatud ajavahemikul Q ja YY-le üldse elatist maksnud (üksikuid makseid on teinud tema ema, sh on tasutud elatise hulka arvatud ka ülekanne, mille puhul oli ülekande selgituse kohaselt tegemist sünnipäevakingiga). Kaitsja ei ole viidanud ühelegi tõendile, millele tugineb tema väide, et kõik E.F sissetulekud on läinud tema vastu esitatud nõuete tasumiseks. Toimikus olevatest täitemenetluse registri andmetest on näha, et E.F vastu on täitemenetluses hulgaliselt nõudeid, kuid need andmed ei ütle midagi nende nõuete tasumise kohta (tl. 56–60). Pankade vastustest neile esitatud päringule E.F arvelduskontode kohta on näha, et E.F-il on arvelduskontod SEB Pangas ja Swedbankis, kuid kummalgi pangakontol ei ole
3. aprillist 2017 kuni
4. aprillini 2019 tehinguid toimunud (tl. 17 – 19). Seega ei ole toimikus olevatest tõenditest näha, et kogu E.F sissetulek oleks läinud täitemenetluses olevate nõuete tasumiseks. Mis puutub kaitsja väitesse, et E.F ei ole varjanud oma vara ega esitanud ebaõigeid andmeid töö ja sissetulekute kohta, siis seda ringkonnakohus analüüsima ei hakka, sest sissetulekute varjamist elatise maksmisest kõrvalehoidumiseks ei ole E.F-ile süüdistuses ette heidetud. Kaitsja toob apellatsioonis välja, et E.F-il on kokku neli last ja ka neist vanima kasuks on elatis välja mõistetud. See argument ei õigusta Q ja YYle elatise maksmata jätmist. Vanematel on ühetaolised kohustused kõigi laste ees ja ühtede laste ülalpidamise kohustuse rikkumist ei saa õigustada vajadusega teisi lapsi ülal pidada. Kuigi apellatsioonis on väidetud, et E.F on osaliselt elatisraha maksnud, ei ole apellatsioonis näidatud ära, millistele tõenditele see väide tugineb, ega seda, millise vea maakohus tegi tõendite hindamisel, kui jõudis järeldusele, et E.F ise ei ole süüdistuses nimetatud ajavahemikul üldse elatist maksnud ning üksikuid makseid on teinud vaid tema ema. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus põhjendatuks maakohtu etteheiteid, et saadud sissetulekuid pole E.F üldse kasutanud elatise tasumiseks. Tema eest on vähesel määral täitnud laste ülalpidamise kohustust tema ema. Ka need maksed on olnud üksikud, väiksed ja 5 juhuslikud ega muuda alusetuks süüdistuse väidet, et regulaarselt ega ettenähtud ulatuses Q ja YY elatist tasutud ei ole.
5. Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtuga, et E.F ei ole teinud selliseid pingutusi oma varalise olukorra parandamiseks, mis välistaks tema vastutuse KarS § 169 järgi. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et E.F terviseprobleemid ei ole sellised, mis tõesti vähendaks tema töövõimet niivõrd, et tal oleks töö leidmine tõsiselt raskendatud. Töövõime hindamise otsuse kohaselt on E.F-il kerge tegutsemispiirang käelise tegevuse valdkonnas ning mõõdukad tegutsemispiirangud õppimise ja tegevuste elluviimise, muutustega kohanemise ja ohu tajumise, inimestevahelise lävimise ja suhete valdkondades (tl. 72–73). Käelise tegevuse piirangu osas tuleb nõustuda maakohtuga, et töövõime hindamise otsus ja ambulatoorne epikriis ei kinnita E.F abikaasa DD väiteid, et E.F ülekoormushaigusest tingitud probleemid hõlmavad mõlemat kätt (tl. 96 prd, 97). Nii ambulatoorses epikriisis (tl. 77) kui ka töövõime hindamise otsuses (tl. 73) on räägitud üksnes vasaku käe vaevustest. Nagu maakohtu otsuses märgitud, ei tähenda see, et E.F-il diagnoositi XXX ja XXX
6. aastal, et need häired oleks tekkinud alles siis. Ka ei ole tegemist häiretega, mis takistaks ühte moodi ükskõik millise töö tegemist. Seda, et need häired ei takista täielikult töötamist, näitab tõik, et E.F varem töötanud. Sarnaselt maakohtuga peab ringkonnakohus asjaoluks, mis näitab, et E.F ei ole piisavalt tõsiselt püüdnud tööd leida, tõsiasja, et süüdistuses märgitud ajavahemikul oli ta Eesti Töötukassa andmetel töötuna ja tööotsijana arvel vaid lühikest aega: Eesti Töötukassa
7. aprillil 2019 kirja kohaselt oli E.F viimati töötuna ja tööotsijana arvel
8. septembrist
9. novembrini 2017 (tl. 14). Küsimusele, kas E.F on kuhugi pöördunud, et tööle saada, vastas DD: „Jah, Töötukassasse on pöördunud ja ka mujale.“ (tl. 97). Seda, kuhu mujale E.F töö saamiseks pöördunud on, tunnistaja ei täpsustanud. Tema edasistest vastustest tuleb välja üksnes, et E.F on püüdnud leida tööd autojuhina, kuid ei ole tööle saanud, sest tal on juhtimisõigus olnud vähem kui kaks aastat. Ka E.F enda ütluste kohaselt on ta otsinud tööd taksojuhina (tema sõnul on ta proovinud läbi Eesti kõik taksofirmad: tl. 148 prd). Nii E.F kui DD ütlustest tuleb välja, et E.F-i ei võetud tööle põhjusel, et tal oli esmane juhiluba. Sel põhjusel ei olnud E.F-il võimalikki taksojuhina tööle asuda, sest ühistranspordiseaduse § 57 lg-st 3 tulenevalt ei väljastata esmase juhiloaga isikule taksoteenuse osutamiseks vajalikku teenindajakaarti. Katseid saada töökohta, millel töötamiseks esitatud nõuetele isik ei vasta, ei saa pidada töökoha leidmiseks tehtud mõistlikuks pingutuseks. E.F väitel on ta veel püüdnud saada tööd ehitaja või kullerina, aga pole tööle võetud. Samas ei osanud ta öelda, mis ettevõtetesse ta tööle kandideeris (tl. 152 prd). Seega kõlavad väited, et ta on aktiivselt tööd otsinud, tühjalt ega ole veenvad. Kaitsja väide, et töö leidmist on peale E.F terviseprobleemide takistanud ka muud E.F-ist sõltumatud asjaolud, jääb üldsõnaliseks, sest mingeid selgitusi selle kohta, milliseid takistusi kaitsja mõtleb, apellatsioonis esitatud ei ole. 6
10. Kaitsja käsitab kinnitusena selle kohta, et E.F ei hoia elatise maksmisest kõrvale, E.F ütlusi, et ta sooviks 50–75 eurot lapse kohta kuus maksta, aga tal lihtsalt pole maksmiseks raha. Ringkonnakohus peab seevastu maakohtuga nõustudes tõdema, et E.F avaldas ütlusi andes ka seisukohti, mis näitavad, et konflikti pärast CC-ga ei tahagi E.F Q ja YY-le elatist maksta ning peab elatisenõudeid tema kiusamiseks. Kõige reljeefsemalt väljendub see arvamuses, et kui CC andku lapsed riigile, kui hakkama ei saa (tl. 153). Ta leidis, et elatis on talt alatute võtetega välja mõistetud (tl. 151). Samuti heitis E.F CC-le ette, et viimane tekitas talle võlgnevused, sest kooselu ajal laekus E.F palk CC kontole ja CC kasutas seda enda huvides (tl. 149 prd, 150). Etteheited, nagu poleks E.F-il olnud mingit kontrolli oma sissetuleku üle, on ilmselgelt alusetud, kuna Swedbanki kinnitusel oli E.F-il CC konto juures allkirjaõigus (tl. 19) ja seega ka juurdepääs oma sissetulekutele. Ütlustes andis E.F mõista, et palk laekus CC kontole seetõttu, et kasutas tema lihtsameelsust ära. Nimelt vastas ta küsimusele, miks tema palk kanti elukaaslase arvele, et seda tuleb CC-lt küsida (tl. 149 prd). Samas näitavad E.F varasemad ütlused, et sellel, miks tema palk laekus CC pangakontole, oli konkreetne põhjus ja seda teadis ka E.F . E.F andis ütlusi, et ta pole saanud kuskil
11. aastast saanud oma pangakontosid kasutada, sest need olid arestitud (tl. 148 prd).
12. Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus vastavalt KrMS § 337 lg 1 p-le 1 apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
13. E.F kaitsja vandeadvokaat Mirjam Frey on esitanud taotluse osutatud õigusabi eest tasu saamiseks. Apellatsiooni esitanud kaitsja on taotlenud, et kohus määraks osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 37 eurot. Taotluse kohaselt on apellatsiooni koostamise ja esitamise ajakulu 41 minutit ning sellele vastava tasu suurus 37 eurot. Ringkonnakohus leiab, et taotlus tuleb rahuldada osaliselt. Kohtukolleegium ei pea esitatud apellatsiooni mahtu ja sisu arvestades põhjendatuks taotluses märgitud ajakulu. Esitatud apellatsiooni maht on kokku 2,5 lk, apellatsiooni argumentide maht on ca 1 lk. Seejuures põhineb apellatsioon selgelt kaitseaktil. Kuna apellatsioon kordab menetluses varem esitatud seisukohti, ei saanud selle koostamine kuigivõrd aega võtta. Neid asjaolusid arvestades leiab ringkonnakohus, et põhjendatuks tuleb lugeda tasu miinimummäära, st poolele tunnile vastavat tasu. Sellest tulenevalt määrab ringkonnakohus Advokaadibüroole Lion Law makstavaks riigi õigusabi tasuks 27 eurot. Kuna ringkonnakohus ei rahulda kaitsja apellatsiooni, jääb apellatsioonimenetluse kulu vastavalt KrMS § 185 lg-le 2 E.F kanda. Allkirjastatud digitaalselt 7