RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 1573lg 1 ja § 3312 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 28.

augusti

1. a otsus G. M-i kaitsja vandeadvokaat Ahto Sirendi, kassatsioon Prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Helen Prins
2. veebruar 2025, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
4. augusti
5. a ja Harju Maakohtu
6. aprilli
7. a otsus, osas millega 1) G. M. tunnistati

§ 1573

lg 1 ja

§ 3312

järgi süüdi ning teda karistati; 2)

§ 3312järgi esitatud süüdistuses lõpetati osaliselt kriminaalmenetlus; 3) G.

M-i suhtes kohaldati lähenemis- ja suhtluskeeldu; 4) G. M-ilt mõisteti välja menetluskulu hüvitis riigi ja kannatanu kasuks. 2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega: 1) mõista G. M.

§ 1573

lg 1 ja

§ 3312järgi õigeks; 2) jätta G.

M-i kaitsjale enne kassatsioonimenetlust määratud riigi õigusabi tasu summas 1860 eurot ja 72 senti menetluskuluna riigi kanda; 3) mõista Eesti Vabariigilt välja 2525 eurot ja 50 senti L. I. kasuks tema menetluskulu katteks.

1. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
2. Kassatsioon rahuldada.
3. Jätta Riigikohtu
4. oktoobri 2024 a. määrusega kaitsjale määratud riigi õigusabi tasu 175 eurot ja 68 senti menetluskuluna riigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1-24-1235 Süüdistus
5. G. M. anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (

) § 1573 lg 1 ja § 3312 järgi enda endise elukaaslase (kannatanu) ahistavas jälitamises ja viimase kaitseks seatud lähenemiskeelu korduvas rikkumises. Süüdistuse kohaselt pani G. M. kuriteo toime sellega, et ta saatis

1. a juunist septembrini kannatanu lepingulise esindaja (juristi) e-posti aadressile kokku kümme e-kirja (
2. juunil,
3. juulil,
4. ja
5. augustil ning 5., 7., 15., 18.,
6. ja
7. septembril). Kirjad olid adresseeritud kannatanule või nende ühisele lapsele. Kirjade saatmise ettekäändeks tõi G. M. lapsega seotud küsimused, mainides kirjades last või temaga kohtumise soovi. Tegelikult sisaldasid kirjad kannatanule suunatud solvavaid, ähvardavaid ja muu häiriva sisuga sõnumeid.
8. Sellise käitumisega rikkus G. M. esmalt talle kriminaalasjas nr 1-19-4802 kohaldatud lähenemiskeeldu. G. M-il oli keelatud igasugune suhtlus kannatanuga, sh helistamine, kirjutamine või temaga sotsiaalvõrgustike ja suhtlusportaalide ning kõigi muude vahendite kaudu ühenduse võtmine. Viru Maakohtu
9. veebruari
10. a määrusega paika pandud G. M-i ja tema lapse suhtluskorra kohaselt pidid süüdistatava kohtumised ning telefonivestlused lapsega algama siis, kui selleks on heakskiidu andnud lastekaitsespetsialist. Lastekaitsespetsialisti nõusolekut aga ei olnud.
11. Lisaks lähenemiskeelu rikkumisele otsis G. M. kirjade saatmisega korduvalt ja järjepidevalt kontakti kannatanuga, sekkudes viimase tahte vastaselt tema eraellu, ning tekitas kannatanus hirmu, alandust ja ärevust ning häiris oluliselt kannatanu eraelu. Maakohtu otsus
12. Harju Maakohus mõistis süüdistatava
13. aprillil
14. a lühimenetluses

§ 1573lg 1 järgi õigeks 3.

juuni,

1. juuli ja
2. augusti
3. a e-kirja saatmises.

§ 3312järgi esitatud süüdistuses lõpetas kohus kriminaalmenetluse seadustiku (Kr

MS) § 200 ja § 199 lg 1 p 5 alusel kriminaalmenetluse osas, mis puudutas

1. juuni,
2. juuli,
3. augusti ja
4. augusti
5. a e-kirja saatmist. Kohus tunnistas G. M-i süüdi

§ 1573järgi seitsme e-kirja saatmises 12.

augustist kuni 21. septembrini 2021 ja

§ 3312järgi kuue e-kirja saatmises 5.–21.

septembrini 2021. Kohaldades

§ 63lg-t 1, karistas kohus G. M-i vangistusega üheksaks kuuks, vähendades vangistustähtaega Kr

MS § 238 lg 2 alusel kuue kuuni.

§ 73

lg-te 1 ja 3 alusel jättis kohus vangistuse tingimisi üheaastase katseajaga täitmisele pööramata. Süüdistatavale kohaldati lähenemisja suhtluskeeldu. 5. Kohus asus seisukohale, et G. M-i süüdistuses

§ 3312järgi tuleb kriminaalmenetlus osaliselt lõpetada, kuna Riigiprokuratuuri 17.

novembri

1. a määruses leiti, et
2. juuni,
3. juuli ning
4. ja
5. augusti e-kirja puhul ei ole lähenemiskeelu rikkumise koosseis täidetud ning kriminaalmenetlus tuleb lõpetada. Riigiprokuratuuri määrus on jõus, mistõttu ei luba topeltmenetlemise ja -karistamise keeld nende kirjade saatmist menetleda.
6. Ülejäänud kuue süüdistuses nimetatud e-kirja saatmisega
7. a septembris rikkus süüdistatav korduvalt talle kohaldatud lähenemiskeeldu. Lähenemiskeelu järgi oli süüdistataval erandina lubatud kannatanuga juristi vahendusel suhelda, kuid üksnes ühist last puudutavates küsimustes. Selle erandi alla ei mahu aga kirjad, millest mingi osa oli pühendatud kannatanu halvustamisele, või milles süüdistatav taotles lapsega kohtumise või talle helistamise korraldamist, kuigi lastekaitsespetsialist ei olnud selleks heakskiitu andnud.
8. Ahistava jälitamisena ei saa käsitada
9. juuni,
10. juuli ja
11. augusti
12. a kirja saatmist, sest nendes kirjades ei puudutatud kannatanut, vaid käsitleti üksnes süüdistatava ja kannatanu ühise lapsega seonduvat, taotlemata lapsega kohtumise korraldamist. Seevastu täidavad ahistava jälitamise 2

§ 3312

järgi on karistatav kohtulahendiga kohaldatud lähenemiskeelu või muu isikuõiguse kaitse abinõu rikkumine, kui sellega on põhjustatud oht isiku elule, tervisele või varale, samuti lähenemiskeelu või muu isikuõiguse kaitse abinõu korduv rikkumine. Lähenemiskeeluna on seejuures võlaõigusseaduse (VÕS) § 1055 lg 1 teise lause kohaselt käsitatav keeld teisele isikule läheneda. Muud isikuõiguse kaitse abinõud

§ 3312

mõttes hõlmavad aga VÕS § 1055 lg 1 teises lauses nimetatud eluaseme kasutamise või suhtlemise reguleerimist või muude sarnaste abinõude rakendamist. Lähenemiskeeluna või muu isikuõiguse kaitse abinõuna kõnesoleva süüteokoosseisu mõttes on käsitatavad ka KrMS § 1411 lg 1 alusel kohaldatud meetmed.

1. Viru Maakohus keelas
2. augusti
3. a otsusega kriminaalasjas nr 1-19-4802 G. M-il igasuguse suhtluse kannatanuga, sh talle helistada, kirjutada või temaga ühendust võtta sotsiaalvõrgustike ja suhtlusportaalide ning kõigi muude vahendite kaudu. Kohus lubas süüdistataval kannatanuga suhelda või kohtuda pädevate ametiisikute (nt kohaliku omavalitsuse üksuse 4

§-s 3312 sätestatud kriminaalkaristusega tagatava lähenemiskeelu või muu isikuõiguse kaitse abinõu tingimused peavad olema konkreetsed ja ühemõttelised. VÕS § 1055 lg 1 alusel kohaldatud suhtluskeeld hõlmab eelduslikult üksnes n-ö otsesuhtlust keelu adressaadi ja kaitstud isiku vahel, mitte aga suhtlust teiste inimeste vahendusel. Keeld võtta kaitstava isikuga ühendust ka tema lähikondsete, suhtluskonna või muude isikute kaudu (n-ö vahendatud suhtluse keeld) peab olema kohtulahendis otsesõnu ette nähtud. Seejuures tuleb kaaluda, kas ja kui, siis millises ulatuses on vahendatud suhtlemise keeld isikuõiguste kaitsmiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas (vt ka RKKK 06.08.2010, 3-1-1-59-10, p 7.2). Iseenesest võib suhtluskeelu eesmärgi saavutamiseks piisata ka sellest, kui välistatud on üksnes otsesuhtlus keelu adressaadi ja kaitstud isiku vahel. Samuti ei pruugi vahendatud suhtluse keeld hõlmata kõiki võimalikke teabevahendajaid isegi juhul, kui keeld ise on põhjendatud. Erandina võib otsesuhtluse keeldu rikkuda siiski ka see, kui keelu adressaat kasutab enda sõnumi kaitstud isikule edastamiseks kolmandat isikut, kes tegutseb tema eestkõnelejana või kes suhtluskeelust ei tea.

1. Menetletava juhtumi puhul teadis kannatanu juriidiline esindaja, kelle e-posti aadressile süüdistatav kirjad saatis, nii suhtluskeelust kui ka kannatanu soovimatusest saada süüdistatavalt sõnumeid. Kokkuleppel kannatanuga oli esindajal õiguspärane võimalus jätta kannatanu teavitamata nii süüdistatava kirjade sisust kui ka nende saabumise faktist. Sellest oleks suhtluskeelu eesmärgi saavutamiseks ka piisanud.
2. Kannatanu esindajal võis olla tarvis süüdistatava kirjadega sisuliselt tegeleda juhul, kui kannatanu antud käsund hõlmas ka tema ja süüdistatava suhtluse vahendamist ühist last puudutavates küsimustes. Samas ei pidanud esindaja ka niisugusel juhul edastama kannatanule seda osa süüdistatava sõnumite sisust, mis ei puudutanud lapsega seonduvat. Süüdistatava kirjadest nähtuv soov, et kannatanu esindaja edastaks sõnumid esindatavale, ei olnud esindajale mingil moel siduv. Kui alusetult saadetud kirjadega tegelemine oli sellest hoolimata kannatanu esindajale koormav, olnuks tal võimalik nõuda süüdistatavalt VÕS § 1055 lg 1 alusel nende endale saatmise lõpetamist.
3. Neil põhjustel ei ole süüdistuses märgitud kirjade saatmine kannatanu juriidilise esindaja e-posti aadressile praeguse juhtumi asjaoludel vastuolus Viru Maakohtu
4. augusti
5. a otsusega kohaldatud suhtluskeeluga. Järelikult ei saa süüdistatavale ette heita isikuõiguse kaitse abinõu rikkumist

§ 3312lg 1 tähenduses ja seega on süüteo objektiivne koosseis täitmata.

24. Lisaks osutab kolleegium ilmsele vastuolule ringkonnakohtu argumentatsioonis. Süüdistuses ei väideta ja kohtud ka ei tuvastanud, et G. M-i kirjad põhjustanuks ohu kannatanu elule, tervisele või varale. G. M-i süüdistatakse

§ 3312

selle alternatiivi järgi, mis näeb ette karistuse lähenemiskeelu või muu isikuõiguse kaitse abinõu korduva rikkumise eest. Seega käsitati iga e-kirja saatmist süüdistuses iseseisva teona. Maakohus lugeski kuue süüdistuses nimetatud e-kirja saatmise lähenemiskeelu (tegelikult suhtluskeelu) korduvaks rikkumiseks ja tunnistas süüdistatava seetõttu

§ 3312järgi süüdi. Ringkonnakohus pidas sellist süüditunnistamist seaduslikuks ja põhjendatuks, esitamata küll sisulisi argumente. 5

§ 3312

järgi õigeks mõistes kohtupraktikat, mille kohaselt ei tingi jätkuva süüteo osategudest mõne tuvastamata jäämine süüdistatava osalist õigeksmõistmist. Apellatsioonikohtu hinnangul oli tegemist vaid osaga ühest ja samast süüdistatava teost, mille karistatavus tervikuna ära ei lange. Seega pidas ringkonnakohus üksikute e-kirjade saatmist osaks ühest jätkuvast teost. Sellest lähtuvalt ei oleks kohus aga tohtinud G. M-i

§ 3312

järgi süüdi tunnistada juba ainuüksi põhjusel, et süüdistatava tegevus polnud korduv, s.o puudus kriminaliseeriv tunnus, milleta suhtluskeelu rikkumine ei ole konkreetse ohu puudumisel karistatav. Ühed ja samad üksikteod ei saa omavahel moodustada korraga nii jätkuvat kui ka korduvat kuritegu (RKKK 01.02.2023, 1-20-6533/329, p 10). Ühtlasi ei ole kriminaalasjas tuvastatud, et süüdistatav oleks ka millalgi enne menetletavat tegu lähenemis- või suhtluskeeldu rikkunud. (II) Ahistav jälitamine 26.

§ 1573

lg 1 järgi on karistatav teise isikuga korduv või järjepidev kontakti otsimine, tema jälgimine või muul viisil teise isiku tahte vastaselt tema eraellu sekkumine, kui selle eesmärk või tagajärg on teise isiku hirmutamine, alandamine või muul viisil oluliselt häirimine, kui puudub

§-s 137 sätestatud süüteokoosseis. 27. Kolleegium jagab kohtute seisukohta, et käesoleva otsuse punktis 7 refereeritud e-kirjade saatmisega kannatanu esindajale sekkus süüdistatav kannatanu tahte vastaselt tema eraellu. Nõustumisväärne on ka kohtute hinnang, et kirjad ei olnud

§ 1573

lg 1 mõttes hirmutavad ega alandavad ja et pole põhjust arvata, et nende saatmisel olnuks niisugune eesmärk või tagajärg. Seadmata kahtluse alla kohtute järeldust, et kannatanu tundis end süüdistatava kirjadest häirituna, leiab kolleegium, et praegusel juhul ei saa rääkida olulisest häirimisest

§ 1573lg 1 objektiivse koosseisu mõttes.

28. Sisustades olulise häirimise eesmärki või tagajärge ahistava jälitamise tunnusena, tuleb arvestada karistusõiguse kui ultima ratio- ehk viimase abinõu põhimõttega (RKKK 18.06.2020, 1-19-31/63, p-d 18–19 ja 09.12.2024, 1-21-5115/53, p 34). Kannatanu eraellu sekkumine on koosseisutunnusena lai, hõlmates mitmesuguseid erineva intensiivsusastmega tegusid. Seetõttu ei saa olulist häirimist kui ahistava jälitamise koosseisulist tagajärge või eesmärki tõlgendada avaralt. Nii ei piisa kõnealuse koosseisutunnuse täitmiseks üksnes sellest, et toimepanija tegu põhjustab kannatanule stressi ja ärritatust, millele kohtud menetletavas asjas tuginesid. 29.

§ 1573

lg-s 1 on mitteammendav loetelu olulise häirimise viisidest, mille korral on kannatanu eraellu sekkumine selle sätte järgi karistatav. Nendena nimetab seadus kannatanu hirmutamist ja alandamist. Kolleegium leiab, et ka siis, kui kannatanu eraellu sekkumise (sh temaga kontakti otsimise või tema jälgimise) eesmärk või tagajärg on kannatanu oluline häirimine muul moel kui teda hirmutades või alandades, peab häiring olema intensiivsuselt võrreldav hirmutamise või alandamisega. 30. Süüdistatava e-kirjade põhisisuks oli nõudmine, et ta saaks suhelda pojaga ja kannatanu astuks samme selle võimaldamiseks. Seda soovi saatis kriitika kannatanu aadressil, kes takistavat G. M-il poja elus osaleda ja olevat ka varalistes küsimustes süüdistatavale ülekohut teinud. Kolleegium möönab, et süüdistatava kirjade toon oli kannatanu suhtes etteheitev, ebaviisakas ja halvustav. Ühtlasi ignoreeris süüdistatav tõsiasja, et kohtu esialgse õiguskaitse määruses ette nähtud suhtluskorra järgi eeldas iga tema kohtumine pojaga lastekaitsetöötaja eelnevat nõusolekut, mida viimane ei olnud andnud. Sellest aga ei piisa, lugemaks e-kirjade saatmine kannatanu juriidilisele esindajale (kannatanule edastamiseks) niisuguseks eraellu sekkumiseks, mis oleks n-ö keskmise mõistliku inimese seisukohalt

§ 1573lg 1 tähenduses kannatanut oluliselt häiriv. Süüdistatava e-kirjade 6

§ 1573lg-s 1 sätestatud kuriteo tunnustele ja ta tuleb Kr

MS § 309 lg 2 alusel kuriteo tuvastamatuse tõttu õigeks mõista. (III) Kriminaalmenetluse osaline lõpetamine 32. Juhindudes KrMS § 3602 lg-st 3, mõistab kolleegium G. M-i

§ 3312järgi õigeks ka 3.

juuni,

1. juuli ning
2. ja
3. augusti
4. a e-kirja saatmises, mille osas lõpetas maakohus kriminaalmenetluse KrMS § 200 ja § 199 lg 1 p 5 alusel. Nimelt oli kriminaalmenetluse lõpetamine ekslik, sest Riigiprokuratuuri
5. novembri
6. a määrus ei ole käsitatav kriminaalmenetluse lõpetamise määrusena KrMS § 199 lg 1 p 5 tähenduses.
7. Praeguse kriminaalmenetluse alustamisel oli selle esemeks üksnes eelmises punktis nimetatud nelja e-kirja saatmine, mille menetleja kvalifitseeris

§ 1573lg-s 1 ja §-s 3312 sätestatud kuritegude ideaalkogumina.

1. septembril 2021 lõpetas uurimisasutus prokuratuuri loal kriminaalmenetluse tervikuna KrMS § 200 ja § 199 lg 1 p 1 alusel, kuna leidis, et nimetatud kirjade saatmine ei ole kuritegu. Riigiprokuratuur tegi
2. novembril 2021 kannatanu kaebuse alusel määruse, millega uuendas kriminaalmenetluse ja otsustas seda jätkata KrMS § 1573 lg 1 tunnustel. Samas märkis Riigiprokuratuur, et KrMS § 3312 osas on kriminaalmenetlus lõpetatud õigesti.
3. Riigiprokuratuuri niisugune otsustus on käsitatav kahtlustuse ümberkvalifitseerimisena, mitte aga kriminaalmenetluse osalise lõpetamisena. Kriminaalmenetluse osalisest lõpetamisest võinuks olla alust rääkida siis, kui Riigiprokuratuur leidnuks, et G. M-i mõne e-kirja saatmine ei vasta mitte ühegi kuriteokoosseisu tunnustele. Nii see aga ei olnud. Järelikult kohaldas maakohus kriminaalmenetlust osaliselt lõpetades vääralt KrMS § 200 koosmõjus § 199 lg 1 p-ga
4. Ühtlasi järeldub KrMS § 268 lg-st 6, et Riigiprokuratuuri määruses G. M-i teole antud materiaalõiguslik hinnang ei saanud olla maakohtule siduv ega takistada tal G. M-i

§ 3312järgi süüdi tunnistamast ega õigeks mõistmast.

1. Samas juhul, kui prokuratuur oleks tõepoolest kriminaalmenetluse G. M-i mingi teo osas lõpetanud, poleks kohus saanud sama tegu menetleda ka ühegi teise kuriteokoosseisu tunnustel. Seega on vastuoluline maakohtu otsustus mõista G. M.
2. juuni,
3. juuli ja
4. augusti
5. a e-kirja saatmises

§ 1573

lg 1 järgi õigeks, kuid lõpetada samade kirjade saatmises

§ 3312järgi esitatud süüdistuse osas kriminaalmenetlus Kr

MS § 200 ja § 199 lg 1 p 5 alusel. Niisamuti ei saanud kohus tunnistada G. M-i

§ 1573lg 1 järgi süüdi 12.

augusti 2021. a e-kirja saatmises, kui ta lõpetas sama kirja saatmises

§ 3312lg 1 järgi esitatud süüdistuse osas kriminaalmenetluse.

36. Kuna käesoleva otsuse kohaselt ei vasta kõnesoleva nelja e-kirja saatmine ühegi kuriteokoosseisu tunnustele, saab kolleegium kriminaalmenetluse eksliku lõpetamise süüdistatava olukorda raskendamata tühistada ja G. M. ka nende kirjade saatmises

§ 3312järgi õigeks mõista.

(IV) Apellatsioonimenetluses määratud riigi õigusabi tasu

1. Väär on kassaatori väide, et tasude ja kulude korra § 6 lg 4, mis sätestab tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel lihtmenetluses, puudutab üksnes menetlust esimese astme kohtus ja seetõttu pidanuks ringkonnakohus määrama talle suurema tasu. Viidatud korra § 1 lg 6 näeb ette, et riigi õigusabi osutamisel kohtuasja apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses ning määruskaebemenetluses arvestatakse tasu
2. peatükis vastavas kohtumenetluses osutatava õigusabi kohta ette nähtud tasumäärade alusel. Seega kriminaalasjas, mille maakohus on lahendanud 7

§ 1573lg 1 ja § 3312 järgi õigeks. Kuna Kr

MS § 3101 lg 1 lubab kriminaalmenetluses lähenemis- ja suhtluskeeldu kohaldada üksnes süüdimõistetu suhtes, tuleb kohtuotsused tühistada ka selle keelu osas. See ei võta kannatanult aga õigust taotleda G. M-i suhtes lähenemis- ja suhtluskeelu kohaldamist – muu hulgas käesolevas kriminaalasjas tuvastatud asjaoludele tuginevalt – tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-des 544 jj sätestatud korras.

1. Veel tuleb kohtuotsused tühistada osas, millega süüdistatavalt mõisteti riigi kasuks välja sundraha ja hüvitis kaitsjale enne kassatsioonimenetlust määratud riigi õigusabi tasu katteks ning kannatanu kasuks viimase lepingulisele esindajale makstud tasu. KrMS § 181 lg 1 alusel jätab kolleegium riigi õigusabi tasu kogusummas 1860 eurot 72 senti menetluskuluna riigi kanda ja mõistab riigilt kannatanu kasuks välja 2525 eurot 50 senti lepingulisele esindajale makstud tasu katteks.
2. Kohtuotsused jäävad muutmata osas, milles G. M. mõisteti õigeks ja kaitsjale määrati tasu apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.
3. KrMS § 186 lg 1 alusel jätab kolleegium riigi kanda ka kassatsioonimenetluse kulu ehk kaitsjale
4. oktoobril 2024 määratud riigi õigusabi tasu summas 175 eurot 68 senti. (allkirjastatud digitaalselt) 8