← Eesti

1-15-11032/308

Obsah (11)§ 210§ 73§ 831§ 24§ 14§ 209§ 213§ 40§ 4§ 81§ 21

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 210

lg 2 ning A süüdistuses

§ 210lg 2 – § 25 lg 2 järgi Tartu Ringkonnakohtu 5.

septembri

  1. a otsus Eero Mikenbergi kaitsja vandeadvokaat Rainer Objartel ja A kaitsja vandeadvokaat Kaspar Lind, kassatsioonid Prokuratuur, Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Margus Lellep
  2. märts 2019, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  3. Jätta Tartu Maakohtu
  4. detsembri
  5. a ja Tartu Ringkonnakohtu
  6. septembri
  7. a otsus Eero Mikenbergi ja A süüditunnistamises ja karistamises muutmata, kuid jätta nendest välja ja asendada elukohast lahkumise keelu määruse vaidlustamisega, soodustuskelmuse erisubjektsuse nõude, tegude jätkuvuse ja aegumisega seotud õiguslikud põhistused käesolevas otsuses toodud põhistustega.
  8. Kassatsioonid rahuldada osaliselt.
  9. Määrata Advokaadibüroole Objartel & Partnerid Riigikohtu kassatsioonimenetluses Eero Mikenbergile osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 1260 eurot, sh käibemaks 210 eurot. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.
  10. Mõista Eesti Vabariigilt A kasuks välja 1560 eurot, sh käibemaks 260 eurot, kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
  11. A anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (

) § 210 lg 2 – § 25 lg 2 ning Eero Mikenberg

§ 210lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises.

Neile heidetakse ette 1-15-11032 kaastäideviijatena ühiselt seitsme soodustuskelmuse katse ning E. Mikenbergile eraldiseisvalt ühe lõpuleviidud soodustuskelmuse toimepanemist.

  1. Süüdistuse kohaselt rajas A
  2. aastal kontserni, kuhu kuulusid AS X1, X2 OÜ ja X3 OÜ. Lisaks asutas ta
  3. juulil 2009 X4 OÜ. Kontserni eesmärgiks oli põllumajanduslik või seda toetav tegevus. Kuna kontserni kuuluvad äriühingud ei vastanud paljude Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) jagatavate toetuste meetmete puhul tingimustele või oli toetuse saamiseks vaja rohkem hindepunkte, töötas A koos E. Mikenbergiga välja mitu ebaseaduslikku skeemi, et toetusi saada. Skeemidesse kaasati erinevaid isikuid. Võeti üle äriühingud X5 OÜ, X6 OÜ ja X7 OÜ, mille nimelt hakati toetusi taotlema. Nende äriühingute ainuosanikud ja juhatuse liikmed olid A kontrolli all olevad isikud (lähikondsed, tuttavad, äripartnerid). Tegelikkuses juhtis, rahastas ja kontrollis neid äriühinguid täielikult A.
  4. Süüdistuse kohaselt oli E. Mikenbergi ülesanne anda juhiseid, et viia äriühingud paremate hindepunktide saamiseks PRIA määrustega või muude õigusaktidega vastavusse. E. Mikenberg koostas pettusega seotud dokumente, mis sisaldasid valeandmeid. Samuti oli tema ülesanne korraldada taotlusvoorude tervikdokumentatsiooni koostamist ja koordineerida taotlemisega seotud asjaajamist. E. Mikenbergil olid X8 OÜ kaudu sõlmitud lepingud taotlejate taotlustoimingute koostamiseks ning PRIA-st positiivse otsuse korral oli tema tulemustasu 4% toetuse summast. Lisaks nõustas ta A-d pettuse teel toetuste taotlemisel. Ühtlasi pani E. Mikenberg koos M. R-i ja L. R-iga toime lõpuleviidud soodustuskelmuse, mille organisaator ja kasusaaja oli tema ise.
  5. A-le ja E. Mikenbergile heidetakse ette järgmiste soodustuskelmuse katsete (p-d 4.1–4.7) ning E. Mikenbergile ühe lõpuleviidud soodustuskelmuse toimepanemist (p 4.8). 4.
  6. X5 I
  7. novembril 2010 esitas B. J. X5 OÜ nimelt PRIA-le taotluse 7 822 979 Eesti krooni ehk 499 979,48 euro suuruse toetuse saamiseks X2 OÜ omandis oleva W laudakompleksi veiselauda rekonstrueerimiseks ja lüpsikoja ehituseks koos tehnoloogiliste seadmete ostu ja paigaldamisega. PRIA-t eksitati valeandmetega tegeliku omatoodangu müügitulu, tegutsemisaja ja -valdkonna, investeeringuobjekti kuuluvuse, hinnapakkumiste ja tegeliku taotleja kohta, mistõttu võeti taotlus tingimustele vastavana menetlusse. Kuritegu jäi lõpule viimata, sest PRIA ei määranud X5 OÜ-le toetust, kuivõrd rahuldati taotlused, mis olid hindepunktide põhjal paremusjärjestuses eespool. 4.
  8. X5 II
  9. detsembril 2010 esitas B. J. X5 OÜ nimelt PRIA-le taotluse 431 400 Eesti krooni ehk 27 571,48 euro suuruse toetuse saamiseks vaaluti ja kaaruti soetamiseks. PRIA-t eksitati valeandmetega tegeliku omatoodangu müügitulu, kontserni töötajate arvu, tegutsemisaja ning -valdkonna, hinnapakkumiste ja tegeliku taotleja kohta, mistõttu võeti taotlus tingimustele vastavana menetlusse. PRIA määras taotletud summas X5 OÜ-le küll toetuse, kuid kuritegu jäi lõpule viimata, sest toetuse määramise käskkiri tühistati ja toetus jäeti välja maksmata. 4.
  10. X5 III
  11. septembril 2011 esitas L. L. X5 OÜ nimelt PRIA-le taotluse 493 514,41 euro suuruse toetuse saamiseks X2 OÜ omandis oleva W veiselauda ehitustöödeks. PRIA-t eksitati valeandmetega tegeliku omatoodangu müügitulu, hinnapakkumiste, investeeringuobjekti kuuluvuse, tegutsemisaja ja valdkonna ning tegeliku taotleja kohta, mistõttu võeti taotlus tingimustele vastavana menetlusse. Kuritegu jäi lõpule viimata, sest PRIA jättis taotluse rahuldamata müügituluga manipuleerimise avastamise tõttu. 2

(14)1-15-11032 4.
  1. X5 IV
  2. detsembril 2011 esitas K. V. X5 OÜ nimelt PRIA-le taotluse 72 020 euro suuruse toetuse saamiseks väiketraktori, teleskooplaaduri, põhu- ja silorulli purustaja ning niiduki soetamiseks. PRIA-t eksitati valeandmetega tegeliku omatoodangu müügitulu, kontserni ettevõtete töötajate ja tegutsemisaja ning -valdkonna, samuti hinnapakkumiste kohta, mistõttu võeti taotlus tingimustele vastavana menetlusse. Kuritegu jäi lõpule viimata, sest PRIA jättis taotluse rahuldamata müügituluga manipuleerimise avastamise tõttu. 4.
  3. X6
  4. septembril 2010 esitas B. J. X6 OÜ nimelt PRIA-le taotluse 4 693 980 Eesti krooni ehk 300 000 euro suuruse toetuse saamiseks X2 OÜ omandis ja rendilepingu alusel X4 OÜ kasutuses oleva Y Lauda kinnistul asuva kahe lauda rekonstrueerimiseks elusloomade oksjonikeskuseks. PRIA-t eksitati valeandmetega tegeliku omatoodangu müügitulu, kontserni ettevõtete tegutsemisaja ja -valdkonna, hinnapakkumiste, objekti otstarbe, investeeringuobjekti aluse maa kasutamise õigusliku aluse olemasolu ning tegeliku taotleja kohta, mistõttu võeti taotlus tingimustele vastavana menetlusse. PRIA määras taotletud summas X6 OÜ-le toetuse. Kuludeklaratsioonis kajastati ehitajana isikut, kes tegelikkuses ehitustöid ei teinud, kuigi oli hinnapakkumiste tulemusena valitud ehitajaks. Samuti ei tehtud ehitustöid kuludeklaratsioonis näidatud mahus ega maksumuses. Kuritegu jäi lõpule viimata, sest PRIA peatas X6 OÜ-le toetuse väljamaksmise, kuivõrd avastas müügitulu ja ehitushindadega manipuleerimise. 4.
  5. X7 I
  6. septembril 2010 esitas B. J. X7 OÜ nimelt PRIA-le taotluse 4 693 980 Eesti krooni ehk 300 000 euro suuruse toetuse saamiseks X3 OÜ omandis oleva kuivati- ja veskikompleksi seadmete soetamiseks. PRIA-t eksitati valeandmetega tegeliku omatoodangu müügitulu, investeeringuobjekti õigusliku aluse olemasolu, hinnapakkumiste, ettevõtete tegutsemisaja ning -valdkonna ja tegeliku taotleja kohta, mistõttu võeti taotlus tingimustele vastavana menetlusse. Kuritegu jäi lõpule viimata, sest PRIA ei määranud X7 OÜ-le toetust, kuivõrd rahuldati taotlused, mis olid hindepunktide põhjal paremusjärjestuses eespool. 4.
  7. X7 II
  8. septembril 2011 esitas A X7 OÜ nimelt PRIA-le taotluse 97 705 euro suuruse toetuse saamiseks X3 OÜ omandis oleva veski, kuivati ja kaalukoja hoonete rekonstrueerimiseks. PRIA-t eksitati valeandmetega tegeliku omatoodangu müügitulu, investeeringuobjekti õigusliku aluse olemasolu, hinnapakkumiste, ettevõtete tegutsemisaja ja -valdkonna ning tegeliku taotleja kohta, mistõttu võeti taotlus tingimustele vastavana menetlusse. PRIA määras taotletud summas X7 OÜ-le toetuse. Kuludeklaratsioonis kajastati ehitajana isikut, kes tegelikkuses ehitustöid ei teinud, kuigi oli hinnapakkumiste tulemusena valitud ehitajaks. Samuti ei tehtud ehitustöid kuludeklaratsioonis kajastatud mahus ega maksumuses. Kuritegu jäi lõpule viimata, sest PRIA tunnistas toetuse määramise otsuse kehtetuks, kuivõrd avastas müügituluga manipuleerimise. 4.
  9. X8
  10. septembril 2009 esitasid E. Mikenberg ja M. R. X8 OÜ nimelt PRIA-le taotluse 99 901,77 euro suuruse toetuse saamiseks Z kinnistul asuva hoone rekonstrueerimiseks lammaste tapapunktiks. PRIA-t eksitati valeandmetega tegeliku müügitulu, investeeringuobjekti tingimustele vastavuse ning hinnapakkumiste kohta, mistõttu võeti taotlus tingimustele vastavana menetlusse. PRIA määras X8 OÜ-le toetuse 1 522 123 Eesti krooni ehk 97 281,39 euro suuruses summas. Seejärel eksitati PRIA-t M. R-i, E. Mikenbergi ja L. R-i poolt
  11. aprillil 2010 PRIA-le esitatud kuludeklaratsioonis valeandmetega tehtud ehitustööde mahu ning maksumuse kohta, mistõttu maksis PRIA esimese osamaksena X8 OÜ-le välja 32 292,99 eurot. Ülejäänud summa kättesaamise osas jäi kuritegu lõpule 3
(14)1-15-11032 viimata, sest seoses investeeringu tähtaegse mitteelluviimisega ja sihipäraselt kasutusele võtmata jätmisega nõuti PRIA otsusega juba välja makstud toetus tagasi ning otsustati jätta ülejäänud toetussumma (64 988,40 eurot) välja maksmata. Maakohtu otsus
  1. Tartu Maakohtu
  2. detsembri
  3. a otsusega tunnistati A temale süüdistuses etteheidetud seitsme soodustuskelmuse katse (s.t X5 I–IV, X6 ning X7 I ja II) toimepanemises süüdi

§ 210lg 2 – § 25 lg 2 järgi.

Maakohus karistas A-d kolme aasta ja kuue kuu pikkuse vangistusega, määrates, et

§ 73

lg-te 1–3 alusel tuleb sellest kohe ära kanda kaks kuud vangistust ning ülejäänud osa karistusest jäetakse tingimisi täitmisele pööramata nelja aasta pikkuse katseaja kohaldamisega. 6. E. Mikenbergi mõistis maakohus käesoleva otsuse p-s 4.4 kirjeldatud teos (X5 IV) õigeks. Ülejäänud süüdistuses (X5 I–III, X6, X7 I ja II ning X8) tunnistas maakohus E. Mikenbergi süüdi

§ 210

lg 2 järgi ning karistas teda kolme aasta ja kümne kuu pikkuse vangistusega.

§ 73

lg-te 1–3 alusel määras kohus, et kohe tuleb mõistetud karistusest ära kanda kaks kuud vangistust ning ülejäänud osa karistusest jäetakse tingimisi täitmisele pööramata nelja aasta pikkuse katseajaga. Samuti mõistis maakohus E. Mikenbergilt

§ 831

lg 1 ja § 84 alusel riigituludesse süüteoga saadud vara konfiskeerimise asendamiseks 18 232,44 eurot. E. Mikenbergi taotlus talle süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks jäeti rahuldamata. Apellatsioonid

  1. Prokuratuur esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni E. Mikenbergi õigeksmõistmise osas, taotledes tema süüdimõistmist, karistust sealjuures muutmata.
  2. A kaitsja vandeadvokaat Kaspar Lind vaidlustas apellatsioonis A süüdimõistmise ning taotles kaitsealuse täielikku õigeksmõistmist või alternatiivselt kergema karistuse mõistmist.
  3. Nii E. Mikenberg kui ka tema kaitsja vandeadvokaat Rainer Objartel esitasid apellatsiooni maakohtu otsuse peale osas, milles maakohus E. Mikenbergi süüdi mõistis. Apellandid taotlesid kriminaalmenetluse lõpetamist mõistliku menetlusaja möödumise tõttu kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 2742 alusel või alternatiivselt kuritegude aegumistähtaja möödumise tõttu (v.a X5 III ja X7 II osas) või E. Mikenbergi õigeksmõistmist, sh konfiskeerimise asendamiseks väljamõistetud rahalise kohustuse tühistamist. Alternatiivselt taotleti maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks või E. Mikenbergile mõistetud karistuse kergendamist. Samuti taotleti apellatsioonides E. Mikenbergile varalise ja mittevaralise kahjuhüvitisena 6225 euro või ringkonnakohtu äranägemisel õiglase hüvitise väljamõistmist. Ringkonnakohtu otsus
  4. Tartu Ringkonnakohus rahuldas
  5. septembri
  6. a otsusega A kaitsja ning E. Mikenbergi ja tema kaitsja apellatsiooni osaliselt. Prokuratuuri apellatsioon jäeti rahuldamata. Maakohtu otsus tühistati osaliselt. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse A ja E. Mikenbergi kohe ärakantava vangistuse osas, leides, et

§ 73

lg-te 1 ja 3 alusel võib neile mõistetud vangistused jätta neljaaastase katseaja kohaldamisega täies ulatuses tingimisi täitmisele pööramata. 11. Ringkonnakohus leidis, et A-le ja E. Mikenbergile mõistetud šokivangistus ei ole põhjendatud. Süüdistatavatele on mõistetud küllatki pikaajaline vangistus. Samuti on viimaste tegude toimepanemisest möödunud üle kuue aasta. Mõlemad süüdistatavad on varem karistamata ja karistust 4

(14)1-15-11032 raskendavaid asjaolusid ei ole. E. Mikenberg ei ole pärast
  1. aastat enam toetuse taotlemisel nõustamisteenust osutanud.
  2. Ringkonnakohtu otsuse suhtes jäi üks kohtunik eriarvamusele. Esmalt leiti eriarvamuses, et soodustuskelmus ei ole erilise isikutunnusega koosseis

§ 24

lg 1 mõttes, vaid

§ 210

koosseisu täidab igaüks, kes paneb toime pettuse, mille tagajärjel tehakse majandustegevuses osalevale isikule väljamakse, olenemata asjaolust, kas väljamakse saaja on pettuse toimepanija või kolmas isik. Teiseks oli eriarvamusele jäänud kohtunik seisukohal, et aegumise katkemise üle otsustades ei ole kohus praeguses menetluses enam pädev kohtueelses menetluses tehtud tõkendimääruste seaduslikkust hindama. Samas möönis eriarvamusele jäänud kohtunik, et A-le ja E. Mikenbergile tõkendite kohaldamine ei pruukinud olla õiguspärane. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Kassatsioonid

  1. Tartu Ringkonnakohtu
  2. septembri
  3. a otsuse peale esitas kassatsiooni A kaitsja, taotledes ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata, ja A õigeksmõistmist.
  4. Ringkonnakohtu otsust vaidlustas kassatsiooniastmes ka E. Mikenbergi kaitsja. Sarnaselt apellatsiooniga taotleb kaitsja kassatsioonis kriminaalmenetluse lõpetamist mõistliku menetlusaja või alternatiivselt kuritegude aegumistähtaja (v.a X5 III ja X7 II) möödumise tõttu või E. Mikenbergi õigeksmõistmist, sh konfiskeerimise asendamiseks väljamõistetud rahalise kohustuse tühistamist. Alternatiivselt taotletakse maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist maakohtule uueks arutamiseks või E. Mikenbergi karistuse kergendamist. Lisaks taotletakse E. Mikenbergile varalise ja mittevaralise kahjuhüvitisena 7470 euro või kohtu äranägemisel õiglase hüvitise väljamõistmist.
  5. Kaitsjate kassatsioonid kattuvad valdavas osas ning sisaldavad kokkuvõtlikult järgnevaid seisukohti. 15.
  6. Kohtud on kohaldanud vääralt materiaalõigust. Äriühingu huvides toime pandud teo puhul ei laiene juriidilisest isikust soodustuse saaja erisubjektsus ei

§ 14lg 1 ega ka mõne muu normi alusel teo toime pannud füüsilisele isikule.

Kuivõrd

§ 210

on erisubjektsust nõudev koosseis, siis täideviijaks saab olla üksnes isik, kes on majandustegevuses osaleva isikuna saanud soodustust ning kellel on õigus seda kasutada. Füüsilisi isikuid, kes ei ole soodustuse saajad, ei saa täideviijatena vastutusele võtta. Isikud, kes ei ole soodustuse saajad, võiksid olla kaasaaitajad, kuid sellisel juhul peab olema süüdistuses ette heidetud ja sisustatud kaasaaitamine, mida praegusel juhul aga tehtud ei ole. Eeltoodu tõttu pole võimalik E. Mikenbergi ja A-d

§ 210alusel süüdi mõista.

15.

  1. Üldmenetluses on kohtul võimalik kontrollida tõkendi õiguspärasust. E. Mikenbergile ja A-le kohaldatud elukohast lahkumise keelu määrused olid põhjendamata ja puudulikud. Tõkendi kohaldamise määrus peab sisaldama ammendavaid põhjendusi ning kohtud ei saa põhjendamisel tehtud puudusi hiljem ise kõrvaldada. 15.
  2. Osa A ja E. Mikenbergi tegudest on aegunud (X5 I ja II, X6 ja X7 I ning E. Mikenbergi puhul ka X8). Seda esiteks põhjusel, et nende suhtes kohaldati tõkendit õigusvastaselt, mistõttu aegumine ei katkenud. Teiseks tuleb kõik etteheidetavad toetuste taotlemised lugeda eraldiseisvateks tegudeks, 5

(14)1-15-11032 mitte ühtsest tahtlusest kantud jätkuvaks teoks. Süüdistusest ja tõenditest ei nähtu ühtset tahtlust kõikide tegude osas. Kuriteo aegumistähtaega tuleb lugeda soodustuse taotluse esitamisest arvates. 15.
  1. Möödunud on mõistlik menetlusaeg. Mõistliku menetlusaja alguseks ei tule lugeda isikute kahtlustatavana ülekuulamise päeva (
  2. ja
  3. september 2014), vaid
  4. augustit 2012, mil E. Mikenberg ja A said teada, et PRIA on esitanud kuriteoteate ning selle alusel on alustatud kriminaalmenetlust. A kaitsja viitas kassatsioonis mõistliku menetlusaja algusajana ka PRIA
  5. juuni
  6. a otsusele, mille kohaselt peatati toetuse väljamaksmine viitega kriminaalmenetlusele. 15.
  7. A kaitsja leiab, et osa tema kaitsealusele süüksarvatud tegudest (X5 I ja X7 I) ei saa kvalifitseerida isegi süüteokatsetena. Olukorras, kus toetuse taotlused jäid piisavate hindepunktide saamata jäämise tõttu rahuldamata, ei saa öelda, et PRIA-le esitatud valeandmed viisid viimase eksitusse ning see oleks mõjutanud otsuse tegemist. Sõltumata sellest, kas ja millised andmed esitati, toetuse saamiseks need ei kvalifitseerunud. Süüdistatavate tegevus ei ohustanud

§-s 210 kaitstavat hüve, sest haldusorgani jaoks ei olnud esitatud andmetel lõppastmes mingit tähendust. E. Mikenbergi kaitsja on seisukohal, et süüteokatse algab alles PRIA-le kuludeklaratsiooni esitamisest, kuivõrd selle alusel tekib väljamakse saamise õigus. Kuivõrd E. Mikenbergi tegevus lõppes toetusotsuse tegemisega ega ulatunud kuludeklaratsioonide esitamise ja toetuse väljamaksmise etappi, ei ole tema tegevuses kuriteokatse tunnuseid. 15.

  1. E. Mikenbergi kodus teise kriminaalasja raames toimunud läbiotsimise käigus leitud arvuti vaatlusel saadud e-kirjavahetus ei ole lubatav tõend. Seda tõendit ei märgitud ka süüdistusaktis. Läbiotsimine toimus
  2. augustil 2016 ja puudutas
  3. a sündmusi, aga väidetavalt juhuleiu kaudu leiti kirju ka 2010–2011 ajavahemiku kohta. Hilisema kuriteo menetlemisel polnud vaja uurida mitu aastat varasemat kirjavahetust. Ei nähtu, kuidas tuvastati kõvaketta vaatluse käigus, et sellel on materjal, mis viitab teisele kuriteole või mis on asjakohane teises (ehk siis praeguses) kriminaalasjas. Lisaks leiab E. Mikenbergi kaitsja, et lubamatuks tõendiks on ka helisalvestis. Kaitsja leiab endiselt, et helisalvestise osas tuleb teha hääle- ja infotehnoloogiline ekspertiis. Salvestise halba kvaliteeti arvestades pole võimalik tuvastada, kes vestluses osalesid. Pole ka andmeid selle kohta, millal helifailid on salvestatud ja kas neid on muudetud. E. Mikenbergi kaitsja leiab kassatsioonis veel, et ebausaldusväärsed on ka tunnistajate L. T., B. J-i ning M. R-i ütlused. 15.
  4. E. Mikenbergi kaitsja kassatsioonis vaidlustatakse ka kohtute tuvastatud faktilisi asjaolusid. Samuti leiab kaitsja, et ebaselge süüdistusega on rikutud kaitseõigust, konfiskeerimise asendamise kohaldamine E. Mikenbergi suhtes on olnud põhjendamatu, kaastäideviimine on otsustes sisustamata, kohtud väljusid vahendliku täideviimise tuvastamisel süüdistuse piiridest, süüdistatavale mõistetud karistuse liik ja määr on liialt range ning kohtud ei ole veenvalt põhjendanud, miks süüteomenetluses tekitatud kahju ei tule hüvitada. Prokuratuuri kassatsioonivastus
  5. Kassatsioonidele esitatud vastuses leiab ringkonnaprokurör Margus Lellep, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Menetlus Riigikohtus
  6. Riigikohtu kriminaalkolleegium vaatas kaitsjate kassatsioonid läbi kolmeliikmelises kohtukoosseisus
  7. jaanuaril
  8. Kuna ilmnes, et asjas võib osutuda vajalikuks kriminaalkolleegiumi varasemas lahendis seaduse kohaldamise kohta esitatud seisukoha muutmine, anti kriminaalasi KrMS § 354 lg 1 alusel läbivaatamiseks kolleegiumi kogu koosseisule. 6

(14)1-15-11032 KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  1. Riigikohus kujundab esmalt seisukoha kohtueelses menetluses tõkendina kohaldatud elukohast lahkumise keelu kohtumenetluses vaidlustamise võimalikkuse suhtes (I) ning seejärel analüüsib materiaalõigusega seonduvat (II) nii soodustuskelmuse kuriteokoosseisu elementide (A), tegude jätkuvuse (B), kuriteokatse alguse (C) kui ka aegumise osas (D). Lõpetuseks peatub kolleegium lühidalt muudel kassatsioonides tõstatatud probleemidel (III), võtab kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab kaitsjate menetluskulude hüvitamise taotlused (IV). I
  2. Kassaatorid on seisukohal, et kohtul on võimalik põhimenetluses kontrollida elukohast lahkumise keelu õiguspärasust, ning on esitanud väite, et E. Mikenbergile ja A-le kohaldatud tõkendite määrused olid põhjendamata. Maa- ja ringkonnakohus jagasid kaitsjate seisukohta, et tõkendi õiguspärasust on võimalik põhimenetluses hinnata, kuid leidsid, et tõkendi kohaldamine oli põhjendatud.
  3. Kohus on menetluslikult pädev kontrollima üksnes lubatava kaebuse põhjendatust. Juhul, kui kaebus on esitatud sellise määruse peale, mida põhimenetluses ei ole võimalik vaidlustada, tuleb kaebus jätta läbi vaatamata (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. mai
  5. a määrus asjas nr 3-1-1-22-16, p 15). Kohtueelses menetluses kohaldab elukohast lahkumise keeldu menetleja, s.t üldjuhul prokuratuur või uurimisasutus. Kolleegium on seisukohal, et kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keelu määrust on võimalik vaidlustada vaid KrMS
  6. peatüki
  7. jaos sätestatud uurimiskaebemenetluse korras (KrMS §-d 228–232). (Vrd ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. juuni
  9. a määrus asjas nr 3-1-1-34-16, p 28.) Selline kaebekord oli märgitud ka A-le ja E. Mikenbergile kohaldatud elukohast lahkumise keelu määruses.
  10. KrMS § 228 lg 1 kohaselt on isikul õigus enne süüdistusakti koostamist esitada prokuratuurile kaebus uurimisasutuse menetlustoimingu või määruse peale, kui ta leiab, et menetlusnõuete rikkumine menetlustoimingu tegemisel või määruse koostamisel on kaasa toonud tema õiguste rikkumise. Kuivõrd seadus ei piiritle täpsemalt uurimiskaebemenetluses kaebuse esitamise tähtaega, tuleb asuda seisukohale, et ka elukohast lahkumise keeldu on kohtueelses menetluses võimalik vaidlustada kuni süüdistusakti koostamiseni.
  11. Olukorras, kus kohtueelses menetluses kohaldatud elukohast lahkumise keeldu tuleb soovi korral vaidlustada uurimiskaebemenetluses, ei ole süstemaatilise tõlgendamise tulemusel põhjendatud hinnata selle tõkendi kohaldamise seaduslikkust veel teist korda kriminaalasja arutamisel kohtumenetluses. Seda seisukohta ei väära ka võrdlus tõendite saamisele suunatud menetlustoimingute vaidlustamisvõimalustega. Kohtumenetluse läbiviimise eesmärk on selgitada välja, kas esitatud süüdistus on põhjendatud ehk kas toime on pandud kuritegu ning kas selle on toime pannud süüdistatav. Selleks on vajalik hinnata ja analüüsida erinevaid tõendeid, sh näiteks läbiotsimise ning jälitustoimingutega kogutut. Teisisõnu toimub kohtumenetluses muu hulgas vaidlus tõendite lubatavuse ja võimaliku hindamiskeelu üle (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  12. veebruari
  13. a otsus asjas nr 3-1-1-1-15, p 9 ning
  14. aprilli
  15. a otsus asjas nr 3-1-1-31-11, p 15). Tõkend on aga menetluse tagamise vahend, mille vaidlustamine võib olla ajaliselt piiritletud. Arvestades, et elukohast lahkumise keeld piirab isiku liikumisvabadust, on loogiline eeldada, et tõkendi kohaldamise määruse seaduslikkust vaidlustatakse esimesel võimalusel piirangu kehtestamisest ja eelkõige selle kehtivuse ajal. Tulenevalt KrMS § 228 lg-st 1 saab kaebuse siiski esitada kuni süüdistusakti koostamiseni. 7
(14)1-15-11032
  1. Kolleegium ei jaga A kaitsja kassatsioonis märgitud seisukohta, mille kohaselt õigustab kohtumenetluses tõkendi vaidlustamist see, et üldmenetluses on tõendikogum teine võrreldes sellega, mis oli kohtu käsutuses uurimiskaebemenetluses. Tõkendi määruse vaidlustamisel tuleb hinnata selle kohaldamise põhjendatust määruse tegemise hetke seisuga ehk tuleb lähtuda neist asjaoludest, mis olid menetlejale teada tõkendi kohaldamise määruse tegemise ajal.
  2. E. Mikenbergil keelati elukohast lahkumine
  3. septembri
  4. a määrusega neljaks kuuks ning A-l
  5. septembri
  6. a määrusega sama pikaks ajaks. E. Mikenberg kohtueelses menetluses tõkendi kohaldamist ei vaidlustanud. A küll vaidlustas uurimiskaebemenetluses temale kohaldatud tõkendi määruse, kuid see jäeti muutmata. Kokkuvõttes nõustub kolleegium ringkonnakohtu otsusele lisatud kohtuniku eriarvamusega, et seega on A puhul tõkendi kohaldamise vaidlustamisvõimalused ammendatud ning E. Mikenbergil minetatud. Eeltoodu tõttu ei saanud maa- ja ringkonnakohus E. Mikenbergile ja A-le kohaldatud elukohast lahkumise keelu määruste õiguspärasust kohtumenetluses enam hinnata. II A
  7. Kassaatorid leiavad, et kuivõrd

§-s 210 kirjeldatud kuriteokoosseis nõuab erisubjektsust, siis saab selle koosseisu täita üksnes isik, kes on majandustegevuses osaleva isikuna saanud soodustust ning kellel on õigus seda kasutada. Seetõttu pole kaitsjate hinnangul E. Mikenbergi ja A süüdimõistmine

§ 210alusel võimalik.

Maa- ja ringkonnakohus märkisid Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikale tuginevalt, et soodustuskelmus on erilise isikutunnusega koosseis, kuid lisasid, et kui füüsiline isik paneb teo toime soodustust taotlenud äriühingu huvides, laieneb talle ka juriidilise isiku erisubjektsus.

  1. Maa- ja ringkonnakohus viitasid Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. novembri
  3. a lahendile nr 3-1-1-96-16, milles on asutud seisukohale, et soodustuskelmus on erilise isikutunnusega koosseis

§ 24

lg 1 mõttes ning käsitletava kuriteokoosseisu subjektiks saab

§ 210lg-st 2 lähtuvalt olla üksnes soodustuse saaja.

Kriminaalkolleegiumi kogu koosseis peab alljärgnevatel põhjustel vajalikuks seda seisukohta muuta. 27. Nii kelmuse üldkoosseisu (

§ 209

) kui ka arvutikelmuse (

§ 213

) puhul ei pea selle täideviija vara vahetult endale võtma ja koosseisupärase teo tulemusena saadu võib minna ka kolmanda isiku vara hulka (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-114-12, p 6).

§-s 212 sätestatud kindlustuskelmuse koosseis hõlmab juhtumeid, kus kindlustuslepingu kohaselt on soodustatuks kolmas isik ja pettusteo toimepanija seab eesmärgiks kindlustushüvitise väljapetmise tema kasuks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. veebruari
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-51-14, p 24 ja
  3. novembri
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-105-13, p 22.2). Kelmuse üldkoosseisu ja arvutikelmuse puhul ei pea petmisteo toimepanija ning kasusaaja isik kokku langema ning ka kindlustuskelmuse puhul võib teo täideviijaks olla isik, kes ise ei ole kindlustushüvitise saaja. 28.

§ 210

lg 2 kohaselt on karistatav pettuse teel soodustuse saamine või soodustuse mitteeesmärgipärane kasutamine.

§ 210

lg-s 3 on sätestatud sama teo eest vastutus juriidilisele isikule.

§ 210

lg 1 avab soodustuse mõiste ja selle lõike sõnastusest nähtuvalt peab soodustuse saaja olema majandustegevuses osalev isik. Ei

§ 210

esimene ega teine lõige sea sama nõuet – majandustegevuses osalemine – petmisteo toimepanijale. Samuti ei tulene nimetatud sätetest eeldust, et petja ning soodustuse saaja peavad olema üks ja sama isik. Nagu kolleegium eespool tõdes, ei ole 8

(14)1-15-11032 ka kelmuse üldkoosseisu (

§ 209

) ega erikoosseisude (nt

§-d 212 ja 213) puhul senise praktika kohaselt vajalik, et petja ja tegeliku kasusaaja isik kokku langeksid. 29. Käesolevas kriminaalasjas on asjasse puutuv

§ 210

lg-s 2 kirjeldatud kuriteokoosseisus märgitud esimene teoalternatiiv, s.o pettuse teel soodustuse saamine. Soodustuskelmuse objektiivseteks tunnusteks on esiteks pettus, mille tulemusena satub teine isik eksimusse ja teeb varakäsutuse, ning teiseks seeläbi soodustuse saamine. Vaadeldav koosseis kattub ebaõigussisult suuresti kelmuse (

§ 209) üldkoosseisuga.

Neid kuriteokoosseise eristab peamiselt eksimuses olija poolt käsutatav vara. Erinevalt kelmuse üldkoosseisust, millega kaitstavaks õigushüveks on vara tervikuna, kaitseb soodustuskelmuse koosseis üksnes spetsiifilist liiki vara, s.o avalikke rahalisi ja muid majanduslikke vahendeid (vt viidatud otsus asjas nr 3-1-1-96-16, p 9). Kolleegiumi hinnangul on soodustuskelmus teiste kelmuse koosseisudega sarnane ega nõua seega, et pettusliku teo toimepanija ja tegelik kasusaaja oleksid üks ja sama isik. 30. Lisaks ülaltoodule leiab kolleegium, et ka seadusandja tahtega oleks raskesti ühildatav seisukoht, et soodustuskelmus on erilise isikutunnusega süüteokoosseis

§ 24

lg 1 mõttes.

§ 210

lg 1 kohaselt peab soodustuse saaja olema majandustegevuses osalev isik, kelleks üldjuhul on juriidiline isik. Kui leida, et soodustuskelmuse täideviijaks saab olla vaid isik, kes on toime pannud petmisteo ja saanud ka soodustuse, ei saaks juhul, kui soodustuse saaja on juriidiline isik,

§ 210

petmisteo toime pannud füüsilise isiku suhtes kohaldada, kuna ta ei ole soodustuse saaja. Välistatud oleks ka juriidilise isiku vastutus. Nimelt on kohtupraktikas asutud seisukohale, et juriidiline isik on võimeline tegutsema vaid füüsilise isiku vahendusel ja tema karistusõigusliku vastutuse eelduseks on füüsilise isiku tegevuses koosseisutunnuste sedastamine (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. detsembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-79-16, p 23). Seega välistaks erilise isikutunnuse jaatamine ka juriidilise isiku vastutuse

§ 210alusel soodustuskelmuse toimepanemise eest.

Sellise tõlgenduse korral oleks soodustuskelmuse sätet võimalik kohaldada vaid väga piiratud juhtudel. Ühtlasi puudub eelnevates otsuse punktides kelmuse koosseisude süstemaatilisele analüüsile tuginedes erilise isikutunnuse eitamisel vajadus juriidilise isiku teo omistamise reeglite muutmiseks (vt otsuse p 25) tulenevalt vaid soodustuskelmuse koosseisu eripärast. 31. Eelnevale tuginedes muudab kriminaalkolleegiumi kogu koosseis viidatud otsuse nr 3-1-1-96-16 p-s 10 märgitud seisukohta ning leiab, et soodustuskelmus ei ole erilise isikutunnusega koosseis

§ 24lg 1 mõttes.

Soodustuskelmuse esimese teoalternatiivi ehk pettuse teel soodustuse saamise kuriteokoosseisu sedastamiseks on vajalik tuvastada esmalt pettuslik tegu, mille tulemusena satub teine isik eksimusse ja teeb varakäsutuse, ning teiseks seeläbi soodustuse saamine majandustegevuses osaleva isiku poolt. Kolleegiumi varasema seisukoha muutus ei too arutatava kriminaalasja tehiolusid silmas pidades kaasa E. Mikenbergi ja A suhtes tehtud süüdimõistvate otsuste tühistamist või muutmist. B 32. Kassaatorid on seisukohal, et kõik süüdistatavatele etteheidetud toetuste taotlemise teod tuleb lugeda eraldiseisvateks, mitte ühtsest tahtlusest kantud jätkuvaks teoks, kuna ei süüdistusest ega tõenditest nähtu ühtset tahtlust. Maakohus leidis, et selles kriminaalasjas ei ole kuriteo jätkuvusel määravat tähendust, kuid märkis, et vähemasti ühel aastal esitatud taotlusi saab pidada ühisest tahtlusest kantuks. Ringkonnakohus küll väljendas, et nõustub maakohtuga, kuid tegelikkuses asus seisukohale, et kõik toetuste taotlused olid kantud ühtsest tahtlusest ehk tegemist on ühe jätkuva kuriteoga. 9

(14)1-15-11032
  1. Kuigi kolleegium jagab maakohtu seisukohta selles, et lõppastmes ei ole erinevate toetusetaotluste esitamise lugemisel kas eraldiseisvateks tegudeks või ühtsest tahtlusest kantud jätkuvaks teoks praeguses kriminaalasjas määravat tähendust, ei saa kohtute järeldusi aktsepteerida. Järgnevatel põhjustel nõustub kolleegium kaitsjatega selles, et iga toetuse taotluse esitamist tuleb lugeda eraldiseisvaks kuriteoks.
  2. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on ühe ja mitme süüteo eristamisel leitud järgmist. Ühe teoga on tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. Hindamaks, kas tegemist on ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Asjade sarnane käik ei tähenda seejuures seda, et üksiktegude toimepanemine peaks väliselt olema identne. Samuti peab jätkuvaid tegusid hõlmama ühtne tahtlus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. juuni
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p-d 1024–1026).
  5. Kindlasti ei saa X8 OÜ-ga seotud toetuse taotlemist lugeda ühtsest tahtlusest kantuks teiste käesolevas kriminaalasjas esitatud toetuste taotlustega (X5 I–IV, X7 I ja II, X6), kuivõrd ilmselgelt oli see tegu toime pandud vaid E. Mikenbergi huvidest lähtuvalt. Samuti ei olnud A seotud nimetatud toetuse taotlemisega. Seega juba ainuüksi erinevate teo toimepanijate ringi tõttu tuleb teistest eraldiseisvaks pidada X8 OÜ-ga seotud toetuse taotlemist.
  6. Võttes arvesse tegude toimepanemise asjaolusid, ei ole objektiivse kõrvaltvaataja jaoks tegemist ühtsest tahtlusest kantud jätkuva teoga ka ülejäänud toetuste taotluste puhul (s.t X5 I–IV, X7 I ja II, X6). Kõiki toetusi ei taotletud sama meetme raames, samuti olid erinevad toetustaotluste investeerimisobjektid (v.a X5 I ja III puhul) – nt hoone püstitamine või tehnika/inventari soetamine. X5 I ja III taotlusi ei saa samuti ühest tahtlusest kantuks lugeda ja seda eelkõige nende ajalisest vahest tingituna. Esimesel juhul esitati taotlus
  7. novembril 2010 ja viimane tegevus oli
  8. aprillil 2011 ning teisel juhul esitati taotlus
  9. septembril 2011 ehk 5 kuud pärast esimese taotlusega seotud viimast tegevust. Kuivõrd teod muutusid karistatavaks alles toetuse taotluse esitamisest (s.t siis jõuti katse staadiumi – vt allpool otsuse alapunkti C), siis hoolimata toetuse saamiseks tehtud eeltööst oli iga kord enne konkreetse toetuse taotluse esitamist võimalik sellest loobuda. Kolleegium leiab, et A kaitsja on kassatsioonis õigesti leidnud, et isegi ühe ja sama meetme taotlemisel kahel järjestikusel aastal ei saanud esimesel aastal toetuse taotlust esitades arvestada sellega, et toetust taotletakse kindlasti ka järgmisel aastal, sest meetmete tingimused ja rahastus võisid igal aastal muutuda. Soostuda tuleb ka E. Mikenbergi kaitsjaga selles, et iga toetuse taotluse avaldus on iseseisev – ühe avalduse esitamisel polnud teada, millal järgmine meede toetuse taotlemiseks avaneb. Kuigi võib nõustuda, et toetuste taotlemise ettevalmistusaeg, vähemasti samal aastal esitatud toetustaotluste osas, võis suuresti kokku langeda, pole see pettuse teel soodustuse saamise kuriteo eripära arvestades kaalukeeleks. Nimelt selleks, et toetuse taotlusel oleks edulootus, tuleb see vormistada kõikidele nõutele vastavalt ning lisada ka kõik vajalikud dokumendid. Seega nõuabki toetuse taotluse esitamine sellele eelneva n-ö komplekteerimise tõttu alati pikemat ajavahemikku.
  10. Prokurör on apellatsioonimenetluses märkinud, et kõik teod on toime pandud ühtsest tahtlusest lähtuvalt, sest süüdistatavatel oli eesmärk saada PRIA-lt võimalikult suurel määral pettuse teel toetusi. Sellise käsitlusega ei saa nõustuda, kuna üldises plaanis on kõikidel kuritegelike plaanidega varalist kasu taotlevatel isikutel eelduslikult eesmärk saada võimalikult suurt kasu. Ainuüksi see pole aga piisav, et sedastada isiku poolt toime pandud kõikide tegude osas ühtset tahtlust ühe jätkuva teo mõttes. 10
(14)1-15-11032 C
  1. A kaitsja on seisukohal, et X5 I ja X7 I tegude osas, kus toetuse taotlused jäid piisavate hindepunktide saamata jäämise tõttu rahuldamata, ei ole süüteokatse veel alanud. E. Mikenbergi kaitsja aga leiab, et soodustuskelmuse katse algab alles PRIA-le kuludeklaratsiooni esitamisest, kuivõrd selle alusel tekib väljamakse ehk soodustuse saamise õigus.
  2. Maakohus leidis, et süüteokatse algab PRIA-le toetuse taotluse esitamisest ning tegu on lõpule viidud soodustuse kättesaamisel. Pettus on ebaõigete andmete esitamine soodustuse taotlemisel või taotluse menetlemisel. Need andmed peavad olema soodustusrelevantsed, ehk siis nendest peab olenema soodustuse saamine ja suurus. Maakohus tuvastas, et toetuste taotlemisel on valeandmeid esitatud taotlejate eelmise majandusaasta müügitulu, investeeringuobjekti hinnapakkumiste kohta, mõnel juhul ka investeeringuobjekti enda ning kuludeklaratsioonide sisu osas. Kõik need andmed luges maakohus soodustusrelevantseteks. Kõik taotlused (ka X5 I ja X7 I tegude puhul) võttis PRIA tingimustele vastavatena menetlusse. Esitatud andmete tõttu viidi PRIA eksitusse, mistõttu PRIA taotlusi alusetult menetleski. PRIA-le esitatud andmed olid iseenesest asjakohased ja toetuse taotlemiseks vajalikud. Kui oleks esitatud õigeid andmeid, siis oleks PRIA-l puudunud vajadus hakata võrdlema hindepunkte teiste taotlustega ning taotlused oleks saanud jätta rahuldamata nõuetele mittevastavuse tõttu. Ehk kõigepealt tunnistatakse taotlused nõuetele vastavaks ja alles seejärel hakatakse taotlusi hindama ja paremusjärjestust koostama. Süüdistatavad tegid kõik endast oleneva, et veenda PRIA-t taotleja vastavusest esitatud nõuetele. Sellel, millistel motiividel taotlus rahuldamata jäeti, ei ole kriminaalõiguslikult tähendust, vaid see näitab, et süüdistatavate tegu jäi katsestaadiumi. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega.
  3. Tsiteeritud seisukohtadega on kaitsjate kassatsioonides esitatud argumendid kuriteokatse algushetke kindlaksmääratlemise osas ammendavalt kummutatud. Seisukohta, mille kohaselt soodustuskelmuse katse alguseks on toetuse taotluse esitamine kui esimene petmistegu ning kuritegu on lõpule viidud alles toetuse väljamaksmisega taotlejale, kinnitab ka senine kohtupraktika (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. juuni
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-54-15).
  6. E. Mikenbergi kaitsja märgib kassatsioonis, et kuriteokatse algab alles PRIA-le kuludeklaratsiooni esitamisega, kuna ka pärast toetuse taotluse rahuldamist on võimalik investeeringu elluviimisest loobuda. Kolleegium selgitab, et selline argumentatsioon oleks asjakohane kuriteokatsest loobumise instituudi käsitlemisel. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et süüdistatavatel oleks olnud pärast valeandmeid sisaldavate toetuste taotluste esitamist ja PRIA poolt taotluste rahuldamist soov investeeringute elluviimisest loobuda. Sellise soovi olemasolule ei viidata ka kassatsioonides. Seetõttu pole kolleegiumil praegusel juhul põhjust hinnata ka seda, kas esineb kuriteokatsest vabatahtliku loobumise olukord

§ 40jj tähenduses või mitte.

D

  1. E. Mikenbergile ja A-le etteheidetud toetuste taotlemisega seotud tegevused toimusid aastatel 2009–
  2. Nii nende tegude toimepanemise ajal kehtinud kui ka praegune

§ 210

lg 2 näeb soodustuskelmuse toimepanemise eest füüsilisele isikule karistusena ette kas rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Seega on

§ 4lg 3 järgi tegemist teise astme kuriteoga.

  1. Riigikohus on varasemas praktikas asunud seisukohale, et süüteo aegumise üle otsustamisel tuleb kohaldada isikule kõige soodsamat aegumise regulatsiooni alates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. veebruari
  3. a otsus asjas 11

(14)1-15-11032 nr 1-17-4243/30, p 11). Vaatlusaluste tegude toimepanemise ajal kehtinud ja praegu kohaldatav

§ 81

lg 1 p 2 redaktsioon nägi ette, et teise astme kuriteo korral ei tohi kedagi süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud viis aastat. Aegumistähtaeg hakkab kulgema, kui isiku tegevuses on tuvastatavad petmisteo tunnused (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. septembri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-72-10, p 12).
  3. Kolleegium nõustub maakohtuga, et aegumist tuleb arvutada alates viimasest katsestaadiumis toimepandud koosseisupärasest (petmis)teost. Seega tuleb X7 I ja X5 III ning IV puhul kuritegude aegumistähtaja alguseks lugeda konkreetse toetuse taotluse esitamine – vastavalt
  4. september 2010,
  5. september 2011 ja
  6. detsember
  7. Ülejäänud toetuste taotlemise osas tuleb aegumistähtaja algust arvestada toetuse taotluse protsessis toimunud viimasest tegevusest, milleks X5 I puhul on
  8. aprill 2011 (esitati vaie PRIA otsuse peale), X5 II osas
  9. juuni 2011 (esitati PRIA-le kuludeklaratsioon), X6 puhul
  10. jaanuar 2012 (esitati PRIA-le kuludeklaratsioon), X8 osas
  11. detsember 2012 (esitati PRIA-le taotlus investeeringu tegemise tähtaja pikendamiseks) ning X7 II puhul
  12. september 2013 (esitati PRIA-le kuludeklaratsioon).
  13. E. Mikenbergi on kõikides temale etteheidetud kuritegudes käsitatud kaastäideviijana.

§ 21

lg 2 on omistamisnorm, mille alusel kaastäideviimise korral üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. märtsi
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-10-15, p 12). Seega olukorras, kus kohus tuvastab, et soodustuskelmuse on toime pannud kaastäideviijatena mitu süüdistatavat, vastutab igaüks ka teiste poolt faktiliselt toimepandu, mitte ainult enda poolt tehtu eest. See tähendab, et ka aegumistähtaja algust ei tule arvestada mitte iga isiku enda viimasest teopanusest, vaid kaastäideviija viimasest teost, mis oli suunatud kuriteokoosseisu täitmisele. E. Mikenberg teadis, et kui toetuse taotlus selles esitatud valeandmete tõttu rahuldatakse, siis soovitakse saavutada ka toetusrahade ehk soodustuse väljamaksmine. Süüdistatavate kaitsjad on menetluses ka ise korduvalt rõhutanud, et PRIA-st toetuste taotlemine on pikk protsess, kus toetuse väljamaksmise menetluseni ehk kuludeklaratsioonide esitamise etappi ei saagi jõuda, ilma et toetuse taotlus oleks enne rahuldatud. Sellest johtuvalt tuleb ka E. Mikenbergi puhul arvestada kuritegude aegumist käesoleva otsuse p-s 44 märgitud kuupäevadest.
  3. E. Mikenbergile ja A-le elukohast lahkumise keelu tõkendi kohaldamisega katkes

§ 81lg 5 p 1 alusel süüdistatavate suhtes kuriteo aegumine.

Samuti katkes süüdistatavate suhtes kuriteo aegumine

§ 81lg 5 p 2 alusel nende kohtu alla andmisega.

47. Nii süüdistuses etteheidetud tegude toimepanemise ajal kehtinud kui ka praeguse

§ 81

lg 6 esimese lause kohaselt algab aegumise katkemise korral aegumine uuesti selle menetlustoimingu tegemisest, mis aegumise katkestas. Kuivõrd E. Mikenbergile kohaldati elukohast lahkumise keeldu

  1. septembril 2014 ja A-le
  2. septembril 2014 ning mõlemad anti kohtu alla
  3. märtsil 2016, siis pole käesolevaks ajaks viimasest aegumise katkestanud menetlustoimingust viit aastat möödunud ja kuriteod ei ole aegunud.
  4. Süüdistuses etteheidetud tegude toimepanemise ajal kehtinud

§ 81

lg 6 teine lause nägi ette, et isikut ei tohi kuriteo toimepanemises siiski süüdi mõista ega karistada, kui selle toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud

§ 81lõikes 1 sätestatust viie aasta võrra pikem aeg.

Arvestades otsuse p-s 44 märgitud kuritegude aegumistähtaja alguskuupäevi, ei ole praeguseks saabunud ka

§ 81lg 6 teises lauses märgitud absoluutsed aegumistähtajad. III 12

(14)1-15-11032
  1. Kaitsjad vaidlustavad kassatsioonides ka maa- ja ringkonnakohtu seisukohti mõistliku menetlusaja, tõendite lubatavuse (e-kirjavahetus, helisalvestis ning tunnistajate L. T., B. J-i ja M. R-i ütlused), mõistetud karistuste liigi ja määra, E. Mikenbergi suhtes konfiskeerimise asendamise kohaldamise ning süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise kohta. Valdava osa E. Mikenbergi kaitsja kassatsioonist moodustab aga kohtute poolt tuvastatud faktiliste asjaolude vaidlustamine. Lisaks eeltoodule leiab E. Mikenbergi kaitsja, et ebaselge süüdistusega on rikutud kaitseõigust ning kohtud väljusid vahendliku täideviimise tuvastamisel süüdistuse piiridest.
  2. Kolleegiumi hinnangul vaidlustavad kaitsjad maa- ja ringkonnakohtu poolt tuvastatud faktilisi asjaolusid, mida Riigikohus KrMS § 363 lg 5 kohaselt aga teha ei või. Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab siiski järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest. Eelöeldust johtuvalt saab Riigikohus vaagida esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ja missugustele tõenditele ning miks seejuures tugineti (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. detsembri
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-113-12, p 7.1). Kolleegium on seisukohal, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu siseveendumuse kujunemine on otsuste põhjal jälgitav. Samuti nähtub otsustest, millised asjaolud on kohus tõendatuks lugenud ja millistele tõenditele on sealjuures tuginetud. Riigikohus ei täheldanud muudes kassatsioonides tõstatatud küsimustes maa- ega ringkonnakohtu põhjendustes materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ega menetlusõiguse olulist rikkumist ning nõustub kohtute põhjendustega. Seetõttu jäävad kaitsjate kassatsioonid ka muudes tõstatatud küsimustes tagajärjetuks. IV
  5. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 3, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu
  6. detsembri
  7. a ja Tartu Ringkonnakohtu
  8. septembri
  9. a otsuse E. Mikenbergi ja A süüditunnistamises ja karistamises muutmata, kuid jätab nendest välja ja asendab elukohast lahkumise keelu määruse vaidlustamisega ning soodustuskelmuse erisubjektsuse nõude, tegude jätkuvuse ja aegumisega seotud õiguslikud põhistused käesolevas otsuses toodud põhistustega. Kassatsioonid rahuldab Riigikohus osaliselt.
  10. E. Mikenbergi määratud kaitsja R. Objartel esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 1260 euro suuruses summas (sh käibemaks 210 eurot). Taotluses märgitu kohaselt kulus advokaadil kliendiga nõupidamisele, ringkonnakohtu otsuse analüüsi ning kassatsiooni koostamise peale kokku 27,5 tundi, kuid taotletakse maksimaalse võimaliku 6 tunni tasu hüvitamist ja töömahukuse tõttu tasu suurendamist 250% võrra (s.t 300 eurot + 2,5 x 300 eurot = 1050 eurot). Juhindudes RÕS § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning justiitsministri
  11. juuli
  12. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ (kord) § 1 lg-test 6 ja 10, § 2 lg-st 1 ning § 6 lg-st 3, rahuldab kolleegium kaitsja taotluse. Kolleegiumi hinnangul on kaitsja taotluses märgitud toimingud riigi õigusabi osutamiseks olnud vajalikud ning ka mahu suurendamine on põhjendatud. Kuivõrd kohus teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 3 märgitud lahendi, siis KrMS § 186 lg 1 alusel jääb see menetluskulu riigi kanda.
  13. A valitud kaitsja K. Lind esitas Riigikohtule taotluse süüdistatava poolt kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulude hüvitamiseks 3120 euro (sh käibemaks) suuruses summas. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja kassatsiooni koostamiseks 20 tundi. Õigusteenuse tunnihinnaks on olnud 130 eurot, millele lisandus käibemaks. Kolleegium peab osutatud õigusabi tunnihinda mõistlikuks (vrd ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  14. oktoobri
  15. a määrus asjas nr 1-17-5176/37, p 26 ning
  16. mai
  17. a määrus asjas nr 1-17-10682/13, p-d 36–37). Arvestades, et kaaluka osa kaitsja 13
(14)1-15-11032 kassatsioonist moodustas faktiliste asjaolude vaidlustamine ning kassaatori argumentidest vaid väheseid saatis edu, mis ei toonud kaasa ka muutust A süüdimõistmise ulatuses, saab taotluses märgitud ajakulu pidada põhjendatuks vaid kümne töötunni osas. Seetõttu loeb kolleegium valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud mõistliku suurusega tasuks 1560 eurot, sh käibemaks 260 eurot. KrMS § 361 lg 1 p-s 3 märgitud lahendi tegemise tõttu tuleb see summa KrMS § 186 lg 1 alusel riigilt A kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt) 14
(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.