← Eesti

1-24-1235/25

Obsah (7)§ 1573§ 157§ 331§ 3312§ 63§ 73§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number 28. august 2024. a Tallinn 1-24-1235 Kohtukoosseis Orvi Koik, Pavel Gontšarov ja Inna Om

§ 1573

lg 1, § 3312 järgi Apelleeritud kohtuotsus Apellatsiooni esitaja Harju Maakohtu

  1. aprilli
  2. a otsus lühimenetluses Süüdistatava G. M. kaitsja Ahto Sirendi Prokurör Helen Prins Süüdistatav Kaitsja Kannatanu esindaja Asja läbivaatamise viis G. M. isikukood XXX, elukoht XXX, XXX, kriminaalkorras karistatud Tartu Ringkonnakohtu
  3. jaanuari
  4. a otsusega

§ 1573järgi rahalise karistusega 600 eurot.

Karistus täidetud

  1. veebruar
  2. Ahto Sirendi Riho Friedrichs Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
  3. aprilli
  4. a otsus kriminaalasjas nr 1-24-1235 muutmata. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. Määrata Ahto Sirendi Advokaadibüroole makstava riigi õigusabi tasu suuruseks G. M.ile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 175,68 eurot, sh käibemaks. Mõista nimetatud menetluskulu katteks G. M.-ilt Eesti Vabariigi kasuks välja 175,68 eurot. Makseinfo koos arveldusarve ja viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse eraldi dokumendina. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul lahendi jõustumisest. Edasikaebamise kord 1 Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. SÜÜDISTUS:
  5. G. M.-i süüdistatakse selles, et tema eesmärgiga oluliselt häirida N.V eraelu saatis 03.06.2021, 12.07.2021, 07.08.2021, 12.08.2021, 05.09.2021, 07.09.2021, 15.09.2021, 18.09.2021, 20.09.2021 ja 21.09.2021 enda elektronposti aadressilt XXX elektronkirju N.V lepingulise esindaja Riho Friedrichsi elektronposti aadressile XXX, adresseerides neid N.V-le ja/või lapsele C. G. M.-ile. Nimetatud elektronkirjade saatmise ettekäändena tõi G. M. väidetavalt lapsega seotud küsimusi, mainides neis last või temaga kohtumise soovi. Tegelikkuses sisaldasid kirjad vahetult N.V-le suunatud solvavaid, ähvardavaid ja muu häiriva sisuga sõnumeid. Viru Maakohtu kohtuotsusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX (jõustus
  6. veebruar 2021) kohaldati G. M.-ile N.V (ik XXX) eraelu ja tervise kaitseks lähenemiskeeld, tähtajaga 3 aastat, alates kohtuotsuse jõustumisest, keelates G. M.-il igasugune suhtlus N.V-ga ja talle lähenemine, sealhulgas N.V-le helistada, kirjutada või temaga ühendust võtta sotsiaalvõrgustike ja suhtlusportaalide ning kõigi muude vahendite kaudu, minna N.V elu- ja töökohta ning muus kohas minna N.V-le lähemale kui 100 meetrit. Juhuslikul kohtumisel kohustati G. M.-i N.V kõnetamata, viivitamatult eemalduma vähemalt 100 meetri kaugusele. Ühtlasi lubati G. M.-il suhelda või kohtuda N.V-ga pädevate ametiisikute juuresolekul või vahendusel (nt KOV-i lastekaitsetöötaja, jurist, kohus vms ametnik) nende ühist last C. G. M.i (ik XXXXXXXXXXX) puudutavates küsimustes. G. M. on nimetatud kohtuotsusest, temale pandud lähenemiskeelust, selle sisust ning N.V-ga suhtlemise ja kohtumise tingimustest teadlik. Samuti on G. M. teadlik N.V soovimatusest temaga suhelda ja kohtuda. Vastavalt Viru Maakohtu 27.02.2019 määrusele tsiviilasjas nr 2-18-19565, millega on reguleeritud G. M. ja tema lapse vaheline suhtlemise kord, millest G. M. on teadlik, algavad kohtumised ja telefonivestlused C. G. M.-iga siis, kui selleks on oma heakskiidu andnud lastekaitsespetsialist. Käesoleva ajani ei ole lastekaitsespetsialist vastavat nõusolekut andnud, millest G. M. on samuti teadlik. Vaatamata lähenemiskeelule, N.V soovimatusele temaga suhelda ja kohtuda ning lapsega kohtumiseks lastekaitsespetsialisti nõusoleku puudumisele, otsis G. M. alates 03.06.2021 kuni 21.09.2021 korduvalt ja järjepidevalt häirival viisil kontakti N.V-ga, sekkudes N.V tahte vastaselt tema eraellu. Sellise tahtliku tegevusega tekitas G. M. N.V hirmutunde, alandust ja ärevust ning häiris oluliselt N.V eraelu, samuti rikkus G. M. korduvalt temale N.V suhtes seatud lähenemiskeeldu. Seega pani G. M. oma tahtliku tegevusega toime ahistava jälitamise ehk teise isikuga korduva või järjepideva kontakti otsimise, tema jälgimise või muul viisil teise isiku tahte vastaselt tema eraellu sekkumise, kui selle eesmärk või tagajärg on teise isiku hirmutamine, alandamine või muul viisil oluliselt häirimine, s.o

§ 157³ lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Samuti pani G. M. toime kohtulahendiga kohaldatud lähenemiskeelu korduva rikkumise, s.o

§ 331² järgi kvalifitseeritava kuriteo.

MAAKOHTU OTSUS: 2

  1. Harju Maakohtu 10 aprilli
  2. a otsusega lühimenetluses mõisteti G. M. õigeks

§ 1573

lg 1 järgi esitatud süüdistuses 03.06.2021, 12.07.2021 ja 07.08.2021.a e-kirjade saatmises. Lõpetati G. M. suhtes kriminaalmenetlus

§ 3312järgi esitatud süüdistuses 03.06.2021, 12.07.2021, 07.08.2021 ja 12.08.2021.a lähenemiskeelu rikkumises Kr

MS § 199 lg 1 p 5 alusel seoses samas süüdistuses jõustunud Riigiprokuratuuri

  1. novembri
  2. a määrusega. 2.1 G. M. tunnistati süüdi

§ 1573

lg 1 järgi (12.08.2021, 05.09.2021, 07.09.2021, 15.09.2021, 18.09.2021, 20.09.2021 ja 21.09.2021 e-kirjade saatmises) ja

§ 3312

järgi (05.09.2021, 07.09.2021, 15.09.2021, 18.09.2021, 20.09.2021 ja 21.09.2021 lähenemiskeelu rikkumises) ja karistati

§ 63lg 1 alusel vangistusega 9 kuud. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust 1/3 võrra ja mõisteti karistuseks vangistus 6 kuud.

§ 73lg 1, 3 alusel jäeti mõistetud vangistus täielikult täitmisele pööramata, kui G.

M. ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 2.2 Sama otsusega lahendati lähenemiskeeluga ja menetluskuludega seonduv. APELLATSIOON:

  1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava G. M. kaitsja Ahto Sirendi. Kaitsja taotleb tühistada Harju Maakohtu
  2. aprilli 2024 otsus kriminaalasjas nr 1-24-1235 G. M. süüdi mõistmises ja karistamises

§-de 157³ lg 1 ja § 331² järgi ning mõista G. M. täies ulatuses õigeks sellest tulenevate tagajärgedega. 3.1 G. M.-ile pannakse kohtuotsuse süüdimõistvas osas süüks ajavahemikul

  1. august-
  2. september 2021 kokku 7 elektronkirja saatmist N.V juristile Riho Friedrichsile. Neist elektronkirjadest igaühes näeb kohus ahistava jälitamise süüteokoosseisu, kuues viimases ehk septembrikuus saadetud elektronkirjas näeb aga maakohus lisaks veel lähenemiskeelu rikkumist ja täpselt selliselt on maakohus G. M. neis kuritegudes süüdi mõistnud. 3.2 Kohus osutab Riho Friedrichsi
  3. septembril 2021 G. M.-ile saadetud e-kirjale, viimane kirjutas N.V esindajana, et „N.V on korduvalt andnud mõista, et ta ei soovi, et Te temaga ühendust otsite (s.h. seda minu e. esindaja vahendusel). N.V palub veelkord lõpetada selline ühenduse otsimine. Tegemist on ahistava jälitamisega. Lõpetage see!“. (kohtuotsus lk 7, lõik 4). Samast kohe edasi jätkab kohus : „Vaatamata teadmisele, et N.V soovib, et G. M. lõpetaks taoliste kirjade saatmise, milles nõutakse lapsega kohtumist ja süüdistatakse teda kohtumiste mitte võimaldamises, on G. M. jätkanud sellesisuliste kirjade saatmist läbi N.V esindaja Riho Friedrichsi.“ See on absoluutne eksimus ja tegelikkusele mittevastavus, milles on G. M. ka mõlemas süüteokoosseisus süüdi mõistetud. Kui eelnevates episoodides on võimalik G. M. üksnes süü presumptsioonist lähtuvalt süüdi mõista, siis
  4. septembri 2021 Riho Friedrichile saadetud elektronkirja puhul ei ole isegi see võimalik, kuna G. M. „lõpetas“ nagu esindaja palus ja kirja sisu on 100% määratud Riho Friedrichile endale. N.V-le ei ole selles elektronkirjas ainsat ridagi aadresseeritud, kuid G. M. on selle kirja saatmises ahistavas jälitamises ja lähenemiskeelu rikkumises süüdi mõistetud. 3.3 Kohus ei ole isegi lugenud seda kirja, mille saatmise eest G. M. ahistavas jälitamises ja lähenemiskeelu rikkumises süüdi mõistis. Kiri on esimesest viimase reani Riho Friedrichsile suunatud. Kiri algab sõnadega : „Hr.R.Friedrichs …“, kirja eelviimane lõik algab sõnadega : „R.Friedrichs palun jääge härrasmeheks ja …“. N.V-le ei ole mõeldud selles kirjas sõnagi. Kõnealune
  5. septembri 2021 elektronkiri asub kriminaaltoimiku leheküljel 38 ja selles, G. 3 M. saadetud viimases kirjas ütleb ta oma hingelt ära kõik, mis on sinna mitmete erinevate kohtumenetluste käigus (kõik seotud N.V-ga) aastate jooksul kogunenud. Just see kiri selgitab lahti kogu tema suhtumise ja on võtmeks kõigi eelnevate kirjade, mille saatmise eest on ta süüdi mõistetud, lahtimõtestamisel, neile hinnangu (ka karistusõigusliku) andmisel. Sellest kirjast on selgemast selgemini välja lugeda, et mingit ahistava jälitamise ega lähenemiskeelu rikkumise tahtlust G. M.-il ei ole nende kirjade saatmisel olnud. 3.4 Erilist tähelepanu väärib allakirjutanu arvates kriminaaltoimiku leheküljel 37 asuv Riho Friedrichsi elektronkiri N.V-le, milles ta teatab G. M.-ilt eelkirjeldatud
  6. septembri 2021 kirja saabumisest, kuid interpreteerib seda kirja hoopis pahatahtlikult ja fakte moonutades nagu polekski see kiri talle endale kirjutatud. Selle kirja eesmärk saab olla ainult N.V G. M. vastu kõige otsesem õhutamine/ässitamine ja kirja kirjutaja võiks peale selliste õhutavässitavate valeandmete ja tegelikkusele mittevastavate järelduste esitamist mõelda enda meiliaadressis sõna „lepitaja“ asemel sõna „ässitaja“ kasutamisele. 3.5 Loomulikult häirisid saadetud kirjad N.V, kelle hagi alusel oli G. M. juba aastaid oma lihase pojaga suhtlemisest ära lõigatud ja kelle eesmärk ongi G. M. oma pojaga suhtlemisest igaveseks ilma jätta. N.V on selleks omalt poolt teinud kõik võimaliku, ka käesolevas menetluses. Tsiviilõiguslikult, konkreetselt perekonnaõiguslikult on meie kriminaalasja kannatanu poolt tegemist spetsiifilise vägivalla vormiga – lapse vanemast võõrutamisega. Kahjuks on käesolev kriminaalmenetlus, eriti aga süü presumptsioonist lähtuv ja tegelikkusele mittevastav süüdimõistmine sellele kõige otsesemalt kaasa aidanud. Paraku ei ole N.V häirimine ega ka ükski muu ahistava jälitamise või lähenemiskeelu rikkumise süütekoosseisu element olnud G. M. tegude eesmärgiks ega kuulunud ka muul viisil tema tahtluse sisusse. Isegi, kui süü presumptsioonist lähtuvalt lugeda G. M. teod süüteokoosseisu täitvateks, ei ole need teod kuidagiviisi subjektiivset süüteokoosseisu täitvad. SÜÜDISTATAVA SEISUKOHT KrMS § 322 lg 3 ALUSEL:
  7. Süüdistatav märgib, et teda huvitab ainult tema poeg. Ta ei ole saatnud ühtegi kirja Riho Friedrichsile peale nende kirjade kättesaamist (lisa failina), kus kirja lõpus öeldakse, et lõpetagu ma koheselt kirjade saatmine. Antud kohtuasi on N.V poolt järjekordne väljamõeldis ja manipulatsioon. Ta on isa, kes ei ole mitte iial oma lapse ema ega oma last väärkohelnud nagu süüks pannakse. Ta soovib oma lapse elus osaleda ja lubab, et ei otsi ise lapsega ega tema emaga mingit kontakti, sest näeb, et sellest tuleb vaid pahandust. On kõiges aus ja palub end õigeks mõista. KANNATANU ESINDAJA SEISUKOHT JA VASTUVÄITED KrMS § 322 lg 3 ALUSEL:
  8. Kannatanu peab esitatud apellatsiooni põhjendamatuks ja palub see jätta rahuldamata. Kannatanu ei pea apellatsiooni seistatud väiteid õigeks ega oma sisult sellisteks, millised peaksid kaasa tooma kohtulahendi tühistamise. Kohtulahend on põhistatud hästi, on oma karistuslikult sisult õiglane ning kajastab adekvaatselt kogu toimunut. 5.1 Menetluses läbivalt, kui ka varasemas kriminaalmenetluses on G. M. oma tegevust selgitanud justkui isa püüdlustena, mida kõik ülekohtuselt justkui kärbivad. See on justkui toonud kaasa mingi vääritimõistmise. Ometigi pole see nii. Kannatanu jaoks on see ahistamine olnud läbi kahe erineva kriminaalmenetluse jätkuv, katkematu ahistav jälitamine kus muutub vaid viis ja vahendid, mida G. M. ahistamiseks kasutab. Eelmises 4 kriminaalmenetluses selgelt leiti selles teos karistusõiguslikud elemendid ning tuvastati kuritegelik käitumine. Kuna kannatanu vaates on tegevus olnud sisuliselt katkematu, on loomulik mõista, et sama kuritegelik soov ahistada on kantud üle ka nendele ühendusevõttudele, millised jäid eelmisest kriminaalmenetlusest välja ja on käesoleva menetluse esemeks. Igatahes on see asjaolu, mida kannatanu hinnangul arvesse võtmata käesolevat menetlust läbi viia ei saa. Harju Maakohus on seda aga õigesti arvesse võtnud. 5.2 Oma isa rollile tuginedes ja sellega oma tegusid õigustades kasutab G. M. menetlust läbivalt ja ka otsesõnu apellatsioonkaebuses paralleelset tsiviilkohtumenetluses olnud (tsiviilasi nr 2-18-19565) suhtluskorra vaidluses. Tehtud ja jõustunud kohtulahendid näitavad, et kannatanu on teinud kõik vajaliku lapse huvidest lähtuvalt. Asjaolu, et see G. M.-i häirib, on lapse kaitse vaatest ebaoluline. 5.3 Isegi apellatsioonkaebuses ei suuda G. M. end hoida tagasi etteheidete tegemisel. Ka siin ta süüdimatult jätkab oma ahistavat tegevust. Nt apellatsiooni p 9: / … Loomulikult häirisid saadetud kirjad N.V, kelle hagi alusel oli G. M. juba aastaid oma lihase pojaga suhtlemisest ära lõigatud ja kelle eesmärk ongi G. M. oma pojaga suhtlemisest igaveseks ilma jätta. N.V on selleks omalt poolt teinud kõik võimaliku, ka käesolevas menetluses. Tsiviilõiguslikult, konkreetselt perekonnaõiguslikult on meie kriminaalasja kannatanu poolt tegemist spetsiifilise vägivalla vormiga – lapse vanemast võõrutamisega…./ Jälle tehakse N.V aadressil etteheiteid, et ta lõikab isa pojaga suhtlemisest ära ja eesmärk on suhtlemisest igavesti ilma jätta. Tähelepanuväärne on , et need etteheited tehakse
  9. juunil 2024 ja seda olukorras, kus suhtlemist keelav kohtulahend on juba 10 päeva jõustunud. Kohus on jõustunud lahendiga G. M.-il lapsega suhtlemise keelanud ja see oli G. M.-il ka apellatsiooni esitamisel teada, siis
  10. juunil 2024 teha kannatanu aadressil sellist etteheidet ei saa kanda muud eesmärki, kui vaid üha uuesti ja uuesti N.V igat võimalust ära kasutades häirida. Kannatanu täiendav seisukoht 5.4 Kannatanu jääb oma varasemalt esitatud seisukohtade juurde ega pea menetlusökonoomist tulenevalt vajalikuks nende kordamist. Seni tehtud ja jõustunud kohtulahendid näitavad, et Kannatanu on teinud kõik vajaliku lapse huvidest lähtuvalt. Asjaolu, et see G. M.-i häirib, on lapse kaitse vaatest ebaoluline. Kannatanu peab esitatud apellatsiooni põhjendamatuks, palub see jätta rahuldamata ja Harju Maakohtu
  11. aprilli 2024 kohtuotsus jätta muutmata. PROKURÖRI SEISUKOHT JA VASTUVÄITED KrMS § 322 lg 3 ALUSEL:
  12. Prokurör palub apellatsiooni lahendaval Tallinna Ringkonnakohtul G. M. apellatsioon jätta rahuldamata ja Harju maakohtu otsus muutmata. Prokurör on seisukohal, et kriminaalasjas nr 1-24-1235 tehtud otsus on seaduslik ja põhjendatud, karistus vastab isiku süüle ja teole. Kohus on tõendeid hinnanud igakülgselt ja tõendeid kohtuotsuses analüüsinud. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
  13. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellatsiooni motiividega ning süüdistatava, kannatanu esindaja ja prokuröri seisukohaga, asub alljärgnevale seisukohale. 7.1 Kohtukolleegium ei nõustu apellatsioonis toodud järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid valesti ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid 5 nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Asjaolu, et kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et KrMS § 61 lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Vt RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-407). Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. 7.2 Maakohtu otsusest nähtub üheselt, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud kogumis ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  14. mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. 7.3 Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjalike tõendite analüüsi pinnalt (I kd, tl 256-257 pöördel) ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu kohtuotsuse tühistamiseks. Esitatud apellatsioonis korratakse peamiselt samu väiteid, mida esitati esimese astme kohtuistungil ning millele maakohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Kohtukolleegium nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonis esitatud peamistele väidetele.
  15. Esitatud apellatsioonis taotleb kaitsja maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ja süüdistatava G. M. õigeksmõistmist temale inkrimineeritud kuritegudes. 8.1 Maakohus on analüüsinud põhjalikult süüdistatava G. M. väiteid, versiooni ja kaitsja tõstatatud kahtlusi süüdistatavale inkrimineeritud kuriteos

§ 157

3 lg 1 järgi, analüüsinud objektiivset koosseisu kui ka subjektiivset külge (I kd, tl 255-257), millega kolleegium täielikult nõustub ning andnud sellega seisukoha ka juba apellatsioonis esitatule. Kolleegium nõustub täielikult maakohtuga ning ei näe siin õiguslikke minetusi. 8.2 Apellant asub seisukohale, et tegemist ei olnud kannatanu ahistava jälitamisega ning need kirjad ei saanud kannatanut häirida, sest kannatanu häirimine ei olnud süüdistatava eesmärgiks, sest soov oli pojaga suhelda ja 21. septembri 2021 kiri oli määratud üksnes Riho Friedrichile endale. 6 Kolleegium ei nõustu apellatsioonis tooduga, et süüdistatava tegudes puudub

§ 157

3 lg 1 sätestatud kuriteo objektiivne ja subjektiivne koosseis ning et süüdistatava süüditunnistamine

§ 1573lg 1 järgi on põhjendamatu.

Kaitsja jätab tähelepanuta selle, et süüdistatava e-kirjade saatmise tahtevastasust saab järeldada sellest, et juba

  1. augustil 2021 saatis N.V esindaja süüdistatavale e-kirja, milles palus lõpetada kirjade saatmine, sest sellise tegevuse läbi kannatab N.V ning see häirib kannatanu eraelu (vt I kd, tl 28). Seega jääb tagajärjetuks kaitsja seisukoht, et peale
  2. septembri 2021 kirja saamist Riho Friedrichsilt lõpetas süüdistatav kirjade saatmise ning
  3. septembri 2021 kiri oli adresseeritud üksnes kannatanu esindajale Riho Friedrichsile, mitte N.V-le. 8.3 Kaitsja ei võta arvesse asjaolu, et süüdistatav on suhelnud alates
  4. augustist 2021 kannatanuga läbi kolmanda isiku ehk läbi N.V lepingulise esindaja Riho Friedrichsi vastu kannatanu tahtmist ning seda olukorras, kus süüdistatav oli teadlik, et ta võis suhelda kannatanuga ainult juristi vahendusel ja ainult nende ühist last puudutavates küsimustes. Süüdistataval ei saanud kuidagi kujuneda kahetiselt mõistetavat arvamust, et tema selline käitumine on kannatanu poolt igati aktsepteeritav ja oodatud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et süüdistatav sekkus alates
  5. augustist 2021 kuni
  6. septembrini 2021 järjepidevalt kannatanu eraellu. Maakohus on üheselt tuvastanud, et käsiloleval juhul ei puudutanud alates
  7. augustist 2021 saadetud kirjad ainult pojaga seonduvat, vaid puudutasid ka kannatanut. E-kirjad olid üheselt edastatud kannatanu lepingulise esindaja e-posti aadressile, kuid adresseeritud tegelikkuses N.V-le ning oma sisult olid kirjad kannatanut häirivad. Seda maakohtu seisukohta ei ole apellant tõenditega kummutanud. 8.4 Kolleegiumil tuleb märkida, et e-kirjade sisult tulenevalt ei saa nõustuda kaitsjaga, et tegemist oleks lihtsalt süüdistatava poolse palvega saada mingit teavet seoses lapsega, mis oleks sotsiaalselt aktsepteeritav tegu. Maakohus on üheselt viidanud, et tegelikkuses ei sõltunud kannatanust, millal ja kuidas on võimalik süüdistataval lapsega suhelda, sest see sõltub ainult lastekaitseametnikust ning sellest oli süüdistatav üheselt teadlik. Seega tuleb nõustuda maakohtuga, et e-kirjades tehtud etteheited kannatanu aadressil olid alusetud ning kannatanut häirivad ja seda tuleb käsitada kannatanu eraellu sekkumisena. Ka seda maakohtu seisukohta ei ole apellant tõenditega kummutanud. 8.5 Märkimist väärib seegi, et käsiloleval juhul ei ole tegemist üksiku e-kirja saatmisega, mis ilmselgelt ei vääriks karistusõiguslikku sekkumist. Üheselt on tõendamist leidnud, et süüdistatava tegevuse tagajärjena oli kannatanu elu oluliselt häiritud. Süüdistatava kogu tegevus kannatanu suhtes on ilmselgelt igapäevaelu oluliselt häiriv ning sellised süüdistatava teod tunduvad häirivad ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Süüdistatava teod ületasid sotsiaalselt aktsepteeritud käitumise ning tema tegude iseloom, intensiivsus ja ulatus viitab üheselt ahistavale jälitamisele ning tegemist ei ole ka nn piirsituatsiooniga, vaid tegemist oli tegudega, mis vajasid karistusõiguslikku sekkumist. 8.6 Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et
  8. septembri 2021 e-kiri puudutab selgelt kannatanu isikut ning ka selles kirjas süüdistatakse kannatanut, seega jääb tagajärjetuks kaitsja väide, et kuivõrd kiri oli adresseeritud ainult esindajale, siis see kannatanut ei puudutanud. Kaitsja ei arvesta kohtupraktikat, mille kohaselt ka kolmanda isiku kaudu toimepandud teod, milles väljendub eesmärk häirida kannatanu eraelu, on käsitletavad kannatanule suunatud tegudega. Seejuures mõistis seda ka ilmselgelt süüdistatav, sest sellele on viidatud ja seda on käsitletud ka süüdistatava enda suhtes tehtud Tartu Ringkonnakohtu otsuses (vt TrtRnKo X-XX-XXXX, I kd, tl 64-69). 7 8.7 Kolleegium viitas juba eelnevalt p 8.2, et süüdistatav oli teadlik sellest, et e-kirjade saatmine kannatanule läbi esindaja on kannatanu tahte vastased ja häirivad. Oluline on seegi, et kannatanu on varasemalt taotlenud lähenemiskeeldu, mis varasema otsusega ka rahuldati, mistõttu saab üheselt asuda seisukohale, et süüdistatav oli teadlik, et tema teod on kannatanu tahte vastased ning mingeid kirju või sõnumeid kannatanu temalt ei soovi, sh läbi kolmanda isiku. See, et süüdistatav sellist kannatanu soovi ei mõista ja ignoreerib esindaja palvet kirjade saatmine lõpetada, tahtlust ei välista. Kolleegium nõustub maakohtuga, et süüdistatav realiseeris

§ 1573lg 1 objektiivse ja subjektiivse koosseisu.

9. Apellant taotleb ka G. M. õigeksmõistmist temale inkrimineeritud kuriteos

§ 3312 järgi, kuid mingeid sisulisi põhjendusi apellant esitanud ei ole.

Kuivõrd kaitsja mingeid sisulisi põhjendusi ei esita, siis saab kolleegium märkida vaid seda, et kolleegium mingeid rikkumisi ei tuvastanud, sh ei ole maakohus kohaldanud vääralt materiaalõigust. Maakohus on analüüsinud põhjalikult süüdistatava G. M. väiteid, versiooni süüdistatavale inkrimineeritud kuriteos

§ 331

2 järgi, analüüsinud objektiivset koosseisu kui ka subjektiivset külge (I kd, tl 257 pöördel). Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium kokkuvõtvalt, et G. M. käitumine on õigesti kvalifitseeritud

§ 1573lg 1 ja § 3312 järgi.

  1. Apellant jätab tähelepanuta, et oluline on silmas pidada, et selle nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kolleegium asub seisukohale, et käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest.
  2. Apellatsiooni piiride väliselt peab kolleegium vajalikuks märkida järgmist. Maakohus jättis täielikult tähelepanuta kohtupraktika, mille kohaselt jätkuva süüteo osategudest mõne tuvastamata jäämine süüdistatava osalist õigeksmõistmist ei tingi, sest tegemist on vaid osaga ühest ja samast süüdistatava teost, mille karistatavus tervikuna ära ei lange (vt RKKKm nr 1-20-470, p 21-25, 1-20-3910, p 14). Süüdistuses märgitud osade kuupäevade tuvastamata jäämine jätkuva kuriteo puhul vähendab küll süüdistatava süüd, kuid ei tingi süüdistatava osalist õigeksmõistmist.
  3. Mõistetud karistust pole eraldi apellatsioonis vaidlustatud. Käsiloleval juhul ei ole maakohus karistusliigi ja -määra valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning on jälgitavalt põhjendanud karistusliigi ja- määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. Kohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat vangistust kooskõlas

§ 56sätestatuga.

  1. Apellant ei ole vaidlustanud lähenemiskeelu kohaldamist. Kolleegium peab vajalikus märkida, et ka lähenemiskeelu kohaldamise osas kolleegium rikkumisi ei tuvastanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et taotletud lähenemiskeeld peab olema selle taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas ning et lähenemiskeeldu kohaldades peab kohus arvestama juhtumi asjaolusid ja jälgima, et 8 lähenemiskeeld ei riivaks adressaadi õigusi rohkem, kui see on keelu eesmärgist tulenevalt proportsionaalne. Maakohus on neid põhimõtteid järginud. Kolleegium ei tuvastanud rikkumisi ka lähenemiskeelu ajalise ulatuse osas, arvestades konkreetsete juhtumite asjaolusid ja G. M. süü suurust.
  2. Viimasena peatub kolleegium apellatsioonimenetluse kuludel. Apellatsioonimenetluse kulu on G. M.-ile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulu. G. M. kaitsja Ahto Sirendi esitas taotluse, mille kohaselt kulus tal kohtuotsuse analüüsiks 60 minutit ja apellatsiooni koostamiseks 180 minutit. Seega 288 eurot, millele lisandub käibemaks 63,36 eurot, kokku 351,36 eurot. 14.1 Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 6 lg 4 sätestab, et määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel lihtmenetluses, välja arvatud kohtuistungil osalemine, on 36 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 144 euro ühes kohtuastmes. Seega on ainsa erandina ette nähtud kohtuistungil osalemine, millise toimingu eest võib ühes kohtuastmes taotleda tasu 144 eurost piirmäära ületavalt. Seega maksimaalseks hüvitamisele kuuluvaks tasu suuruseks võib käesoleval juhul olla 144 eurot, millele lisandub käibemaks 31,68 eurot. Kaitsja taotlus apellatsioonimenetluses tehtud toimingute eest tasu hüvitamiseks on seega kokku põhjendatud ning kuulub rahuldamisele koos käibemaksuga kokku summas 175,68 eurot. Ahto Sirendi Advokaadibüroo kasuks tuleb välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt 175,68 eurot (sh käibemaks). 14.2 Kolleegium viitas juba eelnevalt, et KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse G. M. suhtes muutmata ning kaitsja apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, siis jäävad menetluskulud süüdistatava kanda.
  3. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kolleegium Harju Maakohtu
  4. aprilli
  5. a otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. 9 (allkirjastatud digitaalselt) Tühistatud osaliselt Riigikohtu 07.03.2025 otsusega RESOLUTSIOON
  6. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  7. augusti
  8. a ja Harju Maakohtu
  9. aprilli
  10. a otsus, osas millega 1) G. M. tunnistati

§ 1573

lg 1 ja

§ 3312

järgi süüdi ning teda karistati; 2)

§ 3312järgi esitatud süüdistuses lõpetati osaliselt kriminaalmenetlus; 3) G.

M-i suhtes kohaldati lähenemis- ja suhtluskeeldu; 4) G. M-ilt mõisteti välja menetluskulu hüvitis riigi ja kannatanu kasuks. 2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega: 1) mõista G. M.

§ 1573

lg 1 ja

§ 3312järgi õigeks; 2) jätta G.

M-i kaitsjale enne kassatsioonimenetlust määratud riigi õigusabi tasu summas 1860 eurot ja 72 senti menetluskuluna riigi kanda; 3) mõista Eesti Vabariigilt välja 2525 eurot ja 50 senti L. I. kasuks tema menetluskulu katteks.

  1. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
  2. Kassatsioon rahuldada.
  3. Jätta Riigikohtu
  4. oktoobri 2024 a. määrusega kaitsjale määratud riigi õigusabi tasu 175 eurot ja 68 senti menetluskuluna riigi kanda. 10

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.