← Eesti

2-25-813/6

Obsah (13)§ 402§ 1§ 406§ 403§ 408§ 404§ 52§ 4031§ 94§ 4062§ 4034§ 416§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Brigitta Mõttus Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 08. aprill 2025, Pärnu Tsiviilasja number 2-25-813 Tsiviilasi Bondora AS h

§-s 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni.

  1. Jätta menetluskulud A. I. kanda.
  2. Määrata kostja hüvitavate menetluskulude suuruseks 840 eurot ning mõista nimetatud summa A. I.-lt Bondora AS kasuks välja. Kostjal kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
  3. Menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 2-25-813 Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. Toimetada vajadusel kostjale otsus kätte avalikult, otsuse resolutiivosa avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Teates märkida, et kohtuotsus loetakse kostjale avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljaandes Ametlikud Teadaanded väljavõtte ilmumise päevast. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on menetlusosalistel õigus esitada apellatsioonkaebus kohtuotsuse kättetoimetamisest arvates Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6 ja TsMS § 633 lg 7). Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6). Hagiavalduse asjaolud, kohtumenetluse käik
  4. Hageja esitas kohtule 16.01.2025 hagiavalduse kostja vastu põhivõlgnevuse 8216,61 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise 2185,05 euro nõudes ning edasiulatuva viivise nõudes. Hageja esitas 30.01.2025 puuduste kõrvaldamise, kus täpsustas põhivõlgnevuse kujunemist, vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist, viivise nõuet ja krediidi kulukuse määra osiseid. Hageja nõue põhineb hageja ja kostja vahel 01.12.2021 sõlmitud tarbijakrediidilepingul nr. BL2477378, mille alusel sai kostja laenu 10 000 eurot. Hageja selgitab, et laenulepingu eritingimustes on leppinud pooled kokku, et laenusumma on 10 632 eurot, millest on lepingu üldtingimuste p. 4.1 ja 8.
  5. alusel arvestatud maha lepingu sõlmimise tasu summas 632 eurot. Kostja tasus lepingu kehtivuse ajal hagejale 1783,39 eurot. Hageja arvestab kogu kostja poolt tasutud summa põhinõude katteks, ega nõua muid lepingujärgseid tasusid. Seega on hageja põhinõue kostja vastu 8216,61 eurot. Hageja arvestab lepingu kehtivuse ajal intressinõude suuruseks 0 eurot. Hageja nõuab kostjalt viiviseid võlaõigusseaduse (

) § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras alates lepingu ülesütlemisest s.o 19.09.2022 kuni hagi esitamiseni s.o 16.01.2025 summas 2185,05 eurot. Hageja esitab ka edasiulatuva viivise nõude. Krediidi kulukuse määraks on lepingus märgitud 33,46%. Hageja märgib, et krediidi kulukuse määr on kujunenud laenusummast, kuumaksete arvust, intressimäärast, haldustasust, lepingutasust. Hagi kohaselt on kostja olnud enam kui kolme järjestikuse maksega viivituses ning kuna kostja oma laenulepingulisi kohtusi korrapäraselt ei täitnud, ütles hageja lepingu üles 19.09.

  2. 04.02.2025 määrusega võttis kohus hageja hagi kostja vastu menetlusse ja kohustas kostjat esitama kirjalik vastus 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest alates. Sama määrusega hoiatas kohus, et kohus võib hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult või elektroonselt. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks (TsMS § 407 lg 1). Kohus toimetas hagimaterjalid ja 04.02.2025 määruse kostjale kätte Ametlike Teadaannete kaudu 13.03.
  3. Seega möödus kostjal hagivastuse esitamiseks antud tähtaeg 14 päeva 27.03.
  4. Kostja hagile vastust esitanud ei ole. 2

(8)2-25-813 Kohtuotsuse põhjendused
  1. Kohus, tutvunud hageja poolt toodud asjaoludega ja asjas esitatud tõenditega, leiab, et hagi tuleb rahuldada.
  2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. 5.

§ 402

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandusvõi kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Riigikohus on 24.11.2023 määruses nr 2-21-13098 viidanud omapoolsetele korduvatele selgitustele, et tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (RKTKo 28.01.2015, 3-2-1-141-14, p 18; RKTKo 08.06.2010, 3-2-1-40-10, p 14). Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud

§-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka

§ 1

lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (

§ 406

² lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (

§ 403

⁴ lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46) (RK 24.11.2023 määrus nr 2-21-13098 p 13).

§ 1

lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hagiavalduse asjaolude kohaselt sõlmisid kostja ja hageja 01.12.2021 laenulepingu nr BL2477378, mille alusel sai kostja laenu 10 000 eurot (dtl 2). Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja sõlmis lepingu seonduvalt oma majandus- ja kutsetegevusega. Kuna lepingust nähtub, et Bondora AS, kes on tegutsenud oma majandus- ja kutsetegevuses, on andnud kostjale kui füüsilisele isikule krediiti, siis on kohus seisukohal, et tegemist on tarbijakrediidilepinguga. 6.

§ 408

lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui järgimata on jäetud

§ 404

lg-s1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni

§-s 404 või § 405 sätestatud andmetest. Hageja selgitab hagis, et pooled on sõlminud lepingu sidevahendi abil

§ 52

tähenduses krediidiandja hallatavas e-teenuse keskkonnas (www.bondora.ee), kuhu sisenemisel identifitseeris kostja ennast ID-kaardi, mobiil-ID või Smart-IDga. Keskkonnas edastas kostja laenutaotluse, millele hageja edastas pakkumuse. Kostja andis oma tahteavalduse (avalduse kohustuste võtiseks), sisestades talle hageja poolt edastatud PINkoodi (dtl 3). Tahteavalduse andmist (PIN-koodi sisestamist) kajastab lepingu jaluses olev info, mis sisaldab mh kostja poolt kasutatud seadme IP aadressi ning kinnitamistoimingu aega (dtl 18). Hagile lisatud lepingul puuduvad allkirjad, kuid hageja on edastanud kohtule maksekorralduse (dtl 40), millest nähtub, et laen on kantud kostja kontole. Kohus selgitab, et 3

(8)2-25-813 tarbijakrediidilepingu kirjaliku taasesitamist võimaldava vormi järgimata jätmine ei too praegusel juhul kaasa lepingu tühisust seetõttu, et

§ 408lg 2 kohaselt muutub krediidileping kehtivaks, kui tarbija saab krediidi kätte.

Seega tuleb

§ 408lg 2 alusel lugeda pooltevaheline 01.12.2021 leping kehtivaks ehk sõlmituks.

Kostja ei ole lepingu sõlmimist vaidlustanud. 7. Vastavalt

§ 4031

lg 1 p-le 9 tuleb tarbijale anda võimalus võrrelda erinevaid pakkumisi, et ta saaks kõiki asjaolusid arvesse võttes teha otsuse sõlmida tarbijakrediidileping. Selleks esitab krediidiandja või krediidivahendaja tarbijale mõistliku aja jooksul, enne kui tarbija on sõlminud lepingu või seotud oma pakkumusega, püsival andmekandjal Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel krediidiandja poolt pakutavatele lepingutingimustele ning vajaduse korral tarbija eelistustele ja tema poolt esitatud teabele tuginedes mh krediidi kulukuse määra aasta kohta. Vastavalt sama paragrahvi lg-le 4 esitatakse krediidi kulukuse määr tüüpilise näite kujul. Krediidiandja märgib seejuures ära kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatud andmed ja eeldused. Kui tarbija on teavitanud krediidiandjat tema eelistatavatest lepingutingimustest, nagu tarbijakrediidilepingu kestus, krediidisumma või krediidi ülempiir, arvestab krediidiandja tüüpilise näite esitamisel tarbijalt saadud teavet. Vastavalt

§ 404

lg-le 21 tuleb lepingusse märkida kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavad andmed ja eeldused. Euroopa Kohus on 23.01.2025 otsuses kohtuasjas nr C-677/23 (eelotsus) asunud seisukohale, et krediidi kulukuse aastamäära arvutamisel kasutatud eeldused peavad olema krediidilepingus sõnaselgelt ära nimetatud ja selleks ei piisa sellest, et tarbija saab need lepingutingimusi analüüsides ise välja selgitada. Euroopa Kohus on samas kohtuotsuses asunud seisukohale, et nende andmete märkimata jätmisel krediidilepingus võib seada kahtluse alla tarbija võimaluse hinnata oma kohustuse ulatust, tuleb riigisisestes õigusnormides ette nähtud tagajärge, mille kohaselt krediidiandja kaotab õiguse saada intressi ja lisatasusid, pidada direktiivi nr 2008/48 artikli 23 tähenduses proportsionaalseks.

§ 408

lg 4 näeb ette, et kui lepingus puuduvad andmed krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta, loetakse intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad andmed tarbija poolt võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbija talle avaldamata kulusid. Krediidiandja peab tagasimaksed intressimäära ja muude kulude vähendamist arvestades uuesti määrama ja tarbijale teatavaks tegema. Kohus on seisukohal, et

§ 408

lg-s 4 sätestatud „andmed krediidi kulukuse määra“ kohta hõlmab ka krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavaid andmeid ja eeldusi, mitte ainult krediidi kulukuse määra protsenti. Vastasel korral puudub võimalus kontrollida, kas krediidi kulukuse määr on lepingus õigesti märgitud või mitte ning kas leping kehtib. Samuti ei täida ainult krediidi kulukuse määra protsendi avaldamine seaduses sätestatud eesmärki, s.o tarbija õigus teada oma õigusi ja kohustusi, tagada tarbijale võimalus kontrollida, kas krediidiandja arvutas krediidi kulukuse aastamäära õigesti, ja kui mitte, siis kasutada oma õigusi, eelkõige direktiivi 2008/48 artiklis 14 ette nähtud taganemisõigust (viidatud Euroopa Kohtu otsuse p 58 – 59). Hageja on 30.01.2025 menetlusdokumendis märkinud, et krediidi kulukuse määr on 33,46% (laenulepingu eritingimuste p.1.23), mis kujuneb nii laenusummast (p.1.12), kuumaksete arvust (p.1.16), intressimäärast (p.1.20), haldustasust (p.1.21), lepingutasust (p.1.22) (dtl 62). Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et hageja oleks krediidi kulukuse aastamäära arvutamisel kasutatud eeldusi lepingus (sh lepingu lisades) nimetanud või need kostjale enne lepingu sõlmimist teatavaks teinud (dtl 9 – 39). Ülaltoodule tuginedes loetakse intressimääraks

§ 94sätestatud intressimäär.

Hageja ei esita kostja vastu intressinõuet (dtl 4) ning on arvestanud kogu kostja poolt tasutud maksed põhinõude katteks, seega ei tule hagejal tagasimakseid uuesti määrata. 8.

§ 4062lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele 4

(8)2-25-813 kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta
  1. jaanuariks ja
  2. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Eesti Panga veebilehe andmetel oli 01.12.2021 sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr. BL2477378 sõlmimise ajal kehtinud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 18,68% aastas (kolmekordne määr 56,04%). Lepingu nr BL2477378 kohaselt oli intressimäär 20,19% aastas ja krediidi kulukuse määr 33,46% aastas (dtl 9). Seega ei ole tarbijakrediidileping eeltoodud alusel tühine. Kohtule ei ole teada asjaolusid selle kohta, et krediidikulukuse määr oleks lepingus märgitud ebaõigesti.
  3. Vastavalt

§ 4034

lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Hageja on hagis esitanud asjaolud, millest nähtub, et hageja on omandanud teabe kostja poolt täidetud küsimustikust, konto väljavõtetest ning avalikkest andmebaasidest, sh lähtudes muuhulgas kostja varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste, tema ülalpeetavate arvu, vältimatuid kulusid põhivajadustele jne kohta kogutud andmete alusel. Hageja leidis, et kostja on krediidivõimeline (dtl 4). 30.01.2025 menetlusdokumendiga edastab hageja krediiditoimiku (dtl 63 – 144) ning märgib täiendavalt, et kostja tööandjaks on Estonia SPA, sissetulekuteks on 948,18 eurot ja igakuised kohustused puuduvad. Elamiskuludeks on arvestanud hageja 284 eurot. Laenutaotluse esitamise ajal ei olnud kostja suhtes avaldatud ühtegi aktiivset maksehäiret (dtl 61). Hagiavaldusest, puuduste kõrvaldamisest ja nendele lisatud tõenditest ilmneb, et krediidi andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav. Hageja on lähtunud kostja krediidivõimelisuse hindamisel kostja laenutaotluses esitatud andmetest, väidetavalt kostja esitatud konto väljavõtetest saadud infost ning maksehäire registrile tehtud päringust saadud infost. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et krediidiandja oleks kostja laenutaotluses esitatud teavet kostja kohustuste kohta vastavalt

§ 403⁴ lg-le 4 ja KAVS § 50 lg-tele 3 ja 4 kontrollinud.

Hageja esitatud krediiditoimikust nähtuvatest andmetest ei saa kohus kuidagi järeldada, et andmete analüüs on tehtud enne 01.12.2021 lepingu sõlmimist. Nimelt nähtub hageja 30.01.2025 esitatud lisast (dtl 71), et kostja taotletavaks laenusummaks on 3000 eurot ja sissetulekuks 750 eurot. Lepingu alusel sai kostja laenu 10 000 eurot, seega 7000 eurot rohkem kui krediidianalüüsi kohaselt kostja taotles. Kui uskuda, et hageja analüüsis kostja konto väljavõtet ning andmed on nähtavad krediidianalüüsis, siis dtl 85 – 104 nähtava loetelu põhjal võib järeldada, et konto väljavõtet on analüüsitud perioodil 16.11.2020 – 11.11.2021 ehk kostja on esitanud kontoväljavõtte peale 01.12.2021 lepingu sõlmimist. Samuti nähtub, et hageja on arvestanud kostja elamiskuludeks 284 eurot ja hasartmängude kuluks 370,76 eurot (dtl 75). Hageja esitatud analüüsist nähtub, et kostja on saanud töötasu perioodil 10.09.2021 kuni 11.11.2021 alla 800 euro kuus. Hageja on märkinud, et on arvestanud kostja sissetulekuteks 948,18 eurot kuus (dtl 61). Hageja ei ole hagis ega ka 30.01.2025 esitatud menetlusdokumendis märkinud, kuidas on ta arvestanud kostja konto väljavõtte analüüsi tulemusel saadud hasartmängurlusele kulunud summasid kostja krediidivõimelisuse hindamisel. Hageja väljatoodust nähtub, et krediidiandja kontrollis kostja varasemat maksekäitumist maksehäireregistritest ning väidetavalt on hageja hinnanud ka kostja konto väljavõtet, kuid kohtule kostja konto väljavõtet esitatud ei ole. Samuti ei ole kohtule esitatud kostja laenutaotlust ning maksehäirete registritesse tehtud tulemuste väljavõtet, mille põhjal kohus saaks hinnata hageja esitatud väidete õigsust. 5

(8)2-25-813 Praktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 13.10.2020 otsus asjas nr 2-18-9977, punkt 12; Tallinna Ringkonnakohtu 28.01.2021 otsus asjas nr 2-18-977, punkt 43). Hageja esitatud vastustest vastutustundliku laenamise põhimõtte osas ei selgu, kuidas on võlausaldaja kostja sissetulekuid ja kohustusi kogumis hinnanud ning arvestanud laenu andmisel. Kohus asub seisukohale, et hageja poolt viidatud tegevusi ei saa lugeda piisavaks krediidiandjal lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks.

§ 403

4 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ning hindama tarbija krediidivõimelisust. Krediidiandjal on kohustus koguda ja hinnata teavet. Enne tarbijale laenu andmist tuleb välja selgitada tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, tema teised varalised kohustused ning muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud, varasemate maksekohustuste täitmine ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, samuti ülalpeetavate arv (

§ 403

4 lg 2 koosmõjus krediidiandjate- ja vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-dega 1-7). Üksnes laenutaotluses märgitud võimaliku sissetuleku ning kohustuste suuruse ja maksehäirete puudumise pinnalt ei saa hinnata laenutaotleja krediidivõimelisust. Puuduvad tõendid, et krediidiandja oleks ka sisuliselt kontrollinud kostja sissetulekuid, igakuiseid kohustusti jne. Kohtu hinnangul tulnuks krediidiandjal praegusel juhul koguda täiendavat teavet, so küsida kostjalt tema sissetulekute ja varaliste kohustuste kohta täiendavat teavet ning nõuda tema kõikide pangakontode väljavõtete esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et hinnata kostja tegelikku krediidivõimelisust. Kohtule ei ole esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja oleks esitanud hagejale valeandmeid või jätnud nõutud andmed esitamata. Laenuandja ei saa tugineda üksnes kostja esitatud laenutaotlustes märgitud teabele, seda mõistlikult kontrollimata. Ilma mõistliku hoolsusega kontrollitud andmeteta tarbija kulude ja finantskohustuste ning varasemate finantskohustuste täitmise kohta ei võimalda need andmed teha adekvaatseid järeldusi tarbija krediidivõimelisuse kohta. Seejuures ei mõjutanud hageja kontrollikohustust see, et kostja oli laenutaotluses kinnitanud, et kostja esitatud andmed on tõesed. Hageja väidetest ei ilmne, kas ta hindas kostja sissetulekute regulaarsust ja olemust (ega pole katseaeg või tähtajaline leping). Hagiavaldusest ja hagile lisatud tõenditest nähtub, et krediidiandja ei ole hinnanud kostja kohustusi piisava põhjalikkusega. Maksehäirete puudumine ei näita tarbija sissetulekute ega väljaminekute suurust. Eelneva põhjal asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei kogunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud tarbija krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus

§ 403

4 lg 2 tähenduses väljendub nii tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises. Kostjal oli küll

§ 4034

lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on

§ 4034

lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018, nr 2-14-21710, p 29.3). Hageja ei tuginenud sellele, et krediidiandja oleks kostjalt nõudnud dokumente oma krediidivõimelisuse kohta või vähemalt teinud ettepaneku neid esitada. 10.

§ 416

lg 1 kohaselt krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus 6

(8)2-25-813 peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Hageja on hagi p-s 1.2.2 (dtl 8) selgitanud, et kostja oli võlgnevuses enam kui kolm järjestikustu kuud. Hageja esitab hagi lisas nr 3 (dtl 41) arvestuse, kust nähtub, et kostja on teinud viimase makse 13.05.
  1. Seega oli kostja järgmiste osamaksetega (13.05.2022, 13.07.2022, 15.08.2022, 13.09.2022) viivituses ning hageja edastas kostjale 16.08.2022 kostja e-postiaadressile lepingu ülesütlemise hoiatuse (dtl 43). Hoiatuses anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 15.09.
  2. Sama kirjaga hoiatati kostjat, et juhul kui kostja nimetatud tähtpäevaks (s.o 15.09.2022) võlgnevust täielikult ei tasu, ütleb Bondora AS lepingu 16.09.2022 üles. Hageja edastas kostjale e-postiga 19.09.2022 ülesütlemise teatise, kus märgib, et leping 2477378 on üles öeldud seisuga 19.09.
  3. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid, et ta ei ole ülesütlemise hoiatusi või teateid kätte saanud. Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus, et laenulepingu ülesütlemise eeldused on olnud täidetud ning leping on lõppenud selle ülesütlemisega 19.09.
  5. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse

§ 4034

lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem

§-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud intressimäär on madalam. Lepingus nr 2477378 on kokkulepitud intressimääraks 20,19% aastas. Lepingu 2477378 sõlmimise ajal 01.12.2021 kuni lepingu ülesütlemiseni 19.09.2022 oli

§ 94järgne intressimäär 0%.

Hageja arvestab lepingu kehtivuse ajal intressinõude suuruseks 0 eurot ning intressinõuet ei esita. 12.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral on hagejal õigus nõuda viivist sissenõutavaks muutunud summalt. Kohus on seisukohal, et hagejal on õigus nõuda põhivõlgnevuselt viivist, kuna kostja on oma kohustust rikkunud. Hageja esitab viivisenõude alates lepingu ülesütlemisest 19.09.2022 kuni hagiavalduse esitamiseni 16.01.2025

§ 113lg-s 1 sätestatud määras.

Sh esitab hageja edasiulatuva viivise nõude. Kohus märkis eelnevalt, et leping lõppes 19.09.2022, seega on kostja laenu tagastamisega viivituses alates 19.09.2022. Kohus arvestab välja viivised otsuse tegemise seisuga, seega perioodil alates 19.09.2022 kuni 08.04.2025 on kostjal viivisevõlg hageja ees 2374,90 eurot. Kohus mõistab kostjalt välja viivise põhivõlalt (8216,61 eurot)

§ 113

lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates maakohtu otsuse tegemisele järgnevast kuupäevast kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. 13. Eeltoodule tuginedes rahuldab kohus hageja esitatud hagi ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 8216,61 eurot ja viivised alates 19.09.2022

§ 113lg 1 sätestatud määras. 14. Käesolevas kohtuotsuses nimetamata tõendid jätab kohus Ts

MS § 238 lg 5 alusel tähelepanuta, kuna need ei oma asja lahendamisel tähtsust ega mõjuta asja tulemust. 7

(8)2-25-813 Menetluskulud
  1. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1).
  2. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 840 eurot. Riigilõivu suurus ja tasumise kohustus tuleneb seadusest. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele hagiavalduselt tasutud riigilõiv 840 eurot. Riigilõiv on kohtute infosüsteemist nähtuvalt tasutud. Kostja hageja menetluskulude suurusele vastuväidet esitanud ei ole.
  3. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jätab menetluskulud kostja kanda.
  4. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal tasuda viivist hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.

  1. Kohtule teadaolevate andmete põhjal kostjal menetluskulud puuduvad.
  2. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.
  3. TsMS § 317 lg 1 p 1 kohaselt võib menetlusosalisele kohtu määruse alusel toimetada menetlusdokumendi kätte avalikult, kui menetlusosalise aadress ei ole kantud registrisse või kui isik ei ela registris märgitud aadressil ning isiku aadress või viibimiskoht ei ole kohtule muul viisil teada ja kui dokumenti ei saa kätte toimetada isiku esindajale ega dokumendi kättesaamiseks volitatud isikule või muul käesolevas osas sätestatud viisil. Kuna kostja elukoht või viibimiskoht ei ole jätkuvalt teada, siis tuleb vajadusel kohtuotsus kostjale kätte toimetada avalikult. (allkirjastatud digitaalselt) Brigitta Mõttus kohtunik 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.