4-22-3624 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16. november 2022. a Tallinn Väärteoasja number 4-22-3624 (2302,22,012256) Kohtunik Märt Toming B.J-i kaitsj

§ 227lg 2 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest Kar

S § 63 lg 1 alusel ja LS § 227 lg 2 sanktsiooni järgi rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot ja LS § 227 lg 5 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Väärteoasi Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuväline menetleja: Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupp Menetlusalune isik: B.J , ik: XXX, elukoht: xxx, töökoht: M OÜ. Kaitsja: advokaat Kevin Siivelt, RISTAL KEBA PARTNERID AB, Pärnu mnt 18, Tallinn Kirjalik menetlus VTMS § 120 korras RESOLUTSIOON 1. Jätta B.J-i kaitsja kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi eriasjade uurija M K 19.09.2022 otsusele nr 2302, 22,012256 B.J-i karistamises LS §

§ 227lg 2 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest Kar

S § 63 lg 1 alusel ja LS § 227 lg 2 sanktsiooni järgi rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot ja LS § 227 lg 5 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi eriasjade uurija M K 19.09.2022 otsus nr 2302, 22,012256 B.J-i karistamises LS §

§ 227lg 2 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest Kar

S § 63 lg 1 alusel ja LS § 227 lg 2 sanktsiooni järgi rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot ja LS § 227 lg 5 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks muutmata ja tühistamata. 1

1. Vaidlustatud otsusega määratud rahatrahv 400 (nelisada) eurot tuleb 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise päevast tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvel e, märkides ära kohustusliku viitenumbri xxx.
2. VTMS § 204 lg 3 kohaselt, juhul, kui süüdlane ei ole tasunud rahatrahvi täies ulatuses kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul, saadab lahendit täitmisele pöörav asutus, antud juhul kohtuväline menetleja, kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta.
3. Kohaldatud lisakaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 3-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 3-kuulise tähtaja möödumisel.
4. Vastavalt LS § 127 sätetele kui isiku suhtes on jõustunud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise otsus, on isik kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Transpordiametile. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis Lubja 4 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 16.11.
5. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 16.12.
6. Kui kassatsioonkaebust eelmärgitud tähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 17.12.
7. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi eriasjade uurija M K 19.09.2022 otsusega nr 2302,22,012256 karistati B.J-i LS §

§ 227lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest Kar

S § 63 lg 1 ja § 227 lg 2 järgi rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot ja LS § 227 lg 5 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks selles, et B.J juhtis 03.08.2022 kell 02.28 Tallinn-Rannanmõisa-Kloogaranna tee

1. kilomeetril mootorsõidukit kiirusega 89 +/- 4 teel, kus lubatud suurim sõidukiirus on 50 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 35 km/h. Juhtis mootorsõidukit, millel puudus riiklik registreerimismärk sõiduki esiosal. Taolise käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 50 lg 5 p 3 sätestatud keeldu ja § 76 lg 1 sätestatud kohustust ja pani toime LS § 227 lg 2 ja § 205 ettenähtud väärteod. Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja kaebuse Kaebaja ei vaidlusta otsust osas, millega kohtuväline menetleja on tuvastatud, et menetlusalune isik on toime pannud temale etteheidetava väärteo. Kaebaja leiab aga, et kohtuväline menetleja on karistuse määramisel ekslikult toetunud asjaoludele, mida ei nähtu väärteoasjas kogutud tõenditest, samuti eksinud karistuse määramise põhimõtete vastu ja lõppastmes põhjendamatult kohaldanud lisakaristust. Kohtuväline menetleja on jätnud põhjendamatult asja lahendamisel järgimata üld- ja eripreventiivseid kaalutlusi, mille kohaselt olnuks siinses asjas otstarbekas karistamise asemel suunata menetlusalune isik sotsiaalprogrammi KOJU. Kaebaja leiab, et menetlusaluse isiku suhtes olnuks üld- ja eripreventiivseid kaalutlusi paremini järgiv tema kohustamine sotsiaalprogrammis osalemiseks ühes väärteoasja lõpetamisega otstarbekusel VTMS § 30 lg 1 p 3 kohaselt. Nimelt on väärteoasjas kogutud tõenditest selge, et menetlusaluse isiku poolt temale etteheidetavate süütegude toimepanemise põhjus peitus üksnes tema ekslikes hoiakutes selliste tegude ohtlikkuse või olulisuse suhtes. Menetlusalune isik on enda vastulauses selgitanud, et eemaldas kolmanda isiku sõidukilt, mida tema juhtis, numbrimärgi ja ületas lubatud sõidukiirust justnimelt ja üksnes kiiruskaamera vaateväljas selleks, et sõiduki omanikule küllalt tumedat „nalja“ teha. Seejuures uskus menetlusalune isik, et kuna ta valis sõiduki omanikule sellise „nalja“ tegemiseks aja, mil liikluskoormus oli minimaalne ning kinnitas sõidukile 2 numbrimärgi ning jätkas sõidu liikluseeskirju järgides pärast „nalja“ realiseerimist, ei olnud tema tegu teistele liiklejatele ohtlik ega liiklusjärelevalve teostamise mõttes oluline. On ilmne, et menetlusaluse isiku sellised hoiakud ja veendumused olid ekslikud. Samal ajal on ka ilmne, et rahatrahv ja isegi menetlusaluse isiku ajutine juhtimiselt kõrvale hoidmine ei kujunda ümber menetlusaluse isiku hoiakuid – need annavad vaid signaali, et konkreetselt sellisele teole järgneb karistus ja järgmised kolm kuud ei ole lubatud sõidukit juhtida. Küll aga oleks nii menetlusaluse isiku kui kaasliiklejate huvides see, kui psühholoogilise nõustamise läbi muutuks menetlusaluse isiku hoiakud ja käitumine liikluses seaduskuulekaks ja selle kaudu paraneks üldine liiklusohutus, mille läbi omakorda väheneks hukkunute ja vigastatute hulk (peamine liiklusjärelevalve eesmärk). Kaebaja on seisukohal, et kohtuvälisel menetlejal olnuks, arvestades käesoleva väärteoasja asjaolusid ja menetlusaluse isiku vastulauses selgitatut, põhjust suunata menetlusalune isik KOJU programmi („korralik juht“) selle asemel, et talle karistus määrata. Seda eriti olukorras, kus kohtuväline menetleja põhjendab otsuses karistuse valikut (eelduslikult lisakaristuse määramist) ise sellega, et menetlusalune isik ei ole temale varem määratud rahatrahvidest õigeid järeldusi teinud. Seega taotleb kaebaja esimese alternatiivina väärteomenetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel tingimusel, et menetlusalune isik võtab kohustuse läbida sotsiaalprogramm KOJU. Teise alternatiivina palub kaebaja tühistada kohtuvälise menetleja otsus osas, millega menetlusalusele isikule määrati lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine kolmeks kuuks. Kaebaja on seisukohal, et kohtuvälise menetleja otsusest ei nähtu mistahes arusaadavaid põhjendusi lisakaristuse kohaldamise määra osas ning otsus eksib karistuse määramise põhimõtete vastu. Menetleja on otsuses tuginenud väitele, et menetlusalusel isikul on kolm kehtivat liiklusalast väärteokaristust, neist kaks lubatud sõidukiiruse ületamised 21–40 kilomeetrit tunnis. Väärteoasja materjalidest (mille kohtuväline menetleja on edastanud menetlusalusele isikule) ei nähtu aga ühtegi tõendit, millele tuginedes oleks seda võimalik väita. Samuti ei nähtu väärteoprotokolli tõendite loetelust karistusregistri andmete väljavõtet. Kaebaja hinnangul ei ole korrektne menetleja poolt väidetavatele kehtivatele karistustele tuginemine, jättes tõendid nende kohta väärteoasja materjalide juurde võtmata. Lisaks eelnevale on menetleja jätnud tähelepanuta, et võimalike varasemate rikkumiste ja käesolevas asjas arutusel oleva väärteo toimepanemise asjaolud on diametraalselt erinevad ja seetõttu ei oleks süü suuruse hindamisel võimalik väita, et menetlusalune isik on sarnastel asjaoludel pannud toime varasemaid süütegusid. Sellise menetlusaluse isiku hinnangul „süütu nalja“ toime panemine on kogu tema eluea jooksul esmakordne, mistõttu korduvast samadel asjaoludel rikkumisest on võimatu rääkida. Menetleja on karistuse määramisel ekslikult lähtunud Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi seisukohtadest, jättes nende sisu otsuses päriselt avamata ja enda veendumuse kujunemise põhjendamata. VTMS § 2 ja KrMS § 2 p 4 kohaselt on väärteomenetlusõiguse allikaks üksnes Riigikohtu lahendid küsimustes, mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates, kuid on tõusetunud seaduse kohaldamisel. Arvestades sedagi, et kohtuväline menetleja on õigesti leidnud, et esinevad karistust kergendavad asjaolud ja samal ajal puuduvad karistust raskendavad asjaolud, ei ole lisakaristuse määramine olnud põhjendatud. Nimelt on kohtuväline menetleja määranud maksimaalse põhikaristuse rahatrahvi näol ja lisaks maksimaalse võimaliku lisakaristuse juhtimisõiguse äravõtmise näol kolmeks kuuks. Olukorras, kus menetleja on ise tuvastanud, et esinevad karistust kergendavad asjaolud on maksimaalsete põhi - ja lisakaristuste määramine üllatav. Otsusest ei nähtu mistahes kaalukaid eripreventiivseid põhjendusi juhtimisõiguse äravõtmiseks. 3 Oma asjas nr 3-1-1-59-15 tehtud otsuses on Riigikohtu Kriminaalkolleegium leidnud et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Lisakaristus on üks osa karistusest ning menetleja peab ka seda mõistes või määrates lähtuma teo toimepanija süüst. Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega (vt RKKKo 3-1-1-122-13, p 9). Olukorras, kus toimepandud väärteo eest on sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine nähtud ette ka põhikaristusena, isikule on põhikaristusena mõistetud keskmisest kõrgem rahatrahv ning puuduvad kaalukad eripreventiivsed kaalutlused lisakaristuse kohaldamiseks selle maksimaalses määras, ei saa mõistetud lisakaristuse pikkust lugeda isiku süüle vastavaks. Isikule mõistetud põhi- ja lisakaristus peavad koosmõjus vastama isiku süüle. Kui isikult soovitakse juhtimisõigust ära võtta, peab talle mõistma põhikaristuse, mis on tema süüst väiksem. Vastasel juhul ei ole võimalik isiku kogukaristust lisakaristusega raskemaks muuta. Kaebaja on seisukohal, et mõistes põhikaristusena menetlusalusele isikule võimaliku maksimumi, ehk 100 trahviühikut, ei olnud isegi juhul, kui menetlusaluse isiku süü oli keskmisest suurem, alust kohaldada lisakaristust ja võtta talt ära juhtimisõigust. Menetluslikud avaldused. Kaebusele on alla kirjutanud menetlusaluse isiku kaitsja. Kaebusele on lisatud kaitsja volikiri. Kaebaja leiab, et asja on võimalik lahendada kirjalikus menetluses vastavalt VTMS §-le 120 ning ei taotle kaebuse läbivaatamist kohtuistungil. Juhul, kui maakohus tühistab otsuse ja lõpetab väärteomenetluse kohtulikus eelmenetluses VTMS § 119 lg 1 alusel, palub kaebaja anda täiendav tähtaeg kaitsjakulude hüvitamise taotluse esitamiseks ühes kulusid tõendavate dokumentidega. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes § 132 p-dest 2 ja 3 p a l u n: 1) tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 19.09.2022 otsus ja lõpetada väärteomenetlus B.J suhtes väärteoasjas nr 2302,22,012256 VTMS § 30 lg 1 p 3 alusel tingimusel, et B.J võtab kohustuse osaleda sotsiaalprogrammis KOJU; või 2) tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 19.09.2022 otsus väärteoasjas nr 2302,22,012256 ja teha uus otsus, millega jätta kohaldamata lisakaristus; 3) jätta menetluskulud kohtuvälise menetleja kanda. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht Kohtuväline nõustub kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Menetlusaluse isiku B.J kaitsja, vandeadvokaat Kevin Siivelt on Harju Maakohtule esitanud kaebuse, milles taotleb tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 19.09.2022a. otsus VTMS § 30 lg 1 p 3 alusel, pannes isikule kohustuse osaleda sotsiaalprogrammis „KOJU“. Alternatiivselt jätta kohaldamata lisakaristus. Menetluskulud palutakse jätta kohtuvälise menetleja kanda. Kaebuse esitaja leiab, et kohtuväline menetleja on karistuse määramisel ekslikult toetunud asjaoludele, ei nähtu väärteoasjas kogutud tõenditest ning kohaldanud põhjendamatult lisakaristust. Kaebaja hinnangul oleks olnud otstarbekas isikut karistamise asemel mõjutada hoopis suunamisega sotsiaalprogrammi „Koju“. Süüteo toimepanemise põhjus peitub menetlusaluse isiku ekslikes hoiakutes selliste tegude ohtlikkuse või olulisuse suhtes. Menetlusalune isik soovis sõiduki omanikule nalja teha ning valis selleks aja, mil liikluskoormus oli minimaalne. Kaebaja hinnangul on ilmne, et rahatrahv ja ajutine liiklusest eemaldamine ei kujundaks ümber menetlusaluse isiku hoiakuid, kuid seda saaks saavutada läbi psühholoogilise nõustamise. Lisaks on kaebaja seisukohal, et kohtuväline menetleja on 4 ekslikult tuginenud otsuse tegemisel eelnevatele rikkumistele, kuivõrd sellekohaseid tõendeid toimkust ei nähtu. Seda enam ei ole viited eelnevatele rikkumistele õiged, sest kaebaja ei ole varasemalt ühtegi sellist „süütut nalja“ toime pannud. Kaebuse esitaja leiab, et määratud põhija lisakaristus ei vasta isiku süü suurusele. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et B.J Vungi süüline käitumine LS 50 lg 5 p 3 ja § 76 lg 1 nõuete rikkumisel on aset leidnud, tema poolt toi me pandud ja tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega ning väärtegu on õigesti kvalifitseeritud LS 227 lg 2 ja 205 j ärgi. Menetlusaluse isiku poolt toime pandud väärtegu on õigusvastane ja KarS 30 ja 27 alusel õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt juhtis B.J 03.08.2022 kell 02:28 mootorsõidukit Volvo V70 (registreerimisnumber xxx) Harju maakonnas, Tallinn-Rannamõisa-Kloogaranna tee
2. kilomeetril suunaga Tallinna poole. Suurim lubatud kiirus antud teelõ igul oli 50 km/h ning menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega 89 +/- 4 km/h, kusjuures laiendmääramatus 4 km/h arvestatakse isiku kasuks. Seega on l õplikuks lugemiks, millest lähtuti süüteo kvalifitseerimisel mitte vähem kui 35 km/h. Sõidukiirus fikseeriti statsionaarse kiiruskaaneraga nr xxx. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti 01.12.2021 otsusega nr xxx tunnistati mõõtevahend PoliScan M1 HP nr xxx taadelduks kuni 30.11.
3. Seega omas mõõteseade rikkumise toimepanemise ajal kehtivat taatlust. Kiiruse ületamine on fikseeritud kiiruskaamera fotoga, millest nähtuvad nii kiiruse mõõtmise aeg, koht, kiiruspiirang ja fikseeritud näit, kui seadme andmed. Fotol on nähtav, et lubatud sõidukiirust ületas universaalkerega mootorsõiduk Volvo, mida juhtiv meesterahvas lehvitab kaamera suunas. Kõrvalistmel on ka reisija. Menetluse käigus selgitati välja võimaliku rikkuja sõiduki registreerimisnumber ning sõiduki omanik G G kuulati asjas tunnistajana üle. Tunnistaja sõnade kohaselt on fotol olev sõiduk temale kuuluv Volvo V70 (xxx) ning 03.08.2022 kell 02:28 juhtis sõidukit B.J . Tunnistaja oli teadmises, et sõidukil oli registreerimismärk olemas. B.J kuulati üle menetlusaluse isikuna ning ütlustes selgitas ta, et sõitis Murastest Vatslasse, enne sõidu alustamist ei veendunud auto seisukorras ja sõitis lubatust kiiremini. Vastulauses on menetlusalune isik selgitanud, et pani rikkumise toime sõidukiga Volvo V70, mis kuulub G Gile, kes oli rikkumise hetkel samuti sõidukis. Sõitu alustati Murastest, Aida x maja juurest. Kuna liiklus oli vähene, otsustas menetlusalune isik sõiduki omanikule nalja teha ning eemaldas salaja sõiduki esimese registreerimismärgi. Seejärel alustas i sik sõitu, järgides liiklusreegleid, kuid vahetult enne kaamerat lisas hoogu. G palus pidurdada, kuid menetlusalune isik seda ei teinud vaid tahtis näha naise reaktsiooni ja teha karmi nalja. Sõiduki juht lootis, et ilma numbrita ei ole sõiduk tuvastatav, kuid politsei tegi tööd ja varsti oli teada nii sõiduki omanik kui juht. Peale seda jätkas juht sõitu Vatslasse, kus pani sõiduki registreerimismärgi tagasi. Menetlusaluse isiku kaitsja leiab, et süüteo toimepanemine seisneb üksnes isiku ekslikes hoiakutes selliste tegude ohtlikkuse või olulisuse suhtes. Tegu sai toime pandud üksnes selleks et "nalja" teha. Kohtuväline menetleja on aga seisukohal, et juht, kes on seaduslikul teel omandanud mootorsõiduki juhtimisõiguse ning osalenud liikluses juba rohkem kui 10 aastat, peaks omama ka adekvaatset analüüsivõimet oma käitumise üle sõidukit juhtides. Seda enam, et isikut on varasemalt mitmel korral karistatud liiklusalaste õigusrikkumiste eest, sh lubatud sõidukiiruse ületamise eest. Juhul, kui varasemad karistused ei suuda menetlusalust isikut õiguskuulekusele sundida, peabki selline juht mõneks ajaks liiklusest eemale jääma, et seeläbi suurendada teiste juhtide turvatunnet. Sotsiaalprogrammis osalemine on tervitatav, kuid sinna saab menetlusalune isik pöörduda iseseisvalt. Kohtuvälisel menetlejal on programmi suunamiseks kokkulepe vaid nende juhtide osas, kelle esmakordsed juhtumid ja rikkumised on seotud mootorsõiduki juhtimisega alkoholi piirmäära ületavas seisundis. 5 Menetlusalusel isikul on karistusregistri andmetel 3 kehtivat liiklusalast väärteokaristust. Kaebuses märgitakse, et menetlusalusele isikule edastatud väärteoasja materjalidest ei n ähtu ühtegi tõendit, millele tuginedes oleks seda võimalik väita. Menetlusalusele isikule edastati kohtuvälise menetleja poolt tutvumiseks üksnes need tõendid, millele tal iseseisvalt ligipääs puudub. Karistusregistrisse saab menetlusalune isik teha ise päringu ja läbi e-toimiku kontrollida oma kehtivaid karistusi. Toimikust nähtub, et väärteoasja materjalide hulgas on ka karistusregistri väljavõte, mis on koostatud 19.09.2022, ehk samal p äeval, kui kohtuväline menetleja tegi v äärteoasjas otsuse. Väärteoprotokollile märgitakse need tõ endid või viited nendele tõenditele, omavad t ähtsust v äärteo tõendamise seisukohalt, seega ei peagi seal kajastuma karistusregistri väljavõte. Lisaks sellele leiab kaebaja, et käesolevas asjas on v äärteo toimepanemise asjaolud võrreldes tema varasemate rikkumistega diametraalselt erinevad, mistõttu on võimatu väita, justkui isik oleks korduvalt pannud toime samalaadseid tegusid. Kohtuväline menetleja leiab, et varasemate rikkumiste objektiivsed tunnused on siiski kõik täidetud samalaadselt nagu käesolevalgi juhul ning subjektiivsed asjaolud omavad suuremat kaalu vaid süü suuruse hindamisel. Seega on tuvastatud, et menetlusalune isik on varasemalt pannud toime samalaadseid väärtegusid, s.t ületanud lubatud sõidukiirust vahemikus 21-40 km/h. Väärteo otsuses tuvastati, et isik on pannud LS S 227 lg 2 ja § 205 kvalifitseeritud väärteod. Juhindudes Kars 63 lõikest 1 ja 50 lõikest 1 punktist 2, karistati B.J 'i LS 227 lg 2 alusel rahatrahviga 100 trahviühikut, s.o 400 eurot, ning LS § 227 lg 5 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Karistuse määramisel lähtus kohtuväline menetleja nii karistamise üldpõhimõtetest kui ka Riigikohtu suunistest. Riigikohus on otsuses 3-1-1-58-13 asunud seisukohale, et kui isiku käitumisele pole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust, saab isikule mõista karistuse ka üle sanktsiooni keskmise määra, vaatamata sellele, et tema süü on keskmine. Antud juhul on t õendamist leidnud, et menetlusalune isik ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 35 km/h, mis on LS § 227 lõikes 2 toodud vahemiku (21-40 km/h) keskmisest määrast kõrgem. Lisaks sellele täitis isik ühe teoga kahe erineva väärteo koosseisulised tunnused ning mõlemad teod olid pandud toime teadlikult ja tahtlikult. Seega tuleb isiku süüd hinnata suureks ning tema suhtes on põhjendatud keskmisest rangema karistuse kohaldamine. Arvestades menetlusaluse isiku karistusandmeid ning asjaolu, et ta jätkab väärtegude toimepanemist, on põhjendatud ka lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine. Riigikohus on otsuses 3-1-1-6-17 märkinud, et sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Kuna korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, on see ka üks alus, mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust. Kohtuväline menetleja arvestas isiku poolt väljendatud kahetsusega ja ei kohaldanud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist põhikaristusena, mille maksimaalne määr on oluliselt suurem kui lisakaristusel. Seega on kohtuväline menetleja seisukohal, et menetlusaluse isiku suhtes kohaldatud karistus arvestab tema süü suurusega ja isikust tulenevate asjaoludega ning palub jätta karistus muutmata ning kaebus rahuldanuta. Kaebuse esitaja taotleb menetluskulude jätmist kohtuvälise menetleja kanda. VTMS 23 sätestab, et isiku valitud kaitsja mõistliku suurusega tasud hüvitatakse väärteomenetluse lõpetamise korral § 29 lõike 1 punktides 1—3 ja 5—6 sätestatud alustel. Käesolevas kaasuses ei ilmne nimetatud punktidest tulenevaid, väärteo menetlust välistavaid asjaolusid, mistõttu ei ole põhjendatud menetluskulude hüvitamine riigi vahenditest. Maakohtu seisukoht 6 Menetlusalune isik on kohtule esitatud avalduses teatanud, et soovib kaebuse läbivaatamist kirjalikus menetluses. Ka kohtuväline menetleja on oma kirjalikus seisukohas nõustunud kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukohaga, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Väärteotoimikus asuva laser-kiirusmõõtesüsteemi PoliScan M1 HP nr xxx salvestise andmete väljatrükist nähtuvalt on kiirusmõõtesüsteem fikseerinud 03.08.2022 kell 02.28.51 Kloogaranna-Rannamõisa tee 13,1 kilomeetril liikunud läheneva sõiduauto sõidukiiruseks 89 km/h teelõigul, kus suurim lubatud sõidukiirus oli 50 km/h. Kiirusmõõtesüsteemi salvestise foto väljatrükist on näha, et tegemist on esimese registreerimismärgita Volvo universaalkerega sõidukiga ning sõiduki roolis on meesterahvas, kes on tõstnud tervituseks käe ning kõrvalistuja kohal istub naisterahvas. Väärteotoimikus olevast 01.12.2021 otsusest mõõtevahendi taadelduks tunnistamise kohta nähtub, et otsusega on ettevõttes Vitronic toodetud dokumenteeriv laser-kiirusmõõtesüsteem PoliScan M1 HP nr xxx tunnistatud taadelduks. Kohus leiab, et mõõtmine on toimunud kooskõlas VV 16.06.2011 määrusega nr 78 kehtestatud Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele
4. peatükis sätestatud nõuetega ja sama nõuete lisas 2 märgitud mõõtemetoodikaga, mille kohaselt arvestatakse kuni 100 km/h liikuva sõiduki kiiruse laiendmääramatuseks 4 km/h. Kohus leiab, et mõõtetulemuse jälgitavus on tõendatud, kuivõrd mõõtetulemus vastab Mõõteseaduse § 5 lg 1 p 2 sätestatud nõuetele, s.o mõõtmisel on kasutatud taadeldud mõõtevahendit ja mõõtmisel on järgitud mõõteseadusest või muust seadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktist tulenevaid üksikasjalikke nõudeid mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuse töötlemisele. Seega saab järeldada, et mõõdetud sõiduki sõidukiiruseks oli 89 km/h +/- 4 km/h ning lõplikuks mõõtetulemuseks oli laiendmääramatust maha arvestades 85 km/h. Kuivõrd vaidlusalusel teelõigul oli liikluskorraldusvahendiga lubatud suurimaks sõidukiiruseks 50 km/h ning sõiduki juht sõitis sellel teelõigul kiirusega mitte vähem kui 85 km/h, rikkus sõiduki juht LS § 50 lg 5 p 3 sätestatud keeldu ning pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo, kuivõrd ületas lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 35 km/h võrra. Väärteoasjas üle kuulatud G G ütlustest tulenevalt kuulub sõiduk Volvo V70 registreerimismärgiga xxx temale ja 03.08.2022 kell 02.28.51 oli auto roolis B.J . Sõidukil oli tema teada registreerimismärk olemas ning ta tunneb kiirusmõõtesüsteemi fotol oleva sõiduki ära, kinnitades, et see kuulub temale. 7 Seevastu menetlusaluse isikuna üle kuulatud B.J-i ütluste kohaselt märkis B.J , et ta ei veendunud enne sõidu alustamist auto seisukorras, sõitis lubatust kiiremini ja kahetseb oma tegu. Alles hiljem on B.J kohtuvälisele menetlejale saatnud kirja, milles tunnistab, et eemaldas enne sõidu alustamist sõidukilt esimese numbrimärgi ja enne kaamerat lisas hoogu, soovides näha G G reaktsiooni. Samuti palub B.J võimalusel jätta talle juhtimisõigus alles, kuivõrd vajab seda töö tegemisel ja lapse sõidutamisel Tartust Tallinna. Seejuures on kohtuvälisele menetlejale saadetud kiri allkirjastamata, mistõttu ei ole sellel kirjal sellist tõenduslikku väärtust kui menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollil, milline on allkirjastatud. Samas saab ülaltoodud tõenditest kogumis tulla järeldusele, et 03.08.2022 kell 02.28.51 juhtis Tallinn-Kloogaranna-Rannamõisa tee
5. kilomeetril sõidukit Volvo B.J , kes pani toime ka LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo, ületades lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 35 km/h võrra. Lisaks sellele nähtub kiirusmõõtesüsteemi salvestise fotost, et mõõdetud sõidukil puudub esimene registreerimismärk. Samas teatas sõiduki omanik G G tunnistajana ülekuulamisel, et tema teada pidi registreerimismärk olema sõidukil olemas olema. Kuigi menetlusaluse isikuna üle kuulatud B.J ei ole sõiduki registreerimismärgi kohta selgitusi andnud, on ta hiljem oma kirjas kohtuvälisele menetlejale tunnistanud seda, et ta eemaldas enne sõitma asumist esimese registreerimismärgi ja hiljem paigaldas tagasi. Kohtu arvates viitab tõendite kogum sellele, et G G ei olnud teadlik temale kuulunud sõidukilt registreerimismärgi eemaldamisest ega tagasipanekust, mistõttu sai registreerimismärgi ära võtta sõiduki juht B.J , kes sõidukit vaidlusalusel ajal juhtis. Vastavalt LS § 76 lg 1 sätetele peavad mootorsõiduk ja selle haagis olema kehtestatud korras registreeritud ning neil peavad olema riiklikud registreerimismärgid. Transpordiameti liiklusregistri väljavõtte ja taustakontrolli andmete väljavõtte kohaselt on vaidlusaluse sõiduki Volvo V70 esmaregistreerimine toimunud 02.11.2004 ja Eestis on sõiduk registreeritud 04.10.2019 ning sõidukile on samal kuupäeval väljastatud registreerimismärk xxx. Seega on tegemist kehtestatud korras registreeritud sõidukiga, millele on väljastatud ka registreerimismärgid, millised kinnitatakse vastavalt sõiduki margile ja mudelile selleks ettenähtud kohale sõiduki ees ja taga. Kiirusmõõtesüsteemi salvestise fotost on üheselt tuvastatav, et vaidlusalusel sõidukil 03.08.2022 kell 02.28.51 esimene registreerimismärk puudus ning sõiduki omaniku sõnade kohaselt pidi registreerimismärk olema oma kohal. Seega sai registreerimismärgi eemaldada vaid sõiduki juht B.J . Arvestades seda, et B.J soovis sõiduki omanikule nö nalja teha ja ületada kiirusmõõtesüsteemi tööalas teadlikult kiirust, saab järeldada, et esimene registreerimismärk eemaldati selleks, et välistada kiirust ületava sõiduki registriandmete ja sõiduki juhi tuvastamist. Kohus leiab, et ükskõik millisel eesmärgil registreerimismärk eemaldati, ei välista see vastutust LS § 76 lg 1 nõude rikkumise eest. LS § 205 näeb ette vastutuse riikliku registreerimismärgita mootorsõiduki juhtimise eest. Seega saab sätte sõnastusest järeldada, et vastutus järgneb ka siis, kui juhitakse sõidukit, millel puudub vaid üks registreerimismärkidest ning ei ole vahet, kas puudub esimene või tagumine registreerimismärk. Sellest saab järeldada, et B.J on toime pannud LS § 205 ettenähtud väärteo. Kohus leiab, et väärteomenetluses kogutud tõenditega on väärteokoosseisude olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning menetlusaluse isiku käitumine on õigesti kvalifitseeritud LS §

§ 227lg-s 2 ettenähtud väärtegudena.

Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud teod on aset leidnud (§ 133 p 2) ning need on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/h) mitte vähem kui 35 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 50 lg 5 p 3 keeldu ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 2 8 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud. Samuti on õigesti kvalifitseeritud LS § 76 lg 1 sätestatud kohutuse rikkumine LS § 205 ettenähtud väärteona (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi eriasjade uurija M K, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis VTMS § 10 lg 31 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati LS §

§ 227lg-s 2 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest Kar

S § 63 lg 1 alusel ja LS § 227 lg 2 sanktsioonist lähtuvalt rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses ja LS § 227 lg 5 p 1 alusel lisakaristusega juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. LS § 227 lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni ning LS § 227 lg 5 p 1 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 1 kuust kuni 3 kuuni. LS § 205 ettenähtud väärteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 200 trahviühikut. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud LS § 227 lg 2 ettenähtud sanktsioonimäära maksimummääras ning lisakaristus on määratud LS § 227 lg 5 p 1 ettenähtud sanktsiooni maksimummääras, jäädes põhikaristuse osas samas LS § 205 sätestatud sanktsiooni keskmise määra juurde. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega, kuivõrd karistused on jäänud ettenähtud sanktsiooni piiridesse (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteo menetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 35 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata, vaid menetlusalune isik tegi seda teadlikult ning arvestades seda, et registreerimismärk eemaldati sõidukilt selleks, et vältida lubatud suurimat sõidukiirust ületava sõiduki tuvastamist ja sõidukit juhtinud juhi tuvastamist, on teod toime pandud kavatsetult, s.t isik seadis süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise oma käitumise eesmärgiks ja ta ka teadis, et see asjaolu saabub. Arvestades asjaolu, et menetlusalust isikut on LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo eest

1. aastal juba kahel korral karistatud, siis oli menetlusalune isik ka üheselt teadlik sellest, et ta paneb toime karistatava teo. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas liikluskorraldusvahendiga lubatud sõidukiirust 50 km/h mitte vähem kui 35 km/h võrra, millega rikkus LS § 50 lg 5 p 3 sätestatud keeldu ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo ning samuti eiras LS § 76 lg 1 sätestatud kohustust ning juhtis riikliku registreerimismärgita mootorsõidukit, millega pani toime LS § 205 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. 9 Seadusandja on LS § 205 ettenähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistusena rahatrahvi kuni 200 trahviühikut ning LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 6 kuuni. LS § 227 lg 5 p 1 alusel võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuust kolme kuuni. Hinnates menetlusaluse isiku süüd LS § 227 lg 2 ettenähtud süüteo toimepanemisel leiab kohus, et süü suurus sõltub mõõdetavate suuruste puhul numbrilisest näidust. Võrreldes süütegude raskusastmeid ja nende eest mõistetavaid karistusi, leiab kohus, et LS § 227 lg 2 ettenähtud väärtegu toime pannes on süüdlase süü suurem kui LS § 227 lg 1 ettenähtud väärtegu toime pannes ning seetõttu peaks ka LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo eest mõistetav karistus üldjuhul ületama LS § 227 lg 1 ettenähtud sanktsiooni ülemmäära (rahatrahv kuni 30 trahviühikut). Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et sõites 35 km/h kiiremini lubatust, on lubatud sõidukiiruse ületamise vahemikku 21 –40 km/h arvestades kiirust ületatud üle keskmise määra ja suhteliselt maksimaalse määra lähedases määras. Isik, kes teadlikult ületab lubatud suurimat sõidukiirust 35 km/h võrra, on kohtu arvates oma mõttelaadilt ja suhtumisest liiklusnõuetesse ja -ohutusse ohtlik. Kaebuse kohaselt soovis menetlusalune isik sõiduki omanikule nalja teha kui ületas lubatud sõidukiirust. Kohus asub seisukohale, et liiklus ei ole nalja tegemise koht ja kui nali seisneb juhi poolt lubatud sõidukiiruse teadlikus ületamises, siis ei ole sellisel juhil liikluses kohta, kuivõrd ta seab teadlikult ohtu nii iseenda, kaassõitja ja ka kaassõitjale kuuluva vara, rääkimata teistest liiklejatest, kes tema teele sattuda võivad. Seejuures nähtub väärteoasjast, et LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemiseks tegi menetlusalune isik ettevalmistusi selleks, et tema poolt toimepandavat õigusrikkumist ei oleks võimalik avastada ning eemaldas selleks kasutusse võetud sõidukilt esimese registreerimismärgi, millega lootis välistada nii sõiduki kui ka juhi tuvastamist kui kiirusmõõtesüsteem tema poolt toime pandava õigusrikkumise salvestab. Kui veel arvestada seda, et kiirusmõõtesüsteemi salvestiselt on näha, kuidas juht on kaamera suunas tõstnud ka tervituseks käe, siis kohtu arvates näitab selline käitumine õigusrikkumist toime paneva juhi suhtumist tema poolt toime pandavasse teosse ja üleolevat suhtumist liiklusohutusse ja seda tagavatesse meetmetesse, mis on muuhulgas kasutusse võetud ka selle juhi enda turvalisuse tagamiseks. Antud juhul on menetlusalune isik ühe teoga toime pannud kaks erinevat väärtegu ning kuivõrd väärteod on toime pandud ühe teoga, siis on kohtuväline menetleja kohaldanud KarS § 63 lg 1 sätteid, määrates karistuse süüteo eest, milline näeb ette raskeima karistuse. Kuigi LS § 205 näeb ette põhikaristusena rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, mis on rangem karistus kui LS § 227 lg 2 ettenähtud samaliigiline põhikaristus, näeb LS § 227 lg 2 ette ka teiseliigilise karistuse eriõiguse äravõtmise näol ning lg 5 p 1 ka lisakaristuse, mistõttu tuleb LS § 227 lg 2 sanktsiooni siiski lugeda raskemat karistust ette nägevaks sätteks. Kohus leiab, et KarS § 63 lg 1 sätete kohaldamine on karistuspraktikast ja seaduse mõttest tulenevalt olnud õige ja põhjendatud nagu ka karistuse määramine LS § 227 lg 2 ettenähtud sanktsiooni alusel. Mis puudutab isiku süü suurust, leiab kohus, et kuivõrd menetlusalune isik ületas lubatud sõidukiirust üle LS § 227 lg 2 sätestatud piirmäära keskmise ja sama teoga pani toime ka teise väärteo, leiab kohus, et menetlusaluse isiku süüd tuleb lugeda üle keskmise suureks, sisuliselt maksimaalseks ning põhikaristuse määramine LS § 227 lg 2 sätestatud maksimaalmääras on põhjendatud ning kohus ei pea vajalikuks seda kergendamise suunas korrigeerida. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Menetlusaluse isiku käitumises on kohtuvälisel menetlusel kergendavaks asjaoluks arvestatud kahetsust ning raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Kohus leiab, et menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis märgitud kahetsus on üsna napp ja sellesse tuleks suhtuda kriitiliselt. Hilisemas kirjas kohtuvälisele menetlejale on menetlusalune isik oma tegu kahetsenud ja pikemalt selgitanud ka tegude toimepanemise asjaolusid, kuid see kiri on allkirjastamata. Täiendavaid kergendavaid asjaolusid kaebemenetluses ei lisandunud. Seega ei ole asjaolusid, mis võiks karistuse määra kergendada. 10 Kaebuses on asutud seisukohale, et kohtuväline menetleja on ekslikult toetunud asjaoludele, mis ei nähtu väärteoasjas kogutud tõenditest ja eksinud karistuse määramise põhimõtete vastu, samuti on põhjendamatult kohaldatud lisakaristust. Lisaks leitakse kaebuses, et karistamise asemel tuleks suunata menetlusalune isik sotsiaalprogrammi KOJU ning lõpetada väärteomenetlus otstarbekuse kaalutlustel. Alternatiivselt taotletakse vaidlustatud otsuse tühistamist lisakaristuse osas. Kohus leiab, et kaitsja esitatud kaebuses tehtud viide väärteomenetluse lõpetamisele VTMS § 30 lg 1 p 3 alusel ei ole käesoleval juhul kohaldatav. VTMS § 30 lg 1 kohaselt võib menetleja väärteomenetluse lõpetada kui selleks on viidatud sättes märgitud alused. VTMS § 30 lg 1 p 3 näeb lõpetamise alusena ette selle, et menetlusalune isik on võtnud endale kohustuse osaleda sotsiaalprogrammis, s.t menetlusalune isik peaks sel juhul menetlejale esitama kirjaliku nõusoleku konkreetses sotsiaalprogrammis osalemiseks või fikseeritaks selline kohustuse võtmine ülekuulamisprotokollis. Väärteoasjas sellise kohustuse võtmise kohta mingeid andmeid ei ole ning sellise kohustuse võtmise soov avaldub alles kaitsja allkirjastatud kaebuses. Kohtule ei ole esitatud menetlusaluse isiku allkirjastatud nõusolekut kohustuse võtmiseks, kuigi ilmselgelt on menetlusalune isik nõus igasuguste kohustuste võtmisega kui see tagab juhtimisõiguse säilimise. Esmalt peab kohus vajalikuks märkida, et Liikluspsühholoogiline järelkoolitusprogramm KOJU on loodud hoopis teistsuguse sihtgrupi jaoks, kuigi selles võivad osaleda ka isikud, kes ei ole esmast juhiluba taotlevad isikud. Samas ei saa kohus panna regulaarselt liiklusnõudeid eiravale juhile kohustust järelkoolitusel osalemiseks kui isikul endal on kogu aeg võimalik vabatahtlikult sellisel järelkoolitusel osaleda. Millegipärast ei ole menetlusalune isik senini seda võimalust kasutanud. Teiseks peab kohus vajalikuks märkida seda, et käesoleval juhul on menetlusaluse isiku süü väärtegude kogumis maksimaalne ning kohtu arvates ei saa nii suure süü korral menetlust lõpetada VTMS § 30 alusel. Kolmandaks peab kohus vajalikuks viidata VTMS § 30 lg 12 sätte sõnastusele, mille kohaselt kui isik, kelle suhtes on väärteomenetlus lõpetatud käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 3 või 4 alusel, ei täida võetud kohustust või paneb sotsiaalprogrammis osalemise, lepitusteenuse kasutamise või kohustuse täitmise ajal toime uue süüteo, võib kohtuväline menetleja uuendada väärteomenetluse oma määrusega. Kui uuendatud menetluses isikut karistatakse, siis sotsiaalprogrammis osalemise ega lepitusteenuse kasutamise aega karistusest maha ei arvata. Sellisest sõnastusest saab üheselt järeldada, et VTMS § 30 lg 1 p 3 ja 4 alusel menetlust lõpetades isikule karistust ei ole määratud ning kui menetlusalune isik jätab kohustuse täitmata, siis täidetud kohustuse osa karistamisel karistuse hulka ei arvata. Seega saab VTMS § 30 lg 1 p 3 ja 4 alusel menetlust lõpetada vaid kohtuvälises menetluses ja enne karistamisotsuse tegemist. Käesoleval juhul on menetlusalusele isikule juba karistus määratud. Lisaks sätestab viidatud säte lg 12, et juhul, kui pannakse toime uus süütegu, uuendab kohtuväline menetleja väärteomenetluse. Käesoleval hetkel on tegemist kaebemenetlusega, milles vaidlustatakse kohtuvälise menetleja otsust. Seega on kohtuvälise menetleja lahendi tegemisega kohtuväline menetlus lõppenud ja kohtuvälist menetlust uuendada ei ole enam võimalik. Kohtul aga kohtuvälise menetluse uuendamiseks pädevus puudub, kuivõrd teadaolevalt kohus ei ole kohtuväliseks menetlejaks. Sellest tulenevalt leiab kohus, et kaebuses esitatud taotlus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 lg 1 p 3 alusel jääb tagajärjetuks, kuivõrd sellisel alusel menetluse lõpetamine on võimalik vaid kohtuvälisel menetlusel, mitte kaebemenetluses ja teatud tingimustel kohtuvälise menetluse uuendamiseks lg 12 alusel puudub kohtul seadusest tulenev pädevus. Puutuvalt kohaldatud põhikaristuse määra viitab kohus KarS § 56 lg 1 sättele, mille kohaselt peab lisaks ülalmärgitud isiku süüle ja kergendavatele ning raskendavatele asjaoludele karistuse valikul lähtuma ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Menetlusaluse isiku karistusandmetest nähtuvalt on menetlusalust isikut karistatud 07.11.2021 LS § 201 lg 1 ettenähtud väärteo eest rahatrahviga 160 eurot ning rahatrahv on tasutud 02.02.
2. Seejärel on menetlusalust isikut karistatud 20.03.2022 LS § 11 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 120 eurot, mis on tasutud 17.04.2022 ning samal päeval on menetlusalust isikut karistatud uuesti LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 320 eurot, mis samuti on tasutud 17.04.
3. Uue LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärteo on menetlusalune isik toime pannud 03.08.2022, s.o vähem kui nelja kuu möödudes eelmise kahe samalaadse väärteo eest määratud rahatrahvi tasumisest. Menetlusalusele isikule inkrimineeritud uue samalaadse väärteo toimepanemine näitab kohtu arvates seda, et eelmised määratud ja tasutud rahatrahvid ei suutnud menetlusalust isikut mõjutada edaspidi õiguskuulekalt käituma ja menetlusalune isik jätkab liikluse ohustamist samal viisil. Arvestades kaebuse esitaja karistusandmetest nähtuvat kogemust karistuse osas võib järeldada, et kaebuse esitaja on määratavate karistuste suurusest ja liikidest teadlik. Seejuures ei ole kaebuse esitaja eelmistest, järjest suurenevatest karistust est järeldusi teinud, kuigi juhtimisõiguse saanud isik peaks teadma nii liiklusnõudeid kui ka nende rikkumise eest määratavaid karistusi. Sellest tulenevalt on kaebuse esitaja teadlik ka sellest, et tema enese väär käitumine liikluses tekitab temal rahalisi lisakohustusi määratavate trahvide tasumise kohustuse näol ja põhjustab tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel ja isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese õigusvastase käitumise tõttu liikluses ei halveneks ja senine mugav elulaad säiliks. Menetlusesemeks oleva ja järjekordse väärteo toimepanemine aga viitab üheselt sellele, et kaebuse esitaja suhtub nii võimalikesse karistustesse kui ka enese ja teiste ohutusse ükskõikselt ning on liikluses teadlikult ja jätkuvalt ohtlik, pannes oma käitumisega ohtu iseenda ja teised võimalikud liiklejad samal teelõigul. Seejuures peab kohus vajalikuks märkida, et väärteo toimepanemise ajal oli menetlusalusel isikul kaks kehtivat väärteokaristust samalaadse väärteo eest. Seejuures, võrreldes varasema väärteoga on menetlusaluse isiku käitumine ajas muutunud ohtlikumaks ning menetlusalune isik on lubatud suurimat sõidukiirust ületanud 2022 aasta jooksul juba süstemaatiliselt, mis viitab sellele, et selline käitumine on menetlusalusele isikule saanud omaseks. Seega ei ole menetlusalune isik eelmistest karistustest mingeid järeldusi teinud ning kohus leiab, et karistuse määramine ettenähtud sanktsiooni ülemmääras on põhjendatud ning üha uute samalaadsete süütegude toimepanemine ei saa hakata süüdlase olukorda kergendama. Ka omaksvõetud kohtupraktika on seda meelt, et kui isiku käitumisele pole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust, saab isikule mõista karistuse ka üle sanktsiooni keskmise määra, vaatamata sellele, et tema süü on keskmine (3 -1-1-58-13). Käesoleval juhul on aga menetlusaluse isiku süü maksimumi lähedane. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kellelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist, kuid kes ei soovi neid kohustusi täita. Kohus leiab, et teiste liiklejate teadmine, et süsteemselt liiklusnõudeid eiravat juhti karistatakse kogu seadusest tuleneva rangusega, tagab ka teiste liiklejate turvatunde. Kaebuses on alternatiivse taotlusena taotletud ka vaidlustatud otsuse tühistamist lisakaristuse osas, kuivõrd juhul, kui isikult soovitakse juhtimisõigust ära võtta, siis peab talle mõistma põhikaristuse, mis on tema süüst väiksem. Mõistes põhikaristuse maksimummääras, ei olnud isegi juhul, kui menetlusaluse isiku süü oli keskmisest suurem, alust kohaldada lisakaristust ja võtta talt ära juhtimisõigust. Puutuvalt lisakaristuse kohaldamisse või kohaldamata jätmisse peab kohus vajalikuks märkida seda, et menetlusalusele isikule süüks arvatud süü maksimumi lähedane suurus ja kehtivad karistused samalaadsete süütegude eest viitavad üheselt sellele, et pelgalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada ka teisi seaduses ette nähtud mõjutusvahendeid, s.o lisakaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Seetõttu leiab kohus, et kohtuvälise menetleja on põhjendatult kohaldanud menetlusaluse isiku suhtes ka lisakaristust. 12 Kohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest võib juhtimisõiguse äravõtmist põhikaristusena kohaldada kuni 6 kuuks ning LS § 227 lg 5 p 1 kohaselt ka lisakaristusena 1 kuust kuni 3 kuuni. Seega on seadusandja sellise iseloomuga süütegu pidanud niivõrd ohtlikuks, et on kehtestanud juhtimisõiguse äravõtmise sellise teo eest nii põhi- kui ka lisakaristusena. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kohus peab vajalikuks märkida ka asjaolu, et menetlusalusel isikul on kaks kehtivat karistust LS § 22 7 lg 2 ettenähtud väärteo eest ja uue samalaadse väärteo pani menetlusalune isik toime vähem kui nelja kuu möödudes eelmiste rahatrahvide tasumisest. Karistuspraktikast tulenevalt peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Nagu kohus juba eelpool leidis, on antud juhul tuvastatud lubatud piirmäära oluline ületamine, õigupoolest on LS § 227 lg 2 sätestatud piirmäära ületatud maksimumi lähedases määras. Arvestades aga seda, et teo keelatusest ja karistatavusest üheselt teadlik menetlusalune isik põhjendab keelu rikkumist nalja tegemisega ja väärteo toimepanemisega ainult kiirusmõõtesüsteemi tööalas, siis näitab selline põhjendus menetlusaluse isiku hoolimatut suhtumist oma teosse ning see põhjendus näitab seda, et menetlusalune isik ei saagi siiani aru sellest, et selline käitumine on keelatud. Käesoleval juhul tuleneb piirmäära oluline ületamine juba sellest, et tegemist on LS § 22 7 lg-ga
4. Seejuures juhul, kui menetlusalune isik oleks ületanud lubatud sõidukiirust 6 km/h võrra rohkem, võinuks temalt juhtimisõiguse põhikaristusena ära võtta juba LS § 227 lg 3 või LS § 227 lg 5 p 2 alusel. Lisaks sellele on tegemist ka korduva samalaadse süüteo toimepanemisega, mis viitab, et oht samalaadsete süütegude toimepanemiseks ei olnud pärast esimest ja sellele järgnenud teist karistust mitte ainult säilinud, vaid ka realiseerus kolmandat korda ja seda vaid vähem kui nelja kuu möödumisel eelmiste rahatrahvide tasumisest. Seejuures pani menetlusalune isik samaaegselt toime ka teise liiklusalase väärteo, mille eesmärgiks oli LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanija tuvastamise välistamine. Kohtupraktika on seisukohal, et olukorras, kus menetlusalusele isikule määratud korduvad rahatrahvid ei ole mõjutanud teda uute süütegude toimepanemisest hoiduma, ei täidaks uue rahatrahvi kohaldamine eripreventiivset eesmärki, kuna see on ennast konkreetse isiku puhul karistusliigina ammendanud. Isik, kes eirab vaatamata korduvatele karistustele jätkuvalt ja tahtlikult liiklusseaduse nõudeid, on teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb liiklusest kõrvaldada. Üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades ei tohi kohaldatav karistus anda ühiskonnale signaali, justkui ei taunitaks õiguskorras süütegude korduvat toimepanekut oluliselt rangemal viisil. Lubatud sõidukiiruse ületamine suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust ja võib liiklusõnnetuse korral põhjustada raskemaid tagajärgi. Seega ei saa väita, et lubatud sõidukiiruse ületamise puhul on tegemist vähetähtsa õigusrikkumiste liigiga, kuna sellega seatakse ohtu kaalukad õigushüved. Sellistele rikkumistele peab riik reageerima rangelt. Liiklusnõudeid korduvalt rikkunud isikute jätkuvalt leebe karistusõiguslik kohtlemine ei aita liiklusolukorra paranemisele kaasa. Oma üleolevat suhtumist toimepandavasse teosse ja liiklusjärelevalvesse iseloomustab üheselt ka kiirumõõtesüsteemi kaamerasse lehvitamine väärtegude toimepanemise ajal. Seega esinevad kõik kohtupraktikast tulenevad alused lisakaristuse kohaldamiseks ning kohtuväline menetleja ongi neid aluseid arvestades lisakaristust kohaldanud. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud ning peaks välistama võimaluse, et menetlusalune isik paneks liiklusalaseid süütegusid toime ajal, kui ta on liiklusest kõrvaldatud. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste 13 liiklejate turvatunnet. Mis puudutab lisakaristuse määra, siis on menetlusaluse isiku suhtes lisakaristust kohaldatud maksimummääras, kuid kohtu arvates tulnuks menetlusaluse isiku suhtes rahatrahvi kui tulemuseta jäänud karistusliigi kohaldamisest üldse loobuda ja kohaldada põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmist maksimummääras, mis tinginuks selle, et süsteemselt liiklusnõudeid eirav menetlusalune isik oleks liiklusest eemaldatud pikemat aega ning juhtimisõiguse taastamiseks peaks menetlusalune isik uuesti tegema liiklusteooriaeksami. Kuivõrd kohus ei saa kaebemenetluses kohtuvälise menetleja otsust liigse leebuse tõttu tühistada ja kaebuse esitaja olukorda rangemat karistust mõistes raskendada, asub kohus seisukohale, et menetlusaluse isiku suhtes kohaldatud lisakaristuse määr on põhjendatud ning kohus ei pea võimalikuks seda kergendada, veel vähem tühistada vaidlustatud otsust lisakaristuse kohaldamise osas. Kõike eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus ning üldja eripreventiivsed eesmärgid on küllaldaseks aluseks lisakaristuse kohaldamisel väärteootsuses kohaldatud määras. Seega vastavad kohaldatud põhikaristuse maksimummäär ja lisakaristuse määr nii kaebuse esitaja süüle, kaebuse esitaja isikule ning on ka eeldatavalt küllaldased preventiivsete eesmärkide saavutamiseks. Kohus leiab, et juhul, kui menetlusalusele isikule on kohtuvälisele menetlejale esitatud kirja kohaselt juhtimisõigus eluliselt vajalik nii lapse eest hoolitsemiseks kui ka töötamiseks, siis peakski kaebuse esitaja liikluses käituma viisil, mis välistab tema õiguste kitsendamise tahtliku süüteo toimepanemise tõttu. Seega saanuks kaebuse esitaja oma juhtimisõiguse säilitada ja võimaluse last sõidutada ning tööd teha juhul, kui ta oleks temale süüks arvatud väärteod jätnud toime panemata. Käesoleval juhul tegi kaebuse esitaja oma teadliku valiku, seades esiplaanile liiklusalaste süütegude toimepanemise teadmises, et selline käitumine on endiselt karistatav. Kuigi menetlusalune isik tegi oma arvates kõik temast oleneva, et teda kui õigusrikkujat ei oleks võimalik tuvastada, siis näitab selline ettevalmistamine seda, et menetlusalusele isikule on õigusvastane käitumine liikluses omaseks saanud. Selline süsteemne õigusvastane käitumine oli kaebuse esitaja teadlik valik ning sellist valikut tehes pidi menetlusalune isik kui juhtimisõiguse saanud isik arvestama ka temale kahjulike tagajärgede saabumisega, s.h ka juhtimisõigusest ilmajäämisega. Kohus leiab, et üha uute tahtlike süütegude toimepanemine ei saa hakata süüdlase olukorda kergendama, vaid peab kaasa tooma sellised piirangud, mis sunnivad isikut õiguskuulekusele. Kui senine korduv ja leebe rahaline mõjutamine on jäänud tagajärjetuks, tuleb süüdlast korrale kutsuda teiste seaduses ettenähtud sanktsioonidega, mis sunnivad süüdlast senini omaseks saanud käitumismustrist loobuma. Selliseks sanktsiooniks saab olla aga vaid suurema rahatrahvi kohaldamine ja isiku juhtimisõigusest ilmajätmine lisakaristusena või siis põhikaristusena ja seda pikemaks ajaks. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse sisuline tühistamine. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse tühistamiseks ja muutmiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kaebuses tehtud kohtuvälisele menetlejale etteheide, et menetleja otsuses on tuginetud väitele, et menetlusalusel isikul on kolm kehtivat väärteokaristust, kuid väärteoasja materjalidest ei nähtu aga ühtegi tõendit, millele tuginedes oleks võimalik seda väita. Samuti ei nähtu väärteoprotokolli tõendite loetelust karistusregistri andmete väljavõtet, mistõttu ei ole menetleja poolt korrektne tugineda väidetavatele kehtivatele karistustele, jättes tõendid nende kohta väärteoasja materjalide juurde võtmata. Kohus leiab, et kaebuse etteheide ei ole asjakohane. Väärteoprotokolli sisu ja kohustuslikud osad on sätestatud VTMS §-s 69 ning lg 2 sätestab üheselt mida tuleb väärteoprotokolli põhiosas märkida. Väärteoprotokoll koostatakse lähtudes menetlusalusele isikule inkrimineeritavast teost, selle kvalifikatsioonist ja tõenditest, mis tegu tõendavad ning sellest, et väärteoprotokolli sisu oleks menetlusalusele isikule mõistetav. Väärteoprotokolli koostamise 14 eesmärgiks ei ole mitte menetlusaluse isiku isikuandmete tuvastamine, vaid temale inkrimineeritav süütegu, s.t väärteoasjas ei ole tõendamisesemeks menetlusaluse isiku isikuandmed. Menetlusaluse isiku isik tuvastatakse kas dokumendi alusel või andmebaasi andmetega võrdlemisel. Seejuures on karistusregistri andmete puhul tegemist riikliku registri andmetega, millega on igal isikul teda ennast puudutavas osas võimalik tutvuda ning karistusregistri andmed ei ole tõendid, millega tõendatakse väärteo toimepanemist VTMS § 315 tähenduses. Karistusregistri andmete järgi tekib vajadus alles siis kui kohtuväline menetleja hakkab koostama lahendit, kaalumaks karistuse määramist või menetluse lõpetamist, kuid karistusandmed ei ole tõendamisesemeks ega saa mõjutada süüteokoosseisu kui süüteokoosseisu tunnuseks ei ole süütegude korduv või süstemaatiline toimepanemine. Seega ei pea menetlusalusele isikule esitama tõenditena menetlusalust isikut puudutavaid karistusandmeid, milledele on menetlusalusel isikul endal ligipääs ja milliseid peaks menetlusalune isik ka registriga tutvumata teadma. Kaebuses on taotletud menetluskulude jätmist kohtuvälise menetleja kanda. Kohtule jääb esitatud taotlus arusaamatuks. Kohus peab vajalikuks märkida, et VTMS § 23 sätestab üheselt alused, millal hüvitatakse menetlusalusele isikule tema valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Selleks aluseks on väärteomenetluse lõpetamine VTMS § 29 lg 1 p 1-3 ja 5-6 sätestatud alusel. Kohtule esitatud kaebuses ei ole taotletud viidatud alusel väärteomenetluse lõpetamist, mistõttu kui kohus isegi lõpetaks väärteomenetluse mingil muul seaduses ettenähtud alusel kui seda loetleb VTMS § 23, siis puuduks ka alus kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 15