Obsah (13)

§ 113§ 76§ 82§ 402§ 1§ 404§ 403§ 4034§ 94§ 411§ 100§ 101§ 416

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Harju Maakohus Kohtunik Aleksandr Kondrašov Otsuse tegemise aeg ja koht 07.03.2025, Tallinn Tsiviilasja number 2-24-119633 Tsiviilasi Hagihind Men

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse täitmiseni.

1. Jätta hagi rahuldamata B2 Impact OÜ nõudes mõista kostjalt välja põhivõlgnevus 676,02 eurot ületavas osas, intress 14,27 eurot ületavas osas ning sissenõutavaks muutunud viivis 20,3 eurot ületavas osas.
2. Jätta B2 Impact OÜ menetluskulud 44% ulatuses R.H kanda ja 56% ulatuses B2 Impact OÜ enda kanda.
3. Jätta R.H menetluskulud 56% ulatuses B2 Impact OÜ kanda ja 44% ulatuses R.H enda kanda.
4. Määrata R.H-le hüvitatavate menetluskulude rahaliseks suuruseks 0 eurot.
5. Välja mõista R.H-lt B2 Impact OÜ kasuks menetluskulud summas 147,4 eurot.
6. Tagaseljaotsus kuulub tagatiseta viivitamatule täitmisele. 1 Edasikaebamise kord Hageja võib esitada tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kostja võib esitada otsuse teinud maakohtule tagaseljaotsuse peale kaja (menetluse taastamise avalduse) 30 päeva jooksul tagaseljaotsuse kättetoimetamisest. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kaja ja menetluse taastamise avalduse esitamisel tuleb kostjal tasuda riigilõivu poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS §187 lg 6). Asjaolud
7. B2 Impact OÜ (endise nimega OK Incure OÜ, hageja) esitas 28.05.2024 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse R.H-lt (kostja) 1 635,26 euro saamiseks. Kohus tegi 30.05.2024 võlgnikule makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada. Pärnu Maakohus andis 25.06.2024 määrusega nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Tartu Maakohus saatis 31.07.2024 kohtumäärusega tsiviilasja nr 2-24-119633 kohtualluvuse järgi Harju Maakohtule.
8. Hageja esitas kohtule hagiavalduse 23.07.
9. Hagi aluseks on IPF Digital AS-i ja kostja vahel 18.08.2022 sõlmitud krediidikontolepingust nr xxx tulenev võlgnevus.
10. Hagis palus hageja kostjalt välja mõista põhivõlgnevus 1 271,00 eurot, intress 201,64 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 173,80 eurot, sissenõudmiskulu 35,00 eurot ning

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis põhinõudelt, so 1 271,00 eurolt alates 24.07.2024 kuni põhinõude rahuldamiseni. 03.01.2025 menetlusdokumendis tõi hageja välja nõude ümberarvestuse juhuks, kui kohus peab asuma seisukohale, et laenu andmisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ümberarvestuse aluseks olevad asjaolud: kostjale laenatud summa 1350 eurot; kostja poolt eelneva graafiku alusel osamakse summa 54,97 eurot uues graafikus on olenevalt intressi muutusest muutuv, kui ei ületa 54,97 eurot osamakse suurust; periood on 26 kuud. Hageja toob välja, et selliselt kujunevad alljärgnevad nõuded: põhiosa summas 676,02 eurot, intressid perioodil 05.09.2023-05.03.2024 summas 14,27 eurot, viivis summalt 676,02 eurot alates 06.10.2024 kuni käesoleva nõude arvestuse esitamiseni s.o kuni 03.01.2025 on kokku summas 20,3 eurot. Hageja märgib, et laenuleping on 18.03.2024 üles öeldud kehtivalt (nõude ümberarvestamisel oli 18.03.2024 seisuga kostja poolt tasumata 6 täisosamakset ja 05.09.2023 osamakse osaliselt).

1. Kostjale on hagiavaldus koos lisadega ja Harju Maakohtu 11.09.2024 kohtumäärus asja menetlusse 2 võtmise kohta kätte toimetatud 01.10.
2. Hagiavaldusele vastamise tähtaeg oli 14 päeva. Kostja ei ole hagile tähtaegselt vastanud. Kohtu põhjendused
3. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks.
4. Kohus rahuldab hagi tagaseljaotsusega osaliselt.
5. Võlaõigusseaduse (

) § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

§ 76

kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 82

kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.

§ 402

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandusvõi kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

§ 1

lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hagiavalduse asjaolude kohaselt sõlmisid IPF Digital AS ja kostja 18.08.2022 krediidikontolepingu nr xxx, mille järgi on kostja kasutanud krediidilimiiti summas 1350 eurot. Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja sõlmis lepingu seonduvalt oma majandus- ja kutsetegevusega. Kohtu hinnangul vastab käesolevas asjas hagi aluseks olev leping tarbijakrediidilepingu tunnustele

§ 402

lg 1 mõistes ning sellele kohalduvad

1. peatüki
2. jaos olevad tarbijakrediidilepingu erisätted, sh

§-st 404 tulenev vorminõue ning krediidiandjale pandud täiendavad kohustused tarbijale teavet anda (

§ 404

lg 2 p 2 ja § 403¹ lg 1 p 7 ja 9) ja vastutustundliku laenamise põhimõtet järgida (

§ 403

⁴ lg 1) ning

§-des 406² ja 408 sätestatud täiendavad tühisuse alused. Kohtul on kohustus kontrollida lepingu kehtivust omal algatusel olenemata vastaspoole vastuväidetest. 8. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 05.04.1993 direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes. Direktiiv võeti Eesti õigusesse üle

§-dega 402–421. Euroopa Kohtu praktikast lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata (EKo 17.05.2018, C-147/16 ja EKo 21.12.2016, C-154/15). Samuti on kohtul kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (EKo 05.03.2020, C-679/18). Seega peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, sest nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi 93/13 mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal. Vastavalt

§ 4034

lg-le 6 võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

§ 4034

lg-d 2–4 näevad ette, et hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel peab krediidiandja lähtuma

§ 4034 lg 4 kohaselt krediidiandjate ja -vahendajate 3 seaduse § 50 lg-test 3 ja 4.

KAVS § 50 lg 3 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kehtiva

§ 4034

lg 13 järgi pidi kõnealuse põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja ehk hageja. Kohus on hageja esitatud asjaolude põhjal seisukohal, et vastutustundliku laenamise põhimõtet ei ole nõutaval viisil järgitud. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja selgitanud, et krediidivõimekuse hindamiseks tehti päring Eesti pensionikeskusesse eesmärgil arvutada välja ja tuvastada isiku sissetulek. Registri andmete kohaselt kostja sissetulek oli 538,34 eurot. Hagi kohaselt võttis krediidiandja krediidivõimelisuse arvutustes aluseks taotluse andmete ja Pensioniregistri andmete võrdluses neist väiksema, so 538 eurot. Krediidiandja arvestas majapidamiskulude hulka 200 eurot KAVS § 49 lg 1 p 4 alusel, finantskohustuste hulka arvestati kostja poolt öeldut 0 eurot, tagasimakse sõlmitava lepingu alusel oleks 53 eurot, kostjal ei olnud maksehäireid. Vaba raha jäägiks kujunes hinnanguliselt 286 eurot (minimaalselt nõutav 0 eurot) ning laenuandja asus seisukohale, et kostja on krediidivõimeline. Krediidiandja on veendunud, et tema ei rikkunud laenu väljastamisel vastutustundliku laenamise põhimõtet ning hageja leiab, et krediidiandja (IPF Digital AS) on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet nõuetekohase hoolsusega. Kohtu hinnangul ei saa tarbija esitatud sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe kontrolliks lugeda piisavaks vaid avalike andmebaaside ning registrite kontrollimist. Krediidiandja peaks kostjalt nõudma vähemalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt. Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55 ja seal viidatud varasem praktika). Hagis väljatoodu pinnalt ei saa jõuda järeldusele, et lepingu sõlmimisel tuvastati nii kostja sissetulekute kui ka kohustuste suurus. Kohtule esitatud andmetest nähtuvalt käesoleval juhul krediidiandja kostjalt pangakonto väljavõtet ei nõudnud. Asjas ei ole tuginetud ka sellele, et krediidiandja oleks kostjalt nõudnud mingeid täiendavaid dokumente krediidivõimelisuse kohta või vähemalt teinud ettepaneku neid esitada. Ainuüksi Pensioniregistrisse ja maksehäireregistritesse päringute tegemisest ei piisa, sest nimetatud päringute tegemine ei kinnita, millised olid krediidisaaja reaalsed sissetulekud ja kohustused. Eeltoodust tulenevalt on krediidiandja jätnud sisuliselt kostja krediidivõimelisuse tuvastamata. Kohtu hinnangul ei saa kohustuste kontrollimisel lugeda piisavaks laenutaotleja esitatud laenutaotlusel esitatud andmetest ning lisaks maksehäirete puudumise tuvastamisele tuleb enne tarbijale laenu andmist välja selgitada vähemalt tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, tema teised varalised kohustused ning muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud, samuti ülalpeetavate arv (KAVS § 49 lg 1 p 17). Kõike eeltoodut arvesse võttes asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ega veendunud piisava hoolega tarbija krediidivõimelisuses. 9.

§ 4034

lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub seda tingimust, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab üldjuhul tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Nimetatud tagajärgi ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt sama paragrahvi kolmandale ja neljandale lõikele või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Asjas ei ole tuginetud asjaoludele, et kostja oleks tahtlikult jätnud esitamata krediidiandja küsitud teabe või esitanud võltsitud andmeid. Nii rikkus krediidiandja

§ 4034lg-t 6.

Eeltoodust tulenevalt on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks

§ 403

4 lg 7 kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui 4 see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast, ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

§ 94

lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) oli kuni 2023 aastani vastav intress 0,00%, perioodil 01.01.2023 kuni 30.06.2023 2,50%, perioodil 01.07.2023 kuni 31.12.2023 4%, perioodil 01.01.2024 kuni 30.06.2024 4,25%, perioodil 01.07.2024 kuni 31.12.2024 4,5 %, alates 01.01.2025 3,15%.

§ 4034

lg 7 III lause kohaselt peab krediidiandja tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Samuti tuleb sel juhul tarbija tehtud maksed, milles pole arvestatud intressimäära muutumisega ja mistõttu on olnud need suuremad, käsitada osalise ennetähtaegse tagasimaksena

§ 411tähenduses.

10. Kohus palus hagejal esitada oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega (

§ 403

4 lg 7) ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. 03.01.2025 menetlusdokumendis esitas hageja ümberarvestuse ning tõi välja, et arvestades kostja poolt teostatud laekumisi (summas 713,06 eurot), on kostjal tagastamata põhivõla jääk peale ümberarvestamist 676,02 eurot ning

§ 94

lg-s 1 sätestatud määra aluseks võttes on hagejal intressinõue perioodi 05.09.2023-05.03.2024 eest summas 14,27 eurot. Kohus leiab, et nimetatud hageja nõuded on põhjendatud. Kohus jätab rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt välja põhivõlgnevus 676,02 eurot ületavas osas ning intress 14,27 eurot ületavas osas. 11. Kohus selgitab, et

§ 4034

lg-st 7 tulenevalt ei võlgne kostja laenuandjale muid laenulepinguga seotud tasusid (nt lepingutasu), kuid kostja ei vabane nt makseviivitusest tekkinud viivise tasumise kohustusest.

§ 100

kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p 1 ja 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.

§ 113

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Riigikohus on (RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098, p 33) leidnud, et viivist saab nõuda ka vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral, st viivist ei peetud

§ 4034 lõige 7 kohaseks tasuks, mida tarbija ei võlgne.

Kuid kui viivisemäär on seotud lepingujärgse intressimääraga ning viimane asendub vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral seadusjärgse intressimääraga, muutub sellest tulenevalt ka viivisemäär (sel juhul on viivisemäär samuti seadusjärgne intressimäär). Kuivõrd kohus on käesolevas asjas jõudnud seisukohale, et rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet, on põhjendatud viivise väljamõistmine

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Hageja nõuab 03.01.2025 menetlusdokumendi kohaselt sissenõutavaks muutunud viivist summalt 676,02 eurot alates 06.10.2024 kuni 03.01.2025 kokku summas 20,3 eurot. Alates 04.01.2025 nõuab hageja kostjalt viivis põhivõlgnevuselt (676,02 eurot)

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse täitmiseni.

Hagis on hageja palunud kostjalt välja mõista viivis 39,72% aastas tasumata põhiosalt perioodi 19.03.2024 kuni 22.07.2024 eesr eest summas 173,80 eurot. Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista alates 24.07.2024 kuni võlgnevuse tasumiseni viivise seadusjärgses 5 määras. Kuivõrd kohus on käesolevas asjas jõudnud seisukohale, et rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet, on põhjendatud viivise väljamõistmine

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kohus leiab, et põhjendatud on kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis summas 20,3 eurot ning alates 04.01.2025 viivis põhivõlgnevuselt (676,02 eurot)

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse täitmiseni.

Kohus jätab rahuldamata hageja nõude sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmiseks 20,3 eurot ületavas osas. Hagiavaldusest nähtuvalt oli lepingu ülesütlemise eeldused (

§ 416

lg-d 1 ja 2) täidetud, kuivõrd kostja oli täielikult viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ning lepingute ülesütlemisele eelnes ülesütlemise hoiatus ja täiendava tähtaja määramine. Hageja selgituste kohaselt öeldi laenuleping 18.03.2024 üles öeldud kehtivalt (nõude ümberarvestamisel oli 18.03.2024 seisuga kostja poolt tasumata 6 täisosamakset ja 05.09.2023 osamakse osaliselt). Seega tuleb asuda seisukohale, et ka peale nõude ümberarvestust oli laenuandjal õigus öelda laenuleping 18.03.2024 üles.

1. Hagi kohaselt on hageja nõudeks sissenõudmiskulud summas 35 eurot. Hagis väljatoodu kohaselt on hageja edastanud kostjale järgmised teated: nõudekiri 28.02.2024 – 0€; meeldetuletus 06.03.2024 – 25€; pretensioon 22.03.2024 – 5€; hagihoiatus 09.04.2024 – 5€. Kohus leiab, et hageja nõue sissenõudmiskulude hüvitamiseks on põhjendatud. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei välista hüvitise nõudmist sissenõudmiskulude eest, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks. Hagis toodud asjaolude kohaselt ei täitnud kostja oma lepingulisi kohustusi korrektselt, viimane kostjapoolne laekumine toimus 24.10.2023 ning ka hageja poolse ümberarvestuse tagajärjel oli kostjal hageja ees võlgnevus. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et võlgnevuse osas meeldetuletuskirjade saatmine oli põhjendatud ning seega on põhjendatud rahuldada hageja sissenõudmiskulude nõue summas 35 eurot.
2. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 676,02 eurot, intressi summas 14,27 eurot, sissenõudmiskulud summas 35 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise summas 20,3 eurot ning alates 04.01.2025 viivise põhivõlgnevuselt (676,02 eurot)

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse täitmiseni.

Kohus jätab hagi rahuldamata hageja nõuetes mõista kostjalt välja põhivõlgnevus 676,02 eurot ületavas osas, intress 14,27 eurot ületavas osas ning sissenõutavaks muutunud viivis 20,3 eurot ületavas osas. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine

1. TsMS § 173 lg 1 esimese lause järgi märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldab hagiavalduse ca 44 % ulatuses. Hageja esitas hagis nõude välja mõista kostjalt kokku 1 681,44 eurot (põhinõue 1271 eurot + intress 201,64 eurot + sissenõudmiskulud 35 eurot + sissenõutavaks muutunud viivis 173,80 eurot). Kohus rahuldab hageja nõude summas 745,59 eurot (põhinõue 676,02 eurot + intress 14,27 eurot + sissenõudmiskulud 35 eurot + sissenõutavaks muutunud viivis 20,3 eurot). Kohus jätab TsMS § 163 lg 1 alusel hageja menetluskuludest 44% kostja 6 kanda ja 56% ulatuses hageja enda kanda; kostja menetluskulud jäävad 56% ulatuses hageja kanda ja 44% ulatuses kostja enda kanda.
2. Juhindudes TsMS § 174 lg-st 2 määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 175 lg 1 esimese lause kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
3. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole kostjal menetluskulusid tekkinud. Kohus määrab kostjale hüvitatavate menetluskulude rahaliseks suuruseks 0 eurot. Puuduvad menetluskulud, mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista.
4. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja menetluskuluks riigilõiv summas 315 eurot ning maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot. Hageja menetluskuluks on hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv. Kohus leiab, et riigilõivu näol on tegemist põhjendatud ja vajaliku kuluga. Asja materjalidest nähtuvalt on muuhulgas hageja menetluskuludeks maksekäsu kiirmenetluse avalduse ettevalmistamise ja esitamise kulu 20 eurot. TsMS § 484² kohaselt määrab kohus maksekäsu kiirmenetluses maksekäsus või menetluse lõpetamise määruses võla tasumise tõttu käesoleva seadustiku §-s 488¹ ettenähtud juhul lisaks menetluskulude jaotusele kindlaks ka hüvitatava riigilõivu rahalise suuruse ning määrab 20 eurot avaldaja menetluskulude katteks. Muid avaldaja kantud menetluskulusid maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata. Kohus leiab, et põhjendatuks ja vajalikuks tuleb pidada maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks kokku 335 eurot (riigilõiv 315 eurot +maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot). Kuivõrd kohus jätab 44% hageja menetluskuludest kostja kanda, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hageja menetluskulud summas e147,40 eurot (335 x 44%). Ülejäänud osas jäävad hageja menetluskulud hageja enda kanda.
5. Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates (TsMS § 178 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Aleksandr Kondrašov kohtunik 7