Obsah (13)

§ 371§ 168§ 457§ 478§ 377§ 663§ 659§ 272§ 368§ 171§ 174§ 177§ 372

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Piirmets, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler Määruse tegemise aeg ja koht 31.03.2025, Tallinn Kohtuasja number 2-25-176 Kohtuasi Osaühin

) § 371 lg 1 p 4 kohaselt hagiavaldust menetlusse, kui on olemas jõustunud Eesti kohtu otsus või menetluse lõpetamise määrus, samuti Eestis tunnustamisele kuuluv välisriigi kohtu lahend või jõustunud lahend kohtueelses menetluses, mh õiguskantsleri kinnitatud kokkulepe, mis on tehtud vaidluses samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel ja mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. Hageja on hagiavalduses viidanud Tallinna Ringkonnakohtu 26.09.2024 määrusele tsiviilasjas nr 2-18-11704, millega määrati kostjale II 4076 häält nõudelt 4 075 988 eurot. Viidatud kohtumääruses nõustus ringkonnakohus kostja II 4 2-25-176 väitega, et kostja I kui algse hüpoteegipidaja nõue on täitemenetluses rahuldatud osas talle üle läinud asjaõigusseaduse (AÕS) § 349 lg 3 ja VÕS § 173 lg 3 p 1 alusel. Ringkonnakohus leidis, et kostja I nõue on rahuldatud osas kostjale II seaduse alusel üle läinud. Ka varasemalt on Tallinna Ringkonnakohus tsiviilasjas nr 2-18-11704 10.11.2023 määruse p 12 alapunktides käsitlenud kostja II nõuet 4 075 988 eurot ja märkides, et vaidlustamata asjaoludel toimus nõude üleminek kostjale II seaduse alusel. Kostja II järgis ringkonnakohtu ettepanekut ning esitas haldurile 28.11.2023 pankrotiseaduse (PankrS) § 94 lg-te 1 ja 2 nõuetele vastava nõudeavalduse. Haldur ei ole seadusjärgset nõude üleminekut eitanud. 5. Maakohus leidis, et nõude ülemineku üle saab otsustada kohus, kes lahendab võlausaldaja (kostja II) kaebust talle nõudelt häälte andmata jätmise peale ning kohaseks õiguskaitsevahendiks on kaebus. Tuvastushagi esitamise võimalust nõude ülemineku tuvastamiseks pankrotimenetluses on Riigikohus jaatanud olukorras, kus nõude ülemineku asjaolud on ebaselged (vt RKTKm 08.01.2014, 3-2-1-152-13, p 15). Kostja I tunnustatud nõue võlgniku vastu rahuldati kostja II kinnistute müügist saadud raha arvel ning kostja II on soovinud selle nõude alusel osaleda pankrotimenetluses eriõigusjärgluse korras, ka on selge nõude rahuldamise ulatus 4 075 988 eurot. Niisuguses olukorras on Riigikohus eitanud tuvastushagi esitamiseks õigusliku huvi olemasolu, märkides, et kui võlausaldajal ei võimaldata pankrotimenetluses tunnustatud nõude võlausaldaja õigusi realiseerida, on tal võimalik kasutada protsessuaalseid õiguskaitsevahendeid sarnaselt teiste tunnustatud nõuetega võlausaldajatega (RKTKm 27.11.2019, 2-17-18531, p-d 11 ja 18). Seega tuli hagiavaldus jätta menetlusse võtmata

§ 371lg 1 p 4 järgi.

Kuivõrd hagi ei olnud lubatav, jättis maakohus hagi tagamise avalduse rahuldamata. 6. Maakohus jättis

§ 168lg 1 järgi menetluskulud hageja kanda.

Kuna kostjad ei ole hagimenetluses osalenud, ei ole neil tekkinud ka kulusid, mida rahaliselt kindlaks määrata, mistõttu hüvitatavad menetluskulud puudusid. Määruskaebus

1. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada selle resolutsiooni p-de 2 ja 3 osas ning saata asi selles osas uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebuses sisaldus ka hagi tagamise taotlus, millega palub hageja määrata, et kuni kohtulahendi jõustumiseni tsiviilasjas nr 2-25-176 ei arvestata hageja pankrotimenetluses (tsiviilasjas nr 2-18-11704) kostjale II 4 075 988 euro suuruse nõude alusel määratud häältega, sh et neid hääli ei arvestata võlausaldajate üldkoosoleku kokkukutsumisel ja läbiviimisel üldkoosoleku kvoorumi hulka ning et kuni kohtulahendi jõustumiseni tsiviilasjas nr 2-25-176 puudub kostjal II hageja pankrotimenetluses väljamaksete saamise õigus 4 075 988 euro suuruse nõude alusel.
2. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga ning leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu 10.11.2023 ja 26.09.2024 määrused tsiviilasjas nr 2-18-11704 ei saa olla käesoleva hagi menetlemisest keeldumise aluseks

§ 371

lg 1 p 4 järgi.

§ 371

lg 1 p-st 4 tulenevalt saab teises asjas jõustunud kohtulahend välistada hagi esitamise üksnes juhul, kui tegemist on vaidlusega sama eseme üle. Õiguskirjanduses on selgitatud, et juba menetletud asi takistab uue menetluse alustamist üksnes juhul, kui vaidluse ese on mõlemas asjas nii sisu kui ka ulatuse poolest identne, kusjuures määrav on õiguslik tagajärg, mida hilisema nõudega on võimalik saavutada. Kohtumenetluse pooltele toob õiguslikud tagajärjed kaasa üksnes kohtuotsuse resolutsioon, samas kui kohtuotsuse põhjendav osa iseseisvalt poolte õigusi ja kohustusi ei mõjuta. Järelikult asjaolu, mis ei ole leidnud tuvastamist jõustunud kohtuotsuse resolutsioonis, ei ole teises asjas samadele pooltele õiguslikult siduv ja põhimõtteliselt on võimalik seda 5 2-25-176 teises asjas uuesti tõendada ja läbi vaielda.

§ 457

lg-s 1 sätestatu kehtib

§ 478lg 1 järgi ka hagita menetluses tehtava kohtumääruse kohta.

Tallinna Ringkonnakohtu 10.11.2023 määruse resolutsioon ja 26.09.2024 määruse resolutsioon ei sisalda kohtu otsustust selle kohta, kas hageja pankrotimenetluses tunnustatud kostja I nõue on 4 075 988 euro suuruses osas lõppenud või läinud üle kostjale II, s.o asjaolude kohta, mida hageja on palunud tuvastada käesolevas hagis. Ringkonnakohtu 10.11.2023 ja 26.09.2024 määrused tsiviilasjas nr 2-18-11704 ei ole tehtud selle sama eseme kohta, mille kohta tuleks kohtul teha otsustus käesolevas asjas esitatud hagi lahendamisel.

1. Veelgi enam mõlemal ringkonnakohtu määrusel oli nendest järelduvalt üksnes ühekordne toime. Esimesega määrati nelja võlausaldaja häälte arv 05.04.2023 alanud võlausaldajate üldkoosolekul (seejuures jäeti kostjale II hääled andmata) ning teisega määrati kolme võlausaldaja hääled 23.04.2024 alanud üldkoosolekul. Väljaspool neid üldkoosolekuid ei ole eelnimetatud kohtumäärustel mingit õiguslikku toimet ega siduvust. Seda kinnitab ka PankrS § 82 lg
2. Lisaks ei võtnud ringkonnakohus kummagi määruse põhjendustes seisukohta halduri väite osas, et kostja II oli hagejaga 16.11.2017 sõlmitud lepinguga võtnud kõik kinnistutele seatud hüpoteekidega tagatud hageja kohustused üle, mistõttu kinnistute müümisel täitemenetluses täideti kostja II enda kohustusi (mitte hageja kohustusi) ning seetõttu ei ole tegemist AÕS § 349 lg-s 3 ja VÕS § 173 lg 3 p-s 1 sätestatud olukorraga. Nimetatud asjaolu omab määravat tähtsust otsustamaks, kas hageja pankrotimenetluses tunnustatud kostja I nõue on lõppenud või läinud üle kostjale II. Olukorras, kus ringkonnakohus jättis määrustes selles küsimuse seisukoha võtmata, kuid nimetatud määruseid ei saanud Riigikohtus vaidlustada, on käesoleva hagi menetlusse võtmisest keeldumine täiesti lubamatu.
3. Hagejal tuvastushuvi puudumisel saaks kohus keelduda hagi menetlusse võtmisest

§ 371lg 2 alusel, millele maakohus ei ole tuginenud.

Kõnealused maakohtu põhjendused on ka sisuliselt väärad. Mõlemad maakohtu viidatud Riigikohtu lahendid puudutavad pankrotimenetluses nõude tunnustamise hagi esitamist võlausaldaja poolt, mitte pankrotimenetluses tunnustatud võlausaldaja nõude lõppemise tuvastamise hagi esitamist halduri poolt, nagu praegusel juhul. Hageja on enda tuvastushuvi hagi esitamiseks põhjendanud (hagiavalduse p-d 2.2–2.4). Hageja jääb viidatud põhjenduste juurde ning leiab, et käesoleva hagi esitamine on ainuvõimalik viis tuvastamaks lõplikult ja kõikide osapoolte jaoks siduvalt, kas pankrotimenetluses tunnustatud kostja I nõue on 4 075 988 euro osas lõppenud või on see läinud üle kostjale II. Meelevaldne on maakohtu järeldus, et hageja ei olevat eitanud kostja I nõude seadusjärgset üleminekut kostjale II. Hageja ei andnud kostjale II hääli nimetatud nõudelt ei 05.04.2023 ega 23.04.2024 alanud üldkoosolekul. Hageja esitatud hagiavalduse põhjendustest nähtub selgelt, et hageja arvates ei ole nimetatud nõue kostjale II üle läinud, vaid see on lõppenud. 11. Hageja selgitab, et Tallinna Ringkonnakohtu 10.11.2023 ja 26.09.2024 määrustes esitatud seisukohad, mis puudutavad hageja pankrotimenetluses tunnustatud kostja I nõude üleminekut 4 075 988 euro suuruses osas kostjale II, ei saagi olla hagi menetlusse võtmisest keeldumise aluseks

§ 371lg 2 järgi.

Riigikohus on korduvalt selgitanud, et

§ 371

lg 2 alusel asja menetlusse võtmise üle otsustamisel ei saa kohus hinnata tõendeid ja lahendada asja sisuliselt, vaid lähtuda tuleb hagiavalduses esitatust, sh ei saa kohus lähtuda

§ 457lg-st 1, kui hageja ei ole vastavaid asjaolusid hagis välja toonud.

Seetõttu ei saa kohus asja menetlusse võtmise otsustamisel anda hinnangut sellele, kas varasemas tsiviilasjas jõustunud kohtulahendiga on mingi asjaolu tuvastatud, kuna see tähendaks varasema asja kohtulahendi kui dokumentaalse tõendi sisu hindamist. Hageja ei tuginenud käesolevas asjas esitatud hagiavalduses Tallinna Ringkonnakohtu seisukohtadele 10.11.2023 ja 26.09.2024 määrustes. 6 2-25-176 Hageja ei ole nimetatud kohtulahendeid dokumentaalsete tõenditena esitanudki. Järelikult ei saa kohus nendele seisukohtadele tuginedes keelduda hagi menetlusse võtmisest ka

§ 371lg 2 alusel.

Kostjate seisukohad

1. Kostja I leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada. Häälte määramise menetluse käigus ei vaadata nõuet läbi sisuliselt ning häälte määramise menetluses tehtud lahend ei saa omada mõju hilisemas nõuete kaitsmise menetluses. Praeguse asja eripäraks on küll see, et nõuded on juba kaitstud, st et väidetavalt kostjale II üle läinud kostja I nõue on kaitstud, kuid nõude ülemineku osas sisulist vaidlust ei ole poolte vahel toimunud, milleks praeguses asjas esitatud hagi just ongi. Sellisel juhul tuvastushagi esitamist on jaatanud Riigikohus (RKTKm 08.01.2014, 3-2-1-152-13, p 15).
2. Kostja II leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning menetluskulud halduri kanda. Kostja II ei nõustu määruskaebuse seisukohtadega ning leiab, et maakohus keeldus põhjendatult hagi menetlusse võtmast. Haldur esitas tuvastushagi võlausaldajal nõude puudumise tuvastamiseks. Sellise hagi esitamiseks ei ole halduril seaduses sätestatud õigust ja tuvastushuvi ning õige on maakohtu seisukoht, et selline hagi on lubamatu. Seaduses ei ole sätestatud halduri õigust esitada hagisid võlausaldajatel nõuete olemasolu või puudumise kindlakstegemiseks. Hagi on ka õiguslikult perspektiivitu ning seegi annaks lisaks tuvastushuvi puudumisele iseseisva aluse hagi menetlusse võtmisest keelduda. Lisaks menetlusosalistele on siduv mitte üksnes resolutsioonis märgitud häälte arv, vaid siduvad on ka nõuded, mille alusel hääled määrati. Kohtumäärustes kostja II nõude tunnustamine põhineski sellel, et tegemist on eriõigusjärgluse korras omandatud nõudega. Nii on seegi – nõude seaduse alusel üleminek kostjalt I kostjale II – häälte määramise aluseks olnud asjaolu, mis on kehtivalt tuvastatud ja asjaosalistele siduv. Nõustuda ei saa ka väitega, et kohtumäärustel häälte arvu kohta on vaid ühekordne toime. PankrS § 82 lg 7 võimaldab küll varasemal üldkoosolekul määratud häälte arvu muuta, kuid seda ei saa teha meelevaldselt, vaid üksnes pärast häälte määramist ilmnenud uutel asjaoludel. Menetluse edasine käik
3. Harju Maakohus jättis 23.01.2025 määrusega hageja 22.01.2025 määruskaebuse tagamise taotluse rahuldamata, kuivõrd maakohtu hinnangul ei olnud määruskaebuse tagamise taotluses

§ 377lg 2 kohast akuutset ohtu esile toonud.

Ainsate konkreetsete asjaoludena viitas hageja 13.01.2025 võlausaldajate üldkoosolekul vastu võetud otsustele vahetada kohtuasjades 2-23-14114 ja 2-24-6978 pankrotivõlgniku lepinguline esindaja ning vahetada pankrotimenetlust läbiviiv pankrotihaldur. Pelgalt sellest infost ei saa teha järeldust, et hagejat ähvardab viivitamatult oluline kahju või omavoli. Taotluses ei ole toodud põhjendusi, miks peaks uus pankrotihaldur eirama temale PankrS § 55 lg-test 1–2 tulenevaid kohustusi ning kõigi võlausaldajate ning võlgniku õiguste ja huvide kaitsmise asemel asuma edendama üksnes kostja II huve. Samamoodi ei olnud põhjendatud, miks peaks uus lepinguline esindaja asuma tegutsema vastuolus enda kliendi huvidega ning edendama menetlustes mõne muu kolmanda isiku huve. Pelgalt esindaja vahetamisest ei saa järeldada, et uus esindaja asub enda seaduslikke kohustusi rikkuma. 15. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 7 2-25-176 16. Ringkonnakohus leiab, et

§ 659

ja § 657 lg 1 p 2 1 alusel tuleb muuta vaidlustatud maakohtu määruse põhjendusi, jättes määruse resolutsiooni muutmata. Määruskaebust ei rahuldata. 8 2-25-176 17. Kolleegiumi hinnangul on maakohus jätnud küll hagiavalduse õigesti menetlusse võtmata, kuid maakohtu märgitud keeldumise alus (

§ 371lg 1 p 4) on ebaõige.

Hinnangu andmine, kas varasemas tsiviilasjas tehtud lahendiga on mingi asjaolu tuvastatud, tähendab varasema asja lahendi kui dokumentaalse tõendi (

§ 272jj) sisu hindamist.

Seega ei saa põhjusel, et varasemas tsiviilasjas tehtud lahendiga on tuvastatud asjaolusid, mis

§ 457

lg-st 1 tulenevalt on kohustuslikud samade poolte vahel teises tsiviilasja menetluses, hinnata hagi õiguslikku põhjendatust

§ 371

lg 2 järgi (RKTKm 13.11.2013, 3-2-1-121-13, p 8 ja RKTKm 04.05.2022, 2-19-12055, p 13). Kui samade poolte vahel tehtud varasema kohtuotsuse põhjendavas osas on tuvastatud õigussuhe, mille kohta resolutsioonis seisukohta ei võetud, võib see olla uue menetluse esemeks, sest tulenevalt

§ 457lg-st 1 on otsus pooltele siduv üksnes resolutsioonis lahendatud nõuete osas.

Maakohus on tuginenud Tallinna Ringkonnakohtu 10.11.2023 ja 26.09.2024 määrustele tsiviilasjas nr 2-18-11704, mille põhjendustes on ringkonnakohus leidnud, et kostja I nõue on rahuldatud osas kostjale II seaduse alusel üle läinud. Ringkonnakohus ei ole aga eelnimetatud määrustes kostja I nõude üleminekut kostjale II määruste resolutsioonides tuvastanud, mistõttu ei ole see

§ 457

lg 1 järgi pooltele siduv ning vastava õigussuhte tuvastamine võib olla uue menetluse esemeks. 18. Siiski leiab kolleegium, et hagiavalduse menetlusse võtmisest tuleb praegusel juhul keelduda

§ 371lg 2 p 2 alusel.

Hageja on palunud hagis tuvastada, et võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud kostja I nõue summas 4 075 988 eurot on lõppenud ega ole läinud seaduse alusel üle kostjale II, s.o kostjal II ei ole võlgniku vastu nõuet summas 4 075 988 eurot. Tuvastushagi esitamisel peab olema hagejal

§ 368lg 1 järgi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamise vastu õiguslik huvi.

Riigikohtu kujundatud praktika kohaselt peab pankrotihaldur pankrotimenetluses arvestama võlausaldaja eriõigusjärglusega ning sellest tulenevalt peab pankrotihaldur lugema kas täielikult või osaliselt pankrotivõlausaldajaks isiku, kellele nõue on seaduse alusel üle läinud (RKTKm 08.01.2014, 3-2-1-152-13, p 15). Kui pankrotihaldur keeldub pankrotimenetluses isikut üleläinud nõude osas põhjendamatult pankrotivõlausaldajaks tunnistamast, saab isik esitada pankrotimenetluses tunnustatud nõude ülemineku tuvastamiseks

§ 368lg 1 järgi tuvastushagi.

Selline hagi tuleb esitada pankrotihalduri ja/või võlausaldaja vastu, kelle nõude ülemineku üle vaieldakse (RKTKo 23.04.2015, 3-2-1-2-15, p 16). Seega tuleneb Riigikohtu kujundatud praktikast sellises olukorras tuvastushagi esitamiseks õiguslik huvi võlausaldajale, keda ei tunnistata põhjendamatult pankrotivõlausaldajana. Viidatud kohtupraktikast ei ole võimalik analoogia korras järeldada, et selline õiguslik huvi oleks ka pankrotihalduril. Pankrotiseadus ei anna haldurile õigust esitada hagisid võlausaldajate nõuete tunnustamiseks või tunnustamata jätmiseks. Selline õigus on haldurile antud nõuete tunnustamise osas üksnes PankrS § 106 lg-s 2 sätestatud olukorras. Pankrotihalduril on kohustus nõuete kaitsmise koosolekul, kui selleks on alust, esitada nõudele või pandiõigusele üksnes vastuväiteid (kuni 31.01.2021 kehtinud PankrS § 103 lg 2). Seega on kolleegium seisukohal, et pankrotihalduril puudub praegusel juhul

§ 368lg 1 kohase tuvastushagi esitamiseks õiguslik huvi.

1. Eeltoodust tulenevalt keeldus maakohus õigesti hagiavalduse menetlusse võtmisest ning jättis ka hagi tagamise avalduse rahuldamata, kuivõrd hagi ei ole lubatav. Määruskaebuse väited ei anna alust saata asja tagasi maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks.
2. Kuivõrd määruskaebus jääb rahuldamata, siis jäävad määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud hageja kanda

§ 171lg 1 alusel.

21.

§ 174

lg 4 kohaselt, kui maakohus asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse 9 2-25-176 kindlaks pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist

§ 177lg 2 sätestatud korras.

Kaebuse lahendamisel maakohtu asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra. Seega määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus. 22.

§ 372lg 5 võimaldab käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse.

(allkirjastatud digitaalselt) 10