Obsah (17)

§ 113§ 404§ 403§ 6§ 4034§ 416§ 101§ 164§ 8§ 76§ 82§ 402§ 1§ 406§ 4062§ 100§ 1132

TAGASELJA KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Kohtunik Marika Leimann Otsuse tegemise aeg ja koht 02.05.2025, Rakvere Tsiviilasja number 2-23-145216 Tsiviilasi Aktiva Finance Group OÜ

§ 113

lõike 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlgnevuse (166,10 euro) tasumata jäägilt alates 03.05.2025 kuni põhivõlgnevuse 166,10 euro tasumiseni.

1. Jätta rahuldamata hageja Aktiva Finance Group OÜ põhinõue 27,56 eurot, intressinõue 14,71 eurot, haldustasu nõue 4 eurot, viivisenõue 5,56 eurot ning sissenõudmiskulude nõue 10 eurot.
2. Jätta menetluskulud 76% ulatuses kostja R. G. kanda ja 24% ulatuses hageja Aktiva Finance Group OÜ kanda ning välja mõista R. G.-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks menetluskulude katteks 228 eurot.
3. Välja mõista kostjalt R. G.-lt hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivis menetluskuludelt (228 eurolt) alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

1. Tagaseljaotsus kuulub täitmisele viivitamatult.
2. Toimetada kohtuotsuse resolutsioon kostjale väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu kätte, kui muud kättetoimetamise viisid ei õnnestu. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on hagejal õigus esitada apellatsioonkaebus kohtuotsuse kättetoimetamisest arvates Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg.6 § 633 lg.7). Kostjal on õigus esitada 30 päeva jooksul tagaseljaotsuse kättesaamisest või avaliku kättetoimetamise korral tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teadasaamisest TsMS § 416 nõuetele vastav kaja menetluse taastamiseks. Kajale tuleb lisada kõik vajalikud dokumendid asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks (TsMS § 394 ja TsMS § 416). Kaja esitamisel tuleb kostjal tasuda riigilõivu poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot, mis tuleb kanda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE571010220229377229 AS-is SEB Pank või arvelduskontole nr EE062200221059223099 AS-is Swedbank, märkides selgitusse tsiviilasja numbri. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõuded
3. Aktiva Finance Group OÜ esitas 08.11.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse ning seoses maksekäsu kiirmenetluse lõpetamisega ja menetluse jätkamisega hagimenetluses, Viru Maakohtule 13.02.2024 hagi R. G. vastu võlgnevuse nõudes ning 12.06.2024 ja 13.06.2024 hagiavalduse täienduse koos lisadega.
4. Esitatud hagiavalduse ja täienduse kohaselt sõlmisid R. G. ja AS I 25.08.2022 järelmaksulepingu nr. xxxx, millede alusel sai kostja kauba järelmaksuga. Vastavalt lepingule soetas kostja kauba maksumusega 331,99 eurot, millest tasus kostja sissemaksena 131,99 eurot ning kostja pidi seega tagastama krediidisumma 200 eurot. Kostja on kinnitanud, et on tutvunud ja nõustunud lepingu lahutamatuks osaks olevate I AS järelmaksulepingu tingimustega, üldtingimustega (lepingu põhitingimuste p. 1). Lepingu nr. xxxx krediidi kulukuse määr on 37,56% aastas ja intressimäär 14,9% aastas. Krediidi kulukuse määra arvutamisel on arvesse võetud krediidisummat, intressimäära, krediidisumma tagastamise lõpptähtpäeva, maksete tähtpäevasid, laenulepingu sõlmimise tasu ja igakuist lepingu haldustasu kooskõlas

§ 404lg-ga 21.

Viimase osamakse tähtajaks oli 15.09.2027, igakuise osamakse suuruseks 6,89 eurot ja igakuiseks haldustasuks 1 euro. 3. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja on omandanud teabe lähtudes

§ 403

⁴ lg-dest 2, 3 ja 4, mis võimaldaks täita krediidivõimelisuse hindamise nõude KAVS § 49 ja § 50 kohaselt. Tulenevalt KAVS § 49 on krediidiandjal kohustus kontrollida laenutaotleja sissetulekut ning veenduda tema maksevõimekuses. Muu hulgas kontrollib laenuhaldur analüüsi raames ka kliendi igakuiseid kohustusi. Tulenevalt sellest, et krediidiandjatele ei ole sätestatud mitte ühegi regulatsiooniga sissetulekute ning kohustuste suhtarvu (näiteks nagu on kodulaenude väljastamise puhul maksimaalseks suhtarvuks 50%), siis lähtuti sellel ajal kehtinud laenude väljastamise poliitika raames printsiibist, et sissetulekud peavad olema suuremad kui igakuised kohustused. Hageja on hinnanud kostja krediidivõimelisust põhjalikult ja jõudnud positiivsete otsuseni. Hageja on seisukohal, et on põhjalikult kontrollinud kostja krediidivõimelisust, teinud kõik endast oleneva kostja krediidivõimelisuse teada saamiseks ning ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuivõrd hageja on tuvastanud, et kostja igakuised kohustused olid väiksemad, kui kostja sissetulekud. Hageja märgib, et kui taotluste täitmisel esitas kostja hagejale ebaõigeid andmeid, ei saa viimasele ette heita vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. Hageja ei saa eeldada, et temale esitatud andmed ei ole õiged. Kui krediidi taotlemisel on kostja esitanud hagejale ebaõiged andmed, siis on kostja on sellise käitumisega läinud vastuollu

§ 6

lg-s 1 sätestatud hea usu põhimõttega, mille kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Kui kostja teadis, et ta suuremate finantskohustuste võtmisel ei ole suuteline neid täitma, ei oleks tohtinud lepingut sõlmida. Hageja esitab tõendina laenutaotluse ja maksehäireregistri väljavõtte. Taotluses märkis kostja oma igakuiseks sissetulekuks 1790 eurot ja kohustusteks 320 eurot. Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi esialgne võlausaldaja päringud ainult maksehäireregistritesse. Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud. Antud lepingu puhul puuduvad andmed pensionikeskusest või EMTA-st.

§ 4034

lg 2 kohaselt omandab esialgne võlausaldaja muuhulgas andmeid kostja varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta taotlusest. Taotlus oli esitatud läbi veebi keskonna 2022 aastal. See tähendab, et klient on andmed veebis ise sisestanud ning ka nende õigsust seeläbi kinnitanud. Taotluse otsus oli automaatselt positiivne. Lepingu põhiselt on kliendil kohustus jälgida lepingus määratud maksetähtaegu ning vastavalt lepingule esitatakse kliendile maksete hilinemistel vastavad viivsetasud. Võlgnevuse maksetähtaja möödumisel lisatakse viivisetasud järgmisele kuule. Viivisetasude lisandumine lõppeb siis kui võlgnevused saavad õigeaegselt tasutud. Samuti edastatakse võlgnevuste puhul kliendile igakuiselt SMS teavitused täpsete selle hetke seisude võlgnevustega. Antud järelmaksulepingu puhul ei ole klient maksetähtaegadest kinni pidanud, tagasimaksed pole laekunud. Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tehti päringud Maksehäireregistritesse. Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid maksehäireid polnud. Inbank on teinud vastavalt KAVS § 49 lg 3 punktile 3 mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel. Pank eeldab, et tarbijatel on enda finantsseisundi (sh regulaarse sissetuleku) kohta kõige täpsem informatsioon ning tarbijad esitavad pangale täpset ja tõest informatsiooni. Pank kasutab riskipõhist lähenemist tarbijate sissetuleku kontrollimiseks. Pank rakendab erinevaid riskikontrolle, mis võivad põhjustada negatiivse otsuse (näiteks varasem maksekäitumine) või pangakonto väljavõtte esitamise kohustuse. Negatiivne otsus või sissetuleku tõendamise kohustus rakendub ennekõike juhul, kui tarbija poolt esitatud ning tema kohta erinevatest allikatest saadud informatsiooni kogumis vaadeldes tekib kahtlus tarbija poolt esitatud informatsiooni õigsuses lähtuvalt panga varasemast kogemusest sarnaste näitajatega tarbijagruppidega. Isikusamasuse tuvastamine käis Smart-ID või Mobiil-IDga PIN 1 sisestamisega. Seega on hageja tõendanud, et on kogutud ja kontrollitud (sh analüüsinud teavet enne krediidilepingu sõlmimist) kostja majandusliku seisu, s.o sissetulekute, vara ja kohustuste kohta. Hageja rõhutab, et seadusest ei tulene nõuet, et tarbijalt tuleb igal juhul krediidi taotlemisel nõuda kontoväljavõtet, vaid krediidiandjal tuleb adekvaatselt hinnata laenutaotleja krediidivõimelisust. Hageja on seisukohal, et pangakonto väljavõtte saab jätta tarbijalt välja nõudmata kui muu informatsioon on krediidivõime hindamiseks piisav. Samuti tuleb lähtuda antava krediidi summast. Hageja selgitab, et kostja poolt sõlmitud järelmaksu lepingu puhul on tegemist pangatootega, mille puhul on välja kujunenud teatud teenusstandard, mille kohaselt teeb pank kiireid otsuseid ning tulenevalt summa väiksusest ning osamaksete väiksusest ei rakendatud eeltoodu tõttu kontoanalüüsi. Arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma. Krediidiandjal ei ole võimalik võtta krediidivõimekuse hindamisel arvesse andmeid, mis ei ole talle mitte kuidagi kättesaadavad või nähtavad või mida laenusaajale ei avaldata. Samuti on krediidiandja selgitanud laenulepingust tulenevaid õiguseid ja kohustusi ning see info on edastatud ka kirjalikult kostjale (laenuleping ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht). Kostja on sõlminud lepingu ja kinnitanud, et lepingu tingimused on arusaadavad. 4. Kostja kohustus lepingust tulenevad kohustused täitma vastavalt lepingus kokku lepitule. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis esialgne võlausaldaja 06.06.2023 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks vastavalt

§ 416lg-le 1.

27.06.2023 saatis esialgne võlausaldaja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. AS I loovutas 30.06.2023 kostja vastase nõude OÜ Aktiva Finance Group-le koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Hageja lisab hagiavaldusele teatise nõude loovutamisest, mis saadeti kostjale.

1. Lepingu alusel soetas kostja kauba maksumusega 200 eurot. Kostja kohustus kauba eest tasuma lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodil 15.10.2022-15.09.
2. Kostjalt on toimunud laekumisi põhiosa katteks summas 6,34 eurot (
3. osamakse 15.11.2022 kuni
4. osamakse 15.02.2023), seega on tasumata põhiosa summas 193,66 eurot. Pooled on laenulepingu põhi- ja üldtingimustes kokku leppinud, et kostja on kohustatud tasuma intressi. Lepingu punkti 6 kohaselt: intressi arvestamine teenuselepingu jõustumise päevast (k.a). Intressi arvestamisel lähtume tegelikust päevade arvust kuus ja 360-päevasest aastast. Lepingus on pooled kokku leppinud intressimääras 14,9% aastas so 0,14 eurot päevas. Kostjal on intressivõlgnevus alates
5. osamaksest, s.o 15.03.2023 kuni ülesütlemiseni 27.06.2023 kokku summas 16,21 eurot (3,63 + 3,97 + 3,80 + 3,89 + 0,92). Intressi 0,92 eurot on arvestatud 15.06.2023 kuni ülesütlemiseni 27.06.2023 eest. Kostja intressi tasunud ei ole. Vastavalt lepingule ja maksegraafikule oli kostja kohustatud tasuma lepingu haldustasu, mis on lepingu kohaselt 1 eurot kuus. 27.06.2023 lepingu ülesütlemise seisuga oli kostjal tasumata 15.03.2023- 15.06.2023 osamaksete haldustasud, s.o. 4 eurot (4 x 1). Hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Hagejal on õigus küsida võla sissenõudmiskulusid peale lepingu ülesütlemist lähtudes

113 2 lõikes 2 sätestatust. Hageja esitab tõendina hageja poolt kostjale saadetud kirjad. Hageja sissenõudekulude summa 30 euro kujunemine: 03.07.2023 tasulise kirja saatmine 15 eurot, 26.07.2023 tasulise kirja saatmine 5 eurot, 21.08.2023 tasulise kirja saatmine 5 eurot ja muud makseviivitusega tekkinud kulud 5 eurot. Võlgniku makseviivitusega seotud muud kulud sisaldavad mh nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulu, kontaktandmete otsingu ja päringu kulu, võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, emaili teel, võlgnikule tehtavate kõnede kulud, võlanõude avaldamisega tehtud kulud. Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja tulenevalt

§ 101

lg 1 p-st 1 ja 6 nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist. Hageja selgitab, et Riigikohus on selgelt väljendanud seisukohta, et tarbijakrediidilepingu puhul on võlausaldajal õigus nõuda viivist samas suuruses, mis on lepingus kokku lepitud intressimäär (juhul, kui see on kõrgem kui seadusjärgne viivisemäär, mis käesolevas kaasuses nii ka on). Käesoleval juhul on hageja ja kostja vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär kõrgem kui

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määr.

Ühtlasi on ka lepingus kokku lepitud, et viivisemäärana kohaldub lepingus kokku lepitud intressimäär. Seetõttu saab ja tuleb antud olukorras lugeda kohalduvaks viivisemääraks lepingus kokku lepitud intressimäär. Lepingu alusel nõuab hageja viivist põhivõla summalt 193,66 eurot lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates s.o 28.06.2023 kuni hagiavalduse esitamiseni 13.02.2024 lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses määras s.o 14,9% aastas, kooskõlas

§ 113lg 1 kolmanda lausega.

Hageja nõuab viivist summas 18,25 eurot. Hageja esitab viivise arvestuse lisana. Hageja palub kohtul lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele välja mõista lepingujärgse intressimääraga võrdses määras edaspidine viivis 14,9% aastas alates 14.02.2024 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ning menetluskuludelt palub hageja välja mõista viivise lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni

§ 113lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Kostja vastuväited

1. Kostjale on hagimaterjalid kätte toimetatud 14.09.2024 TsMS § 317 lg 1 2 ja lg 3 kohaselt avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded 29.08.
2. Kostjat on kohustatud hagile vastama 14 päeva jooksul alates dokumentide kättetoimetamisest ning hoiatatud TsMS § 407 tagajärgede eest. Kostja ei ole kirjaliku vastust hagiavaldusele esitanud. Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, järeldused
3. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 394 lg 5 kohaselt hagile vastuse esitamise tähtaeg peab olema vähemalt 14 päeva hagi kättetoimetamisest alates. Seda tähtaega on järgitud. Kohus edastas kostjale kohtunõude hagiavaldusele kirjaliku vastuse esitamiseks 14 päeva jooksul väljaandes Ametlikud Teadaanded teate avaldamisele järgnevast päevast arvates. TsMS § 317 lg 5 kohaselt loetakse dokument avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast. Teade avaldati 29.08.2024 ja loeti kättetoimetatuks 14.09.2024, seega tuli kostjal vastus esitada hiljemalt 30.09.
4. Kostja kohtule vastanud ja vastuväiteid hagile esitanud ei ole. TsMS § 407 lg 3 kohaselt võib tagaseljaotsuse TsMS § 407 lg 1 nimetatud juhul teha kohtuistungit pidamata.
5. TsMS § 407 lg 1 mõtte kohaselt saab kohus lugeda kostja poolt omaksvõetuks küll hageja esitatud faktilised väited, kuid hageja nõude õigusliku põhjendatuse hindamisel tuleb siiski kontrollida ka hageja nõude arvestuse ning sellega seotud õiguslike väidete vastavust esitatud dokumentidele. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi TsMS § 407 lg 6 alusel rahuldamata.
6. Vastavalt võlaõigusseaduse (

) § 164 lõikele 1 võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine).

§ 164lg 2 sätestab, et nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele.

Hageja on esitanud kohtule kostjale adresseeritud teatise nõude loovutamise kohta (dtl 40), millest nähtub, et AS I on 30.06.2023 loovutanud poolte vahel sõlmitud lepingust nr xxxx tulenevad nõuded Aktiva Finance Group OÜ-le. 10.

§ 8

lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

§ 76

kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 82

kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.

§ 402

lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Vaidlus puudub selles, et kostja on füüsiline isik, kes ei tegutse oma majandus- ja kutsetegevuses, seega on kostja tarbija

§ 1lg 5 tähenduses.

1. Hageja on esitanud kostja vastu lepingulise nõude, tuginedes sellele, et kostja R. G. on AS-ga I (Xxxx UAB vahendusel) sõlminud 25.08.2022 järelmaksulepingu nr. xxxx, millede alusel sai kostja kauba järelmaksuga summas 200 eurot. Lisatud järelmaksulepingu ja Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehe p 3 kohaselt on lepingu intressimäär aastas 14,9%, krediidi kulukuse määr 37,56% aastas, lepingu haldustasu 1 euro kuus. Viivise määras pooled kokku leppinud ei ole.
2. Tarbijakrediidilepingu kehtivuse kontrollimiseks tuleb esmalt kindlaks teha, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (

§ 406

lg 1) on seadusega kooskõlas.

§ 4062

lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Seega peab krediidiandja või nõude loovutamise korral tema eriõigusjärglane tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib. 13. Lepingu sõlmimise ajal 25.08.2022 oli viimati Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 16,3% (vt Eesti Panga kodulehelt https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/ r/2273/2102), seega peaks

§ 4062lg 1 kohaldumiseks olema krediidi kulukuse määr üle 48,9% aastas.

Lepingu järgne krediidi kulukuse määr 37,56% aastas Eesti Panga avaldatud krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse kolmekordset määra ei ületa. Seega leping ei ole

§ 4062lg 1 järgi tühine krediidikulukuse määra suuruse tõttu.

14. Tulenevalt

§ 4034

lg-st 1 on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima ka vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (teabe saamise kohustus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. 15. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

§ 4034

lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (

§ 4034lg 2 teine lause).

Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka

§ 4034 lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: 1) tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); 2) tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2ja 4); 3) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); 4) tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. 16. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. 17. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teave) (

§ 4034lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (

§ 4034lg 4 teine lause).

See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). 18. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. 19.

§ 4034

lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel. Sealjuures ei saa võlgnevuse tekkimisest iseenesest järeldada, nagu oleks krediidiandja andnud laenu krediidivõimetule tarbijale, sest teatud asjaolusid ei saa krediidiandja kontrollida ega ette näha, nt tarbija töötasu vähenemine või kaotus, samuti see, kui tarbija võtab pärast krediidilepingu sõlmimist uusi finantskohustusi.

1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja esitanud üksnes üldistatud selgitused. Hagiavaldusest ei nähtu esialgse võlausaldaja poolt kontrollitud kostja sissetulekute ega kohustuste andmeid. Hageja väitel kontrollis esialgne võlausaldaja avalikku andmebaasi – maksehäireregistrit. Kuigi lepingut sõlmides on kostja volitanud hagejat tegema andmetega tutvumiseks päringuid AS Pensionikeskus pensioniiregistris, ei nähtu nimetatud päringute teostamist ja selle mittetegemist on kinnitanud ka hageja.
2. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et ta oleks laenuandjana täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi. Tuvastatud asjaolude pinnalt ei ole kohtul võimalik asuda seisukohale, et laenuandja oleks üles näidanud vajalikku hoolsust

§ 4034 lg 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel.

Hagist ei nähtu, milliseid andmeid pidas krediidiandja piisavalt põhjalikeks, et mitte nõuda kostjalt täiendavalt pangakonto väljavõtet. Samuti ei selgu, milliste andmete põhjal veendus krediidiandja kostja sissetulekute ja igakuiste kulutuste suuruses või ülalpeetavate olemasolus. Eeltoodud põhjustel puudub kohtul võimalus ka tuvastada võimalikku kostja poolset tahtlikku teabe esitamata jätmist või teabe võltsimist, mis välistaks kostja õiguse tugined

§ 4034lõikele 6 ja välistaks sama sätte lõige 7 kohaldamise.

Olukorras, kus võlausaldaja kostja taotluses märgitud sissetulekuid andmebaasidest (nt. Pensionikeskusest) ei kontrollinud, oleks krediidiandja pidanud küsima kostjalt täiendavalt tema konto väljavõtet, et tuvastada, kas kostja üldse omab sissetulekut. Tallinna Ringkonnakohtu 08.11.2021 otsuse nr 220-106661, p 55 järgi on ringkonnakohtu praktikas vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Samuti leidis Tallinna Ringkonnakohus 13.10.2020 otsuses nr 2-18-9977, p-s 12, et ainuüksi kostja täidetud küsimustik, millest nähtus üksnes üldiselt kostja sissetuleku ja väljamineku suurus, kusjuures täpsustatud ei olnud, milliseid väljaminekuid küsitakse, ei ole ilmselgelt piisav KAVS § 49 korras krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohtu hinnangul lähtus krediidiandja käesoleval juhul krediidivõimelisuse hindamiseks üksnes kostja enda poolt esitatud sissetuleku ja kohustuste andmetest, mis ei ole aga piisav vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. Kohtu hinnangul on hagejapoolne kostja finantskäitumise kontroll piirdunud maksehäirete kontrollimisega. Tuleb arvestada, et finantskäitumist ei iseloomusta üksnes maksehäireregistrisse jõudnud võlad. Tuvastatud asjaolude pinnalt ei ole kohtul võimalik asuda seisukohale, et laenuandja oleks üles näidanud vajalikku hoolsust

§ 403

4 lg 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel ning kohus on seisukohal, et hageja ei ole kohtule tõendanud vastutustundliku laenamise kohustuse täitmist selliselt, nagu Riigikohus on selgitanud.

1. Krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu 31.01.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710 p 25.3, 19.02.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21).
2. Kohus selgitab kostjale, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei too kaasa krediidisaaja (kostja) vabanemist oma lepinguliste kohustuste täitmisest. Samuti ei tähenda vastutustundliku laenamise põhimõtte võimalik rikkumine automaatselt kahju tekkimist laenusaajale ning võimalust laenu tagasimaksmist vältida nõuete tasaarvestuse teel. Privaatautonoomia ehk iseotsustamise õiguse ja lepinguvabaduse põhimõttest tuleneb vaieldamatult ka see, et isik vastutab oma valikutega kaasnevate tagajärgede eest. Laenusaaja vastutab oma valikutest tulenevate tagajärgede eest ka juhul, kui pärast laenu võtmist tema majanduslikud ootused ei realiseeru ja laenu võtmisega kaasnevad laenusaajale negatiivsed tagajärjed. Vastutustundliku laenamise regulatsiooni mõtteks on vähendada selliste olukordade tekkimise tõenäosust, samas ei ole regulatsiooni eesmärgiks laenusaaja vastutusvõime vähendamine. 24.

§ 4034

lg-s 7 on sätestatud, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid (nt. lepingutasusid, haldustasusid) tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem

§-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud. Kohus leiab, et esialgne võlausaldaja on kehtivalt lepingud 27.06.2023 üles öelnud, kuivõrd kostja on alates 15.03.2023 osamaksest tagasimaksetega viivituses, mistõttu oli võlausaldajal õigus leping üles öelda. Seega on kogu väljastatud krediidisumma sissenõutavaks muutunud. 25.

§ 4034

lg 7 alusel oli hagejal õigus arvestada intressi vaid seadusjärgses määras.

§-s 94 sätestatud intressimäär oli Eesti Panga andmetel alates lepingu sõlmimisest 25.08.2022 kuni 31.12.2022 0% aastas ning 01.01.2023 - 27.06.2023 2,5% aastas. Kuivõrd hageja ei too hagis välja kostja poolt tehtud tagasimaksete täpseid andmeid, lähtub kohus hagis märgitud maksegraafikust (dtl 74). Alates lepingu sõlmimisest kuni 31.12.2022 tehtud tagasimaksed tuleb lugeda kõik tasutuks põhinõude katteks. 2022 aasta tagasimaksed kokku olid summas 20,67 eurot (3 x 6,89). Seega on 01.01.2023 seisuga tasumata põhinõude suuruseks 179,33 eurot (200 – 20,67). Seadusjärgne intress (2,5% aastas) põhinõudelt 179,33 eurolt perioodil 01.01.2023 kuni järgmise osamakseni 15.01.2023, s.o 15 päeva eest on 0,18 eurot (vt viivisekalkulaator.ee/calculator/interest). Seega tasutud 15.01.2023 osamaksest - 6,89 eurost tuleb arvestada intressi katteks 0,18 eurot ning põhiosa katteks 6,71 eurot. 16.01.2023 seisuga on tasumata põhinõude suuruseks 172,62 eurot (179,33 – 6,71). Seadusjärgne intress põhinõudelt 172,62 eurolt perioodil 16.01.2023 kuni järgmise osamakseni 15.02.2023, s.o 31 päeva eest on 0,37 eurot (vt viivisekalkulaator.ee/calculator/interest). Seega tasutud 15.02.2023 osamaksest 6,89 eurost - tuleb arvestada intressi katteks 0,37 eurot ning põhiosa katteks 6,52 eurot. Seega on 16.02.2023 seisuga tasumata põhinõude suuruseks 166,10 eurot (172,62 – 6,52), mis kuulub kostjalt väljamõistmisele. Hageja palub kostjalt välja mõista intress kuni lepingu ülesütlemiseni 27.06.2023. Seadusjärgne intress 2,5 % aastas põhinõudelt 166,10 eurolt perioodil 16.02.2023 kuni 27.06.2023, s.o 132 päeva eest on 1,50 eurot (vt viivisekalkulaator.ee/calculator/interest), mis kuulub kostjalt väljamõistmisele. 26. Rahuldamata jääb hageja põhinõue summas 27,56 eurot (193,66 – 166,10) ja intressinõue summas 14,71 eurot (16,21 – 1,50). 27. Kohus selgitab, et

§ 4034

lg-st 7 tulenevalt ei võlgne kostja laenuandjale muid laenulepinguga seotud tasusid, seega jääb hageja nõue rahuldamata ka haldustasu 4 euro osas, kuid kostja ei vabane nt makseviivitusest tekkinud viivise tasumise kohustusest. 28.

§ 100

kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p 1 ja 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.

§ 113

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. 29. Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral ei saa säilida õigus nõuda lepingujärgset viivist. Selline tõlgendus ei ole kooskõlas regulatsiooni mõttega. Regulatsiooni mõte on olnud vähendada krediidiandja krediidi tulusust ja võlgniku koormust olukorras, kus krediidiandja ei ole laenanud vastutustundlikult. Kohus peab vajalikuks selgitada, et kui tarbijakrediidilepingus kokku lepitud viivisemäär on seotud lepingujärgse intressimääraga ning viimane asendub vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral seadusjärgse intressimääraga, muutub sellest tulenevalt ka viivisemäär (sel juhul on viivisemäär samuti seadusjärgne). Seega kuulub hageja nõue rahuldamisele

§ 113

lg 1 kohases seadusjärgses viivisemääras, s.o

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Seaduses sätestatud viivisemäär oli 28.06.2023 - 30.06.2023 10,5% aastas, 01.07.2023 – 31.12.2023 12% aastas, 01.01.2024 - 30.06.2024 12,5% aastas, 01.07.2024 – 31.12.2024 12,25% aastas ning alates 01.01.2025 on see 11,15% aastas.

1. Kohus pidas põhjendatuks hageja põhinõuet summas 166,10 eurot, millelt arvestatavat sissenõutavaks muutunud seadusjärgne viivis ülesütlemisele järgnevast päevast 28.06.2023 kuni hagi esitamiseni 13.02.2024 ehk 231 päeva eest on 12,69 eurot (v.t. viivisekalkulaator.ee). Seega kohus jätab rahuldamata hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõude summas 5,56 eurot (18,25 – 12,69). Kuivõrd TsMS § 367 teisest lausest tulenevalt tuleb kohtul välja mõista viivis kindla summana kuni otsuse tegemiseni, arvestab kohus edaspidise sissenõutavaks muutunud seadusjärgse viivise tasumata põhinõudelt 166,10 eurolt alates 14.02.2024 kuni otsuse tegemiseni 02.05.2025 (k.a) 444 päeva eest, mis moodustab 24,25 eurot (vt viivisekalkulaator.ee). Lähtudes eeltoodust kuulub kostjalt väljamõistmisele sissenõutavaks muutunud viivised 02.05.2025 seisuga kokku summas 36,94 eurot (12,69 + 24,25).
2. Arvestades hageja taotlust ja juhindudes TsMS §-st 367 kuulub kostjalt väljamõistmisele ka edasiulatuv seadusjärgne viivis

§ 113

lõike 1 teises lauses sätestatud määras tasumata põhinõude jäägilt alates 03.05.2025 kuni põhinõude 166,10 euro tasumiseni. Lähtudes kohtupraktikast ei tohi edaspidine viivisenõue koos sissenõutavaks muutunud viivisega ületada põhivõlgnevuse suurust ehk edaspidine arvestatav viivis ei tohi ületada 129,16 eurot (166,10 – 36,94). 32. Hageja palub kostjalt välja mõista viitega

§ 1132

lg 2 kõigile punktidele sissenõudmiskulude hüvitis 30 eurot Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei välista hüvitise nõudmist sissenõudmiskulude eest, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks. Kohus leiab, et põhjendatud on rahuldada hageja võla sissenõudmiskulude nõue osaliselt, s.o. summas 20 eurot. 33. Hageja märgib, et tasulised meeldetuletuskirjad on saadetud peale lepingu lõppemist 03.07.2023 - 15 eurot, 26.07.2023 - 5 eurot, 21.08.2023 - 5 eurot, muud makseviivitusega tekkinud kulud on 5 eurot, kokku 30 eurot. Kohus ei pea põhjendatuks arvestada 03.07.2023 saadetud kirjaga (

§ 1132

lg 3 kohaselt võib esimene tasuline kiri olla kõige varem seitsme päeva möödumisel lepingu lõppemisest), sest leping öeldi üles 27.06.2023. Lähtudes eeltoodust peab kohus põhjendatuks määrata

§ 1132

lg 2 p 1 alusel 26.07.2023 kirja eest 15 eurot ning 21.08.2023 kirja eest 5 eurot. 34. Võimalike muude kulude tekkimist ja selle ulatust tuleb tõendada s.t. kulud peavad olema reaalselt kantud. Hageja nimetab, et on teinud nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulusid, otsinud kontaktandmeid ja teinud päringuid, vastanud võlgnikule, teinud võlgnikule kõnesid ja kandnud võlanõude avaldamise kulu, kuid nimetatud toimingute eest kulude kandmist esitatud materjalidest ei nähtu. Kohus selgitab hagejale, et sättes viidatud ülempiir ei ole fikseeritud ning tegelikust kahjust sõltumatu hüvitisemäär, nagu

§ 113

1 lõikes 1 sätestatu, mistõttu peab hageja kahju tekkimist ja selle ulatust ka tõendama. Lähtuda ei saa ainuüksi eeldusest, et kuna tarbija on jäänud laenu tasumisega võlgnevusse, siis ilmselt on hagejal tekkinud kulusid, mille saaks tarbijalt ilma kulusid täpsemalt põhjendamata ja sisustamata sisse nõuda. Seadusandja ongi kehtestanud esimese meeldetuletuskirja eest suurema ülempiiri, et osaliselt hüvitada ka võlausaldaja üldkulusid. Seega ei ole kohtu hinnangul hageja piisavalt põhjendanud ega tõendanud muude kulude kandmist summas 5 eurot, mis jääb samuti rahuldamata.

1. TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus omal algatusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. Menetluskulud
2. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
3. Hageja on esitanud kostja vastu rahaliselt kindlaksmääratud nõudeid kokku summas 262,12 eurot. Kohus jätab otsusega rahuldamata hageja nõuded summas 61,83 eurot ehk ⁓24% ulatuses. Eeltoodut arvestades peab kohus TsMS § 163 lg-st 1 juhindudes põhjendatuks jätta menetluskulud 76% ulatuses kostja ja 24% ulatuses hageja kanda.
4. Hageja palub kostjalt välja mõista tasutud riigilõiv summas 100 eurot. Hageja on tasunud nõudelt riigilõivu seaduses ettenähtud määras lähtudes hagihinnast. Kohus on seisukohal, et tasutud riigilõivu näol on tegemist põhjendatud ja vältimatult vajaliku kulutusega nõude esitamisel, mis tuleb hagejale kostja poolt hüvitada vastavalt menetluskulude jaotusele 76% ulatuses ehk summas 76 eurot.
5. Hageja palub kostjalt välja mõista TsMS §4842 tulenev maksekäsu kiirmenetluse avalduse koostamise kulu 20 eurot, õigusabikulud summas 338 eurot (käibemaksuta) ning viivise menetluskuludelt. Esindaja on osutanud õigusabi 2 tundi, hinnaga 169 eurot/tund (käibemaksuta). Tehtud toiminguteks on täiendavate alusdokumentidega tutvumine ja nende analüüs, hagiavalduse ettevalmistamine ja koostamine, lisade kogumine ja komplekteerimine, dokumentide esitamine kohtule. Kohus leiab, et hageja õigusabikulude nõue kuulub rahuldamisele osaliselt.
6. TsMS § 144 p 7 kohaselt on kohtuvälised kulud mh maksekäsu kiirmenetluse kulud, mistõttu kohus rahuldab hageja nõude maksekäsu kiirmenetluse kulu (TsMS § 484²) väljamõistmiseks kostjalt vastavalt menetluskulude jaotusele summas 15,20 eurot (76% 20 eurost).
7. Riigikohtu otsuse nr. 3-2-1-43-10 kohaselt menetlusosalist esindava lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu diskretsiooniotsus. TsMS § 175 lg 1 annab kohtule võimaluse hinnata esindaja töö mahtu selle kaudu, millise sisuga on esindaja koostatud menetlusdokumendid. Menetluskulud peavad vastama asja keerukusele. Lepingulise esindaja tasu hüvitamise mõistlikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada nii lepingulise esindaja ajakulu esindamiseks kulunud toimingute tegemiseks, tunnitasu suurust, aga ka asja olemust ja hinda. Sealjuures saab ajakulu põhjendatust hinnates arvestada seda, milliseid toiminguid on esindaja teinud ning kas nende toimingute tegemiseks kulunud aeg on põhjendatud.
8. Menetluskulude nimekirja kohaselt (õigusabikulude arvet ei ole kohtule esitatud, kuigi kohus selle esitamist TsMS § 176 lg 6 alusel nõudis) on hageja lepingulise esindaja esindustasu suuruseks 169 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks. Kohus leiab, et nimetatud suuruses esindaja teenuse eest küsitav tunnitasu võiks olla põhjendatud keerulisemates õigusvaidlustes kui lepinguliseks esindajaks on vandeadvokaat. Käesolev tsiviilasi ei ole keerukas ning esindajaks ei ole vandeadvokaat, mille tõttu loeb kohus põhjendatud tunnitasu suuruseks 120 eurot ilma käibemaksuta, mis on kohtu hinnangul keskmine juristi õigusteenuse eest makstav tasu. Kohus märgib, et advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele. Seda nõuet mitteadvokaadist esindajate puhul ei ole. Kohus ei ole seotud teenuseosutaja enda poolt kehtestatud hinnakirjaga.
9. Hageja märgib, et lepinguline esindaja osutas teenust 2 h ulatuses. Kohus leiab, et käesoleva hagi puhul on ilmselgelt ja üldteadaolevalt tegemist hagejaga, kes käesoleva hagiga sarnaseid trafaretseid hagisid, milles erinevate kostjate puhul tuleb sisuliselt muuta vaid andmeid lepingu sõlmimise kuupäeva osas ning muuta lepingust tulenevate summade suurusi, esitab kohtutesse märkimisväärsel hulgal. Kohus leiab, et tegemist on tavapärase õigusvaidlusega, mis õigusharidusega esindajalt eelduslikult ülemäärast aega ei nõua. Antud asjas ei ole toimunud sisulist vaidlust, esindaja ei ole pidanud osalema istungitel, ei ole pidanud tutvuma vastaspoole vastuväidetega. Hageja on koostanud vaid hagiavalduse. Kohus ei pea usutavaks, et sellise hagi koostamisel teeks esindaja mingisuguse õigusliku analüüsi või nõustaks kuidagi hagejat. Samuti ei ole esindajal vaja lugeda lepingute tüüptingimusi, kuna need on erinevate esitatud hagide puhul samad. Õigusabikulu mahtu ei põhista ka vajadus hagi vastavalt kohtu suunistele täpsustada, sest eelduslikult pidanuks õigusteadmistega isik suutma lihtsa nõudega hagi nõuetekohaselt vormistada ka nn esimesel korral. Lisaks eeltoodule kasutab hageja sarnaseid trafaretseid põhjendusi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta arvukates tsiviilasjades. Seega pole tegemist ülemäära keeruka ja mahuka tsiviilasjaga. Arvestades eeltoodut peab kohus vajalikuks ja mõistlikuks ajakuluks 1,5 tundi ehk õigusabikulud on põhjendatud vastavalt menetluskulude jaotusele summas 136,80 eurot (käibemaksuta) (1,5 x 120 eurot x 76%).
10. Kokkuvõttes kuulub kostjalt väljamõistmisele menetluskuluna 228 eurot (riigilõiv 76 eurot + maksekäsu kiirmenetluse kulu 15,20 eurot + õigusabikulu 136,80 eurot).
11. Kostja ei ole kohtule vastanud ning muid menetlustoiminguid teinud, mistõttu võib eeldada, et kostjal menetluskulud puuduvad. Kohus jätab kostja menetluskulud nende puudumise tõttu seega kindlaks määramata.
12. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on taotlenud menetluskuludelt viivise väljamõistmist ja kohus rahuldab hageja taotluse.
13. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Marika Leimann Kohtunik