KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis (Eesistuja) kohtunik Krista Kirspuu, (liikmed) kohtunik Mati Maksing ja kohtunik Maris Kuurberg Määruse tegemise aeg ja koht 26.02.2025, Tallinn

) §-le 3¹ isikut tõendava dokumendi väljaandmise taotluse vastuvõtmisega, sh isikult biomeetriliste andmete võtmise ja nende andmete töötlemisega, ning isikut tõendava dokumendi väljastamisega seotud ülesande täitmiseks võib sõlmida halduslepingu HKTS-s sätestatud korras. Seega seadus ei näe ette käesoleval juhul üksnes halduslepingu sõlmimist. Vastavast sättest ei tulene, et isikut tõendava dokumendi väljaandmise taotluse vastuvõtmisega ning isikut tõendava dokumendi väljastamisega seotud ülesande täitmiseks võib sõlmida üksnes halduslepingu nagu nõuab HKTS § 3 lg-s 4 sätestatud eeldus. Poolte tahe on olnud selgelt tsiviilõigusliku lepingu sõlmimine. Lepingu ülesütlemisel HMS-le viitamata jätmine näitab seda, et kostja elas teadmises, et leping on tsiviilõiguslik. Juhul, kui kostja oleks algusest peale käsitlenud tema ja hageja vahelist lepingut halduslepinguna, oleks ta pidanud samuti uskuma, et lepingut üles öeldes annab ta haldusakti ning ta oleks selle andmiseks sätestatud HMS nõudeid kasvõi osaliselt täitnud. Lepingus ega selle lisades ei ole kokku lepitud, et hageja ülesanded on haldusmenetlust toetavad või selle osa. Kostja viidatud lepingu lisa 1 punkt 3 käsitleb seda, millised hageja ülesanded on lepingu kontekstis peamised ja millised on täiendavad. Seda, kas need ülesanded on haldusmenetluse osa või seda toetavad, viidatud punkt ei käsitle. Lepingus ei ole kordagi viidatud asjaolule, et hageja ülesanded on haldusmenetluse osa. Kostja juhistele allumine ei viita sellele, et tegu oleks haldusõigussuhtega ja halduslepinguga. Asjaolu, et hageja tegevus allus kostja juhistele, toetab vastupidi seda, et hageja on täitnud vaid toetavaid ülesandeid, st hagejal pole olnud endal vabadust võtta vastu otsuseid ja täita iseseisvalt haldusülesandeid. Lepingus

-le viitamine ei selgita, et poolte tahe polnud sõlmida tsiviilõiguslikku lepingut. Riigi Teatajas lepingu avaldamine ei oma tähendust lepingu olemusele. 6. Kostja jäi oma seisukohale, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud haldusleping. Kostja viitas kohtupraktikale (RKHKo haldusasjades nr 3-18-1946, p 18; nr 3-19-2347, p 19), mille kohaselt HKTS § 3 lg 4 teise lause kohaselt eeldatakse, et haldusülesande täitmiseks volitamise korral, et tegemist on halduslepinguga, kui lepingust ei nähtu selgelt poolte tahe sõlmida tsiviilõiguslik leping. See tähendab, et pool, kes väidab, et poolte vahel ei olnud sõlmitud haldusleping, tuleb tal seda ka tõendada. Hageja ei osutanud kostjale kaasabi haldusülesande täitmisel, vaid täitis kostja volitusel haldusülesandeid. Ka lepingu lisa 1 punktis 3 on pooled nõustunud, millised hageja ülesanded on abistavad ja millised on peamised teenused ehk otseselt haldusmenetluse osa, mille eest vastutas hageja. Ainuüksi asjaolu, et hageja lepinguline tegevus allus kogu lepingu kestvuse vältel kostja juhistele ja 3 2-23-17955 järelevalvele, kinnitab, et poolte vahel oli haldusõigussuhe. Isikut tõendava dokumendi väljaandmise taotluse vastuvõtmisega, sh isikult biomeetriliste andmete võtmise ja nende andmete töötlemisega, ning isikut tõendava dokumendi väljastamisega seotud ülesande täitmiseks saab sõlmida vaid halduslepingu. Muu lepinguga ei ole nimetatud riigi ülesannete üleandmine lubatud (RKHKo haldusasjas nr 3-20-2402, p 17). ERDID väljastamise eelduseks on nõuetekohane isikusamasuse kontroll, mis on ERDID väljastamise juures fundamentaalne ülesanne, mida täitis hageja. Täiendavalt oli hageja üks kohustustest hõivata ERDID väljastamisel isikute sõrmejälgi (töödelda riigi nimel biomeetrilisi isikuandmeid). Hageja teadis, et kui isik ei ole tõsikindlalt tuvastatud, siis ERDID-i talle väljastada ei tohi. Hageja töötajad läbisid PPA poolt korraldatud isikutuvastamise ja ERDID väljastamise koolitused, kus neile kõiki neid asjaolusid ka lähemalt selgitati. Isikusamasuse kontroll ja selle tulemusena otsus ERDID väljastamise või mitteväljastamise üle on ilmne avaliku võimu volitus. Halduslepingu lõpetamine ka võlaõigusseaduse alusel on haldusakt ning ülesütlemise otsustamine on haldusorgani kaalutlusotsus. Võlaõiguse sätete kohaldamine ei tekita halduslepingu poolte vahele tsiviilõiguslikke suhteid. Kostja väitel on eluliselt mitteusutav hageja väide, et ei lepingueelsete läbirääkimiste jooksul ega lepingu kehtivuse jooksul ei käsitlenud pooled kordagi lepingut halduslepinguna, kui lepingu punktis 1.1 on selge viide

§-le 3¹, kust tuleneb konkreetse ülesande halduslepinguga üleandmise volitusnorm.

§ 3

¹ lg-tes 1 ja 2 on selgelt loetletud, milliste ülesannete üleandmiseks võib halduslepingu sõlmida ning see on eeldus, millest kostja lähtus halduslepingu sõlmimisel, viidates sellele ka lepingu punktis 1.

1. Poolte vahel sõlmitud leping on Siseministri poolt avaldatud ka Riigi Teatajas halduslepinguna. Lepingu avaldamise vajadus Riigi Teatas puuduks, kui tegemist oleks kostja hinnangul olnud tsiviillepinguga nagu hageja väidab. Maakohtu määrus ja põhjendused
2. Harju Maakohus rahuldas 15.08.2024 määrusega Eesti Vabariigi (Politsei- ja Piirivalveameti ja Siseministeeriumi kaudu) 01.02.2024 taotluse BLS International Services Limited hagi vaatamata jätmiseks ning jättis BLS International Services Limited hagi Eesti Vabariigi (Politsei-ja Piirivalveameti ja Siseministeeriumi kaudu) vastu kahju hüvitamise, viivise ja ebaõigete andmete ümberlükkamise nõudes läbi vaatamata ja menetluskulud hageja kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
3. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tugines kohus TsMS § 423 lg 1 p-le 13, § 11 lg-le 1 ja §-le
4. Poolte vahel oli riigihanke korras sõlmitud leping, mille põhieesmärk oli eresidendi digitaalsete isikutunnistuste väljastamine väljaspool Eesti Vabariiki, mida reguleerib

. Pooled vaidlevad selle üle, kas

§ 3

¹ võimaldab hagejale lepinguga üle antud ülesannete täitmiseks sõlmida ka tsiviilõigusliku lepingu.

1. Hagiavalduse kohaselt pidi PPA lepingu järgi hankima e-residendiks saada soovivaid kliente, koguma neilt vastavad taotlused ja andmed ning edastama teabe ESP-le, et ESP ühingud väljastaksid Tokyos, Singapuris, Bangkokis, Sao Paulos ja Johannesburgis ERDID kaarte ning otsustaksid sellega seoses e-residentide registreerimiseks abistavaid teenuseid.
2. Kostja on 29.05.2024 istungil kui ka 15.06.2024 menetlusdokumendis toonud välja, et ERDID väljastamise eelduseks on nõuetekohane isikusamasuse kontroll, mis on ERDID väljastamise juures fundamentaalne ülesanne, mida täitis hageja. Hageja üheks kohustuseks oli hõivata ERDID väljastamisel isikute sõrmejälgi (töödelda riigi nimel biomeetrilisi isikuandmeid). Kui isik ei olnud tõsikindlalt tuvastatud, siis ERDID väljastada ei tohtinud. Hageja töötajad läbisid PPA poolt korraldatud isiku tuvastamise ja ERDID väljastamise 4 2-23-17955 koolitused, kus neile kõiki neid asjaolusid ka lähemalt selgitati. Hageja ei osutanud seega kostjale kaasabi haldusülesande täitmisel, vaid täitis kostja volitusel haldusülesandeid.
3. Hageja ei ole vastu vaielnud, et ERDID väljastamisel kohustus hageja hõivama isikute sõrmejälgi (töötles biomeetrilisi isikuandmeid). 12.

§ 3

¹ lg 1 sätestab, et isikut tõendava dokumendi väljaandmise taotluse vastuvõtmisega, sealhulgas isikult biomeetriliste andmete võtmise ja nende andmete töötlemisega, ning isikut tõendava dokumendi väljastamisega seotud ülesande täitmiseks võib sõlmida halduslepingu halduskoostöö seaduses sätestatud korras. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt isikut tõendava dokumendi väljaandmise taotluse vastuvõtmise ja dokumendi väljastamisega seotud ülesanded, mida võib üle anda, on sätestatud käesoleva seaduse §-des 9², 11¹– 116, 12¹, 12², 207, 209 ja 2012 sätestatud ülesanded.

§ 3

järgi ei või isikut tõendava dokumendi väljaandmise, kehtivuse peatamise ja kehtetuks tunnistamise otsuse tegemise pädevust halduslepinguga üle anda. Tulenevalt

§ 9

² lg-test 1 ja 2 võib

-s sätestatud menetluste puhul võtta isikult biomeetrilisi andmeid ja neid töödelda. Biomeetrilised andmed on

tähenduses näokujutis, sõrmejäljekujutised, allkiri või allkirjakujutis ja silmaiirisekujutised. Tulenevalt

§ 3

¹ lg-st 4 teostavad järelevalvet halduslepingu täitmise üle Siseministeerium ja valdkonna eest vastutava ministri volitusel Politsei- ja Piirivalveamet.

1. Kohus oli seisukohal, et antud juhul puudub hageja ja Eesti Vabariigi (PPA ja SM kaudu) vahel tsiviilõigussuhe, mistõttu ei allu vaidluse lahendamine maakohtule. Kohus nõustus kostjaga, et halduslepinguks kvalifitseerub avalike ülesannete täitmise tagamiseks sõlmitud leping kahel juhul: 1) kui lepinguga on eraõiguslikule isikule antud avaliku võimu volitusi; 2) kui leping reguleerib kolmandate isikute subjektiivseid avalikke õigusi. Tuginedes eeltoodule asus kohus seisukohale, et poolte vahel oli sõlmitud haldusleping, mitte tsiviilõiguslik leping, sest hagejale anti riigihanke tulemusel sõlmitud lepinguga üle avalik-õiguslik ülesanne (isikut tõendava dokumendi väljastamine, isikuandmete töötlemine (töödelda riigi biomeetrilisi isikuandmeid) ning sõlmitud lepinguga reguleeriti kolmandate isikute subjektiivseid avalikke õigusi.
2. Isikut tõendavate dokumentide seaduse, krediidiasutuste seaduse ning rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas on selgitatud § 3¹

-i lisamisega seoses järgmist „Eelnõu § 1 punkti 1 kohaselt täiendatakse

-i võimalusega anda isikut tõendava dokumendi taotluse vastuvõtmisega ja väljastamisega seonduv ülesanne üle eraõiguslikule isikule halduslepinguga. /…/ Esmalt tuleb hinnata, kas avalik ülesanne on selline, mida Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi PS) mõtte kohaselt võib üle anda./…/ Isikut tõendavate dokumentide väljaandmine on haldusmenetlus ning täidetakse avalikku ülesannet, kuid sellega ei kaasne võimuvolitusi. /…/ Isikut tõendavate dokumentide väljaandmine ei ole riigi tuumikfunktsiooni kuuluv ülesanne, seega võib selle menetlusega seonduvad ülesanded osaliselt eraõiguslikule isikule üle anda (üle ei tohi anda lõplikku otsustamist, st haldusakti andmist). /…/ Isikut tõendavate dokumentide väljaandmine on haldusmenetlus, mis algab isiku poolt taotluse esitamisega ning lõpeb dokumendi väljastamisega või sellest keeldumise otsusega. /…/ Vältimaks õigusselgusetust ei sätestata volitusnormis tsiviilõigusliku lepingu sõlmimise võimalust kuna tsiviilõigusliku lepingu sõlmimiseks ei ole, erinevalt halduslepingust, vaja volitusnormi. “ 15. Seega ka seletuskirja kohaselt on isikut tõendava dokumendi väljaandmise taotluse vastuvõtmisega, sealhulgas isikult biomeetriliste andmete võtmise ja nende andmete töötlemisega, ning isikut tõendava dokumendi väljastamisega seotud ülesanne avalik-õiguslik 5 2-23-17955 ülesanne ning nimetatud ülesandeid tohib üle anda vaid halduslepinguga. Seetõttu ei ole kohtu hinnangul ka oluline, milline oli poolte tahe vaidlusaluse lepingu sõlmimisel. 16. Kohus ei nõustunud hagejaga, et

§ 3

¹ lg-st 1 ei tulene, et isikut tõendava dokumendi väljastamiseks võib sõlmida ka võlaõigusliku lepingu, sest

§ 3

¹ lg-st 1 tuleneb sõnaselgelt, et avalik-õigusliku ülesande täitmiseks isikut tõendava dokumendi väljaandmise taotluse vastuvõtmise, sealhulgas isikult biomeetriliste andmete võtmise ja nende andmete töötlemise, ning isikut tõendava dokumendi väljastamisega seotud ülesande täitmise näol võib sõlmida halduslepingu. Hageja 26.02.2024 seisukohas esile toodud osa seletuskirjast, mis käsitleb tsiviilõigusliku lepingu sõlmimist, selgitab olukorda, kus leping sõlmitakse sellise kitsa haldusülesande täitmiseks kaasabi osutamiseks, mille puhul võiks kõne alla tulla tsiviilõigusliku lepingu sõlmimine. Arvestades, et hageja ei ole vastu vaielnud, et hageja ülesandeks oli isikut tõendava dokumendi väljastamine ja isikutelt biomeetriliste andmete võtmine, ei saa hageja ülesandeid pidada haldusülesande täitmisel kaasabi osutamiseks. Määruskaebus ja menetluse edasine käik 17. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja jätta menetluskulud kostja kanda. 18. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus rikkunud menetlusõiguse norme (TsMS § 442 lg 8 koostoimes § 463 lg-ga 2 ning § 465 lg 2 p-ga 8), samuti vääralt kohaldanud materiaalõigust st

§ 3¹ lg-t 1.

19. Maakohus pole piisavalt selgitanud, miks ta leidis, et tegu on halduslepinguga. Maakohus ei ole põhjendustes lepingut ja selle omadusi vastavate eelduste täitmisega sidunud. Kohtu järeldus on põhjendamata. Kohus ei selgitanud, miks tuleneb

seletuskirja viidatud lõikudest, et

§ 3

¹ lg-s 1 loetletud ülesanded on avalik-õiguslikud, mida tohib üle anda vaid halduslepinguga. Kohtul tulnuks seletuskirja sisuliselt analüüsida ja oma seisukohtadega siduda. Määrusest ei selgu, milline seletuskirja lõik on asjakohane ja viinud kohtu vastava järelduseni. Lisaks on kohus jätnud tähelepanuta hageja seisukohad lepingu tsiviilõigusliku olemuse kohta. Kohus pole selgitanud, miks viib tema järeldus selleni, et hageja seisukoht pole oluline. 20. Kohus on tõlgendanud

§ 3

¹ lg-t 1 selliselt, et see keelab seal loetletud ülesannete täitmiseks tsiviilõigusliku lepingu sõlmimise. Kohtu tõlgendus on vale. Esiteks ei tulene sättest keeldu tsiviilõigusliku lepingu sõlmimiseks. Tsiviilõigusliku lepingu mainimata jätmine ei tähenda, et see on välistatud. Seetõttu on kohtu järeldus, et leping saab olla vaid haldusleping, väär. Teiseks on kohtu viidatud seletuskirja lõigus välja toodud tegelik põhjus, miks sättes pole tsiviilõigusliku lepingu sõlmimise võimalust käsitletud. Seletuskirjas on selgitatud, et kuivõrd tsiviilõigusliku lepingu sõlmimiseks ei ole vaja volitusnormi, ei ole seda peetud vajalikuks

-s käsitleda. Sellest järeldub, et seadusandja on teadlikult jätnud tsiviilõigusliku lepingu sõlmimise võimaluse käsitlemata. Kohus on teinud vale järelduse ja ekslikult leidnud, et

§ 3¹ lg 1 keelab tsiviilõigusliku lepingu sõlmimise.

Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik

1. Kostja jäi oma seisukohtade juurde, palus jätta määruskaebuse rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kohus ei ole asjaolude tuvastamisel ja materiaalõiguse kohaldamisel eksinud. 6 2-23-17955
2. Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud Harju Maakohtu määruse tühistamiseks alust ei ole, kuid TsMS §-le 659 ja § 657 lg 1 p 1 ja p 2¹ alusel tuleb täpsustada ja täiendada kohtumääruse õiguslikke põhjendusi vastavalt käesolevale määrusele. Määruskaebuses esitatud väited määruse tühistamiseks alust ei anna ning määruskaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 alusel maakohtu määruses toodud põhjendustega, mida ei muuda ning sellest tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
4. Määruskaebemenetluses vaieldakse edasi selle üle, kas maakohtu otsustus selle üle, et vaidlus ei allu tsiviilkohtule ja tuleks lahendada halduskohtus, on seaduslik. Sealjuures on kostja endiselt seisukohal, et vaidlus allub halduskohtule. Hageja seevastu leiab, et maakohus on eksinud materiaalõiguse kohaldamisel, sh normiloome käigus koostatud seletuskirja sisu mõistmisel ning rikkunud määruse põhjendamiskohustust. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja etteheited maakohtule põhjendatud osaliselt.
5. Vaidlusalune, isikut tõendavate dokumentide seaduse (

) § 3¹ lg 1 sätestab, et isikut tõendava dokumendi väljaandmise taotluse vastuvõtmisega, sealhulgas isikult biomeetriliste andmete võtmise ja nende andmete töötlemisega, ning isikut tõendava dokumendi väljastamisega seotud ülesande täitmiseks võib sõlmida halduslepingu halduskoostöö seaduses sätestatud korras.

1. Selle volitusnormi kehtestamisega seoses koostatud seletuskirjast isikut tõendavate dokumentide seaduse, krediidiasutuste seaduse ning rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse muutmise seaduse eelnõu juurde, nähtub ringkonnakohtule järgnev: isikut tõendavate dokumentide seadust täiendatakse võimalusega anda isikut tõendava dokumendi taotluse vastuvõtmisega ja väljastamisega seonduv ülesanne üle eraõiguslikule isikule halduslepinguga. Haldusmenetluse seaduse § 97 lõike 1 kohaselt võib piiritlemata arvu juhtumite reguleerimiseks sõlmida halduslepingu vaid seaduses sisalduva volitusnormi alusel. Konkreetse lepingu õiguslik iseloom tuleb määrata objektiivsete näitajate alusel, lähtudes sellest, kas lepingu reguleerimisesemeks on pigem eraõiguslikud või avalik-õiguslikud suhted. Enamasti on otsustavaks kriteeriumiks eraõigusliku lepingu eristamisel halduslepingutest avaliku võimu volituste üleandmise fakti olemasolu. Eelkõige tuleb tuvastada, kas lepingu esemeks on avaliku ülesande, sealhulgas selle osa üleandmine või avaliku ülesande täitmist toetava funktsiooni delegeerimine. Halduslepingu esemeks saab olla ainult avaliku ülesande vahetu täitmine, mitte selle sooritamiseks kaasabi osutamine. Isikut tõendavate dokumentide väljaandmine on haldusmenetlus, mis algab isiku poolt taotluse esitamisega ning lõpeb dokumendi väljastamisega või sellest keeldumise otsusega. Seega on eelduslikult ülesande üleandmisel vaja sõlmida haldusleping, kui ei otsustata mõne sellise kitsa ülesande üleandmise kasuks, mida saab pigem pidada haldusülesande täitmisel kaasabi osutamiseks. Vältimaks õigusselgusetust ei sätestata volitusnormis tsiviilõigusliku lepingu sõlmimise võimalust, kuna tsiviilõigusliku lepingu sõlmimiseks ei ole, erinevalt halduslepingust, vaja volitusnormi.
2. Eelnevast saab ringkonnakohus aru nõnda, et seadusandja ei ole tsiviilõigusliku lepingu sõlmimist

§ 3

¹ lg-s 1 nimetatud ülesannete üleandmiseks siiski välistanud, kui tegemist 7 2-23-17955 on vaid abistava ja mõne kitsa loomuga ülesande teostamisega haldusülesande täitmisel. Toodust johtuvalt on väär nii see maakohtu järeldus, nagu nähtuks seletuskirjast tsiviilõigusliku lepingu sõlmimise keeld, kui ka see, et poolte tahe vaidlusaluse lepingu sõlmimisel ei ole määrav. Need ebaõiged järeldused jätab ringkonnakohus vaidlustatud määruse õiguslikest põhjendustest välja.

1. Maakohtu eksimused ei anna siiski alust vaidlustatud määruse tühistamiseks, kuna õige on see kohtu järeldus, et pooled sõlmisid halduslepingu. Maakohus on oma otsustust selles osas piisavalt jälgitavalt põhjendanud ning selles osas järgib ringkonnakohus TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt maakohtu põhjendusi.
2. Hagiavalduse kohaselt oli lepingu põhieesmärgiks e-residendi digitaalsete isikutunnistuste (ERDID) väljastamine väljaspool Eesti Vabariiki. Sealjuures pidi PPA hankima e-residendiks saada soovivaid kliente, koguma neilt vastavad taotlused ja andmed ning edastama vastava teabe ESP-le, et ESP ühingud väljastaksid Tokyos, Bangkokis, Singapuris, Sao Paulos ja Johannesburgis ERDID kaarte. Kostja on väitnud, et: 1) ERDID väljastamise eelduseks oli nõuetekohane isikusamasuse kontroll, mida täitis hageja; 2) hageja kohustuseks oli ka hõivata ERDID väljastamisel isikute sõrmejälgi (töödelda riigi nimel biomeetrilisi isikuandmeid); 3) hageja töötajad läbisid PPA poolt korraldatud isikutuvastamise ja ERDID väljastamise koolitused; 4) hageja lepinguline tegevus allus kogu lepingu kestvuse vältel kostja juhistele ja järelevalvele; 5) lepingu punktis 1.1 on selge viide

§-le 3¹, kust tuleneb konkreetse ülesande halduslepinguga üleandmise volitusnorm. 30. Ülalnimetatud kostja väiteid ei ole hageja vaidlustanud. Kuigi hageja on tuginenud väitele, et poolte tahe on olnud selgelt tsiviilõigusliku lepingu sõlmimine, ei ole ta esile toonud, millisest lepingu punktist selline tahe tuleneb. Ringkonnakohus selgitab, et halduskoostöö seaduse § 3 lg 4 teisest lausest tulenevalt kehtib eeldus, et kui lepingust ei nähtu selgelt poolte tahe sõlmida tsiviilõiguslik leping, eeldatakse, et tegemist on halduslepinguga. Kohtupraktika kohaselt, juhul kui lepingust selgelt ei nähtu poolte tahe sõlmida tsiviilõiguslik leping, tuleb HKTS § 3 lg 4 järgi eeldada, et tegemist on halduslepinguga (vt RKHKm, 23.04.2020, 3-192347, p 19). Hageja väited, et lepingus ei ole kordagi viidatud asjaolule, et hageja ülesanded on haldusmenetluse osa ning lepingus

-le viitamine ei selgita, et poolte tahe polnud sõlmida tsiviilõiguslikku lepingut, poolte selget tahet tsiviilõigusliku lepingu sõlmimiseks tuvastada ei võimalda. Vastupidi, lepingu viide

§-le 3¹ vaid kinnitab, et tegemist on halduslepinguga, kuna seletuskirja kohaselt ei ole tsiviilõigusliku lepingu sõlmimiseks volitusnormi vaja.

1. Võttes arvesse eeltoodut, järeldas maakohus ringkonnakohtu hinnangul õigesti, et hageja ülesandeid ei saa pidada haldusülesande täitmisel kaasabi osutamiseks, vaid tegemist on avalik-õigusliku ülesande üleandmisega, millega reguleeriti kolmandate isikute subjektiivseid avalikke õigusi.
2. Hagiavaldusest nähtuvalt taotleb hageja Eesti Vabariigilt lisaks varalise kahju hüvitamisele ka 27.07.2023 pressiteates avaldatud ebaõigete andmete ümberlükkamist. Sellega seoses peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada, et nn au teotamise nõuet on kohtupraktika kohaselt peetud halduskohtule alluvaks juhul, kui artiklite avaldamisega on teostatud avalikku võimu. Teabe avaldamine on halduse avalik-õigusliku ja eraõigusliku tegevuse skaalal iseenesest neutraalse iseloomuga toiming. Kuid riigi autoriteet võib tema poolt jagatavale teabele anda avalikkuse silmis uue kvaliteedi. Seega võib riigi poolt teabe avaldamine olla vaid näiliselt, mitte aga oma eesmärkide ja mõjude poolest sarnane eraisikute avaldustele. Seetõttu tuleb eeldada, et teabe avaldamine riigi, kohalike omavalitsusüksuste ja 8 2-23-17955 avalik-õiguslike juriidiliste isikute poolt on avalik-õigusliku iseloomuga tegevus. Selle eelduse võib kummutada vaid avaldatava teabe ülekaalukas ja tihe seos eraõiguslikus vormis täidetavate ülesannetega (vt RKHKo,12.06.2012, 3-3-1-3-12, p 14). Ringkonnakohus eelnimetatud seost hageja esitatud asjaolude alusel ei tuvasta.
3. Võttes arvesse eeltoodut on maakohus õigesti jätnud hagi TsMS § 423 lg 1 p-le 13 tuginedes läbi vaatamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine, edasikaebeõigus
4. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätab ringkonnakohus määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kuivõrd tsiviilasja materjalidest ei nähtu kostjal menetluskulude tekkimist, siis ringkonnakohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määra.
5. Käesolev määrus on TsMS §-st 427 ja § 178 lg-st 1 tulenevalt edasikaevatav. (allkirjastatud digitaalselt) /kohtunik, kohtunik, kohtunik/ 9