1-06-2703 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg, koht
- märts 2009.a.,Tallinn Kohtukoosseis Jüri Paap, Malle Preimer, Paavo Randma Sekretär Tatjana Derkatš Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 27.11.2008.a. R.F kohtuotsus süüdistuses Apellant süüdistatava R.F-i kaitsja adv. Marina Leis Prokurör Eve Soostar Kaitsja adv. Marina Leis RESOLUTSIOON Harju Maakohtu 27.11.2008.a. kohtuotsus R.F-i süüdistuses jätta muutmata ja esitatud apellatsioon rahuldamata. EDASIKAEBUS Kohtuotsuse peale võib kaevata kassatsioonikorras Riigikohtule 30 päeva jooksul. Selle õiguse kasutamise soovist tuleb samale ringkonnakohtule teatada kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. 1 Asjaolud ja menetluse käik Maakohus tunnistas R.F-i , sünd. 06.06.1948.a., varem karistatud kriminaalkorras üks kord, elukoht xxxxxxxxx xxxxxx xxx xx-xx, süüdi sugulise kire rahuldamises ebaloomulikul viisil vägivalla abil ja teadvalt noorema kui kuueteistkümneaastase isiku suhtes KrK § 1151 lg 2 järgi, mille eest karistas 6 aastase vangistusega, ning korduvas vägivallaga suguühenduses alaealisega, ühel juhul lapseealisega KrK § 115 lg 3 p 2 järgi, mille eest karistas 10 aastase vangistusega. Liitkaristuseks nende kuritegude eest mõistis KarS § 64 lg 1 ja § 63 lg 2 alusel 10 aastat vangistust. Maakohus tuvastas, et kindlakstegemata kuupäevadel ajavahemikul 1991.a. kuni 1 2000.a. R.F pani toime järgmised KrK § 115 lg 2 (käesoleval ajal KarS § 141 lg 2 p 1, 6) järgi kvalifitseeritavad teod: olles eelneva peksmisega maha surunud kannatanu vastupanu, Tallinnas korterites Xxxxxxxxx xxx xxx-xx, Xxxxxxxxx xxx xx-xx ja Xxxxxxxx x-xx ning tema kasutuses olnud veoauto kabiinis rahuldas korduvalt oma sugulist kirge, puudutades xx.xx.xxxx.a. sündinud G. R. suguelundeid ja surudes oma sõrme kannatanu tuppe, samades korterites sundides kannatanut imema oma sugutit, mida kannatanu ka tegi ja korterites Xxxxxxxxx xxx xx-xx ja Xxxxxxxx x-xx surudes kannatanule tuppe peenisetaolise puust eseme. KrK § 115 lg 3 p 2 (käesoleval ajal KarS § 141 lg 2 p 1, 6) järgi kvalifitseeritav tegu seisnes selles, et ta kindlakstegemata kuupäeval 1995.a. Xxxxxxxxx xxx xx-xx korteris ja kindlakstegemata kuupäeval 2000.a. suvel Xxxxxxxx x-xx korteris vägistas xx.xx.xxxx.a. sündinud G. R., olles eelneva peksmisega kannatanu vastupanu maha surunud. Maakohus leidis, et pole alust kahelda süüdistust otseselt kinnitavates kannatanu G. R. poolt kohtulikul uurimisel antud seletustes. Puuduvad ükskõik millised viited sellele, et kannatanu on tema poolt kirjeldatud sündmused välja mõelnud. Kannatanu vastupanu mahasurumiseks tarvitati tema suhtes füüsilist (peksmine) ja vaimset (ähvardamine, et kui kannatanu kellelegi räägib, pannakse ema ja R.F vangi ja ta jääb üksi, R.F-i vangi minemise korral tehakse kannatanu elu põrguiks) vägivalda. Kuigi iga seksuaalse väärkohtlemise juhtumiga taolist vägivalda ei kasutatud, oli kannatanu kestvalt selle vägivalla mõju all, mis on tema lapseiga ja abitust (ema poolt mingit abi ega tuge polnud oodata, ennem juba sundimist eelpoolnimetatud tegusid taluma ja nendes osalema) arvestades igati mõistetav ja mingit vastupanu ta seetõttu osutada ei julgenud. 2 Apellatsioon ja taotluste sisu Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja kaitsealuse õigeksmõistmist kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. Kaitsja arvates arutati kriminaalasja ebakonkreetse ja üheselt mittearusaadava süüdistuse alusel- näitamata on kuriteo toimepanemise koht, aeg ja viis-, kohtulik uurimine viidi läbi ühekülgseltkohus, tuginedes järelduste tegemisel üksnes kannatanu G. R. vastuolulistele ja pinnapealsetele ütlustele, viitas küll kannatanu psüühika iseärasustele, kuid ometi pidas tema ütlused tõepärasteks- ja puudulikult- jättis rahuldamata taotlused kuulata üle täiendavad tunnistajad ja kontrollida kannatanu ütluste usaldusväärsust pärast tema ema küsitlemist. Veel on kaitsjale arusaamatu kohtu seisukoht kannatanule tekitatud pöördumatu kahju tekitamisest nimelt R.F-i poolt. Kohtuotsuses puudub põhistus vastupanu mahasurumise kohta füüsilise vägivalla abil, kannatanul pole keegi vigastusi näinud. Eeluurimisel salvestati kannatanu ülekuulamine, kuid videosalvestust asitõendiks pole tunnistatud, kohus jättis rahuldamata taotluse see salvestus kohtuistungil uurida. Veel leiab kaitsja, et isegi süü tõendatuse korral on KrK § 1151 lg 2 järgi kvalifitseeritud tegu aegunud. Kohtuotsusest pole jälgitav pikaajalise vangistuse mõistmine. Ringkonnakohtu istungil esitas apellant täienduse, et taotluse rahuldamata jätmise korral palub ta võtta arvesse R.F-i iga ja tervislikku seisukorda ning lühendada talle mõistetud vangistuse aega. Süüdistuses nimetatud ajast on möödunud vähemalt 8 aastat, R.F on üliraskeid kroonilisi haigusi põdev eakas inimene. Ringkonnakohtu seisukoht
- Ringkonnakohtul puudub alus edasikaevatud kohtuotsuse järelduste ümberhindamiseks. Väheoluline seejuures pole, et tegemist on seksuaalse enesemääramise vastaste süütegudega, millest inimlikult arusaadavalt tavaliselt kas ei räägita üldse või räägitakse väga kitsale ringile kuulajatest, selliste ütluste väljamõtlemine ilma tegelikkuses läbielamiseta pole usutav. Ka käesoleva kriminaalasja kannatanu on kohtupsühhiaatriaekspertiisi käigus kinnitanud, et ta ei soovi antud teemadel üksikasjalikult vestelda, sest see mõjub talle iga kord ängistavalt ja häbistavalt, tal puudus julgus ja otsustusvõime vastavat avaldust kirjutada. Sama põhjusega on seletatav tema kidakeelsus kohtuistungil. Tema poolt menetluse käigus kirjeldatud teod pandi toime enam kui 8 aastat tagasi, mil kannatanu oli laps, laps aga on lähedaste poolt vaieldamatult enam mõjustatav -ka hirmutatav- kui täiskasvanud. 3
- Samade asjaolude tõttu on kohtumenetluse aluseks olev süüdistus maksimaalselt konkreetne ja võimaldab realiseerida kaitseõigust, etteheide süüdistuse ebakonkreetsusele on alusetu. Apellatsioon ei sisalda asjaolusid, mida poleks uuritud ja mille kohta poleks antud hinnangut maakohtu poolt.
- Ükski kriminaalasjas olev tõend üksikuna ei oma suuremat kaalu, võrreldes teistega, st. ta ei oma ette kindlaks määratud jõudu. Järelduste aluseks saab olla üksnes tõendite kogum. Arutuselolevate tegudega sarnastes tegudes esinevad kannatanu ja süüdistatava ütluste kõrval tavaliselt üksnes kaudsed tõendid. Määravaim käesolevas kriminaalasjas on küsimus kannatanu G. R. poolt antud ütluste (eba)usaldusväärsusest. Maakohus on sellele asjaolule osutanud oma otsuses olulist tähelepanu. Nii on näidatud nende ütluste usaldusväärsust kinnitavad ja ka seda kahtluse alla panevad asjaolud, neid asjaolusid on vaadeldud kogumis teiste tõenditega. Lõppjäreldusena on loetud kannatanu ütlused usaldusväärseiks ja R.F-i süü seksuaalse enesemääramise vastase süüteo vägivaldses toimepanemises tõendatuks. Ringkonnakohtu arvates apellandi arusaam, et lisaks kannatanu ütlustele puuduvad teised otsesed R.F-i süüd kinnitavad tõendid, ei seondu asjaoluga, et tõendite kogumi moodustavad lisaks otsestele tõenditele, milleks on kannatanu ja süüdistatava ütlused, ka veel kaudsed tõendid: isikute ütlused, kellele kriminaalmenetluse väliselt on kannatanu rääkinud oma arutuse all olevatest läbielamistest, samal teemal kirjad, asitõend- peenisekujuline ese, ekspertiisi akt, et sellelt esemelt leiti kannatanu DNA-ga kokkulangevat bioloogilist ainet. Kõiki neid tõendeid on üksikasjalisemalt käsitletud apelleeritud kohtuotsuses, nende kordamine käesolevas kohtuotsuses pole KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel vajalik. Kohtuotsuses ei viidata ülekuulamise videosalvestisele kui tõendile. Kohtuotsusest üheselt arusaadavuse huvides osutab ringkonnakohus, et KrK § 115 tähenduses vägistas R.F kannatanu kaks korda, neist 1995.a. üks kord (maakohtu otsuses ekslikult „1995.a….tuvastamata kuupäevadel“, otsusega tunnistati süüdi 1995.a. ühes vägistamises).
- Apelleeritud kohtuotsuses on näidatud, millist vägivalda kasutati kannatanu vastupanu pärssimiseks. Dokumentaalselt on tõendatud, et kannatanu psüühika oli aastaid muu hulgas ka seksuaalse väärkohtlemise tõttu traumeeritud, ta on saanud korduvalt sellekohast ravi. Et see trauma oli põhjustatud nimelt 4 süüdistatava R.F-i poolt kasutatud vägivallast, tuleneb nii kannatanu ütlustest kui ka maakohtu otsuses näidatud kaudsetest tõenditest.
- Maakohtu otsuses on näidatud põhistus, mille kohaselt ükski arutuse all olnud tegu pole aegunud. Apellant, esitades selle kohta teistsuguse arvamuse, oma seisukohta ei põhjenda.
- Maakohus on põhjendanud nii karistusliigi kui ka selle määra valikut. Kaitsja etteheide sellise põhjenduse puudumisest ei vasta tegelikkusele. Kaaluvaim asjaolu R.F-ile karistuse valikul on, et ta on toime pannud korduvad I astme kuriteod, kindlaks pole tehtud ühtegi karistust kergendavat asjaolu. Apellandi poolt nimetatud süüdistatava iga ja tervislik seisund ei saa olla aluseks talle mõistetud karistuse leevendamisele.
- KarS § 5 lg 1 ja 2 kohaselt mõistetakse karistus teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi, karistatavust välistaval, karistust kergendaval või muul viisil isiku olukorda leevendaval seadusel on tagasiulatuv jõud. Vaja on 1 täpsustada, et R.F-ile tegude toimepanemise ajal kehtinud KrK § 115 lg 2 järgi inkrimineeritud teod (sugulise kire ebaloomulikul viisil rahuldamine) vastavad käesoleval ajal KarS §-le 141 lg 2 p 1, 6 (vägistamine). Selle aluseks on vägistamise kui kuriteo oluliselt erinev käsitlus kuni 01.09.2002.a. kehtinud kriminaalkoodeksi alusel ja alates nimetatud ajast kehtiva karistusseadustiku alusel- Riigikohtu otsused nr 3-1-1-96-04, 3-1-1-59-
- Kohtuotsus tuleb KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Jüri Paap Malle Preimer Paavo Randma 5