Obsah (14)

§ 29§ 23§ 30§ 26§ 123§ 87§ 69§ 19§ 74§ 2§ 31§ 58§ 116§ 38

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise koht ja aeg Viljandi kohtumaja Väärteoasi nr 4-24-2034 (kohtuvälises menetluses nr 951023000004) SA Viljandi Haigla kaebus Andmeka

) § 132 p 3 kohus otsustas: 1. Rahuldada Sihtasutuse Viljandi Haigla kaebus ja tühistada Andmekaitse Inspektsiooni 23.05.2024.a. otsus väärteoasjas nr 951023000004 täies ulatuses ning lõpetada väärteomenetlus

§ 29lg 1 p 1 alusel teos väärteotunnuste puudumise tõttu.

2.

§ 23

alusel Sihtasutuse Viljandi Haigla valitud kaitsjate taotlus väärteomenetluses menetluskulude hüvitamiseks rahuldada osaliselt ja mõista Eesti Vabariigilt Sihtasutuse Viljandi Haigla kasuks välja valitud kaitsjatele makstud tasu 13482 eurot.

1. Kohtuotsuse avalikustamisel KrMS § 408 1 lg 2 alusel mitte avalikustada kohtulahendis tunnistajate isikuandmeid, tunnistajate nimed ja muud isikuandmed asendada tähemärkidega. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on menetlusalust isikust esindaval advokaadil, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus edasi kaevata Riigikohtule kirjaliku kassatsiooni esitamisega 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele avalikult teatavaks tehtud. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Tartu Maakohtu Viljandi kohtumajale seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks
2. jaanuar 2025.a. KOHTUOTSUSE PÕHIOSA
3. Asjaolud ja menetluse käik väärteoasjas 1.
4. 23.04.2024 koostas Andmekaitse Inspektsiooni (edaspidi ka AKI) jurist Kirsika Kuutmaa väärteoasja nr 951023000004 üldmenetluses väärteoprotokolli, milles sisaldub Sihtasutus Viljandi Haigla (edaspidi ka SA Viljandi Haigla) väärteo toimepanemise aeg ja koht ning väärteo lühikirjeldus (väärteoetteheide). Väärteo toimepanemise aeg ja koht: 23.-24.01.2023.a. SA Viljandi Haigla (Viljandi maakond, Viljandi vald, Jämejala küla, Pärna tee 3) somaatilise ravi kliinikute õenduskeskuse (KÕK) õendusjuhi kabinet. Väärteo lühikirjeldus: 20.01.2023 avastas Viljandi Haigla somaatilise ravi kliinikute õenduskeskuse (KÕK) statsionaarse ravi osakonna vastutav õde H.D, et ravimikapist oli kadunud eriarvestusele kuuluv narkootiline ja psühhotroopne ravim (Rivotril, 30 tbl). Ravimil hoiti ravimikapis, mille võti oli ravimiruumis ning kuhu pääsesid ligi lisaks õdedele ka hooldajad. Vargusjuhtumi lahendamiseks ning osakonnasiseste pingete leevendamiseks kogus KÕK õendusjuht H.R 18-lt töötajalt (ravimi vargusele eelnenud perioodil osakonnas töötanud õed ja hooldajad) uriiniproovid ja sai nende analüüside tulemused. H.R viis uriiniproovide kogumise läbi eelneval juhatuse heakskiidul. Proove anti
5. ja 24.01.2023 KÕK õendusjuhi kabinetis. Töötajad kutsuti ükshaaval KÕK õendusjuhi kabinetti, kus H.R selgitas vähemalt osadele töötajatele uriiniproovi kogumise eesmärki ning selle vabatahtlikkust, kuid jättis selgitamata, mis on keeldumise tagajärjed, mis ulatuses proov kogutakse (analüüsitavad ained) ning et proovi kogumisel on kaks eesmärki (vargusjuhtumi lahendamine ja osakonnasiseste pingete leevendamine). Seejärel pidid töötajad andma oma allkirja registreerimislehete (lehel olev andmekoosseis: laborisse edastamise kood, töötaja nimi, tarbitavad ravimid, kuupäev, allkiri). Allkirja andmisega töötaja kinnitas, et on nõus uriiniproovi andma. Seejärel andis H.R Ftöötajale uriiniproovi topsi, mis tuli täita KÕK õendusjuhi kabineti tualetis. Proovide andmisega ravimi kadumist ega ravimi puudujäägi põhjuseid ei lahendatud. Menetlusalusele isikule on seeläbi ette heidetav isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM) EL 2016/679 artiklites 5-7 ja 9 sätestatud andmesubjekti nõusoleku andmise korra rikkumine. Viidatud artiklites on ette nähtud nõusoleku andmisele järgnevad nõuded: Artikkel 5 lg 1 p a - töötlemine on seaduslik, õiglane ja andmesubjektile läbipaistev (,,seaduslikkus, õiglus ja läbipaistvus"). Artikkel 6 lg 1 p a - andmesubjekt on andnud nõusoleku töödelda oma isikuandmeid ühel või mitmel konkreetsel eesmärgil. Artikkel 7 lg-d l-3:
6. Kui töötlemine põhineb nõusolekul, peab vastutaval töötlejal olema võimalik tõendada, et andmesubjekt on nõustunud oma isikuandmete töötlemisega. 2
7. Kui andmesubjekt annab nõusoleku kirjaliku kinnitusena, mis puudutab ka muid küsimusi, esitatakse nõusoleku taotlus viisil, mis on muudest küsimustest selgelt eristatav, ning arusaadaval ja lihtsasti kättesaadaval kujul, kasutades selget ja lihtsat keelt. Sellise kinnituse mis tahes osa, mille puhul on tegemist käesoleva määruse rikkumisega, ei ole siduv.
8. Andmesubjektil on õigus oma nõusolek igal ajal tagasi võtta. Nõusoleku tagasivõtmine ei mõjuta enne tagasivõtmist nõusoleku alusel toimunud töötlemise seaduslikkust. Andmesubjekti teavitatakse sellest enne nõusoleku andmist. Nõusoleku tagasivõtmine on sama lihtne kui selle andmine. Artikkel 9 lg 2 p a - andmesubjekt on andnud selgesõnalise nõusoleku nende isikuandmete töötlemiseks ühel või mitmel konkreetsel eesmärgil, välja arvatud juhul, kui liidu või liikmesriigi õiguse kohaselt ei saa andmesubjekt lõikes 1 nimetatud keeldu tühistada. Isikuandmete kaitse üldmääruse artikkel 4 kohaselt on isikuandmeteks igasugune teave tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku (,,andmesubjekti") kohta ning terviseandmeteks füüsilise isiku füüsilise ja vaimse tervisega seotud isikuandmed. Igasugune isikuandmete töötlemine peab lähtuvalt IKÜM-ist vastama isikuandmete töötlemise põhimõtetele tulenevalt IKÜM artiklist 5 ning selleks peab tulenevalt artiklist 6 esinema õiguslik alus. Eriliigiliste isikuandmete (sh terviseandmed) töötlemisel on lisaks vajalik, et esineks üks IKÜM artikkel 9 lõikes 2 toodud punktidest. Nõusolekut käsitlevad konkreetselt artikkel 6 lg 1 punkt a artikkel 7 ja artikkel 9 lg 2 punkt a. IKÜM artikkel 4 p-i 11 kohaselt on andmesubjekti nõusolek vabatahtlik, konkreetne, teadlik ja ühemõtteline tahteavaldus, millega andmesubjekt kas avalduse vormis või selge nõusolekut väljendava tegevusega nõustub tema kohta käivate isikuandmete töötlemisega. Kui töödeldakse andmesubjekti nõusolekul, peaks vastutav töötleja suutma tõestada, et andmesubjekt on andnud isikuandmete töötlemise toiminguks oma nõusoleku. Eelkõige muid küsimusi käsitleva kirjaliku avalduse puhul tuleks kaitsemeetmetega tagada, et andmesubjekt on teadlik nõusoleku andmisest ja nõusoleku andmise ulatusest. Kooskõlas nõukogu direktiiviga 93/13/EMÜ peaks vastutava töötleja poolt ette valmistatud nõusolekuavaldus olema arusaadav ja lihtsasti kättesaadav, selles tuleks kasutada selget ja lihtsat keelt ning selles ei tohiks olla ebaõiglaseid tingimusi. Teadliku nõusoleku andmiseks peaks andmesubjekt olema teadlik vähemalt sellest, kes on vastutav töötleja ja milleks kavatsetakse isikuandmeid töödelda. Nõusolekut ei tohiks lugeda vabatahtlikult antuks, kui andmesubjektil pole tõelist või vaba valikuvõimalust või ta ei saa kahjulike tagajärgedeta nõusoleku andmisest keelduda või seda tagasi võtta (IKÜMpp 42). Selle tagamiseks, et nõusolek on antud vabatahtlikult, ei tohiks nõusolek anda isikuandmete töötlemiseks kehtivat õiguslikku alust konkreetsel juhul, kui andmesubjekt ja vastutav töötleja on selgelt ebavõrdses olukorras, eriti juhul kui vastutav töötleja on avaliku sektori asutus, ning seega on ebatõenäoline, et nõusolek anti selle konkreetse olukorra kõigi asjaolude puhul vabatahtlikult. Nõusolekut ei loeta vabatahtlikuks, kui ei ole võimalik anda erinevatele isikuandmete töötlemise toimingutele eraldi nõusolekut, ehkki see on üksikutel juhtudel asjakohane, või kui lepingute täitmine, sealhulgas teenuse osutamine, on pandud sõltuma sellisest nõusolekust, ehkki see ei ole lepingu täitmiseks vajalik.(IKÜM pp 43) Teadlik ja konkreetne nõusolek on tihedalt seotud IKÜM artikkel 5 lg 1 p-st b tuleneva eesmärgipärasuse põhimõttega ja p-st a tuleneva läbipaistvuse põhimõttega. Ehk et andmete töötlemine on andmesubjektile läbipaistev ja isikuandmeid kogutakse täpselt ja selgelt kindlaksmääratud ning õiguspärastel eesmärkidel ning neid ei töödelda hiljem viisil, mis on nende eesmärkidega vastuolus. Seega peab töötlemise eesmärk olema selgelt esitatud ja arusaadav ja suunatud just asjasse puutuvate andmete töötlemisele. Kohustus tõendada nõuetekohase nõusoleku olemasolu lasub vastutaval töötlejal. IKÜM artikli 4 p 11 ja artikli 6 lg 1 p-i a tuleb tõlgendada nii, et vastutav töötleja peab tõendama, et andmesubjekt on aktiivse tegevusega väljendanud nõusolekut tema kohta käivate isikuandmete töötlemiseks ja et andmesubjekti on arusaadaval ja lihtsasti kättesaadaval kujul ning selges ja lihtsas keeles enne teavitatud kõikidest selle töötlemisega seotud asjaoludest, nii et tal oli võimalik hõlpsasti kindlaks määrata nõusoleku tagajärjed, mistõttu on tagatud, et see nõusolek anti kõiki asjaolusid teades. 3 Nõusolek peab olema antud nii, et ei oleks kahtlust, kas see vastab kõikidele tingimustele üheaegselt (vabatahtlik, teadlik, konkreetne ja ühemõtteline). KÕK õendusjuht H.R viis läbi juhatuse heakskiidul uriiniproovide kogumise töötajatelt, kasutades õigusliku alusena (IKÜM-i mõttes) töötajate nõusolekut ning tegevus toimus töösuhte raames. Väärteomenetluse raames kogutud tõenditest ilmnes, et töötajatelt uriiniproovi võtmiseks võetud nõusolekud ei vastanud nõusoleku andmise korrale s.o töötajatelt võetud nõusolekud ei olnud teadlikud, konkreetsed, ühemõttelised ning nõusolekute andmist ei saa 16 töötaja puhul pidada ka vabatahtlikult antud nõusolekuteks. Töötajate poolt antud nõusolekutest ei ole arusaadav, mis eesmärgil on nõusolekud antud. Eeltooduga H.R rikkus nõusoleku andmise korda mistõttu ei vastanud andmetöötlus IKÜM-is toodud nõuetele. Subjektiivne koosseis. H.R pani teo toime kavatsetult (KarS § 16 lg 2). Juriidilise isiku vastutus. Karistusseadustiku (KarS) § 14 lg 1 (teo toimepanemise ajal kehtinud redaktsioon, RT I, 06.05.2022,27, jõustumise kp 01.11.2022) sätestab, et juriidiline isik vastutab seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mis on toime pandud tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja poolt juriidilise isiku huvides. Käesolevas asjas on leidnud tõendamist, et nõusoleku andmise korra rikkumine on toime pandud SA Viljandi Haigla juhtivtöötaja H.R poolt. Nõusoleku andmise korra rikkumine on toime pandud SA Viljandi Haigla huvides, kuna tegu on toime pandud SA Viljandi Haigla majandustegevuse raames ning kadunud ravimi võtja tuvastamine seondus SA Viljandi Haigla juriidilise kohustusega pidada narkootiliste ja psühhotroopsete ainete arvestust (NPAS § 6 lg 1) ning kõrvaldada töölt töötaja, kes viibib tööl psühhotroopse aine mõju all (TTOS § 13 lg 1 p 15). Samuti juriidilise isiku maine säilitamisega, tema sooviga maandada töökollektiivis pingeid ja ka rahalise kokkuhoiuga. Seega on H.R koosseisupärane tegu KarS § 14 lg 1 alusel omistatav SA Viljandi Haiglale ning SA Viljandi Haigla kuulub vastutusele võtmisele IKS § 65 lg 2 alusel. Rikutud õigusnormid: IKÜM artikkel 5 lg 1 p a, artikkel 6 lg 1 p a, artikkel 7 lg-d 1-3, artikkel 9 lg 2 p a. Väärteo kvalifikatsioon: Isikuandmete kaitse seadus § 65 lg
9. 1.
10. 08.05.2024 esitas menetlusalune isik SA Viljandi Haigla väärteoprotokollile vastulause, milles selgitas, et väärteomenetlus tuleb lõpetada väärteotunnuste puudumise tõttu järgnevatel põhjustel: 1) Andmekaitse Inspektsioon on jätnud kogumata ja hindamata menetlusaluse isiku tegevust õigustavad asjaolud; 2) Andmekaitse Inspektsioon on ebaõigesti leidnud, et süüteomenetluses on menetlusalusel isikul kohustus oma süütust tõendada; 3) Andmekaitse Inspektsioon on materiaalõigust valesti kohaldanud; 4) Väärteoasjas kogutud tõendid ei tõenda väärteo toimepanemist ega väärteoprotokollist esitatud väiteid; 5) Andmekaitse Inspektsioon on väärteoprotokollis tuginenud tõenditele, mis on menetlusaluse isiku süü tuvastamiseks lubamatud; 6) Andmekaitse Inspektsioon ei ole tuvastanud menetlusaluse isiku derivatiivset vastutust; 7) Alternatiivselt tegutses menetlusalune isik koosseisueksimuses või keelueksimuses. Alternatiivselt taotles menetlusalune isik väärteomenetluse lõpetamist

§ 30lg 1 p 1 alusel.

1.

1. Andmekaitse Inspektsiooni 23.05.2024.a. väärteootsusega üldmenetluses karistati Sihtasutust Viljandi Haigla IKS § 65 lg 2 järgi rahatrahviga 40 000 eurot. 1.
2. Menetlusalune isik SA Viljandi Haigla esitas 07.06.2024.a. kaebuse kohtuvälise menetleja 23.05.2024.a. väärteootsusele, milles vaidlustab kohtuvälise menetleja otsuse tervikuna. SA Viljandi Haigla kaebuses taotletakse: 1) väärteomenetluse lõpetamist SA Viljandi Haigla suhtes väärteo tunnuste puudumise tõttu

§ 29

lg 1 p 1 alusel; 2) alternatiivselt väärteomenetluse lõpetamist SA Viljandi Haigla suhtes otstarbekuse kaalutlusel

§ 30lg 1 p 1 alusel; 4 3) menetluskulude jätmist Eesti Vabariigi kanda.

Kaebuses on leitud, et menetlusalusele isikule esitatud väärteoetteheide ei ole tõendatud, Andmekaitse Inspektsioon on ebaõigesti materiaalõigust kohaldanud ning väärteo otsuses asjaolusid ebaõigesti tuvastanud, menetlusaluse isiku derivatiivne vastutus on tuvastamata. Alternatiivselt taotleti: menetlusaluse isiku süü ei ole suur ning asjas puudub avalik menetlushuvi, mistõttu väärteomenetlus lõpetada

§ 30lg 1 p 1 alusel või vähendada isikule mõistetud karistuse suurust.

1.

1. Andmekaitse Inspektsioon esitas 12.07.2024.a. kirjaliku vastuse SA Viljandi Haigla kaebusele, milles palub jätta Andmekaitse Inspektsiooni otsus muutmata ja SA Viljandi Haigla kaebus rahuldamata. 1.
2. Tartu Maakohtu 30.07.2024.a. määrusega jäeti

§ 26

lg 2 alusel läbi vaatamata SA Viljandi Haigla kaebuses esitatud taotlus väärteoasja menetlusest kohtuvälise menetleja ametniku K. K taandamiseks. 1.

1. SA Viljandi Haigla kaitsja taotlusel kuulutas kohus 06.11.2024.a. kohtuistungi kinniseks kohtuistungil ülekuulatavate tunnistajate eraelu kaitseks.
2. Kohtu põhjendused 2.
3. KarS § 2 lg 2 sätestab, et karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi.

§ 123

lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

§ 87

sätestab väärteo arutamise piirid, mille kohaselt kohus arutab väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Tutvunud esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukohaga esitatud kaebusele, kuulanud ära poolte seisukohad ning uurinud kohtuistungil asjas esitatud isikulisi ja dokumentaalseid tõendeid ja hinnanud neid kogumis oma siseveendumuse kohaselt, kohus leiab, et SA Viljandi Haigla kaebus tuleb rahuldada ja Andmekaitse Inspektsiooni 23.05.2024 otsus väärteoasjas nr 951023000004 tühistada täies ulatuses ning väärteomenetlus

§ 29

lg 1 p 1 alusel lõpetada, kuna menetlusaluse isiku teos puuduvad väärteo tunnused. Alljärgnevalt käsitleb kohus SA Viljandi Haigla kaebuses, Andmekaitse Inspektsiooni kirjalikus vastuses ning poolte kohtuistungil esitatud asjaolusid, seisukohti ja taotlusi. 2.

1. Esmalt hindab kohus SA Viljandi Haigla kaebuses esitatud väiteid menetlusnormide rikkumise kohta kohtuvälise menetleja poolt. 2.2.
2. Kaebuses on leitud, et Andmekaitse Inspektsioon (AKI) on väärteootsuses ulatuslikult väärteoprotokolli piiridest väljunud, kuna väärteoprotokolli väärteootsusega võrreldes ilmneb, et Andmekaitse Inspektsioon on väärteootsuses faktilisi asjaolusid väärteoprotokolliga võrreldes täiendanud. Andmekaitse Inspektsioon on eelmärgitud väites asunud seisukohale, et kaebaja leiab ekslikult, et väärteoprotokolli oleks tulnud kanda eranditult kõik faktilised asjaolud, mida kajastati väärteootsuses. 5 Kohus märgib, et

§ 87

kohaselt väärteoasja arutatakse ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses, seega kohus ei saa väljuda väärteoprotokollis sisalduva väärteokirjelduse piiridest.

§ 69

lg 2 p 1 kohaselt väärteoprotokolli põhiosas märgitakse väärteo lühike kirjeldus ning teo toimepanemise aeg ja koht. Väärteo lühike kirjeldus ehk teokirjeldus peab kajastama kõiki neid faktilisi asjaolusid, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks. Üksnes teo kirjeldamise ehk asetleidnud asjaolude väljatoomise abil saab hinnata, kas on alust kõnelda väärteo toimepanemisest. Kui väärteoprotokollis olev teokirjeldus on puudulik, on rikutud menetlusaluse isiku

§ 19

lg 1 p-st 1 tulenevat õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes arutatakse, s.o teada tema vastu esitatud süüdistuse sisu (RKKK nr 3-1-1-119-12, p 6).

§ 69

lg 2 p 1 mõtte kohaselt on väärteoprotokolli teokirjelduses vaja nimetada isikule süüksarvatava süüteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Samas ei pea ega saagi väärteoprotokoll sisaldada asjaolusid, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Väärteoprotokollis kirjeldatu on hüpotees, mille tõestamine või ümberlükkamine on järgneva menetluse ülesanne. Väärteoprotokolli teokirjelduses ei ole asjakohane viidata tõenditele, veel vähem nende sisu refereerida ja analüüsida. Faktilised asjaolud, millest lähtuvalt kohtuväline menetleja menetlusalusele isikule väärteo toimepanemist ette heidab, peavad väärteoprotokollis kajastuma kohtuvälise menetleja väidetena, mitte aga tunnistaja ütluste või mõne muu tõendi refereeringuna (RKKK nr 3-1-1-23-15, p 47). Käsiloleva väärteoasja väärteoprotokollis ei ole eelmärgitud nõudeid kohtu hinnangul rikutud. Väärteoprotokollis on kirjeldatud kõik asetleidnud asjaolud ja sellest nähtub, milles menetlusalust isikut süüdistatakse, s.t millist tegu Andmekaitse Inspektsioon SA-le Viljandi Haigla ette heidab. Väärteoprotokolli kohaselt heidetakse menetlusalusele isikule SA-le Viljandi Haigla ette IKS § 65 lg-s 2 nimetatud väärteo toimepanemist s.o IKÜM artiklites 5-7 ja 9 sätestatud andmesubjekti nõusoleku andmise korra rikkumist.

§ 74

lg 1 p 6 kohaselt märgitakse kohtuvälise menetleja otsuses väärteo lühikirjeldus. Kaebuse p-s 17 on viidatud üksikutele lausetele kaevatavas otsuses, milliseid väärteoprotokolli lühikirjelduses ei ole kajastatud, kuid samas puudub kaebuses põhjendus, kuidas on kaevatava otsusega muudetud menetlusaluse isiku vastu esitatud süüdistuse sisu. Kuna kaevatava otsusega ei ole muudetud väärteoprotokolli süüteokoosseisu faktilisi asjaolusid, siis tuleks käsitleda kaevatavas väärteootsuses väärteo lühikirjeldust kajastavaid lauseid, millised väärteoprotokollis ei sisaldu, samuti viiteid tõenditele s.h tunnistajate ütlustele ja kirjalikele tõenditele, tõendite analüüsi ja refereerimisena väärteootsuses. Kohtu hinnangul, ei ole antud juhul tegemist väärteomenetluse rikkumisega. 2.2.2. Kaebuses on leitud, et Andmekaitse Inspektsioon on tõendite kogumisega rikkunud menetlusnorme, mistõttu on väärteoprotokollis nimetatud tõendite näol tegemist lubamatute tõenditega. 1) Kaebaja leiab, et tõendite kogumisega on põhiõigusi oluliselt rikutud ja tunnistajate ütlused on tõenditena lubamatud, kuna tunnistajatele ei ole kohtueelses menetluses esitatud väärteo lühikirjeldust. Kohus eelmärgituga ei nõustu.

§ 2

kohaselt kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. Nii

-st kui ka KrMS-st ei tulene kohustust tunnistaja ülekuulamisel esitada talle väärteo lühikirjeldust.

§ 19

lg 1 p 1 sätestab üksnes menetlusalusele isikule õiguse teada, millist väärteoasja tema suhtes 6 menetletakse. Antud juhul kohus leiab, et tunnistajate põhiõigusi ei ole rikutud. Seega ei ole kohtuväline menetleja tõendite kogumise korda rikkunud. 2) Kaebaja leiab, et menetlusaluse isiku vastused: 12.09.2023.a. nr 2-4/395-8 ja 22.02.2024.a. nr 2-4/395-9 koos lisadega ning 26.02.2024 ja 27.02.2024 vastust täpsustavad e-kirjad koos manustega on tõendina lubamatud. Kohus märgib, et Andmekaitse Inspektsioon tegi 07.09.2023 väärteomenetluses SA-le Viljandi Haigla järelepärimise (VT, tl 36-37) viidates

§ 31

lg 2, mille kohaselt on kohtuvälisel menetlejal ja kohtul õigus nõuda füüsiliselt ja juriidiliselt isikult väärteoasja lahendamiseks vajaliku dokumendi, eseme või muu objekti esitamist. SA Viljandi Haigla esitas 12.09.2023 vastuse nr 2-4/395-8 koos lisadega. (Lisa 1 - Äriregistri väljavõte; Lisa 2 – SA Viljandi Haigla juhatuse 13.09.2021 otsus nr 157; Lisa 3 – SA Viljandi Haigla töökorralduse reeglid; Lisa 4 – SA Viljandi Haigla töötajate isikuandmete töötlemise põhimõtted; Lisa 5 - SA Viljandi Haigla isikuandmete töötlemise põhimõtted; Lisa 6 - SA Viljandi Haigla isikuandmetega seotud rikkumisest teavitamise juhend; Lisa 7 - H.R tööleping koos lisadega). Kohus märgib, et antud juhul tuleb silmas pidada asjaolu, et 07.09.2023.a. järelepärimise esitamisel ei olnud SA-le Viljandi Haigla veel väärteo etteheidet esitatud ja teda ei olnud menetlusaluse isikuna ülekuulatud, seega ei olnud talle menetlusaluse isiku õigusi ja kohustusi

§ 19järgi selgitatud.

07.09.2023.a. kirjas anti teada, et teavet ja dokumentide esitamist küsitakse haiglalt seoses asjaoluga, et SA Viljandi Haigla õendusjuht võttis ravimi kadumise lahendamise juhtumi lahendamise eesmärgil töötajatelt uriiniproovid ning töötles seeläbi töötajate terviseandmeid ilma õigusliku aluseta. Seega antud tuleb teabe ja dokumentide küsimist kirja teel lugeda menetlustoiminguks ning sellisel juhul oleks tulnud SA-le Viljandi Haigla kui menetlustoimingust puudutatud isikule eelnevalt õigusi ja kohustusi selgitada. Riigikohtu otsuses nr 1-20-1208/172, p 51 on selgitatud, et enese mittesüüstamise privileeg ei ole absoluutne. Nii näiteks on EIK märkinud, et kõnealune privileeg ei kohaldu sellise materjali osas, mis eksisteerib, sõltumata isiku tahtest. Eeltoodust tulenevalt ei kohaldu menetlusaluselt isikult SA-lt Viljandi Haigla tema valduses olevate dokumentide küsimisel enese mittesüüstamise privileeg, kuna need dokumendid olid olemas sõltumata tema tahtest s.o antud juhul tema juhatuse liikmete tahtest. Käsilolevas väärteoasjas kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et

§ 31lg 2 sätet saab kohaldada ka menetlusalusele isikule.

Väärteomenetluses on menetlejal võimalik valida, kas küsida menetlusaluselt isikult dokumente ülekuulamise käigus, saada dokumente läbiotsimise teel või muu uurimistoimingu käigus näiteks esitada nõue

§ 31lg 2 järgi kirja või määrusena.

Riigikohus on selgitanud, et tõendi lubatavuse hindamisel tuleb arvestada sellega, et mitte igasugune tõendite kogumise korra rikkumine ei too kaasa tõendi kuulutamist lubamatuks. Tõend on lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ning seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi rikutud ei oleks. Erinevate tõendite puhul võib samasuguse rikkumise mõju olla erinev. Seega tuleb iga tõendi puhul eraldi hindama, kas see on lubamatu või mitte. Kui isikule on jäetud esimese menetlustoimingu tegemisel tutvustamata

§-s 19 sätestatud õigused, tuleb hinnata seda, kas ja kuivõrd see rikkumine tõendi saamist mõjutas (RKKKo nr 3-1-1-19-05, p 7.3.-7.4; nr 3-1-1-33-06, p 6). Kohus märgib, et SA Viljandi Haigla 12.09.2023 vastus sisaldab menetlusaluse isiku ütlusi.

§ 31lg 1 kohaselt tõendamisel ja tõendite kohumisel järgitakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid. Kr

MS § 15 lg 1 kohaselt maakohtu lahend võib tugineda vaid 7 tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning on protokollitud. Kuna menetlusalune isik kuulati üle kohtuistungil, siis puudub kohtul alus tugineda menetlusaluse isiku (SA Viljandi Haigla) poolt tema seadusliku esindaja kaudu kohtuvälisele menetleja antud kirjalikele selgitustele. Küll aga peab kohus käsilolevas väärteoasjas lubatavateks tõenditeks SA Viljandi Haigla kirjadele lisatud tõendeid (lisad 1-7), mis olid olemas sõltumata menetlusaluse isiku tahtest. Samas tuleb arvestada, et lisa 1 (äriregistri väljavõte) ja lisa 5 (haigla isikuandmete töötlemise põhimõtted on avalikult kättesaadavad (vastavalt äriregistris ja haigla kodulehel – https://vmh.ee/isikuandmete-tootlemiseuldpohimotte). Lisale 3 ei ole kohtuväline väärteootsuses tuginenud. Lisa 4, lisa 6 ja lisa 7 puhul ei saa väita, et tegemist menetlusalust isikut süüstavate tõenditega. Andmekaitse Inspektsioon tegi 16.02.2024 SA-le Viljandi Haigla dokumentide esitamist kohustava määruse

§ 31lg 2 alusel (VT, tl 126-127).

SA Viljandi Haigla vastus 22.02.2024.a. nr 2-4/395-9 koos lisadega ning 26.02.2024 ja 27.02.2024 vastust täpsustavad ekirjad on saadud pärast seda, kui SA Viljandi Haigla seaduslikule esindajale on 23.11.2023 selgitatud

§ 19järgi õigusi ja kohustusi ja ta on menetlusaluse isikuna ülekuulatud.

Seega eelmärgitud vastuse lisad tuleb lugeda lubatavateks tõenditeks, s.h Viljandi Haigla ekirjad (VT tl 131-133), ühtne voodifond, vastutav õde õendusjuhid – ametijuhendid (VT, tl 135-137p). 2.2.3. Kaebuses on leitud, et Andmekaitse Inspektsiooni 03.01.2024 tõendite ülevõtmise määrusega väärteoasja ülevõetud andmed on tõenditena lubamatud, kuna Andmekaitse Inspektsioon on väärteomenetlusega paralleelselt menetlenud ka haldusmenetlust.

§ 58lg 1 kohaselt alustatakse väärteomenetlust esimese menetlustoiminguga.

Väärteoasja materjalidest nähtub, et 08.06.2023.a. on käsiloleva väärteoasja kohtueelses menetluses saadetud kutsed tunnistajatele. Seega on väärteomenetlust alustatud eelmärgitud kuupäevast. Väärteomenetlusele eelnes isikuandmete kaitse asjas haldusmenetlus, kui riikliku järelevalve raames esitas Andmekaitse Inspektsioon 08.02.2023, 10.03.2023 ja 27.03.2023 kirjalikud järelepärimised teabe ja tõendite saamiseks SA Viljandi Haiglalt ja SA Viljandi Haigla vastused järelpärimistele 21.02.2023 nr 2-4/395-1, 17.03.2023 nr 2-4/395-4, nr 14.04.2023 nr 2-4/395-6. Andmekaitse Inspektsiooni kirjalikust vastusest kohtule 12.07.2024 nähtub, et kui järelevalvemenetluse käigus ilmnesid IKS § 65 lg 2 nimetatud väärteo tunnused, alustas Andmekaitse Inspektsioon väärteomenetluse. Seega haldusasja ja väärteoasja ei menetletud paralleelselt, vaid järelevalvemenetlus läks üle väärteomenetluseks, s.t et pärast väärteomenetluse alustamist samas asjas haldusmenetluse (s.o järelevalvemenetluse) toiminguid ei tehtud. Menetlusaluse isiku SA Viljandi Haigla seadusliku esindaja Priit Tampere ülekuulamise protokollist 23.11.2023 (VT, tl 94-95p) nähtub, et talle on selgitatud menetlusaluse isiku õigusi ja kohustusi väärteomenetluses, m.h õigust keelduda ütluste andmisest ning teada, et tema ütlusi võidakse kasutada tema vastu (

§ 2, Kr

MS § 75 lg 2). Kuna menetlusaluse isiku seaduslikule esindajale on õigusi selgitatud ja ta on andnud loa järelevalvemenetluses kogutud dokumentide kasutamiseks väärteomenetluses, siis kohus peab lubatavateks tõenditeks haldusmenetluse käigus menetlusaluse isiku kirjadele lisatud kirjalikke tõendeid, mitte aga kirjades antud selgitusi, kuna menetlusaluse isiku juhatuse liige kuulati üle kohtuistungil. Seega kohus peab lubatavateks tõenditeks: Narkootiliste ja psühhotroopsete ravimite käitlemise juhend Viljandi haigla osakondades ja meditsiinilistes teenistustes, Uriiniproovide tulemused 23.01.2023, Uriiniproovide tulemused 24.01.2023; koopia KÕK õendusjuhi H.R 01.02.2023 postituse kuvatõmmisest; KÕK õendusjuhi H.R 23.01.2023 e-kiri 8 töötajatele;

1. ja 24.01.2023 läbi viidud uriiniproovide registreerimislehe koopia (VT, tl 112116; tl 119-121). Nimetatud tõendid olid olemas sõltumata menetlusaluse isiku tahtest. 2.
2. Järgnevalt käsitleb kohus SA Viljandi Haigla kaebuses ning kohtuvälise menetleja kirjalikes seisukohtades esitatud taotlusi Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks. 2.3.
3. Kaebaja leiab, et menetlusalusel isikul ei lasu tõendamiskoormist, viidates Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile (EL) 2016/343,
4. märts 2016, millega tugevdatakse süütuse presumptsiooni teatavaid aspekte ja õigust viibida kriminaalmenetluses kohtulikul arutelul (direktiiv 206/343) artikkel 6 lg 1 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et menetlusaluse isiku süü tõendamise kohustus lasub kohtuvälisel menetlejal. Direktiivi 2016/343 artikkel 6 lg 2 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et mis tahes kahtlust süüküsimuses tõlgendatakse menetlusaluse isiku kasuks, sealhulgas juhul, kui kohus hindab, kas asjaomane isik tuleks õigeks mõista. Ka KrMS § 7 lg 2 ja

§ 2kohaselt ei ole keegi kohustatud süüteomenetluses oma süütust tõendama ning Kr

MS § 7 lg 3 ja

§ 2

kohaselt süüteomenetluses kõrvaldamata kahtlus menetlusaluse isiku süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Andmekaitse Inspektsioon tugineb kaevatavas väärteootsuses ja selle aluseks olevas väärteoprotokollis Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679,

1. aprill 2016, füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (IKÜM) artikkel 7 lg-s 1 sätestatud isikuandmete vastutava töötleja kohustusele tõendada, et andmesubjekt on nõustunud oma isikuandmete töötlemisega. Kaebaja leiab, et IKÜM art 7 lg 1 ei ole käsitatav karistusõigusliku normina ega muuda süüteomenetluses kohtuvälisel menetlejal lasuvat tõendamiskoormist. Seega ei muuda eelnimetatud säte kohtuvälise menetleja kohustus tõendada väljaspool põhjendatud kahtlusi koosseisupärase, õigusvastase ja süülise väärteo toimepanemist. Juhul kui kohus peaks leidma, et IKÜM art 7 lg 1 on karistusõiguslik norm, taotleb kaebaja Euroopa Liidu Kohtult eelotsuse küsimust eelnimetatud õigusnormi tõlgendamiseks järgnevalt: „Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679,
2. aprill 2016, füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta, artikli 7 lõiget 1 tuleb koostoimes Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2016/343,
3. märts 2016, millega tugevdatakse süütuse presumptsiooni teatavaid aspekte ja õigust viibida kriminaalmenetluses kohtulikul arutelul, artikkel 6 lõikega 1 tõlgendada nii, et eelnimetatud määruse rikkumiste suhtes lasub süü tõendamisel andmesubjekti nõusoleku puudumise tõendamise kohustus süüdistajal?“. Kohus märgib SA Viljandi Haigla kaebuse eelmärgitud taotluse puhul järgmist. Kaebuses viidatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2016/343,
4. märts 2016 direktiivi artikkel 2 (Kohaldamisala) reguleerib, et käesolevat direktiivi kohaldatakse kriminaalmenetluses kahtlustatavale või süüdistatavale füüsilisele isikule. Viidatud direktiivi põhjenduspunkti 14 ütleb, et käesolevat direktiivi ei tuleks kohaldada juriidilistele isikutele, samas on Andmekaitse Inspektsioon käsilolevas väärteoasjas väärteoetteheite esitanud ja kohaldanud karistust rahatrahvi näol justnimelt juriidilisele isikule SA-le Viljandi Haigla IKS § 65 lg 2 järgi. Seega ei ole kaebaja väide põhjendatud ning viidatud direktiivi s.o Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2016/343,
5. märts 2016 direktiivi ja selle artikkel 6 lg 2 kohaldamiseks käesolevas väärteoasjas puudub alus. Seega kaebuses toodud asjaoludel puudub vajadus Euroopa Liidu Kohtult eelotsuse küsimiseks. 9 2.3.
6. Andmekaitse Inspektsioon (AKI) on esitanud taotluse - juhul, kui kohus peaks leidma, et IKÜM-ist tulenev kaasaaitamiskohustus ei kitsenda juriidilise isiku enese mittesüüstamise privileegi järelevalvemenetluses ja/või väärteomenetluses või enese mittesüüstamise privileegi olemus ja ulatus jääb isikuandmete kaitse asjades ebaselgeks, küsida Euroopa Kohtult eelotsus IKÜM-st tuleneva kaasaaitamiskohustuse tõlgendamiseks. AKI hinnangul on kohased küsimused eelotsuse taotluses järgnevad: a. „Kas isikuandmete kaitse üldmääruse artiklist 31 ja artikli 58 lõike 1 punktist e tulenev kaasaaitamiskohustus, on olemuselt samasisuline Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/1 artiklist 8 tuleneva kaasaaitamiskohustusega?“ b. „Kas isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 83 lõigetes 4 kuni 6 nimetatud rikkumiste menetlemisele, arvestades määruse põhjenduspunkti 151, kehtib Eestis artiklist 31 ja artikli 58 lõike 1 punktist e tulenev kaasaaitamiskohustus juriidiliste isikute puhul lisaks haldusmenetlusele ka väärteomenetluses?“ Kohus leiab, et IKÜM-st tulenev kaasaaitamiskohustus kehtib Eestis juriidiliste isikute puhul nii järelevalvemenetluses kui ka väärteomenetluses. Kohus leiab, et siseriiklikud väärteomenetlust reguleerivad õigusnormid (koosmõjus

§ 2, § 19 lg 1 p 4 ja Kr

MS § 34 lg 1 ja § 75 lg 2) on vastuolus otsekohalduva IKÜM-i art 31 ja art 58 lg 1 p-dega a ja e ulatuses, milles need võimaldavad juriidilisest isikust menetlusalusel isikul jätta väärteomenetluses IKÜM-is sätestatud kaasaaitamiskohustus täitmata ning siseriiklikud normid tuleb jätta selles ulatuses kohaldamata. Eeltoodust tulenevalt ei ole vajalik kohtul käsilolevas väärteoasjas eelotsuse küsimiseks Euroopa Kohtule taotlust esitada, kuna Euroopa Liidu õigus on piisavalt selge. Euroopa Liidu toimimise lepingu ELTL artikli 288 teine lõik näeb ette, et liidu määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides (EK suurkoda 05.12.2023 C807/21). IKÜM-i artikkel 31 sätestab, et vastutav töötleja ja volitatud töötleja ning asjakohasel juhul vastutava töötleja või volitatud töötleja esindaja teeb oma ülesande täitmise käigus taotluse korral koostööd järelevalveasutusega. IKÜM-i artikkel 58 lg 1 p-i a kohaselt on järelevalveasutusel uurimisvolituseks anda korraldus, et vastutav töötleja või volitatud töötleja või vajaduse korral vastutava töötleja või volitatud töötleja esindaja annab teavet, mis on vajalik tema ülesannete täitmiseks. IKÜM-i artikkel 58 lg 1 p-i e kohaselt on järelevalveasutusel uurimisvolituseks saada vastutavalt töötlejalt ja volitatud töötlejalt juurdepääs kõikidele isikuandmetele ja kogu teabele, mis on vajalik tema ülesannete täitmiseks. 2.3.

1. Andmekaitse Inspektsioon (AKI) taotleb eelotsuse küsimist juhul, kui kohus peaks leidma, et KarS § 81 lg-t 3 on võimalik käesolevas asjas kohaldada või selle kohaldamine jääb ebaselgeks sõltumata sellest, kas mõnes muus küsimuses kohus eelotsust küsib. Andmekaitse Inspektsioon taotleb maakohtult Euroopa Kohtult eelotsuse küsimist IKÜM art 83 ja KarS § 81 lg 3 omavaheliseks tõlgendamiseks. AKI hinnangul on kohane küsimus eelotsuse taotluses järgnev: a. „ Kas isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 83 lõikeid 1-6 koosmõjus põhjenduspunktiga 151 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisese õiguse normid, mis täiendavad artikli 83 lõikes 1-6 sätestatud sisulisi tingimusi ajalise piiranguga (väärteo aegumisega) ja piiravad seetõttu artikli 83 lõigetes 4-6 nimetatud rikkumiste eest trahvide kohaldamist?“ b. „Juhul kui vastus eelmisele küsimusele on eitav, siis kas isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 83 lõikeid 1-6 koosmõjus põhjenduspunktidega 11, 129 ja 151 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisese õiguse normid ulatuses, milles need ei võimalda väärteomenetluses Euroopa Kohtult eelotsuse taotlemisel katkestada või peatada väärteo aegumistähtaega Euroopa Kohtus eelotsuse menetlemise ajaks (s.o vastava taotluse esitamisest kuni eelotsuse tegemiseni)?“ 10 Kohus märgib, et vastavalt IKÜM-i põhjenduspunkti 151 kohaselt Eestis määrab trahvi järelevalveasutus väärteomenetluse raames tingimusel, et eeskirjade sellisel kohaldamisel nimetatud liikmesriikides on samaväärne toime nagu järelevalveasutuste määratud trahvidel. Sellega on Eesti Vabariigile antud õigus andmekaitse valdkonnas menetlusnormide kehtestamine. Väärteo aegumine on menetlusõiguslike tagajärgedega õigusinstituut. Kuivõrd IKÜM-i rikkumised on väärteod, siis lähtekohana laienevad nende eest karistamisele KarS-i üldosa sätted (KarS § 1 lg 1 ja § 3 lg 2 koostoimes) (vt. RKKKo nr 4-23-742, p 17). Õiguskirjanduses on selgitatud süüteo aegumist järgnevalt (vt. Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne (
2. vlj), lk 321, komm. 1). KarS § 81 sätestab süüteo aegumise kui materiaalõiguses sätestatud, kuid praktikas õiguslikult menetlusõiguslike tagajärgedega õigusinstituudi. Aegumine põhineb materiaalõiguslikul arusaamal toimepanija karistamise vajaduse äralangemisest teo karistusväärsuse säilimise taustal, kuid sellel ei ole materiaalõiguslikke tagajärgi, vaid on üksnes menetlustakistus. Lõigetes 1-3 sätestatud aegumistähtaegade möödumisel säilib küll süüteo karistamisväärsus, kuid kaob selle toime pannud karistamise tarvidus. Viimane on ajas pidevalt kulgev protsess, sest mida kauem pärast süüteo toimepanemist on isik seaduskuulekalt elanud seda vähem tuleb tema puhul karistuseesmärkide saavutamist taotleda. Eelnevast tulenevalt on aegumise alus materiaalõiguslik, kuid selle realiseerumine menetlusõiguslik: aegumistähtaja möödumine kujutab endast menetlustakistust, olles täpsemalt menetlust välistav asjaolu (KrMS § 199 lg 1 p 2;

§ 29lg 1 p 5).

Antud juhul puudub vähimgi kahtlus, et isikuandmete kaitse valdkonnas isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM) artikli 83 lõikeid 1-6 koosmõjus põhjenduspunktiga 151 on kooskõlas riigisisese õiguse normidega. Eeltoodust tulenevalt ei ole vajalik kohtul käsilolevas väärteoasjas eelotsuse küsimiseks Euroopa Kohtule taotlust esitada. Lisaks eeltoodule juhib kohus tähelepanu IKÜM-i artikkel 81 p-de 1-3 sätetele, mis käsitlevad kohtumenetluse peatamist. Viidatud sätete kohaselt on menetluse peatamine liikmesriigi kohtus võimalik vaid juhul, kui samasisuline menetlus toimub sama vastutava töötleja või volitatud töötleja töötlemistegevusega seoses (samaaegselt) ka teise liikmesriigi kohtus. Muid olukordi menetluse peatamiseks IKÜM-is ei ole reguleeritud. Seega ei peataks menetlust käsilolevas väärteoasjas eelotsuse küsimiseks Euroopa Kohtule taotluse esitamine, mis puudutab väärteoasja aegumistähtaja võimalikku katkemist või peatamist. Eeltoodud asjaoludel ei pea kohus Andmekaitse Inspektsiooni poolt kohtule esitatud taotlust põhjendatuks, kuna Euroopa Liidu õigus on piisavalt selge. Andmekaitse Inspektsioon on 30.10.2024.a. kohtule esitatud taotluse täpsustuses leidnud, et kohus peab võtma seisukoha kohtuotsuses ka selles, kas väärtegu on aegunud või aegub enne kohtuotsuse jõustumist. Kohus märgib, et väärteoprotokolli kohaselt pani SA Viljandi Haigla väärteo toime ajavahemikus 23.-24.01.2023.a. Teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 81 lg 3 kohaselt on väärtegu aegunud, kui selle lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud kaks aastat, kui seadus ei näe ette kolmeaastast aegumistähtaega. IKS 6. ptk-s sätestatud väärtegudele kohalduvat kolmeaastast aegumistähtaega ettenägev IKS § 73 lg 1 jõustus alles 01.11.2023. Asja materjalidest ei ilmne KarS § 81 lg-s 7 märgitud asjaolusid, mis oleks tinginud väärteo aegumise peatumise.

§ 29

lg 1 p 5 sätestab, et alustatud väärteomenetlus tuleb lõpetada, kui väärteo aegumistähtaeg on möödunud. Aegumine on väärteomenetluses absoluutne menetlustakistus, mis ei võimalda asja edasist menetlemist (vt RKKK 11.10.2016, 3-1-1-88-16, p 8; RKKK 20.06.2024, 4-23-742, p 10-11). Seega käsiloleva väärteoasja, mida kvalifitseeritakse IKS § 65 lg 2 järgi, kaheaastane aegumistähtaeg algas 24.01.2023. 11 Kohus märgib sedagi, et kohtul on kohustus tagada väärteoasja kiire lahendamine (

§ 2; Kr

MS § 151). Antud väärteoasjas esitasid SA Viljandi Haigla kaitsjad Tartu Maakohtule kaebuse Andmekaitse Inspektsiooni 23.05.2024.a. väärteootsusele 07.06.2024.a. Kohus on 14.06.2024.a. nõudekirjaga nõudnud

§ 116

järgi kohtuväliselt menetlejalt väärteotoimiku esitamist ning kirjalikku seisukohta kaebusele hiljemalt 15.07.2024 ning 30.07.2024.a. määrusega on kohus määranud väärteoasja läbivaatamise kohtuistungil 06.11.2024, 12.-14.11.2024, arvestades poolte ning kohtu koormatust teiste menetluses olevate süüteoasjadega (m.h ka üldmenetluses menetletavate kriminaalasjadega) ning kohtuniku korralist puhkust (05.-23.08.2024). Kohtu hinnangul ei ole käsiloleva väärteoasja kohtumenetluses olnud põhjendamatuid viivitusi. Samas jääb kohtule arusaamatuks see, et kohtuväline menetleja on koostanud käsilolevas väärteoasjas üldmenetluse otsuse alles 1 aasta ja 4 kuud pärast väidetavat väärteorikkumist. Seetõttu arvestades väärteokaebuse saamise kuupäeva (07.06.2024) on jäetud kohtu(te)le väärteoasja menetlemiseks kuni aegumise tähtaja saabumiseni aega ca 7,5 kuud. Kohtult saab eeldada väärteomenetluse läbiviimist enne aegumistähtaja saabumist ainult siis, kui talle on jäetud asja lahendamiseks mõistlik aeg. Riigikohus on otsuses nr 4-23-742, p 24 selgitanud, et kohustus väärteoasja ilma viivitusteta menetleda lasub siiski ka kohtuvälisel menetlejal. 2.

1. Alljärgnevalt hindab kohus seda, kas menetlusalune isik väärteoprotokollis kirjeldatud ajal ja kohas rikkus IKÜM artikkel 5 lg 1 p a, artikkel 6 lg 1 p a, artikkel 7 lg-d 1-3, artikkel 9 lg 2 p a nõudeid, milline tegu on kvalifitseeritav Isikuandmete kaitse seaduse § 65 lg 2 järgi. 2.4.
2. Väärteoprotokollist nähtuvalt heidetakse menetlusalusele isikule SA-le Viljandi Haigla kokkuvõtvalt ette seda, et seoses Viljandi Haiglas kaotsiläinud narkootilise ja psühhotroopse ravimi (Rivotril, 30 tbl) vargusjuhtumi lahendamisega ning osakonnasiseste pingete leevendamisega kogus Viljandi Haigla somaatilise ravi õenduskeskuse (KÕK) õendusjuht H.R 18-lt töötajalt (õdedelt ja hooldajatelt) uriiniproovid ja sai nende analüüside tulemused. Uriiniproovide kogumine toimus juhatuse eelneval heakskiidul. H.R selgitas vähemalt osadele töötajatele uriiniproovi kogumise eesmärki ning selle vabatahtlikkust, kuid jättis selgitamata, mis on keeldumise tagajärjed, mis ulatuses proov kogutakse (analüüsitavad ained) ning et proovi kogumisel on kaks eesmärki (vargusjuhtumi lahendamine ja osakonnasiseste pingete leevendamine). KÕK õendusjuht H.R kasutas proovide kogumisel õigusliku alusena IKÜM-i mõttes töötajate nõusolekut ning tegevus toimus töösuhte raames. Töötajatelt uriiniproovi võtmiseks võetud nõusolekud ei vastanud nõusoleku andmise korrale s.o töötajatelt võetud nõusolekud ei olnud teadlikud, konkreetsed, ühemõttelised ning nõusolekute andmist ei saa 16 töötaja puhul pidada ka vabatahtlikult antud nõusolekuteks. Eeltooduga rikkus H.R nõusoleku andmise korda, mistõttu ei vastanud andmetöötlus IKÜM-is toodud nõuetele. H.R pani teo toime kavatsetult. Töötajatelt uriiniproovi võtmiseks võetud nõusolekud ei vastanud nõusoleku andmise korrale. Nõusoleku andmise korra rikkumine on toime pandud SA Viljandi Haigla huvides, viimatinimetatu majandustegevuse raames ning kadunud ravimi võtja tuvastamine seondus SA Viljandi Haigla juriidilise kohustusega pidada narkootiliste ja psühhotroopsete ainete arvestust (NPALS § 6 lg 1) ning kõrvaldada töölt töötaja, kes viibib tööl psühhotroopse aine mõju all (TTOS § 13 lg 1 p 15). Samuti juriidilise isiku maine säilitamisega, tema sooviga maandada töökollektiivis pingeid ja ka rahalise kokkuhoiuga. 2.4.
3. Kohtumenetluse pooltel puudub üldjoontes vaidlus väärteoprotokollis kajastatud faktilistes asjaoludes. Esmalt selles, et
4. jaanuaril 2023.a. avastati SA Viljandi Haigla somaatilise ravi kliinikute õenduskeskuse (KÕK) statsionaarse ravi osakonnas ravimikapist eriarvestusele kuuluva narkootilise ja psühhotroopse ravimi (Rivotril 30 tbl) kaotsiminek ning KÕK õendusjuht H.R viis läbi SA Viljandi Haigla juhatuse suulisel heakskiidul õenduskeskuse statsionaarse ravi osakonna töötajatelt uriiniproovide kogumise, kasutades õigusliku alusena (IKÜM) mõttes töötajate nõusolekut ning tegevus toimus töösuhte raamides. 12 Kohtuistungil ülekuulatud menetlusaluse isiku SA Viljandi Haigla seaduslike esindajate – juhatuse liikmete Priit Tampere ja Mart Kulli ning menetlusaluse isiku H.R ja kohtuistungil ülekuulatud tunnistajate H.D , N.B, U.Q, X.Q , G.O , S.F-i, A.Y , ütlustega leidis tõendamist, et Viljandi Haigla somaatilise ravi kliinikute õenduskeskuse (KÕK) statsionaarse ravi osakonnas avastati eriarvestusele kuuluva narkootilise ja psühhotroopse ravimi Rivotril kaotsiminek. Ravimit hoiti ravimikapis, mille võti asus ravimiruumis ning kuhu pääsesid ligi nii õed kui ka hooldajad. Selleks, et selgitada välja, kes on kaotsiläinud narkootilise ja psühhotroopse ravimi võtnud isik, viidi osakonnas läbi uriiniproovide võtmine osakonna töötajatelt, kellel oli võimalik juurdepääs ravimikapis olevale ravimile, s.h õdedelt ja hooldajatelt. Proovide võtmiseks töötajatelt oli H.Rle eelnevalt antud Viljandi Haigla juhatuse liikmete poolt suuline nõusolek. Proovide andmisega ravimi kadumist ega ravimi puudujäägi põhjuseid ei lahendatud. Vaidlus puudub ka selles, et kuna IKÜM-i art 4 mõttes on isikuandmeteks igasugune teave füüsilise isiku („andmesubjekti“) kohta ning terviseandmeteks füüsilise isiku füüsilise ja vaimse tervisega seotud isikuandmed, siis on ka töötajate uriiniproovide analüüsi tulemused käsitatavad terviseandmetena, kuna need puudutavad konkreetse isiku füüsise kohta käivat teavet m.h ka infot ravimite tarbimise kohta. 2.4.
5. Kohtumenetluse pooltel on tekkinud vaidlus hinnangu andmises menetlusaluse isiku teole - kas H.R väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas rikkus uriiniproovide võtmisega töötajatelt kui andmesubjektidelt nõusoleku andmise korda ja kas andmetöötlus vastas IKÜM-is toodud nõuetele. Andmekaitse Inspektsioon leidis väärteoprotokollis ja kaevatavas otsuses, et täidetud ei olnud nõusoleku võtmise tingimused IKÜM-i artiklist 5-7 ja 9 järgi, kuna Viljandi Haigla töötajate (s.o andmesubjektide) nõusolekud ei olnud vabatahtlikud, teadlikud, konkreetsed ning ühemõttelised. 2.4.
6. Kohus leiab, et väärteoprotokollis kirjeldatud ajal ja kohas ei rikutud isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM) EL 2016/679 artiklites 5-7 ja 9 sätestatud andmesubjekti nõusoleku andmise korda. Vastavalt isikuandmete kaitse üldmääruse - IKÜM artikkel 4 p-le 1 on isikuandmed igasugune teave tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku („andmesubjekti“) kohta ning artikkel 4 p 15 kohaselt on terviseandmed füüsilise isiku füüsilise ja vaimse tervisega seotud isikuandmed, sealhulgas temale tervishoiuteenuse osutamist käsitlevad andmed, mis annavad teavet tema tervisliku seisundi kohta. Kahtlusteta annavad füüsilise isiku bioloogiliste vedelike s.h ka uriini proovide võtmine ja analüüs andmeid tema tervise kohta ja neid andmeid tuleks käsitada terviseandmetena s.o eriliiki isikuandmetena. IKÜM artikkel 4 p 11 määratleb mõistena andmesubjekti „nõusoleku“, mis on vabatahtlik, konkreetne, teadlik ja ühemõtteline tahteavaldus, millega andmesubjekt kas avalduse vormis või selge nõusolekut väljendava tegevusega nõustub tema kohta käivate isikuandmete töötlemisega. Igasugune isikuandmete töötlemine peab IKÜM artikkel 5 kohaselt vastama isikuandmete töötlemise põhimõtetele. IKÜM artikkel 5 lg 1 p a kohaselt isikuandmete töötlemisel tagatakse, et töötlemine on seaduslik, õiglane ja andmesubjektile läbipaistev. IKÜM artikkel 6 sätestab õigusliku aluse isikuandmete töötlemiseks. IKÜM artikkel 6 lg 1 p a kohaselt on isikuandmete töötlemine seaduslik m.h juhul, kui on täidetud tingimusena, et andmesubjekt on andnud nõusoleku töödelda oma isikuandmeid ühel või mitmel konkreetsel eesmärgil. Eriliiki isikuandmete s.h terviseandmete töötlemiseks on nõutav, et esineks üks IKÜM § 9 lõikes 2 13 toodud asjaoludest, m.h IKÜM § 9 lg 2 p a kohaselt on nõutav, et andmesubjekt on andnud selgesõnalise nõusoleku nende (s.o eriliiki) isikuandmete töötlemiseks ühel või mitmel konkreetsel eesmärgil. Andmesubjekti vabatahtlikku nõusolekut selgitab IKÜM pp
7. Vastavalt eelviidatud sättele, kui töödeldakse andmesubjekti nõusolekul, peaks vastutav töötleja suutma tõestada, et andmesubjekt on andnud isikuandmete töötlemise toiminguks oma nõusoleku. Eelkõige muid küsimusi käsitleva kirjaliku avalduse puhul tuleks kaitsemeetmega tagada, et andmesubjekt on teadlik nõusoleku andmisest ja nõusoleku andmise ulatusest. Kooskõlas nõukogu direktiiviga 93/13/EMÜ peaks vastutava töötleja poolt ette valmistatud nõusolekuavaldus olema arusaadav ja lihtsasti kättesaadav, selleks tuleks kasutada selget ja lihtsat keelt ning selles ei tohiks olla ebaõiglaseid tingimusi. Teadliku nõusoleku andmiseks peaks andmesubjekt olema teadlik vähemalt sellest, kes on vastutav töötleja ja milleks kavatsetakse isikuandmeid töödelda. Nõusolekut ei tohiks lugeda vabatahtlikult antuks, kui andmesubjektil pole tõelist või vaba valikuvõimalust või ta ei saa kahjulike tagajärgedeta nõusoleku andmisest keelduda. SA Viljandi Haigla juhatuse liikme Mart Kulli poolt 12.09.2023.a. Andmekaitse Inspektsioonile esitatud dokumendist „SA Viljandi Haigla töötajate isikuandmete töötlemise põhimõtted“ p-st 2.
8. tuleneb, et Viljandi Haigla töötleb töötajate isikuandmeid üksnes kindlaksmääratud eesmärkidel ja kehtiva õiguse alusel. Kehtiva õigusena on määratletud (kasutatud mõistetes) kõik kehtivad Euroopa Liidu õigusaktid ning kõik kehtivad Eesti Vabariigi õigusaktid, sealhulgas GDPR-i riigisisesed rakendusaktid. Viidatud dokumendi p-st 2.
9. tuleneb, et Viljandi Haigla võib töödelda töötajate isikuandmeid töölepingu sõlmimise ja täitmise eesmärgil ning p-st 2.
10. tuleneb, et töötaja vabatahtlikult antud ja selgelt piiritletud nõusoleku alusel võib Viljandi Haigla töödelda töötaja isikuandmeid ka mõnel muul eesmärgil. Sellise nõusoleku küsib Viljandi Haigla töötajalt iga kord eraldi ning töötajal on õigus nõusolek igal ajal tagasi võtta ning Viljandi Haigla lõpetab koheselt isikuandmete töötlemise, mis toimus selle nõusoleku alusel. Käsilolevas väärteoasjas on menetlusaluse isiku SA Viljandi Haigla juhatuse liikmete Priit Tampere ja Mart Kulli ning Viljandi Haigla õenduskeskuse juhi H.R ütlustega tõendamist leidnud, et haigla juhatust informeeris eriarvestusele kuuluva ravimi Rivotril kaotsiminekust Viljandi Haiglas õenduskeskuse juht H.R, kes andis juhatusele teada ka sellest, et haigla töötajad olid avaldanud soovi uriiniproovide andmiseks. Juhatus otsustas proovide võtmiseks anda nõusoleku, kuid tingimuseks seati, et proovide võtmine on konfidentsiaalne ja vabatahtlik ning prooviandjal on enne prooviandmist võimalik sellest keelduda. Proovide võtmise korraldusliku poolega tegeles õenduskeskuse juht H.R (KoTo, tl 96, tl 103p). Menetlusaluse isiku H.R ütlustest (KoTo, tl 103p-107p) nähtub, et isikuandmete töötlemine s.o antud juhul uriiniproovide andmine nende analüüsimise eesmärgil SA Viljandi Haigla töötajate s.h õdede ja hooldajate poolt oli vabatahtlik. H. R rääkis kohtuistungil, et prooviandmise võimalusest teatas ta töötajatele e-kirjaga. Väärteotoimiku tl 120 olevast menetlusaluse isiku H.R 23.01.2023 e-kirjast SA Viljandi Haigla 5A osakonna töötajatele nähtub, et ta teavitab töötajaid ravimi Rivotril kadumisest, osakonnasisesest uurimisest ja uriinianalüüside tegemisest ning sellest, et uriinianalüüside tegemine toimub konfidentsiaalselt (VT, tl 120). H.R ütlustega on tõendatud, et enne uriiniproovi andmist selgitas ta igale töötajale eraldi põhjalikult prooviandmise eesmärki ning proovi andmine toimus vabatahtlikkuse alusel, kellelegi survet ei avaldatud ning antud nõusolekust oli töötajal võimalik ka loobuda. Proovide andmine registreeriti vastaval registreerimislehel töötaja allkirjaga ja allkiri registreerimislehel kinnitab ka töötaja nõusolekut proovi andmiseks. See allkiri anti töötaja poolt enne proovi andmist ja pärast seda, kui H. oli töötajale andnud suulises vormis ülevaate prooviandmise eesmärgist ja tingimustest. H.R ütlustega haakuvad registreerimislehelt (VT, tl 121) nähtuvad asjaolud (proovi kood, töötaja nimi, amet, proovi andmise kinnitus, tarvitatavad ravimid, töötaja allkiri 14 ja kuupäev) ning lisaks eeltoodule tõendavad töötajate poolt proovide andmise vabatahtlikkust kõikide kohtuistungil antud tunnistajate ütlused alljärgnevalt. Tunnistaja H.D ütlustest (KoTo, tl 89-90) tuleneb, et initsiatiiv uriiniproovide andmiseks tuli töötajate poolt, kes antud osakonnas töötasid, kuna nad soovisid tõestada, et ei ole kadumaläinud ravimit võtnud. Lisaks on tunnistaja H.D rääkinud, et ta oli nõus proovi andma, keegi talle selleks mingit survet ei avaldanud ning talle selgitati, millisel eesmärgil seda uriiniproovi soovitakse. H.R teavitas töötajaid eelnevalt proovide võtmisest. Kes tahtis, tuli ja andis proovi ja kes ei tahtnud, see ei andnud. Oli ka töötajaid, kes ei andnud uriiniproovi. Tunnistaja kinnitas, et uriiniproovi andes tundis, et tal on valikuvabadus olemas ning andis allkirja selle kohta, et on nõus uriiniproovi andma ning ei tarvita mingeid ravimeid. Tunnistaja S.F-i ütlustest (KoTo, 97p-98p) nähtuvalt H.R selgitas, et on võimalus proovi anda ning miks seda on vaja ja see on vabatahtlik ehk siis on ka võimalus proovi andmisest keelduda. Tunnistaja S.F-i kinnitusel andis ta allkirja paberilehele, et on nõus uriiniproovi andma. Selgitus proovi andmise vajaduse kohta oli ammendav, toimus rahulikus õhkkonnas ning selgitati, et proov läheb laborisse, kus tehakse proovid kadunud ravimi tuvastamiseks. Kui ta oleks keeldunud proovi andmisest, siis ei oleks midagi juhtunud. Tunnistaja S.R ütlustest (KoTo, tl 88-89) nähtub, et talle selgitati põhjust, miks oli vaja anda uriiniproovi. Põhjuseks oli osakonnast ravimi Rivotril kadumine. Tunnistaja oli nõus uriiniproovi andma. Uriiniproovi andmise nõusoleku kohta andis ta allkirja, samuti kirjutas eraldi lahtrisse tarvitatavad ravimid, et ei oleks valepositiivset vastust. Sundust proovi anda ta ei tundnud, kuna tal ei olnud midagi karta. Tunnistaja N.B on rääkinud, et osakonnas kadus ära eriarvestusel olev ravim. Uriiniproovi andis tunnistaja vabatahtlikult ja keegi selleks teda ei sundinud. Sama ravimi jääke püüti leida proovist. H.R selgitas talle, et proovi andmisest võib ka keelduda (KoTo, tl 90p-91). Tunnistaja U.Q ütluste kohaselt andis ta uriiniproovi ravimi Rivotril kadumise tõttu. Eelnevalt selgitati, milleks seda vaja on, et ravimid on kadunud. Uriiniproovi andmine oli vabatahtlik, keegi ei sundinud teda proovi andma. Seda ohtu ei olnud, et ta oleks proovi mitteandmise korral pidanud töölt lahkuma. Kõigepealt H.R viisakalt küsis tunnistaja nõusolekut proovi andmiseks ja tunnistaja andis nõusoleku. Proovianalüüsist püüti leida Rivotrili jääke. Proovi andmisel andis allkirjalehele allkirja. Ta otsustas uriiniproovi anda ja sai sellest aru, et see läheb edasi laborisse ning Viljandi Haigla soovis sellest uriiniproovist tuvastada kadunud ravimi toimeaine jääke (KoTo, tl 91-91p). Tunnistaja X.Q ütluste kohaselt oli uriiniproovi andmise põhjuseks ravimi Rivotril kadumine osakonnast. Ta andis proovi vabatahtlikult, sundi ja hirmu proovi andmise tõttu ta ei tundnud. Talle oli selge, et Viljandi Haigla soovis kadunud ravimi toimeainet tuvastada proovidest. Proovi andmisest oli tunnistaja huvitatud, et tore oleks olnud teada, kes võttis ravimi. Sellega, kes uriiniproovi andmisest keeldus, ei juhtunud kahjulikke tagajärgi (KoTo, tl 95-95p). Tunnistaja G.O rääkis, et ta teab, et mingi ravim kadus ja ta kuulis kuskilt, et keegi pidi minema uriinianalüüsi tegema. Teda ei kutsutud uriiniproovi andma ja ta ise ei pidanud vajalikuks seda andma minna. Talle ei ole teada, et nendega, kes uriiniproovi ei andnud, oleks tööalaselt midagi halba juhtunud, kedagi oleks selle tõttu töölt vabastatud või muidu survestatud (KoTo, tl 97-97p). Tunnistaja A.Y ütlustest nähtub, et ta oli sõltumatu isik tunnistamaks, et kõik on õiguspärane ja kedagi ei sunnita millekski ja kellegagi ei käitutaks vastu tema tahet. H.R selgitas töötajatele enne uriiniproovide andmist, mis on juhtunud, et proovide andmine on vabatahtlik. Uriiniproovi andmise soov tuli töötajate poolt (KoTo, tl 98p-99). 15 Seega nii menetlusaluse isiku H.R kui ka kõikide eelpool nimetatud tunnistajate ütlustega kogumis on tõendatud, et SA Viljandi Haigla töötajate poolt antud nõusolek nende isikuandmete töötlemiseks - käeolevalt uriiniproovi andmiseks ja selle hilisemaks laboratoorseks analüüsiks oli vabatahtlik, mis tähendab, et neil oli vaba valikuvõimalus kas proovi anda või mitte anda ning nad olid teadlikud, et prooviandmisest keeldumisega ei järgne neile tööandja poolt mittemingisuguseid kahjulikke tagajärgi. Kohus ei tuvastanud kohtuvälise menetleja esindaja poolt kohtuvaidlustes viidatud asjaolu, et proovide andmisele minek toimus läbi meeskondliku surve. Kohtu hinnangul ei nähtu kohtuistungil uuritud tõenditest, et töötajaid oleks survestatud proovi andmiseks tööandja või kaastöötajate poolt. Nii nagu eelnevalt käsitatud isikulistest tõenditest ilmnes, siis proovi andmisele eelnes tööandja esindaja, antud juhul H.R ammendav selgitus prooviandmise eesmärgist, läbiviimise korrast ning prooviandmise valikuvabadusest, samuti prooviandmise nõusolekust keeldumiseks. H.R on oma ütlustes selgitanud, et ta veendus töötajatega vestluse käigus, et nad ei tuleks proove andma kolleegide survel ja proovide andmine töötajate poolt toimus rahulikus õhkkonnas ning ravimi võtmises kedagi otseselt ei süüdistatud. Iseenesest kinnitab valikuvabadust proovi anda v. mitte anda seegi tõik, et proovi ei andnud kõik osakonna töötajad. 28-st töötajast käis proovi andmas 18, mis on tõendatud H.R ütluste ja registreerimislehega (VT, tl 121). 2.4.
11. Kohtu hinnangul on antud juhul IKÜM-i pp-st 42 tulenev vastutatava töötleja tõendamiskohustus andmesubjekti poolt isikuandmete töötlemise toiminguks oma nõusoleku andmise kohta täidetud kogumis H.R ütlustega, registreerimislehega ning eelnevalt käsitatud tunnistajate ütlustega, s.h ka tunnistaja A.Y ütlustega. Kusjuures A.Y n.ö sõltumatu isikuna jälgis, et proovi andmisel osalenud SA Viljandi Haigla töötajatega ei käitutaks nende tahtevastaselt. Allkiri registreerimislehel andis haiglale kirjaliku kinnituse andmesubjekti nõusoleku kohta ning oluline on, et nõusolek võeti enne töötlemise algust (IKÜM art 7 lg 1, 2). Seda, et andmesubjekt on aktiivse tegevusega väljendanud oma nõusolekut tema kohta käivate isikuandmete töötlemiseks ja et andmesubjekti on arusaadaval ja lihtsasti kättesaadaval kujul ning selges ja lihtsas keeles enne teavitatud kõikidest töötlemisega seotud asjaoludest on tõendatav isiku aktiivse tegevusega oma nõusoleku väljendamisel (vt IKÜM art 4 p 11 ja Euroopa Kohtu otsused C-61/19 p 52; C-673/17 p 54). Seega tuleks antud juhul Viljandi Haigla töötajate aktiivse tegevusena oma nõusoleku väljendamisel nende kohta käivate isikuandmete töötlemiseks käsitada ka nende tegevust ehk siis uriiniproovi andmist. Sellele seisukohale on asunud ka kohtuväline menetleja kaevatavas otsuses. 2.4.
12. Kaevatavas otsuses on viidatud Euroopa Andmekaitsenõukogu suunistele 05/2020 p 21 ja on leitud, et nõusolek ei ole antud vabatahtlikult, kui selle on küsinud inimeselt temast kõrgemalseisev isik (ebavõrdne seisund seoses ametipositsiooniga). Kohus märgib, et Euroopa Andmekaitsenõukogu suunised ei välista töötajate vabatahtliku nõusoleku andmist andmete töötlemiseks tööandja/töötaja suhetes. Euroopa Andmekaitsenõukogu suuniste 05/2020 (vastu võetud
13. mail 2020) p-s 22 selgitatakse, et võib esineda olukordi, kus tööandjal on võimalik tõendada, et töötajate nõusolek on tegelikult antud vabatahtlikult. See on võimalik erandlikel asjaoludel, kui töötajatel ei ole mingeid negatiivseid tagajärgi, olenemata sellest, kas nad annavad nõusoleku või mitte. Kohus märgib, et tunnistajate ütlustega leidis tõendamist, et Viljandi Haigla töötajatele oli teada, et proovi andmisest keeldumise korral ei järgne neile mingeid negatiivseid tagajärgi. Seda kinnitab ka asjaolu, et proovi ei käinud andmas 10 töötajat. Antud väärteoasja arutamise käigus ei ole kohtule esitatud andmeid, et proovi andmata jätmise tõttu oleksid SA Viljandi Haigla töötajatele tekkinud negatiivsed tagajärjed. Ka proovi andnud töötajate ütlustest ei ilmnenud, et proov anti sunniviisiliselt või hirmust oma tööandja ees. Väärteoasja kohtuliku uurimise käigus on tõendamist leidnud see, et uriiniproovide andmise võimaldamine ja selle läbiviimne oli korraldatud Viljandi Haigla poolt vabatahtlikkuse nõuet silmas pidades. Menetlusaluse isiku, SA Viljandi Haigla juhatuse liikmete Priit Tampere ja Mart Kulli ütlustest nähtub, et ettepanek uriiniproovide andmiseks tuli töötajatelt ning sellest, kuulsid nad H.R kaudu, kes andis teada, et töötajad on tulnud tema juurde ettepanekuga testida 16 uriini kaotsiläinud ravimi toimeaine osas, et teada saada, kas töötajate hulgas on ravimi kadumisega seotud isikut. Töötajate poolset initsiatiivi proovi andmiseks kinnitavad lisaks P. Tampere, M. Kulli ja H. R ütlustele ka tunnistajate H.D, X.Q ja A.Y ütlused. Kohtu hinnangul ei ole tõendamist leidnud, et SA Viljandi Haigla oleks vähemalgi määral töötajatele survet avaldanud proovide andmise või andmata jätmise pärast. IKÜM-st tuleneb, et andmesubjekti nõusolek peab olema antud nii, et ei oleks kahtlust, kas see vastab kõikidele tingimustele üheaegselt (vabatahtlik, teadlik, konkreetne ja ühemõtteline). Kohus märgib, et lähtuvalt

§-st 87 arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Väärteoprotokolli lühikirjelduses on märgitud (lühikirjelduse II lõik), et proove anti

1. ja 24.01.2023 KÕK õendusjuhi kabinetis. Töötajad kutsuti ükshaaval KÕK õendusjuhi kabinetti, kus H.R selgitas vähemalt osadele töötajatele uriiniproovi kogumise eesmärki ning selle vabatahtlikkust, kuid jättis selgitamata, mis on keeldumise tagajärjed, mis ulatuses proov kogutakse (analüüsitavad ained) ning et proovi kogumisel on kaks eesmärki vargusjuhtumi lahendamine ja osakonnasiseste pingete leevendamine. Kohus leiab, et antud käsitletava väärteoasja kohtuliku uurimise tulemusena leidis tõendamist, et töötajatele on selgitatud nii uriiniproovi kogumise eesmärki, kui ka selle vabatahtlikkust. H.R ütlustest tulenes, et ta selgitas enne proovide andmist töötajatele põhjalikult proovide andmise eesmärki, milleks oli eelkõige kadunud ravimi võtnud isiku tuvastamine, et proovist määratakse bensodiasepiin. Sealjuures lähtus ta töötajate erialasest ettevalmistusest. Näiteks hooldajatele, kellel teadmised farmakoloogiast puuduvad, olid vestlused ravimi kohta pikemad, kui õdede puhul. Menetlusaluse isiku juhatuse liige Priit Tampere on rääkinud, et proovide kogumise eesmärgiks oli teada saada, kas töötajate hulgas on ravimi kadumisega seotud isikut, teiseks patsiendi ohutus, et probleem lahendada ning kolmandaks kollektiivis usaldusliku õhkkonna taastamine. Menetlusaluse isiku juhatuse liikme Mart Kulli ütlustest tulenes, et proovide kogumisega püüti likvideerida suurt ohtu kas mõnele töötajale või patsientidele. Ohu likvideerimine selliselt, et situatsioon ei korduks. Kohus leiab, et menetlusaluste isikute - SA Viljandi Haigla juhatuse liikmete ja H.R ütlustega on tõendatud, et uriiniproovide kogumise eesmärgiks oli tuvastada ravimi võtnud isik selleks, et leevendada osakonnasiseseid pingeid ja tagada patsiendiohutus. Et leida üles kadumaläinud tabletid ja vältida sellise juhtumi uuesti kordumist, kuna pinged ja usaldamatus kollektiivis mõjutavad tervishoiuteenuse osutamise kvaliteeti. Muid eesmärke ei olnud, mistõttu ei saa väita, et antud juhtumi puhul on võimlik eristada erinevaid isikuandmete töötlemise eesmärke. Isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM) EL 2016/679 pp 50 esimese lause kohaselt isikuandmete töötlemine muudel eesmärkidel kui need, milleks isikuandmeid algselt koguti, peaks olema lubatud üksnes juhul, kui töötlemine on kooskõlas eesmärkidega, mille jaoks isikuandmeid algselt koguti. Kohus nõustub SA Viljandi Haigla kaebuses ning kaitsjate kohtuistungil esitatud seisukohaga, et ravimi võtnud isiku tuvastamise eesmärgist eraldi ei saaks käsitada osakonnasiseste pingete leevendamist ega ka patsiendiohutuse tagamist. Ei olnud tegemist kolme täiesti erineva s.o eraldiseisvate eesmärkidega. Need eesmärgid, milleks proove koguti ja analüüsiti olid omavahelises kooskõlas. Puuduvad kahtlused, et ravimi võtnud isiku tuvastamine võib vähendada raviasutuses osakonnasiseseid pingeid ja aitab seeläbi ka patsiendiohutust paremini tagada. Menetlusaluse isiku H.R ja tunnistajatena ülekuulatud SA Viljandi Haigla töötajate ütlustest tulenes, et uriiniproovide andmise ja analüüsimise (s.o andmete töötlemise) eesmärk oli töötajatele selgelt ja arusaadavalt esitatud ja töötajal oli võimalik anda nõusolek kõiki asjaolusid teades. SA Viljandi Haigla töötajatele oli teada, et uriiniproove kogutakse ja 17 analüüsitakse kadunud ravimi juhtumi lahendamiseks ja nende proovide analüüsijaks oli SA Viljandi Haigla ja selleks oli töötajate poolt nõusolekud antud. Muudel, s.o oluliselt erinevatel eesmärkidel proove ei kogutud ja ei analüüsitud. Kohtu hinnangul ei ole tõendatud, et H.R tegevuse kaudu on SA Viljandi Haigla poolt toimepandud väärteoprotokollis kirjeldatud ajal ja kohas isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM) EL 2016/679 artiklites 5-7 ja 9 sätestatud andmesubjektide nõusoleku andmise korra rikkumine, kuna töötajate kui andmesubjektide nõusolekud vastasid IKÜM-i artiklitest 5-7 ja 9 sätestatud tingimustele - nõusolekud olid üheaegselt vabatahtlikud, teadlikud, konkreetsed ja ühemõttelised. 2.4.
2. Väärteoprotokollis kirjeldatud teo toimumise ajal (23.-24.01.2023) kehtinud KarS § 14 lg 1 (RT I 06.08.2022) sätestas, et juriidiline isik vastutab seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mis on toime pandud tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja poolt juriidilise isiku huvides. Väärteoprotokollis on asutud seisukohale, et nõusoleku korra rikkumine on toime pandud SA Viljandi Haigla juhtivtöötaja H.R poolt ja on toime pandud SA Viljandi Haigla huvides. Kohus leiab, et tulenevalt väärteotoimikus sisalduvast H.R töölepingust ja töölepingu muudatustest (lisad 3, lisa 4) (VT, tl 71-76) nähtuvalt töötas H. R töötajatelt uriiniproovi võtmise ajavahemikul SA Viljandi Haigla somaatilise ravi kliinikute õenduskeskuse õendusjuhina, keda on võimalik käsitada keskastme juhina, kellele on konkreetses valdkonnas juriidilise isiku organi poolt delegeeritud vastutus ja ta on konkreetses valdkonnas pädev langetama iseseisvaid otsustusi ning sellega seoses suunama juriidilise isiku tahet (RKKK 3-1-1-137-04). Ka SA Viljandi Haigla juhatuse liikme Mart Kulli kohtuistungil antud ütlustest tulenes, et H.R oleks võinud töötajatelt uriiniproovide võtmise otsustuse teha ka ilma juhatusega kooskõlastamata, kuid kuna H.R soovis töötajatelt proovide võtmist Viljandi Haigla juhatusega kooskõlastada, siis juhatus selliseks tegevuseks H.Rle heakskiidu andis. Kuid nagu eelnevalt märgitud, siis kohus ei ole H.R kui Viljandi Haigla juhtiva töötaja tegevuses nii seeläbi ka SA Viljandi Haigla tegevuses isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM) EL 2016/679 artiklites 5-7 ja 9 sätestatud andmesubjektide nõusoleku andmise korra rikkumist tuvastanud. Isikuandmete kaitse seadus (IKS) § 65 lg 2 sätestab juriidilise isiku vastutuse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679 (IKÜM) artiklis 5 sätestatud isikuandmete töötlemise põhimõtete rikkumise eest, samuti nimetatud määruse artiklites 5-7 ja 9 sätestatud andmesubjekti nõusoleku andmise korra rikkumise eest. Kohtuistungil ei leidnud tõendamist menetlusaluste isikute H.R ja SA Viljandi Haigla poolt väärteoprotokollis kirjeldatud väärteorikkumine IKÜM-i artiklite 5-7 ja 9 järgi, seega SA Viljandi Haigla teos puuduvad etteheidetava väärteo objektiivsed tunnused IKS § 65 lg 2 järgi, mistõttu puudub alus hakata tuvastama menetlusaluse isiku teos subjektiivseid tunnuseid ning hakata kontrollima õigusvastasust ja süüd. Eeltoodud asjaoludel kuulub väärteomenetlus SA Viljandi Haigla suhtes

§ 29lg 1 p 1 alusel lõpetamisele – teos puuduvad väärteo tunnused.

1. Menetluskulud. 3.
2. SA Viljandi Haigla kaitsjate kaebuses on taotletud menetluskulude jätmist Eesti Vabariigi kanda ning menetluskulude väljamõistmist vastavalt menetluskulude nimekirjadele. Kaitsjad on kohtuistungil esitanud menetluskulusid tõendavad dokumendid: arved ja spetsifikatsioonid ning taotlenud mõista menetluskulud Eesti Vabariigilt SA Viljandi Haigla kasuks välja ilma käibemaksuta summas 26523 eurot. 3.2.

§ 23sätestab alused kaitsja tasu hüvitamiseks väärteomenetluse lõpetamise korral.

Väärteomenetluse lõpetamise korral § 29 lõike 1 punktides 1-3 ja 5-6 sätestatud alustel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. 18 Kohus on lõpetanud väärteomenetluse

§ 29

lg 1 p 1 alusel menetlusaluse isiku teos väärteo tunnuste puudumise tõttu, seega esineb alus menetlusalusele isikule s.o SA-le Viljandi Haigla käsilolevas väärteoasjas temale valitud kaitsja poolt õigusabi osutamisega seonduvate mõistliku suurusega menetluskulude hüvitamiseks lähtudes

§ 23. 3.3.

Kaitsjad on esitanud arved ja spetsifikatsioonid SA-le Viljandi Haigla õigusteenuste osutamise kohta kokku summas 26523 eurot (ilma käibemaksuta) järgnevalt: 1) 31.05.2024 summas 4176,06 eurot, sealjuures ilma käibemaksuta 3423 eurot; õigusteenuse tunnihinnaga 210 eurot, osutatud õigusteenuse maht kahel kaitsjal kokku 16,30 tundi. 2) 30.06.2024 summas 5328,96 eurot, sealjuures ilma käibemaksuta 4368 eurot; õigusteenuse tunnihinnaga 210 eurot, osutatud õigusteenuse maht kahel kaitsjal kokku 20,80 tundi. 3) 31.10.2024 summas 2023,98 eurot, sealjuures ilma käibemaksuta 1659 eurot; õigusteenuse tunnihinnaga 210 eurot, osutatud õigusteenuse maht kahel kaitsjal kokku 7,90 tundi. 4) 14.11.2024 summas 20829,06 eurot, sealjuures ilma käibemaksuta 17073 eurot, õigusteenuse tunnihinnaga 210 eurot, osutatud õigusteenuse maht kahel kaitsjal kokku 81,30 tundi. Seega on kahel kaitsjal kokku kulunud aega SA-le Viljandi Haiglale õigusteenuse osutamisega 126,30 töötundi. 3.4. Käesoleval juhul on SA Viljandi Haigla kaitsjate õigusteenuse ühe töötunni maksumuseks 210 eurot (ilma käibemaksuta). Kohus hindab kaitsja ühe töötunni maksumust mõistliku suurusega, mis jääb kohtupraktikas aktsepteeritud õigusteenuse tunnihinna tasemele. Näiteks kriminaalasjas nr 1-22-7663 jäid kaitsjate ühe töötunni maksumused vahemikku 180-220 eurot (ilma käibemaksuta). 3.5. Samas ei nõustu kohus kaitsjate poolt menetluskulude nimekirjades (s.o spetsifikatsioonides) sisalduva ajakulu ja õigusteenuse mahuga.

§ 38lg 1 kohaselt järgitakse menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. 3.6. Kr

MS § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub menetluskulude hulka valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Mõistlikku suurust ületavat esindajatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. Ühtlasi sätestab KrMS § 175 lg 2, et kui menetlusosalisel on mitu kaitsjat või esindajat, arvatakse menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu. Osutatud sätte mõtte kohaselt ei saa ühe ja sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulude hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks (vt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai
2. a määrus asjas nr 3-1-1-22-17, p 59; 20.02.
3. a määrus asjas nr 1-21-8988, p 39). 3.
4. Kuigi kaitsja vandeadvokaat A. Nõmper on kohtuvaidlustes repliigi korras püüdnud selgitada kahe kaitsja tööjaotust väärteoasja menetlemisel, märkides, et tema vastutas andmekaitsealaste teemade eest ning kaitsja vandeadvokaadi abi Käroli Tiirik oli vastutav väärteomenetluse poole pealt, siis kohtu hinnangul SA Viljandi Haigla kaitsjate menetluskulude nimekirjast ja arvetest ei nähtu, et kummalegi kaitsjale oleks makstud tasu selge tööjaotuse alusel erinevate ülesannete täitmise eest, mistõttu kohtul puudub alus asuda seisukohale, et antud juhul on SA Viljandi Haigla poolt kahele kaitsjale makstud tasu menetluskulude hulka arvamine ja hüvitamine mõistlik ning kooskõlas KrMS § 175 lg-ga 2 (RKKK, nr 3-1-1-22-17, p 60). 19 Arvetele nr 242365 31.05.2024 ja nr 242897 30.06.2024 lisatud spetsifikatsioonid ei võimalda eristada kaitsjate tööd dokumentide analüüsil: väärteoprotokoll, toimik, kohtuvälise menetleja otsus ning dokumendi ettevalmistamine: kaebus väärteootsusele, kokku ajakulu 28,10 tundi. Ka ei pea kohus eelmärgitud ulatuses töödele kulunud ajamahtu põhjendatuks. Eelmärgitud töödeks peab kohus mõistlikuks ajakuluks 18 tundi, seega kohus vähendab ülalmärgitud töödele kulutatud ajamahtu 10,10 tunni võrra. Seejuures arvestab kohus ka asjaoluga, et kaitsjal on kulunud näiteks vastulause koostamisele koos kliendiga suhtlemisega ja büroosisese nõupidamisega 3 tundi ja kaebuse seisukohad osaliselt kordavad vastulauses esitatut. Arvetele nr 244705 31.10.2024 ja nr 245092 14.11.2024 lisatud spetsifikatsioonide kohaselt on dubleeritud kaitsjate töö kohtumisel tunnistajatega, nõupidamisel kliendiga ja kohtuistungil osalemisega. Arvetele nr 244705 31.10.2024 ja nr 245092 14.11.2024 lisatud spetsifikatsioonide kohaselt kohtumine tunnistajatega, tunnistajatega kohtumise ettevalmistamine, dokumendi analüüs: väärteotoimik, ettevalmistumine kohtumiseks, transport tunnistajatega kohtumiseks ning vestlus tunnistajaga (kokku ajakulu 20 tundi) on kohtu hinnangul ebavajalik ja põhjendamatu ajakulu, kuna tunnistajate ütlused on protokollitud väärteotoimikus ning kohtuistungil oli võimalik nii kaitsjatel kui ka menetlusalusel isikul tunnistajaid küsitleda. Erandina peab kohus eelmärgitust põhjendatuks kohtumist tunnistajaga (W.N), kelle ütlused väärteotoimikus ei sisaldu. Seega tunnistajaga (W.N) kohtumiseks põhjendatud ajakulu on 1 tund, arvestades asjaolu, et kohtumine oli teostatav virtuaalselt. Seega tunnistajatega kohtumistega seonduv ajakulu kuulub vähendamisele 19 tunni võrra (s.o 20 tundi – 1 tund). Kohtuistungil osalemise, nõupidamisel kliendiga ja kohtuistungile transpordiga seonduvates menetluskuludes lähtub kohus ühe kaitsja ajakulust. Puutuvalt transpordiga seonduvaid kulusid, väärib märkimist, et esimesel istungipäeval on kaitsjatel kulunud transpordile 2 x 3,5 tundi ja järgnevatel päevadel 2 x 3 tundi, kuigi läbitud vahemaa on sama pikk. Kahel kaitsjal transpordiga kohtuistungile seonduv ajakulu moodustab kokku 19 tundi. Kohus leiab, et kaitsjate transpordile põhjendatud ajakulu kohtuistungi päevadel (06.11.2024, 12.11.2024 ja 13.11.2024) on 3 tundi iga päeva eest s.o kahele kaitsjale kokku 9 tundi. Seega kohus vähendab kaitsjate ajakulu transpordile 10 tunni võrra. Kohtuistungi ettevalmistamisele kulunud ajakulu ajavahemikus 05.11.2024-14.11.2024 kokku 20 tundi on kohtu hinnangul ülepaisutatud. Kohus vähendab kohtuistungitele ettevalmistamise ajamahtu 8 tunni võrra. Samuti vähendab kohus kaitsjate samal ajavahemikul kliendiga nõupidamisele kulunud ajakulu (kokku 3,7 tundi) 2 tunni võrra. Kohtuistungil osalemisele on kaitsjatel kulunud aega kokku 26 tundi, kohus vähendab KrMS § 175 lg 2 alusel kaitsjate kohtuistungil osalemise ajamahtu 13 tunni võrra. Seega kokkuvõtvalt kohus peab põhjendatuks kaitsjate taotlus menetlusalusele isikule SA-le Viljandi Haigla menetluskulude Eesti Vabariigilt väljamõistmiseks rahuldada osaliselt ning menetlusaluse isiku väärteoasjas valitud kaitsjate mõistlik ja põhjendatud tasu on kohtu hinnangul 64,20 töötunni ulatuses (s.o 126,30 töötundi – 62,10 töötundi), mis moodustab 13482 eurot (64,20 x 210).

§ 23

alusel on põhjendatud SA Viljandi Haigla kaitsjate taotlus menetluskulude hüvitamiseks rahuldada osaliselt ja hüvitada SA-le Viljandi Haigla valitud kaitsjatele makstud tasu summas 13482 eurot riigieelarve vahenditest. (allkirjastatud digitaalselt) 20 Aivar Hint kohtunik 21