← Eesti

1-24-2731/49

1-24-2731 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 7. aprill 2025. a Tallinn Kriminaalasja number Kohtukoosseis 1-24-2731 Orvi Koik, Andres Parmas ja

§ 25lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Apellatsioonide esitajad Harju Maakohtu 9.

detsembri

  1. a otsus üldmenetluses ringkonnaprokurör Lauri Jõgi kaitsja Natalia Lausmaa Prokurör Lauri Jõgi Süüdistatav Vitali Tretjak, isikukood: 36711140275; kodakondsus: määratlemata; emakeel: vene keel; haridus: XXX; töökoht: XXX; asukoht: Tallinna Vangla (aadress: Linnaaru tee 5, Soodevahe küla, Rae vald, 75322 Harjumaa) elukoht vabaduses olles: XXX; kehtivad kriminaal-ja väärteokaristused puuduvad; kahtlustatavana kinni peetud
  2. jaanuar 2024, tõkend vahistamine alates
  3. jaanuar 2024 Kaitsjad vandeadvokaat Natalia Lausmaa (kokkuleppel) vandeadvokaat Jelena Benevolenskaja (kokkuleppel) Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Harju Maakohtu
  4. detsembri
  5. a otsus kriminaalasjas nr 1-24-2731 tühistada osaliselt Vitali Tretjaki süüditunnistamises ja karistamises KarS § 118 lg 1 p 1 järgi. Tühistatud osas teha uus otsus, millega kvalifitseerida Vitali Tretjaki tegu ümber ning tunnistada Vitali Tretjak süüdi KarS § 113 lg 1- § 25 lg 2 järgi ning mõista karistuseks 8 aastat vangistust. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. SÜÜDISTUS:
  6. Vitali Tretjaki süüdistatakse selles, et tema ründas 13.01.2024.a täpselt tuvastamata kellaajal, kuid enne kella 08:27 Maardu linnas XXX asuvas korteris kannatanut T.X-i . Vitali Tretjak lõi tahtlikult T.X-i rahvusliku viha ajendil 32 korda noaga pea, kaela, õlavarre, käte, alaselja ja kõhu piirkonda eesmärgiga kannatanu tappa. Sellise tegevusega põhjustas Vitali Tretjak kannatanu T.X-ile eluohtlikud tervisekahjustused: 3 kõhuõõnde ulatuvat torkehaava, mille tagajärjel väljus kõhuõõnest rasvik, ja rindkereõõnde ulatuv torkehaav. Nimetatud vigastuste tüsistusena tekkis T.X-ile verekaotusest šokk. Samuti põhjustas Vitali Tretjak kannatanu T.X-ile mitte eluohtlikud tervisekahjustused: pindmised haavad paremal käelabal ja vasakule käe randme piirkonnas; kaks torkehaava kõhu piirkonnas; kaks torke/lõikevigastust vasaku õlavarre piirkonnas; torke/lõikevigastuse vasakul õlal; hematoomi vasaku õlavarre piirkonnas; torke/lõikevigastuse vasakul küljel; neli torke/lõikevigastust vasaku külje alumisel osal; hematoomi ja kriimustused vasaku küünarvarre tagaosal; kolm torke/lõikevigastust alaseljal; torke/lõikevigastused otsmikul, pealael, paremal põsel, lõua piirkonnas, vasakul põsel, kaelal ja vasaku kõrva taga; rebenemisvigastuse vasakul kõrval; kolm torke/lõikevigastust kuklal; viis torke/lõikevigastust pea piirkonnas; kriimustuse parema kõrva alumise osal. Vitali Tretjaki tegu jäi tema tahtest olenemata lõpule viimata ja kannatanu T.X surm saabumata vaid seetõttu, et kannatanul õnnestus korterist lahkuda. Oma tahtliku tegevusega pani Vitali Tretjak toime teise isiku tahtliku tapmise katse s.o KarS §

§ 25lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

MAAKOHTU OTSUS:

  1. Harju Maakohtu
  2. detsembri
  3. a otsusega üldmenetluses tunnistati Vitali Tretjak süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks 6 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 järgi loeti karistuse kandmise alguseks
  4. jaanuar
  5. Vitali Tretjaki suhtes kohaldatud tõkend – vahistamine jäeti muutmata ja tühistatakse kohtuotsuse jõustumisel või karistuse ärakandmisel. 2.1 Samuti lahendati otsusega menetluskuludega ja asitõenditega seonduv. 2.2 Maakohtu hinnangul ei olnud süüdistatava tahtlus suunatud kannatanu tapmisele. Seda eelkõige arvestades teo toimepanemise vahendi valikut, kannatanule tekitatud vigastuste iseloomu, lokalisatsiooni ja süüdistatava käitumist peale sündmust. Maakohus leidis, et Vitali Tretjaki tegu on kvalifitseeritav KarS § 118 lg 1 p 1 järgi. APELLATSIOONID: 2

(13)3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör Lauri Jõgi ja kaitsja Natalia Lausmaa. 3.1 Prokurör taotleb kohtuotsuse tühistamist Vitali Tretjaki süüditunnistamises KarS § 118 lg 1 p 1 järgi. Prokurör taotleb Vitali Tretjaki süüditunnistamist KarS §

§ 25lg 2 järgi ja karistamist vangistusega 10 aastat 6 kuud.

Alternatiivselt taotleb prokurör tühistada maakohtu otsus mõistetud karistuse osas ja karistada Vitali Tretjaki vangistusega 8 aastat 6 kuud. 3.2 Kaitsja taotleb tühistada Harju Maakohtu

  1. detsembri 2024.a. otsuse põhjendavas osas esitatud põhjendused selle kohta, et Vitali Tretjak vigastas ennast ise, loomaks kunstlikke tõendeid tegutsemise kohta hädakaitse seisundis. Lisaks taotleb kaitsja tühistada Harju Maakohtu otsus osaliselt karistuse mõistmise osas ning määrata Vitali Tretjakile kõiki kergendavaid asjaolusid ja tema tervislikku seisundit arvestades kergem karistus.
  2. Prokuröri hinnangul on kannatanu ütlused, et süüdistatav lausus talle ”teid on vaja tappa” kontekstis ”teid” kui ukrainlasi olulised tahtluse hindamise juures, millele juhiti kohtu tähelepanu ka süüdistuskõnes. Noarünnak järgnes, kui Vitali Tretjak sai teada, et T.X vend ja vennapoeg teenivad Ukraina relvajõudude ridades. Seega oli kuriteo toimepanemise ajendiks, mitte üksnes kannatanu etniline kuuluvus, vaid ka tema ukrainameelsus. 4.1 Tapmistahtlust kinnitab ka süüdistatava taust. Vitali Tretjaki ütluste kohaselt tegeles ta 13 aastat poksimisega meistersportlase kandidaadi tasemel. Ka kuriteo toimepanemise ajal oli tal korteris poksikott. Kannatanu ei olnud temast märkimisväärselt noorem ega ka paremas füüsilises vormis. Küll oli kannatanu aga tugevamas joobes, millest tulenevalt oli tema võime vastupanu osutada väiksem. Seega oleks ta olnud võimeline kannatanut n-ö neutraliseerima ka ilma terariista kasutamata. 4.2 Apellant ei nõustu, et Vitali Tretjak valis teadlikult kuriteo toimepanemiseks vähemohtliku vahendi. Kohus on märkinud, et köök ei olnud suur ning lisaks oleks Vitali Tretjak võinud ründevahendiks valida kraanikausi kõrval olnud kööginoa või aknalaual olnud käärid. Kohtu hinnangul oli süüdistataval piisavalt aega ja võimalus valida sobiv ründevahend. Apellandi hinnangul ei ole arvestatud süüdistatava psühholoogilise seisundiga. Nimelt, et ta tegutses joobest ja impulsiivsusest tuleneva äkkviha ajendil. Arvestades, et esimesed löögid leidsid aset köögis (kohtuotsuse punkt 17), siis pidigi Vitali Tretjak kiiresti reageerima, haarates esimese sobiva ja kättejuhtuva vahendi. Vastasel juhul oleks kannatanu jõudnud juba siirduda välisukse suunas. Kohus on tuginenud n-ö säästvaima vahendi valimise versioonile lähtuvalt süüdistatava antud ütlustest, mille kohaselt noaga lüües teadis ta, et tõsiseid tervisekahjustusi kannatanule ei tekita (kohtuotsuse punkt 27 ja 28). Tema eesmärgiks oli ajada kannatanu korterist välja (kohtuotsuse punkt 27). 4.3 Süüdistatava selgitusi on kohus lugenud usaldusväärseks põhjusel, et need riimuvad ka isiku kohtuarstliku ekspertiisiaktiga, kuivõrd vigastused olid valdavalt pindmised. Samas on kohus objektiivse koosseisu juures lugenud Vitali Tretjaki ütlused sündmuste kulgemise osas ebausaldusväärseks nii vastuolude tõttu kogutud tõenditega, kohtueelses menetluses antud ütlustega kui ka elulise usutavuse kriteeriumist lähtuvalt. Apellant ei nõustu, et Vitali Tretjaki ütluste kooskõla vigastuste iseloomu osas isiku kohtuarstliku ekspertiisiaktiga võimaldab järeldada, et selles osas on alust tema ütluseid usaldusväärseks lugeda. Vitali Tretjak ei ole ka üleüldiselt kõiki süüdistuse alusfakte eitanud, millest tulenevalt on tema ütluste teatud kokkulangevus tõendikogumiga paratamatu. Samas on ta esitanud sündmustest versiooni, mis 3

(13)üritab näidata aset leidnut enda jaoks võimalikult soodsas suunas, mille kohus on ka sisuliselt tuvastanud. Samuti on kohus välja toonud ka Vitali Tretjaki ütlustest selgituse justkui oleks ta võtnud väikseima kahjustuspotentsiaaliga noa selleks, et kannatanu oma korterist välja ajada. Eeltoodu haakus kohtu hinnangul ka Vitali Tretjaki poolt Häirekeskuse kõnes avaldatuga. Samal ajal on kohus objektiivse koosseisu juures tuvastanud, et kannatanu sisuliselt põgeneski korteri väljapääsu suunas Vitali Tretjaki poolse noarünnaku eest. Ka vigastuste hulk kannatanul ja kahtlustataval ei jäta kahtlust, et relvastamata kannatanu oleks vastandatuna noaga ründajaga, kes teda oli juba sellega ka eelnevalt löönud, lahkunud korterist vabatahtlikult. Seejuures on kannatanul tuvastatud vigastustest pea pooled löödud selja tagant. 4.4 Seoses teo toimepanemise vahendiga on kohus leidnud, et vahend polnud piisav tekitamaks kahjustusi siseorganitele, kuid samas piisav, et kahjustada suuri veresooni näiteks unearetereid. Kriminaalmenetlusliku kogemuse pinnalt puudub aga alus öelda, et tegemist oleks kvalitatiivselt erinevate kannatanu elule tekitatud ohu kategooriatega. Sõltuvalt vigastuste täpsemast iseloomust võib olulisemate veresoonte vigastuste tagajärjel saabuda surm verekaotusest teatud juhtudel kiiremini, kui mõne siseorgani kahjustuse puhul. Isiku kohtuarstlikust ekspertiisiaktist nähtuvalt tuvastati T.X-il šokk verekaotusest ja lisaks ka kolm kõhuõõnde ja üks rinnaõõnde tungiv torke-lõikehaav. Ka suur osa ülejäänud vigastustest vajas õmblemist, mis kinnitab, et tegemist ei olnud pelgalt pealisnahka puudutavate vigastustega. Ehkki kohus on keskse argumendina teo raskete tervisekahjustuste tekitamisena kvalifitseerimisel näinud selle vahendit, on jäetud piisava tähelepanuta teo toimepanemise enda käik. 4.5 Asjaolu, et löögid ei tunginud sügavale, ei tähenda seda, et neis ei olnud üldse mingit märkimisväärset ohu potentsiaali. 32 noalööki, millest valdav osa oli pea ja rindkere piirkonnas suurendavad oma arvult tõenäosust, et vigastuste tagajärjel võib saabuda surm. Need olid valdavalt löödud pea ja rindkere piirkonda. Kohus on otsuse punktis 27 märkinud seoses subjektiivse koosseisuga, et Vitali Tretjaki puhul välistab tahtluse tapmiskatse osas ka asjaolu, et ta ise tõukas T.X korterist välja. Esmalt lähtub selline järeldus seisukohast, et Vitali Tretjaki eesmärk oli sundida T.X-i lahkuma, kes loogiliselt järeldades ei olnud seda vabatahtlikult nõus tegema. Selline seisukoht on aga eluliselt ebausutav. Teiseks on näha, et esikus on toimunud rüselus, mille tagajärjel on purunenud riide stange, millelt on maha kukkunud seal olnud joped. Samuti on näha, et maha on kukkunud ka asjad jalanõude riiulilt, mis on hiljem taas üles seatud. Tunnistaja Y ütluste kohaselt kuulis ta matsatust üleval korteris, mille peale ta üles ärkas, mis viitab samuti kukkumisele rüseluse käigus. Täiendavast sündmuskoha vaatlusprotokollis on näha viibutusjälg jalatsiriiuli juures nurgas, ehk vahetult enne T.X väljumist on teda jätkuvalt noaga löödud. Vere tilkumisplekid jalatsiriiulil kinnitavad, et tegemist ei olnud juhusliku verise noaga vehkimisega. Samuti on näha vastasseinal kalendril ja selle ümbruses verepritsmete kogum 141-163 cm kõrgusel. Veremäärdumised siseukse piidal ja välisukse siseküljel kinnitavad, et kannatanu oli veel vahetult enne väljumist vastu ust. Samuti leiti sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt Vitali Tretjaki korteri vastas oleva korteri nr 89 ukse juurest maast veresarnase aine määrdumistega puutükk, mis viitab, et T.X sai kätte puutüki, millega ta oleks saanud ennast süüdistatava eest kaitsta. Just puutükil olevad vere voolamisjäljed viitavad, et see oli kannatanu käes. Seega viitavad eeltoodud tõendid, et esikus välisukse juures õnnestus kannatanul asuda Vitali Tretjakile vastupanu osutama. Samuti oli esikus ja välisukse juures toimuv paremini kuuldav ka teistesse korteritesse. Eeltoodu kinnitab, et Vitali Trejaki poolt T.X korterist välja tõukamise ajendiks ei olnud kannatanu lahkuma sundimine või soov rünnak lõpetada. 4
(13)4.6 Kohus on märkinud, et tapmistahtluse puudumisele viitab ka asjaolu, et Vitali Tretjak oleks soovi korral saanud kannatanu ründamist trepikojas jätkata. Samas ei ole tapmistahtluse tuvastamisel määrav, kas süüdistatav tegi kõik oma võimuses, et saabuks kannatanu surm. Koridor ei ole süüdistatava korteriga võrdväärne keskkond juba üksnes seepärast, et seal on suurem tõenäosus, et mõni naaber või juhuslik trepikojas viibija võib kuriteo toimepanemist pealt näha. Ka Vitali Tretjaki teojärgne käitumine kinnitab, et tema järgmiseks sammuks oli olustiku muutmine eesmärgiga luua endale kaitseversiooni. Kokkuvõtvalt ei ole usutav kohtu käsitlus, mille kohaselt ründas Vitali Tretjak poliitilistest erimeelsustest tulenevalt spontaanselt T.X-i, samal ajal aga hoolt kandes, et ta kasutab rünnaku jaoks kõige säästvamat vahendit ja üksnes eesmärgil kannatanu oma korterist välja ajada. Maakohus on jätnud arvestamata subjektiivse koosseisu tuvastamisel tähtsust omavad asjaolud ja andnud subjektiivse koosseisu tuvastamisel ebaproportsionaalselt suure kaalu süüdistatava kasuks rääkivatele asjaoludele. Eelnevad rikkumised kogumis on käsitletavad KrMS § 339 lg 2 kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena, millega on kaasnenud põhjendamatu kohtuotsus 4.7 Samuti näitab Vitali Tretjaki teojärgne käitumine, et kannatanu terviseseisund ei olnud tema jaoks oluline. Vitali Tretjak rääkis Häirekeskuse dispetšerile korduvalt sellest, kuidas ta viskas korterist välja agressiivse ukrainlase ja et tema käel on valus. Ta ei maini sõnagi sellest, et koridoris on isik, kellel on noahaavad ja kellel võib väga kiiresti abi vaja minna. Vitali Tretjak jättis raskes seisundis kannatanu, kellel ei olnud talvisel ajal väliriideid ning telefoni, koridori veritsema veendumata, et kannatanu üldse elab. Häirekeskus määrab aga väljakutse prioriteedi lähtuvalt olukorra kirjeldusest, millest sõltub ka see, kui kiiresti jõuab kiirabi sündmuskohale. 4.8 Apellandi hinnangul on kohus Vitali Tretjaki puhtsüdamlikule kahetsusele andnud ebaproportsionaalselt suure kaalu karistuse mõistmisel. Vitali Tretjak on kahetsenud T.X-ile raskete tervisekahjustuste põhjustamist, kuid ta on menetluse käigus, sh peale kirjaliku ja suulise vabanduse avaldamist jätkuvalt väitnud, et teda ründas esimesena ja korduvalt kannatanu. Teisisõnu on ta kahetsenud, et ta põhjustas kannatanule eluohtlikud vigastused, kuid on antud ütluste pinnalt pidanud igati põhjendatuks T.X ründamist noaga, kuivõrd just kannatanu on kogu olukorra tekkimises süüdi. 4.9 Kohtupraktika ei eeldagi, et süüdistatav nõustuks kõigi süüdistuse väidetega ja samuti ei ole tal kohustust asuda ennast rõõnama säilitades objektiivse sündmuskoha olustiku. Samas mõjutab Vitali Tretjaki selline käitumine ja ka kohtus tõele mittevastavate ütluste andmine seda, kuivõrd siiraks tema kahetsust tervikuna pidada saab. Samuti on kohus tuginenud keskmäärast oluliselt madalama karistuse mõistmisel asjaolule, et Vitali Tretjakil puuduvad kriminaalkorras varasemad karistused. Samas on jäetud arvestamata, et sellest hoolimata on Vitali Tretjak ka varasemalt kasutanud erimeelsuste lahendamisel vägivalda. Nii selgitas ta ristküsitlusel, et purjus Q nimeline isik ütles talle ebameeldivaid asju, mille peale süüdistatav lõi teda mitu korda ja viskas ta oma korterist välja. Impulsiivsus ja vägivallale kaldumine on uute vägivalla kuritegude riski märkimisväärselt suurendavad asjaolud. Alkoholi liigtarvitamine suurendab selle taustal uute vägivalla kuritegude toimepanemise riski veelgi enam. 4.10 Apellant ei nõustu ka kohtu käsitlusega raskendava asjaolu puudumise kohta ja seda tulenevalt asjaolust, et tegemist ei olnud üksnes maailmavaateliste erimeelsustega. Apellant nõustub kohtuga, et maailmavaade iseenesest ei ole tõepoolest madal motiiv ja Vene Föderatsiooni sõjapropaganda uskumine üksi samuti mitte. Selliste vaadete pinnalt sisuliselt 5
(13)võõra inimese 32 korda terariistaga löömine sisaldab aga endas motiivi erilist etteheidetavust ja seda lisaks ka kannatanu selgituste valguses. Kui tegemist ei ole rahvusliku vihaga, siis jääb arusaamatuks, mis ajendas süüdistatavat kasutama väljendeid „teid on vaja tappa“ ja „te ukrainlased, te litsid, raisk”. Ka Häirekeskuses kõnesalvestisel kasutab ta kannatanu kohta väljendit ”hohol”, mis on venekeelses kultuuriruumis ukrainlaste kohta negatiivse tähendusega. 4.11 Kui Vitali Tretjaki poolt toime pandud kuritegu on kvalifitseeritav KarS § 118 lg 1 p 1 järgi, siis palub apellant tühistada otsus karistuse osas, sest mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Apellant palub arvestada apellatsiooni punktis 20 toodud täiendavate teosüü suurust mõjutavate asjaoludega ning Vitali Tretjakki tuleks karistada 8 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. 5. Kaitsja märgib, et süüdistataval puudus kavatsus kannatanut tappa ning oma tervisliku seisundi tõttu kaotas konfliktolukorras enesekontrolli ja ei osanud muul viisil, kui käes olnud noaga torkides, kannatanut mõjutada korterist lahkuma. 5.1 Vitali Tretjak kahetseb toimepandut sügavalt ning tal on kahju, et kannatanu pidi füüsiliselt kannatama. Maakohus ei arvestanud siiski kõiki süüdistatava süüd pehmendavaid asjaolusid ja määras talle liiga raske karistuse. Vitali Tretjak on varem karistamata isik ning avaldas sügavat kahetsust juhtunud pärast. 5.2 Maakohtule esitatud andmetest nähtub, et Vitali Tretjakil esineb vähene oskus inimestega suhtlemisel ning ta ei suuda konfliktolukorras vastu võtta õigeid otsused. Seega tuleb süüdistatavale mõistetud karistust vähendada või asendada vangistus osaliselt tingimisi vangistusega. 5.3 Kaitsja ei nõustu maakohtu otsuse põhjendustes esitatud versiooniga, nagu oleks Vitali Tretjakil tuvastatud vasaku käe pindmine lõikehaav tekitatud tema enda poolt kunstliku tõendi loomise eesmärgil hädakaitse versiooni tõendamiseks. Selline kohtu järeldus sündmuse faktilistest asjaoludest ei põhine tõenditel ja on meelevaldne. Vitali Tretjak on ise tunnistanud ja see on tuvastatud ka sündmuskoha vaatlusprotokollis tuvastatud verejälgedega kraanikausis, et ta kohe pärast sündmust pesi noa ja käed ja alles pärast seda vahetas särgi. Pindmine lõikehaav käelabal võis vahetult pärast pesemist olla verest puhas ja mitte määrida särki selle selgapanemisel, küll aga hakkas see ilmselt veritsema, kui Vitali Tretjaki käed pandi selja taha raudu ning ta paigutati politseiautosse, mille käigus tahtmatult ilmselt haava riivati ja tekitati uus verejooks haavast. 5.4 Asjaolu, et Vitali Tretjakile tegelikult sellist kavalat mõtet etendada hädakaitset pähe ei tulnud ning selle põhjendamiseks ta iseendale käehaava ei tekitanud, on tõendatud sellega, et ei politseisse helistamisel vahetult pärast sündmust ega ka trepikojas vormikaamera salvestuses sündmuse kohta ütlusi andes ta oma haava üldse ei maini ega näita seda ka politseile. Olnuks tal selline valmismõeldud plaan, mille täideviimiseks ta koguni haavas iseennast, siis oleks ta selle väitega esinenud kindlasti koheselt nii politseisse helistamisel kui ka trepikojas, aga mõlemas videos jääb tema poolt sündmuse kirjeldamine äärmiselt umbmääraseks. Kohtus ütlusi andes on Vitali Tretjak öelnud, et ta ei mäleta, kuidas ta selle käehaava sai, kuigi arvab, et küllap selle tekitas kannatanu. 5.5 Kaitsja asub seisukohale, et haav Vitali Tretjaki vasaku käelaba seljale sai tekkida üksnes kannatanu ja Vitali Tretjaki vastatikuse rüselemise käigus ning see tõendab, et kannatanu 6
(13)osutas Vitali Tretjaki tegevusele omalt poolt vastupanu, mis võiski tekitada Vitali Tretjakis ettekujutuse kannatanu ohtlikust käitumisest, aga kahjuks tagantjärgi vigastuse täpne tekkemehhanism on jäänud tuvastamata. Kumbki sündmuse osalistest haava tekkimise täpset mehhanismi tuvastada ei suuda.
  1. Apellatsioonimenetluse pooled ei kasutanud KrMS § 331 lg 1 1 p 2 sätestatud õigust esitada ringkonnakohtule kirjalikke seisukohti. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
  2. Kolleegium, tutvunud toimiku materjalide, maakohtu otsuse ja esitatud apellatsioonide väidetega, asub alljärgnevale seisukohale. 7.1 Kõigepealt võtab kolleegium seisukoha prokuröri apellatsioonis tõstatatud küsimustes. Kolleegium asub seisukohale, et maakohus on materiaalõiguse norme ebaõigesti kohaldanud, mistõttu tuleb otsus Vitali Tretjaki süüditunnistamises ja karistamises KarS § 118 lg 1 p 1 järgi tühistada. Maakohtuga saab nõustuda, et üheselt on tõendamist leidnud, et süüdistatav Vitali Tretjak ründas noaga kannatanut T.X-i ja lõi teda pea, kaela, õlavarre, käte, alaselja ja kõhu piirkonda, kokku 32 korda. Maakohus on ka veatult tuvastanud, et süüdistatava kaitseversioon, et tema vasakut käelaba vigastas kannatanu ja kannatanu tõukas teda esimesena ning esimest korda lõi kannatanut noaga esikus, kui ta oli enesekaitse seisundis, ei ole tõendamist leidnud.
  3. Kohtupraktika kohaselt sõltub kuriteo kvalifikatsioon eelkõige subjektiivsest küljest. Kolleegium maakohtu seisukohaga, et arvestades just sisemise teopildi asjaolusid, ei saa järeldada süüdistatava tahtlust kannatanu tapmiseks, ei nõustu. Maakohus on küll asjakohaselt viidanud kohtupraktikale (vt RKKKo nr 3-1-1-128-06 p 8), kuid jätnud tähelepanuta samas lahendis p 7 märgitu, mille kohaselt juhtudel, mil isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis on konkreetseks ohuks tema elule, saab juba välise teopildi alusel teha järeldusi võimaliku tapmisteo tahtluse kohta. Tähele tuleb panna, et KarS §-ga 113 kaitstakse õigushüvena isiku elu, samal ajal kui KarS § 118 p-s 1 kaitstavaks õigushüveks on inimese tervis. See tähendab, et olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost (nt korduv noaga löömine rindkeresse), ning siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus (nt löök elutähtsate organite piirkonda). 8.1 Kohtupraktikas on märgitud korduvalt, et subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks ka isiku teoeelne ja -järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine. Maakohus on tegelikkuses jätnud arvestamata süüdistatava teo objektiivse avaldumise ning arvestanud ekslikult vaid nn sisemise teopildi asjaolusid. Käsiloleval juhul ei olnud tegemist olukorraga, kus süüdistatav oleks löönud kannatanut vaid ühel korral noaga rindkere või kõhu piirkonda, millest ei saaks teha automaatselt järeldust toimepanijal esinenud tapmistahtluse kohta. Sel juhul ei saaks välise teopildi alusel teha tõsikindlaid järeldusi tapmistahtluse kohta ja tuleks eriti hoolikalt kontrollida nn sisemise teopildi asjaolusid. Kohtupraktikast lähtuvalt pidanuks maakohus pöörama süüdistatava 7
(13)tahtluse tuvastamisel tähelepanu ka teo välisele avaldumisele ehk sellele, kuhu olid noalöögid suunatud, milline oli rakendatud jõud ja löögijäljed (vt nt RKKKo nr 1-20-3107, p 11). Kolleegium asub seisukohale, et käsiloleval juhul saab juba välise teopildi alusel teha tõsikindlaid järeldusi tapmistahtluse kohta, mistõttu puudub eriline vajadus kontrollida nn sisemise teopildi asjaolusid. 8.2 Kolleegium rõhutab, et ajalist aspekti silmas pidades tuleb tahtlus tuvastada rangelt teo toimepanemise hetkeseisuga. Tapmine eeldab toimepanija ettekujutust sellest, et tegu, mis ta kannatanu suhtes toime paneb, toob üldjuhul kaasa inimese surma. Maakohus on küll märkinud, et arvestades teo toimepanemise vahendi valikut, tekitatud vigastuste iseloomu, lokalisatsiooni ja süüdistatava käitumist peale sündmust, ei saa jaatada süüdistatava tahtlust kannatanut tappa, kuid sellega ei saa kolleegium nõustuda. Ekslik on maakohtu seisukoht, et süüdistatav valis kannatanu ründamiseks just vähemohtliku noa, milleks osutus juustunuga terapikkusega ca 5,5-6 cm. Esiteks ei ole süüdistatav andnud ütlusi, et ta oleks spetsiaalselt nuga valinud. Sellist kaitseteesi ei ole süüdistatav ja tema kaitsja esitanud maakohtus. Seega maakohtu järeldus, et süüdistatav oleks valinud ründamiseks vähemohtliku noa ei põhine tõenditel. Seejuures luges maakohus süüdistatava ütlused ebausaldusväärseks, mis puudutas tilgakujulise noa enda kätte saamist. Pelgalt see, et köögis olid veel käärid ja nn korralik kööginuga, ei anna alust järeldada, et süüdistatav valis just kaalutletult, mitte juhuslikult väikese noa. Tegemist on maakohtu oletusega. Millel aga põhineb süüdistatava teadmine, et sellise noaga lüües ei ole võimalik tõsiseid tervisekahjustusi tekitada, ei selgu süüdistatava ütlustest ega ka maakohtu otsusest. Seda enam olukorras, kus tegelikkuses on maakohus jaatanud, et keskmise elukogemusega isikule on äratuntav, et sellisel moel teise isiku keha korduv intensiivne ja ulatuslik noaga löömine toob kaasa ohu elule. 8.3 Nõustuda ei saa kolleegium ka sellega, et süüdistatava eesmärgiks oli ajada kannatanu korterist välja. Analüüsides maakohtu poolt tuvastatut (otsuse p 12-25) ei ole võimalik jaatada süüdistatava versiooni, et tema sooviks oli kannatanu korterist välja ajada. Maakohus tuvastas üheselt, et arutelu Vene- Ukraina sõja üle vihastas süüdistatavat ning süüdistatav reageeris sellele tasakaalutult juba köögis olles. Maakohtu poolt tuvastatust joonistub üheselt välja süüdistatava soov noaga löömisel kannatanu keha sihilikult ja korduvalt vigastada ning noaga löömine ei olnud kantud soovist, et kannatanu korterist lahkuks. Seda enam olukorras, kus süüdistatav on ise andnud ütlusi, et kannatanu jooksis köögist välja. Seejuures on maakohus ise veatult tuvastanud, et kannatanu põgenes köögist süüdistatava eest, otsides korterist väljapääsu (IV kd, tl 73p-74p, 76) ning seda kinnitab ka kannatanu kehal paiknenud vigastused, mis olid keha vasakul poolel, alaseljal ja kuklas. Prokuröriga tuleb nõustuda, et selline süüdistatava versioon, et kannatanu korterist lahkuks, ei ole ka eluliselt ustutav. Sellise versiooniga nõustudes ei olnud kannatanu nõus peale süüdistatava vihastamist korterist lahkuma ning süüdistataval tuli võtta nuga ja lüüa alates köögist kuni esikuni kannatanut 32 korda ja ka siis ei soovinud kannatanu lahkuda vaid teda tuli lausa lükata korterist välja. 8.4 Prokuröriga tuleb ka nõustuda, et esikus toimus rüselus ning selle tuvastas ka maakohus. Seda, et süüdistatav ja kannatanu vastastikku omavahel tõuklesid on kinnitanud nii süüdistatav kui ka kannatanu. Ka tunnistaja Y kuulis matsatust, mis viitab kukkumisele. Üheselt on tõendatud, et enne kannatanu väljumist korterist on süüdistatav teda ka esikus noaga löönud. Seda kinnitab veri jalatsiriiulil, vere tilkumisplekid, verepritsmed 134-140 cm kõrgusel seinal ja ka välisukse ees põrandal olevad vere liikumisjäljed (I kd, tl 80). Välistatud ei ole see, et süüdistatav võiski kannatanut tõugata, kuid ei teinud seda eesmärgiga kannatanut korterist välja ajada ehk kannatanust vabaneda, sest enne kannatanu tõukamist pidi keegi ka korteriukse avama. Seda, et korteriust püüdis kannatanu avada, on kinnitanud ka süüdistatav 8
(13)(IV kd, tl lk 38p). Sündmuskoha vaatlusprotokollist (I kd, tl 23, 35-38) ja täiendava sündmuskoha vaatluse fotodelt (I kd, tl 78, fotod 11, 14-17) nähtub, et välisuks trepikotta avaneb küll väljapoole, kuid puidust sisemine välisuks, mis eraldab korteri esikut välisuksest, siis see uks avaneb esikusse sissepoole. Kuivõrd korteri puidust vaheuks avaneb esikusse sissepoole ning ka see on verejälgedega, sh on verejälgedega puidust uksepiit, siis sai ukse avajaks olla ainult kannatanu, kes põgenes süüdistatava eest. Ei ole eluliselt usutav, et süüdistatav lüües veel esikus kannatanut noaga, avab kannatanule mõlemad uksed ja tõukab ta välja. Seda, et uksed oleks avanud süüdistatav ei ole ka süüdistatav ise väitnud. Ka süüdistatava selgitus kaitsjale (IV kd, tl 38p), et enne lükkamist pani noa ära ja pesi puhtaks, ei ole eluliselt usutav ning on vastuolus süüdistatava enda ütlustega, et kõik käis väga kiiresti (IV kd, tl 38p) ning noad pesi ära kui kõik sündmus oli juba toimunud (IV kd, tl 39). Seega maakohtu lõppjäreldus, et kannatanu ei pääsenud põgenema nagu on märgitud süüdistuses, vaid süüdistatav ajas kannatanu korterist välja, on ebaõige ning ühtlasi on see vastuolus ka maakohtu poolt tuvastatud eelneva sündmuse käiguga. 8.5 Asjakohatu on maakohtu argument, et politsei, kes saabus sündmuskohale ei hinnanud koheselt kannatanu seisundit elukohtlikuks, sest erinevalt süüdistatavast puudus politseil teadmine noaga rünnakust ning tekitatud vigastuste kohast ja arvust. Politsei rinnakaamera salvestisest nähtub üheselt, et kannatanu ei suuda koheselt adekvaatseid vastuseid anda, kuid kui politsei tõstab selja tagant üles kannatanu särgi, siis hinnati kannatanu seisund koheselt ohtlikuks. 9. Vitali Tretjak lõi kannatanut noaga kokku 32 korda keha erinevasse piirkonda, sh 14 korda kehatüve piirkonda (nendest 6 torkehaava ja 8 torke-lõikevigastust, millest eluohtlikud 4 torkehaava), 3 torke-lõikevigastust õla ja õlavarre piirkonnas ning 15 torke-lõikevigastused näo- ja kaelapiirkonda. Kuigi kõik vigastused ei olnud sügavad, vajasid need siiski õmblusi. Ka tavalise elukogemusega isikule on ilmselgelt teada, et sellisel moel teise isiku keha korduv vigastamine toob üldjuhul kaasa isiku surma. Mitmeid kordi löömine elutähtsate organite piirkonda (kõhu- ja rindkerepiirkond ning peapiirkond) on ilmselgelt väliselt ohtlik tegu ning sellisel juhul on surma saabumise võimalus äratuntav. Süüdistatava vägivallategusid kannatanu suhtes saab pidada sedavõrd tugevaks, et see näitab tapmistahtluse olemasolu. Tegemist oli äärmusliku ründega, mis annab alust aktsepteerida tapmistahtluse olemasolu ning annab kahtlemata tunnistust sellest, et lööja möönab igasuguse tagajärje saabumise võimalust ja tegutseb seetõttu kaudse tapmistahtlusega. 9.1 Süüdistatava poolt rakendatud vägivald kannatanu suhtes oli sedavõrd intensiivne, et seda tuleb vältimatult käsitada elu ohustava teona tapmise mõttes. Sellest annab tunnistust ka rakendatud löögijõud, mis olenemata noatera pikkusest tõi kaasa 3 kõhuõõnde ja 1 rindkereõõnde ulatuvat torkehaava, mis eksperdiarvamuse kohaselt olid juba nende tekitamise ajal kannatanule eluohtlikud, olenemata arstiabi osutamisest (II kd, tl 9). Lüües kannatanut korduvalt noaga elutähtsate organite piirkonda, ei kontrollinud Vitali Tretjak mingilgi viisil sündmuste edasist käiku ning süüdistatava taoline käitumine tõi kaasa tema poolt mittekontrollitava sündmuste käigu ning tema poolt loodud konkreetse ohu võimaliku tagajärje - kannatanu surma - hoidis ära õigeaegne arstiabi osutamine. Maakohtu poolt märgitud asjaolu, et pärast korduvalt noaga löömist oli kannatanu püsti ja elus ning süüdistatavale oli selge, et kannatanu on elus, ei muuda kolleegiumi hinnangul süüdistatava tapmistahtlust olematuks. Jättes kannatanu abituna trepikotta ja olles ise korteris, ei kontrollinud süüdistatav ilmselgelt sündmuste edasist käiku ja sellest tulenevalt möönis süüdistatav noaga löömise mistahes tagajärgi, sh ka võimaliku surma saabumist. Märkimist väärib seegi, et puuduvad igasugused tõendid, mille pinnalt oleks võimalik sedastada, et 9
(13)süüdistatav lootis võimaliku surma saabumist vältida, sest mingit abi süüdistatav kannatanule ei kutsunud. Kolleegiumi hinnangul saab tuvastatud tehioludest üheselt järeldada, et Vitali Tretjak pani kuriteo tahtlikult toime ning kannatanu surma saabumise osas tegutses süüdistatav kaudse tahtlusega.
  1. Maakohtu argument, et mingit takistust süüdistataval elusale kannatanule trepikotta järgnemiseks ja tema noaga löömise jätkamiseks, ei päde, sest süüdistatav oli oma teoga vallandanud kausaalahela, mille tagajärg oleks süüdistatava tegevusetuks jäämise korral saabunud iseseisvalt, ilma täiendavate lisategudeta. Kolleegium märgib, et Vitali Tretjakile on esitatud süüdistus tapmiskatses, mitte lõpule viidud kuriteos. Süüteokatse on alanud, kui vastavalt isiku ettekujutusele teost ei jää tema ja reaalse süüteokoosseisule vastava teo vahele enam ühtegi olulist käitumisakti. Vitali Tretjak lõi noaga kannatanut kokku 32 korda erinevasse kehapiirkonda, st sai aru, et oli teinud KarS §-s 113 ettenähtud tagajärje saabumiseks kõik. Selleks ajaks kui kannatanul õnnestus korterist väljuda ja kannatanule suudeti teiste isikute poolt abi kutsuda, oli Vitali Tretjak KarS §-s 113 lg 1- § 25 lg 2 ettenähtud kuriteo toime pannud. 10.1 Kolleegiumil tuleb märkida, et tegemist on lõpetatud süüteokatsega, sest kolleegium märkis juba eelnevalt, et süüdistatav lüües kannatanut 32 korral noaga, sh elutähtsate organite piirkonda peab ilmselgelt kaudse tahtluse tasemel võimalikuks, et selle tulemusel kannatanu võib surra. Märkimist väärib seegi, et isegi kui süüdistataval ei olnud kindlat arusaama surma saabumisest ning oli surma saabumise suhtes ükskõikne, on tegemist lõpetatud süüteokatsega. Kolleegium märkis juba eelnevalt, et käsiloleval juhul oleks tagajärg ka süüdistatava tegevusetuks jäämise korral saabunud iseseisvalt, ilma täiendavate lisategudeta. 10.2 Lõpetatud süüteokatsest saab loobuda vaid aktiivse päästmisteoga (kannatanule abi osutamine vms) (vt nt RKKKo nr 1-17-3858, p 12). Käsiloleval juhul ei jäänud kannatanu surm saabumata süüdistatava vaba tahte tõttu ehk aktiivse päästmisteo tõttu. Kuigi süüdistatav helistas kahel korral häirekeskusesse, ei olnud kõne tehtud kannatanu elu päästmiseks (I kd, tl 1-6). Süüdistatava käitumises ei nähtu mingeid tegusid, mille põhjal võinuks asuda seisukohale, et ta lootis võimaliku tagajärje kujunemist vältida. Kõnest nähtub üheselt, et süüdistatav kurdab enda tervise üle ning kõnes ei puudutata kannatanule noaga tekitatud vigastusi. Süüdistatav räägib küll verest, kuid varjab, et tegemist oleks olnud rünnakuga, mille toimepanemiseks on kasutatud nuga. Sellest kõnest ei saa järeldada, et süüdistatav tõsimeeli lootis, et ilma telefonita üksi koridoris olev kannatanu saab kindlasti abi ning ta muudab sellega vallandatud kausaalahela kulgemist. Mingist tagajärje ärahoidmisest KarS § 42 lg 1 ls 1 mõttes ei ole võimalik rääkida. Arvestades kõike eeltoodut on kolleegium seisukohal, et Vitali Tretjaki tegu ei ole võimalik kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p 1 järgi, mistõttu kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust ning maakohtu otsus tuleb tühistada Vitali Tretjaki süüditunnistamises ja karistamises KarS § 118 lg 1 p 1 järgi. Süüdistatava Vitali Tretjaki tegu tuleb kvalifitseerida KarS § 113 lg 1-§ 25 lg 2 järgi ja ta tuleb selles süüdi tunnistada.
  2. Järgnevalt annab kolleegium vastuse kaitsja poolt märgitule, et maakohtu järeldusega ei saa nõustuda, et süüdistatav Vitali Tretjakil tuvastatud vasaku käe pindmine lõikehaav on tekitatud tema enda poolt kunstliku tõendi loomise eesmärgil, hädakaitse versiooni tõendamiseks. Kolleegium nõustub maakohtu sellise järeldusega ning maakohtu põhjendused ses osas on veatud ning põhinevad uuritud tõenditel. 10
(13)11.1 Kaitsja poolt toodu versioon ei lükka ümber maakohtu poolt tuvastatut. Esiteks luges maakohus süüdistatava ütlused ebausaldusväärseks selle kohta, et kannatanul üldse nuga käes oli. Seega ei saanud maakohus neid ütlusi tõendina arvesse võtta. Selle kohta, et maakohus oleks põhjendamatult lugenud süüdistatava ütlused osaliselt ebausaldusväärseks, mingeid argumente apellatsioonis esitatud ei ole. Teiseks ei lugenud kohus eluliselt usutavaks süüdistatava selgitusi käelaba peal olev haava saamise kohta ning mingit mõistlikku selgitust, kuidas ta veritseva käega valge särgi selga sai, süüdistatav anda ei osanud. Ka selle kohta apellatsioonis mingeid vastuargumente ei leidu. Ühtlasi on kaitsja poolt esitatud versioon vastuolus tõenditega, millest nähtub, et süüdistatava verd leiti ka magamistoas oleva voodi linal ja linal oleva jälje lähedal põrandal on samuti väheldane vere tilkumisjälg (II kd, tl 161172), mistõttu ei saanud kuidagi süüdistatava käsi särgi vahetamisel mitte veritseda ja olla verest puhas, nagu oletab kaitsja. Kolmandaks ei ole maakohus sedastanud, et süüdistatav tekitas käele haava, et tõendada hädakaitse versiooni. Maakohus märkis, et haava tekitas süüdistatav endale, et eksitada politseid, näidates end ka kallaletungi ohvrina, pisendades sel viisil enda süüd. Seega kaitsja väited seoses hädakaitsega on ainetud ja jäävad tagajärjetuks. 12. Edasi käsitleb kolleegium süüdistatavale Vitali Tretjakile karistuse mõistmise küsimust. Kuna kolleegium nõustus prokuröri taotlusega Vitali Tretjaki süüdi tunnistamiseks KarS § 113 lg 1-§ 25 lg 2 järgi, siis ei kuulu rahuldamisele kaitsja taotlus karistuse kergendamiseks. 12.1 KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 113 lg 1 sanktsioon näeb ette kuue- kuni viieteistaastase vangistuse. KrMS § 331 lg-te 2 ja 3 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. Seega ei saa kolleegium mõista Vitali Tretjakile rangemat karistust, kui seda taotles prokurör. Prokurör on taotlenud Vitali Tretjaki karistada sanktsiooni keskmääras, s.o vangistusega 10 aastat 6 kuud. 12.2 Kohtupraktika kohaselt tuleb süü suuruse tuvastamisse kaasata teo toimepanemise tehiolud (vt nt RKKKo nr 3-1-1-12-06, p 12). Arvestades teo toimepanemise tehiolusid, st 32 noahoopi, millest eluohtlikud olid 4 ning ülejäänud haavad vajasid õmblusi, siis tuleb nõustuda prokuröriga, et süüdistatava süü on keskmine. 12.3 Karistuse mõistmisel arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad, ses osas nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega (IV kd, tl 76p-77). Prokurör ei ole esitanud apellatsioonis argumente, mis maakohtu põhjendused kummutaks. Kahetsust avaldas süüdistatav juba kohtueelsel uurimisel kui ka maakohtu istungil. Ka apellatsioonis on apellant märkinud, et süüdistatav kahetseb oma tegu. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kahetsuse siirust näitab süüdistatava soov kannatanu ees vabandada, kuigi süüdistatav tunnistas end süüdi osaliselt. Kolleegium leiab, et süüdistatava kahetsus on järjepidev ning siiras, mistõttu saab lugeda karistust kergendavaks asjaoluks puhtsüdamliku kahetsuse KarS § 57 lg 1 p 3 alt 2 mõttes. 12.4 Kolleegium arvestab võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seega tuleb arvestada süüdlase isikuandmetest tulenevaid asjaolusid, st süüdlase varasemat õiguskuulekust või selle puudumist ning üldpreventiivseid eesmärke. Süüdistatav on varem karistamata isik. Samas on süüdistatava suhtes lõpetatud menetlus KrMS § 202 alusel. Neid andmeid on võimalik arvestada süüdistatavat iseloomustavate andmetena ning seda saab arvestada mõistetava 11
(13)karistuse individualiseerimisel eripreventiivses tähenduses. Seega esinevad nii negatiivsed kui ka positiivsed süüdistatavat iseloomustavad andmed, mistõttu ei too need kaasa märkimisväärset karistusmäära suurendamist ega vähendamist. Üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades tuleb märkida, et tegemist ei ole vähetähtsa õigusrikkumiste liigiga, kuna sellega seatakse ohtu kaalukas õigushüve, milleks on inimelu ning sellisele rikkumistele peab riik reageerima rangelt. Arvestades kõike eeltoodut leiab kolleegium, et süüdlast tuleb karistada vangistusega 8 aastat.
  1. Kaitsja asub seisukohale, et süüdistatava tervist tuleb karistust mõistes arvestada. Apellant ei viita otseselt KarS §-s 35 sätestatud piiratud süüdivuse alustele, kuid on viidanud süüdistatava psüühilisele seisundile, mille kohaselt esineb süüdistataval vähene oskus inimestega suhtlemisel ning ta ei suuda konfliktolukorras vastu võtta õigeid otsuseid. Maakohus on üheselt tuvastanud, et tõenditest tulenevalt ei esinenud Vitali Tretjakil KarS § 34 loetletud meditsiinilisi tunnuseid teo toimepanemise ajal. Maakohus ei ole esitanud põhjendusi, kas Vitali Tretjakil tuvastatud psüühika- ja käitumishäired võisid takistada tal teo keelatusest aru saada ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida KarS § 35 mõttes. 13.1 Kolleegium asub seisukohale, et kuigi Vitali Tretjakil on tuvastatud psüühika- ja käitumishäired, ei piiranud need tema arusaamis- ja otsustusvõimet oma tegudest aru saada ega neid juhtida ning ta eristas lubatut ja keelatut ja adus täielikult oma tegude tagajärgi, mistõttu ei ole alust karistust kergendada KarS §-de 35 ning 60 alusel. Maakohtu istungil ei tekkinud kellelgi kahtlust süüdistatava Vitali Tretjaki vaimse seisundi osas. Seejuures ei ole ka kaitsja tõstatanud kahtlusi süüdistatava arusaamisvõimes, sh ei ole kaitsja märkinud, et süüdistatava normikohane käitumine oleks olnud tema jaoks nii raske, et ta ei suutnud kuriteo toimepanemisest hoiduda. Kogutud tõendid, sh süüdistatava enda ütlused ei osuta sellele, et süüdistatava arusaamis- ja otsustusvõime ning võime käituda normipäraselt oleks oluliselt piiratud ehk raskendatud teo toimepanemise ajal. Asjaolu, et Vitali Tretjakil on tuvastatud vähene oskus inimestega suhtlemisel ning kesine reageerimine konfliktolukorras ei ole käsiloleval juhul määravaks. Kaudselt kinnitab seda tema töötamine taksojuhina ehk klienditeenindajana. On üheselt selge, et klienditeenindaja töö eeldab võõrastega suhtlemist ning kokkupuudet väga erinevate, sh ka rahulolematute inimestega. Olukorras, kus Vitali Tretjak on suutnud oma tööülesandeid edukalt täita, kinnitab see asjaolu tegelikkuses tema toimetulekut ükskõik mis pingelises situatsioonis. Ühtlasi puuduvad ka tõendid, et alkoholijoove oleks mõjutanud süüdistatava võimet oma käitumist kontrollida.
  2. Süüdistatava kaitsja apellatsioonis toodule vabastada Vitali Tretjak osaliselt karistusest tingimisi, märgib kolleegium järgmist. Kaitsja selline taotlus on vastuolus kohtupraktikaga. Karistuse kandmisest osalise vabastamise instituudi eesmärk on üksnes nn šokivangistus, mida tuleb sisustada eripreventiivselt kui isiku tõsist hoiatamist lühiajalise - s.o mõnekuulise vangistusega (vt RKKKo nr 3-1-1-41-04 ja nr 3-1-1-21-05). Osalisel karistusest tingimuslikul vabastamisel tuleb kohesele ärakandmisele määratavat karistust käsitada igal juhul vaid kuudes vältava lühivangistusena. Tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest avaldub sellise sanktsiooni preventiivne toime vangistuse lühiajalisuses, kuid käesolevaks ajaks on süüdistatav viibinud vangistuses juba üle aasta, mis ilmselgelt ei ole enam lühivangistus ega täida seega oma eesmärki. 14.1 Kohtupraktika kohaselt tuleb karistusest tingimuslikult vabastamisel lähtuda põhimõttest, et tingimuslikult vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem. Seega saaks tulenevalt KarS § 73 lg-st 3 ja § 74 lg-st 3 vabastada vaid neid isikuid, keda on karistatud 12
(13)vangistusega kuni viieks aastaks. Kolleegium mõistis süüdistatavale karistuseks vangistuse 8 aastat, mistõttu süüdistatava vabastamine KarS § 73 või 74 alusel oleks vastuolus põhimõttega, et tingimuslikult vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem.
  1. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4; § 338 p 2, § 340 lg 4 p-st 1 tühistab kolleegium Harju Maakohtu
  2. detsembri 2024 otsuse osaliselt ja teeb uue otsuse. Prokuröri apellatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt. Kaitsja apellatsioon jääb rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.