KOHTUMÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Tallinna Ringkonnakohus Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja Kristjan Siigur Määruse tegemise aeg ja koht 16.05.2025, Tallinn Haldusasja number 3-25-946 Ha

) § 61 lg-te 1 ja 2 tingimused. Korralduses puudub selge seos kaebaja tegevuse ja Y elamu ehituse vahel. Piisavalt ei ole põhjendatud, kuidas seostub kaebaja poolt ehitisregistrile dokumentide esitamine Y tulude kontrollimisega või kaebaja osalusega elamu ehituses. Ehitisregistrile dokumentide esitamine on formaalne toiming, mis ei tähenda automaatselt kaebaja seotust Y elamu ehitusega ega anna alust kaebajale kohustuste panemiseks. Korraldusest ei nähtu, et Y oleks väitnud kaebaja osalust ehitusel. Ehitisregistrile esitatud dokumentide haldamine ei tähenda, et kaebaja oleks olnud Y elamu ehituse töövõtja, tellija või muu otsene osaline. Seega on korraldus põhjendamatu ja ülemäärane. Kuna korraldus puudutab V. Varese kui füüsilise isiku tulude kontrolli, tuleks dokumente ja seletusi nõuda eelkõige temalt endalt. Kaebajalt teabe nõudmine ei ole proportsionaalne. Korraldusest ei nähtu, et maksuhaldur oleks eelnevalt nõudnud Ylt sama teavet, mida küsitakse korraldusega kaebajalt. Korraldus ei sisalda piisavat põhjendust kaebaja kui kolmanda isiku kaasamiseks. Korralduse puudulik faktiline ja õiguslik põhjendamine ei võimalda kaebajal efektiivselt kaebeõigust teostada. 3. Tallinna Halduskohus tagastas 11.04.2025 määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 2 1 alusel, sest kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Vaidlustatud korraldus on kooskõlas

sätetega ja nõuetekohaselt põhistatud ning proportsionaalne. Korralduses on MTA märkinud maksukohustuslase nime, kelle maksuasjaga seoses teavet kogutakse, märgitud on ka kontrollitav maksu liik ja maksukohustuse periood. Korraldusest nähtub, et MTA on enne X. X-ilt teabe nõudmist pöördunud kontrollitava enda poole, ent vastavat teavet kontrollitavalt ei saanud. Lisaks on korralduses põhjendatud, miks peab MTA vajalikuks teabe nõudmist just X. X-ilt (X. X on ehitisregistrisse esitanud dokumente) ning välja toodud, et nõutud teavet vajab MTA tuvastamaks, kes milliseid töid tegi ja kuidas toimus tehtud tööde üleandmine ja nende eest tasumine. MTA-l ei ole kohustust kolmandale isikule detailsemalt selgitada maksukohustuslase poole pöördumise asjaolusid, sh menetlustaktikalisi argumente. Maksuhaldur ei pea korralduse adressaati teavitama sellest, milliseid konkreetseid asjaolusid ta soovib kindlaks teha. Maksuhaldur ei pea ka põhjendama, kuidas on kolmandalt isikult nõutud teave ja dokumendid konkreetselt seotud maksukohustuslase kontrollimisega (vt Riigikohtu 14.04.2014 otsus asjas 3-3-1-90-13, p 11). Põhjendamatuks ei saa pidada korralduses sisalduvat nõuet ilmuda teabe andmiseks maksuhalduri ametiruumidesse. Selline kohustus on õiguspärane

§ 61

lg 1 alusel ning korralduses on välja toodud ka kaalutlused, miks peab maksuhaldur kõige efektiivsemaks teabe kogumise viisiks kolmanda isiku ilmumist maksuhalduri ametiruumidesse. Vahetu suhtlus võimaldab mh paremini hinnata antud seletuste usaldusväärsust ja vältida vääritimõistmist, samuti küsida jooksvalt täpsustavaid lisaküsimus. MTA ametiruumidesse ilmumise kohustus ei 2

§-s 64 sätestatud teabe nõudmisest keeldumise aluseid. Isegi kui selliseid aluseid esineks, ei muuda see vaidlustatud korraldust õigusvastaseks, sest kaebajal on võimalik selliste asjaolude ilmnemisel maksuhaldurit teavitada (

§ 64lg 3).

Puudub alus eeldada, et maksuhaldur jätkaks sellises olukorras teabe nõudmist kaebajalt. Lisaks saab riive intensiivsust hinnata ka korralduses viidatud võimaluse läbi rakendada sunniraha 250 euro ulatuses. Võimaliku rahalise kohustuse korral saab riive intensiivsust mh hinnata HKMS § 133 lg-s 1 sätestatud lihtmenetluse piirmäära kaudu, mille kohaselt on riive väheintensiivne eelkõige juhul, kui hüve/kohustuse väärtus ei ületa 1000 eurot. 4. X. X palub 28.04.2025 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 11.04.2025 määrus ja saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel kaebuse tagastamise eeldused on täitmata.

§ 135

lg 1 järgi võib sunnivahendit kuni haldusaktiga taotletava eesmärgi saavutamiseni korduvalt rakendada. Seega võib kaebajalt nõuda sunniraha korduvalt kuni summani 2640 eurot (

§ 67lg 3), mis ületab oluliselt halduskohtu poolt väheintensiivseks peetud piiri.

Selline rahaline koormus ei ole väheintensiivne. Asjaoludest tulenevalt ei ole kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Halduskohus piirdus

§ 61formaalse kontrolliga.

Selline lähenemine piirab oluliselt kohtusse pöördumise õigust, kuna kaalutlusõiguse kontroll peab hõlmama ka sisulist analüüsi. Kaebaja on esitanud kaebuses konkreetsed etteheited maksuhalduri korraldusele, mis välistavad korralduse seaduslikkuse. Korralduses ei ole selgelt näidatud seost kaebaja tegevuse ja Y majaehituse vahel. Maksuhaldur ei ole selgitanud, kuidas ehitisregistrile esitatud dokumendid (nt ehituspäevikud) seonduvad kaebaja osalusega ehituses. Korraldusest ei nähtu, et Y oleks väitnud, et kaebaja on tegelenud tema elamu ehitusega, mistõttu oli kaebaja poole pöördumine põhjendamatu. Teabe nõudmine koormab kaebajat ebaproportsionaalselt. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab HKMS § 207 lg-le 1 tuginedes, et määruskaebus tuleb võtta menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 121 lg 4), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
2. Halduskohus on kaebuse tagastanud seetõttu, et kaebaja õiguste riive on vähene ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline (HKMS § 121 lg 2 p 2 1). Tegu on diskretsioonilise kaebuse tagastamise alusega, millele tuginemiseks peavad olema täidetud kaks kumulatiivset tingimust: riive vähene intensiivsus ning kaebuse rahuldamise vähene tõenäosus (Riigikohtu 01.11.2018 määrus nr 3-18-763, 9; 14.12.2021 määrus nr 3-21-980, p 11). Riive on vähese intensiivsusega siis, kui isegi kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumise tuvastamise korral 3

§ 61

lg 1 sätestab, et maksuhalduril on õigus nõuda kolmandatelt isikutelt teavet maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks ning isikud on kohustatud andmeid esitama, välja arvatud juhul, kui neil on seaduse alusel õigus tõendite ja andmete esitamisest keelduda.

§ 61

lg 3 esimese lause kohaselt annab maksuhaldur kolmandalt isikult teabe nõudmiseks

§-s 46 sätestatud nõuetele vastava kirjaliku korralduse, milles peab olema märgitud mh selle maksukohustuslase nimi või muud identifitseerimist võimaldavad andmed, kelle maksumenetluses teavet kogutakse, ning kolmanda isiku poole pöördumise põhjus.

§ 62

lg 1 järgi on maksuhalduril õigus nõuda maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks kolmandalt isikult ka dokumentide esitamist.

§ 61

lg 2 näeb ette piirangu, et enne kolmandalt isikult teabe või dokumentide nõudmist peab maksuhaldur üldjuhul olema nende saamiseks pöördunud eelnevalt maksukohustuslase poole. Eeltoodust tulenevalt on kolmandalt isikult teabe nõudmise eeldusteks nõutava teabe seos maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemisega (

§ 61

lg 1), eelnev pöördumine maksukohustuslase poole (

§ 61

lg 2) ning teabe nõudmine

§-le 46 vastava korralduse vormis, kuhu märgitakse muu hulgas kolmanda isiku poole pöördumise põhjus (

§ 61

lg 3).

§ 46

sätestab haldusakti üldnõuded, sealhulgas nõude, et haldusaktis peavad sisalduma haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (

§ 46lg 3 p 5).

8. Sobiv kriteerium nn kolmandalt isikult nõutava teabe sisuliseks piiritlemiseks on teabe seos toimuva maksumenetlusega ja maksuhalduril puudub nõude esitamisel kohustus põhjendada, milliseid konkreetseid asjaolusid ta soovib kindlaks teha ning kuidas on nõutud teave ja dokumendid konkreetselt seotud maksukohustuslase kontrollimisega. Nõue pöörduda enne kolmandalt isikult teabe ja dokumentide nõudmist sama nõudega maksukohustuslase poole ei tähenda, et maksukohustuslaselt peab olema nõutud sama teavet või samu dokumente, eriti kui maksukohustuslasel ei saagi olla neid dokumente, mille esitamist on maksuhaldur kolmandalt isikult nõudnud. Piisab sellest, kui nõue esitatakse seoses samade tehingutega (nt Riigikohtu 26.09.2018 otsus nr 3-16-2324, p-d 9–11; 14.04.2014 otsus nr 3-3-1-90-13, p 11; 24.05.2011 otsus nr 3-3-1-24-11, p-d 11–14; 30.03.2011 otsus nr 3-3-1-98-10, p-d 18–19). Kolmandalt isikult teabe ja dokumentide nõudmiseks ei pea maksuhaldur olema eelnevalt ammendanud kõiki võimalusi sundida maksukohustuslast sama teavet andma ja dokumente esitama.

§ 61

lg 2 järgi ei eelda kolmanda isiku poole pöördumine, et maksukohustuslaselt teabe ja dokumentide nõudmine peaks olema tingimata ebaõnnestunud, vaid nimetatud säte välistab üksnes selle, et maksuhaldur võiks jätta teabe ja dokumendid maksukohustuslaselt eelnevalt üldse nõudmata. Muu hulgas ei keelaks

§ 61

lg 2 kolmandalt isikult teabe ja dokumentide nõudmist, kui see on maksuhalduri hinnangul vajalik maksukohustuslaselt saadud tõendite õigsuse kontrollimiseks (nt Riigikohtu 24.05.2011 otsus nr 3-3-1-24-11, p 14).

§ 11

lg-st 2 tulenevalt on maksuhalduril kaalutlusõigus (

§ 12

) otsustada selle üle, milliseid toiminguid ja millisel viisil maksumenetluses teha. 9. Halduskohus on õigesti selgitanud, et

§ 59lg-st 1 ja HKMS § 158 lg-st 3 tulenevalt on kohtu pädevus sekkuda haldusorgani kaalutlusõigusesse piiratud. Kohus saab kontrollida, kas 4

§ 46, § 553 lg 1 p-d 2 ja 4, § 61 lg-d 1 ja 3, § 62 lg-d 1 ja 3).

Vaidlustatud korraldusest nähtuvalt kontrollib maksuhaldur 26.02.2025 korralduse nr 12.2-3/066110-1 alusel Y

1. a füüsilise isiku tulude deklareerimist. Selle kontrolli raames on arusaadavalt vaja tuvastada Audrus asuva elamu ehitamisega seotud asjaolusid. Maksuhaldur on selgitanud, et pöördus enne kaebajalt teabe ja dokumentide nõudmist Y poole, kes ehituspäevikuid jm dokumente maksuhaldurile ei esitanud ning nende kohta selgitusi ei andnud. Samuti on korralduses põhjendatud, et dokumente ja teavet nõutakse kaebajalt seetõttu, et kaebaja on esitanud Y elamu ehituse kohta ehitisregistrile ehituspäevikud jm dokumendid, ning nõutud teave on maksuhaldurile vajalik tuvastamaks, kes milliseid töid tegi, kuidas toimus tööde üleandmine ning nende eest tasumine. Korralduse tühistamist ei saaks iseseisvalt tingida asjaolu, et korralduses ei ole üksikasjalikult märgitud, millist teavet on maksuhaldur eelnevalt küsinud maksukohustuslaselt (vrd Riigikohtu 14.04.2014 otsus nr 3-3-1-90-13, p 11). Teabe nõudmisel ei ole määrav, et kaebaja väitel ei olnud ta Y elamu ehituse töövõtja, tellija või muu otsene osaline. Määrav on seos kontrolliobjekti ja nõutava teabe vahel. See, kas maksumenetluses kogutud tõendid lõppastmes maksuhalduri väiteid kinnitavad, ei ole samuti määrav, sest vaidluse ese ei ole kontrolli tulemusena koostatav võimalik maksuotsus, vaid korraldus teabe ja dokumentide nõudmiseks menetlusväliselt isikult. Ringkonnakohtule ei nähtu, et vaidlustatud korralduses oleks küsitud dokumente, millel ilmselgelt ei saa olla tähtsust Y suhtes läbiviidavas maksumenetluses, või mille esitamine riivaks kaebaja eraelu puutumatust (vrd Riigikohtu 01.02.2021 määrus nr 3-18-1328). Korralduses esitatud küsimused ja nende seos maksumenetlusega pidid olema kaebajale arusaadav.
2. Korralduses ei pidanud sisalduma viidet kaebaja kolmanda isikuna kaasamiseks. Riigikohus on 30.03.2011 otsuses nr 3-3-1-98-10 (p 12) selgitanud, et mõiste „kolmas isik“ kasutamine

§-s 61 on eksitav, kuna sätte alusel nõutakse teavet menetlusväliselt isikult, mitte menetlusosaliselt

§ 43p 3 mõttes.

Isikut, kellelt maksuhaldur

§ 61

alusel teavet nõuab, tuleb käsitada mitte kolmanda isikuna, vaid vastava korralduse adressaadina.

1. MTA on põhjendanud, miks on vajalik seletuste andmiseks ilmuda maksuhalduri ametiruumidesse. Kaebusest ei nähtu, et kaebaja peaks MTA 02.04.2025 korraldust õigusvastaseks sel põhjusel, et seletuste andmiseks maksuhalduri juurde kutsumine oleks tema jaoks ülemäära koormav. Maksuhalduri ametiruumidesse ilmumise kohustus ei ole olemuselt sedavõrd koormav, et sellist nõuet saaks abstraktselt pidada ebaproportsionaalseks või nõuaks see eriliselt kaalukat põhjendust (nt Riigikohtu 14.04.2014 otsus nr 3-3-1-90-13, p 11).
2. Eelnevast tulenevalt ei ole kaebajale pandud kohustused ebaproportsionaalsed. Kaebaja ei ole esile toonud selliseid asjaolusid, mis annaks alust arvata, et kaebajale pandud kohustused riivaks tema õigusi intensiivselt. Halduskohus on õigesti leidnud, et MTA 02.04.2025 korraldusega kaasnev riive on väheintensiivne ka tulenevalt HKMS § 133 lg-s 1 sätestatud lihtmenetluse piirmäära arvesse võttes. Vaidlustatud korralduses sisalduva hoiatuse kohaselt rakendab maksuhaldur sunniraha, mille suurus saab kohustuste täitmata jätmisel olla esimesel korral kokku 5