← Eesti

1-10-9264/23

Obsah (8)§ 199§ 329§ 121§ 200§ 64§ 65§ 74§ 202

1-10-9264 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. veebruar 2011. a Tallinn Kriminaalasja number 1-10-9264 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, l

§ 199

lg 2 p 4,7 ja § 200 lg 2 p 4,7 järgi F.G süüdistuses

§ 199

lg 2 p 4,7 ja § 200 lg 2 p 7 järgi Kohtuistungi sekretär Kriminaalasi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu

  1. novembri
  2. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja S.K F.G ja tema kaitsja Milvi Söörd ning Andres Alas Prokurör Anneli Lumiste Süüdistatav S.K F.G XXX , elukoht XXXXX XXXXXX XXXXXXX XXXX XXXXX XXXX XXXXXXXXXX X-X, ei tööta, varem 6 korda kohtu poolt karistatud, viimati 19.01.
  3. a Harju Maakohtu otsusega

§ 329

järgi 4 kuu vangistusega, mis asendati 234 tunni üldkasuliku tööga tähtajaga 6 kuud, kinni peetud 27.02.2010 F.G XXX elukoht XXXXX XXXXXX XXXXXXX XXXX XXXXX XXXX XXXXXXXXXX X-X, töötab V., varem 4 korda kohtu poolt karistatud, viimati 23.05.2007. a Harju Maakohtu otsusega

§ 121

järgi 1 kuu 25 päeva vangistusega Kaitsja Vandeadvokaadid Milvi Söörd ja Andres Alas RESOLUTSIOON Harju Maakohtu

  1. novembri
  2. a kohtuotsus S.K F.G ja F.G suhtes jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
  3. veebruaril
  4. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  5. Harju Maakohtu
  6. novembri
  7. a otsusega üldmenetluses tunnistati M. F.G süüdi ja karistati

§ 199

lg 2 p 4,7 järgi 1 aasta vangistusega ja

§ 200

lg 2 p 4,7 järgi 5 aasta vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti 5 aastat vangistust.

§ 65lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 19.

jaanuari

  1. a otsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa, so 117 päeva vangistuse võrra ja liitkaristuseks mõisteti 5 aastat 3 kuud 27 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks määras kohus
  2. veebruar
  3. a. F.G tunnistati süüdi ja karistati

§ 199

lg 2 p 4,7 järgi 6 kuu vangistusega ja

§ 200

lg 2 p 7 järgi 3 aasta vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti 3 aastat vangistust, mis jäeti

§ 74lg 1,3 alusel täitmisele pööramata 3 aastase katseajaga.

2.

§ 199lg 2 p 4,7 järgi mõisteti M.

F.G ja F.G süüdi selles, et M. F.G

  1. detsembril
  2. a kella 08:00 kuni 10:00 paiku Tallinnas XXXXXX tänaval asuvas A. grillbaaris, võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil M. V. ära mobiiltelefoni Samsung ja rahakoti koos selles olnud dokumentidega kokku 1100 krooni väärtuses. Pärast varguse toimepanemist võtsid M. F.G ja F.G Tulika tänaval asuvast sularahaautomaadist M. V. pangakaarti kasutades tema arveldusarvelt välja sularaha summas 14 750 krooni. Pangakaardi PIN koodi olid nad kannatanu käest baaris teada saanud.

§ 200lg 2 p 7 järgi mõisteti M.

F.G ja F.G süüdi selles, et nad isikute grupis 15.veebruaril 2010. a kella 04:27 paiku Tallinnas XXXXXXXXXX XXX XXX maja juures, tungisid kallale J. P. V.. Nende tegevus seisnes selles, et F.G juhtis sõidukit Ford Scorpio, millega kannatanu sõidutati sündmuspaigale, M. F.G tõmbas röövimise eesmärgil kannatanu sõiduki tagaistmelt välja ning hakkas teda peksma käte ja jalgadega selja ja näo piirkonda. Peksmise käigus võttis M. F.G J. P. V. omastamise eesmärgil ära fotokaamera Sony koos mälukaardiga ja kaamerakotiga, musta värvi villase mütsi ja käekella kokku 10425,03 krooni väärtuses. Kuna M. F.G on varem röövimise toime pannud isik, siis tunnistati ta süüdi lisaks eelnevale ka

§ 200lg 2 p 4 järgi.

3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid M. F.G ja tema kaitsja M. Söörd ning F.G kaitsja A. Alas, kes taotlevad kohtuotsuse tühistamist ja ringkonnakohtul uue otsuse tegemist. 3.1 M. F.G taotleb kohtuotsuse tühistamist tema süüditunnistamises

§ 200

lg 2 p 4,7 järgi ja uue otsusega tema süüditunnistamist

§ 121järgi.

Apellatsiooni motiivide kohaselt puuduvad kriminaalasjas tõendid selle kohta, et ta oleks kannatanu J. P. V. midagi varastanud. Ta tunnistab, et tarvitas koos kannatanuga sel õhtul Tallinna linna erinevates baarides alkoholi. Kuna kannatanu tahtis pidutsemist jätkata, siis kutsus M. F.G kohale oma venna F.G koos sõiduautoga ja ühiselt hakati sõitma peo jätkamiseks Türisalu poole. Poole tee peal hakkas kannatanu märatsema ja autot lõhkuma. F.G pidas auto kinni ja M. F.G tõstis 2

(6)füüsilist vägivalda kasutades kannatanu sõiduautost välja. Ta lõi kannatanut paar korda rusika pähe ning kehasse. Kannatanu oli alkoholijoobes ja võis oma asjad ise kuhugi ära kaotada või lasta need ära varastada. M. F.G istus autosse ja hakkas koos vennaga tagasi Tallinnasse sõitma. Peagi tuli neile vastu politseiauto. Kuna sõiduautol puudus liikluskindlustus ja vend oli tarvitanud alkoholi, siis ta vaatas tagasi veendumaks, kas politseiauto ei asunud neid jälitama. Selja taha vaadates märkas ta tagaistmel võõraid esemeid. Kuna ta pidas neid esemeid võõraks olmeprügiks, siis viskas ta need sõidu ajal aknast välja. Kannatanu ütlused esemete olemasolu kohta on ebausaldusväärsed, sest ta on andnud käekella ja fotokaamera margi kohta erinevaid ütlusi. Esemete soetamise kohta ta kohtueelsel uurimisel ega kohtus dokumente esitanud ei ole. Lisaks eelnevale taotleb M. F.G süüdimõistmisest

§ 199lg 2 p 4,7 järgi M.

V. rahakoti ja mobiiltelefoni varguse väljajätmist, sest ta ei ole neid varastanud. Ka kannatanu M. V. oli alkoholijoobes, mistõttu võis need esemed ise ära kaotada või ära varastada lasta. M. F.G oli endal olemas rahakott ja mobiiltelefon, mistõttu tal ei olnud vaja neid esemeid varastada. Seoses süüdistuse mahu vähenemisega palub M. F.G kergendada talle mõistetud karistust. 3.2 Analoogse sisuga apellatsiooni on esitanud kaitsja, kes taotleb süüdistuses

§ 200lg 2 p 4,7 järgi M.

F.G õigeksmõistmist ning süüdimõistmisest

§ 199lg 2 p 4,7 järgi M.

V.i rahakoti ja mobiiltelefoni varguse väljajätmist. Kannatanu M. V. oli tugevas alkoholijoobes, jäi baari magama ja visati baarist tänavale. Sellises seisundis võis kannatanu ise oma rahakoti ja mobiiltelefoni kaotada. M. F.G ütluste kohaselt andis M. V. talle pangakaardi ja ütles PIN-koodi selleks, et ostude eest tasuda. M. F.G ei ole eitanud, et ta M. V. pangakaardiga tema arvelt raha võttis ja hõbeketi endale jättis, mistõttu ta on nõus tekitatud kahju hüvitama. Millegagi ei ole ümber lükatud süüdistatavate väited selle kohta, et alkoholijoobes J. P. V. võis oma asjad autost väljatõmbamise ja lummekukkumise ajal ise ära kaotada. Kannatanul esinesid küll kehavigastused, kuid ta võis need saada lumehange kukkumisest. Pealegi ei olnud kannatanu vigastused rasked ja meditsiinilist abi ta ei vajanud. 3.3 F.G kaitsja taotleb süüdistuses

§ 200

lg 2 p 7 järgi F.G õigeksmõistmist ning süüdistuses

§ 199

lg 2 p 4,7 järgi tema tegude ümberkvalifitseerimist

§ 202järgi.

Kaitsja hinnangul puuduvad kriminaalasjas tõendid selle kohta, nagu oleks kannatanu J. P. V. vara röövitud või muul viisil omastatud. Röövimise süüdistus põhineb vaid asjaolul, et süüdistatavad olid koos kannatanuga eelnevalt pidutsenud ja hiljem olid kannatanul asjad kadunud. Kaitsja ei pea kannatanu ütlusi usaldusväärseks. Ta leiab, et kohtu poolt M. F.G-le ja F.G-le inkrimineeritud tegevus nii lühikese ajavahemiku jooksul ei ole võimalik. Samuti ei ole kohus kaitsja arvates veenvalt motiveerinud, miks kannatanu ei tundnud oma erinevates taskutes sobramist ja asjade otsimist ning randmelt käekella rihma lahtipäästmist, selle üle käe tõmbamist ja äravõtmist. Puuduvad igasugused tõendid F.G puutumuse kohta kannatanu asjade hõivamisel. Kaitsjale jääb asusaamatuks, milliste kriminaalasjas kogutud tõendite alusel leiab maakohus, et tõendamist on leidnud F.G osalemine röövimises kaastäideviijana. Kriminaalasjas puudub vaidlus selle kohta, et M. F.G kasutas kannatanu suhtes vägivalda (tiris autost välja ja lõi korduvalt) ja et F.G ei takistanud selles osas venna tegevust ning et koos lahkuti sündmuskohalt. Samas puuduvad aga igasugused tõendid F.G vähimastki teadlikkusest selle kohta, et väidetavalt hõivati ka kannatanu vara. Lisaks sellele leiab kaitsja, F.G-le esitatud süüdistus

§ 199

järgi kvalifitseeritavas kuriteos ei ole tõendamist leidnud, vaid ta on toime pannud

§ 202lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Maakohus ei ole oma otsuses toonud esile mingit tegu ega tegevusetust, millega F.G hoidis sündmuse (varguse toimepanemise) kulgemise enda kontrolli all ja tegemist oli vaikivalt kooskõlastatud tegevusega. Kohus ei ole esile toonud mingit F.G tegevust, milline oleks 3

(6)soodustanud M. F.G poolt kannatanu M. V. kaardi oma valdusse saamist ja/või raha väljavõtmist sularahaautomaadist ega esile toonud sellekohase kokkuleppe olemasolu tuvastavaid tõendeid. Samas on aga tõendatud, et F.G oli teadlik sellest, kelle raha vend omastas ja võttis sellest kuritegelikul teel saadud rahast endale ca 7 000 krooni, milline tegevus on kvalifitseeritav

§ 202lg 1 järgi.

  1. Ringkonnakohtu istungil süüdistatavad ja nende kaitsjad toetsid esitatud apellatsioone ja taotlesid nende rahuldamist. Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  2. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse pooled leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. 5.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-17-03 märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva väga põhjaliku tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Kohtukolleegium nendib, et KrMS § 61 lg 2 alusel on kohus hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta süüdistatavad neile esitatud süüdistuses süüdi mõistab ja selliselt karistab. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Esitatud apellatsioonides korratakse samu väiteid, mis süüdistatavad ja kaitsjad esitasid esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes Harju Maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks korrata. 5.2 Vastuseks kõikides apellatsioonides tehtud etteheitele, et kohus on süüdistatavate ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud ja arvestanud vaid kannatanu J. P. V. ütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatavate ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsustes nr 3-1-1-19-05 ja 3-1-177-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et esimese astme kohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Kohus ei ole pidanud kannatanu ütlusi fotokaamera ja käekella margi osas vastuolulisteks, sest kannatanu on veenvalt ja loogiliselt selgitanud, miks ta varem andis selles osas teistsuguseid ütlusi. Kannatanu oli küll tarvitanud alkoholi, kuid see asjaolu ei muuda tema ütlusi veel iseenesest ebausaldusväärseks, sest ta on mäletanud selle õhtu sündmusi detailselt ning ei ole neid muutnud. Kuna kannatanu oli väga hirmul ja kaitses end M. F.G löökide eest, siis ei tajunud ta temalt esemete äravõtmist. Maakohus on põhjendatud kriitikaga suhtunud M. F.G 4

(6)ütlustesse kannatanu esemete sõiduauto aknast väljaviskamise kohta, sest kahtlemata ei saanud fotokaamera, käekell ja müts olla käsitletavad olmeprügina. Maakohus märgib põhjendatult, et kannatanule kuulunud esemete sõiduauto aknast väljaviskamise tingis hirm neile vastu sõitva politseiauto ees. Nimelt kartsid süüdistatavad, et politseipatrull nad kinni peab ja röövitud esemed avastab. Kohtukolleegium nõustub selles osas kohtu motiividega ega pea nende kordamist vajalikuks. Eeltoodut arvesse võttes ei soostu kohtukolleegium apellantide väitega, et kannatanu J. P. V. ütlused on kohtukõlbmatu tõend, sest need on vastuolulised. 5.3 F.G kaitsja leiab, et tema kaitsealune ei ole röövimist toime pannud, sest ta ei ole kannatanu J. P. V. suhtes vägivalda tarvitanud ega temalt midagi ära võtnud. Kohtukolleegium nõustub sellega, et F.G ise ei ole kannatanut tõepoolest löönud ega temalt asju ära võtnud. See aga ei tähenda, et F.G vastutus röövimise eest oleks välistatud. Maakohtu otsuse 10-ndal leheküljel põhjendatakse väga põhjalikult, miks kohus leiab, et F.G pani röövimise toime grupis M. F.G-ga. Kohtukolleegium märgib siinjuures, et Riigikohtu praktikas (3-1-1-43-06, 3-1-1-5-08, 3-1-1-60-07, 3-1-1-97-04, 3-1-1-108-06) ollakse jätkuvalt seisukohal, et kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult, vastutab igaüks neist täideviijana. Teovalitsemise teooriast tulenevalt ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik realiseeriks ise kas tervikuna või osaliselt süüteo objektiivse koosseisu. Objektiivsest küljest on oluline, et iga kaastäideviija lisaks tagajärje saabumisse teoühtsust silmas pidades olulise teopanuse. Subjektiivses mõttes eeldab kaastäideviimine kõnealusest teooriast lähtuvalt ühist teootsust. Kuna teovalitsemise teooria tähenduses ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik paneks toime süüteo objektiivsesse koosseisu kuuluva teo, vaid hoiaks ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuse kulgemise enda kontrolli all, siis võib süüteo kaastäideviija olla ka teoplaani väljatöötaja, samuti ühise teoplaani ja tööjaotuse alusel toimuva kaasvalitseja. Teo toimepanemine grupis on võimalik nii eelneva kokkuleppe alusel, kus rollijaotus, iga täideviija poolt kuriteo objektiivse tunnuse täitmiseks vajalik tegevus lepitakse kokku eelnevalt enne kuriteo toimepanemist, kui ka vahetu kokkuleppe alusel, kus täideviijad eelnevalt kokku leppimata asuvad vaikivalt tegutsema vahetult sündmuskohal, sünkroniseerides oma tegevusi selliselt, et need kogumis täidaksid kuriteo objektiivse tunnuse. Siinjuures võib kooskõlastamine olla nii suuline, kirjalik kui ka vaikiv või saavutatav konkludentsete tegudega. Kuriteo toimepanemine isikute grupis eeldab, et isikud on kokku leppinud (ka vaikivalt) kuriteo toimepanemises ning tegutsevad vastavalt sellele. Käesolevas kriminaalasjas kogutud tõendite pinnalt saab järeldada, et M. F.G ja F.G panid röövimise toime koos tegutsedes, so kaastäideviijatena. Sõidutades kannatanut linnast välja pidasid mõlemad süüdistatavad silmas eesmärki võtta kannatanult ära temal kaasas olnud esemed. F.G ei olnud baaris muud tegevust, kui oodata hetke, mil kannatanu nõustub nendega koos baarist lahkuma. Ta viibis baaris ca poolteist tundi ja jõi selle aja jooksul ühe õlle. Kannatanuga ta ei suhelnud, sest ei osanud inglise keelt. Ühise teoplaani kohaselt oli oluline see, et sõiduautot juhiks F.G , sest vastasel korral oleks kannatanu võinud sõita taksoga. Süüdistatavate tegevus oli kooskõlastatud selliselt, et M. F.G poolt kannatanu suhtes vägivalla kasutamisel ja kannatanu asjade äravõtmisel oli F.G sõiduauto roolis, et tagada enda ja M. F.G võimalikult kiire sündmuskohalt põgenemine. Ühtlasi süvendas F.G oma olemasoluga kannatanus tunnet olukorra lootusetuses ja vastupanu mõttetuses. Seega olid nad mõlemad teadlikud teineteise panusest kuriteo toimepanemisel ja hoidsid toimepandava teo kulgemist kontrolli all, seega valitsesid tegu. 5.4 F.G kaitsja leiab, et M. V. pangaarvelt sularaha väljavõtmise episoodis tuleks F.G käitumine kvalifitseerida

§ 202järgi.

Kohtukolleegium selle väitega ei nõustu, sest sularahaautomaadi videokaamera salvestusest nähtuvalt teevad sularaha väljavõtmise ajal sularahaautomaadiga pangatoiminguid mõlemad süüdistatavad. 5

(6)5.5 Maakohus on süüdistatavatelt tsiviilhagi väljamõistmist kohtuotsuse 13-ndal leheküljel väga põhjalikult motiveerinud ja viidanud nõude rahuldamise materiaalõiguslikule alusele. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuses märgituga, et kuigi M. V. varastatud rahakoti ja J. P. V. röövitud asjade väärtuse kohta ei ole dokumente esitatud, on mõlema kannatanu tsiviilhagis toodud summad mõistlikud ning vastavad tagastamata esemete tegelikule väärtusele. 6. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 leiab kohtukolleegium, et Harju Maakohtu 22. novembri 2010. a kohtuotsus M. F.G ja F.G suhtes tuleb jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Meelika Aava Julia Katškovskaja Ivi Kesküla 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.