Obsah (12)

§ 407§ 5§ 230§ 231§ 367§ 174§ 138§ 144§ 175§ 484§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Harju Maakohus Kohtunik Mai Grauberg Otsuse tegemise aeg ja koht 25. aprill 2025.a, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-24-139228 Tsiviilasi O

) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud, nõue AS I (esialgne võlausaldaja) ja kostja sõlmisid 09.11.2023 järelmaksulepingu nr. xxxx ja 19.01.2024 laenulepingu nr. xxxx. 20.05.2024 sõlmiti muutmise kokkulepe lepingu nr. xxxx muutmiseks, leping hakkas kandma numbrit nr. xxxx. 21.05.2024 sõlmiti muutmise kokkulepe lepingu nr. xxxx muutmiseks, leping hakkas kandma numbrit nr. xxxx. Kostja on kinnitanud, et on tutvunud ja nõustunud lepingu lahutamatuks osaks olevate I AS järelmaksulepingu üldtingimustega (lepingu põhitingimuste punkt 1). Lepingus nr. xxxx lepiti kokku intressi määr 22,00% aastas, lepingu krediidi kulukuse määraks on 40,99%. Krediidi kulukuse määra arvutamisel on arvesse võetud krediidisumma, intressimäär, krediidisumma tagastamise lõpptähtpäev, maksete tähtpäevad, laenulepingu sõlmimise tasu, igakuine lepingu haldustasu. Lepingus nr. xxxx lepiti kokku intressi määr 16,99% aastas, lepingu krediidi kulukuse määraks on 20,10%. Krediidi kulukuse määra arvutamisel on arvesse võetud krediidisumma, intressimäär, krediidisumma tagastamise lõpptähtpäev, maksete tähtpäevad, laenulepingu sõlmimise tasu, igakuine lepingu haldustasu. Kostja ei täitnud maksegraafikustest tulenevaid kohustusi tähtaegselt. Esialgne võlausaldaja saatis 04.09.2024 kostjale lepingute ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks vastavalt VÕS § 416 lg-le

1. 25.09.
2. a ütles esialgne võlausaldaja lepingud ülesse, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. AS I loovutas 26.09.2024 kostja vastase nõude OÜ-le Aktiva Finance Group koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Hageja on hinnanud kostja krediidivõimelisust. Hageja kontrollis kostja esitatud teavet vastavalt laenutaotlusel esitatud andmete ja avalike andmebaaside põhjal. Kostja on sõlminud lepingud ja kinnitanud, et lepingu tingimused on arusaadavad. Kostja puhul on tegemist teovõimelise subjektiga, kes saab aru oma tegudest ja peab kandma oma tegude tagajärgi. Lepingute sõlmimisel oli kostja teadlik, et laen on kohustus mida tuleb täita. 2 Hageja palub mõista kostjalt hageja OÜ Aktiva Finance Group kasuks välja põhivõlgnevus 4288,18 (1017,84+5281,65) eurot, intress 409,08 (120,7+288,38) eurot, sissenõudmiskulud 100,00 eurot, lepingutasu summas 15,00 eurot, haldustasu summas 15,60 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 406,03 (81,43+324,6) eurot; viivis alates 06.02.2025 kuni lepingu nr. xxxx põhinõude summas 1017,84 täitmiseni intressimääraga võrdses määras 22%; viivis alates 06.02.2025 kuni lepingu nr. xxxx põhinõude summas 5281,65 intressimääraga võrdses määras s.o 16,9%; menetluskulud, sealhulgas riigilõiv summas 700,00 eurot ja hageja õigusabikulud 696,00 eurot ning väljamõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohtu selgitused Hagiavaldus, menetlusse võtmise määrus on kostjale kätte toimetatud 02.03.2025 ning menetluskulude nimekiri on kostjale kätte toimetatud 03.04.2025 avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu. Kostjal oli kohustus hagile vastata 14 päeva jooksul materjalide kättesaamisest. Kostja ei ole tänaseni vastust esitanud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks.

§ 407

lg 6 näeb ette, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.

§ 5

lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

§ 231

lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Hageja palub välja mõista põhivõlgnevused 1017,84 eurot ja 5281,65 eurot, intress 409,08 (120,7+288,38) eurot, sissenõudmiskulud 100,00 eurot, lepingutasu summas 15,00 eurot, haldustasu summas 15,60 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 406,03 (81,43+324,6) eurot; viivis alates 06.02.2025 kuni lepingu nr. xxxx põhinõude summas 1017,84 täitmiseni intressimääraga võrdses määras 22%; viivis alates 06.02.2025 kuni lepingu nr. xxxx põhinõude summas 5281,65 intressimääraga võrdses määras s.o 16,9%. Hagiavaldusest nähtub, et AS I (esialgne võlausaldaja) ja kostja sõlmisid 09.11.23 järelmaksulepingu nr. xxxx, mille alusel sai kostja kauba järelmaksuga ja 19.01.2024 laenulepingu nr. xxxx. 20.05.2024 sõlmiti muutmise kokkulepe lepingu nr. xxxx muutmiseks, leping hakkas kandma numbrit nr. xxxx. 21.05.2024 sõlmiti muutmise kokkulepe lepingu nr. xxxx muutmiseks, leping hakkas kandma numbrit nr. xxxx. Lepingus nr. xxxx lepiti kokku intressi määr 22,00% aastas, lepingu krediidi kulukuse määraks on 40,99% ning Lepingus nr. xxxx lepiti kokku intressi määr 16,99% aastas, lepingu krediidi kulukuse määraks on 20,10%. 3 Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKm 24.11.2023, nr 2-21-13098, p-d 13 ja 17). Kohus juhindub antud asja lahendamisel VÕS § 396 lg-st 1, mis sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 76 lg 1 järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Viidatud järelmaksu – ja laenulepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepingutega VÕS § 402 lg 1 mõttes. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 403.4). Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (vt Euroopa Kohtu

1. märtsi
2. a otsus kohtuasjas nr C 679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46; Riigikohtu
3. novembri
4. a määrus kohtuasjas nr 2-21-13098, p-d 13, 25). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja VÕS § 403.4 lg 1 järgi enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohus 19.02.
5. otsus nr 32-1-169-13, p 21). VÕS § 403.4 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 403.4 lg 3 esimese lause kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab VÕS § 403.3 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt 4 tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Üldjuhul tuleb seejuures küsida tarbijalt tema pangakonto väljavõtet ja hinnata seda, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muus teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (RKTKm 24.11.
6. a nr 2-21-13098, p 18). VÕS § 403.4 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (RKTKm nr 2-21-13098, p 18). Hagiavaldusest ja lisatud tõenditest ilmneb, et laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll sõlmitud lepingu osas oli ebapiisav. Kohtu hinnangul krediidiandja ei ole enne kostjaga lepingu sõlmimist omandanud piisavat teavet asjaolude kohta, mis võisid mõjutada tema võimet krediit tagasi maksta, ja kostja krediidivõimelisust kohase hoolsusega hinnanud. Kohus leiab, et ei saa tarbija esitatud sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe kontrolliks lugeda piisavaks vaid kostja enda avaldatut, maksuameti ja maksehäire registri kontrollimist. Krediidiandja oleks pidanud kostjalt nõudma vähemalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt Tallinna Ringkonnakohtu
7. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 220-106661, p 55). Käesolevalt ei nähtu, et krediidiandja oleks kostja kulusid reaalselt üldse mingil viisil kontrollinud või teinud ettepaneku esitatud andmeid täpsustada. Hageja on välja toonud üksens seaduste ja direktiivide sätted ning välja toonud, et esialgne võlausaldaja viis läbi kostja (kliendi) krediidivõimekuse kontrolli põhjalikult ja jõudnud positiivse otsuseni, tuvastades, et kostja igakuised kohustused olid väiksemad kui sissetulekud. Krediidivõimelisuse hindamise kohta ja vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise kohta tõendavad hagi lisa 10, 11 (laenutaotlus) ja krediidiandja selgitus krediidiotsuse kohta. Kohus märgib, et hagi lisa 12 toob välja üksnes sama teabe, mis juba hagis märgitud, so tehtud päring maksehäireregistrisse, mis näitas, et maksehäireid ei olnud ning maksuameti vastus viimase 5 kuu sissetulekute kohta (vastavalt 692,41 eurot ja 877,14 eurot). Ei nähtu, et oleks kontrollitud kostja reaalseid kulusid, sj taotlustest märgitud igakuised kohustused 0 eurot (dtl 69) ning 100 eurot (dtl 70) ei ole eluliselt usutavad. Kohus asub seisukohale, et hageja poolt viidatud tegevusi ei saa lugeda piisavaks krediidiandjal lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. Kohus kontrollis hagis märgitud laenu andmisel lepingujärgne krediidi kulukuse määrasid (40,99% ja 20,10%%), mis ei ole vastuolus seaduses sätestatuga. VÕS § 406 2 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Eesti Panga poolt alates 30.11.23.a määratud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr oli 16,72%. 20.05.24 sõlmitud llepingus nr. xxxx kokku lepitud krediidi kulukuse määr 40,99% ning 21.05.24 sõlmitud lepingus nr. xxxx kokku lepitud krediidi kulukuse määr 20,10% Eesti Panga poolt avaldatud keskmise eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra kolmekordsele määrale (17,36*3=52,08%) ning lepingus kokkulepitud krediidi kulukuse määrad on seaduslikud, vastavad VÕS § 406² lg 1 ega ole tühised. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 403⁴ lg 7 esimese kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning 5 muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Riigikohus on lahendis 2-21-13098 selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud intressimäär on madalam. Lepingu nr. xxxx muutmise kokkuleppe sõlmimisega oli kostjal tasumata põhisumma 1017,84 eurot (Lisa 3). Kostja kohustus kauba eest tasuma lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodi 20.06.2024 – 20.05.
8. a. Kostjal on põhiosa võlgnevus alates
9. osamaksest, s.o 20.06.2024 kuni
10. osamakseni 20.09.
11. Kostjalt laekumisi endisele võlausaldajale põhiosa katteks toimunud ei ole. Seega on lepingust nr. xxxx tulenev põhivõlg summas 1017,84 eurot. Lepingu nr. xxxx muutmise kokkuleppe sõlmimisega oli kostjal tasumata põhisumma 5281,65 eurot (Lisa 4). Kostja kohustus kauba eest tasuma lepingus kokku lepitud kolme makse alusel alusel perioodi 20.06.2024 – 20.05.
12. a. Kostjal on on põhiosa võlgnevus alates
13. osamaksest, s.o 20.06.2024 kuni ülesütlemisele eelnenud
14. osamakseni, s.o 20.09.
15. Kostjalt laekumisi endisele võlausaldajale põhiosa katteks toimunud ei ole. Seega on lepingust nr xxxx tulenev põhivõlg summas 5281,65 eurot. Tulenevalt eeltoodust on põhivõlg summas 6299,49 (1017,84+5281,65) eurot. Eelnev tähendab ühtlasi, et lepingu ülesütlemine krediidiandja poolt 25.09.24 avaldusega toimus kehtivalt, kuna kostja oli sellel kuupäeval tagasimaksetega viivituses. Kohus mõistab VÕS § 108 lg 1 alusel kostjalt välja kohtuotsuse tegemise seisuga lepingu alusel sissenõutavaks muutunud laenu 6299,49 eurot. Hageja nõuab lepingu nr. xxxx alusel kostjalt intressivõlgnevust alates
16. osamaksest, so 20.06.24 kuni
17. osamakseni 20.09.24.a kokku summas 120,7 eurot (21,2+36,2+33,89+29,41). Lepingus on pooled kokku leppinud intressimääraks 22% aastas. Hageja nõuab lepingu nr. xxxx alusel kostjalt intressivõlgnevust alates
18. osamaksest, so 20.06.24 kuni
19. osamakseni 20.09.24.a kokku summas 288,38 eurot (64,47+73,63+75,45+74,83). Lepingus on pooled kokku leppinud intressimääraks 16,9% aastas. Kuna kohus tuvastas eespool, et lepingud on kostjaga sõlmitud vastutustundliku laenamise kohustust rikkudes, tuleb lepingutele kohaldada VÕS § 403⁴ lg-st 7 tulenevalt VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära. Seega kuulub hageja intressinõue rahuldamisele osaliselt lepingu alusel perioodil 20.06.24-26.09.24 maksegraafikujärgselt summalt 72,89 eurot (11,78+61,11) eurot. Ringkonnakohtud on avaldanud seisukohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud krediidiandjal säilib viivise tasumise nõue (TlnRnKo 05.02.2020, nr 2-18134930, p 10; TrtRnKo 17.06.2021, nr 2-21-125271, p 9 ja 29.05.2020, nr 2-18-12417, p 11). Hageja palus mõista välja viivist lepingust tulenevalt nõudelt summas 1017,84 eurot ja 5281,65 eurot alates lepingu lõppemisele järgnevast päevast, s.o. alates 26.09.24 kuni hagi esitamise päevani 05.02.245.a kokku summas 406,03 eurot (81,43+324,6). Viivise 6 nõue on VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 teise lause alusel põhjendatud, kuna kostja on viivitanud rahalise kohustuse täitmisega. Hageja nõuab ka edasiulatuvat viivist lepingust tulenevalt põhivõlgnevuselt summades 1017,84 eurot ja 5281,65 eurot alates 06.02.25.a määraga 9,9%. Hageja nõue on

§ 367alusel põhjendatud.

Hageja palub kostjalt välja mõista võla sissenõudmiskulude VÕS § 113² lg 2 p 3 alusel sissenõudmiskulude hüvitis peale lepingu lõppemist summas 100 eurot ning lepingutasu summas 15 eurot, haldustasu summas 15,60 eurot Riigikohus on selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral välistab VÕS § 4034 lg 7 teine lause tarbijalt erinevate tasude nõudmise ka kahjuhüvitisena; vastasel juhul võimaldaks laenuandja nõude „maskeerimine“ kahju hüvitamise nõudeks vältida seadusest tulenevat keeldu nõuda tarbijalt muid tasusid peale seadusjärgse intressi (2-21-13098, p 24). Juhindudes nimetatud seisukohast jätab kohus nõude sissenõudmiskulude 100 eurot, lepingutasu 15 eurot, haldustasu 15,60 eurot hüvitamiseks täies ulatuses rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ning kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks põhivõlgnevus 6299,49 eurot, seadusjärgne intress perioodi 20.06.24-26.09.24 eest 72,89 eurot ning viivis 406,3 eurot ja edaspidine viivis. Menetluskulude kindlaksmääramine

§ 174

lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.

§ 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on

§ 144p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

Kohtukulud on

§ 138lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud.

Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskuludena menetluskulud: riigilõiv 700 eurot ja esindustasu 696 (sh maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot) ning välja mõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS §-s 113 lg 1 ettenähtud ulatuses. Kuna hageja tasus käesolevas asjas riigilõivu 700 eurot, siis peab kohus põhjendatuks hageja kulutusi riigilõivule summas 700 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja on esitanud menetluskulude nimekirja, milles hageja ja hageja esindaja on kokku leppinud 1 töötunni hinnaks 169 eurot. Ehkki pooltel on õigus kokku leppida endile sobivas õigusteenuse osutamise tunnihinnas, ei tähenda, et nimetatud kulu oleks põhjendatud jätta vastaspoole kanda. Seega märgib kohus, et hageja esindaja märgitud teenustasu summas 169 eurot tund ilma käibemaksuta tuleb käesolevas asjas lugeda ebamõistlikult kõrgeks.

§ 175

lõike 1 kohaselt peab menetlusosaline kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus on seisukohal, et kostja esindaja tunnitasu on ülemäärases suuruses võrreldes kohtupraktikas heakskiidetud Eesti Advokatuuri liikmeks mitte oleva lepingulise esindaja tunnitasuga. Mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks on senises praktikas peetud 60-100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks. Sellest kõrgemad juristi tunnitasud on pigem erandlikud ning peetud põhjendatuks advokaadi/vandeadvokaadi puhul. Tunnitasule hinnangu andmisel tuleb mh lähtuda vaidluse sisust. Käesoleva 7 vaidluse sisu ei saanud olla kostja esindaja jaoks keeruline, tegemist on tarbijakrediidist tuleneva võlavaidlusega, mistõttu arvestab kohus lepingulise esindaja põhjendatud tunnitasuks 100 eurot. Hageja toiminguteks menetluskulude nimekirja kohaselt on täiendavate alusdokumentidega tutvumine ja nende analüüs; hagiavalduse ettevalmistamine ja koostamine; lisade kogumine ja komplekteerimine; dokumentide esitamine kohtule, 4 h, 169 eur/h summas 676 eurot. Kohus arvestab lepingulise esindaja kulude väljamõistmisel asja keerukust ja mahtu, tsiviilasja hinda, hageja esindaja tehtud tööd ning asjaolu, käesolevas asjas on esitatud üksnes hagiavaldus, ei ole toimunud sisulist arutelu ega istungeid ning tegemist on nn tüüphagiga. Eeltoodu alusel peab kohus põhjendatud ajaliseks kuluks 3 tundi, kokku summas 300 eurot (3*100). Ühtlasi peab kohus tulenevalt

§ 484.2 põhjendatuks kulusid maksekäsu kiirmenetluses summas 20 eurot.

Kokku on põhjendatud ja vajalikud hageja menetluskulusid summas 1020 eurot (700+300+20). Kuna kohus rahuldas hagi osaliselt, so 92% ulatuses, siis mõistab kohus hageja menetluskulud kostjalt välja 938,4 eurot (1020*92%).

§ 177

lg 4 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (938,4 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

§ 178

lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik 8