Obsah (7)

§ 159§ 100§ 101§ 108§ 113§ 115§ 1132

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Triin Niinemets Otsuse tegemise aeg ja koht 20. mai 2025, Tartu Tsiviilasja number 2-24-125200 Tsiviilasi AS ÜHISTEENUSED hagi R.K. vastu

) § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Hageja esitas leppetrahvinõude

1. juunil 2021, mille maksetähtaeg oli
2. juuli
3. Seega muutus leppetrahv sissenõutavaks
4. juulil 2021 ning oleks aegunud
5. juulil
6. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse
7. juulil 2024, s.o enne nõude aegumist. Kuigi maksekäsu kiirmenetluse avalduses oli märgitud vale lepingu kuupäev, on põhi- ja kõrvalnõuete summadest, nõude sissenõutavaks muutumise kuupäevast ja sõiduki registreerimisnumbrist tuvastatav, et tegemist on sama nõudega. Kumbki pool ei ole väitnud, et hagejal oleks kostja vastu teine nõue
8. juulil 2021 sõlmitud parkimislepingu alusel. Enne hagiavalduse menetlusse võtmist ilma teise poole nõusolekuta hagi aluse muutmine ei ole vastuolus tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatuga. Seega ei ole hageja nõue aegunud.
9. Tasulisel parkimisalal parkimiseks sõlmitud leping vastab üürilepingu tunnustele võlaõigusseaduse (

) § 271 mõttes. Tasulise parkimise korraldaja (üürileandja) võimaldab parkimist vajava auto juhil (üürnik) kasutada tasu eest parkimisala (vt RKTKo 26.01.2017, 3-2-1-82-16, p 22). Hagejal tuleb TsMS § 230 lg 1 alusel tõendada, et ta sõlmis kostjaga parkimislepingu parkimisala kasutamise võimaldamiseks ja lepingule kohalduvad parkimislepingu tingimused, sh leppetrahvi kokkulepe. Hagejal lasub tõendamiskoormis leppetrahvinõude eelduseks olevate asjaolude tõendamiseks (vt RKTKo 10.05.2017, 3-2-1-36-17, p 11). Arvestades, et hageja nõuab leppetrahvi tasumisega viivitamise eest viivist, tuleb hagejal põhistada ja tõendada, et leppetrahv on muutunud sissenõutavaks alates kuupäevast, millest hageja viivist nõuab. 14. Kahjustatud pool kaotab

§ 159

lg 2 järgi õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Mõistlik aeg jääb rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele. Selle aja kindlaks määramisel saab lähtuda

§-s 7 sätestatust, arvestades kõiki asjaolusid ja tehes kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi enam ei nõuta (vt RKTKo 21.12.2011, 3-2-1-14211, p 16).

1. Kohtu hinnangul on hageja esitatud fotodega tõendatud, et kostja parkis
2. juunil 2021 kell 11.11 hageja opereeritaval parkimisalal ning teatas leppetrahvinõudest pärast rikkumise avastamist paigutades teate kostja sõiduki kojamehe vahele (dtl 27-29 ja 30). Riigikohtu praktika järgi on see mõistlik viis leppetrahvi teate edastamiseks (RKTKo 05.06.2019, 2-17-117146, p 12).
3. Leppetrahvinõude tõendamiseks piisab üldjuhul sellest, kui parkla haldaja on pildistanud parkimiskorda rikkunud autot äratuntavalt ja märkinud leppetrahvile parkimise aja ja koha. Seejärel on parkijal võimalik tõendada, et vaidlusalust autot ei ole sel ajal kõnealuses parklas pargitud (RKTKo 06.12.2017, 2-15-3430, p 18). Seega ei pea foto parkimistingimustest olema tehtud leppetrahvi vormistamise päeval, samuti ei pea sellelt olema näha parkimistingimusi rikkunud sõiduk ja parkimistingimused üheaegselt. Sageli ei olegi sellist fotot võimalik teha.
4. Kohus loeb kostja esitatud foto põhjal tuvastatuks, et
5. juunil 2021 oli parklas silt parkimistingimustega, mille p 4 kohaselt tohivad parklas parkida vaid registreeritud sõidukid (dtl 97). Kuna kostja ise selle foto tegi, pidi ta olema parkimistingimustest teadlik. Hageja tõendab ühe dateerimata foto (dtl 31), samuti
6. a ja
7. a tehtud fotodega (dtl 105-106), et parkla sissesõidu juures on sildid, mis täpsustavad, et tööpäevadel kell 8.30 kuni 17.00 on alal parkimine lubatud ainult kohtumaja loal ning parkimine tuleb registreerida kohtumaja infokioskis. Kohus leiab, et ka täpsustava sildi puudumisel oleks kostjal tulnud rakendada mõistlikku hoolsust parkimistingimuste täpsustamiseks, nt sildil olevale telefoninumbrile helistades.
8. Kostja toob esile, et ta ei parkinud kohtumaja külastajana, vaid selleks, et minna vastuvõtule lähedalasuvasse kliinikusse. Kostja leiab, et tema tasuta parkimise õigus tuleneb liiklusseaduse (LS) § 68 lg-st 2, mille järgi liikumispuudega juht ja liikumispuudega või pimedat inimest teenindava sõiduki juht võib tema kasutuses olevat sõidukit liikumispuudega või pimedat inimest teenindava sõiduki parkimiskaardi olemasolul parkida avalikes tasulistes parkimiskohtades tasuta. Antud juhul ei parkinud kostja aga avalikul tasulisel parkimisalal LS § 187 ja Tartu Linnavolikogu 02.06.2011 määruse nr 36 „Parkimistasu“ § 2 mõistes, mistõttu ei ole kostja vastuväide asjakohane. Kohus märgib, et ka juhul kui LS § 68 hõlmaks hageja opereeritavat parklat, ei olnud kostja sõiduk pargitud invakohale ning hageja ega kostja samal kuupäeval tehtud fotodest ei nähtu, et sõidukis oleks olnud nähtaval kohal liikumispuudega või pimedat inimest teenindava sõiduki parkimiskaart (dtl 27, 96). Sellist asjaolu ei tõenda kostja perearsti tõend (dtl 99).
9. Eeltoodust tulenevalt on leppetrahvinõue 40 eurot põhjendatud.
10. Hagiavalduses nõuab hageja kostjalt põhinõudelt sissenõutavaks muutunud viivise 12,57 eurot ja edasiulatuva viivise seadusjärgses määras põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni väljamõistmist. 21.

§ 100

kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p 1 ja 6 järgi kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.

§ 108

lg 1 järgi kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

§ 113

lg-s 1 on sätestatud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. 22. Kohus on seisukohal, et hagejal on seadusest tulenev õigus nõuda viivist tasumata põhinõudelt (

§ 113lg 1).

Perioodi

1. juuli 2021 kuni
2. august 2024 eest on seadusjärgne viivis põhinõudelt 40 eurot 12,57 eurot. Nimetatud summa kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele.
3. Lähtudes TsMS §-st 367 mõistab kohus kostjalt välja ka edasiulatuva viivise tasumata põhivõlgnevuselt kuni selle tasumiseni

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

24. Hageja nõuab sissenõudmiskulude 30 eurot hüvitamist.

§ 113

2 lg 2 p 1 järgi võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta: sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Sama paragrahvi kolmas lause sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja saata esimese tasulise meeldetuletuskirja kõige varem seitsme päeva möödumisel lepingu lõppemisest. Teise ja kolmanda tasulise kirja võib võlausaldaja saata kõige varem seitsme päeva möödumisel eelmise kirja saatmisest. 25. Pärast lepingu lõppemist saadetud meeldetuletuskirjade saatmise osas on

§ 1132 lg-s 2 sätestatud sissenõudmiskulu ülempiir.

Tegemist ei ole fikseeritud ning tegelikust kahjust sõltumatu hüvitisemääraga. Kui meeldetuletuskirja eest tasu nõudmiseks eelnevat kokkulepet ei ole, saab võlausaldaja nõuda ainult tekkinud kahju hüvitamist üldise kahju hüvitamise regulatsiooni alusel ning peab kahju tekkimist ja selle ulatust ka tõendama (vt Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K Sein. Tallinn 2016, lk 580-581). 26.

§ 115

lg 1 järgi kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele.

1. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 70 alusel loetakse kiri võlgniku poolt kätte saaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui võlausaldaja tõendab, et ta on kirja saatnud ja valinud selle edastamiseks mõistliku viisi.
2. Hageja toob esile, et saatis kostjale meeldetuletuskirjad
3. märtsil 2022,
4. jaanuaril 2023 ning
5. detsembril 2023, samuti on teinud aastate jooksul ohtralt toiminguid kostjaga kontakti saamiseks ja võla sissenõudmiseks. Kostja väitel ei ole ta saadetud kirju kätte saanud e-posti ega posti teel ning teateid on saadetud valedel kontaktandmetel. Arvestades, et kostja on kategooriliselt vastu vaielnud meeldetuletuskirjade kättesaamisele ja hageja poolt muude toimingute tegemisele, tuleb hagejal neid tõendada.
6. Kohus leiab, et esitatud tekstifailidega ei ole tõendatud meeldetuletuskirja väljasaatmine (dtl 36-42). Seejuures on teated puudulikud, kuna võla tasumist ei nõua hageja, vaid Julianus Inkasso OÜ, kelle volitused selliseks tegevuseks on teates tõendamata. Samuti ei tõenda hageja poolt meeldetuletuskirjade saatmist ega kulude kandmist kuvatõmmised teise juriidilise isiku tööprogrammi töölogi kannetest (dtl 64-65, 118-121). Kohus leiab, et kui hageja on need kulud reaalselt kandnud, peab tal olema vähemalt

§ 1132

lg-s 2 sätestatud piirmääras võimalik neid ka tõendada (nt maksekorraldused, postiteatised, kättetoimetamisteatised jne). Vaatamata kostja korduvale nõudmisele ja ka kohtu

1. aprilli 2025 selgitustele, hageja neid tõendeid ei esitanud.
2. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et hageja nõue sissenõudmiskulude hüvitamiseks ei ole põhjendatud ja hagi tuleb selles osas jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus
3. Juhindudes TsMS § 173 lg-test 1 ja 4, § 174 lg-st 1 ja § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ning menetluskulude rahalise suuruse.
4. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.
5. TsMS § 163 lg 1 alusel jagab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja nõue on rahuldatud 66% ulatuses. Seega tuleb menetluskulud jätta 66% kostja kanda ja 34% hageja kanda.
6. Kostja ei ole teatanud hüvitatavatest menetluskuludest.
7. Hageja menetluskulud on taotluse kohaselt 100 eurot riigilõivu eest, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja õigusabikulu 7,5 tunni eest 1267,50 eurot.
8. Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist täies ulatuses vajaliku ja põhjendatud kuluga.
9. Arvestades, et hageja esitas kohtumenetlusele eelnenud maksekäsu kiirmenetluses vale lepingu kuupäeva, tekitas hageja ise olukorra, kus asja õigeks lahendamiseks oli vaja lahendada see hagimenetluses. Seega ei ole põhjendatud maksekäsu kiirmenetluse kulu.
10. Kohus ei pea hageja esindaja kulu täies ulatuses põhjendatuks. Hageja esindaja jaoks on tegemist nn tüüphagiga, mille asjaolud ja põhjendused suures osas kokkulangevad. Kui maksekäsu kiirmenetluses ekslikult esitatud andmete parandamiseks kulus täiendavat aega, on see hageja enda riisiko. Seetõttu on põhjendatud ajakulu hagiavalduse koostamiseks ja lisade komplekteerimiseks 1 tund. Kohus leiab, et täies ulatuses ei ole põhjendatud ka menetluskulude nimekirjas toodud toiming nr 5, milleks kohus peab põhjendatuks ajakulu 1 tund. Ülejäänud osas on esindaja ajakulu põhjendatud. Hageja esindaja tunnihind ei vasta aga kohtupraktikas tunnustatule. Arvestades vaidluse keerukust, esitatud menetlusdokumentide sisu ja esindaja kvalifikatsiooni, peab kohus põhjendatuks tunnihinda 100 eurot.
11. Seega on hageja põhjendatud menetluskulud kokku 650 (100 + 5,5*100) eurot, millest 66% ehk 429 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
12. Hageja taotlusel tuleb kostjal tasuda väljamõistetud menetluskuludelt viivist

§ 113lg-s 1 sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

41. Kohus rahuldab hageja kindlaksmääramiseks. (allkirjastatud digitaalselt) kohtunik taotluse menetluskulude hüvitise tasumise korra