RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-23-12378 Otsuse kuupäev Tartu, 25. juuni 2025 Kohtukoosseis Eesistuja Vahur-Peeter Liin, liikmed Kai Kullerkupp ja Kaup
) § 551 lg-te 2 ja 3 järgi vastu võtnuks. Arvestades eelnevat ja asjaolu, et LK ainupärija on AK, kes võõrandas
- mail 2023 notariaalse lepinguga ER pärandvara hageja õiguseellasele, tuli hageja nõue kinnistusraamatus korteri senise omanikukande kustutamiseks ning hageja ja kostja ühisomanikena sisse kandmiseks rahuldada. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
- Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub selle tühistada ning jätta jõusse maakohtu osaotsus. Ringkonnakohus eksis tõendite hindamisel. Asjas esitatud ja kogutud tõenditest ei saanud teha järeldust, et LK võttis pärandvara hulgas olevad asjad enda valdusesse paari kuu jooksul pärast ER surma. Kirjeldatud esemed võisid LK valdusesse sattuda juba enne ER surma. Samuti kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti materiaalõigust, s.o
§ 551
lg-id 2 ja 3, kui leidis, et pärija saab lugeda pärandvara hulgas oleva kinnisasja vastu võtnuks ka siis, kui pärija asub valdama üksikut pärandvara hulgas olevat vallasasja.
- Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
- Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 5 ja § 692 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Jõusse tuleb jätta maakohtu osaotsus, millega jäeti rahuldamata hageja nõue kohustada kostjat andma nõusolek kinnistusraamatus korteri senise omanikukande kustutamiseks ning hageja ja kostja ühisomanikena sisse kandmiseks, kuid muuta tuleb selle õiguslikke põhjendusi. Kassatsioonkaebus rahuldatakse. 3
(6)2-23-12378 10. Kassatsioonimenetluses on vaidlustatud ringkonnakohtu otsus osas, milles ringkonnakohus rahuldas hageja nõude kohustada kostjat andma tahteavaldused hageja ja kostja korteri ühisomanikena kinnistusraamatusse kandmiseks. Kostja tugineb kassatsioonkaebuses peamiselt sellele, et ringkonnakohus leidis tõendeid vääralt hinnates ja materiaalõiguse norme (
§ 551lg-d 2 ja 3) valesti kohaldades, et LK on ER vara pärija. 11. Ts
MS § 688 lg-te 4 ja 5 järgi on Riigikohtu võimalus uurida ja koguda tõendeid piiratud ning Riigikohus on seotud apellatsioonikohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega, välja arvatud juhul, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud kassatsioonkaebusega ning asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Kostja ei tuginenud sellele, et ringkonnakohus rikkus tõendite hindamisel ja asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme, vaid kaebusest nähtuvalt ei nõustu kostja tõenditele antud hinnanguga. Eelneva tõttu lähtub kolleegium kaebuse lahendamisel ringkonnakohtu tuvastatud asjaoludest. 12. Kohtud leidsid õigesti, et ER pärijate ringi väljaselgitamiseks tuli kohaldada
-d. Pärimisseaduse (PärS) § 180 ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 26 p 4 kohaselt tuleb pärandaja pärijate ring kindlaks teha pärandi avanemise ajal kehtinud õiguse järgi. Kohtute tuvastatu kohaselt avanes ER pärand 13. aprillil 1996, mil kehtis
.
§ 551
lg-te 1–3 järgi pidi pärija pärandi omandamiseks selle vastu võtma kuue kuu jooksul pärandi avanemisest. Võimalik oli võtta pärand vastu ka seda faktiliselt valitsema või valdama asudes.
§ 551
lg-te 2 ja 3 järgi loetakse, et pärija on kogu pärandvara vastu võtnud, kui ta on asunud valitsema või valdama mõnda pärandvarasse kuulunud asja (kehalist eset). Seejuures ei ole oluline selle pärandavara osa suurus, mida pärija asus valdama (RKTKo 08.12.2003, 3-2-1-141-03, p-d 7 ja 20; 01.12.2005, 3-2-1-130-05, p 11). 13. Kuigi kohtud leidsid õigesti, et
§ 551
lg-te 2 ja 3 järgi loeti pärija kogu pärandi vastu võtnuks ka siis, kui ta on pärast pärandi avanemist kuue kuu jooksul asunud valitsema või valdama mõnda pärandvarasse kuulunud asja, ja ringkonnakohus tuvastas, et LK võttis pärast ER surma kuue kuu jooksul enda valdusesse ER pärandvara hulka kuuluvad isiklikud ja kunstiesemed ning LK ainupärija on AK, kes sõlmis hageja õiguseellasega pärandvara võõrandamise lepingu, ei ole see hageja nõude rahuldamiseks piisav. Hageja nõude rahuldamise eeldus on ka, et korteri omand läks AK-lt hagejale üle. 14. Korteriomandi- ja korteriühistuseaduse § 1 lg 3 kohaselt kohaldatakse korteriomandile kinnisomandi kohta sätestatut. Kinnisomandi tehinguliseks üleandmiseks on asjaõigusseaduse (AÕS) § 641 alusel vajalik kolme eelduse täitmine:
(1)sõlmitud on notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping),
(2)kinnisasja võõrandanud isikul on käsutusõigus,
(3)õigusmuudatus on kantud kinnistusraamatusse (RKTKo 13.11.2013, 3-2-1-127-13, p 20; 09.04.2014, 3-2-1-18-14, p 26). 15. Asjade käsutamisel tuleb arvestada ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 6 lg-s 3 sätestatud spetsialiteedi põhimõttega, mille kohaselt tuleb iga ese üle anda eraldi käsutustehinguga. Eelnevat seisukohta ei väära PärS § 148 lg 1 esimeses lauses sätestatu, mille kohaselt on kaaspärijal õigus käsutada temale kuuluvat mõttelist osa pärandvara ühisusest. Nimetatud säte kohaldub vaid juhul, kui pärandaja vara pärivad mitu pärijat (vt kaaspärija mõistet PärS §-s 147). Samuti ei ole pärandvara ühisuse osa võõrandamisel tehingu esemeks konkreetsed pärandvarasse kuuluvad esemed, vaid õigused ja kohustused pärandvara ühisuses. See tähendab, et omandajale lähevad üle kaaspärija varalised õigused, mis väljenduvad PärS § 148 lg 2 järgi eelkõige õiguses nõuda seda osa pärandvarast, mille oleks pärandvara jagamisel saanud talle osa võõrandanud kaaspärija. Seejuures on pärija staatus ja sellest tulenevad isiklikud õigused ja kohustused pärija isikuga lahutamatult seotud ning need osa omandajale üle ei lähe (RKTKo 05.06.2019, 2-17-4276/69, p 15; RKTKm 08.06.2022, 2-22-1754/11, p 9). Seega ei võimaldaks PärS § 148 lg 1 esimene lause isegi juhul, kui see kohalduks, võõrandada pärijal pärandvara hulka kuuluvat eset. 4
(6)2-23-12378
- Ühisomandis oleva kinnisasja võõrandamise puhul märgib kolleegium, et kehtiva õiguse kohaselt saavad omanikud ühisomandisse kuuluvat kinnisasja valitseda ja käsutada vaid tervikuna ühise tahte väljendamise kaudu, st ühisomandis oleva kinnisasja käsutamiseks on vaja mõlema omaniku nõusolekut (vt ka RKTKm 07.12.2016, 3-2-1-62-16, p 17). See kehtib nii abikaasade ühisomandi kohta (PKS § 29 lg 1 esimene lause, PKS § 39) kui ka kaaspärijate kohta (PärS § 148 lg 1 teine lause). Seega on kaaspärija õigus käsutada pärandvara hulgas olevaid esemeid piiratum kui ainupärijal, kuna üksnes ühe pärija puhul ei teki pärandvara ühisust ja ainupärija saab päritud vara omanikuks samas positsioonis nagu pärandaja.
- Ringkonnakohus tuvastas, et LK oli ER ainupärija ning AK omakorda LK ainupärija. Seega ei eksisteerinud pärandvara ühisuse osa, mida AK saanuks hagejale võõrandada. Ainupärijana sai AK võõrandada hagejale konkreetsed esemed. Nagu punktis 14 märgitud, on kinnisomandi tehingulise üleandmise eeldused AÕS § 641 kohaselt kehtiva asjaõiguslepingu sõlmimine ja vastava kande tegemine kinnistusraamatusse. Kuivõrd korteri omandi üleandmiseks ei sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis asjaõiguslepingut ja kinnistusraamatusse ei tehtud vastavat omanikukannet, ei ole hageja kehtivalt korteri ühiseks omanikuks saanud. Eelnevat arvestades jättis maakohus õigesti rahuldamata hageja nõude kohustada kostjat andma nõusolek kinnistusraamatus korteri senise omanikukande kustutamiseks ning hageja ja kostja ühisomanikena sisse kandmiseks.
- Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et olukorras, kus maakohus leidis, et hageja ei ole korteri omanik, ei olnud otstarbekas lahendada osaotsusega üksnes kinnistusraamatu kande parandamisele suunatud nõuet. TsMS § 450 lg 1 kohaselt võib kohus teha osaotsuse üksnes ühe või mõne hagis esitatud nõude kohta, kui see kiirendab asja läbivaatamist. Kuivõrd see, et hageja on korteri ühine omanik, on kõigi hageja esitatud nõuete rahuldamise eeldus, saanuks maakohus teha lõppotsuse kõigi hagis esitatud nõuete kohta.
- Olukorras, kus hageja oleks kinnistusraamatuväliselt saanud kinnisasja ühisomanikuks ning tema huvi on suunatud üksnes ühisomandisuhte lõpetamisele ja ühisvara jagamisele, ei oleks iseenesest vaja eraldi esitada nõuet, mille eesmärk on hageja ühisomanikuna kinnistusraamatusse kandmine. Selle, kas hageja on ühisomanik, saab kohus välja selgitada ühisvara jagamise nõude lahendamise eeldusena. Kuna maakohus otsustas siiski teha osaotsuse ja lahendada osaotsuses hageja esimese nõude, siis tuleb maakohtul jätkata menetlust ülejäänud nõuete osas.
- Tsiviilasja hinna kohta selgitab kolleegium, et muude osaotsuste kui tasaarvestuse reservatsiooniga tehtud osaotsuste peale apellatsioon- või kassatsioonkaebuse esitamisel määratakse tsiviilasja hind TsMS § 137 lg 1 järgi. See tähendab, et osaotsuse peale kaebuse esitamisel on tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades nõuet, mille suhtes on osaotsus tehtud. Praegu lahendas kohus osaotsusega hageja nõude kohustada kostjat andma nõusolek kinnistusraamatus korteri senise omanikukande kustutamiseks ning hageja ja kostja ühisomanikena sisse kandmiseks. Kirjeldatud nõude puhul määratakse tsiviilasja hind üldjuhul TsMS § 126 lg 1 järgi, mis sätestab, et kinnistusraamatusse tehtud ebaõige omanikukande parandamise vaidluse puhul määratakse tsiviilasja hind asja väärtusega. Arvestades, et hageja eesmärk hagi esitamisel oli lõpetada korteri ühine omand ning selle eesmärgi saavutamiseks ei olnud vaja esitada nõuet kinnistusraamatu kannete muutmiseks vajalikke tahteavaldusi andma kohustamiseks, saab TsMS § 122 lg-st 2 ja analoogia alusel TsMS § 134 lg-st 3 lähtudes lugeda kinnistusraamatu kande parandamise nõude hinna hõlmatuks ühisvara jagamise nõudega. Seega on tsiviilasja hind TsMS § 132 lg 11 ja lg 4 p 5 järgi 3500 eurot.
- Kohtud jätsid ekslikult otsustes märkimata menetluskulude jaotuse, mis on TsMS § 173 lg-st 1 tulenevalt kohustuslik ja mis on võimalik märkimata jätta üksnes TsMS § 173 lg-s 5 kirjeldatud 5
(6)2-23-12378 otsustes, s.o vaheotsus, tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsus ja vaidlustamise reservatsiooniga otsus dokumendimenetluses. Kolleegium saab kirjeldatud minetuse ise kõrvaldada. Kõigis kohtuastmetes kantud osaotsuse esemeks olnud nõudega seotud menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta hageja kanda. Kuna maa- ega ringkonnakohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks, määrab selle TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 kohaselt kindlaks maakohus peale kohtuotsuse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) 6
(6)