← Eesti

2-23-6597/61

Obsah (11)§ 109§ 71§ 100§ 88§ 107§ 97§ 85§ 98§ 87§ 108§ 1

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-23-6597 Otsuse kuupäev Tartu, 26. juuni 2025 Kohtukoosseis Eesistuja Kaupo Paal, liikmed Ants Kull, Kai Kullerkupp, Vah

) § 107 lg 2 alusel töölepingu alates 19. veebruarist 2023 ning mõistis kostjalt

§ 109

lg 1 alusel hageja kasuks välja hüvitise 2700 eurot,

§ 71

alusel puhkusehüvitise 1253 eurot 94 senti ja töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 122 lg 1 alusel haigushüvitise 126 eurot 11 senti. Töövaidluskomisjon jättis rahuldamata hageja töölepingu ülesütlemisest ette teatamata jätmise hüvitise (

§ 100lg 5) ja kahjuhüvitise (ravikindlustuse seaduse (Ra

KS) § 14 lg 1) nõuded. Kostja esitas

  1. mail 2023 Harju Maakohtule taotluse vaadata hageja avaldus rahuldatud osas läbi hagimenetluses.
  2. Hageja esitas
  3. mail 2023 Harju Maakohtule kostja vastu hagi ja
  4. jaanuaril 2024 nõude suurendamise avalduse, paludes tuvastada töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus ning mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 2700 eurot, ajavahemiku
  5. jaanuar 2022 kuni
  6. veebruar 2023 eest puhkusehüvitis 1992 eurot, ajavahemiku
  7. detsember 2022 kuni
  8. veebruar 2023 eest haigushüvitis 126 eurot 11 senti ning ajavahemikus
  9. detsember 2022 kuni
  10. veebruar 2023 saamata jäänud ajutise töövõimetuse hüvitise eest kahjuhüvitis 2196 eurot 96 senti ja ajavahemikus
  11. veebruar 2023 kuni
  12. mai 2023 saamata jäänud ajutise töövõimetuse hüvitise eest kahjuhüvitis 5158 eurot 8 senti ja viivised. Hagiavalduse kohaselt olid pooled alates
  13. juunist 2014 töösuhtes ning hageja ütles töölepingu
  14. novembril 2022 korraliselt üles alates
  15. detsembrist 2022, jätkates etteteatamistähtajal töötamist. Kostja ütles
  16. detsembril 2022 töölepingu üles erakorraliselt

§ 88

lg 1 p-de 5 ja 6 alusel, heites hagejale ette, et ta tarvitas töölähetuses olles hotellis alkoholi, lõhkus mööblit ja rikkus korda ning ei ilmunud 21. detsembril 2022 tööle ega vastanud telefonile. Kostjal ei olnud alust töölepingut erakorraliselt üles öelda, sest hageja ei ole kostja väidetud tegusid toime pannud. Ülesütlemise tühisuse tõttu tuleb tööleping lõpetada

§ 107lg 2 alusel alates 19.

veebruarist 2023 ning mõista kostjalt välja

§ 109lg-s 1 ettenähtud hüvitis.

Hagejaga juhtus

  1. detsembril 2022 tööobjektil kukkudes tööõnnetus, tal diagnoositi luumurrud ning ta oli alates
  2. detsembrist 2022 töövõimetu. Kostja ei maksnud hagejale haigushüvitist, ei täitnud tööõnnetusest tingitud ajutise töövõimetuse lehti ega esitanud neid Tervisekassale (TTOS § 122 lg 1, RaKS § 53 lg-d 1 ja 5). Seetõttu jäi hagejal saamata ajavahemiku
  3. detsember 2022 kuni
  4. veebruar 2023 eest haigushüvitis 126 eurot 11 senti ja ajavahemiku
  5. detsember 2022 kuni
  6. mai 2023 eest ajutise töövõimetuse hüvitis 7355 eurot 4 senti. Lisaks peab kostja

§ 71alusel hüvitama hagejale kasutamata puhkuse.

3. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja töövaidluskomisjonile esitamata nõuded läbi vaatamata. Kostjal oli õigus öelda tööleping

§ 88

lg 1 p-de 5 ja 6 alusel erakorraliselt üles, sest hageja põhjustas oma käitumisega kostja usalduse kaotuse hageja vastu ning hotelli usalduse kaotuse kostja vastu. Kuna hageja ütles

  1. novembril 2022 töölepingu üles korraliselt alates
  2. detsembrist 2022, siis ei ole kohtul võimalik lõpetada töölepingut

§ 107

lg 2 alusel ega mõista välja

§ 109lg-s 1 sätestatud hüvitist.

Hageja puhkusehüvitise nõue on alusetu, kuna hageja oli puhkuse ära kasutanud. Kostja ei pea maksma hagejale haigushüvitist, sest 20. detsembril 2022 ei juhtunud 2

(11)2-23-6597 hagejaga tööõnnetust. Hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt ajutise töövõimetuse hüvitist, kuna tal endal oli õigus esitada haigushüvitise saamiseks vajalikud dokumendid (RaKS § 53 lg 53).
  1. Harju Maakohus rahuldas
  2. aprilli
  3. a otsusega hagi osaliselt ning tuvastas, et kostja töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine. Maakohus lõpetas töölepingu alates
  4. veebruarist 2023 ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 2700 eurot, puhkusehüvitise 1992 eurot, kahjuhüvitise 126 eurot 11 senti ja kahjuhüvitise 5158 eurot 8 senti ning viivised. Maakohus jättis läbi vaatamata hageja nõude mõista kostjalt ajavahemiku
  5. detsember 2022 kuni
  6. veebruar 2023 eest välja kahjuhüvitis 2196 eurot 96 senti ning kostja taotluse teha töötamise registrisse kanne. Hageja kanda jäi 5% tema enda menetluskuludest. Kostja kanda jäid 95% hageja menetluskuludest ning tema enda menetluskulud. Maakohtu otsuse kohaselt ei olnud kostjal alust töölepingut

§ 88lg 1 p-de 5 ja 6 järgi üles öelda.

Hageja tarvitas

  1. detsembril 2022 alkoholi töövälisel ajal. Hotelli juhataja on kinnitanud, et hotellil ei ole kostja töötajate vastu pretensioone. Hageja ei saanud
  2. detsembril 2022 tööle ilmuda ega telefonile vastata, sest ta viibis terviserikke tõttu erakorralise meditsiini osakonnas, millest kostja oli teadlik. Tööleping tuleb

§ 107lg 2 alusel lõpetada alates 19.

veebruarist 2023, s.o ajast, mil tööleping oleks lõppenud pärast

§ 97lg 2 p-s 3 sätestatud etteteatamistähtaja möödumist.

Kuna töölepingut saab lõpetada ühe korra ja kostja ütles töölepingu üles enne hageja ülesütlemise etteteatamistähtaja möödumist, ei ole oluline hageja korraline töölepingu ülesütlemine alates

  1. detsembrist
  2. Arvestades poolte üle keskmise pikka töösuhet ja töölepingu lõpetamise asjaolusid, peab kostja maksma hagejale

§ 109lg 1 alusel hüvitist 2700 eurot.

Kostja peab hüvitama hagejale

§ 71järgi ajavahemikus 1.

jaanuar 2022 kuni

  1. veebruar 2023 kasutamata puhkuse, makstes talle 1992 eurot. Kostja ei ole tõendanud, et hageja on puhkuse ära kasutanud. Hagejal oli õigus esitada puhkusehüvitise nõue kohtumenetluses. Kostjalt tuleb mõista TTOS § 122 lg-te 1 ja 5 järgi hagejale kahjuhüvitisena välja haigushüvitis 126 eurot 11 senti ajavahemiku
  2. detsember 2022 kuni
  3. veebruar 2023 eest. Samuti tuleb mõista kostjalt kooskõlas RaKS § 53 lg-s 5 sätestatuga kahjuhüvitisena välja ajutise töövõimetuse hüvitis 5158 eurot 8 senti ajavahemiku
  4. veebruar 2023 kuni
  5. mai 2023 eest, kuna kostja ei täitnud ega esitanud Tervisekassale hageja töövõimetuslehti. Seda nõuet töövaidluskomisjon ei lahendanud ja hageja võis esitada selle uue nõudena hagimenetluses. Läbi vaatamata tuleb jätta hageja kahju hüvitamise nõue 2196 euro 96 sendi ulatuses ajavahemikus
  6. detsember 2022 kuni
  7. veebruar 2023 saamata jäänud ajutise töövõimetuse hüvitise eest. Töövaidluskomisjon jättis selle nõude rahuldamata ja hageja ei taotlenud tähtaegselt selle lahendamist hagimenetluses. Samuti tuleb jätta läbi vaatamata nõue teha kanne töötamise registrisse. Sellist nõuet ei sa kohtule esitada, sest kanne tuleb teha registrisse pärast kohtulahendi jõustumist.
  8. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus jätta hagi tervikuna rahuldamata. Maakohus oleks pidanud jätma töölepingu

§ 107

lg 2 alusel lõpetamata ja

§ 109lg 1 alusel hüvitise välja mõistmata, sest tööleping lõppes hageja 28.

novembri

  1. a korralise ülesütlemisega alates
  2. detsembrist
  3. Hagejal võib olla üksnes saamata jäänud töötasu nõue ajavahemiku
  4. detsember 2022 kuni
  5. detsember 2022 eest. Kuna hageja võis ise esitada Tervisekassale dokumendid ajutise töövõimetuse hüvitise saamiseks, ei olnud alust rahuldada ka 5158 euro 8 sendi suurust kahju hüvitamise nõuet. Hageja ei oleks saanud haigushüvitist ja ajutise töövõimetuse hüvitist, 3

(11)2-23-6597 sest ta ei saanud vigastada tööõnnetuses ja ta oli õnnetuse ajal alkoholijoobes (RaKS § 60 lg 1 p 2). Hüvitist tuleks vähendada võlaõigusseaduse (VÕS) § 139 lg 1 alusel nullini. Kahjuhüvitise nõue tuleb jätta läbi vaatamata, kuna hageja ei esitanud seda töövaidluskomisjonile. Puhkusehüvitise nõude rahuldamisel hindas maakohus tõendeid valesti, sest poolte praktika kohaselt lepiti puhkus kokku suuliselt. Kuna hageja ei nõudnud töövaidluskomisjonis puhkusehüvitiselt ja kahjuhüvitiselt viivist, ei olnud alust neid nõudeid rahuldada. Menetluskulude jaotus on ebaproportsionaalne.
  1. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  2. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
  3. oktoobri
  4. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt ning tegi tühistatud osas uue otsuse, millega jättis rahuldamata hageja töölepingu lõpetamise ja ülesütlemishüvitise nõuded. Lisaks vähendas ringkonnakohus maakohtu otsusega väljamõistetud puhkusehüvitist, täpsustas viivise väljamõistmist ja tühistas maakohtu otsuse kostja nõude osas teha kanne töötamise registrisse. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on maakohtu otsus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 456 lg 1, lg 2 p 1 ja lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, millega maakohus jättis läbi vaatamata hageja 2196 euro 96 sendi suuruse kahjuhüvitise nõude ajavahemikus
  5. detsember 2022 kuni
  6. veebruar 2023 saamata jäänud ajutise töövõimetuse hüvitise eest. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse hagi osalise rahuldamise, s.o töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamise, töölepingu lõpetamise, ülesütlemishüvitise väljamõistmise, puhkusehüvitise, kahjuhüvitiste ja viiviste väljamõistmise ning menetluskulude jaotuse osas. Maakohtu otsust ei ole alust tühistada töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamise osas. Kostja ei vaidlustanud maakohtu järeldusi asjaolude ega tõendite hindamise kohta, millele tuginedes maakohus leidis, et kostja töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine. Kuigi töölepingu erakorraline ülesütlemine ei ole kehtiv, ei ole alust töölepingut lõpetada

§ 107

lg 2 kohaselt ega mõista kostjalt välja hüvitist

§ 109lg 1 järgi.

Pooled ei ole väitnud, et hageja võttis oma korralise ülesütlemise avalduse tagasi, ega esitanud asjaolusid, millest saaks järeldada selle avalduse tühisust. Seega on hageja esitatud ülesütlemisavaldus õiguslikult oluline. Kostja

  1. detsembri
  2. a avaldus, mille tühisuse maakohus tuvastas, ei ole varasem hageja
  3. novembri
  4. a avaldusest. Kostja tühise avalduse esitamine ei lõpetanud ega muutnud hageja kehtiva avalduse õiguslikke tagajärgi.

§ 107

lg 1 järgi, kui kohus või töövaidluskomisjon tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine või vastuolu tõttu hea usu põhimõttega tühistatud, loetakse, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Seega oli tööleping ajavahemikus

  1. detsember 2022 kuni
  2. detsember 2022 kehtiv ning lõppes hageja ülesütlemisavalduse õiguslike tagajärgede saabumise tõttu
  3. detsembril
  4. Kuna tööleping lõppes hageja korralise ülesütlemisega alates
  5. detsembrist 2022, ei ole hagejal õigust saada

§ 109lg-s 1 sätestatud hüvitist.

Samal põhjusel tuleb muuta hagejale väljamõistetava puhkusehüvitise suurust. Maakohus tuvastas hageja puhkusejäägi õigesti ning töölepingu lõppemise aega arvestades peab kostja maksma hagejale puhkusehüvitise 1664 eurot 53 senti ja viivise. Maakohus rahuldas põhjendatult hageja kahju hüvitamise nõuded, mõistes kostjalt TTOS § 122 lg 1 alusel välja haigushüvitise 126 eurot 11 senti ja RaKS § 53 lg 5 alusel ajutise töövõimetuse hüvitise 5158 eurot 8 senti. Ajutise töövõimetuse hüvitist oleks hageja saanud juhul, kui kostja oleks täitnud 4

(11)2-23-6597 oma kohustuse täita töövõimetuslehed ja esitanud need Tervisekassale. On tõendatud, et hageja tervisekahju tekkis
  1. detsembri
  2. a tööõnnetuse tulemusena. Maakohtu tuvastatut ei lükka ümber tööinspektsiooni uurimise lõpetamise otsus, kostja uurimistulemuste akt ega kostja halduskohtule esitatud kaebus. Tööinspektsioon tuvastas täiendaval uurimisel tööõnnetuse. Ei ole tõendatud, et tööõnnetus juhtus hageja alkoholijoobe tulemusena. Kostja ei ole väitnud, et hageja oli tööobjektil joobes. Hagejal oli õigus esitada ajavahemikus
  3. veebruar 2023 kuni
  4. mai 2023 saamata jäänud ajutise töövõimetuse hüvitise nõue ilma töövaidluskomisjoni menetlust läbimata. Ei ole põhjendatud vähendada kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 alusel nullini. Hagejal oli õigus esitada kohtumenetluses viivisenõuded, mida ta ei olnud esitanud töövaidluskomisjonis. Kuna kostja ei esitanud töötamise registrisse kande tegemise nõuet, jättis maakohus selle nõude põhjendamatult läbi vaatamata. Selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada. Muuta tuleb menetluskulude jaotust. Hageja rahalistest nõuetest tuleb rahuldada 57,08%, kuid kuna vaidluse keskne küsimus töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse kohta lahenes hageja kasuks ja hagi osaline läbi vaatamata jätmine ei saanud mõjutada menetluskulusid, on õiglane jätta 80% hageja menetluskuludest kostja kanda ja 20% kostja menetluskuludest hageja kanda. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  5. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti tema hagi osaliselt rahuldamata ning jaotati menetluskulud. Hageja palub jätta jõusse maakohtu otsus või saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kuna ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et kostja ülesütlemine on tühine, pidanuks ringkonnakohus lõpetama töölepingu

§ 107lg 2 alusel alates 19.

veebruarist 2023, mitte lähtuma hageja korralisest ülesütlemisest. Kuna kostja ütles töölepingu üles enne hageja korralise ülesütlemise etteteatamistähtaja möödumist ja hageja vaidlustas kostja ülesütlemise, pidi kohus kontrollima kostja ülesütlemise kehtivust ja kohaldama

§ 107lg-id 1 ja 2.

Seetõttu tulnuks mõista kostjalt välja

§ 109

lg-s 1 sätestatud hüvitis ning puhkusehüvitis 1992 eurot, mitte üksnes 1664 eurot 53 senti. Lisaks olnuks õiglane jätta kostja kanda 95% hageja menetluskuludest ja kõik tema enda menetluskulud.

  1. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada kahjuhüvitise, sellelt arvutatud viivise väljamõistmise ja menetluskulude jaotuse osas. Kostja palub saata asja tühistatud osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus tuvastas valesti, et hagejaga juhtus tööõnnetus. Hageja kukkus
  2. detsembril 2022, olles alkoholijoobes, hotelli trepil, mitte
  3. detsembril 2022 objektil tööd tehes. Ringkonnakohus pidanuks kohaldama RaKS § 53 lg-t 53, mille alusel võinuks hageja esitada talle hüvitise määramiseks ja maksmiseks vajalikud dokumendid Tervisekassale ise. Hagejal võib olla kostja vastu kohustamisnõue, mitte kahju hüvitamise nõue.
  4. Pooled vaidlevad teineteise kassatsioonkaebusele vastu.
  5. Riigikohtus asja arutanud tsiviilkolleegiumi kolmeliikmeline kohtukoosseis andis asja
  6. märtsi
  7. a määrusega kohtupraktika ühtlustamiseks ja edasiarendamiseks, samuti kolleegiumi senise 5

(11)2-23-6597 seisukoha muutmiseks

§ 107lg 2 ja § 109 lg 1 kohaldamisel lahendada tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

  1. Ringkonnakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel muutmata ja kassatsioonkaebused rahuldamata.
  2. TsMS § 688 lg 1 kohaselt kontrollib Riigikohus kassatsiooni korras ringkonnakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud. Maakohtu otsust ei vaidlustatud osas, millega maakohus jättis läbi vaatamata hageja kahjuhüvitise nõude 2196 eurot 96 senti ajavahemikus
  3. detsember 2022 kuni
  4. veebruar 2023 saamata jäänud ajutise töövõimetuse hüvitise eest. Ringkonnakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles tuvastati, et kostja töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine, ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja haigushüvitis 126 eurot 11 senti ajavahemiku
  5. detsember 2022 kuni
  6. veebruar 2023 eest. Samuti ei ole ringkonnakohtu otsust vaidlustatud osas, millega tühistati maakohtu otsus jätta läbi vaatamata kostja nõue teha kanne töötamise registrisse. Eeltoodud osas on otsus jõustunud (TsMS § 456 lg 1, lg 2 p 1 ja lg 4 teine lause, § 655 lg 2 p 1).
  7. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas tööleping lõppes hageja korralise ülesütlemisega

§ 85

lg 1 järgi või tuleb see lõpetada

§ 107

lg 2 alusel ja mõista kostjalt

§ 109

lg 1 alusel hageja kasuks välja töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise hüvitis ning

§-de 70 ja 71 kohaselt puhkusehüvitis kuni töölepingu lõppemiseni. Samuti vaidlevad pooled ajavahemikus

  1. veebruar 2023 kuni
  2. mai 2023 saamata jäänud ajutise töövõimetuse hüvitise, viivise ja menetluskulude jaotuse üle.
  3. Riigikohus kontrollib esmalt hageja töölepingu kohtus lõpetamist ja hüvitisenõuete lahendamist (I) ning selgitab töölepingu tööandjapoolse erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamise korral kohalduvaid sätteid (II). Seejärel võtab Riigikohus seisukoha hageja saamata jäänud ajutise töövõimetuse hüvitise väljamõistmise (III) ja menetluskulude jaotuse kohta (IV). I 16.

§ 85

lg 1 järgi võib töötaja öelda tähtajatu töölepingu korraliselt üles igal ajal, teatades sellest tööandjale

§ 98lg 1 kohaselt ette 30 kalendripäeva.

Tööandjal ei ole

§ 85lg 5 järgi lubatud töölepingut korraliselt üles öelda.

Erakorraliselt võivad mõlemad pooled

§ 87

järgi öelda töölepingu üles üksnes

-is ettenähtud mõjuval põhjusel ja järgides

§-s 97 või § 98 lg-s 2 sätestatud etteteatamistähtaegu. Olukorras, kus töötajal ei ole tähtajatu töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks alust, loetakse ülesütlemine

§ 85lg 4 järgi korraliseks seaduses sätestatud etteteatamistähtajaga.

Sellisel juhul on pooled kuni etteteatamistähtaja möödumiseni töösuhtes. Kui töövaidluskomisjon või kohus tuvastab tööandja erakorralise ülesütlemise tühisuse, loetakse

§ 107lg 1 järgi, et tööleping ei ole ülesütlemisega lõppenud.

Sellisel juhul on töötajal

§ 108järgi õigus nõuda tööandjalt kahju hüvitamist.

Kui vähemalt üks pool seda taotleb, lõpetab töövaidlusorgan

§ 107

lg 2 alusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Töölepingu

§ 107

lg 2 alusel töövaidlusorganis lõpetamise korral maksab tööandja töötajale

§ 109lg-tes 1 või 2 ettenähtud hüvitist.

  1. Kohtud tuvastasid, et hageja töötas kostja juures alates
  2. juunist 2014 tähtajatu töölepingu alusel, hageja ütles
  3. novembril 2022 töölepingu üles korraliselt alates
  4. detsembrist 2022 ning kostja ütles töölepingu üles
  5. detsembril 2022 samast kuupäevast erakorraliselt, kuid kostja erakorraline ülesütlemine ei ole kehtiv. Maakohus leidis, et kuna kostja töölepingu erakorraline ülesütlemine on 6

(11)2-23-6597 tühine, tuleb tööleping lõpetada

§ 107lg 2 alusel alates 19.

veebruarist 2023, s.o ajast, mil tööleping oleks lõppenud pärast

§ 97lg 2 p-s 3 sätestatud ülesütlemise etteteatamistähtaja möödumist.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt saab töölepingut lõpetada ühe korra ning kuna kostja ütles töölepingu üles enne hageja korralise ülesütlemise etteteatamistähtaja möödumist, ei ole hageja ülesütlemine oluline. Ringkonnakohus asus seisukohale, et asjas ei kohaldu

§ 107lg 2.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei olnud kostja töölepingu erakorraline ülesütlemine, mille tühisuse maakohus tuvastas, varasem hageja korralise ülesütlemise avaldusest ning see ei muutnud ega lõpetanud hageja kehtiva avalduse õiguslikke tagajärgi. Ringkonnakohtu järeldus on põhjendatud. 18. Riigikohtu varasema seisukoha järgi ei kohaldu

§ 107

lg-d 1 ja 2 olukorras, kus töötajal ei olnud erakorraliseks ülesütlemiseks alust ja tööleping loetakse lõppenuks

§ 85lg 4 järgi.

Selles asjas vaidlesid pooled üksnes töötaja erakorralise ülesütlemise tühisuse üle, tööandja ei olnud töölepingut üles öelnud. Kuna töötajal ei olnud alust töölepingut erakorraliselt üles öelda, lõppes tööleping töötaja korralise ülesütlemisega ja seda ei olnud alust lõpetada

§ 107lg 2 alusel (RKTKo 15.04.2015, 3-2-1-126-14, p 11).

19. Lisaks on Riigikohus varem leidnud, et eeltoodud seisukoht ei pruugi olla asjakohane olukorras, kus pärast töötaja töölepingu alusetut erakorralist ülesütlemist on töölepingu erakorraliselt üles öelnud ka tööandja. Sellisel juhul tuleb teha kindlaks, millal tööandja töölepingu üles ütles. Kui tööandja ütles töölepingu üles enne

§ 85

lg-s 4 sätestatud tähtaja möödumist ja töötaja on tööandja ülesütlemise vaidlustanud, tuleb kontrollida ka tööandja ülesütlemise kehtivust. Sellisel juhul kohalduvad mh

§ 107lg-d 1 ja 2 (RKTKo 22.04.2015, 3-2-1-111-14, p 17).

20. Praeguses asjas ei öelnud töötaja töölepingut üles erakorraliselt, vaid soovis lõpetada töösuhte korralise ülesütlemisega

§ 85

lg 1 järgi, teatades sellest tööandjale

§ 98lg 1 järgi 30 kalendripäeva ette.

Tööandja esitas töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse enne töötaja korralise ülesütlemise etteteatamistähtaja möödumist.

  1. Hageja ülesütlemisavaldus on kindlale isikule (kostjale) suunatud tahteavaldus, mis muutus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 esimese lause kohaselt kehtivaks kättesaamisega. Pooled ei ole väitnud, et kostja ei saanud hageja ülesütlemisavaldust kätte või hageja võttis selle kooskõlas TsÜS §-s 72 sätestatuga tagasi või hageja korraline ülesütlemine on ühepoolse tehinguna kehtetu TsÜS
  2. ptk järgi. Seega muutus hageja ülesütlemisavaldus kehtivaks enne kostja erakorralist ülesütlemist, mille tühisuse kohtud tuvastasid. Ringkonnakohus leidis õigesti, et kostja tühine erakorraline ülesütlemine ei olnud varasem hageja korralise ülesütlemise avaldusest ning see ei muutnud ega lõpetanud hageja korralise ülesütlemise õiguslikke tagajärgi. Kuna hageja ütles töölepingu kehtivalt üles korraliselt

§ 85

lg 1 järgi ning töövaidlusorgan tuvastas kostja hilisema töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse, ei ole alust kohaldada

§ 107, mh lõpetada töölepingut sama paragrahvi lg 2 alusel.

Vastasel korral tuleks tööleping lõpetada alates

  1. veebruarist 2023, s.o ajast, mil töösuhe oli hageja ülesütlemiseavalduse tagajärjel juba lõppenud.
  2. Kuna töölepingut ei olnud alust lõpetada

§ 107

lg 2 alusel, ei ole hagejal õigust saada ka

§ 109

lg-s 1 sätestatud hüvitist ega

§-de 70 ja 71 alusel puhkusehüvitist ajavahemiku eest

  1. detsember 2022 kuni
  2. veebruar
  3. Hageja ei väida kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus on tuvastanud valesti kuni
  4. detsembrini 2022 saadava puhkusetasu või eksinud väljamõistetud puhkusehüvitise ja sellelt väljamõistetud viivise arvutamisel.
  5. Eespool väljendatud seisukohtade järgi kohalduksid

§ 107lg-d 1 ja 2 juhul, kui enne tööandja tühist töölepingu erakorralist ülesütlemist ütles töötaja töölepingu alusetult üles erakorraliselt (otsuse 7

(11)2-23-6597 p 19), kuid mitte siis, kui tööandja tühisele erakorralisele ülesütlemisele eelnes töötaja kehtiv korraline ülesütlemine (otsuse p-d 20–21). Nendest seisukohtadest tulenevalt võib tekkida olukord, kus töötaja alusetu ja tööandja tühise töölepingu erakorralise ülesütlemise korral tuleb tööleping lõpetada

§ 107lg 2 alusel hilisemast ajast, kui see lõppeks töötaja korralise ülesütlemisega.

Lisaks on töötajal sellises olukorras

§ 107

lg-te 1 või 2 kohaldumise korral õigus saada §-s 108 või § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitist. 24. Riigikohtu hinnangul ei ole mõistlikku põhjendust kohaldada tööandja erakorralise ülesütlemise tühisusest tulenevaid tagajärgi erinevalt sõltuvalt sellest, kas töötaja on varem öelnud töölepingu üles korraliselt või tema alusetu erakorraline ülesütlemine tuleb lugeda korraliseks. Seaduse mõttega kooskõlas ei ole soodustada töötaja alusetut töölepingu erakorralist ülesütlemist eesmärgiga lükata töösuhte lõppemise aeg edasi ja saada hüvitist. Seetõttu muudab Riigikohus oma varasemat seisukohta, et töötaja alusetule erakorralisele ülesütlemisele järgnenud tööandja erakorralise ülesütlemise tühisuse korral kohalduvad mh

§ 107lg-d 1 ja 2 (vt otsuse p 19).

Riigikohus asub seisukohale, et sõltumata sellest, kas enne tööandja töölepingu tühist erakorralist ülesütlemist on töötaja öelnud tähtajatu töölepingu üles korraliselt

§ 85

lg 1 järgi või tema alusetu erakorraline ülesütlemine tuleb lugeda korraliseks

§ 85

lg 4 alusel, ei kohaldu tööandja erakorralise ülesütlemise tühisuse korral

§ 107lg-d 1 ja 2.

Sellest tulenevalt ei kohaldu nendes olukordades ka nt

§ 108ja § 109 lg 1.

II 25. Kuigi praeguses asjas ei kohaldu

§ 107

lg 2 ja § 109 lg 1 ega ka

§ 100

lg 5, peab Riigikohus vajalikuks selgitada nende sätete kohaldamist töölepingu tööandjapoolse erakorralise ülesütlemise tühisuse korral, arvestades 17. märtsil 2023 jõustunud seadusemuudatusi. 26.

§ 107

lg 1 järgi loetakse, et tööleping ei ole ülesütlemisega lõppenud, kui kohus või töövaidluskomisjon tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on tühine või tühistatud. Sellisel juhul lõpetab töövaidlusorgan

§ 107

lg 2 alusel tööandja või töötaja taotlusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral.

§ 107lg-s 2 sätestatud taotlus ei ole haginõue Ts

MS § 363 lg 1 p 1 tähenduses ja seda ei tule märkida otsuse sissejuhatuses (TsMS § 442 lg 2 p 5) ega arvestada hagihinna arvutamisel (TsMS § 134 lg 1 esimene lause). Tegemist on poole menetlusliku toiminguga TsMS § 329 lg 1 mõttes, mis tuleb kohtumenetluses üldjuhul teha eelmenetluses (RKÜKo 14.05.2014, 3-2-1-79-13, p 35). Taotlus märgitakse kohtuotsuse kirjeldavas osas ning lahendatakse resolutsioonis, põhjendades seda otsuse põhjendavas osas (TsMS § 442 lg-d 5, 7 ja 8). 27. Enne 17. märtsi 2023 kehtinud

§ 109

lg 1 nägi ette, et kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu

§ 107

lg-s 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Töövaidlusorgan võis hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Samad põhimõtted kehtisid ka

§ 109

lg-s 2 nimetatud töötajatele 12 kuu keskmise töötasu ulatuses hüvitise väljamõistmise korral. Lisaks sätestas enne 17. märtsi 2023 kehtinud

§ 100

lg 5 töötaja õiguse saada tööandjalt töölepingu erakorralise ülesütlemise korral hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada, kui tööandja oleks järginud etteteatamistähtaega (

§ 97). 28.

Riigikohus on tõlgendanud enne 17. märtsi 2023 kehtinud

§ 107

lg-t 2 selliselt, et selle sätte järgi tuleb tööleping lõpetada ajast, mil see oleks lõppenud etteteatamistähtaja möödumisel (RKTKo 10.10.2012, 3-2-1-82-12, p 16). Sellest seisukohast lähtus Riigikohtu üldkogu, hinnates

§ 107lg 2 põhiseaduspärasust osas, mille järgi tuleb tööleping poole taotluse korral igal juhul lõpetada. 8

(11)2-23-6597

§ 107

lg 2 riivab küll põhiseaduse § 29 lg 1 esimest ja teist lauset, kuid on nimetatud sätetega kooskõlas, kuna

§ 107

lg 2 kohaldamise eelduseks on

§ 109lg 1 esimeses lauses sätestatud tööandja kohustus maksta töötajale hüvitist.

Riigikohtu tõlgenduse kohaselt oli enne 17. märtsi 2023 kehtinud

§ 109

lg-s 1 ettenähtud hüvitis kahjuhüvitis, mis sisaldab mh töölepingu ebaseaduslikust ülesütlemisest kuni töölepingu lõpetamiseni saamata jäänud tasu, aga ka mittevaralise kahju hüvitist (RKÜKo 14.05.2014, 3-2-1-79-13, p-d 32.1–33). Samuti on Riigikohus

§ 109

lg 1 kohaldamisel leidnud, et selle sätte alusel on töötajal mh õigus saada hüvitist töölepingu ülesütlemisel diskrimineerimisega tekitatud mittevaralise kahju eest, kui töötaja sellised asjaolud esitab (RKTKm 22.03.2017, 3-2-1-167-16, p-d 13–15). Lisaks on Riigikohus enne 17. märtsi 2023 kehtinud

§ 109

lg-t 1 kohaldades leidnud, et tööandja erakorralise ülesütlemise tühisuse korral ei ole töötajal õigust saada

§ 100

lg-s 5 sätestatud hüvitist töölepingu erakorralisest ülesütlemisest vähem etteteatamise eest, sest see säte kohaldub üksnes siis, kui tööandjapoolne töölepingu erakorraline ülesütlemine on kehtiv (RKTKo 15.06.2022, 2-20-16369/44, p 15.4). 29. Eelnevast tulenevalt peab töövaidlusorgan töölepingu

§ 107lg 2 alusel lõpetamise korral mõistma enne 17.

märtsi 2023 kohaldunud

§ 109

lg 1 või 2 alusel tööandjalt töötaja kasuks välja kahjuhüvitise, mis sisaldab mh töötasu, mida töötaja oleks saanud töölepingu ülesütlemise etteteatamistähtaja möödumiseni, kuid mitte ülesütlemisest vähem ette teatamise hüvitist sama aja eest. See on kooskõlas mh töösuhtes kehtiva kahju hüvitamise eesmärgiga (VÕS § 1 lg 1 ja § 127 lg 1) ja sellest lähtuva

§ 109

lg-s 3 sätestatuga, mille kohaselt ei ole töötajal

§ 109

lg-s 1 või 2 sätestatud hüvitise saamise korral õigust nõuda töötasu, mida töötajal oleks olnud õigus saada töösuhte jätkumisel töövaidlusorgani otsuse jõustumiseni. 30. Alates 17. märtsist 2023 kehtiva

§ 109

lg 1 järgi, kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu

§ 107

lg-s 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Hüvitisele ei kohaldata VÕS 7. peatükis sätestatut. Töövaidlusorgan võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid. Hüvitise suurust ei ole lubatud vähendada riigi makstavate hüvitiste ja toetuste võrra. Samad põhimõtted kehtivad ka

§ 109

lg-s 2 nimetatud töötajatele 12 kuu keskmise töötasu ulatuses hüvitise väljamõistmise korral. Samast ajast kehtiv

§ 100

lg 5 annab töötajale õiguse saada keskmist tööpäevatasu iga tööpäeva eest, mille võrra tööandja talle töölepingu ülesütlemisest vähem ette teatas. 31. Seega ei ole

§ 109lg-te 1 ja 2 alates 17.

märtsist 2023 kehtiva redaktsiooni kohaselt tegemist kahjuhüvitisega, mille raames tuleb tööandjalt mõista töötaja kasuks mh välja töölepingu ebaseaduslikust ülesütlemisest kuni töölepingu lõpetamiseni saamata jäänud töötasu. Järelikult ei ole nende sätete alusel väljamõistetava hüvitise määramiseks oluline töölepingu

§ 107lg 2 alusel lõpetamise aeg.

Samuti ei ole

§ 109

lg-te 1 ja 2 muudatuse tõttu põhjendatud piirata

§ 100

lg-s 5 ettenähtud tasu saamist sõltuvalt sellest, kas tööandja töölepingu erakorraline ülesütlemine on kehtiv või mitte. Seetõttu kohaldub alates 17. märtsist 2023 kehtiva

§ 100

lg-s 5 ettenähtud keskmise tööpäevatasu nõudmise õigus ka juhul, kui töövaidlusorgan tuvastab tööandja erakorralise ülesütlemise tühisuse, lõpetab töölepingu

§ 107

lg 2 alusel ja mõistab tööandjalt välja

§ 109lg-s 1 või 2 sätestatud hüvitise.

Seejuures ei ole oluline, et töötaja on enda nõuet esitades viidanud

§ 100lg-le 5 või nimetanud enda nõuet hüvitisenõudeks.

Oluline on see, et töötaja on esitanud nõude kindlaksmääratud rahasummas ning toonud välja nõude aluseks olevad asjaolud, st selle, et töölepingu ülesütlemisel ei järgitud etteteatamistähtaega, ning enda töötasu suuruse selle aja eest. Kohus kohaldab õigust ise ega ole seejuures TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 järgi seotud poolte esitatud õiguslike väidetega (RKTKo 07.06.2023, 2-21-2836/63, p 13.2). Kuna nõude kvalifitseerimine ei tohi tulla pooltele üllatusena, peab kohus juhtima nende tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja andma neile võimaluse avaldada selle kohta arvamust (vt RKTKo 07.06.2023, 2-21-2836/63, p 13.3). 9

(11)2-23-6597 32. Eelneva tõttu leiab Riigikohus, et varasem seisukoht, et tööleping tuleb

§ 107

lg 2 järgi lõpetada ajast, mil see oleks lõppenud etteteatamistähtaja möödumisel (RKTKo 10.10.2012, 3-2-1-82-12, p 16), kohaldub üksnes koostoimes enne 17. märtsi 2023 kehtinud

§ 109lg-tega 1 ja 2.

Kuivõrd töölepingu erakorralise ülesütlemise kehtivus ei sõltu sellest, kas tööandja järgis töölepingu ülesütlemisel etteteatamistähtaega (RKTKo 28.09.2016, 3-2-1-70-16, p 15) ning alates 17. märtsist 2023 kehtiva

§ 109

lg-tes 1 ja 2 ettenähtud hüvitis ei ole käsitatav mh töötaja saamata jäänud töötasu sisaldava kahjuhüvitisena, tuleb alates 17. märtsist 2023 kohalduva

§ 109

lg-te 1 ja 2 korral lõpetada tööleping

§ 107

lg 2 alusel ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemisavalduse järgi, või poole taotlusel muust ajast (vt ka RKTKo 11.06.2014, 3-2-1-52-14, p 15). 33. Seega ei mõisteta alates 17. märtsist 2023 kehtiva

§ 109lg-te 1 ja 2 järgi tööandjalt töötaja kasuks välja kahjuhüvitist VÕS 7.

ptk mõttes ning

§ 109

lg 3 välistab töötaja töötasunõude, kui talle on määratud

§ 109lg-s 1 või 2 ettenähtud hüvitis.

See aga ei tähenda, et töötajal ei ole õigust nõuda kahju hüvitamist lisaks

§ 109lg-tes 1 ja 2 sätestatud hüvitisele.

VÕS § 1 lg 1 järgi kohaldatakse selle seaduse üldosas sätestatut, sh 7. ptk kahju hüvitamise regulatsiooni muu hulgas töölepingule. Sama tuleneb käsunduslepingu sätete kohaldumise kaudu

§ 1lg-st 3.

Seega võib töötaja nõuda töölepingu tööandjapoolse erakorralise ülesütlemise tühisuse korral tööandjalt ka temale tekkinud kahju hüvitamist kooskõlas VÕS 7. ptk-s sätestatuga. 34.

§ 107

lg 2, § 109 lg 1 või 2 ning § 100 lg 5 kohaldamine sõltub sellest, kas asjakohased on enne

  1. märtsi 2023 või alates sellest kuupäevast kehtivad sätted. Nimetatud sätete muutmise aluseks olev tööturumeetmete seadus ega ka töölepingu seadus ei reguleeri, millistes vaidlustes kohalduvad alates
  2. märtsist 2023 kehtivad

§ 109lg-d 1 ja 2.

Samuti ei ole rakendus- või üleminekupõhimõtteid selgitatud tööturumeetmete seaduse eelnõu seletuskirjades (Riigikogu XIV koosseis. Tööturumeetmete seaduse eelnõu 735 SE II seletuskiri, lk 3). Kuna

§ 109

lg-d 1 ja 2 reguleerivad töötaja nõude ulatust, on tegemist materiaalõiguse normidega. Seetõttu tuleb nende sätete kohaldamisel lähtuda töölepingu erakorralise ülesütlemise ajal kehtinud redaktsioonist (vt ka RKTKm 12.01.2007, 3-2-1-126-06, p 15). Järelikult on enne

  1. märtsi 2023 erakorraliselt üles öeldud töölepingu ülesütlemise vaidlustamise korral asjakohased enne
  2. märtsi 2023 kehtinud sätted ja nende kohta avaldatud seisukohad (vt otsuse p-d 27–29 ja 32). Alates
  3. märtsist 2023 kehtivate

§ 109

lg-d 1 ja 2 kohta väljendatud seisukohti (vt otsuse p-d 30–32) tuleb arvestada olukorras, kus tööandja on töölepingu erakorraliselt üles öelnud pärast seda kuupäeva. 35. Riigikohtu enne 17. märtsi 2023 kehtinud

§ 109

lg 1 kohta avaldatud seisukoha järgi peab töövaidlusorgan mõistma lahendi resolutsioonis tööandjalt välja ühtse rahasumma, kuid põhjendama selle summa suurust oma lahendi põhjendavas osas (RKÜKo 14.05.2014, 3-2-1-79-13, p 32.4). See seisukoht on asjakohane ka alates 17. märtsist 2023 kehtivate

§ 109lg-te 1 ja 2 kohaldamise korral.

III

  1. Maa- ja ringkonnakohus leidsid tuvastatud asjaolude alusel põhjendatult, et kostja peab hüvitama hagejale ajavahemikus
  2. veebruar 2023 kuni
  3. mai 2023 saamata jäänud ajutise töövõimetuse hüvitise 5158 eurot 8 senti (RaKS § 53 lg 5) ja viivise. Riigikohus järgib selles osas ringkonnakohtu otsuse põhjendusi ega korda neid (TsMS § 689 lg 5). Vastuseks kostja kassatsioonkaebuse väidetele märgib Riigikohus järgmist. 10

(11)2-23-6597
  1. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja jättis täitmata ja Tervisekassale esitamata hageja töövõimetuse lehed (RaKS § 53 lg 5). Kuna hageja jäi kostja tegevusetuse tõttu ilma ajutise töövõimetuse hüvitisest, oli tal õigus esitada kostja vastu VÕS § 115 lg 1 alusel kahju hüvitamise nõue. Töötaja õigus esitada kohustamishagi tööandja vastu olukorras, kus ta leiab erinevalt tööandjast, et tegu oli tööõnnetusega (RKTKo 02.10.2019, 2-17-11858/48, p 14), ei välista töötaja kahju hüvitamise nõuet tööandja vastu.
  2. Põhjendatud ei ole kostja väide, et hageja hüvitisenõude rahuldamise välistab RaKS § 53 lg-s 53 sätestatud töötaja võimalus esitada hüvitise määramiseks ja maksmiseks vajalikud dokumendid Tervisekassale ise. RaKS §-st 53 saab järeldada, et töövõimetuslehtede esitamise kohustus on tööandjal. RaKS § 53 lg 53 annab töötajale üksnes õiguse esitada töövõimetuslehed ning hüvitise määramiseks ja maksmiseks vajalikud muud dokumendid. Ajutise töövõimetuse hüvitise määramise ja maksmise korrast ei tulene, et hüvitist ei maksta, kui töötaja ei esita selleks vajalikke hüvitise dokumente ise.
  3. Ringkonnakohus märkis õigesti, et saamata jäänud hüvitise suuruse määramiseks on oluline, kas hagejale tekkis tervisekahju tööõnnetuse tagajärjel. Riigikohus lähtub TsMS § 688 lg-te 3 ja 4 alusel maa- ja ringkonnakohtu otsusega tuvastatud faktilistest asjaoludest.
  4. Kohtud leidsid tõendeid hinnates, et hagejaga juhtus
  5. detsembril 2022 tööõnnetus, mh et ta kukkus objektil tööd tehes, ja kostja ei ole väitnud, et hageja oli sel ajal alkoholijoobes. Maakohtu otsuses märgitud võimalus, et hageja vigastas ennast pärast tööõnnetust alkoholijoobes olles uuesti, ei välista temaga juhtunud tööõnnetust. Kostja ei ole kassatsioonkaebuses tuginenud sellele, et kohtud jätsid tähelepanuta tema väite või tõendi, mille kohaselt oli hageja tööõnnetuse ajal alkoholijoobes. Kohtud hindasid hagejaga juhtunud sündmuste kohta esitatud tõendeid ning põhjendasid otsust piisavalt (TsMS § 442 lg 8, § 654 lg-d 4 ja 5). Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõte ja muud kogutud materjalid on dokumentaalsed tõendid TsMS § 272 lg 2 tähenduses (RKTKo 25.11.2020, 2-18-10961/41, p 11.3).
  6. Ringkonnakohus on hinnanud kostja apellatsioonkaebuse alusel võimalust vähendada kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 järgi. Kohus kohaldab VÕS § 139 omal algatusel, ilma kohustatud isiku taotluseta, kuid hüvitise vähendamise asjaolud peavad olema menetluses esitatud (RKTKo 26.11.2015, 3-2-1-64-15, p 13). Ainuüksi RaKS § 53 lg-s 53 sätestatud töötaja õigus esitada hüvitise määramiseks ja maksmiseks vajalikud dokumendid Tervisekassale ise, ei anna selleks alust. IV
  7. Ringkonnakohus, muutes maakohtu otsust osaliselt, jättis TsMS § 163 lg 1 alusel 80% hageja menetluskuludest kostja kanda ja 20% kostja menetluskuludest hageja kanda. Ringkonnakohus järgis kaalutlusõiguse teostamisel eesmärki tagada kõiki asjaolusid arvestades menetluskulude õiglane jaotamine (RKTKo 20.12.2022, 2-19-2709/212, p 12; RKTKo 28.09.2020, 2-16-8751/184, p 31).
  8. Kassatsiooniastme menetluskulud jäävad kassatsioonkaebuste rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 171 lg 1 alusel poolte endi kanda.
  9. Pooltele hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.