2-23-6597/61
RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-23-6597 Otsuse kuupäev Tartu, 26. juuni 2025 Kohtukoosseis Eesistuja Kaupo Paal, liikmed Ants Kull, Kai Kullerkupp, Vahur-Peeter Liin, Kalev Saare, Urmas Volens ja Margit Vutt Kohtuasi I.M. hagi Baltpile Osaühingu vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, töölepingu lõpetamiseks ja ülesütlemishüvitise, puhkusehüvitise, kahjuhüvitise ja viivise saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 11. oktoobri 2024. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik I.M. kassatsioonkaebus Baltpile Osaühingu kassatsioonkaebus Tsiviilasja hind Riigikohtus I.M. kassatsioonkaebuse hind on 3786 eurot 36 senti Baltpile Osaühingu kassatsioonkaebus hind on 6245 eurot 69 senti Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Hageja I.M., lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Veso Kostja Baltpile Osaühing, lepinguline esindaja vandeadvokaat Raul Talts Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RIIGIKOHUS OTSUSTAB 1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 11. oktoobri 2024. a otsus tsiviilasjas 2-23-6597 muutmata ja kassatsioonkaebused rahuldamata.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. I.M. (hageja) esitas 12. jaanuaril 2023 töövaidluskomisjonile Baltpile Osaühingu (kostja) vastu avalduse, paludes tuvastada töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus, lõpetada tööleping, mõista kostjalt hageja kasuks välja töölepingu lõpetamise hüvitis, ülesütlemisest ette teatamata jätmise 2-23-6597 hüvitis ja ajavahemiku 1. jaanuar 2022 kuni 21. detsember 2022 eest puhkusehüvitis ning ajavahemikus 21. detsember 2022 kuni 5. veebruar 2023 saamata jäänud haigushüvitis ja kahjuhüvitis ajutise töövõimetuse hüvitisest ilmajäämise eest.
Töövaidluskomisjon rahuldas 23. märtsi 2023. a otsusega hageja avalduse osaliselt, tuvastas töölepingu ülesütlemise tühisuse, lõpetas töölepingu seaduse (TLS) § 107 lg 2 alusel töölepingu alates 19. veebruarist 2023 ning mõistis kostjalt TLS § 109 lg 1 alusel hageja kasuks välja hüvitise 2700 eurot, TLS § 71 alusel puhkusehüvitise 1253 eurot 94 senti ja töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 122 lg 1 alusel haigushüvitise 126 eurot 11 senti. Töövaidluskomisjon jättis rahuldamata hageja töölepingu ülesütlemisest ette teatamata jätmise hüvitise (TLS § 100 lg 5) ja kahjuhüvitise (ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 14 lg 1) nõuded.
Kostja esitas 3. mail 2023 Harju Maakohtule taotluse vaadata hageja avaldus rahuldatud osas läbi hagimenetluses.
Hagiavalduse kohaselt olid pooled alates 9. juunist 2014 töösuhtes ning hageja ütles töölepingu 28. novembril 2022 korraliselt üles alates 28. detsembrist 2022, jätkates etteteatamistähtajal töötamist. Kostja ütles 21. detsembril 2022 töölepingu üles erakorraliselt TLS § 88 lg 1 p-de 5 ja 6 alusel, heites hagejale ette, et ta tarvitas töölähetuses olles hotellis alkoholi, lõhkus mööblit ja rikkus korda ning ei ilmunud 21. detsembril 2022 tööle ega vastanud telefonile. Kostjal ei olnud alust töölepingut erakorraliselt üles öelda, sest hageja ei ole kostja väidetud tegusid toime pannud.
Ülesütlemise tühisuse tõttu tuleb tööleping lõpetada TLS § 107 lg 2 alusel alates 19. veebruarist 2023 ning mõista kostjalt välja TLS § 109 lg-s 1 ettenähtud hüvitis. Hagejaga juhtus 20. detsembril 2022 tööobjektil kukkudes tööõnnetus, tal diagnoositi luumurrud ning ta oli alates 21. detsembrist 2022 töövõimetu. Kostja ei maksnud hagejale haigushüvitist, ei täitnud tööõnnetusest tingitud ajutise töövõimetuse lehti ega esitanud neid Tervisekassale (TTOS § 122 lg 1, RaKS § 53 lg-d 1 ja 5).
Seetõttu jäi hagejal saamata ajavahemiku 21. detsember 2022 kuni 5. veebruar 2023 eest haigushüvitis 126 eurot 11 senti ja ajavahemiku 21. detsember 2022 kuni 24. mai 2023 eest ajutise töövõimetuse hüvitis 7355 eurot 4 senti. Lisaks peab kostja TLS § 71 alusel hüvitama hagejale kasutamata puhkuse.
Kostjal oli õigus öelda tööleping TLS § 88 lg 1 p-de 5 ja 6 alusel erakorraliselt üles, sest hageja põhjustas oma käitumisega kostja usalduse kaotuse hageja vastu ning hotelli usalduse kaotuse kostja vastu. Kuna hageja ütles 28. novembril 2022 töölepingu üles korraliselt alates 28. detsembrist 2022, siis ei ole kohtul võimalik lõpetada töölepingut TLS § 107 lg 2 alusel ega mõista välja TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitist. Hageja puhkusehüvitise nõue on alusetu, kuna hageja oli puhkuse ära kasutanud. Kostja ei pea maksma hagejale haigushüvitist, sest 20. detsembril 2022 ei juhtunud 2(11) 2-23-6597 hagejaga tööõnnetust. Hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt ajutise töövõimetuse hüvitist, kuna tal endal oli õigus esitada haigushüvitise saamiseks vajalikud dokumendid (RaKS § 53 lg 53).
Hageja kanda jäi 5% tema enda menetluskuludest. Kostja kanda jäid 95% hageja menetluskuludest ning tema enda menetluskulud.
Maakohtu otsuse kohaselt ei olnud kostjal alust töölepingut TLS § 88 lg 1 p-de 5 ja 6 järgi üles öelda.
Hageja tarvitas 20. detsembril 2022 alkoholi töövälisel ajal. Hotelli juhataja on kinnitanud, et hotellil ei ole kostja töötajate vastu pretensioone. Hageja ei saanud 21. detsembril 2022 tööle ilmuda ega telefonile vastata, sest ta viibis terviserikke tõttu erakorralise meditsiini osakonnas, millest kostja oli teadlik.
Tööleping tuleb TLS § 107 lg 2 alusel lõpetada alates 19. veebruarist 2023, s.o ajast, mil tööleping oleks lõppenud pärast TLS § 97 lg 2 p-s 3 sätestatud etteteatamistähtaja möödumist. Kuna töölepingut saab lõpetada ühe korra ja kostja ütles töölepingu üles enne hageja ülesütlemise etteteatamistähtaja möödumist, ei ole oluline hageja korraline töölepingu ülesütlemine alates 28. detsembrist 2022.
Arvestades poolte üle keskmise pikka töösuhet ja töölepingu lõpetamise asjaolusid, peab kostja maksma hagejale TLS § 109 lg 1 alusel hüvitist 2700 eurot.
Kostja peab hüvitama hagejale TLS § 71 järgi ajavahemikus 1. jaanuar 2022 kuni 19. veebruar 2023 kasutamata puhkuse, makstes talle 1992 eurot. Kostja ei ole tõendanud, et hageja on puhkuse ära kasutanud. Hagejal oli õigus esitada puhkusehüvitise nõue kohtumenetluses.
Kostjalt tuleb mõista TTOS § 122 lg-te 1 ja 5 järgi hagejale kahjuhüvitisena välja haigushüvitis 126 eurot 11 senti ajavahemiku 21. detsember 2022 kuni 5. veebruar 2023 eest. Samuti tuleb mõista kostjalt kooskõlas RaKS § 53 lg-s 5 sätestatuga kahjuhüvitisena välja ajutise töövõimetuse hüvitis 5158 eurot 8 senti ajavahemiku 6. veebruar 2023 kuni 24. mai 2023 eest, kuna kostja ei täitnud ega esitanud Tervisekassale hageja töövõimetuslehti. Seda nõuet töövaidluskomisjon ei lahendanud ja hageja võis esitada selle uue nõudena hagimenetluses.
Läbi vaatamata tuleb jätta hageja kahju hüvitamise nõue 2196 euro 96 sendi ulatuses ajavahemikus 21. detsember 2022 kuni 5. veebruar 2023 saamata jäänud ajutise töövõimetuse hüvitise eest.
Töövaidluskomisjon jättis selle nõude rahuldamata ja hageja ei taotlenud tähtaegselt selle lahendamist hagimenetluses. Samuti tuleb jätta läbi vaatamata nõue teha kanne töötamise registrisse. Sellist nõuet ei sa kohtule esitada, sest kanne tuleb teha registrisse pärast kohtulahendi jõustumist.
Maakohus oleks pidanud jätma töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel lõpetamata ja TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise välja mõistmata, sest tööleping lõppes hageja 28. novembri 2022. a korralise ülesütlemisega alates 28. detsembrist 2022. Hagejal võib olla üksnes saamata jäänud töötasu nõue ajavahemiku 22. detsember 2022 kuni 28. detsember 2022 eest. Kuna hageja võis ise esitada Tervisekassale dokumendid ajutise töövõimetuse hüvitise saamiseks, ei olnud alust rahuldada ka 5158 euro 8 sendi suurust kahju hüvitamise nõuet. Hageja ei oleks saanud haigushüvitist ja ajutise töövõimetuse hüvitist, 3(11) 2-23-6597 sest ta ei saanud vigastada tööõnnetuses ja ta oli õnnetuse ajal alkoholijoobes (RaKS § 60 lg 1 p 2).
Hüvitist tuleks vähendada võlaõigusseaduse (VÕS) § 139 lg 1 alusel nullini. Kahjuhüvitise nõue tuleb jätta läbi vaatamata, kuna hageja ei esitanud seda töövaidluskomisjonile. Puhkusehüvitise nõude rahuldamisel hindas maakohus tõendeid valesti, sest poolte praktika kohaselt lepiti puhkus kokku suuliselt. Kuna hageja ei nõudnud töövaidluskomisjonis puhkusehüvitiselt ja kahjuhüvitiselt viivist, ei olnud alust neid nõudeid rahuldada. Menetluskulude jaotus on ebaproportsionaalne.
Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 11. oktoobri 2024. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt ning tegi tühistatud osas uue otsuse, millega jättis rahuldamata hageja töölepingu lõpetamise ja ülesütlemishüvitise nõuded. Lisaks vähendas ringkonnakohus maakohtu otsusega väljamõistetud puhkusehüvitist, täpsustas viivise väljamõistmist ja tühistas maakohtu otsuse kostja nõude osas teha kanne töötamise registrisse.
Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on maakohtu otsus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 456 lg 1, lg 2 p 1 ja lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, millega maakohus jättis läbi vaatamata hageja 2196 euro 96 sendi suuruse kahjuhüvitise nõude ajavahemikus 21. detsember 2022 kuni 5. veebruar 2023 saamata jäänud ajutise töövõimetuse hüvitise eest. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse hagi osalise rahuldamise, s.o töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamise, töölepingu lõpetamise, ülesütlemishüvitise väljamõistmise, puhkusehüvitise, kahjuhüvitiste ja viiviste väljamõistmise ning menetluskulude jaotuse osas.
Maakohtu otsust ei ole alust tühistada töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamise osas.
Kostja ei vaidlustanud maakohtu järeldusi asjaolude ega tõendite hindamise kohta, millele tuginedes maakohus leidis, et kostja töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine.
Kuigi töölepingu erakorraline ülesütlemine ei ole kehtiv, ei ole alust töölepingut lõpetada TLS § 107 lg 2 kohaselt ega mõista kostjalt välja hüvitist TLS § 109 lg 1 järgi. Pooled ei ole väitnud, et hageja võttis oma korralise ülesütlemise avalduse tagasi, ega esitanud asjaolusid, millest saaks järeldada selle avalduse tühisust. Seega on hageja esitatud ülesütlemisavaldus õiguslikult oluline. Kostja 21. detsembri 2022. a avaldus, mille tühisuse maakohus tuvastas, ei ole varasem hageja 28. novembri 2022. a avaldusest. Kostja tühise avalduse esitamine ei lõpetanud ega muutnud hageja kehtiva avalduse õiguslikke tagajärgi. TLS § 107 lg 1 järgi, kui kohus või töövaidluskomisjon tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine või vastuolu tõttu hea usu põhimõttega tühistatud, loetakse, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Seega oli tööleping ajavahemikus 21. detsember 2022 kuni 28. detsember 2022 kehtiv ning lõppes hageja ülesütlemisavalduse õiguslike tagajärgede saabumise tõttu 28. detsembril 2022.
Kuna tööleping lõppes hageja korralise ülesütlemisega alates 28. detsembrist 2022, ei ole hagejal õigust saada TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitist. Samal põhjusel tuleb muuta hagejale väljamõistetava puhkusehüvitise suurust. Maakohus tuvastas hageja puhkusejäägi õigesti ning töölepingu lõppemise aega arvestades peab kostja maksma hagejale puhkusehüvitise 1664 eurot 53 senti ja viivise.
Maakohus rahuldas põhjendatult hageja kahju hüvitamise nõuded, mõistes kostjalt TTOS § 122 lg 1 alusel välja haigushüvitise 126 eurot 11 senti ja RaKS § 53 lg 5 alusel ajutise töövõimetuse hüvitise 5158 eurot 8 senti. Ajutise töövõimetuse hüvitist oleks hageja saanud juhul, kui kostja oleks täitnud 4(11) 2-23-6597 oma kohustuse täita töövõimetuslehed ja esitanud need Tervisekassale. On tõendatud, et hageja tervisekahju tekkis 20. detsembri 2022. a tööõnnetuse tulemusena. Maakohtu tuvastatut ei lükka ümber tööinspektsiooni uurimise lõpetamise otsus, kostja uurimistulemuste akt ega kostja halduskohtule esitatud kaebus. Tööinspektsioon tuvastas täiendaval uurimisel tööõnnetuse. Ei ole tõendatud, et tööõnnetus juhtus hageja alkoholijoobe tulemusena. Kostja ei ole väitnud, et hageja oli tööobjektil joobes. Hagejal oli õigus esitada ajavahemikus 5. veebruar 2023 kuni 24. mai 2023 saamata jäänud ajutise töövõimetuse hüvitise nõue ilma töövaidluskomisjoni menetlust läbimata. Ei ole põhjendatud vähendada kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 alusel nullini.
Hagejal oli õigus esitada kohtumenetluses viivisenõuded, mida ta ei olnud esitanud töövaidluskomisjonis.
Kuna kostja ei esitanud töötamise registrisse kande tegemise nõuet, jättis maakohus selle nõude põhjendamatult läbi vaatamata. Selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada.
Muuta tuleb menetluskulude jaotust. Hageja rahalistest nõuetest tuleb rahuldada 57,08%, kuid kuna vaidluse keskne küsimus töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse kohta lahenes hageja kasuks ja hagi osaline läbi vaatamata jätmine ei saanud mõjutada menetluskulusid, on õiglane jätta 80% hageja menetluskuludest kostja kanda ja 20% kostja menetluskuludest hageja kanda.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 8. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti tema hagi osaliselt rahuldamata ning jaotati menetluskulud. Hageja palub jätta jõusse maakohtu otsus või saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
Kuna ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et kostja ülesütlemine on tühine, pidanuks ringkonnakohus lõpetama töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel alates 19. veebruarist 2023, mitte lähtuma hageja korralisest ülesütlemisest. Kuna kostja ütles töölepingu üles enne hageja korralise ülesütlemise etteteatamistähtaja möödumist ja hageja vaidlustas kostja ülesütlemise, pidi kohus kontrollima kostja ülesütlemise kehtivust ja kohaldama TLS § 107 lg-id 1 ja 2. Seetõttu tulnuks mõista kostjalt välja TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis ning puhkusehüvitis 1992 eurot, mitte üksnes 1664 eurot 53 senti.
Lisaks olnuks õiglane jätta kostja kanda 95% hageja menetluskuludest ja kõik tema enda menetluskulud.
Ringkonnakohus tuvastas valesti, et hagejaga juhtus tööõnnetus. Hageja kukkus 21. detsembril 2022, olles alkoholijoobes, hotelli trepil, mitte 20. detsembril 2022 objektil tööd tehes. Ringkonnakohus pidanuks kohaldama RaKS § 53 lg-t 53, mille alusel võinuks hageja esitada talle hüvitise määramiseks ja maksmiseks vajalikud dokumendid Tervisekassale ise. Hagejal võib olla kostja vastu kohustamisnõue, mitte kahju hüvitamise nõue.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 12. Ringkonnakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel muutmata ja kassatsioonkaebused rahuldamata.
I 16. TLS § 85 lg 1 järgi võib töötaja öelda tähtajatu töölepingu korraliselt üles igal ajal, teatades sellest tööandjale TLS § 98 lg 1 kohaselt ette 30 kalendripäeva. Tööandjal ei ole TLS § 85 lg 5 järgi lubatud töölepingut korraliselt üles öelda. Erakorraliselt võivad mõlemad pooled TLS § 87 järgi öelda töölepingu üles üksnes TLS-is ettenähtud mõjuval põhjusel ja järgides TLS §-s 97 või § 98 lg-s 2 sätestatud etteteatamistähtaegu. Olukorras, kus töötajal ei ole tähtajatu töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks alust, loetakse ülesütlemine TLS § 85 lg 4 järgi korraliseks seaduses sätestatud etteteatamistähtajaga. Sellisel juhul on pooled kuni etteteatamistähtaja möödumiseni töösuhtes. Kui töövaidluskomisjon või kohus tuvastab tööandja erakorralise ülesütlemise tühisuse, loetakse TLS § 107 lg 1 järgi, et tööleping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Sellisel juhul on töötajal TLS § 108 järgi õigus nõuda tööandjalt kahju hüvitamist. Kui vähemalt üks pool seda taotleb, lõpetab töövaidlusorgan TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel töövaidlusorganis lõpetamise korral maksab tööandja töötajale TLS § 109 lg-tes 1 või 2 ettenähtud hüvitist.
Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei olnud kostja töölepingu erakorraline ülesütlemine, mille tühisuse maakohus tuvastas, varasem hageja korralise ülesütlemise avaldusest ning see ei muutnud ega lõpetanud hageja kehtiva avalduse õiguslikke tagajärgi. Ringkonnakohtu järeldus on põhjendatud.
Pooled ei ole väitnud, et kostja ei saanud hageja ülesütlemisavaldust kätte või hageja võttis selle kooskõlas TsÜS §-s 72 sätestatuga tagasi või hageja korraline ülesütlemine on ühepoolse tehinguna kehtetu TsÜS 5. ptk järgi. Seega muutus hageja ülesütlemisavaldus kehtivaks enne kostja erakorralist ülesütlemist, mille tühisuse kohtud tuvastasid. Ringkonnakohus leidis õigesti, et kostja tühine erakorraline ülesütlemine ei olnud varasem hageja korralise ülesütlemise avaldusest ning see ei muutnud ega lõpetanud hageja korralise ülesütlemise õiguslikke tagajärgi. Kuna hageja ütles töölepingu kehtivalt üles korraliselt TLS § 85 lg 1 järgi ning töövaidlusorgan tuvastas kostja hilisema töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse, ei ole alust kohaldada TLS § 107, mh lõpetada töölepingut sama paragrahvi lg 2 alusel. Vastasel korral tuleks tööleping lõpetada alates 19. veebruarist 2023, s.o ajast, mil töösuhe oli hageja ülesütlemiseavalduse tagajärjel juba lõppenud.
Lisaks on töötajal sellises olukorras TLS § 107 lg-te 1 või 2 kohaldumise korral õigus saada §-s 108 või § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitist.
II 25. Kuigi praeguses asjas ei kohaldu TLS § 107 lg 2 ja § 109 lg 1 ega ka TLS § 100 lg 5, peab Riigikohus vajalikuks selgitada nende sätete kohaldamist töölepingu tööandjapoolse erakorralise ülesütlemise tühisuse korral, arvestades 17. märtsil 2023 jõustunud seadusemuudatusi.
8(11) 2-23-6597 TLS § 107 lg 2 riivab küll põhiseaduse § 29 lg 1 esimest ja teist lauset, kuid on nimetatud sätetega kooskõlas, kuna TLS § 107 lg 2 kohaldamise eelduseks on TLS § 109 lg 1 esimeses lauses sätestatud tööandja kohustus maksta töötajale hüvitist. Riigikohtu tõlgenduse kohaselt oli enne 17. märtsi 2023 kehtinud TLS § 109 lg-s 1 ettenähtud hüvitis kahjuhüvitis, mis sisaldab mh töölepingu ebaseaduslikust ülesütlemisest kuni töölepingu lõpetamiseni saamata jäänud tasu, aga ka mittevaralise kahju hüvitist (RKÜKo 14.05.2014, 3-2-1-79-13, p-d 32.1–33). Samuti on Riigikohus TLS § 109 lg 1 kohaldamisel leidnud, et selle sätte alusel on töötajal mh õigus saada hüvitist töölepingu ülesütlemisel diskrimineerimisega tekitatud mittevaralise kahju eest, kui töötaja sellised asjaolud esitab (RKTKm 22.03.2017, 3-2-1-167-16, p-d 13–15). Lisaks on Riigikohus enne 17. märtsi 2023 kehtinud TLS § 109 lg-t 1 kohaldades leidnud, et tööandja erakorralise ülesütlemise tühisuse korral ei ole töötajal õigust saada TLS § 100 lg-s 5 sätestatud hüvitist töölepingu erakorralisest ülesütlemisest vähem etteteatamise eest, sest see säte kohaldub üksnes siis, kui tööandjapoolne töölepingu erakorraline ülesütlemine on kehtiv (RKTKo 15.06.2022, 2-20-16369/44, p 15.4).
Kohus kohaldab õigust ise ega ole seejuures TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 järgi seotud poolte esitatud õiguslike väidetega (RKTKo 07.06.2023, 2-21-2836/63, p 13.2). Kuna nõude kvalifitseerimine ei tohi tulla pooltele üllatusena, peab kohus juhtima nende tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja andma neile võimaluse avaldada selle kohta arvamust (vt RKTKo 07.06.2023, 2-21-2836/63, p 13.3).
9(11) 2-23-6597 32. Eelneva tõttu leiab Riigikohus, et varasem seisukoht, et tööleping tuleb TLS § 107 lg 2 järgi lõpetada ajast, mil see oleks lõppenud etteteatamistähtaja möödumisel (RKTKo 10.10.2012, 3-2-1-82-12, p 16), kohaldub üksnes koostoimes enne 17. märtsi 2023 kehtinud TLS § 109 lg-tega 1 ja 2. Kuivõrd töölepingu erakorralise ülesütlemise kehtivus ei sõltu sellest, kas tööandja järgis töölepingu ülesütlemisel etteteatamistähtaega (RKTKo 28.09.2016, 3-2-1-70-16, p 15) ning alates 17. märtsist 2023 kehtiva TLS § 109 lg-tes 1 ja 2 ettenähtud hüvitis ei ole käsitatav mh töötaja saamata jäänud töötasu sisaldava kahjuhüvitisena, tuleb alates 17. märtsist 2023 kohalduva TLS § 109 lg-te 1 ja 2 korral lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2 alusel ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemisavalduse järgi, või poole taotlusel muust ajast (vt ka RKTKo 11.06.2014, 3-2-1-52-14, p 15).
III 36. Maa- ja ringkonnakohus leidsid tuvastatud asjaolude alusel põhjendatult, et kostja peab hüvitama hagejale ajavahemikus 6. veebruar 2023 kuni 24. mai 2023 saamata jäänud ajutise töövõimetuse hüvitise 5158 eurot 8 senti (RaKS § 53 lg 5) ja viivise. Riigikohus järgib selles osas ringkonnakohtu otsuse põhjendusi ega korda neid (TsMS § 689 lg 5). Vastuseks kostja kassatsioonkaebuse väidetele märgib Riigikohus järgmist.
10(11) 2-23-6597 37. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja jättis täitmata ja Tervisekassale esitamata hageja töövõimetuse lehed (RaKS § 53 lg 5). Kuna hageja jäi kostja tegevusetuse tõttu ilma ajutise töövõimetuse hüvitisest, oli tal õigus esitada kostja vastu VÕS § 115 lg 1 alusel kahju hüvitamise nõue. Töötaja õigus esitada kohustamishagi tööandja vastu olukorras, kus ta leiab erinevalt tööandjast, et tegu oli tööõnnetusega (RKTKo 02.10.2019, 2-17-11858/48, p 14), ei välista töötaja kahju hüvitamise nõuet tööandja vastu.
Kohtud hindasid hagejaga juhtunud sündmuste kohta esitatud tõendeid ning põhjendasid otsust piisavalt (TsMS § 442 lg 8, § 654 lg-d 4 ja 5). Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõte ja muud kogutud materjalid on dokumentaalsed tõendid TsMS § 272 lg 2 tähenduses (RKTKo 25.11.2020, 2-18-10961/41, p 11.3).
IV 42. Ringkonnakohus, muutes maakohtu otsust osaliselt, jättis TsMS § 163 lg 1 alusel 80% hageja menetluskuludest kostja kanda ja 20% kostja menetluskuludest hageja kanda. Ringkonnakohus järgis kaalutlusõiguse teostamisel eesmärki tagada kõiki asjaolusid arvestades menetluskulude õiglane jaotamine (RKTKo 20.12.2022, 2-19-2709/212, p 12; RKTKo 28.09.2020, 2-16-8751/184, p 31).