← Eesti

3-23-2384/20

Obsah (7)§ 184§ 182§ 158§ 51§ 108§ 118§ 109

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-23-2384 Otsuse kuupäev 19. mai 2025 Kohtunik Juhan Siider Haldusasi X-i kaebus Tartu Vangla 18. septembri 2023. a

) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Tartu Vangla kohaldas
  2. septembri
  3. a käskkirjaga nr 2-23/1-2/370 X-i (kaebaja) suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, kehakultuuriga tegelemise keelamist ning vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse 3-23-2384 piiramist. Käskkirja kohaselt avaldas kaebaja
  4. septembril ja
  5. septembril 2023 kaaskinnipeetavale survet, mõjutas ja ähvardas teda. Tartu Vangla lõpetas
  6. septembri
  7. a käskkirjaga nr 2-23/1-2/379 julgeolekuabinõude kohaldamise seoses asjaolude äralangemisega.
  8. Kaebaja esitas pärast kohustusliku vaidemenetluse läbimist Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus Tartu Vangla
  9. septembri
  10. a käskkirja nr 2-23/1-2/370 tühistada ja tuvastada Tartu Vangla tegevuse, s.o kaebaja
  11. septembri
  12. a vaide tähtaegselt lahendamata jätmise, õigusvastasus.
  13. Tartu Halduskohus tagastas
  14. novembri
  15. a määrusega haldusasjas nr 3-23-2384 kaebuse tuvastamisnõude osas. Sama määrusega vabastas kohus kaebaja tühistamisnõude esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest ja võttis kaebuse Tartu Vangla
  16. septembri
  17. a käskkirja nr 2-23/1-2/370 tühistamiseks menetlusse ning andis vastustajale tähtaja kaebusele vastamiseks.
  18. Kaebaja esitas
  19. oktoobril 2023 Tartu Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1500 eurot seoses tema suhtes Tartu Vangla
  20. septembri
  21. a käskkirja nr 2-23/1-2/370 alusel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega. Kaebaja põhjendab, et julgeolekuabinõude kohaldamine ei olnud õiguspärane. Vangla piiras alusetult kaebaja vabadust, põhjustas talle vaimseid kannatusi ja kohtles ebainimlikult ning alandas hingeliste üleelamiste tõttu kaebaja väärikust. Samuti ei külastanud teda abinõude kohaldamise ajal kordagi meditsiinitöötaja, et kaebaja terviseseisundit jälgida, ning ei kohaldatud vaimseid või füüsilisi stimulatsioonimeetmeid. Tartu Vangla jättis
  22. detsembri
  23. a otsusega nr 113/230-2 kaebaja taotluse rahuldamata.
  24. Kaebaja esitas kohtule
  25. jaanuaril 2024 avalduse, milles soovis kaebust täiendada mittevaralise kahju hüvitamise nõudega, mille osas ta on nüüdseks kohtueelse menetluse läbinud.
  26. Tartu Halduskohus lubas
  27. jaanuari
  28. a määrusega kaebust muuta ning luges lisaks tühistamisnõudele esitatuks ka mittevaralise kahju hüvitamise nõude.
  29. Tartu Vangla esitas
  30. novembril 2023 kohtule vastuse kaebaja esitatud tühistamisnõude osas ning
  31. veebruaril 2024 hüvitamisnõude osas. Lisaks esitas vastustaja haldusasjas erinevaid tõendeid.
  32. Tartu Halduskohus kuulutas
  33. detsembri
  34. a ja
  35. veebruari
  36. a määrustega Tartu Vangla teabe- ja uurimisosakonna spetsialisti
  37. septembri
  38. a õiendi ning vangla
  39. veebruaril 2024 esitatud videosalvestiste osas haldusasja menetluse kinniseks ning keelas kaebajal eelnimetatud tõenditega tutvuda ja saada nendest koopiaid.
  40. Tartu Halduskohus määras
  41. veebruari
  42. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ning andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja neile vastuväidete esitamiseks. Kohus teatas määruses kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja ning otsustas asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga.
  43. Kaebaja esitas
  44. mail 2025 lisatõendi (Lõuna Ringkonnaprokuratuuri
  45. aprilli
  46. a kriminaalmenetluse lõpetamise määrus). 2 3-23-2384 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  47. Kaebaja põhjendab kaebust kokkuvõtlikult järgmiselt. 11.
  48. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olevad väited on paljasõnalised, alusetud, faktidega põhistamata ja tõendamata. Kaebaja ei ole käskkirjas nimetatud kaaskinnipeetavat ähvardanud, temale subkultuurilisi väärtusi väljendanud ega ole teda negatiivselt mõjutanud. Arusaamatu on, kust sai vangla teabe- ja uurimisosakonna spetsialist vastava teabe ja millele tema järeldused väidetava mõjutustegevuse kohta tuginevad. Vastustaja ei ole välja toonud, millised kinnipeetavad ja millal spetsialistiga vestlesid ning väidetud teavet andsid. Spetsialisti väited on kaebajat solvavad ja tema head nime mustavad ning need ei baseeru faktidel. Teabe- ja uurimisosakonna spetsialist ei ole kaebajalt selle kohta teavet küsinud. 11.
  49. Arusamatuks jääb, kuidas videosalvestistelt nähtav kahe kinnipeetava suhtlus annab aluse kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks. Puuduvad tõendid, mis kinnitaks, et kaebajast lähtus oht teisele kinnipeetavale ja seeläbi alus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks. Vastustaja on kohaldanud abinõud väidete alusel, mida ei kinnita käskkirja materjalidest üksi muu tõend. 11.
  50. Isegi kui pidada algset täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist õiguspäraseks, millega kaebaja ei nõustu, siis langesid meetmete kohaldamise alused ära juba
  51. septembril 2023, mitte
  52. septembril 2023, sest kaebaja paigutati ümber teise eluosakonda. Üksikvangistuse ajal (11 päeva) ei kontrollitud ka kaebaja tervislikku seisundit ning ei kohaldatud füüsilisi ja vaimseid stimulatsioonimeetmeid. Sellega alandati kaebaja väärikust ning tekitati seeläbi mittevaralist kahju. Üksikvangistuse negatiivne mõju isiku tervisele võib väljenduda juba päevadega. Üksikvangistuses meditsiinitöötaja poolne kontrolli vajadus on leidnud märkimist nii Euroopa vanglareeglistikus kui ka Mandela reeglites. Neid nõudeid ei ole vangla järginud. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega kaasnes intensiivne ja alusetu vabaduspõhiõiguse piiramine. 11.
  53. Vastustaja on asunud vastuses õigustama meetme kohaldamist mitmete asjaoludega, mis on aset leidnud varem või hiljem asjakohasest intsidendist, kuid millele vaidlustatud käskkirjas viidatud ei ole. Vastustaja ei ole tuginenud käskkirja põhjendustes
  54. juuni ja
  55. oktoobri
  56. a sündmustele. Hiljem selgunud uute asjaoludega ei saa haldusakti tagantjärgi õigustada ning nende sündmustega esitatud dokumendid tuleks vastustajale tagastada. Silmas tuleb pidada, et kinnipeetavate seas esineb ka nn väärsüüdistusi eesmärgiga eemaldada osadele kinnipeetavatele mittesobiv isik teise osakonda. Tõenäoliselt on ka siin tegemist sarnase olukorraga, arvestades mõne kaaskinnipeetava suhtumist kaebajasse. Seda kinnitab ka asjaolu, et
  57. ja
  58. septembril vanglaametnikud kaebaja suhtlusesse kaaskinnipeetavaga ei sekkunud, seega ei saanud oht olla märkimisväärne, muidu oleks meetmeid kasutatud koheselt. Nendel päevadel puutus kaebaja kaaskinnipeetavaga mitmel korral kokku, koos mängiti lauamänge ning jalutati. Selline käitumine ei kinnita, et kaaskinnipeetav tundis kaebaja tegevusest end ohustatuna.
  59. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused. 12.
  60. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on lubatav ennetaval eesmärgil ning meetmete kohaldamiseks on piisav, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises või selle kahjustamise ohus, abinõude kohaldamine ei eelda tõsikindlatele tõenditele tuginemist. Vaidlustatud käskkirjas esitatud kirjeldus kaaskinnipeetava mõjutamise ja selle ulatuse üle ning kinniseks kuulutatud spetsialisti õiendis kajastatud teave oli piisav järeldamaks, et kaebaja tegevus kujutab potentsiaalset ohtu kaaskinnipeetava tervisele ning vangla julgeolekule laiemalt. Ohutuse tagamiseks ja raskete 3 3-23-2384 õigusrikkumiste toimepanemise ennetamiseks oli kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine põhjendatud. Samuti kinnitab vanemvalvuri
  61. septembri
  62. a ettekanne nr 2-23-4330, et kaebaja käitus kaaskinnipeetavaga provotseerivalt, mida kaudselt kinnitavad ka videosalvestised. Kaebaja on kaaskinnipeetava suhtes ähvardavalt käitunud ja ametnikule antud selgituste ajaline joon kattub valvekaamerasalvestiselt nähtunud liikumisega. Vanglale laekunud teave oli piisav kahtluse tekitamiseks, et kaebaja kujutab ohtu kaaskinnipeetavale. 12.
  63. Kaebaja varasem käitumine, sh vangistuse tinginud kuriteo asjaolud, näitavad, et ta on võimeline kasutama teiste isikute suhtes vägivalda ning tema individuaalse täitmiskava kohaselt on kaebaja näol tegemist kõrgohtliku kinnipeetavaga. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise menetlus toimub väga piiratud aja tingimustes, mistõttu ei ole selliste abinõude kohaldamisel võimalik üksikasjalikult kõiki asjaolusid välja selgitada. Käskkirjas viidatud materjalide alusel lähtus kaebaja tegevusest kaaskinnipeetavale oht, meetmete kohaldamise kestus ei olnud ülemääraselt pikk. 12.
  64. Asjaolu, kuidas jõudis teave kaebaja käitumise kohta spetsialistini, ei ole haldusakti põhjendamiskohustuse hulka kuuluv. Kaebajal ei ole juurdepääsu sellise teabe saamist kirjeldavale teabele. Seega ei oma haldusakti õiguspärasuse kontekstist tähtsust see, kas, kes, millal ja millise detailsusastmega kaebaja kohta vanglale teavet andis. Käskkirjas on piisavalt selgelt välja toodud asjaolud, mis tingisid täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise. 12.
  65. Kaebaja teise osakonda paigutamine ei tähendanud, et temast lähtuv oht langes automaatselt ära, sest kaebaja käitumine võis olla ajendatud subkultuuriliste väärtuste toetamise eesmärgist ning vanglal tuli kaebaja käitumist täiendavalt kontrollida ning veenduda, et kaebaja ei jätka sarnast käitumist teiste kaaskinnipeetavate suhtes. Vangla arvestas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel kestuse kontekstis ka sellega, et vaid kuu aega varem oli kaebajal samuti tekkinud verbaalne ja osaliselt füüsiline konflikt teise kinnipeetavaga, mistõttu oli tõhusama järelevalve rakendamise vajadus ka pärast kaebaja teise osakonda paigutamist olemas. Meetme kohaldamise kestus kokku (11 päeva) ei olnud ülemääraselt pikk. Kaebaja hilisem tegevus oktoobris 2023 viitab, et vangla kahtlused ei olnud alusetud. Varasemalt toimunu viitab sellele, et igapäevaste toimingute pinnalt võib mitterahuldavas olukorras tekkida kaebajal konflikte, kus kaebaja on valmis end kehtestama ka füüsiliselt. Samuti on kaebaja varasemaltki kasutanud provotseerivat käitumist kaaskinnipeetava suhtes (juunis 2023). Seetõttu ei saa vangla nõustuda kaebaja seisukohtadega, et viited varasematele konfliktidele on paljasõnalised. 12.
  66. Vaidlustatud käskkirjast nähtuvalt anti kaebajale võimalus esitada omapoolseid vastuväiteid. Kaebaja ei võtnud ametnikult vastu blanketti vastuväidete esitamiseks, teavitades, et esitab kaebuse. Suuliselt andis kaebaja vastuväidete esitamise kohta vastuolulist teavet. Seega ei ole vastustaja ärakuulamiskohustust rikkunud, sest kaebaja ise pole soovinud täies ulatuses selgitusi haldusmenetluses anda. Samuti ei anna kaebaja viited üksikvangistuse mõjule, stimulatsioonimeetmete võimalikule puudumisele ning seisundi igapäevase kontrolli puudumisele alust kaebuse rahuldamiseks. 12.
  67. Kuna kaebaja suhtes kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid õiguspäraselt, siis ei ole kõik kahju hüvitamise eeldused täidetud. Vastustaja jääb
  68. detsembri
  69. a otsuses nr 113/230-2 esitatud seisukohtade juurde. Vastustaja ei ole kaebajale rahaliselt hüvitatavat mittevaralist kahju tekitanud. KOHTU SEISUKOHT
  70. Vaidluse all on Tartu Vangla
  71. septembri
  72. a käskkirjaga nr 2-23/1-2/370 täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamise õiguspärasus ning mittevaralise kahju 4 3-23-2384 tekitamine. Kaebaja hinnangul ei olnud tema tegevus selline, mis õigustas tema suhtes eelnimetatud käskkirjaga 11 ööpäevaks täiendavate julgeolekuabinõude, sh eraldatud lukustatud kambris hoidmine, rakendamist. Kaebaja palub eelnimetatud käskkirja tühistada ja mõista täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks vanglalt välja asjakohane hüvitis. Vastustaja on seisukohal, et teada olnud asjaolusid arvestades oli kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine õiguspärane ja proportsionaalne ning vangla ei ole tekitanud kaebajale seeläbi mittevaralist kahju, mille hüvitamiseks tuleks rahaline hüvitis välja mõista.
  73. Kohus nõustub vangla seisukohaga ning ei näe kaebuse rahuldamiseks alust.
  74. Vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1 kohaselt võib täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. VangS § 69 lgs 1 nimetatud aluse esinemisel on vanglal õigus otsustada, kas on vajalik kohaldada julgeolekuabinõusid ning valida sobiv VangS § 69 lg-s 2 sätestatud meede. Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldab vanglateenistus (§ 69 lg 4). Täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine ning meetme valik toimub kaalutlusõiguse alusel ning tegemist on oma olemuselt prognoosotsusega. Haldusmenetluse seaduse § 56 lg-st 3 lähtuvalt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud.

§ 158

lg 3 kohaselt kontrollib kohus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldi kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohtupraktikas on selgitatud, et kohtulik kontroll vangla tegevuse üle täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel on piiratud. Kohus saab kontrollida üksnes kaalumisvea esinemist täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või meetme valikul, kuid ei saa kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust (Riigikohtu halduskolleegiumi

  1. mai
  2. a otsus asjas nr 3-3-188-14, p 11 ja
  3. mai
  4. a otsus asjas nr 3-3-1-10-17, p 16).
  5. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise puhul on tegemist ennetava meetmega õigushüve kahjustuse vältimiseks ning meetmete kohaldamine on lubatud üksnes ohuolukorras. Ennetava meetme rakendamise aluseks on prognoos, milles haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline (Riigikohtu halduskolleegiumi
  6. mai
  7. a otsus asjas nr 3-3-1-10-17, p 17). Ennetava meetme rakendamisel ei ole oluline, et kaitstava õigushüve kahjustus kindlasti saabuks, vaid see, et õigushüve kahjustus on tõenäoline. Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse preventiivsel või tõkestaval, mitte karistuslikul eesmärgil. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olevad asjaolud ei pea seega olema tuvastatud distsiplinaar- või kriminaalmenetluses, samuti ei ole meetmete kohaldamise eelduseks isiku karistamine. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks võib olla piisav, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kaitstavat õigushüve võidakse kahjustada (Riigikohtu halduskolleegiumi
  8. mai
  9. a otsus asjas nr 3-3-1-10-17, p 17;
  10. novembri
  11. a otsus asjas nr 3-3-1-63-09, p 16).
  12. Ebaõige on kaebaja hinnang, et puuduvad tõendid, mis kinnitaks, et temast lähtus oht teisele kinnipeetavale ja seeläbi alus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadus sõltub konkreetsest situatsioonist, 5 3-23-2384 kinnipeetava käitumisest ning teistest asjaoludest, mis võivad täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadust mõjutada. Vaidlust ei ole selles, et vangla tuginedes juurdepääsupiiranguga teabele kaebaja tegevuse kohta teise kinnipeetava suhtes varasemalt, samuti teabele
  13. ja
  14. septembril 2023 toimunud tegevuste kohta ning koostoimes videosalvestistelt nähtuvaga jõudis järeldusele, et kaebajast lähtuvalt on teise kinnipeetava ja kaudselt ka vangla julgeolek ohustatud, sest kaebaja tegevuses on subkultuurilistest väärtustest lähtuvaid jooni ning kaebaja on teist kinnipeetavat erinevate negatiivsete, sh seksuaalse iseloomuga tegude toimepanemisega ähvardanud. Kohtu hinnangul andis vaidlusaluses käskkirjas kirjeldatu vanglale aluse põhjendatud kahtluseks, et kaebaja võis kaaskinnipeetavat ähvardada ning seeläbi vangla julgeolekut ohustada. Kohus tutvus juurdepääsupiiranguga dokumendiga, vanglaametniku ettekandega ning asjakohaste videosalvestistega ning on nende pinnalt veendunud, et kaebaja tegevuses esineb üleolekutundest ning subkultuurilistest väärtustest tingitud käitumist, mis omas mõju kaaskinnipeetava turvalisusele vanglas ning põhjendas piisavalt täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadust. Asjaolu, et videosalvestistelt nähtuvalt on kaebaja kaaskinnipeetavaga asjakohasel päeval enne pesuruumis väidetavalt toimunud intsidenti ja järgmisel päeval kambriukse suletud hoidmise tinginud intsidenti jalutanud koos osakonnas ning mänginud lauamängu, ei ole vangla järelduse kummutamiseks piisav. Esiteks toimus osakonnas koos liikumine ja lauamängu mängimine enne pesuruumis toimunud konflikti, mistõttu ei saa sellele omistada kaebaja soovitud tähendust, et sellest nähtub teise kinnipeetava poolt kartuse puudus ning sõbralik läbisaamine kaebajaga. Teiseks kinnitab videosalvestiselt nähtav olustik ajal, kui kaebaja oli koos kaaskinnipeetavaga pesuruumis ning nende vahel tekkis väidetavalt konflikt, et tegemist oli tavapärasest olustikust erineva olukorraga, sest pesuruumist mööduvad kaks kinnipeetavat seisatasid ja vaatasid huvitatult pesuruumi uksest sisse, misjärel liikus üks nendest mõne aja pärast pesuruumi. See videosalvestis kinnitab kaudselt juurdepääsupiiranguga dokumendis kirjeldatu tõelevastavust. Ka teistelt videosalvestistelt nähtuv riimub ülejäänud vanglale varjatult teatavakssaanud teabega kaebaja käitumise kohta konkreetse kaaskinnipeetavaga seoses.
  15. Kuigi kaebaja süüdistab vastustajat selles, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olevad väited on paljasõnalised, alusetud, faktidega põhistamata ja tõendamata, siis ei ole ta selle kinnituseks esitanud ühtegi asjakohast ja veenvat tõendit. Hoopis kaebaja enda vastuväiteid iseloomustab eeltoodud kirjeldus paremini, sest need on üldsõnalised ja vähese veenvusega. Kaebaja väide, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli põhjendamatu juba seetõttu, et see tugineb salajasele materjalile, mille sisu ei ole täies ulatuses vaidlustatud käskkirjas avatud ja selle teabe täpne sisu pole kaebajale teada, ei muuda nimetatud dokumenti lubamatuks tõendiks. Julgeolekukaalutlustel salastatud teavet ei saagi kaebajale nähtavaks teha, sest sellega võiksid kaasneda olulised julgeolekuriskid teistele isikutele vanglas, sh võimalik kättemaks isikutele, kes on kaebaja tegevuse kohta teavet vanglaametnikele jaganud. Kohtu hinnangul on juurdepääsupiiranguga dokumendis kirjeldatud käitumise ja tehtud toimingute iseloom selline, et sellest lähtus julgeolekuoht kaaskinnipeetavale kui ka laiemalt vangla julgeolekule ning vangla oli õigustatud ja kohustatud sellises olukorras teise isiku ja vangla julgeoleku tagamiseks reageerima. Ka asjaolu, et kaebaja osas kriminaalmenetlus hiljem lõpetati ei oma täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajaduse hindamisel olulist tähtsust, sest ohu hindamisel ei ole oluline mitte see, kas isik on toime pannud kriminaalkuriteo, vaid see, kas isiku tegevusest võib lähtuda oht teise isiku tervisele (prognoosotsus). Selles asjas esitatud materjalid on piisavad sellise ohu esinemise jaatamiseks ja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli seega põhjendatud. Kaebaja
  16. mail 2025 hilinenult esitatud tõendi (kriminaalmenetluse 6 3-23-2384 lõpetamise määrus) peab kohus võimalikuks

§ 51

lg 4 alusel siiski võtta haldusasja materjalide juurde, sest see ei põhjusta praegusel juhul menetluse olulist viibimist.

  1. Kaebaja hinnangul tuleb silmas pidada, et kinnipeetavate seas esineb ka nn väärsüüdistusi eesmärgiga eemaldada osadele kinnipeetavatele mittesobiv isik teise osakonda ning tõenäoliselt on ka siin tegemist sarnase olukorraga, arvestades mõne kaaskinnipeetava suhtumist kaebajasse. Seda seisukohta kinnitavat teavet ja tõendeid pole kohtule esitatud, samuti jääb see hinnang hüpoteetiliseks.
  2. Mis puudutab varasemaid ja hilisemaid intsidente aastal 2023, millele vangla on vastuses viidanud, siis neile ei saa tugineda täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajaduse hindamisel konkreetse käskkirja andmise hetkel, kuid kaudselt näitavad need kaebaja tegevuses esinevaid iseloomulikke jooni laiemalt. Kohus ei pea vajalikuks seetõttu
  3. juuni ja
  4. oktoobri
  5. a sündmuseid kirjeldavaid dokumente toimiku materjalide juurest eemaldada, kuid kohus ei arvesta nendega vaidlustatud käskkirja õiguspärasuse hindamisel.
  6. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et vaidlustatud käskkirjas arvestatud ja kohtule esitatud tõendusmaterjal on piisav tuvastamaks kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadust. Vangla pidi pärast nende kohaldamist hindama kaebajat iseloomustavat teavet ning otsustama meetme kohaldamise mõistliku aja jooksul. Kaebaja suhtes kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid 11 päeva, mis ei ole ebaproportsionaalselt pikk aeg. Vaidlustatud käskkirja õiguspärasust ei mõjuta meetmete kohaldamise aeg, see on oluline hindamaks, kas esines alus meetme kohaldamise lõpetamiseks varem kui teise käskkirjaga tehti. Kohus nõustub siiski selles osas vangla seisukohaga, et kaebaja teise osakonda paigutamine ei tähendanud, et temast lähtuv oht langes automaatselt täies ulatuses ära, sest kaebaja käitumine oli ajendatud subkultuuriliste väärtuste toetamise eesmärgist ning vanglal tuli kaebaja käitumist täiendavalt kontrollida ning veenduda, et kaebaja ei jätka sarnast käitumist. Seega ei olnud kaebaja suhtes kohaldatud meetmete lõpetamiseks koheselt pärast teise osakonda paigutamist alust.
  7. Kokkuvõtlikult on kohus seisukohal, et vaidlustatud Tartu Vangla
  8. septembri
  9. a käskkiri on õiguspärane ning kaebaja tühistamiskaebus tuleb jätta rahuldamata.
  10. Kaebaja on esitanud viidatud käskkirja alusel täiendavate kohaldamisega seoses ka mittevaralise kahju hüvitamise nõude. julgeolekuabinõude
  11. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 näeb ette, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega on kahjunõude rahuldamise eelduseks avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus avalik-õiguslikus suhtes, põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel, kahju vältimise või kõrvaldamise võimatus esmaste õiguskaitsevahendite abil ning vastustaja süü tuvastamine. Kuna vastustaja tegevus
  12. septembril 2023 alustatud ning
  13. septembril 2023 lõpetatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel ei olnud vabaduspõhiõiguse piiramise osas õigusvastane, siis ei ole kaebajale tekitatud ka hüvitatavat mittevaralist kahju. Lisaks tuleb arvestada, et VangS §-st 69 ega ka teistest vangistust reguleerivatest õigusnormidest ei tulene psüühikahäirega kinnipeetavale 7 3-23-2384 täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise keeldu. Arvestades kaebajale täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise üsna lühikest kestust (11 päeva) ei saanud ka kinnipidamistingimustest lähtuvalt kaebajale sedavõrd raskeid tagajärgi kaasneda, mis annaks iseseisva aluse mittevaralise kahju hüvitamiseks. Avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine on Eesti Vabariigis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui rikkumise raskus seda õigustab (Riigikohtu halduskolleegiumi
  14. juuni
  15. a otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13 ning seal viidatud kohtupraktika). Kohtu hinnangul ei ole vangla toime pannud rikkumisi, mis oleksid sellise raskusastme ületanud ning kaebajale rahaliselt hüvitatavat mittevaralist kahju põhjustanud. Kaebaja on jäänud tervisele ja vaimsele olekule kaasnevate tagajärgede kirjeldamisel üldsõnaliseks ning kohtule esitatud materjal ei kinnita, et täiendavate julgeolekuabinõude rakendamisel oleks kaebajale kaasnenud sellised negatiivsed tagajärjed, mis ületavad kinnipidamistingimustega tavapäraselt kaasnevate ebameeldivuste lävendi. Kohtule esitatud materjalid ei kinnita, et kaebajale tekkis mittevaralise kahjuna käsitlev tagajärg. Seetõttu jätab kohus ka hüvitamisnõude rahuldamata.
  16. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus X-i kaebuse täies ulatuses rahuldamata. 26.

§ 108

lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 118

lg 3 ls 1 näeb ette, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kohus vabastas kaebaja

  1. novembri
  2. a ja
  3. jaanuari
  4. a määrustega riigilõivu tasumise kohustusest tühistamis- ja kahju hüvitamise nõude esitamisel.

§ 108lg 1 ja § 118 lg 3 ls 1 alusel jääb seega riigilõiv Eesti Vabariigi kanda.

Kaebaja võimalikud muud menetluskulud jäävad tema enda kanda (

§ 108lg 1).

Kuna vastustaja ei ole kohtule menetluskulu dokumente esitanud, siis jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (

§ 109lg 1 ls 4).

(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.