Obsah (7)

§ 110§ 121§ 55§ 119§ 69§ 39§ 43

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-25-1107 Määruse kuupäev 4. juuni 2025 Kohtunik Juhan Siider Kohtuasi X-i kaebus Tartu Vangla 20. märtsi 2025. a käskkirja nr 2-25/13/10

) § 121 lg 4, § 252 lg 7 ja § 204 lg 1). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla tunnistas
2. märtsi
3. a käskkirjaga nr 2-25/1-3/104 X-i (kaebaja) süüdi Tartu Vangla avavangla kodukorra p 1.3.3 nõuete rikkumises ning määras talle distsiplinaarkaristuseks noomituse. Käskkirja kohaselt vestlesid kaebaja ja inspektorkontaktisik
4. veebruaril
5. Kaebaja ägestus, karjus ametniku peale ning kasutas ebatsensuurset sõna. Seega ei olnud kaebaja vangla teenistujaga viisakas.
6. Kaebaja esitas Tartu Vanglale
7. märtsil 2025 eelnimetatud käskkirja peale vaide, mille Tartu Vangla jättis
8. aprilli
9. a vaideotsusega nr 1-8/2-25/63-2 rahuldamata.
10. Kaebaja esitas
11. aprillil 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla
12. märtsi
13. a käskkirja nr 2-25/1-3/104 tühistamiseks. Vaidlusalune käskkiri on õigusvastane. Selles esinevad vead, arvestatud ei ole tunnistajate ütlusi ning kaebajale määratud karistus on liiga range. Ametnik ei ole välja toonud ebatsensuurset sõna, mida kaebaja kasutas ega selgitanud sõna kasutamise konteksti. Kaebaja tunnistab hääle tõstmist ning kahetseb seda, kuid ei ole karjunud. Kaebaja on korduvalt väljendanud rahulolematust inspektor-kontaktisiku tegevuse osas, kuid ametnik tuli siiski kaebajaga vestlema. Käskkirjast jääb selgusetuks, 3-25-1107 millist isikut karistatakse, kuivõrd käskkiri põhineb teisele isikule määratud distsiplinaarmenetlusele. Kaebaja palus kohaldada esialgset õiguskaitset, sest määratud karistus piirab avavanglas tema tegevusi ning kahjustab tema mainet, kuivõrd tal on pooleli ennetähtaegse vabastamise toimingud ning kaebaja suhtes ei ole viimase kolme aasta jooksul läbi viidud ühtegi distsiplinaarmenetlust. Kaebaja taotleb tõendite kogumist ja tunnistajate ülekuulamist.
14. Tartu Halduskohus andis
15. aprilli
16. a määrusega Tartu Vanglale tähtaja kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse kohta seisukoha ja asjakohaste tõendite esitamiseks.
17. Tartu Vangla esitas kohtule
18. aprillil 2025 seisukoha, milles palus jätta kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Distsiplinaarkaristuse määramine ja selle kehtivus ei ole selline pöördumatu kahjulik tagajärg, mis õigustaks esialgse õiguskaitse kohaldamist. Ühtlasi esitas vangla kohtule kohtueelse menetluse materjalid, sh videosalvestise, mille osas palub vangla haldusasja menetlus kinniseks kuulutada ning piirata kaebaja ligipääsu esitatud tõendile.
19. Tartu Halduskohus jättis
20. aprilli
21. a määrusega X-i kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse käiguta ning andis kaebajale tähtaja riigilõivu summas 40 eurot tasumiseks või menetlusabi taotluse esitamiseks (resolutsiooni p-d 1 ja 2). Kohus selgitas kaebajale, et kohtu esialgsel hinnangul on kaebuse edulootused vähesed, mistõttu on tema menetlusabi taotluse rahuldamine ebatõenäoline. Sama määrusega kuulutas kohus haldusasja menetluse Tartu Vangla
22. aprillil 2025 esitatud videosalvestise osas kinniseks (resolutsiooni p 3) ning keelas kaebajal tutvuda vangla esitatud videosalvestisega ja saada sellest koopiaid (resolutsiooni p 4). Videosalvestis sisaldab teavet vangla turvasüsteemide kohta, mille avalikustamine kaebajale ei ole põhjendatud. Kaebajale teabele ligipääsu võimaldamine ohustab vangla julgeolekut.
23. Kaebaja esitas
24. aprillil 2025 Tartu Halduskohtule taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks, kuna kaebajal puuduvad rahalised vahendid. Samuti soovis kaebaja tutvuda kõikide materjalidega, mille vangla kohtule saatis, sh kohtule esitatud videomaterjaliga.
25. Tartu Halduskohus jättis
26. aprilli
27. a määrusega X-i taotluse kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata (resolutsiooni p 2), jättis tema kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse käiguta ning andis kaebajale riigilõivu summas 40 eurot tasumiseks tähtaja 5 päeva kohtumääruse resolutsiooni p 2 jõustumisest arvates (resolutsiooni p 3). Kohus asus seisukohale, et kuigi riigilõivu tasumisest vabastamise majanduslikud eeldused on täidetud, tuleb tema kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse eduväljavaateid pidada siiski kasinateks, mistõttu ei ole tema menetlusabi taotluse rahuldamine põhjendatud. Kohus selgitas täiendavalt, et on juba
28. aprilli
29. a määruse resolutsiooni p-ga 4 piiranud kaebaja ligipääsu Tartu Vangla
30. aprillil 2025 esitatud videosalvestisele. Seega ei võimalda halduskohus kaebajal eelkirjeldatud videosalvestisega tutvuda. Kui kaebaja ei nõustu halduskohtu otsustusega, siis on tal võimalik seda Tartu Ringkonnakohtus määruskaebusega vaidlustada. Kaebaja esitas
31. mail 2025 eelnimetatud halduskohtu määruse resolutsiooni p 2 peale Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, mille ringkonnakohus
32. mai
33. a määrusega tagastas.
34. Kaebaja esitas
35. aprillil 2025 halduskohtule taotluse, milles palub anda talle võimalus tasuda riigilõiv summas 40 eurot aasta jooksul igakuiste maksetena. Kaebajal ei ole võimalik tasuda viie päeva jooksul 40 eurot ning kaebaja jaoks on oluline, et kohus vaidlusalust 2 3-25-1107 olukorda analüüsiks ja otsuse teeks. Alternatiivselt palub kaebaja vabastada ta riigilõivu tasumise kohustusest.
36. Tartu Halduskohus jättis
37. aprilli
38. a määrusega X-i taotluse kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks läbi vaatamata (resolutsiooni p 1), kuna tegemist oli korduva taotlusega. Sama määrusega jättis kohus kaebaja taotluse riigilõivu osamaksetena tasumise võimaldamiseks rahuldamata (resolutsiooni p 2). Kohus on jätkuvalt seisukohal, et kuigi kaebajale menetlusabi andmise majanduslikud eeldused on täidetud, siis tuleb tema kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse eduväljavaateid pidada kasinateks ning ei ole alust eeldada, et tema kavandatav menetluses osalemine oleks edukas. Kuna X-i kaebus ja esialgse õiguskaitse taotlus ei ole perspektiivikad, siis ei ole talle menetlusabi andmine, sh

§ 110lg 1 p-s 2 sätestatud vormis, põhjendatud.

1. Kaebaja esitas
2. mail 2025 Tartu Halduskohtule taotluse, mille palub vähendada riigilõivu summat poole võrra või võimaldada kaebajal tasuda see mitme kuu jooksul maksegraafiku alusel. Riigilõiv on ebamääraselt kõrge ning kaebajal ei ole võimalik seda summat kohtule tasuda.
3. Tartu Halduskohus jättis
4. mai
5. a määrusega X-i taotlused riigilõivu vähendamiseks ja riigilõivu osamaksetena tasumise võimaldamiseks läbi vaatamata, kuna tegemist on korduvate taotlustega, mille kohus on sisuliselt juba lahendanud. Kohus selgitas kaebajale, et kui ta soovib haldusasja menetluse jätkumist, siis tuleb tal tasuda riigilõiv summas 40 eurot Tartu Halduskohtu
6. aprilli
7. a varasema määruse resolutsiooni p-s 3 sätestatud tähtaja jooksul, s.o hiljemalt
8. mail
10. Kaebaja esitas
11. mail 2025 kohtule taotluse võimaldada tal tasuda riigilõiv
12. juunil
13. KOHTU SEISUKOHT 14.

§ 121

lg 1 p 2 kohaselt tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebus ei vasta sama seadustiku §-de 37-39 nõuetele, kaebaja ei ole kohtu poolt määratud tähtaja jooksul puudusi kõrvaldanud ja puudused takistavad asja läbivaatamist.

§ 55

lg 2 esimene lause sätestab, et kui menetlusosaline ei kõrvalda taotlust sisaldavas avalduses kohtu määratud tähtpäevaks puudusi, jätab kohus avalduse põhjendatud määrusega läbi vaatamata.

1. Tartu Halduskohus jättis
2. aprilli
3. a varasema määruse resolutsiooni p-ga 2 rahuldamata kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks ning kohustas määruse resolutsiooni p-ga 3 kaebuselt ja esialgse õiguskaitse taotluselt tasuma riigilõivu kokku summas 40 eurot, andes riigilõivu tasumiseks tähtaja 5 päeva arvates määruse resolutsiooni p 2 jõustumisest. Eelnimetatud halduskohtu määruse resolutsiooni p 2 jõustus pärast määruskaebemenetlust
4. mail 2025, mil Tartu Ringkonnakohtu
5. mai
6. a määrus toimetati kaebajale kätte (

§ 119lg 1 ja § 179 lg 3).

Kaebuselt ja esialgse õiguskaitse taotluselt riigilõivu tasumise tähtaeg hakkas seega kulgema

1. mail 2025 ning möödus
2. mail
4. Kaebaja on esitanud kohtule taotluse riigilõivu tasumise tähtaja pikendamiseks.

§ 69

lg 1 kohaselt võib kohus enda määratud menetlustähtaega põhistatud avalduse alusel või omal algatusel mõjuval põhjusel pikendada. Kohus saab kaaluda tähtaja pikendamist, kui 3 3-25-1107 kohtu määratud tähtaeg ei ole veel möödunud. Kuna kaebaja esitas taotluse riigilõivu tasumise tähtaja pikendamiseks

1. mail 2025 ehk pärast kohtu määratud tähtaja möödumist, siis ei ole tähtaja pikendamine enam võimalik (Tartu Ringkonnakohtu
2. jaanuari
3. a määrus asjas nr 3-20-1884, p 6;
4. juuli
5. a määrus asjas nr 3-20-1052, p 10). Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse riigilõivu tasumise tähtaja pikendamiseks rahuldamata.
6. Riigilõivu tasumine või tasumise kohustusest vabastamine on kaebuse menetlusse võtmise, haldusasja läbivaatamise ja esialgse õiguskaitse taotluse sisulise lahendamise üheks vältimatuks eelduseks (

§ 39lg 1 p 4 ning § 104 lg-d 1 ja 2).

Käesoleva määruse tegemise seisuga ei ole kaebaja riigilõivu tasunud ning kohus ei pea põhjendatuks pikendada riigilõivu tasumise tähtaega. Riigilõivu tasumata jätmine on kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse selliseks puuduseks, mis takistab nende sisulist läbivaatamist. 18. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus X-i kaebuse

§ 121

lg 1 p 2 alusel ning jätab tema esialgse õiguskaitse taotluse

§ 55lg 2 alusel läbi vaatamata.

19. Vastavalt

§ 43

lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. (allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 4