Obsah (11)

§ 190§ 663§ 667§ 175§ 169§ 207§ 179§ 177§ 447§ 178§ 696

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis (Eesistuja) Vallo Kariler, (liikmed) Maris Kuurberg ja Gea Lepik Määruse tegemise aeg ja koht 11. märts 2025, Tallinn Kohtuasja number 2-21-3164

) § 179 lg 1 alusel kostjalt I Eesti Vabariigi kasuks väljamõistmisele riigilõiv 408 eurot ning kostjalt II 72 eurot. Hagejad tuli vastavalt

§ 190lg-le 7 riigilõivu riigituludesse tasumise kohustusest vabastada.

Hagejad on alaealised lapsed, kellel puuduvad sissetulekud ja vara ning kes ei suuda majanduslikest põhjustest tulenevalt riigilõivu tasuda. Määruskaebus

1. Kostja I esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määrus tühistada ja teha uus määrus, millega lahendada menetluskulude kindlaksmääramine kooskõlas ringkonnakohtu 10.10.2022 menetluskulude jaotuse otsusega, põhjendatud ulatuses ning õigete isikute suhtes. Kostja I väitel väljus maakohus esmalt menetluse esemest, asudes menetluskulude suuruse kindlaksmääramise kõrval lahendama ka küsimusi menetluskulude jaotuse osas. Maakohus jättis põhjendamatult tähelepanuta kostja I kantud õigusabikulud, mis seonduvad 26.05.2021 menetluskulude tagatise määramise taotluse koostamisega ning 08.09.2022 vastuväite koostamisega kohtu tegevusele. Nii 26.05.2021 menetluskulude tagatise taotlus kui ka 08.09.2022 vastuväide kohtu tegevusele olid kostja I huvide kaitsmiseks vajalikud ja eesmärgipärased. Asjaolu, et kohtud jätsid vastavad taotlused rahuldamata, ei anna alust lugeda taotlustega kaasnenud kulusid põhjendamatuks. Järelikult vähendas maakohus ebaõiglaselt kostja I menetluskulude suurust 702 euro võrra. Teiseks ei ole riigilõiv, mille tasumisest hagi esitamisel hagejad vabastati, käsitatav hagejate kantud menetluskuluna. Menetluskulude jaotuse otsustas ringkonnakohus 10.10.2022 otsuses, kuid seal ringkonnakohus riigilõivusummat, mille tasumise kohustusest hagejad vabastati, pooltele hüvitamiseks ei määranud. Järelikult ei saanud maakohus enam otsustada riigilõivu, millest hagejad olid menetlusabi korras hagiavalduse esitamisel vabastatud, kostjatelt riigituludesse väljamõistmist. Maakohus peab menetluskulude kindlaksmääramise otsustamisel juhinduma lõppotsuses sedastatud menetluskulude jaotusest ega saa asuda jaotuse küsimusi täiendavalt otsustama. Järelikult väljus maakohus määruse resolutsiooni 7 2-21-3164 punktides 11-16 enda pädevusest menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel ja määrus kuulub ka selles osas tühistamisele. Kolmandaks ei kohelnud kohus menetluskulude kindlaksmääramisel pooli võrdselt ja vähendas kostjale I hüvitamisele kuuluvate menetluskulude suurust põhjendamatult. Maakohus luges kostja I lepingulise esindaja põhjendatud ajakuluks kokku üksnes 10 tundi. Kohtumenetlus toimus kahes kohtuastmes, kusjuures nii maa- kui ka ringkonnakohus pidas istungi. Ühtlasi andsid kohtud pooltele korraldusi täiendavate tõendite kogumiseks ja esitamiseks. Kuna ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, ei saanud tegemist olla ka keskmisest lihtsama vaidlusega. Kostjale I osutatud õigusabiteenuse maht ei ole ülepaisutatud ega põhjendamatu. Lisaks luges kohus analoogsetes positsioonides õigusabikulu hagejate puhul põhjendatuks, kuid kostja I puhul põhjendamatuks. Neljandaks lähtus maakohus ekslikult eeldusest, et hagejad on solidaarvõlausaldajad. Hagejad ei toonud esile, kuidas kantud menetluskulud hagejate vahel jaotusid. Seda küsimust ei käsitlenud ka maakohus vaidlustatud määruses. Menetlusosaliste seisukohad
2. Hagejad vaidlesid määruskaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata, maakohtu määruse muutmata ning kõik menetluskulud kostja I kanda. Menetluse edasine käik
3. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 16. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb

§ 667

lg 2 järgi osaliselt tühistada resolutsiooni p 6 osas, milles maakohus jättis kindlaks määramata kostjale I hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse 889,2 euro ulatuses, s.o õigusabikulud maakohtu menetluses 265,2 euro (sh käibemaks) ulatuses ja õigusabikulud ringkonnakohtu menetluses 624 euro (sh käibemaks) ulatuses; resolutsiooni p 7 osas, milles maakohus jättis hagejalt I kostja I kasuks välja mõistmata menetluskulude hüvitise 42,12 euro ulatuses ja hagejalt II kostja I kasuks välja mõistmata menetluskulude hüvitise 42,12 euro ulatuses; resolutsiooni p 8 osas, milles maakohus jättis rahuldamata kostja I avalduse hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks 1029,6 eurot ületavas osas, ning resolutsiooni p 9 osas, milles maakohus mõistis tasaarvestuse tagajärjel kostjalt I välja hageja I kasuks menetluskulud 554,88 eurot ületavas osas ja kostja II kasuks menetluskulud 554,88 eurot ületavas osas. Lisaks tühistab kohus maakohtu määruse resolutsiooni p-d 3, 4, 7 ja 9 osas, milles maakohus käsitles hagejaid solidaarvõlausaldajatena ja -võlgnikena ning teeb viidatud resolutsiooni punktides uued otsustused, kus märgib, et kumbki hageja osales menetluses teise poole suhtes iseseisvalt. Ringkonnakohus parandab määruse resolutsiooni pdes 12 ja 14 ilmsed ebatäpsused, kus maakohus viitas võlaõigusseaduse § 133 lõikele 1, ja asendab maakohtu määruse resolutsiooni p-des 12 ja 14 viited „võlaõigusseaduse § 133 lõikele 1“ viitega „võlaõigusseaduse § 113 lõikele 1“. Kohus parandab määruse resolutsiooni p-des 11 ja 13 ilmsed ebatäpsused, kus maakohus viitas „otsusele“ ja asendab maakohtu määruse resolutsiooni p-des 11 ja 13 viited „otsusele“ viitega „määrusele“. Ülejäänud osas on 8 2-21-3164 maakohtu määrus seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Kostja I määruskaebus rahuldatakse osaliselt. 17. Riigikohus on leidnud, et

§ 175

lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, st eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta langetab kohus otsustuse, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt RKTKm 23.03.2016, 3-2-1-184-15, p 14). Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel

§ 175

lg 1 alusel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahuga (vt nt RKTKm 06.05.2015, 32-1-4-15, p 14). Seega saab ringkonnakohus kontrollida eelkõige, kas maakohus on õigust õigesti kohaldanud. Ei ole objektiivseid kriteeriume, mille alusel määrata täpselt kindlaks esindaja ajakulu põhjendatust mingi konkreetse menetlusdokumendi koostamisel. Esindaja ajakulu põhjendatusele ja vajalikkusele annab kohus hinnangu oma kogemuse ja siseveendumuse alusel. Seetõttu ringkonnakohus üldjuhul maakohtu antud hinnangut esindaja ajakulu vajalikkuse kohta ümber ei hinda. Erandjuhul on see võimalik vaid siis, kui maakohtu hinnang on ilmselgelt põhjendamatu.

1. Kostja I ei ole määruskaebuses väitnud, et maakohus ületas hagejate lepingulise esindaja õigusabikulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel diskretsioonipiire. Küll väidab kostja I, et maakohus vähendas kostjale I hüvitamisele kuuluvate menetluskulude suurust põhjendamatult. Maakohus järeldas, et kostja I põhjendatud lepingulise esindaja ajakulu oli kokku 10 tundi, s.o maakohtu menetluses 5 tundi ning ringkonnakohtu menetluses 5 tundi. Ringkonnakohus nõustub kostjaga I, et maakohus on osaliselt kostja I lepingulise esindaja õigusabitoimingute ja nende ajakulu põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel kaalumispiire rikkunud. Maakohus on ülemääraselt vähendanud kostja I lepingulise esindaja ajakulu.
2. Ringkonnakohus käsitleb esmalt kostja I lepingulise esindaja menetlustoimingute ja ajakulu põhjendatust ja vajalikkust maakohtu menetluses. Maakohtu hinnangul oli põhjendamatu 26.05.2021 esmase hagivastuse ja menetluskulude tagatise määramise taotluse koostamise ning kohtule esitamise ajakulu 2,2 tundi põhjusel, et maakohus jättis 14.06.2021 määrusega kostja I taotluse hagejate kohustamiseks menetluskulude katteks tagatise andmiseks rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub kostjaga I, et maakohtu viide

§ 169lg-le 3 on ekslik.

Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, et ringkonnakohus oleks menetluskulude ühtse jaotamise põhimõtte osas teinud mingeid erandeid. Kostja I on õigesti esile toonud, et

§ 169

lg 3 on menetluskulude jaotuse otsustamise küsimus, mis siinses asjas on jõustunud ringkonnakohtu otsusega juba otsustatud ja mille üle praeguses nn jätkumenetluses, kus otsustatakse üksnes menetluskulude rahaline kindlaksmääramine, enam otsustada ei saa. Seejuures on maakohus tähelepanuta jätnud, et kostja I 26.05.2021 seisukoht sisaldas (vähemalt pooles ulatuses) ka esialgset vastust hagiavaldusele, seega mitte üksnes tagatise taotlust, mille kohus jättis rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul on mõistlik hinnata kostja I hagile vastuse koostamise kõigi 24.05.2021-22.06.2021 toimingute ajakulu ühiselt. Hagi ja selle lisadega tutvumiseks, mh kliendiga suhtlemiseks, menetlusliku positsiooni ülesehitamiseks, tagatise taotluse esitamiseks ja hagi vastuse koostamiseks ei saa pidada 5 tundi üleliigseks. Ülejäänud kostja I lepingulise esindaja maakohtus tehtud menetlustoimingute ajakulu põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel ei ole ringkonnakohtu hinnangul maakohus, arvestades eelkõige hagejate 22.09.2021 menetlusdokumendi sisu ja 07.12.2021 kohtuistungi kestust, kaalumispiire ületanud. Järelikult tuleb lugeda kostja I lepingulise esindaja ajakulu maakohtu menetluses põhjendatuks 6,7 tunni ulatuses. 9 2-21-3164

1. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ületanud kaalumispiire ka kostja I lepingulise esindaja ajakulu hindamisel apellatsioonimenetluses. Maakohus ei pidanud põhjendatuks kostja I lepingulise esindaja 08.09.2022 varasema kohtupraktika analüüsi, kohtu tegevusele vastuväite koostamise, kliendiga kooskõlastamise ning kohtule esitamise ajakulu, sest ringkonnakohus jättis 10.10.2022 otsusega kostja I vastuväite kohtu tegevusele rahuldamata. Siinse asja ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, et ringkonnakohus oleks seoses kostja I vastuväite rahuldamata jätmisega menetluskulude ühtse jaotamise põhimõtte osas mingeid erandeid teinud. Ringkonnakohus on seisukohal, et poolel on seaduse kohaselt õigus oma menetlusliku positsiooni ja huvide kaitseks esitada vastuväide kohtu tegevusele. Üksnes asjaolu, et ringkonnakohus jättis kostja I vastuväite rahuldamata, ei muuda vastuväite koostamise ajakulu täienisti põhjendamatuks. Kohtupraktikast tulenevalt peab kohus välja mõistetavate menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel eelkõige andma hinnangu lepingulise esindaja kulude suurusele tervikuna (mitte hindama igat kuluartiklit eraldi) ning kaaluma, kas esindamisega seotud kulu tervikuna vastab mõistlikule keskmisele sarnase õigusteenuse hinnale (RKTKm 17.04.2024, 2-17-124505/94, p 12). Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades kostja I lepingulise esindaja menetlustoimingud apellatsioonimenetluses ning arvestades vaidluse sisu ja mahtu, tuleb lugeda kogumis kostja I lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks apellatsioonimenetluses kokku 9 tundi. Seejuures on põhjendatud ja vajalik apellatsioonimenetluse ajakulu maakohtu menetluse ajakulust mõnevõrra suurem põhjusel, et muu hulgas kestis ringkonnakohtu istung maakohtu istungist ajaliselt ca poole võrra kauem. Lisaks leidis ringkonnakohus apellatsioonkaebuse arutamisel, et maakohus rikkus osaliselt selgitamiskohustust, mis tingis ringkonnakohtus hagejale täiendava tähtaja määramise korrigeeritud viivisearvestuse esitamiseks ning kostjale tähtaja määramise hageja täiendavate tõenditega tutvumiseks ja nendele seisukoha esitamiseks. See tähendab, et ka ringkonnakohtus jätkus menetlus osaliselt eelmenetluse staadiumis, mis tingis muu hulgas kostja täiendavate seisukohtade esitamise, seda nii 08.09.2022 ja 16.09.
3. Eeltoodust tulenevalt on kostja I lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu

§ 175

lg 1 tähenduses tsiviilasjas nr 2-21-3164 kokku 15,7 tundi, mis põhjendatud ja vajaliku tunnitasu suurusega 130 eurot, millele lisandub käibemaks, on 2449,2 eurot. Järelikult kuulub maakohtu määrus tühistamisele osas, milles maakohus jättis kindlaks määramata kostja I hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse 889,2 euro ulatuses (2449,2-1560). Kuna kostja I põhjendatud ja vajalik menetluskulu oli ka apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 840 eurot, on kostja I põhjendatud ja vajalikud menetluskulud kokku 3289,2 eurot, s.o õigusabikulud maakohtu menetluses 1045,2 eurot (sh käibemaks), riigilõiv apellatsioonkaebuselt 840 eurot ja õigusabikulud ringkonnakohtu menetluses 1404 eurot (sh käibemaks). Kostja I menetluskulude kindlaksmääramise avaldus jääb rahuldamata 1029,6 euro ulatuses (4318,8-3289,2). 22. Vaidlustatud määruse resolutsioonist on nähtav, et maakohus käsitas hagejaid solidaarvõlausaldajatena. Ringkonnakohus nõustub kostjaga I, et hagejad ei olnud käesolevas asjas solidaarvõlausaldajad. Kuigi mõlema hageja hagi menetleti ühes tsiviilasjas, oli kumbki hageja esitanud kostja II, s.o hagejate isa pankrotimenetluses oma eraldi elatise tasumisega viivitamise tõttu tekkinud viivise nõude, millele nõuete kaitsmise koosolekul esitasid vastuväited teine võlausaldaja, s.o kostja I, ja võlgnik, s.o kostja II. Seega osales iga hageja kostjate suhtes siinses menetluses iseseisvalt (

§ 207lg 2).

Seega leiab ringkonnakohus, et kostjatel tuleb hagejatele menetluskulud hüvitada võrdsetes osades. Samuti tuleb hagejatel kostjale I hüvitada kostjale I välja mõistetavad menetluskulud võrdsetes osades. Eeltoodust tulenevalt tühistab ringkonnakohus maakohtu määruse resolutsiooni p-d 3, 4, 7 ja 9 osas, kus 10 2-21-3164 maakohus käsitas hagejaid solidaarvõlausaldajatena ja -võlgnikena ning teeb viidatud resolutsiooni punktides uued otsustused, kus märgib, et kumbki hageja osales menetluses teise poole suhtes iseseisvalt.

1. Kuivõrd ringkonnakohtu otsusega jäid kostja I menetluskulud maakohtus 20% ulatuses võrdsetes osades hagejate kanda ning ringkonnakohtus 5% ulatuses võrdsetes osades hagejate kanda, siis tuleb hagejalt I kostja I kasuks välja mõista hüvitamisele kuuluvad menetluskulud 160,62 eurot ja hagejalt II kostja I kasuks hüvitamisele kuuluvad menetluskulud 160,62 eurot. Ringkonnakohus täpsustab ka vastavalt hagejate ja kostja I üksteise suhtes vastastiku väljamõistetavate menetluskulude osas määruse resolutsioonis märgitavaid tasaarvestatavate nõuete summasid.
2. Kostja I on määruskaebuses järgmisena arvamusel, et maakohus ei saanud menetluskulude rahaliselt kindlaksmääramise määruses otsustada riigilõivu, millest hagejad olid menetlusabi korras hagiavalduse esitamisel vabastatud, kostjatelt riigituludesse väljamõistmist. Ringkonnakohus kostjaga I ei nõustu. 24.1.

§ 190

lg 3 kohaselt menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel.

§ 179

lg 1 sätestab, et menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega.

§ 179

lg 2 kohaselt võib sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulud pärast asjas tehtud lahendi jõustumist välja mõista määrusega nii kohus, kelle menetluses kulud tekkisid, kui ka asja lahendanud maakohus. Määrust ei või teha, kui asjas tehtud kohtulahendi jõustumisest on möödunud üle kahe aasta. 24.2. Praegusel juhul on asja lahendanud maakohus pärast asjas tehtud lahendi (s.o Tallinna Ringkonnakohtu 10.10.2022 otsus) jõustumist määranud

§ 177

lg 2 alusel kindlaks poolte menetluskulud ning

§ 179

järgi lahendanud ka menetluskulude väljamõistmise kostjatelt Eesti Vabariigi kasuks. Seejuures on Riigikohus varasemalt selgitanud, et lahendi riigi kasuks kulude väljamõistmise kohta võib teha nii enne kui ka pärast sisulise lõpplahendi jõustumist (vt RKTKm 07.10.2009 3-2-1-96-09, p 9). Kui riigi kasuks menetluskulude väljamõistmise lahend tehakse pärast lahendi jõustumist, võib kulud määrusega välja mõista nii see kohus, kelle menetluses kulud tekkisid, kui ka asja lahendanud maakohus (vt RKPJKo 10.02.2014, 3-4-1-35-13, p 27). Seega ei ole maakohus riigilõivu kostjatelt riigituludesse väljamõistmisel menetlusõiguse norme rikkunud. Ka ei ole praegusel juhul möödunud

§ 179lg 2 teises lauses sätestatud tähtaeg määruse tegemiseks.

1. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on määruse resolutsiooni p-des 12 ja 14 märkinud ebaõige viite võlaõigusseaduse paragrahvile. Viivise regulatsioon on sätestatud VÕS §-s 113, mitte §-s
2. Samuti on maakohus viidanud määruse resolutsiooni p-des 11 ja 13 valele kohtulahendi liigile, s.o otsusele. Hagita menetluses vormistatakse kohtulahendid määrustena. Ringkonnakohus saab need maakohtu ilmsed ebatäpsused, mis ei mõjuta maakohtu määruse sisu,

§ 447lg 2 järgi parandada.

26.

§ 178

lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. 11 2-21-3164 27. Määruse peale saab esitada Riigikohtule määruskaebuse

§ 696

lg 1 teise lause ja lg 3 esimese lause alusel.

§ 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 12