Obsah (5)

§ 657§ 124§ 137§ 163§ 179

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-21-17205 Otsuse tegemise aeg ja koht 14. märts 2025, Tallinn Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-G

§ 657lg 1 p 2 ja 21).

Hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Kostja vastuapellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

1. Hageja on esitanud kostja vastu hagi, milles palub tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks võlgniku rahaliste kohustuste täitmine kostjale. Hageja nõude alus on PankrS § 113 lg 1 p
2. Selle sätte kohaselt tunnistab kohus kehtetuks rahalise kohustuse täitmise 9 võlausaldajale, kui kohustus täideti kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist võlgniku lähikondsele, kui lähikondne ega võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli sel ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu. Lisaks PankrS § 113 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldustele peavad olema tagasivõitmise hagi rahuldamiseks täidetud ka PankrS § 109 lg-s 1 sätestatud üldised tagasivõitmise eeldused. PankrS § 109 lg 1 sätestab, et tagasivõitmisel tunnistab kohus käesoleva seaduse §-des 110-114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve.
3. Hageja leiab apellatsioonkaebuses, et võlgnik muutus maksejõuetuks 2018 oktoobri lõpus. Kostja on vastuapellatsioonkaebuses arvamusel, et võlgnik muutus maksejõuetuks 2019 oktoobris.
4. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus põhjendatult, et tõendamata on hageja väide, et võlgnik oli maksejõuetu 2018 oktoobri lõpu seisuga. Eriteadmistega isiku UV 27.12.2022 arvamuse kohaselt tuleb võlgnik lugeda maksejõuetuks 2018 oktoobri lõpu seisuga, kuivõrd pärast seda algasid tehingud, millega viidi rahalised vahendid ettevõttest välja ja muudeti võlgnik kokkuvõttes maksejõuetuks. Samuti oli hiljemalt 2018 oktoobri lõpuks kujundatud seisukoht, et äritegevust võlgniku kaudu enam ei jätkata (II kd tl 40-45). Kolleegiumi hinnangul ei saa UV arvamuse pinnalt asuda seisukohale, et võlgnik oli maksejõuetu 2018 oktoobri lõpus. PankrS § 2 lõiked 2 ja 3 (kuni 31.01.2021 kehtinud redaktsioonis) sätestasid, et võlgnik on maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Juriidilisest isikust võlgnik on maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. UV arvamusest ei järeldu, et võlgnik ei suutnud 2018 oktoobri lõpus rahuldada võlausaldajate nõudeid või et võlgniku varad ei katnud tema kohustusi, ning et selline seisund ei olnud ajutine. Ka võlgniku 2018 majandusaasta aruandest (I kd tl 8-18) ei tulene, et võlgnik oli maksejõuetu 2018 oktoobri seisuga. Sealjuures on ebaõige hageja seisukoht, et võlgniku raamatupidamises ei kajastatud võlgniku kohustust summas 559 186,45 eurot Albert&Drill Trading GmbH ees. Asjaolu, et nimetatud kohustus oli võlgniku raamatupidamises kajastatud, nähtub nii eriteadmistega isiku AJi 23.03.2023 arvamusest (II kd tl 54-63) kui ka eriteadmistega isiku AA 15.08.2023 arvamusest (II kd tl 107-115). Seda, et võlgnik oli maksejõuetu 2018 oktoobris, ei saa lugeda tõendatuks ka tunnistajate EN ja AK ütlustega.
5. Eriteadmistega isiku AJ 23.03.2023 arvamuse kohaselt oli võlgnikul kogu 2019 jooksul raskusi arvete õigeaegse tasumisega ja netovara muutus negatiivseks 2019 juulis. Müügikäibed olid langenud ja langesid veelgi alates 2019 aprillist. Äritegevus oli igakuiselt kahjumlik ja kahjum süvenes. Sellisena ei olnud tõenäoline, et äritegevus hakkab lähitulevikus makseraskuste ja negatiivse netovara ületamiseks piisavalt kasumit tootma. Äritegevuse jätkamiseks ja makseraskuste ületamiseks oleks vajatud täiendavat kapitali (omakapital), mille kaasamine, arvestades majanduslikku olukorda, ei oleks olnud 2019 suvel enam tõenäoline. Arvamuse kohaselt muutus võlgnik maksejõuetuks 10 ajavahemikul 2019 juuni kuni 2019 august. Eriteadmistega isiku AA 15.08.2023 arvamuse kohaselt muutus võlgnik maksejõuetuks 2019 oktoobris, mil kohustused muutusid suuremaks kui varad. AJ ja AA arvamustest ilmneb, et eriteadmistega isikud on jõudnud maksejõuetuse tekkimise aja osas erinevale tulemusele eelkõige seetõttu, et nad on erinevalt hinnanud võlgniku varade õiglast väärtust. Samas järeldub nii AA arvamusest kui ka pankrotihalduri ettekandest võlgniku võlausaldajate esimesel üldkoosolekul (I kd 34), et võlgniku aktiivne majandustegevus lõppes 2019 suvel. See toetab seisukohta maksejõuetuse saabumisest 2019 suvel. Ka pankrotihaldur ise oli võlgniku võlausaldajate üldkoosolekul seisukohal, et võlgnik muutus maksejõuetuks 2019 juunis (I kd 34). Ülaltoodule tuginedes nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et võlgniku maksejõuetus saabus 2019 juunis.
6. Kostja vaidlustas vastuapellatsioonkaebuses maakohtu seisukoha, et võlgnik ja kostja on lähikondsed. PankrS § 117 lg 2 p 5 järgi on juriidilisest isikust võlgniku lähikondne füüsiline või juriidiline isik, kellel on võlgnikuga ühine oluline majanduslik huvi. PankrS § 117 lg 3 järgi võib kohus lugeda võlgniku lähikondseks ka käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetamata võlgnikule lähedase isiku. Maakohus tugines lähikondsuse hindamisel olulises ulatuses sellele, et võlgniku võlausaldajate üldkoosolekul on kolm võlausaldajat (sh kostja) kinnitanud, et nad on võlgniku lähikondsed. Kostja on seisukohal, et ta ei ole võlausaldajate üldkoosolekul oma lähikondsust kinnitanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesoleva asja lahendamisel määravat tähtsust sellel, mida kostja võlausaldajate üldkoosolekul avaldas, kuna võlgniku lähikondsus on õiguslik küsimus.
7. Asja materjalidest nähtuvalt on võlgnik, Geliose Kaubanduse OÜ, Cargotrade OÜ, kostja ja OOO Marlin sõlminud seltsingulepingu külmutatud kalatoodete ostmiseks ja müümiseks rahvusvahelisel kalatoodete kaubandusturul (I kd tl 156-162). VÕS § 580 lg 1 sätestab, et seltsingulepinguga kohustuvad kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. Seltsingulepingu p 4.2 järgi oli võlgniku ülesanne seltsingu rahastamine 100 % ulatuses. Seltsingulepingu p 7.1 järgi lähevad seltsinglaste tehtavad panused, samuti seltsingu jaoks loodud või omandatud vara seltsinglaste ühisomandisse. Seltsingulepingu p 8 kohaselt on iga seltsinglase osa kasumi jaotamises 20 % iga majandusaasta kogukasumist. Seltsingulepingu p 5.1 kohaselt juhtis seltsingut kostja. Arvestades, et nii võlgnik kui kostja olid lepinguosalisteks seltsingulepingus, mille ühiseks eesmärgiks oli kalatoodetega kauplemine, et seltsingut rahastas üksnes võlgnik, et võlgniku tehtud rahalised panused läksid seltsinglaste ühisomandisse, et kasum tuli lepingu kohaselt jaotada seltsinglaste vahel võrdselt, ning et seltsingut juhtis kostja, on ringkonnakohus seisukohal, et kostjal oli võlgnikuga ühine oluline majanduslik huvi PankrS § 117 lg 2 p 5 tähenduses. Kolleegiumi hinnangul saab kostjat lugeda võlgniku lähikondseks PankrS § 117 lg 2 p 5 alusel.
8. Ülaltoodule tuginedes tunnistas maakohus õigesti tagasivõitmise korraks kehtetuks 05.06.2019 – 14.10.2019 tehtud rahalise kohustuse täitmised kogusummas 179 000 eurot. 11 Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et nende maksete tegemisega kahjustati võlausaldajate huve.
9. Lisaks mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja 259 600 eurot seltsingulepingust tulenevalt. Kostja leiab, et kuna hageja esitas tagasivõitmise nõude, siis ei saanud maakohus mõista kostjalt välja 259 600 eurot seltsingulepingust tulenevalt. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga. Hageja tugines alternatiivselt sellele, et kohus mõistaks kostjalt välja 259 600 eurot seltsingulepingust tulenevalt ning seadusest ei tulenenud maakohtule keeldu hageja nõue sellel alusel lahendada. Seltsinglased leppisid 07.09.2020 kokku seltsingulepingu lõpetamises alates 10.08.
10. Seltsingulepingu lõpetamise kokkuleppe kohaselt jaotatakse seltsinguvara seltsinglaste vahel vastavalt seltsinglaste osadele, mis jääb pärast seltsingu kohustuste täitmist võlausaldajate ees (I kd tl 163-164). Kostja on kinnitanud, et pärast kõikide kohustuste täitmist oli seltsinguvara kokku 1 328 025 eurot, ning seltsinguvara asub tema valduses (I kd tl 124-124 pöördel). Arvestades, et iga seltsinglase osa on 20 %, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt seltsingulepingu lõpetamise kokkuleppe alusel 265 605 eurot. Hageja nõudis seltsingulepingust tulenevalt 259 600 euro väljamõistmist. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud kostjalt välja mõista 259 600 eurot seltsingulepingu lõpetamise kokkuleppest tulenevalt. Maakohtu lõppjäreldus 259 600 euro väljamõistmise kohta tuleb seega jätta muutmata.
11. Ringkonnakohtu 10.02.2025 istungil asus hageja seisukohale, et see osa, mis 937 167,85 euro nõudest ei rahuldata tagasivõitmise sätete alusel, tuleb kostjalt välja mõista seltsingulepingu alusel panuse tagastamisena. Kolleegium märgib, et hageja ei formuleerinud sellisena oma nõuet maakohtu menetluses ning ei tuginenud sellele ka apellatsioonkaebuses. Maakohtus palus hageja seltsingulepingu alusel välja mõista 259 600 eurot ning kohus sai lähtuda üksnes hageja nõudest. Hagi muutmine hageja taotletud viisil ringkonnakohtu istungil ei ole võimalik.
12. Ülaltoodust tulenevalt jääb maakohtu lõppjäreldus hagi osalise rahuldamise ja kostjalt kokku 438 600 euro väljamõistmise osas muutmata.
13. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et hagi hind on 629 964,45 eurot (otsuse sissejuhatuses on ekslikult märgitud, et hagi hind on 62 964,45 eurot).

§ 124

lg 1 kohaselt määratakse raha maksmisele suunatud hagi puhul hagihind nõutava rahasummaga. Hageja palus 937 167,85 euro väljamõistmist. Seega on õige hagi hind 937 167,85 eurot ning hagi hinda maakohtus tuleb vastavalt muuta (

§ 137lg 11).

46. Kuna maakohus jaotas menetluskulud ebaõigest hagi hinnast lähtuvalt, siis on maakohtu menetluskulude jaotus vale. Arvestades hagi rahuldamise ulatust peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta poolte menetluskulud kõigis kohtuastmetes poolte endi kanda (

§ 163lg 1).

Sellest tulevalt tuleb tühistada maakohtu otsus ka menetluskulude kindlaksmääramise osas. Kuna menetluskulud kõigis kohtuastmetes jäävad poolte endi kanda, siis puudub vajadus nende rahaliseks kindlaksmääramiseks. 12 47. Hageja hagi esitamisel maakohtus riigilõivu ei tasunud. RLS § 22 lg 2 p 5 1 järgi on riigilõivu tasumisest vabastatud pankrotihaldur tagasivõitmise hagi esitamisel. See ei välista aga riigilõivu hilisemat hüvitamiskohustust. Hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse lisa 1 järgi kuulus 937 167,85 euro suuruse hagi hinna puhul tasumisele riigilõiv 3400 eurot. Arvestades, et maakohtu menetluskulud jäid poolte endi kanda, siis tuleb hagejalt

§ 179lg 1 ja § 190 lg 2 alusel riigi tuludesse välja mõista riigilõiv 3400 eurot.

48.

§ 179

lg 5 kohaselt peab kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, välja arvatud juhul, kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele või kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja.

§ 179

lg 9 sätestab, et menetluskulude maksmise nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt) 13