← Eesti

2-19-14759/139

Obsah (15)§ 115§ 1043§ 551§ 552§ 42§ 1045§ 127§ 139§ 134§ 1044§ 103§ 1054§ 445§ 452§ 465

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-19-14759 Otsuse kuupäev Tartu, 27. juuni 2025 Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Volens, liikmed Vahur-Peeter Liin ja Margit

) § 1044 lg 3 järgi rahuldada lepingu rikkumisele (

§ 115

lg 1) või tööandja õigusvastasele teole (

§ 1043) tuginedes.

Hagejad on seisukohal, et kostja I rikkus töölepingu seaduse (TLS) § 28 lg 2 p 6 ja tööohutuse ja töötervishoiu seaduse (TTOS) § 6 lg-t 2, § 12 lg-t 1 ning § 13 lg 1 p 3–5, p 51 ja p 13–14, mille järgi on tööandja mh kohustatud tagama töötajale ohutud töötingimused, töötajat juhendama ning rakendama ohuteguritest tuleneva riski vältimise ja vähendamise abinõusid, sh koostama riskianalüüsi. Kostja I ei vastuta hagejatele tekkinud kahju eest, kuna tema tegude ja kannatanu surmaga lõppenud õnnetuse vahel ei ole põhjuslikku seost. Kannatanuga juhtunud õnnetuse otsene põhjus oli ohutusnõuete eiramine. Kostja I andis kogu töörühmale eririided, -jalanõud ja teised isikukaitsevahendid ning töötajad kasutasid neid töö tegemisel. Töörühm pidi enne tööga alustamist saama juhtimiskeskuselt tööloa, veenduma elektriliinide pingetuses ja paigaldama kaitsemaanduse. Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõttest nähtub, et vaidlusalune õhuliin pingestati kell 14.48 ja töörühm tõusis selle lähedusse kella 14.55 paiku. Tööinspektsioon tõi tööõnnetuse põhjustena ja õigusaktide nõuete rikkumisena esile mitme isiku rikkumised. Kannatanu ei taganud töö eest vastutava isikuna, et enne töötoimingu alustamist ja töö ajal täidetakse kõiki eeskirju ja juhiseid. Õnnetuses hukkunud elektrik alustas tööd veendumata juhtmete pingetuses ja kasutamata kaitsemaandust ning tema ega kolmas selle liini töötaja ei keelanud tööd jätkata enne kaitsemeetmete rakendamist. Lisaks ei taganud juhtimiskeskuse ja kannatanu vahel kontaktisikuks olnud elektriohutuskoordinaator, et töö operatiivpäevik oleks töörühmale püsivalt kättesaadav, ega teatanud kannatanule tööõnnetuse päeval toimuvast faaside järjestuse kontrollist. Õnnetus ei juhtunud elektriohutuskoordinaatori tegevuse tõttu. Tõenditega ei ole kooskõlas hagejate väide, et õnnetus juhtus põhjusel, et kannatanu sai elektriohutuskoordinaatorist valesti aru, kuna mõlemad rääkisid võõrkeelt. Asjaolu, et kannatanuni ei jõudnud teave, et vool lülitatakse sisse faaside järjestuse kontrolliks, ei tähenda, et ta võis eirata ohutusmeetmeid. Kostja I oli määranud objekti töötoimingute ja elektriohutuse eest vastutavaks isikuks kannatanu, kellel oli elektritöödeks vajalik haridus ning elektri- ja tööohutusalased teadmised ja oskused. TTOS ei kohusta tööandjat tegema riskianalüüsi iga tööobjekti kohta. Töö erines varasemast üksnes selle poolest, et meeskond pidi suhtlema elektriohutuskoordinaatori, mitte juhtimiskeskusega. Muus osas olid töötoimingud samad ja edastatava teabe sisu identne Eesti objektidega. 3

(10)2-19-14759 Kostja II vabaneb kindlustushüvitise maksmise kohustuse täitmisest täielikult. Kostjate sõlmitud kindlustuslepingu osaks olevate tüüptingimuste p 9.3.1 järgi on kindlustatu kohustatud tegema kõik endast oleneva, et hoida ära kindlustusjuhtum ja vähendada võimalikku kahju, mitte suurendama kindlustusriski ega võimaldama suurendada seda kolmandatel isikutel. Tüüptingimuste p 11.1.1 järgi vabaneb kindlustusandja osaliselt või täielikult kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja, kindlustatu või soodustatud isik ei ole täitnud vähemalt ühte p-s 9 esitatud nõuetest. Tüüptingimuste p 11.1.5 järgi vabaneb kindlustusandja osaliselt või täielikult kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui kindlustusjuhtum on tekkinud kindlustusvõtja või kindlustatu raske ettevaatamatuse või tahtluse tõttu. Raske ettevaatamatuse all mõistetakse olukorda, mil isik näeb ette oma käitumise tagajärgi, kuid loodab kergemeelselt, et tagajärjed jäävad tulemata.

§ 551

kohaldamiseks piisab kaudsest tahtlusest ehk sellest, kui teo toimepanija peab võimalikuks oma käitumise õigusvastase tagajärje saabumist ja möönab seda. Järelikult on kostja II tõendanud

§ 552järgi, et kannatanu surm oli tingitud temast endast tulenenud asjaolust.

Seega leidis kostja II põhjendatult, et kannatanu käitumine vastab õnnetusjuhtumikindlustuse tingimuste p-dele 9.3.1, 11.1.1 ja 11.1.5, ning keeldus kindlustushüvitist maksmast. Tüüptingimuste p-d 9.3.1, 11.1.1 ja 11.1.5 ei kahjusta kindlustusvõtjat ega soodustatud isikut ebamõistlikult ega ole

§ 42lg 1 järgi tühised.

Tüüptingimuste viidatud sätetega ei kalduta kõrvale seaduse olulisest põhimõttest, kuna raske ettevaatamatuse mõiste on võrdväärne kaudse tahtlusega.

  1. Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt leidis maakohus põhjendamatult, et hagi rahuldamise eeldused ei ole täidetud. Maakohus tuvastas valesti, et õnnetuse põhjustasid kannatanu, mitte kostja I rikkumised. Kostja I rikkus muu hulgas TTOS § 13 lg 1 p-st 5 tulenevat kohustust teha enne Rootsi objektil tööle asumist riskianalüüs, hindamaks töötajate vahendatud suhtlusest tekkivaid riske. Maakohus ei hinnanud, kas hagejate esitatud asjaolud, nt elektriliini pingestamisest teavitamata jätmine, võisid mõjutada õnnetuse juhtumist. Isegi kui kannatanu tegevus aitas õnnetuse toimumisele kaasa, ei olnud alust jätta kindlustushüvitist tervikuna välja maksmata.
  2. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  3. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  4. juuli
  5. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei olnud õnnetuse toimumise seisukohalt olulised ja õnnetust ei põhjustanud asjaolud, et töötajaid ei teavitatud tööõnnetuse päeval toimuvast faaside järjestuse kontrollist ja töö operatiivpäevik ei olnud püsivalt kättesaadav. Õnnetuse põhjuseks oli tööloata tööle asumine ja elektriohutusnõuete järgimata jätmine. Seda, et kannatanu asus tööd tegema ilma tööloata ega järginud elektriohutusnõudeid, ei saa ette heita kostjale I. Kuna tööluba ei olnud antud, siis ei ole oluline, mis keeles pidi tööluba olema või kas tööluba oli töötajatele kättesaadav. Standard ei keela suulist infovahetust ega sätesta keeleoskuse nõudeid. Kui töökoha personal räägib eri keeli, tuleb vastastikuse arusaamise tagamiseks leppida eelnevalt kokku keel, millest saavad aru kõik asjaomased töötajad. Maakohtu otsusest tuleneb selgelt, et elektriohutuskoordinaatori kasutamine ei mõjutanud asja lahendamist. Kuigi vahendatud suhtlus võib iseenesest põhjustada kommunikatsiooniprobleeme ja suurendada riske, ei ole praegusel juhul tuvastatud, et kannatanu ja elektriohutuskoordinaatori vahel olid kommunikatsiooniprobleemid. Kirja- ja sõnumivahetusest nähtub, et mõlemad valdasid inglise keelt ning said teineteisest aru. Kohus ei saa eeldada, et kannatanu ja elektriohutuskoordinaatori vahel 4

(10)2-19-14759 põhjustas arusaamatuse see, millisele liinile tööluba anti ja et elektriohutuskoordinaator ei täpsustanud, millisele liinile tööluba anti või et räägiti teisele liinile antud loast. Tööõnnetuse päeva hommikul kell 10.28 teavitas elektriohutuskoordinaator kannatanut sellest, et tööluba ei ole. Elektriohutuskoordinaatori ütlused ei ole selles osas vastuolulised ja ebausaldusväärsed. Kell 14.53, s.o vahetult enne õnnetuse toimumist, ei rääkinud kannatanu elektriohutuskoordinaatoriga. Otsus tõusta kella 14.55 paiku liinide juurde ei saanud olla tingitud oluliselt varem elektriohutuskoordinaatoriga peetud vestlusest. Asjaolu, et kannatanu oli varem andnud elektriohutuskoordinaatorile teada, et ta jääb tööluba ootama, ei võimalda järeldada, mida ta eeldas või teadis tööd tegema asudes. Samuti ei saa lähtuda üksnes kannatanu isikuomadustest ega hagejate arvamusest, et tööloa puudumisest teades ei oleks kannatanu tööle asunud. Toimiku materjalide põhjal on tuvastatav üksnes see, et töö tegemiseks ei olnud luba ja tööle asudes ei täidetud elektriohutusnõudeid, mis viisid õnnetuse toimumiseni. Olulised ei ole hagejate väited tööloa vormi ja selle kohta, et pinge mõõtmata jätmist ja maanduste paigaldamata jätmist ei saa ette heita kannatanule. Elektriohutusnõudeid pidid täitma kõik töötajad (TTOS § 14 lg 1 p 5). Nende nõuete täitmata jätmist ei õigusta see, et töörühm teadis, et liin võidakse kasutusele võtta viietunnise etteteatamisega, ning et elektriohutuskoordinaator pidi jõudma ohtlikus olukorras tööpaika mõistliku aja jooksul, kuid elektriohutuskoordinaator ei olnud faaside järjestuse kontrolli ajal töö tegemise kohas. Maakohus tuvastas õigesti, et kannatanu oli elektriohutusjuht ja tema ülesanne oli tagada, et tööõnnetuse päeval enne töötoimingute alustamist ja töö tegemise ajal täidetakse kõiki tööga seotud nõudeid, eeskirju ja juhiseid. TTOS § 13 lg 1 p-dest 5¹, 13 ja 14 ei tulene kohustust juhendada töötajaid, kuidas tagada kommunikatsiooni selgus. Samuti ei kohusta TTOS tööandjat tegema riskianalüüsi iga tööobjekti kohta. Töötajate ohutust aitas tagada eelkõige nõue, et töid võib teha üksnes tööloa olemasolu korral ning tööluba peab olema ühemõtteline. Samuti tuli täita elektriohutusnõudeid. Maakohus ei eksinud materiaalõiguse normide kohaldamisel ka osas, millega jäeti rahuldamata kostja II vastu esitatud hagi. Kuna kannatanu ei täitnud elektriohutusnõudeid, ei olnud alust kindlustushüvitist välja mõista. Maakohus leidis õigesti, et õnnetuse toimumist ei saa ette heita kostjale I. Kindlustusrisk ei suurenenud kostjast I tingitud asjaolude tõttu, arvestades, et kannatanu asus töid tegema ilma tööluba saamata ja elektriohutusnõudeid täitmata. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 8. Hagejad paluvad ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kohtud pidasid hagi rahuldamata jättes oluliseks üksnes hagejate poja kohustust tagada tööohutus, kuid jätsid tähelepanuta kostja I rikkumised, mis on põhjuslikus seoses tööõnnetusega. Kostja I rikkus TTOS § 6 lg-t 2 ja § 13 lg 1 p 5–51 ja p 13–14. TTOS § 6 lg 2 on kaitsenorm

§ 1045lg 1 p 7 tähenduses, mille rikkumine toob kaasa deliktiõigusliku vastutuse.

Kohtud ei kontrollinud kostja I vastutust käibekohustuse rikkumise alusel. Kostja I ei taganud, et töötajad saaksid teada, et õnnetuse päeval on kavas elektriliin faaside järjestuse kontrolli tõttu pingestada, ei juhendanud töötajaid, kuidas vältida kommunikatsioonihäireid elektriohutuskoordinaatoriga ega korraldanud selle tööobjekti kohta riskianalüüsi. Tegemist oli suuremahulise tööprojektiga välisriigis, kus kostja I ei olnud varem elektritöid teinud ning mille puhul võisid tekkida kommunikatsiooniprobleemid. Leides üksnes elektriohutuskoordinaatori ebausaldusväärsete ja vastuoluliste ütluste alusel, et ta ei andnud telefonikõnes tööluba, rikkusid kohtud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg-t 1. Teised tunnistajad kinnitasid, et 5

(10)2-19-14759 kannatanu väljendas õnnetuse päeval selgelt, et liin on pingetu ja võib tööle asuda. Viimast saab järeldada ka kannatanu käitumisest. Samuti nähtub tunnistajate ütlustest, et pinge mõõtmine ja maanduste paigaldamine oli elektriku, mitte kannatanu ülesanne. Tööohutuse ja elektriohutuse tagamine oli objektijuhi ja töödejuhataja kohustus, mitte projektijuhi ülesanne, kellena kannatanu töötas. Kohtud kohaldasid valesti ka

§ 127

lg-t 4, kui ei arvestanud riskianalüüsi puudumise mõju õnnetusele ega seda, et kui kannatanule oleks faaside järjestuse kontrollist teatatud, ei oleks õnnetust juhtunud. Ainuüksi töötaja hooletus ei välista tööandja vastutust, sellisel juhul võib olla alust hüvitist

§ 139alusel vähendada.

Ringkonnakohus ei hinnanud hagejate kindlustushüvitisega seotud väiteid. Kuna kohtud tuvastasid valesti, et õnnetuse põhjustas kannatanu tegevus, jäi valesti rahuldamata ka hagejate nõue kostja II vastu. Kohtud eksisid

§ 42lg 2, § 548 ja §-de 551–552 kohaldamisel.

Kindlustuslepingu tüüptingimused on tühised, kuna hoolsuskohustuse rikkumise korral ei saa välistada kindlustushüvitise maksmist täielikult. Kindlustushüvitise maksmise kohustuse välistaks kannatanu tahtlus, kuid seda ei ole tuvastatud. Samuti ei ole ringkonnakohus hinnanud, kas hagejate esitatud asjaolud on käsitatavad kõrvalise asjaoluna, mille tõttu võis kindlustusjuhtum tekkida. Kindlustusriski suurendamine, mida kostja II kannatanule ette heidab, ei välista kindlustushüvitise maksmist täielikult.

  1. Kostjad vaidlevad hagejate kassatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi saata TsMS § 691 p 2 kohaselt ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.
  3. Pooled ei vaidle selle üle, et
  4. novembril 2016 juhtus kannatanuga Rootsi Kuningriigis kostja I juures töötades õnnetus, mille tagajärjel ta samal päeval suri. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja I vastutab tööõnnetuse eest ja peab maksma hagejatele mittevaralise kahju hüvitist ning kas kostja II peab maksma hagejatele kindlustushüvitist. Maakohus jättis mõlema kostja vastu esitatud hagi rahuldamata ning ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata. Kohtud lähtusid asja lahendades õigesti Eesti õigusest, kuid eksisid selle kohaldamisel ega põhjendanud oma järeldusi kooskõlas TsMS § 436 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatuga.
  5. Mõlemad hagejad nõuavad kostjalt I kannatanule tervisekahjustuse tagajärjel tekkinud mittevaralise kahju hüvitamist

§ 134

lg 2 alusel, tuginedes sellele, et kostja I vastutab kannatanule tema surmaga lõppenud kehavigastuse või tervisekahjustuse põhjustamise eest ning tema nõue läks hagejatele üle pärimise teel. 12.1. Kohtud lähtusid iseenesest õigesti sellest, et

§ 134lg-s 2 sätestatud nõue on pärandatav (RKTKo 09.04.2008, 3-2-1-19-08, p 15).

Samuti märkisid kohtud õigesti, et tööandja tegevuse tõttu tervisekahjustuse saanud töötaja kahju hüvitamise nõude võib

§ 1044

lg 3 järgi rahuldada lepingu rikkumisele (st nõude alusena

§ 115

lg-le 1) või tööandja õigusvastasele teole (st

§-le 1043) tuginedes. Mõlemal juhul tuleb tööandja vastutuseks teha mh kindlaks põhjuslik seos töötaja tervise kui kaitstud õigushüve kahjustumise ja tööandja teo vahel. Kui lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise kohustusest vabaneb tööandja üksnes juhul, kui ta tõendab, et töötaja tervise kahjustumise põhjustas vääramatu jõud

§ 103

lg 2 tähenduses, siis deliktilise vastutuse korral vabaneb tööandja hüvitamiskohustusest, kui ta tõendab

§ 1045lg-s 2 nimetatud õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või süü puudumise. Kohus peab poolte esitatud asjaoludest 6

(10)2-19-14759 lähtudes kontrollima haginõuet mõlemal õiguslikul alusel, v.a kui ühel alusel saab nõude täielikult rahuldada (RKTKo 16.06.2021, 2-17-19464/48, p 10). 12.2. Kohtud leidsid hagejate nõuet rahuldamata jättes, et kostja I ei rikkunud lepingut ega käitunud õigusvastaselt ning tema rikkumiste või tegude ja kannatanu surmaga lõppenud õnnetuse vahel ei ole põhjuslikku seost (

§ 127lg 4).

Kohtute seisukoha järgi olid tööõnnetuse otseseks põhjuseks kannatanu enda rikkumised. 12.

  1. Vastuoluline ja põhjendamata on kohtute seisukoht, et kostja I ei pidanud tegema vaidlusaluse tööobjekti kohta riskianalüüsi ega juhendama töötajaid, nii et kommunikatsioon oleks selge. Kuigi maakohus tuvastas, et vaidlusalusel ajal kostja I tööd reguleerinud ESA14 ei luba kasutada elektrikäidujuhi ja elektriohutusjuhi elektriühenduste ja kinnistutega seotud kommunikatsioonis elektriohutuskoordinaatorit, leiti siiski, et elektriohutuskoordinaatori kasutamine ei mõjutanud asja lahendamist. Seejuures analüüsisid nii maa- kui ka ringkonnakohus üksnes seda, kas kannatanu ja elektriohutuskoordinaatori vahel võis olla arusaamatusi võõrkeelse suhtluse tõttu. Ringkonnakohus möönis, et vahendatud suhtlus võib põhjustada kommunikatsiooniprobleeme ja suurendada riske. Samas ei nähtu ringkonnakohtu otsusest, et arvestatud oleks kõigi suhtluse asjaoludega, mh maakohtu tuvastatuga, mille kohaselt ei rääkinud elektriohutuskoordinaator kannatanule faaside järjestuse kontrollist ega taganud operatiivpäeviku kättesaadavust. 12.
  2. Tööandja peab tagama töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmise igas tööga seotud olukorras, mh rakendades selleks ohuteguritest tuleneva terviseriski vältimise või vähendamise abinõusid, töötajat juhendades ning tehes süstemaatilist töökeskkonna sisekontrolli ja riskianalüüsi (nt TTOS § 6 lg 2, § 12 lg 1, § 13 lg 1 p-d 1, 3 ja 13 (alates
  3. jaanuarist 2019 ka § 133 ja § 134 lg 1). Asjaolude olulise muutumise korral peab tööandja riske töötaja tervisele ja ohutusele uuesti hindama (TTOS § 13 lg 1 p 5; alates
  4. märtsist 2021 kehtiv § 134 lg 4). Tööandja ei vabane eeltoodud kohustustest ainuüksi põhjusel, et seadusest ja lepingust tulenevalt peavad ka kõik töötajad järgima töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid ning tegema ohutu töökeskkonna nimel tööandjaga koostööd (TTOS § 14 lg 1 p 1, § 12 lg 5). Tööandja on kohustatud tagama ohutud töötingimused ning mh kontrollima töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmist (TLS § 28 lg 2 p 6, TTOS § 13 lg 1 p 12). Seega peab tööandja tagama nii piisava riskihindamise ja vajalike meetmete rakendamise kui ka töökeskkonna ohutust tagava järelevalve ja kontrolli. Üksnes juhul, kui kõik asjakohased meetmed on rakendatud ning töötajal tekib tervisekahjustus või kehavigastus hoolimata kohaste meetmete rakendamisest, saab järeldada, et tööandja ei ole oma kohustusi rikkunud. 12.
  5. Tööohutusega seotud oluliste asjaolude muutumine varasemaga võrreldes nt selle poolest, et töö ja selle ohutusega seotud asjaolud selguvad teiste isikute vahendusel või võõrkeelses suhtluses või suhtlusahel pikeneb, võib tuua kaasa tööandja kohustuse teha uus riskianalüüs, seda täiendada või uuendada, samuti töötajaid uuesti juhendada. Kuna töötaja peab teadma, mis ja kuidas võib tema tervist ohustada ning mil viisil seda ära hoida, peab tööandja tagama mh selle, et töötajal oleks võimalik vältida töötajate omavahelisest suhtlusest tekkivat ohtu. Seetõttu tuleb iga juhtumi puhul kõiki asjaolusid arvestades kaaluda, kas töö tegemise ja selle ohutuse tagamisega seotud asjaolude muutumine tõi kaasa vajaduse uuesti hinnata riske ja juhendada töötajaid. 12.
  6. Kohtud jätsid tähelepanuta, et põhjuslik seos

§ 127

lg 4 järgi ei tähenda, et kahju peab olema teo vahetu tagajärg, vaid tegemist võib olla ka põhjuste ahelaga, mille isik on oma käitumisega loonud (RKTKo 16.06.2021, 2-17-19464/48, p 12). Samuti ei arvestanud kohtud, et vastutuse tekkimiseks on kahju kõik põhjused üheväärsed ning

§ 127

lg 4 ei anna alust liigitada kahju põhjuseid otsesteks ja kaudseteks (RKTKo 26.09.2006, 3-2-1-53-06, p 11). Olukorras, kus oma kohustusi on rikkunud või õigusvastaselt käitunud mitu isikut, nt nii tööandja kui ka kannatanud 7

(10)2-19-14759 töötaja, võib kahjulik tagajärg olla saabunud nende kõigi tegude tõttu. Seega ei välista ainuüksi kannatanu enda rikkumised kostja I vastutust. Kannatanu osa kahju tekkimisel arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel

§ 134lg 5 alusel.

See säte võimaldab kohtul arvestada rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (RKTKo 18.02.2015, 3-2-1-159-14, p 16 ja seal viidatud praktika). 12.

  1. Hagejad väitsid ja maakohus tuvastas, et lisaks kannatanule rikkusid ohutusnõudeid ka teised temaga koos töötanud isikud. Maakohtu otsuse kohaselt rikkus tööohutuse nõudeid nii õnnetuses hukkunud elektrik, kes alustas tööd veendumata juhtmete pingetuses ja kaitsemaandust kasutamata ja kes ei keelanud tööd jätkata enne kaitsemeetmete rakendamist, kui ka kolmas tööõnnetuse ajal sellel liinil töötanud isik, kes samuti ei keelanud töö jätkamist. Samuti tuvastas maakohus, et elektriohutuskoordinaator ei teatanud töörühmale toimuvast faaside kontrollist ega taganud töö operatiivpäeviku kättesaadavust. Kohtud ei hinnanud, kas kostja I võib vastutada nende isikute eest. 12.
  2. Töölepingu rikkumisest tuleneva vastutuse korral tuleb mh arvestada, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 132 järgi vastutab tööandja oma töötaja suhtes töölepingu täitjana oma teiste töötajate või enda kohustuste täitmiseks kasutatud muude isikute käitumise ja nendest tulenevate asjaolude eest nagu oma käitumise või endast tulenevate asjaolude eest (RKTKo 10.04.2013, 3-2-1-21-13, p 20 ja seal viidatud praktika). Oma töötajate või muude enda kohustuste või ülesannete täitmiseks kasutatud isikute õigusvastaste tegude tagajärgede eest vastutab tööandja ka

§ 1054alusel (RKTKo 21.12.2016, 3-2-1-136-16, p-d 28 ja 30).

12.

  1. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus kõiki asjaolusid hinnates võtma seisukoha, kas kostja I rikkus lepingut või käitus õigusvastaselt ning kas see on põhjuslikus seoses kannatanu surmaga. Seejuures tuleb mh hinnata hagejate väidet, et vaidlusalune liin oli tavaliselt pingestamata, ning maakohtu tuvastatut, et liin pingestati mõni minut enne õnnetust. Samuti tuleb ringkonnakohtul hinnata kohtule esitatud teiste töötajate rikkumisi ning võtta seisukoht, kas need on omistatavad kostjale I. Ainuüksi asjaolu, et kostja I oli määranud kannatanu elektriohutusjuhiks ja tema ülesanne oli tagada, et tööle asudes täidetakse ohutusnõudeid, ei välista kostja I vastutust.
  2. Hageja I nõuab kostjalt I mittevaralise kahju hüvitamist ka

§ 134

lg 3 alusel, tuginedes sellele, et tal tekkisid kannatanu surma tagajärjel tervisehäired. 13.1. Kohtud märkisid õigesti, et

§ 134

lg 3 võimaldab surma saanud töötaja lähedastel nõuda hukkunu tööandjalt lähedastele endale tekkinud mittevaralise kahju hüvitamist (RKTKo 09.04.2008, 3-2-1-19-08, p 16). Kuigi kannatanu vanem on eelduslikult tema lähedaseks isikuks

§ 134

lg 3 mõttes (RKKKo 27.10.2010, 3-1-1-57-10, p 22), annab see säte nõudeõiguse üksnes hüvitise maksmist õigustavate erandlike asjaolude esinemise korral. Seadus ei sätesta

§ 134lg 3 mõttes erandlike ja seega eriliste asjaolude loetelu.

Mittevaralise kahju hüvitise maksmist õigustavaid asjaolusid hindab kohus konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades. Riigikohtu varasema seisukoha järgi ei ole selleks pelgalt surma või raske tervisekahjustuse põhjustamine, vaid sellega peab kaasnema ka täiendavaid asjaolusid, mis õigustavad mittevaralise kahju rahalise hüvitise väljamõistmist. Hüvitise maksmist ei õigusta ainuüksi lein ja kaotusvalu, mis lähedase isiku surmaga paratamatult kaasneb, ega võimalik elukvaliteedi langus, mis tihti kaasneb lähedase kaotusega (RKTKo 09.04.2008, 3-2-1-19-08, p 17). Erandlikuks asjaoluks

§ 134

lg 3 tähenduses võib olla nt elu kaotamine ebatavaliselt rängal viisil, millest teada saamine on hukkunu lähedastele äärmiselt raske mõjuga (RKKKo 07.10.2022, 1-21-3082/28, p-d 29–30), samuti lähedase surma tõttu tekkinud psüühikahäire (RKKKo 27.10.2010, 3-1-1-57-10, p 25.2). 8

(10)2-19-14759 13.2. Lähtudes sellest, et kostja I ei rikkunud lepingut ega käitunud õigusvastaselt ning tema rikkumiste või tegude ja kannatanu surmaga lõppenud õnnetuse vahel ei ole põhjuslikku seost ning tööõnnetuse otseseks põhjuseks olid kannatanu enda rikkumised, ei analüüsinud kohtud hageja I

§ 134lg 3 alusel esitatud nõuet.

Seejuures ei hinnanud kohtud mh hageja I väidetud tervisehäireid ega ka nende kohta esitatud eksperdiarvamust. 13.3. Tuvastades asja uuel läbivaatamisel nõuetekohaselt kostja I vastutuse eeldused, peab ringkonnakohus võtma põhjendatud seisukoha ka selle suhtes, kas hageja I tervisehäired annavad alust mõista kostjalt I välja mittevaralise kahju hüvitis

§ 134lg 3 järgi.

Seejuures tuleb arvestada, et maakohtu

  1. jaanuari
  2. a määruse alusel hagejale I tehtud kohtupsühhiaatriaekspertiisi kohta antud eksperdiarvamus on üks TsMS § 229 lg-s 2 sätestatud tõend, millel ei ole TsMS § 232 lg 2 kohaselt ette kindlaksmääratud jõudu (RKTKo 01.07.2009, 3-2-1-72-09, p 11). Õigusliku hinnangu andmine on kohtu ülesanne.
  3. Mõlemad hagejad nõuavad kostjalt II kindlustushüvitist, tuginedes sellele, et kindlustuslepingu säte, mis vabastab kostja II lepingu täitmise kohustusest kannatanu raske ettevaatamatuse korral, on tühine tüüptingimus. Samuti leiavad hagejad, et kannatanu ei põhjustanud enda surma tahtlikult. Hagejad leiavad, et kostjal II ei olnud alust keelduda hüvitise maksmisest täielikult. 14.
  4. Maakohtu otsuse kohaselt on kindlustatu kostja II tüüptingimuste p 9.3.1 järgi kohustatud tegema kõik endast oleneva kindlustusjuhtumi ärahoidmiseks ja võimaliku kahju vähendamiseks, mitte suurendama kindlustusriski ja mitte võimaldama seda suurendada kolmandatel isikutel. Kindlustusandja vabaneb tüüptingimuste p 11.1.5 järgi osaliselt või täielikult kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui kindlustusjuhtum on tekkinud kindlustusvõtja või kindlustatu raske ettevaatamatuse või tahtluse tõttu. Raske ettevaatamatuse all mõistetakse olukorda, mil isik näeb ette oma käitumise tagajärgi, kuid loodab kergemeelselt, et tagajärjed jäävad tulemata. Maakohtu seisukoha järgi ei kahjusta tüüptingimused kindlustusvõtjat ega soodustatud isikut ebamõistlikult ega ole tühised, kuna raske ettevaatamatuse mõistet saab pidada võrdväärseks kaudse tahtlusega. Pidades oma käitumise õigusvastase tagajärje saabumist võimalikuks ja mööndes seda, tegutses kannatanu maakohtu hinnangul kaudse tahtlusega. Ringkonnakohus märkis ka seda, et kindlustusrisk ei suurenenud kostjast I tingitud asjaolude tõttu. Kohtute järeldused ei ole põhjendatud. 14.
  5. Kui kindlustusvõtja rikub

§-s 444 sätestatud kindlustusriski võimalikkuse suurendamise keeldu, vabaneb kindlustusandja

§ 445

lg 2 järgi kindlustuslepingu täitmise kohustusest kindlustusvõtjast tuleneva asjaolu tõttu kindlustusriski võimalikkuse suurenemise ulatuses.

§ 452

lg 1 kohaselt vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustas kindlustusjuhtumi toimumise tahtlikult. Sellest kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.

§ 452

lg 1 eesmärk on välistada kindlustusandja kohustus maksta kindlustushüvitis välja tahtlikult põhjustatud kindlustusjuhtumi korral, mitte aga piirata kindlustuslepingu poolte õigust kokku leppida hüvitise väljamaksmisest keeldumise õiguses ka muude süüvormide korral. See säte kaitseb kindlustusandjat, kuna loeb tühiseks kokkulepped, mis kohustavad kindlustusandjat maksma kindlustushüvitist juhul, kui kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustab kindlustusjuhtumi tahtlikult (RKTKo 16.12.2015, 3-2-1-150-15, p 12). Kindlustusvõtja kaitse sätted sisalduvad

§ 452lg-s 2.

Kindlustusandja ei või

§ 452

lg 2 p 2 järgi tugineda kokkuleppele, mille kohaselt ta vabaneb kindlustusjuhtumi toimumise puhul täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja suhtes eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist ja rikkumisel ei olnud mõju kindlustusjuhtumi toimumisele ega kindlustusandja täitmise kohustusele. Eeltoodud üldsätted kohalduvad mh kolmanda isiku kaitseks sõlmitud õnnetusjuhtumikindlustusele (vt mh

§ 465lg 1). 9

(10)2-19-14759 14.3. Kohtud ei hinnanud, kas kostja II keeldumine kindlustushüvitise maksmisest täielikult on kooskõlas

§ 445lg-ga 2 ja § 452 lg 2 p-ga 2.

Kindlustusandja vabaneb nende sätete järgi hüvitamiskohustusest üksnes ulatuses, milles kindlustatud isiku rikkumine suurendas kindlustusjuhtumi toimumise tõenäosust. Selleks tuleb teha kindlaks, kas kindlustatud isik rikkus kindlustuslepingust tulenevat kohustust ning kas ja kui palju suurendas selline rikkumine kindlustusriski võimalikkust. Seda, kas ja kuivõrd mõjutas kindlustuslepingu rikkumine kindlustusjuhtumi toimumist, peab tõendama kindlustusandja. Oma täitmise kohustusest tervikuna saaks kindlustusandja vabaneda üksnes juhul, kui kindlustusrisk realiseerus ainuüksi kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu (RKTKo 28.06.2024, 2-22-2313/65, p 17). 14.

  1. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus võtma eeltoodut arvestades põhjendatud seisukoha, mil määral vabaneb kostja II oma kohustuse täitmisest. Seejuures peab ringkonnakohus hindama kindlustusriski realiseerumist kannatanu rikkumiste tõttu. Kannatanu võimalik hooletus, mis võis suurendada kindlustusriski, ei välista kindlustushüvitise maksmist täielikult.
  2. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ka menetluskulude hagejate kanda jätmise osas. Ringkonnakohus jaotab menetluskulud TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. (allkirjastatud digitaalselt) 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.