← Eesti

2-25-2779/5

Obsah (11)§ 230§ 231§ 436§ 438§ 407§ 369§ 173§ 163§ 174§ 172§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Siiri Malmberg Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 28. aprill 2025, Haapsalu Tsiviilasja number 2-25-2779 Tsiviilasi Bondora A

) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

§ 231

lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

§ 436

lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

§ 438

lg 1 kohaselt kohus otsustab otsust tehes, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb asjas kohaldada. 8.

§ 407

lg 1 sätestab, et kohus võib hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Seega on tegemist kohtu õiguse, mitte kohustusega teha tagaseljaotsus. Kuigi kostja ei ole käesoleval juhul hagile vastanud, on kohtu hinnangul vajalik teha asjas sisuline otsus, kuivõrd kohus peab omal algatusel kontrollima lepingu kehtivust ex officio, mh vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist (Riigikohtu 24.11.2023 määrus nr 2-21-13098, p 13). 9. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 1 lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Kohus tuvastab, et pooled sõlmisid 25.05.2024 tähtajalise tarbijakrediidilepingu nr BL4601723, mille alusel sai kostja laenu 8500,00 eurot (dtl 10 - 44). Laen on kostjale välja makstud summas 8500 eurot 25.05.2024 (dtl 52). Kohtule 4

(8)ei ole teada asjaolusid, mis annaksid aluse lepingu teistsuguseks kvalifitseerimiseks. Seega on esialgne võlausaldaja kostjale temaga sõlmitud lepingu alusel reaalselt laenu andnud.
  1. VÕS § 4062 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta
  2. jaanuariks ja
  3. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Eesti Panga veebilehe andmetel oli lepingu sõlmimise ajal, s.o 25.05.2024, kehtinud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 17,36%. Seega kolmekordne määr oli 52,08%. Lepingust nähtuvalt on kokkulepitud krediidikulukuse määr 30,61% aastas (dtl 10). Krediidi kulukuse määr on arvutatud eeldusel, et krediidisumma on 8500 eurot, krediidileping kehtib 60 kuud, intress on 17,99% aastas, lepingu sõlmimise tasu suurus on 537 eurot, igakuine lepinguhaldustasu on 4% aastas (dtl 42). Kohtule ei ole teada asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et krediidi kulukuse määr on lepingus märgitud ebaõigesti.
  4. Vastavalt VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg - d 2–4 näevad ette, et hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel peab krediidiandja lähtuma VÕS § 4034 lg 4 kohaselt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 50 lg-test 3 ja
  5. Eeltoodud sätted kehtisid ka kostjaga sõlmitud krediidilepingu sõlmimise ajal samas sõnastuses.
  6. Riigikohtu 24.11.2023 määruse nr 2-21-13098 p-i 18 kohaselt peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste näitajate kohta: tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohus peab kontrollima vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel.
  7. Kohus tuvastab hagile lisatud krediiditoimiku (Credit file) alusel, et laenutaotluses märkis kostja, et ta elab oma vanematega, ta on vallaline, ülalpeetavad puuduvad, tal on kõrgharidus, tema tööandja on ABB AS, kelle juures on kostja tööstaaž kuni 1 aasta. Tema igakuise sissetuleku suurus on 2300 eurot, tal ei ole igakuiseid kohustusi, tema elamiskulud on 690 eurot. Hageja ei teinud pensioniregistrisse päringut. EMTA andmetel oli kostja igakuise sissetuleku suurus 1905,51750 eurot. Kostja krediidivõimelisuse kontrolliks kasutatud pangakonto väljavõttelt ei nähtunud igakuiseid regulaarseid sissetulekuid ega kohustusi. Krediiditoimikus on kostja pangakonto väljavõte perioodi 28.02.2024 – 24.05.2024 kohta. Pangakonto väljavõttelt ei nähtu kostja väidetud sissetulekute suurust ega elamiskulusid (bank statement). Pangakonto väljavõttelt 5
(8)nähtub, et kostja on kulutanud regulaarselt arvestatavaid summasid väärtpaberite ostmiseks (nt 08.03.2024 summas 980,60 eurot, 11.03.2024 summas 998,93 eurot, 19.04.2024 summas 500 eurot). Pangakontolt nähtuvad ka mõned kanded eraisikute vahel. Eeltoodust järeldub, et hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et ta oleks vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, s.o hageja on esitanud väited, kuid mitte neid kinnitavaid tõendeid. Asjas ei ole tuginetud asjaoludele ega neid kinnitavatele tõenditele, millest saaks järeldada, et kostja oleks tahtlikult jätnud esitamata krediidiandja küsitud teabe või esitanud võltsitud andmeid.
  1. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub vastutustundliku laenamise põhimõtet, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse § s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kostja poolt vaidlustamata asjaoludel ei ole kostja lepingu alusel makseid teinud alates 13.08.
  2. Hageja võlaarvestusest nähtub, et kostja tegi lepingu alusel makseid kokku 484,32 eurot. Hageja 09.04.2025 võla ümberarvestusest nähtub, et nõude ümberarvestamisel on hageja loobunud lepingu sõlmimise tasust, on loobunud intressimäärast (st arvestanud intressimääraks 0%) ning samuti on hageja loobunud lepingu igakuisest haldustasust ja võimalikest viivistest, mis on sissenõutavaks muutunud lepingu kehtivuse ajal. Seega jäävad nimetatud nõuded rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt nähtub, et lugedes kogu kostja tasutud summa põhiosa maksete katteks, sattus kostja maksegraafiku järgi võlgnevusse osaliselt 13.11.2024 maksega (osamaksest jäi tasumata 100,94 eurot, tasutud 0,27 eurot).
  3. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Kostja jäi osaliselt võlgu 13.11.2024 makse, täielikult 13.12.2024 makse ja 13.01.2025 makse. Kohus tuvastab, et hageja saatis 14.11.2024 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse. Kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka talle selleks antud täiendava tähtaja jooksul, siis ütles hageja lepingu üles 13.01.
  4. Kohtu hinnangul ei ole lepingu ülesütlemise avaldus kehtiv, kuna selle päeva seisuga ei olnud kostja veel osaliselt/täielikult võlgnevuses kolme järjestikuse tagasimaksega. 13.01.2025 oli kolmanda makse tegemise tähtpäev. Vastavalt TsÜS § 137 lg-le 1 kui tähtpäeva saabumine on määratud päevades või suuremates ajaühikutes arvutatava tähtajaga, möödub tähtaeg tähtpäeva saabumise päeval kell 24.00, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus ei saa lugeda lepingut üles öelduks alates 14.01.2025 (hageja esitas 09.04.2025 menetlusdokumendis vastava käsitluse). Lepingu ülesütlemiseks on vajalik lepingu ülesütlemisele suunatud tahteavalduse esitamine, mis vastab seaduse nõuetele nii vormilt kui sisult. Lepingut ei saa lugeda ülesöelduks kindlast kuupäevast ilma nõuetele vastava tahteavalduseta, põhjusel, et mõistlikult võib eeldada, et võlausaldaja soovib lepingu üles öelda esimesel võimalusel, kui selleks on materiaalsed eeldused täidetud. Võttes arvesse eeltoodut on kohus seisukohal, et hageja ei ole lepingut kehtivalt üles öelnud. Võttes arvesse eeltoodut on sissenõutavaks muutunud maksegraafikujärgsed maksed kuni 14.04.2025 kokku summas 630,22 eurot.
  5. Hageja on taotlenud, et kohus mõistaks kostjalt välja tulevikus lepingu alusel sissenõutavaks muutuvad maksed

§ 369alusel.

Kohtu hinnangul on

§ 369

kohaldamise eeldused täidetud, kuna asjas tuvastatud asjaoludel tegi kostja viimase makse augustis 2024, samuti ei ole kostja kohtumenetluses osalenud, mistõttu saab eeldada, et kostja vabatahtlikult oma kohustusi ei täida. Kohus mõistab kostjalt välja põhiosamaksed, mis muutuvad tulevikus sissenõutavaks perioodil 13.05.2025 – 14.05.2029. 17. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni 6

(8)kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja on taotlenud, et kohus mõistaks kostjalt välja viivise seaduses sätestatud määras, arvestades iga sissenõutavaks muutunud makse tegemise tähtpäevale järgnevast päevast. Tallinna Ringkonnakohus on 07.10.2022 otsuses tsiviilasjas nr 2-21-119187 (p 13) asunud seisukohale, et viivist on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse. Praegusel juhul ei ole hageja kostjale uut tagasimaksegraafikut teatatud, mistõttu ta ei ole saanud maksetega viivitusse sattuda. Seega jääb rahuldamata viivis juba sissenõutavaks muutunud maksete osas. Kuna tulevikku suunatud maksed ei ole veel sissenõutavaks muutunud, siis puudub hagejal nende osas kostja vastu viivisenõue. Kohus ei saa kostjalt hageja kasuks välja mõista viivist, mille osas ei ole teada, kas vastav nõudeõigus tekib või mitte. 18. Hageja palub kostjalt välja mõista vastavalt VÕS § 113 lg 1 alusel võla sissenõudmiskulu summas 15 eurot. VÕS § 403 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub vastutustundliku laenamise põhimõtet, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse § s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Tallinna Ringkonnakohus on 16.03.2023 otsuses nr 2-1815885 (p 16.3) asunud seisukohale, et VÕS § 403 4 lg 7 teine lause hõlmab ka sissenõudmiskulusid. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata hageja võla sissenõudmiskulude nõude summas 15 eurot. 2 4 19.

§ 173

lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

§ 163

lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi 70,83% ulatuses ja jättis hagi rahuldamata 29,17% ulatuses. Kohus jätab menetluskulud 70,83% ulatuses kostja kanda ja 29,17% ulatuses hageja kanda. 20. Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (

§ 174lg 1).

Tsiviilasja materjalidest nähtub, et hageja menetluskuluks on riigilõiv 840 eurot. Kohus on kontrollinud riigilõivu tasumist. Riigilõiv on vajalik ja põhjendatud kulu, mis on hagimenetluse algatamise eelduseks. Kohus mõistab riigilõivu kostjalt hageja kasuks välja. Hageja on kandnud kulusid lepingulisele esindajale. Lepinguline esindaja on osutanud õigusabi hinnaga 120 eurot/tunnis. Hageja on kulutanud hagiavalduse kohtule esitamiseks 1,5 tundi, s.o kokku 180 eurot. Kohus on seisukohal, et hageja lepingulise esindaja tunnihind on mõistlik ja vastab mitteadvokaadist esindaja keskmise tunnitasu määrale. Kohus on seisukohal, et ka osutatud õigusabi maht on mõistlik ja põhjendatud. Lisaks palub hageja mõista

§ 172

lg 9 ja § 4842 alusel kostjalt välja 20 eurot kindlaksmääratud menetluskulu, mis on tekkinud maksekäsu kiirmenetluses. Tegemist on vajaliku ja põhjendatud kuluga. Hageja on kinnitanud, et kõik kulud on tekkinud seoses käesoleva kohtuasjaga. Kokku on hageja põhjendatud ja vajalik menetluskulu 1040 eurot. Kostja ei ole menetluses osalenud ega ole seega menetluskulusid kandnud. Kuna kohus jättis kostja kanda 70,83% menetluskuludest, siis on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista 736,63 eurot. 21.

§ 177

lg-le 2 märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramisel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 7

(8)(allkirjastatud digitaalselt) 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.