Obsah (6)

§ 34§ 427§ 61§ 35§ 131§ 8

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Maakohus (Võru kohtumaja) Määruse tegemise aeg ja koht 11. detsember 2020, Võru Kriminaalasja number 1-20-1090 Kriminaalasja nimetus Tartu Vangla kriminaalhooldusosakonna esind

-s sätestamata ja need ei ole tuletatavad läbi

§ 34lg 1 ja § 35 lg -te 2 ja 3.

Süüdimõistetud ei vaja erakorralise ettekande menetlemisel sellisel määral kaitset nagu kahtlustatav ja süüdistatav. Süüdimõistetul endal lasub kohustus tagada, et ta järgib kõiki nõudeid. Süüdimõistetu õiguste sätestamata jätmine ei ole vastuolus põhiseadusega. Kohtu avar otsustusruum tagab süüdimõistetu õiguste piisava kaitse. Kohtumääruse põhjendused 7. KarS § 74 lg 4 kohaselt , kui süüdlane katseajal ei järgi kontrollnõudeid või ei täida talle pandud kohustusi või paneb toime tema karistamise aluseks olnud kuriteoga samalaadse väärteo, võib kriminaalhooldusametnik teda kirjalikult hoiatada või kohus määrata täiendavaid kohustusi vastavalt käesoleva seadustiku § 75 lõikes 2 sätestatule, pikendada katseaega kuni ühe aasta võrra või pöörata karistuse täitmisele. Maksvusele pääsenud kohtupraktika kohaselt tuleb kõigepealt tuvastada selle normi kohaldamise eeldused. Esmalt käsitleb kohus rikkumisi, mille tuvastamine on

regulatsiooni põhjal võimalik (I). Seejärel hindab kohus, kas on võimalik tuvastada alkoholi tarvitamise keelu rikkumist 4., 5., 6., 7.,

1. ja
2. septembril
3. (II). Selles alapunktis käsitleb kohus esmalt süüdimõistetu õiguste küsimust erakorralise ettekande lahendamise menetluses (A) ja kriminaalhoolduse nõuete rikkumise kohta tõendite kogumist (B). Kohus hindab, kas

regulatsiooni ebapiisavus nendes küsimustes on põhiseadusega kooskõlas (III) ning viimaks võtab seisukoha erakorralise ettekande osas (IV). I

1. L.B-le heidetakse ette alkoholi tarvitamise keelu rikkumist
2. ja
3. septembril
4. Kriminaalhoolduse käigus alkoholi tarvitamise tuvastamiseks on seadusega kehtestatud kord. Kriminaalhooldusseaduse (edaspidi KrHS) § 261 lg 1 kohaselt, kui kohus on määranud kriminaalhooldusalusele kohustuse mitte tarvitada alkoholi ja narkootikume, on kriminaalhooldajal õigus kontrollida kriminaalhooldusalust ning tuvastada alkoholi ja narkootikumide tarvitamine. Alkoholi või narkootikumide tarvitamise tuvastamisel lähtutakse korrakaitseseaduse (edaspidi KorS) §-des 38-41 sätestatud korrast. KorS § 38 lg 1 kohaselt politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan kontrollib indikaatorvahendiga alkoholi sisaldumist isiku väljahingatavas õhus või tuvastab alkoholijoobe kohapeal tõendusliku alkomeetriga.
5. Nendel kuupäevadel alkoholi tarvitamise kinnituseks on gi esitatud alkoholi tarvitamise kontrollimise protokollid. Kriminaalhooldusametnikud tuvastasid L.B-l indikaatorvahendiga alkoholi tarvitamise
6. septembril 2020 kell 15.xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx ja
7. septembril 2020 kell 3 12.xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx. Indikaatorvahendi näit
8. septembril 2020 oli 1,220 mg/l ja
9. septembril 2020 näitas indikaatorvahend 0,101 mg/l. Sellega on tõendatud, et L.B rikkus
10. ja
11. septembril 2020 talle KarS § 75 lg 2 p 2 alusel katseajaks pandud kohustust hoiduda alkoholi tarvitamisest.
12. Lisaks heidetakse L.B-le ette seda, et ta rikkus kohustust püsida veremarkeri näiduga normi piires. Selle etteheite tõendamiseks on erakorralisele ettekandele lisatud Synlab biokeemiliste uuringute vastused. Nendest dokumentidest ilmneb, et
13. aprillil 2020 oli süsivesikdefitsiitse transferriini (CDT) näit 0,8%,
14. juunil 2020 oli CDT näit 0,9%,
15. augustil 2020 oli CDT näit 0,9% ja
16. septembril 2020 oli CDT näit 3,2%. CDT normväärtus on väiksem kui 1,3%. Tartu Maakohtu
17. veebruari 2020 . a otsuse järgi pidi kordusproovi näit olema väiksem kui 1,3%, kui alkoholi liigtarvitamise tuvastamiseks tehtava laboratoorse vereanalüüsi näidud on normi piires. Kuna
18. aprillil 2020 tehtud vereanalüüsis oli CDT näit normi piires (väiksem kui 1,3%), pidi igas järgnevas kordusproovis CDT näit olema väiksem kui 1,3%.
19. juunil 2020 ja
20. augustil 2020 tehtud vereanalüüsis oligi näit normi piires.
21. septembril 2020 tehtud vereproovis oli CDT näit suurem kui 1,3% ja ületas lubatud normi üle kahe korra. Synlab vastuse näol on tegemist dokumentaalse tõendiga. Seega rikkus L.B talle tema nõusolekul KarS § 75 lg 4 alusel pandud kohustust jääda vereanalüüsi näiduga lubatud normi piiresse. II
22. Erakorralises ettekandes heidetakse L.B-le ette alkoholi tarvitamist 4., 5., 6., 7.,
23. ja
24. septembril
25. Selle väite kinnituseks on esitatud L.B
26. septembril 2020 koostatud seletus: „Aavo saatis mind rattaga poe juurde ja ostsin 2 viina ja hakkasin jooma. Hakkasin jooma
27. septembril ja lõpetasin
28. septembril.“ Nagu eelnevalt käsitletud, toimub kriminaalhooldusaluse alkoholi tarvitamise keelu järgimine KorS sätestatud korras. Nendel kuupäevadel ei ole kriminaalhooldusametnik indikaatorvahendiga alkoholi tarvitamist tuvastanud. Kriminaalhooldaja viitab ka siin veremarkeri lubatust kõrgemale näidule, kuid kohtu hinnangul see konkreetsete päevade rikkumist ei tõenda. Näit võis olla kõrgem ainuüksi alkoholi tarvitamisest
29. ja
30. septembril
31. Kohtumenetluse käigus rikkumise kohta täiendavaid tõendeid ei kogunenud. Seega tuleb kohtul menetluse käigus otsustada, kas rikkumise tuvastamine on

regulatsiooni alusel võimalik. 10. Erakorralise ettekande lahendamine on kohtulahendi täitmisel tekkiva küsimuse otsustamine. Üldine menetluslik kord selleks tuleneb

§-st 432. Selle sätte lg 3 kohaselt süüdimõistetult vabaduse võtmisega seotud küsimused lahendab täitmiskohtunik süüdimõistetu osavõtul. Täitmiskohtuniku juurde kutsutakse prokurör, välja arvatud käesoleva seadustiku § 417 lõikes 3, § 427 lõigetes 1 ja 2 ja § -s 428 sätestatud juhul, ja süüdimõistetu taotlusel kaitsja ning kuulatakse ära nende arvamus. Lisaks on

-i

1. peatükis ette nähtud täpsem menetluslik regulatsioon erinevate kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamiseks.
2. Kriminaalhoolduse täitmisel tekkivate küsimuste lahendamist reguleerib

§ 427

. Selle sätte lõigete 1 ja 2 kohaselt otsustab süüdimõistetule täiendavate kohustuste määramise või kohustuste kergendamise või tühistamise või katseaja pikendamise või karistuse täitmisele pööramise või vangistuse tingimisi kohaldamata jätmise tühistamise ja süüdimõistetu saatmise kohtuotsusega mõistetud karistust kandma süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik oma määrusega. Lõike 3 kohaselt käivitab kriminaalhoolduse täitmisel tekkivate küsimuste lahendamise menetluse kriminaalhooldusametniku erakorraline ettekanne, mille täitmiskohtunik vaatab läbi 10 päeva jooksul selle kohtusse saabumisest. Sama sätte 4 lõiked 5 ja 6 näevad ette täitmiskohtuniku täiendava pädevuse juhuks , kui süüdimõistetu antakse välja välisriigile või saadetakse riigist välja. Sellega kriminaalhoolduse täitmisel tekkiv ate küsimuste lahendamise regulatsioon suuresti ka piirdub.

1. Menetlusreeglite vähesus näib tõukuvat eeldusest, et erakorralises ettekandes kirjeldatud rikkumine kohtu suuremat tähelepanu ei vaja. Nimetatu nähtub ainuüksi KrHS § 31 lg-st 2, mille kohaselt erakorraline ettekanne sisaldab andmeid tuvastatud rikkumise asjaolude kohta, kokkuvõtet kriminaalhooldusaluse seletusest, kriminaalhooldusametniku hinnangut katseaja senisele kulgemisele ning kriminaalhooldusametniku põhjendatud ettepanekut täiendavate kohustuste määramise, käitumiskontrolli tähtaja pikendamise, alaealisele kriminaalhooldusalusele kohaldatavate mõjutusvahendite liigi muutmise või karistuse täitmisele pööramise kohta. Selle normi sõnastuse kohaselt tuvastab rikkumised kriminaalhooldaja. Siiski ei võimalda maksvusele pääsenud kohtupraktika täitmiskohtunikul rikkumise aset leidmise küsimust kõrvale jätta. Esmalt tuleb kohtul kindlaks teha rikkumine ja alles seejärel on võimalik asuda kaaluma, millist KarS § 74 lg -s 4 nimetatud õiguslikku tagajä rge kohaldada (RK üldkogu
2. juuli
3. a otsus asjas nr 3-1-1-18-12 , p 49). 13.

§ 61kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu.

Kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Seega tuleb tuvastada, kas kriminaalhooldusaluse kirjaliku seletuse põhjal on võimalik tuvastada alkoholi tarvitamise keelu rikkumine. A 14. Kriminaalhooldajale antud seletuse sõnastusest nähtuvalt on tegemist enesesüüstamisega.

§ 34

lg 1 p 2 kohaselt on kahtlustataval õigus teada, et tema ütlusi võidakse kasutada süüdistuseks tema vastu.

§ 35lg 2 kohaselt on süüdistataval kahtlustatava õigused ja kohustused.

Seega on ka süüdistataval õigus teada, et kui ta annab ütlusi, võidakse neid kasutada tema vastu.

§ 35

lg 3 sõnastusest tulenevalt on süüdimõistetu süüdistatav, kelle suhtes on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus.

ei sätesta, millised õigused on süüdimõistetul.

-i ja KrHS-i regulatsioonist ei selgu, kas süüdimõistetu suhtes läbiviidava kriminaalhoolduse käigus on tal õigus teada, et kriminaalhooldajale antud selgitused võivad tingida karistuse täitmisele pööramise ja seega vabaduse kaotuse.

1. Süüdimõistetu õigust enese mittesüüstamise privileegile on eitanud näiteks Tartu Ringkonnakohus
2. juuli
3. a määruses p-s 20 kohtuasjas 1-18-4135, märkides järgmist. Kriminaalhooldusaluse antud selgitust ei saa pidada enese mittesüüstamise privileegiga vastuolus olevaks. Mittesüüstamise privileeg seondub eelkõige õigusega keelduda enda vastu tunnistamisest karistamismenetluses. Kuigi Riigikohtu praktikas mõeldakse karistamise all esmajoones kriminaalkorras karistamist, tuleb ka väärteod (vt RKPJKo 22.02.2001, nr 3-4-14-01, p 11; 25.03.2004, nr 3-4-1-1-04, p 19) ning teatud juhtudel ka haldusmenetluses, nt distsiplinaarmenetluses kohaldatud meetmed (RKKK 3-1-1-88-02, p 45) lugeda enese mittesüüstamise õiguse kaitsealaga hõlmatuks. Apellatsioonikohtu arvates on määruskaebuse esitaja õigesti leidnud, et kohtu poolt isikule mõistetud karistuse täideviimisel ei lasu riigil kriminaalhooldusaluse poolt toime pandud rikkumiste tõendamisel kriminaalmenetlusega sarnast tõendamiskorda. Erakorralise ettekande lahendamisel ei otsustata enam isiku karistamise küsimust, vaid seda, millise seaduses nimetatud meetmega kohtu poolt pandud kohustuste rikkumisele reageerida.
4. Samas riivab vangistuse täitmisele pööramine isiku vabaduspõhiõigust. Viimast seisukohta on jaatanud Riigikohus
5. novembri
6. a otsuses asjas nr 3-1-1-45-12 punktides 29 ja 39, 5 märkides, et vangistuse täitmisele pööramine riivab vangistusest tingimisi vabastatud süüdimõistetu mitmeid põhiõigusi, eelkõige vabaduspõhiõigust (PS § 20 lg 1) ning perekonnaja eraelu puutumatust (PS § 26 esimene lause).
7. Kuigi erakorralise ettekande lahendamise menetluses ei otsustata süüküsimust, on nii menetlus ise kui ka selle tagajärjed süüküsimuse lahendamisele sarnased. Esmalt tuleb menetluse käigus tuvastada rikkumine ning seejärel otsustada, kas isik peab minema vanglasse.
8. PS § 22 lg 3 sätestab, et kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et kõnealuse sätte mõtte kohaselt ei ole keegi kohustatud aitama kaasa enda (või oma lähedase) toime pandud süüteo tõendamisele. Ehkki konventsioon sellist põhiõigust ei sätesta, on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas järjekindlalt väljendatud seisukohta, et õigus vaikida ja enese mittesüüstamise privileeg on konventsiooni artikli 6 lg 1 nõuetele vastava õiglase menetluse keskne komponent, olles ühtlasi tihedalt seotud artikli 6 lg-s 2 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõttega (RKKK
9. novembri
10. a otsus asjas nr 4-16-6037, p 17 koos edasiste viidetega).
11. Isikulise tõendi allikale tema õiguste selgitamata jätmist on Riigikohus mitmel juhul lugenud menetlusõiguse oluliseks rikkumiseks (RKKK
12. novembri
13. a otsus asjas nr 31-1-72-07 p 8,
14. aprilli
15. a otsus asjas nr 3-1-1-29-11 p 7 ja
16. mai
17. a määrus asjas nr 3-1-1-55-01 p 9.6). Riigikohus on
18. märtsi
19. a määruses asjas nr 3-1-1-25-02 p-s 10 märkinud, et ütluste andmisega seonduva põhiõiguse esemelise kaitseala toimest saab rääkida alles pärast seda, kui isikut on ütluste andmise eelselt kõnealusest põhiõigusest teavitatud. Tegemist on süüdimõistetud isikuga ning eelnevate menetluste käigus on talle kahtlemata kahtlustatava/süüdistatava õigusi korduvalt selgitatud. Nimetatu ei tähenda siiski seda, et süüdimõistetud oleksid teadlikud enese mittesüüstamise privileegi kasutamise võimalusest kriminaalhoolduse käigus. Seda on möönnud nii asja arutamisel osalenud kriminaalhooldusametnik ja sellele veendumusele on jõudnud asja läbi vaatav kohtukoosseis enam kui aasta vältel erakorralisi ettekandeid läbi vaadates. Õiguse, mille olemasolu ringkonnakohus üldse eitab, teadmist ei saa süüdimõistetu lt ühelgi juhul eeldada. 20.

regulatsiooni pinnalt ei ole võimalik otsustada, kas süüdimõistetul on õigus teada, et kriminaalhooldajale antud selgitused võivad saada karistuse täitmisele pööramise aluseks. Vastusest sellele küsimusele sõltub, kas kriminaalhooldusaluse seletuse kasutamine rikkumise tuvastamisel on võimalik. B

1. Iseenesest on kohtul võimalik kohtuistungil selgitada enese mittesüüstamise privileegi olemust ning seejärel lähtuda kriminaalhooldusaluse selgitusest. Kohus selgitaski isikule tema õigusi. Süüdimõistetu nendel kuupäevadel alkoholi joomise kohta seletusi ei andnud. Kriminaalhooldaja ega ka kohus kohtuistungil selle kohta küsimusi ei esitanud. Kohus lähtus seejuures asjaolust, et seaduses ei ole reguleeritud kohtu õigust ega kohustust koguda isikut kriminaalhoolduse nõuete rikkumises süüstavaid tõendeid. PS §-st 3 kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Selle PS sätte kohaldatavuse küsimusi kriminaalmenetluse kontekstis on käsitlenud Riigikohus nt
2. detsembri
3. a otsuses asjas nr 3-3-1-70-
4. Nimetatud otsuse punktis 18 märgib Riigikohus, et põhiõigusi riivav toiming saab olla õiguspärane üksnes juhul, kui see tugineb seaduses sätestatud õiguslikule alusele, on kooskõlas menetlus - ja materiaalõigusega ning on demokraatlikus ühiskonnas vajalik, st proportsionaalne. 6
5. Nagu eelnevalt nimetatud, siis

ei reguleeri erakorralise ettekande lahendamise menetluses tõendite kogumise korda. Järgnevalt analüüsib kohus, kas see menetluskord on analoogia korras tuletatav teistest menetlusliikidest.

1. Kohus möönab, et õigus tõendeid koguda oleks kohtul juhul, kui menetluses saaks lähtuda uurimispõhimõttest. Kuigi nt Tartu Ringkonnakohus on märkinud
2. novembri
3. a määruses asjas nr 1 -15-1167 punktis 12, et kohtulahendi täitmisega seotud küsimused otsustab kohus uurimispõhimõttel, siis

-ist kohtu sellist õigust ega kohustust otseselt ei tulene.

ei sätesta kohtumenetluses uurimispõhimõtet ega norme, mille alusel seda põhimõtet rakendada. 24. Olemuselt lähedane regulatsioon on

- s eeluurimiskohtuniku läbi viidav menetlus . Riigikohus on selles menetluses uurimispõhimõtet üldse eitanud: Kohus ei pea vahistamismenetluses toimima uurimisprintsiibile tuginevalt ega otsima enda algatusel kuriteokahtluse ja vahistamisaluse kohta tõendeid, mida taotlus ei sisalda (RKKK 15. märtsi 2019. a määrus asjas nr 1-18-8222/47 p 8). Vahistamismenetluses näeb

§ 131kohtule selgelt ette õiguse ja kohustuse vahistatavat küsitleda.

Seega on vähemalt teatud määral tuvastatav kohtu õigus ja kohustus toimida uurimispõhimõttel. Siiski ei saa vahistamismenetluse analoogiale tuginedes selgitada välja kriminaalhoolduse nõuete rikkumist. Vahistamismenetluses ei kogu kohus tõendeid selle kohta, kas isikule ette heidetav tegu on aset leidnud (põhjendatud kuriteokahtlus). Selle kohta esitab kriminaaltoimiku prokuratuur. Põhjendatud kuriteokahtluse korral teeb kohus vaid prognoosi vahistamisaluse küsimuses. Kui uue kuriteo toimepanemise tõenäosus või pakkumineku oht on piisavalt suur, piiratakse isiku vabadust. Seega ei ole vahistamismenetluses kohtu läbiviidav küsitlem ine isiku süü või rikkumise tuvastamine. Kui lähtuda vahistamismenetluse analoogiast, ei saaks kohus seega ka kriminaalhoolduse täitmisel tekkivate küsimuste lahendamise menetluses koguda tõendeid rikkumise kohta, vaid küsitlemisega kogutud informatsioon saaks üksnes aidata kohtul otsustada, kuidas muude tõenditega tuvastatud rikkumisele reageerida. 25.

§ -i 14 kohaselt on kohtumenetlus võistlev. Kohtumenetluses täidavad süüdistus- ja kaitse funktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid (RKKK

1. oktoobri
2. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-82-13 p 13). Mitmetel põhjustel ei ole võistleva menetluse põhimõtted kohtuotsuse täitmisele pööramise menetluses kohaldatavad. Kohus käsitleb neist siinkohal vaid mõnda.
3. Kriminaalhooldusnõuete rikkumise tõttu kohtuotsuse täitmisele pööramise menetlus erineb võistlevast menetlusest ainuüksi seetõttu, et kriminaalhooldaja on nii tõendi allikas, selle koguja kui ka kohtult õigusjärelmite taotleja (st süüdistusfunktsiooni kandja). Prokurör ei saa lisaks süüdistuse esitamisele täita süüküsimuse tõendamisel ka tõendiallika rolli, kriminaalhooldusametniku puhul on see paratamatu. Näiteks kui kriminaalhooldusametnik teeb süüdimõistetule erakorralises ettekandes etteheite registreerimiskohustuse rikkumise kohta, ei saa eeldada, et ta esitaks rikkumise tõendamiseks ka mingisuguseid n -ö väliseid tõendeid. Registreerimisele mitteilmumist tõendab sel juhul kriminaalhooldusametniku kinnitus ning sisuliselt on kriminaalhooldusametnik seega käsitletav rikkumise tõendamisel tõendiallikana. Seetõttu ei saa kriminaalhoolduse täitmisel tekkivate küsimuste lahendamise menetluses ka kohtumenetluse võistlevuse põhimõttest lähtuda - selles menetluses ei ole võimalik määratleda võistlevale menetlusele omast süüdistusfunktsiooni kandjat. 7
4. Kriminaalasja lahendamise l saab võistlev menetlus toimida, kuna süüdistataval on õigus kaitsjale ja see õigus tagatakse talle majanduslikust seisundist sõltumata. Vahemärkusena tuleb öelda, et süüdimõistetu õigus kaitsjale on samuti reguleerimata ja on kohtupraktikas leidnud erinevat tõlgendamist. Esimese astme kohtud lähtuvad pigem sellest, et õigus kaitsjale on süüdimõistetul sõltumata majanduslikust seisundist. Sellise tõlgenduse kasuks räägib asjaolu, et majanduslikust seisundist sõltuva õigusabi andmise menetluse käivitumisel on asja kiire läbi vaatamine võimatu. Asja kiire lahendamine aga näib

§ 427lg 3 sõnastusest tulenevalt olevat seadusandja eesmärk.

Kõrgema astme kohtutes reeglina vaid taotluse esitamisest kaitsja saamiseks ei piisa ja isikul tuleb hakata tõendama oma majanduslikku seisundit. 28. Kuna kriminaalhoolduse täitmisel tekkivate küsimuste lahendamise menetluses ei ole kohalduv võistleva kohtumenetluse põhimõte ning kohtul ei ole ka õiguslikku alust lähtuda uurimispõhimõttest, tuleb järeldada, et selles osas on kriminaalhoolduse täitmisel tekkivate küsimuste menetluse regulatsioon puudulik. Oludes, kus tuleb otsustada, kas süüdimõistetu poolt kriminaalhooldusametnikule antud ennast süüstav seletus on tõendina kasutatav ning kas kohtul on õigus ja/või kohustus asuda koguma rikkumise toime panemise kohta tõendeid, ei võimalda

regulatsioon asja lahendamist. III 29. Erakorralise ettekande lahendamiseks peetav kohtuistung on menetlustoiming(ute kogum).

§ 8

p-de 1 ja 2 kohaselt on kohus kohustatud menetlustoimingut rakendades selgitama menetlusosalisele menetlustoimingu eesmärki ning tema õigusi ja kohustusi. Seadusandja ei ole süüdimõistetu õigusi

-i lisanud. Tartu Vangla hinnangul ei ole need õigused tuletatavad ka läbi kahtlustatava ja süüdistatava õiguste. Olemasolev regulatsioon võimaldab kohtute erinevaid käsitlusi nii süüdimõistetu õiguste kui ka läbiviidava menetluse osas. Selline olukord ei ole põhiseaduspärane.

1. Põhiseaduslikkuse kohtulikule järelevalvele allub muu hulgas õigustloova akti andmata jätmine ehk õiguskorras esinev lünk. Lünk tähendab olukorda, kus esinevad piisavalt piiritletud asjaolud, mida on võimalik õigusaktiga reguleerida. Põhiseadus evastaseks saab lünk osutuda eeskätt siis, kui seadus või põhiseadus näeb ette kohustuse küsimus reguleerida, kui regulatsioonita ei ole võimalik põhiõigusi ja -vabadusi kasutada või kui regulatsiooni puudumine on tekitanud õigusselgusetu olukorra. Asja lahendava kohtukoosseisu hinnangul on süüdimõistetu õiguste seaduses välja toomata jätmise ja karistuse täitmisele pööramise menetluses tõendite kogumise korra reguleerimata jätmise näol tegemist seadusandliku tegematajätmisega.
2. PS § 13 ls 2 kohaselt kaitseb seadus igaühte riigivõimu omavoli eest. Sellest sättest tuleneb subjektiivse õigusselguse põhimõte (PS Kommenteeritud väljaanne § 13 komm 1). Õigusselguse põhimõte tähendab kõige üldisemalt, et põhiõigust riivav seadus peab olema piisavalt määratletud. Õigusnormid peavad olema piisavalt selged ja arusaadavad, et üksikisikul oleks võimalik avaliku võimu organi käitumist teatava tõenäosusega ette näha ja oma käitumist reguleerida (samas komm 17).
3. aprilli
4. a otsuses asjas nr 3-4-1-4-03 p-s 16 on Riigikohus märkinud, et riigil on PS § 14 järgi kohustus luua põhiõiguste kaitseks kohased menetlused ja ka kohtumenetlus peab olema õiglane, mis tähendab muu hulgas, et riik peab kehtestama menetluse, mis tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. IV 8
5. Kohtupraktikas väljendatud arusaama kohaselt on kohus erakorralise ettekande raamidega seotud (RKKK
6. juuni
7. a määrus asjas nr 3-1-1-61-13, p 9.2). Seega ei ole võimalik asja lahendamine 4., 5., 6., 7.,
8. ja
9. septembri 2020 osas ette heidetavate rikkumiste tõendatusele hinnangut andmata. Isegi kui jaatada selles olukorras võimalust jätta need rikkumised tähelepanuta ja reageerida üksnes tuvastatud rikkumistele, ei pea kohus seda asja lahendades võimalikuks. KarS § 74 lg 4 kohaselt on kohtul võimalik rikkumistele reageerida erinevate meetmetega ning kohase meetme valik sõltub muu hulgas tuvastatud rikkumiste arvust. Seega sõltub kohtumenetluse tulem ja süüdimõistetu vabaduspõhiõiguse piiramine otseselt sellest, milline on kohtu roll rikkumiste tõendamismenetluses ja kas kohus saab rikkumiste tõendamiseks kasutada L.B kriminaalhooldajale antud seletust. Kuna need küsimused on kriminaalhoolduse täitmisel tekkivate küsimuste lahendamise menetluses aga selgelt reguleerimata, tegemist on seaduslüngaga ning seda lünka ei ole võimalik ületada ka analoogia korras, ei ole kohtul võimalik kriminaalhooldusametniku erakorralist ettekannet läbi vaadata.
10. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et

-ga reguleeritud menetluskord ei võimalda asja lahendamist ja kohus jätab erakorralise ettekande läbi vaatamata.

1. Kohus tunnistab põhiseadusega vastuolus olevaks kriminaalmenetluse seadustiku osas, milles see ei reguleeri erakorralise ettekande läbivaatamise menetluses süüdimõistetu õigusi ja käitumiskontrolli nõuete rikkumise kohta tõendite kogumise korda.
2. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (edaspidi PSJKS) § 9 lg 1 alusel edastab kohus määruse Riigikohtule.
3. PSJKS § 9 lg 2 nõude täitmiseks märgib kohus, et

on kättesaadav elektrooniliselt aadressil riigiteataja.ee. (allkirjastatud digitaalselt) 9