Obsah (12)

§ 637§ 367§ 163§ 657§ 654§ 651§ 456§ 168§ 171§ 174§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Indrek Soots Otsuse tegemise aeg ja koht 27.05.2025, Tallinn Kohtuasja number 2-23-1

) § 405 lg 1) ega andnud luba otsuse edasikaebamiseks (

§ 637lg 21).

1. Hageja võttis oma nõude kokku summas 164,68 eurot tagasi, ja maakohus jättis hageja nõude summas 164,68 eurot läbi vaatamata.
2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaielnud pooled järgmiste hagi aluseks olevate faktiväidete osas. Kostja ja laenuandja sõlmisid 22.09.2020 krediidikonto lepingu, mille alusel laenuandja andis kostjale krediiti. Lepingu tingimusi muudeti 07.01.
3. Laenuandja ütles lepingu selles ettenähtud tagasimaksete tegemata jätmise tõttu üles ja nõudis kogu võla tagastamist hiljemalt 15.04.
4. Tagasimaksete tegemise kohustuse viivitus algas 16.04.
5. Lepingust tulenevad nõuded on loovutatud hagejale. Kostja on teinud tagasimakseid kokku summas 271 eurot. Kui kõik tagasimaksed arvestada põhivõla katteks, on tagastamata krediidi jääk 1736,71 eurot. Eelnimetatud summalt arvestatud viivis VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi perioodilt 16.04.2021–11.01.2024 on 439,92 eurot.
6. Hageja nõude aluseks olev leping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 tähenduses. VÕS § 403⁴ lg 1 ja krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lg 1 p-de 1-7 järgi peab krediidiandja krediidivõimelisuse hindamiseks: 1) omandama vajaliku teabe ja tõendid, et hinnata, kas tarbija on võimeline lepingus kokkulepitud tingimustel krediidi tagasi maksma (krediidivõimelisus); 2) teabe ja tõendite kogumis analüüsimise tulemusena, sh teabe kontrollimisega veenduma, et tarbija on krediidivõimeline.
7. Laenuandja on küll palunud kostjal esitada arvelduskonto väljavõtte, kuid kohtule pole esitatud asjaolusid ega analüüsi kostja arvelduskonto pinnalt, mille tulemusel saaks järeldada, et krediidiandja sai olla veendunud kostja krediidivõimes. Krediidiandja peab suutma selgitada krediidivõimelisuse hindamise aluseks olnud andmete kogumise ja hindamise meetodeid ning kogutud tõendite ja andmete analüüsi ehk seda, kuidas kujunes krediidiandja hinnang tarbija krediidivõimelisuse kohta. Kohtule pole esitatud 1) asjaolusid, et oleks välja selgitatud ja kontrollitud tööhõivega seonduvaid asjaolusid, sh töösuhte liiki, tegevusharu, koormust ja kestust; pangakonto andmete alusel tehtud regulaarsete kulude ja tulude analüüsi; arvestusi isiku majapidamiskulude või muude regulaarsete kulude kohta (nt toit, tervis/hügieen, vaba aeg, transport, riided/jalanõud); andmeid ülalpeetavaid puudtava teabe kontrollimise kohta.
8. Kuigi hageja on esitanud andmeid lepingu sõlmimise eelselt kogutud teabe kohta, siis pole hageja piisavalt selgitanud selle teabe analüüsi tulemusel tehtud järeldusi seostatuna tuvastatud asjaoludega. Maksevõime järeldamisel väidetavalt arvesse võetud palgatulu teenimine on osutunud ebaõigeks. Hagiavalduses märgitu kohaselt lähtuti krediidivõime hindamisel hoopis igakuise töötasu teenimisest. Kostja arvelduskonto väljavõttest nähtuvalt on saldo mitme kuu teises pooles langenud mõnekümne euroni ning arvelduskonto jääki on suurendatud uute laenude võtmisega. Sissetulekutest oluline osa pärineb teadmata alustel füüsiliste isikute poolt tehtud maksetest, mille saamise aluseid pole lepingu sõlmimise eelselt uuritud ja millele järelikult ei saanud usaldusväärselt rajada hinnangut kostja maksevõime olemasolu kohta. Seega pole hageja tõendanud, et lepingu sõlmimisel on laenuandja kostja krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnanud (VÕS § 403⁴ lg 13). Seega on rikutud VÕS § 403⁴ lg-s 6 sätestatud kohustust. 4 2-23-130155
9. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei mõjuta kostja kohustust tagastada lepingu alusel saadud raha. Kõiki kostja tehtud tagasimakseid põhivõla katteks arvestades on tagastamata laenusumma jääk 1736,71 eurot, mille üle puudub vaidlus. Vaidlus puudub ka selle üle, et hageja nõuded muutusid sissenõutavaks 15.04.
10. Seetõttu tuleb see summa kostjalt hageja kasuks välja mõista.
11. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel loetakse lepingu intressimääraks VÕS § 94 järgne määr, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne (VÕS § 403⁴ lg 7). Intressi ümberarvestust hageja esitanud pole. Seetõttu leidis maakohus, et hageja intressinõue 262,57 eurot ja sissenõudmiskulude nõue 35 eurot tuleb jätta rahuldamata.
12. VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määra järgi arvestatud viivisevõlgnevus arvestatuna summalt 1736,71 eurot alates 16.04.2021 kuni käesoleva otsuse tegemise päevani (06.05.2024) on 508,72 eurot (8% aastas 625 päeva eest, 10,5% aastas 181 päeva eest, 12% aastas 184 päeva eest, 12,5% aastas 127 päeva eest), ja see summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Viivisenõude vähendamiseks puudub õigustus. Ülejäänud osas jääb sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmise nõue rahuldamata.
13. Alates 07.05.2024 kuni põhivõla 1736,71 euro tasumiseni tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määra järgi (

§ 367). 20.

Arvestades hagi osalist tagasivõtmist ja osalist rahuldamata jätmist ning juhindudes

§ 163lg-st 1 ja § 168 lg-st 2, jätis maakohus menetluskulud poolte endi kanda.

Hagi rahuldatakse enam kui pooles ulatuses. Peamiseks vaidlusküsimuseks käesolevas menetluses on olnud aga vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise küsimus, milles hageja seisukohad osutusid edutuks. Hageja apellatsioonkaebus

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu 06.05.2024 otsuse osas, milles maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Hageja palub saata asi tühistatud osas esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, alternatiivselt teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta menetluskulud 72,17% ulatuses kostja kanda ja 27,83% ulatuses hageja kanda ning saata asi menetluskulude kindlaksmääramiseks maakohtule. Hageja palub apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda.
2. Maakohus jättis arvestamata hageja taotlusega võtta menetluskulude jaotamisel arvesse hageja nõustumist kohtu pakutud kompromissidega, millega kostja ei nõustunud. Maakohus on rikkunud põhjendamiskohustust, kui ei andnud hinnangut sellele, kas menetluses tehtud pakkumised kompromissi sõlmimiseks olid hageja seisukohalt õiglased. Hageja oli nõus vaidluse lõpetama juba menetluse alguses, kuid kostja põhjustas menetluse venimise ja menetluskulude suurenemise. Maakohus rahuldas hagi suuremas ulatuse, kui pooled olid nõus kompromissiga lõpetama, kuid kostjale ei sobinud hageja pakutud igakuised maksed summas 100 eurot 24 kuulise maksegraafikuga. Seetõttu rahuldas maakohus hagiavalduse sarnasemas ulatuses, millise kompromissiga oli hageja nõustunud, sest maakohus otsuse täitmise eritingimusi ei kehtestanud ja mõistis summad kostjalt välja ilma tasumise ajatamiseta.
3. Alternatiivselt, arvestades hageja nõude rahuldamise ulatust, tuleb jätta menetluskuud 72,17% ulatuses kostja kanda ja 27,83% ulatuses hageja kanda. Maakohus on põhjendamatult 5 2-23-130155 eelistanud kostjat, ning ei ole kohelnud pooli võrdselt kui jättis menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kostja seisukoht
4. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub selle jätta rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Kostja apellatsioonkaebus
5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu 06.05.2024 otsuse osas, milles maakohus rahuldas hagi 1726,94 eurot ületavas osas ja osas, milles kostjalt väljamõistetud edasiulatuv viivis tuleb arvestada VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätesatud määras põhinõudelt, mis ületab 1335,69 eurot. Kostja palub lugeda võlgnetavaks põhivõla summaks 1335,69 eurot ning sellelt alates 16.04.2021 kuni 06.05.20224 arvestatud viivise summaks 391,25 eurot. Kostja palub muuta Harju Maakohtu 06.05.2024 otsuse resolutsiooni p 3 selliselt, et kostjalt mõistetakse hageja kasuks välja summa 1726,24 eurot ning resolutsiooni p 4 selliselt, et kostjalt mõistetakse hageja kasuks välja viivis põhivõlalt 1335,69 eurot alates 07.05.2024 (kaasaarvatud) kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määra järgi. Kostja palub apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta hageja kanda.
6. Maakohus on otsuse ebaõigesti tuvastanud põhivõlgnevuse suuruseks 1736,71 eurot. Hagiavalduses märkis hageja põhivõla suuruseks 1417,98 eurot. Kostja vaidlustas hageja põhivõla kujunemise, mille peale hageja täpsustas 04.12.2023 menetlusdokumendis põhivõla suuruse. Hageja selgitas, et kuivõrd kostja teostas hagejale makseid alates 08.06.2021 kuni 10.01.2023 summas 575 eurot, mis tuleb lugeda põhiosa võlgnevuse katteks ning kostja tasumata põhiosaks kujuneb 1335,69 eurot. Sellest tulenevalt on hageja oma esialgset nõuet vähendanud. Hageja on teadmata põhjusel või ekslikult märkinud oma 12.01.2024 menetlusdokumendis põhivõla suuruseks 1736,71 eurot, kuid hageja ei ole varasemalt esitatud nõudeid muutnud.
7. Kuivõrd hageja palus kostjalt välja mõista põhivõla suuruses 1335,69 eurot, siis ei saanud maakohus väljuda hagi piiridest ja välja mõista kostjalt suuremas ulatuse põhivõlga, kui hageja taotles. Põhivõla valest arvestusest tingituna on kogu kostjalt välja mõistetud võlgnevus valesti arvestatud (1726,94 euro asemel on märgitud 2245,42 eurot). Seetõttu on valesti märgitud ka põhivõla suurus (1335,69 euro asemel on märgitud 1736,71 eurot), millelt tuleb tasuda viivist. Hageja seisukoht
8. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub selle jätta menetluskulud kostja kanda. rahuldamata ja RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9. Ringkonnakohus tühistab

§ 657

lg 1 p 2 alusel maakohtu otsuse osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja summa, mis ületab 1726,94 eurot, ja edasiulatuva viivise arvestatuna põhinõudelt, mis ületab 1335,69 eurot. Tühistatud osas tuleb jätta otsus tegemata vastavasisuliste haginõuete puudumise tõttu. Muus osas tuleb jätta 6 2-23-130155 maakohtu otsus muutmata, s.o osas, milles maakohus jaotas menetluskulud. Kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse. Hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

§ 654

lg 2² kohaselt esitab ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. 30. Ringkonnakohus kontrollib

§ 651

lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja vaidlustab maakohtu otsuse osas, milles maakohus rahuldas hagi 1726,94 eurot ületavas osas ja osas, milles kostjalt välja mõistetud edasiulatuv viivis tuleb arvestada VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätesatud määras põhinõudelt, mis ületab 1335,69 eurot. Hageja vaidlustab maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude sissenõutavaks muutunud ja edasiulatuva viise väljamõistmiseks suuremas määras kui on ette nähtud VÕS § 113 lg 1 teises lauses. Samuti ei ole maakohtu otsust vaidlustatud osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõuded intressi 262,57 euro ja sissenõudmiskulude 35 euro väljamõistmiseks. Selles osas on maakohtu otsus

§ 456lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud.

31. Maakohus rikkus

§-s 439 sätestatut, mille kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. See rikkumine on oluline. Hageja ei ole esitanud kostja vastu nõuet põhivõla väljamõistmiseks suuremas summas kui 1335,69 eurot. Samuti ei ole hageja esitanud viivise nõuet põhinõudelt arvestamiseks teistsuguses suuruses kui 1335,69 eurot. Seega ei olnud maakohtul alust teha otsustusi nõuete kohta ja arvestusi nõuete alusel, mida hagis ei olnud esitatud.

1. 05.09.2023 Harju Maakohtule esitatud hagi kohaselt palus hageja kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 1417,98, intressid 273,46 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised 1387,12 eurot ja edasiulatuva viivise põhinõudelt 1417,98 eurot kuni põhinõude täitmiseni kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses ning sissenõudmiskulud 35 eurot. Eeltoodud nõuded võeti Harju Maakohtu 22.09.2023 määrusega menetlusse. Hageja muutis 04.12.2023 menetlusdokumendis oma nõudeid ja palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevuse 1335,69 eurot, intressid 262,57 eurot, viivised 1335,69 eurot ja sissenõudmiskulud 35 eurot. 26.01.2024 palus Harju Maakohus hagejal täpsustada, kas ta on 04.12.2023 menetlusdokumendis soovinud loobuda osaliselt hagist või võtta selle osaliselt tagasi. Vastuseks maakohtu selgitustele teatas hageja 29.02.2024 menetlusdokumendis, et võtab nõude osaliselt tagasi põhinõude osas summas 82,29 eurot (1417,98 – 1335,69), intressinõude osas summas 10,89 eurot (273,46 – 262,57) ning sissenõutavaks muutunud viiviste nõudes 71,50 eurot (1378,12 – 1306,62). Samas 29.02.2024 menetlusdokumendis märkis hageja oma lõplike nõuetena, et palub kostjalt hageja kasuks välja mõista põhinõude 1335,69 eurot, viivised 1306,62 eurot ja hagi esitamise ajaks veel mitte sissenõutavaks muutunud viivise põhinõudelt 1335,69 eurot alates 06.09.2023 kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses. Kuna hageja nõue 164,68 eurot oli tagasi võetud, sh põhivõlgnevuse väljamõistmiseks summas 82,29 ja selles osas on hageja nõue jäetud läbi vaatamata, siis ei olnud hageja esitanud nõuet kostja vastu ja maakohtu menetluses ei olnud nõuet suuremas summas kui põhivõlgnevus 1335,69 eurot (1417,98–82,29).
2. Maakohus arvestas eeltoodust tulenevalt ebaõigesti ka kostjalt hageja kasuks väljamõistetava viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras nõudelt 1736,71 eurot alates 16.04.2021 kuni maakohtu otsuse tegemise päevani 06.05.2024 summas 508,72 eurot. 7 2-23-130155 Kuna hageja palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhinõudelt 1335,69 eurot arvestatava viivise, siis on sissenõutavaks muutunud viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatuna põhinõudelt 1335,69 eurot alates 16.04.2021 kuni maakohtu otsuse tegemiseni 06.05.2024 391,25 eurot.
3. Seega ei saanud maakohus hageja esitatud nõuete alusel kostjalt hageja kasuks välja mõista rohkem kui 1726,94 (1335,69 + 391,25).
4. Kuivõrd hageja palus kostjalt hageja kasuks välja mõista edasiulatuva viivise põhinõudelt 1335,69 eurot, siis ei saanud maakohus ka hageja esitatud nõuete alusel mõista kostjalt välja viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 07.05.2024 (kaasa arvatud) kuni põhinõude tasumiseni suuremalt põhinõudelt kui 1335,69 eurot.
5. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda tuginedes

§ 163

lg-le 1 ja § 168 lg-le 2.

§ 163

lg-st 1 tuleneva üldreegli kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades. Samas on kohtul õigus jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Seega võimaldab

§ 163

lg 1 jätta menetluskulud poolte endi kanda.

§ 168

lg 2 järgi kannab hageja menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata ja

§ 168lg-test 3–5 ei tulene teisiti.

Menetluskulude jaotuse määramine on kohtu kaalutlusotsustus ja madalama astme kohtu kaalutlusotsustusse võib kõrgema astme kohus sekkuda vaid siis, kui eelmise astme kohus on ületanud diskretsioonipiire ja eelkõige juhul, kui kohus jättis tähtsust omavad asjaolud kaalumata või tegi seda ebapiisavalt. 37. Maakohus märkis, et hoolimata asjaolust, et hagi rahuldatakse enam kui pooles ulatuses, on menetluskulud põhjendatud jätta poolte endi kanda. Maakohus põhjendas menetluskulude poolte kanda jätmist sellega, et menetluses peamiseks vaidlusküsimuseks olnud vastutustundliku laenamise põhimõttega seonduvad hageja seisukohad osutusid edutuks. Vaidlust ei ole, et maakohus tegi pooltele ettepanekuid sõlmida kompromiss. Kolleegium aga ei nõustu hagejaga, et maakohus oleks pidanud menetluskulude jaotamisel arvestama maakohtu 26.01.2024 ettepanekuga kompromissi sõlmimiseks, millega hageja oli nõustunud. Maakohus tegi 26.01.2024 ettepaneku lõpetada tsiviilasi kompromissiga, kus kostja tasub hagejale 1736,71 eurot ja edasiulatuva viivise mõistliku maksegraafiku alusel. Hageja ei vastanud maakohtu 26.01.2024 ettepanekule ega 04.03.2024 korduvale ettepanekule, et tema oleks olnud sellega nõus. Asjaolust, et pooled pidasid läbirääkimisi maksegraafiku osas, kuid kokkulepet ei saavutanud, ei olnud maakohtul võimalik seda menetluskulude jaotamisel arvestada. Kui kostjal ei ole võimalik tasuda hagejale igakuuliselt suuremat summat kui 70 eurot ning hageja sellega ei nõustunud, siis on kolleegiumi arvates äärmiselt ebaõiglane, et sellise kompromissiga mittenõustumisel, mida kostja ei suuda täita, saaks arvestada menetluskulude jaotamisel. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus ületanud diskretsioonipiire ja on valinud põhjendatult

§ 163lg-s 1 sisalduva alternatiivi jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 38. Kuna kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse ja hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud

§ 171

lg 1 alusel hageja kanda.

§ 174

lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, milles kulud tekkisid. Maakohus ei pidanud kostja menetluskulusid 8 2-23-130155 kindlaks määrama. Kolleegium määrab

§ 174lg 1 järgi kindlaks kostja apellatsiooniastme menetluskulud.

1. Apellatsioonimenetluses on kostja palunud mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 1183 eurot (lepingulise esindaja kulu 1008 eurot ja riigilõiv 175 eurot). Hageja arvates on kostja menetluskulud ülepaisutatud.
2. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostjale osutatud õigusabi kokku 7 tundi. Ringkonnakohus leiab, et kostja menetluskulude nimekirjas välja toodud ajakulu maakohtu otsusega tutvumiseks 1 tund, kostja apellatsioonkaebuse koostamiseks 3 tundi, hageja apellatsioonkaebusega tutvumiseks ja seisukoha kujundamiseks 1 tund, hageja apellatsioonkaebusele vastamiseks 2 tundi, arvestades menetlustoimingute ja -dokumentide sisu ja mahtu ning tsiviilasja keerukust, on põhjendatud ja vajalik.
3. Kostjale osutatud õigusteenuse tunnitasu 120 eurot, millele lisandub käibemaks 20%, kokku 144 eurot, ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Kostja on palunud menetluskulu seoses temale osutatud õigusteenusega välja mõista käibemaksuga ning on kinnitanud

§ 174lg 10 alusel, et ta ei ole käibemaksukohustuslane.

1. Kostjal on tekkinud menetluskulu seoses kostja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisega 175 eurot, mis on põhjendatud ja vajalik.
2. Seega tuleb hagejalt välja mõista kostja kasuks menetluskulude katteks 1183 eurot (7 x 144 + 175), mis tuleb kostja taotlusel tasuda RV Õigusbüroo OÜ arvelduskontole nr EE
3. Kostja taotlusel tuleb hagejalt välja mõista ka viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (

§ 177lg 4).

44. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (

§ 178lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt) 9