Obsah (6)

§ 182§ 116§ 177§ 108§ 109§ 175

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine 3-22-1022 21. mai 2025 Maria Lõbus C.F-i kaebus Viru Vangla 3

) § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lõike 1 punkt 9).

3-22-1022 Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lõige 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla määras kinnipeetav C.F-i (edaspidi kaebaja)
2. novembri
3. a käskkirjaga nr 6-2/716-1 tööle V7/V8 eluosakonna üldkasutatavate ruumide koristajana. Käskkirja kooskõlastas vangla arst, kes leidis, et kaebaja on võimeline seistes pühkima tolmu kuni 30 minutit korraga.
4. Viru Vangla tunnistas
5. juuni
6. a käskkirjaga nr 6-3/523-1 kaebaja süüdi vangistusseaduse (VangS) § 67 punkti 1 ja § 37 lõike 1 rikkumises ning karistas teda 25 ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Käskkirjast nähtuvalt keeldus kaebaja
7. juunil 2021 kella 17.28 ajal täitmast valvur I. Vaarmani korraldust asuda tööle koristajana. Kuna kaebaja viitas terviseprobleemidele, vaatas ta üle meditsiiniõde R. Hanni, kes hindas kaebaja töövõimeliseks. R. Hanni tegi tervisekontrolli, mõõtes vajalikke näitajaid, ning tegi eriharidusega spetsialistina otsuse, milles vanglal puudub alus kahelda. Küsimus ei ole niivõrd selles, kas kaebajal esinesid
8. juunil 2021 mingisugused tervisehäired, vaid selles, kas need takistasid tööle asumise korralduse täitmist. Meditsiiniõe hinnangul oli kaebaja võimeline koristama talle kohaldatud erisustega, s.o seistes tolmu pühkimine kuni 30 minutit korraga. Valvurid pidid meditsiiniõe vastuvõtu juures viibima, sest tugevdatud järelevalvega osakonnas põhjustab töötamise kohustus palju pahameelt ja vastupanu ning vanglal oli vaja tagada meditsiiniõe ja ka üldisemalt vangla julgeolek. Asjaolu, et Eesti Töötukassa on tuvastanud kaebajal puuduva töövõime, ei puuduta vanglas töötamist. Töövõimetoetuse seaduse (TVTS) eesmärk on pikaajalise tervisekahjustuse tõttu vähenenud töövõimega isikute töötamise ja töölesaamise toetamine ning neile seaduses sätestatud tingimustel ja ulatuses sissetuleku tagamine. Seejuures ei too osalise või puuduva töövõime tuvastamine iseenesest kaasa piiranguid või keeldu tööle asumisele ega ka mitte isiku tööle määramisele vangistuse ajal. VangS § 37 lõige 2 ega muu säte ei näe ette, et TVTS-s sätestatud korras osalise või puuduva töövõime tuvastamise korral kinnipeetaval puuduks vanglas töötamise kohustus või et Eesti Töötukassa otsus oleks vangla arstile siduv kinnipeetava töövõimelisuse hindamisel. Kaebajale tutvustati distsiplinaarmenetluse protokolli
9. juunil 2021 ning vastuväited tuli esitada
10. juunil
11. Kaebajale jäi vastuväidete esitamiseks vähemalt üks täispäev, mis on piisav. Sellega, et kaebaja ei allunud vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele asuda tööle, pani ta toime raske rikkumise. Korraldusele allumatus seab ohtu vangla julgeoleku, sest allumatus võib kujuneda vastuhakuks, see annab negatiivset eeskuju teistele kinnipeetavatele ning loob olukorra, kus distsipliini tagamine on raskendatud. Vanglateenistuse eesmärk on suunata kinnipeetavad õiguskuulekale käitumisele ning üheks viisiks edaspidist elu õiguskuulekalt elada on tööoskuste ja -harjumuste tekitamine ja säilitamine. Lisaks, töökohustusest keeldumisega väljendab kinnipeetav otsest vastupanu vanglasüsteemile ja õiguskorrale ning näitab soovimatust asuda õiguskuulekale teele. Kaebajal on neli kehtivat distsiplinaarkaristust, millest üks on määratud allumatuse ja töökohustuse eiramise eest. Viimati määratud karistus 20 ööpäevaks kartserisse paigutamine ei ole avaldanud piisavalt mõju. Eeltoodust lähtudes on proportsionaalne ja eesmärgipärane karistada kaebajat kartserisse paigutamisega 25 ööpäevaks. Tuleb loota, et see on piisav 2 3-22-1022 karistus selleks, et kaebaja mõistaks enda rikkumise tõsidust ning teeks järeldusi edaspidiseks õiguskuulekaks käitumiseks.
12. Viru Vangla jättis
13. märtsi
14. a vaideotsusega nr 6-12/14-5 kaebaja vaide rahuldamata. Distsiplinaarmenetlus on oma olemuselt suhteliselt lihtne menetlus ning enda seisukohti saab kinnipeetav esitada edukalt ka iseseisvalt, ilma õigusabi kasutamata, arvestades, et kaebaja suhtes on korduvalt läbi viidud distsiplinaarmenetlusi (sh korduvalt tööst keeldumise eest). Perioodil
15. juuni 2021 kuni
16. juuni 2021 on kaebaja esitanud mitmeid muid pöördumisi, mis viitab sellele, et tal oli piisavalt aega, et tegeleda ka muude talle oluliste teemadega. Eeltoodust võib järeldada, et kaebajal oli piisavalt aega distsiplinaarmenetluse protokolli kohta oma seisukohtade väljendamiseks.
17. Kaebaja esitas
18. mail 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla
19. juuni
20. a käskkirja ja
21. märtsi
22. a vaideotsuse tühistamiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
23. Kaebaja on seisukohal, et Viru Vangla
24. juuni
25. a käskkiri ja
26. märtsi
27. a vaideotsus on nii formaalselt kui ka sisuliselt õigusvastased.
28. juunil 2021 oli kaebajal terve päeva jooksul väga tugev kõhuvalu ja maokrambid.
29. juunil 2021 ei suutnud kaebaja internetis olles normaalselt istuda, samuti helistamise ajal tavapäraselt seista. Kaebaja oli kell 15.0517.05 peaaegu kogu osakonna lahtioleku aja oma kambris voodis pikali või WC-s oksendamas. Seda võivad kinnitada ka teised kinnipeetavad. Menetleja on ignoreerinud kaebaja kõhuvalu kinnitavaid tõendeid: osakonna V7 ja interneti ruumi turvakaamerate salvestised, teiste kinnipeetavate selgitused ning kaebaja tervisekaardi 15.,
30. ja
31. juuni
32. a haigusjuhtumid kõhuvalu kohta. Hiljem on selgunud, et kaebajal esines
33. juunil 2021 tugev kõhuvalu ägeda pimesoolepõletiku tõttu. Kaebaja viidi
34. jaanuaril 2023 kiirabiga pimesoolepõletiku tõttu raskes seisundis Ida-Viru Keskhaiglasse, kus teda erakorraliselt opereeriti. Peale pimesoole eemaldamist kadusid kaebajal päeva pealt kõhuvalud. Samuti on jäetud arvestamata Qvalitas Arstikeskus AS-i
35. juuli
36. a töövõime hindamise eksperthinnanguga ja Eesti Töötukassa
37. juuli 2020.a otsusega nr TVH/20/
38. Kaebajal tuvastati puuduv töövõime kolmeks aastaks. Vangla on varem kaebaja tööle määramise käskkirja kehtetuks tunnistanud, kui Eesti Töötukassa tuvastas kaebajal puuduva töövõime. Seega varem on vangla aktsepteerinud riikliku töövõime hindamise tulemusi ja nende alusel vabastanud kaebaja töökohustusest. Meditsiiniõe tehtud tervisekontroll ei olnud nõuetekohane. Meditsiiniõde mõõtis kehatemperatuuri, pulssi ja vererõhku ning kohe peale seda teatas, et kaebaja võib minna tööle. Ta ei palpeerinud kaebaja kõhtu, et kontrollida maokrampe, ei teinud muid protseduure ega küsinud ühtegi küsimust kaebaja enesetunde kohta. Kaebaja tugevaid valusid tõendavad kõrge vererõhk (teise astme hüpertensioon) ja pulss. Valudega tõuseb alati pulss kõrgeks. Meditsiiniõe hinnang ei ole usaldusväärne ka seetõttu, et valvurid seisid tal kõrval ehk survestasid teda oma kohalolekuga mitte andma tööst vabastust. R. Hanni on kaebajale ja teistele kinnipeetavatele varem korduvalt tunnistanud, et ametnikud keelasid tal anda tööst vabastust. 3 3-22-1022 Kaebajale määratud distsiplinaarkaristus ei ole ilmselgelt proportsionaalne. Euroopa Inimõiguste Kohus ega Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee ei aktsepteeri üksikvangistusega massilist karistamist rahumeelselt tööle asumise korralduse eiramise eest. Kaebajale anti
39. juuni
40. a õhtul distsiplinaarmenetluse protokoll ning määrati vastuväidete esitamise tähtajaks
41. juuni
42. a hommikune loendus. Kaebaja selgitas
43. juuni
44. a õhtule menetlejale, et ei jõua nii kiiresti vastuväiteid esitada, kuid menetleja keeldus pikemat tähtaega määramast ja teatas, et üks päev on piisav. Menetleja ütles, et kuna eelmise distsiplinaarkäskkirja kättetoimetamisega oli probleeme, ei pikenda ta seetõttu tähtaega. Kaebaja jaoks ei olnud see piisav aeg, kuna kaebajal on rasked terviseprobleemid ja valudega ei suuda ta asja süveneda. Samuti ei saa kaebaja nii lühikese aja jooksul kasutada õigusabi. Tegu oli kaebaja põhiõigusi intensiivselt riivava asjaga. Distsiplinaarkaristuse määramiseks oli aega kuni
45. juulini 2021, seega oli menetlejal võimalik vastuväidete esitamise tähtaega pikendada. Menetleja T. Tiivase taandamata jätmine oli õigusvastane. T. Tiivas on radikaliseerunud ning piinab kinnipeetavaid. T. Tiivas ei ole olnud kõnealuses menetluses erapooletu. Ta on deklareerinud, et teda ei huvita kaebaja vastuväited, kuna kaebaja suhtes on samal ajendil menetlusi läbi viidud juba korduvalt. T. Tiivas on soovinud kaebajat kiiresti karistada selle eest, et eelmise distsiplinaarkäskkirja kättetoimetamine kaebajale ei õnnestunud ja menetleja töö läks raisku. Kaebaja esitas menetleja taandamise taotlused
46. ja
47. juunil
48. Taandamise menetlused viis sisuliselt läbi T. Tiivas ise, otsused ainult allkirjastas vangla direktori asetäitja. Otsustes on jäetud kaebaja väited täielikult tähelepanuta.
49. Vastustaja on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja jäi distsiplinaarja vaidemenetluses koostatud dokumentides väljendatud seisukohtade juurde. Vangla on menetluse käigus hinnanud kaebaja töövõimet ning pidanud võimalikuks kaebaja majandustööl osalemist. Vastustajal puudub igasugune põhjus kahelda vangla tervishoiutöötajate pädevuses, kes on hinnanud kaebaja töövõimeliseks. Vangla tervishoiutöötajale on teada vangla majandustöö laad ning tingimused, mistõttu saab ta sellega kooskõlastuse andmisel arvestada. Kaebaja tervisekaarti analüüsides saab samuti asuda seisukohale, et kaebajal puudub tõsiseltvõetav põhjus koristustöödest keeldumiseks. Tervisekaardi
50. juuni
51. a haigusjuhtum nr A12664 kinnitab, et meditsiinitöötaja oli eelmisel päeval kaebaja põhjalikult läbi vaadanud. Samuti on tähelepanuväärne, et
52. juuni
53. a haigusjuhtumi nr A12706 kohaselt oli kaebaja enne tööst keeldumise intsidenti viibinud hambaarsti juures. Juhul, kui kaebaja tervislik seisund oleks vastanud kaebuses kirjeldatule, siis ei oleks ta tõenäoliselt saanud omal jalal liikuda enda eluosakonnast teise hoonesse hambaarsti vastuvõtule ja tagasi. Kuivõrd kaebaja oli saanud samal päeval käia hambaarsti vastuvõtul, siis oleks ta saanud teha ka majandustööd, mis ei ole füüsiliselt koormav. Arstide vastuvõtud toimuvad kell 916 ja kaebaja tööst keeldumine leidis aset kella 17.28 paiku.
54. juunil 2021 ja
55. jaanuaril 2023 aset leidnud sündmustel puudub omavaheline seos. Kaebaja seisukohast võib aru saada, et
56. jaanuaril 2023 aset leidnud pimesoole operatsioon tõendab, et kaebajal oli juba
57. juunil 2021 pimesoole põletik, mistõttu ta keeldus tööle asumast. Vastustaja arvates on selline seisukoht meelevaldne ning ebausutav, sest poolteist aastat pimesoole ehk ussripiku põletiku kannatamine ei oleks tõenäoline. Ussripiku põletiku korral tehakse reeglina kohe operatsioon, mille käigus ussripik eemaldatakse. Samas ei ole kaebaja ka tõendanud, et
58. jaanuaril 2023 toimus tal pimesoole operatsioon ning tal diagnoositi pimesoole põletik. Kaebaja selgitas, et pärast pimesoole 4 3-22-1022 eemaldamise operatsiooni lõppesid tal päeva pealt kõhuvalud. Samas ei ole kaebaja pärast pimesoole eemaldamist asunud vanglas majandustöid tegema, mis viitab üheselt subkultuursele hoiakule, mitte terviseprobleemile. Turvasalvestised ei oleks saanud tõendada kaebaja väidetavat kõhuvalu. Kaebaja väidab, et vaevles tugeva kõhuvalu käes ja vestles sellel teemal kaaskinnipeetavaga ning osutas vestluse käigus oma kõhule. Vastustaja leiab, et kaebaja kehakeel ei saa kinnitada, mida kaebaja kaaskinnipeetavale rääkis ning mis kontekstis ta oma kõhule osutas. Vastustaja ei pea ebatõenäoliseks, et kaebaja võis tööst keeldumise ajendil näidelda kaamerate ees ning leppida kaaskinnipeetavatega kokku, et nad kinnitaksid tema kõhuvalu. Kinnipeetava töökohustust ei välista kaebaja viidatud töövõime hindamise otsused. Eesti Töötukassa ja tema lepingupartneri Qvalitas Arstikeskus AS-i töövõime hindamisel on teine eesmärk kui vanglas viibiva isiku töökohustuse kindlakstegemine. Eesti Töötukassa ja tema lepingupartnerite töövõime hindamise eesmärk on tagada vabaduses viibivale abi vajavale isikule rehabilitatsioonivõimalused. Eesti Töötukassa ja Qvalitas Arstikeskus AS hindavad isiku töövõimet TVTS § 1 lõikes 1 toodud eesmärgi jaoks, st pikaajalise tervisekahjustuse tõttu vähenenud töövõimega isikute töötamise ja töölesaamise toetamiseks ning neile seaduses sätestatud tingimustel ja ulatuses sissetuleku tagamiseks, kuid dokumendipõhine töövõime hindamine ei anna hinnangut sellele, kas kinnipeetav on võimeline vanglas töötama. Kaebaja tööle määramise käskkiri on kehtiv ja seaduslik. Kohtuasjas nr 3-20-176 on jäetud rahuldamata kaebaja kaebus tööle määramise käskkirja tühistamiseks. Viidatud haldusasjas leidis halduskohus, et on põhjendatud vastustaja lähtumine vanglaarsti hinnangust kaebaja tööle määramisel, mitte Eesti Töötukassa otsusest. Määratud karistus on rikkumise iseloomu arvestades proportsionaalne. KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
59. Kaebaja on vaidlustanud tühistamisnõudega Viru Vangla
60. juuni
61. a käskkirja, millega talle määrati tööle asumise korralduse täitmata jätmise eest distsiplinaarkaristuseks 25 ööpäevaks kartserisse paigutamine, ning selle käskkirja peale esitatud vaide lahendamisel tehtud Viru Vangla
62. märtsi
63. a vaideotsuse.
64. VangS § 63 lõike 1 kohaselt võib VangS-i, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. Distsiplinaarkaristuse määramiseks on esmalt vaja tuvastada, kas kinnipeetav on toime pannud distsiplinaarsüüteo, kas on täidetud vastav teokoosseis. Seega tuli kaebaja karistamiseks teha kindlaks õigusakt ja säte, mida kaebaja tegevus rikkus, milles see tegevus seisnes ning kaebaja süü.
65. Kaebajale on ette heidetud VangS § 37 lõike 1 ja § 67 punkti 1 rikkumist. VangS § 37 lõike 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama, kui VangS ei sätesta teisiti. VangS § 37 lõikes 2 loetletud tingimustele vastav kinnipeetav ei ole kohustatud töötama. Vangla ei saa kinnipeetavat tööst keeldumise korral distsiplinaarkorras karistada juhul, kui esineb mõni VangS § 37 lõikes 2 sätestatud alustest (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-53-14, p 15). Muu hulgas ei ole kohustatud töötama kinnipeetav, kes pole selleks võimeline tervislikel põhjustel (VangS § 37 lõike 2 punkt 3). Kinnipeetav on vanglas julgeoleku tagamiseks kohustatud alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele (VangS § 67 punkt 1). 5 3-22-1022
66. Pooltel ei ole praeguses asjas võimalik vaielda selle üle, kas Viru Vangla määras
67. novembri
68. a käskkirjaga nr 6-2/716-1 kaebaja tööle õiguspäraselt. Kaebaja vaidlustas nimetatud käskkirja teises haldusasjas. Tartu Halduskohtu
69. jaanuari
70. a jõustunud kohtuotsusega haldusasjas nr 3-20-176, milles olid samad menetlusosalised, on kindlaks tehtud, et Viru Vangla
71. novembri
72. a käskkiri nr 6-2/716-1 on õiguspärane. See seisukoht on pooltele siduv ka praeguses haldusasjas (

§ 177lõige 1).

Viru Vangla ei ole hiljem oma

1. novembri
2. a käskkirja kehtetuks tunnistanud. Kaebaja tööle määramise käskkiri on järelikult kehtiv ja täitmiseks kohustuslik.
3. Praeguses asjas on vaidluse all see, kas kaebajal esines
4. juunil 2021 tervisest tulenev takistus tööle asumise korralduse täitmiseks, mis õigustas tal vastava korralduse täitmisest keelduda.
5. Kaebaja osutas sellele, et tal oli
6. juunil 2021 tugev kõhuvalu ja maokrambid, mistõttu ei saanud ta tööle asumise korraldust täita.
7. Viru Vangla valvuri I. Vaarmani
8. juuni
9. a ettekandest nr 3-21-4178 nähtub, et kaebaja põhjendas töötamisest keeldumist tõepoolest kõhuvaluga.
10. Kaebaja terviseseisundit ja töövõimelisust
11. juunil 2021 kontrollinud meditsiiniõde R. Hanni on teinud kaebaja tervisekaarti järgmise sissekande (haigusjuht nr A12747): „17.06.2021 kell 17:27 anti kinnipeetavale korraldus tööle asuda. Kinnipeetav keeldus koheselt tööle asumast, sest on kõhuvalu ja terve päev oksendanud. RR 154/102 x min. FR 103 x min., SpO2 96%, T 36,6`C. Kinnipeetav liigub, kummardab, istub vabalt, nahaseisund normaalne. Ravimid ravipinalis olemas. Tervisenäitajate järgi kinnipeetava vangla tööst vabastamiseks põhjust ei ole.“
12. R. Hanni
13. juuni
14. a sissekandest nähtub seega samuti, et kaebaja kurtis kõhuvalu üle. R. Hanni on kontrollinud kaebaja vererõhku, pulssi, vere hapnikusisaldust ja kehatemperatuuri ning leidnud, et nende põhjal alust kaebaja tööst vabastamiseks pole. Kaebaja on ise selgitanud, et tema kõrgem vererõhk on tingitud hüpertensioonist, mistõttu seda kõhuvaluga seostada ei saa. Kaebaja pulssi pole alust pidada normist kõrgemaks, võttes arvesse, et normaalne pulsisagedus on rahuolekus 60–100 lööki minutis 1 ning kaebaja võis tööle asumise korralduse saamise ja tervisekontrolli tõttu olla veidi ärritunud, mis võis mõnevõrra tema pulssi tõsta. R. Hanni on lisaks hinnanud kaebajat visuaalselt ning tuvastanud, et ta saab vabalt liikuda, kummardada ja istuda. Seega väidetav kõhuvalu kaebajal liikumist ning erinevates asendites olemist ei takistanud. Kaebaja tervisekaardi väljavõttest nähtub, et R. Hanni on olnud enne vaidlusalust sündmust kaebaja pereõde ja tegelenud kaebaja kõhuvalu kaebustega. Muu hulgas oli R. Hanni kaebaja kõhtu palpeerinud 8.,
15. ja
16. juunil 2021 ning tuvastanud, et kõht oli pehme, kuid oli valu mao piirkonnas. Kohtu hinnangul saab eeltoodust järeldada, et R. Hanni oli kaebaja tervisliku olukorraga hästi kursis ning oskas eelneva teadmise ja kogemuse põhjal kaebaja terviseseisundit adekvaatselt hinnata. Kuna R. Hanni oli enne
17. juunit 2021 kahel eelneval päeval kaebaja kõhtu palpeerinud, ei ole kohtu arvates talle ette heidetav, et ta seda
18. juunil 2021 uuesti ei teinud. Kaebaja ei ole selgitanud ega tõendanud, et tema kõhu olukord oleks
19. juunil 2021 võrreldes kahe eelneva päevaga olnud oluliselt teistsugune. Kaebaja tervisekaardist nähtub, et kaebused seoses kõhuvaluga on olnud 15.
20. juunil 2021 sarnased. Seega võis R. Hanni tugineda eelnevatel päevadel palpeerimise tulemusel saadud teadmistele (kaebaja kõht oli pehme ja esines valu 1 https://sudamekeskus.ee/postimees-kardioloog-annab-nou-kuidas-ennetada-ohtliku-sudameprobleemi-tusistusi 6 3-22-1022 mao piirkonnas). Erinevalt kaebaja arvamusest ei lähtunud meditsiiniõde seega otsust tehes sellest, nagu puudunuks kaebajal valuaisting kõhupiirkonnas. Olukorras, kus valu objektiivne mõõtmine ei ole aga võimalik, ei ole alust heita meditsiiniõele ette seda, et ta kaebaja töövõimelisuse kindlakstegemisel hindas eelkõige kaebaja üldist seisundit ega omistanud määravat tähendust mõningase valuaistingu esinemisele. Kohtul ei ole mõistlikku põhjust kahelda R. Hanni hinnangus, et kaebaja üldist olukorda arvestades oli ta võimeline lihtsat koristustööd kuni 30 minutit tegema. Kohus möönab, et kaebajal võis
21. juunil 2021 kõhus ebamugavustunne olla, kuid miski ei viita sellele, et ebamugavustunne oleks omandanud sellise raskusastme, et kaebaja tulnuks tööst vabastada. Olukorras, kus kaebaja ei ole isegi üritanud tööülesandeid täita, ei ole kaebaja väide ülesande täitmise võimatuse kohta ka praktikas kinnitust leidnud. Mitte igasugune ebamugavustunne ei anna alust töökohustusest vabastamiseks. Ka vabaduses viibivatel inimestel tuleb sageli terviseprobleemidest hoolimata oma kodudes teha sarnaseid lihtsamaid koristustöid ning seda arvestades ei saa kaebajalt füüsilisest ebamugavustundest hoolimata kerge iseloomuga ja väheses mahus töö tegemise nõudmist pidada ebainimlikuks.
22. Kaebaja on ette heitnud, et R. Hanni ei teinud
23. juunil 2021 muid protseduure ega küsinud ühtegi küsimust kaebaja enesetunde kohta. Kaebaja ei ole täpsustanud, milliseid protseduure pidanuks R. Hanni veel tegema (v.a vererõhu teist korda mõõtmine). Kohtu hinnangul on R. Hanni piisaval määral kaebaja terviseseisundit kontrollinud ning ei ole äratuntav, et tegema oleks pidanud veel mingeid protseduure. Seda, et R. Hanni ei ole kaebaja vererõhku teist korda mõõtnud, ei saa kohtu hinnangul pidada oluliseks. Juba esimene mõõtmine näitas, et kaebaja vererõhk on kõrgem, kuid kohus selgitas eespool, et see on kaebaja sõnul tingitud hüpertensioonist, mistõttu ei saa seda seostada kõhuvaluga. Kohus ei näe, millist täiendavat teavet kaebaja töövõime kohta pidanuks andma vererõhu teistkordne mõõtmine. Kohus ei näe eksimust ka selles, et R. Hanni ei küsinud kaebaja enesetunde kohta. Olukorra põhjal oli R. Hannile selge, et kaebaja soov on tööle mitte asuda, mistõttu ei saa talle ette heita, et ta otsustas kaebaja töövõimet kontrollida objektiivsete näitajate põhjal, mitte kaebaja subjektiivsete kaebuste varal, mille puhul oli oht, et kaebaja võis neid võimendada.
24. Samuti ei pea kohus eluliselt usutavaks seda, et valvurite kohalolek tervisekontrolli tegemise juures oleks R. Hannit survestanud tegema valet otsust. Kaebaja ei ole viidanud ühelegi tõsiseltvõetavale asjaolule, mis võiks R. Hanni objektiivsuse kahtluse alla seada. Kaebaja väide, et R. Hanni on kaebajale ja teistele kinnipeetavatele tunnistanud, et vanglaametnikud sunnivad teda tööst vabastusi mitte andma, on paljasõnaline ja tõendamata. Vastustaja on vaidlustatud käskkirjas selgitanud, et valvurid pidid meditsiiniõe vastuvõtu juures viibima, sest tugevdatud järelevalvega osakonnas põhjustab töötamise kohustus palju pahameelt ja vastupanu ning vanglal oli vaja tagada meditsiiniõe ja ka üldisemalt vangla julgeolek. Kohtu hinnangul on tegu asjakohaste kaalutlustega põhjendamaks valvurite kohaloleku vajadust.
25. Kaebaja väitel kinnitab vaidlusalusel ajal ägeda kõhuvalu esinemist ja põhjust see, et
26. jaanuaril 2023 viidi kaebaja kiirabiga haiglasse ja ta vajas operatsiooni ägeda pimesoolepõletiku tõttu. Kohus ei näe seost vaidlusaluse intsidendi ja umbes 1,5 aastat hiljem avaldunud ägeda pimesoolepõletiku vahel. Ka meditsiinilisi teadmisi omamata on selge, et äge põletik ei saanud kaebajal esineda juba
27. aasta juunis ja seejärel umbes 1,5-aastase perioodi vältel. On ilmne, et kaebaja ja ka meditsiinitöötajad oleksid ägeda põletiku tuvastanud juba vaidlusaluse intsidendi ajal või vahetult selle järel, kui selline seisund kaebajal tõepoolest nimetatud ajal esinenuks. 7 3-22-1022
28. Kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks jätnud kogumata mõne olulise tõendi kaebaja töövõime kindlakstegemiseks
29. juunil 2021 tööle asumise korralduse saamise ajal. Kohtu hinnangul on kõige usaldusväärsemaks tõendiks meditsiinilise haridusega inimese hinnang, mis on antud tööle asumise korralduse saamise järel. Teiste kinnipeetavate selgitused ja videosalvestised samal päeval varem toimunu kohta ei saa ümber lükata erialaspetsialisti ajakohast hinnangut. Kaebaja terviseandmetega on aga meditsiiniõde kursis olnud ja nendest oma hinnangu andmisel lähtunud.
30. juuni
31. a tervisekaardi kandest ei nähtu asjaolusid, mis peaksid meditsiiniõe
32. juuni
33. a hinnangu kahtluse alla seadma.
34. Kaebaja on osutanud Eesti Töötukassa
35. juuli
36. a otsusele nr TVH/20/065783, millega tal tuvastati töövõime puudumine, ja selle otsuse aluseks olnud
37. juuli
38. a eksperthinnangule. Kohus võtab Eesti Töötukassa
39. juuli
40. a otsuse nr TVH/20/065783 haldusasja nr 3-20-2518 materjalide hulgast praeguse asja juurde. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et VangS § 37 lõike 2 alusel kinnipeetava töövõimelisuse hindamine ei ole samastatav TVTS alusel töövõime hindamisega (vt nt Tartu Ringkonnakohtu otsus haldusasjas nr 3-20-176, p 44). Eesti Töötukassa eksperthinnangul ning vanglas kinnipeetava isiku töövõimelisuse hindamisel VangS § 37 lõike 3 alusel on erinevad eesmärgid. Eesti Töötukassa hindab inimeste töövõimet, et nendele, kelle töövõime on osaline või puuduv, oleks tagatud võimalus saada töövõimetoetust. Samuti võimaldab riik vähenenud töövõimega inimestele erinevaid teenuseid töö leidmiseks või töökohal hakkamasaamiseks (TVTS § 1 lõige 1, § 11). Vanglas kinni peetaval isikul puudub vajadus selliste toetuste ja teenuste järele. Vanglas toimuva töövõime hindamise eesmärk on välja selgitada, kas kinnipeetav suudab vanglas teatud töid, sh majandustöid teha. Samuti on oluline see, et osalise või täieliku töövõimetuse kindlakstegemine Eesti Töötukassa poolt ei tähenda võimetust teha mistahes jõukohast tööd isiku võimetele vastavas mahus. Seega ei olnud Eesti Töötukassa eksperthinnangu järeldus vastustajale siduv VangS § 37 kohaldamisel. Nimetatud Eesti Töötukassa otsus ja selle aluseks olnud eksperthinnang on küll laiemas mõttes asjakohased tõendid kaebaja tervisliku seisundi kohta, kuid nendes ei ole kujundatud seisukohta selle kohta, kas kaebaja on Viru Vanglas võimeline talle ette nähtud kerget koristustööd väikeses mahus tegema. Eesti Töötukassa
41. juuli
42. a otsusest ja selle aluseks olnud
43. juuli
44. a eksperthinnangust ei saa teha järeldust, nagu kaebaja poleks võimeline kuni 30 minutit seistes tolmu pühkima. Nendest dokumentidest nähtub, et kaebaja käib tavapärasest veidi aeglasemalt ning tal on raskendatud pikalt seismine. Kaebajal oli aga võimalik koristamistööks, sh selle käigus liikumiseks valida sobiv tempo ning kuni 30 minutit jalgadel olemist koos liikumisega ei saa pidada kaebaja terviseseisundit arvestades ülemäära pikaks. Piiranguid käelise tegevuse valdkonnas ei ole kaebajal aga tuvastatud. Asjaolu, et vastustaja on varem Eesti Töötukassa otsuse alusel kaebaja tööle määramise käskkirja kehtetuks tunnistanud, ei tähenda, et sellega võttis vastustaja endale siduva kohustuse lähtuda edaspidi ainult Eesti Töötukassa hinnangust kaebajal töövõime puudumise kohta. Kohus selgitas juba eespool, et Eesti Töötukassa otsus ei ole vastustajale siduv ning
45. juuli
46. a otsusest ei saa teha järeldust, et kaebaja poleks suutnud talle ette nähtud lihtsat koristamistööd lühiajaliselt teha.
47. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebaja viidatud põhjused ei andnud talle
48. juunil 2021 alust tööle asumise korralduse täitmisest keelduda. 8 3-22-1022
49. Sellega, et kaebaja keeldus ilma õiguspärase aluseta tööle asumise korralduse täitmisest, rikkus kaebaja VangS § 37 lõiget 1 ja § 67 punkti
50. Kaebaja käitumine oli tahtlik, järelikult on tegu süülise rikkumisega.
51. VangS § 63 lõike 1 punkti 4 kohaselt võib kinnipeetavale kohaldada õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks. Kaebaja määrati kartserisse 25 ööpäevaks. Kaebaja väitel on talle määratud karistus ilmselgelt ebaproportsionaalne. Kartserisse paigutamist kui kõige karmimat vanglas karistusena kohaldatavat meedet võib rakendada üksnes raskete rikkumiste korral ning ka sel juhul üksnes nii lühikese aja jooksul kui võimalik. Sellisel viisil karistamine peab olema igal üksikjuhtumil põhjendatud ja põhjendamiskohustus suureneb vastavalt kartserikaristuse pikkusele (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-19-2164, punkt 13). Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja rikkumist tuleb pidada raskeks ja see seisukoht on kooskõlas ka kohtupraktikaga (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-15-3133, punkt 17). Vastustaja selgitas vaidlustatud käskkirjas, et korraldusele allumatus seab ohtu vangla julgeoleku, sest allumatus võib kujuneda vastuhakuks, see annab negatiivset eeskuju teistele kinnipeetavatele ning loob olukorra, kus distsipliini tagamine on raskendatud. Vastustaja märkis, et töökohustusest keeldumisega väljendas kaebaja otsest vastupanu vanglasüsteemile ja õiguskorrale ning näitas soovimatust asuda õiguskuulekale teele. Vastustaja osutas, et kaebajal oli neli kehtivat distsiplinaarkaristust, millest üks oli määratud allumatuse ja töökohustuse eiramise eest. Varem määratud karistus 20 ööpäevaks kartserisse paigutamine ei avaldanud piisavalt mõju. Vastustaja leidis, et on proportsionaalne ja eesmärgipärane kaebaja karistusmäära suurendada ning karistada kaebajat kartserisse paigutamisega 25 ööpäevaks. Kohtu hinnangul on vastustaja esile toodud kaalutlused karistuse valikul piisavad ja asjakohased ning kuna vaidlusalune karistusaeg on eelmisest vaid viis päeva pikem, ei ole karistus ülemäärane (vrd Riigikohtu otsus nr 3-15-3133, punkt 17). Kohus leiab eeltoodut arvestades, et kaebajale määratud distsiplinaarkaristust pole alust pidada ebaproportsionaalseks.
52. Kaebaja on osutanud ka sellele, et talle ei antud piisavalt aega distsiplinaarmenetluse protokollile vastuväidete esitamiseks. Kaebajale anti
53. juuni
54. a õhtul distsiplinaarmenetluse protokoll ning määrati vastuväidete esitamise tähtajaks
55. juuni
56. a hommikune loendus. Seega jäi kaebajale vastuväidete esitamiseks aega üks terve päev. Kohtule ei nähtu kaebaja tervisekaardi põhjal, et kaebajal oleks esinenud
57. juuni
58. a õhtust kuni
59. juuni
60. a hommikuni selliseid ägedaid terviseprobleeme, mis oleksid tal takistanud vastuväidete koostamist. Kaebaja on küll
61. juunil 2021 meditsiiniõele ja perearstile kurtnud kõhuvalu ja halba enesetunnet, kuid sellest ei saa järeldada, et kaebaja oli võimetu vastuväidete koostamiseks. Vastustaja on esile toonud, et kaebaja suutis 29.
62. juunil 2021 koostada vanglale mitu pöördumist. Kaebaja ei ole sellele väitele vastu vaielnud. Seega ei saanud kaebaja terviseseisund olla nii halb, et ta poleks soovi korral saanud vastuväiteid koostada. Samuti ei olnud kaebajal distsiplinaarmenetluses vältimatult vajalik kasutada advokaadi abi. Vastustaja on esile toonud, et kaebaja suhtes on läbi viidud korduvalt distsiplinaarmenetlusi, mistõttu ei olnud ta selles vallas kogenematu. Kohtule ei nähtu, et kaebaja oleks ka hiljem, s.o vaide- ja kohtumenetluses kasutanud advokaadi abi. Seega ei ole advokaadi kasutamine olnud ka kaebaja enda hinnangul tingimata vajalik. Asjaolu, et distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja 9 3-22-1022 lõpuni oli veel aega, ei tähenda, et kaebaja saaks nõuda endale meelepärast tähtaega vastuväidete esitamiseks. Vastustajal ei ole kohustust viivitada distsiplinaarmenetlusega maksimaalses võimalikus ulatuses, vaid menetlus tuleb läbi viia võimalikult kiiresti (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lõige 2). Eeltoodut arvestades ei nähtu kohtule rikkumist kaebaja ärakuulamisel.
63. Kaebaja on teinud ka etteheiteid seoses menetleja T. Tiivase taandamata jätmisega. Kaebaja on
64. ja
65. juuni
66. a taotlustes põhjendanud T. Tiivase taandamise vajadust sellega, et ta on radikaliseerunud ja piinab kinnipeetavaid üksikvangistusega ning kohtud on mõistnud välja rahalised hüvitised mitmele kinnipeetavale, keda ta piinas. Viru Vangla direktori asetäitja on
67. juuni
68. a otsuses asunud seisukohale, et kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõsiseltvõetavat argumenti, mis annaks alust ametniku taandamiseks. Direktori asetäitja selgitas, et ei ole võimalik tuvastada, et ametnik oleks radikaliseerunud, sest puuduvad igasugused viited ametniku poolt äärmuslike seisukohtade omaks võtmise kohta. Rikkumise toime pannud kinnipeetava suhtes distsiplinaarmenetluse läbiviimist, karistuse määramist ning selle täideviimist ei saa automaatselt pidada ebainimlikuks või inimväärikust alandavaks kohtlemiseks seetõttu, et tegu on kinnipeetavat koormava protsessiga. Direktori asetäitja märkis, et ametniku puhul ei esine HMS § 10 lõike 1 punktides 14 sätestatud aluseid.
69. juuni
70. a taotluse jättis Viru Vangla osakonnajuhataja direktori ülesannetes
71. juuni
72. a otsusega läbi vaatamata, sest see sisaldas samu põhjendusi nagu
73. juuni
74. a taotlus ja sellele oli juba
75. juunil 2021 vastatud. Kohtu hinnangul on Viru Vangla direktori asetäitja
76. juunil 2021 kaebaja põhiväidetele vastanud ja piisavalt põhjendanud, miks ta ei pidanud T. Tiivase menetlusest taandamist põhjendatuks. Ainuüksi kaebaja subjektiivne hinnang ja üldsõnalised väited selle kohta, et T. Tiivas on radikaliseerunud ja piinab kinnipeetavaid üksikvangistusega, ei anna alust tema menetlusest taandamiseks. Asjaolu, et T. Tiivas on väidetavalt kohelnud teisi kinnipeetavaid õigusvastaselt, ei saa olla aluseks tema taandamiseks kaebajat puudutavast distsiplinaarmenetlusest. Kaebaja väited selle kohta, et T. Tiivas soovib teda eelmises distsiplinaarmenetluses käskkirja kättetoimetamise võimatuse eest karistada ja T. Tiivast tegelikult ei huvita tema vastuväited, on paljasõnalised. Kohtu hinnangul on mõistetav, et menetleja soovis vältida eelmises distsiplinaarmenetluses tehtud vigu ja seekordse menetluse viivituseta läbi viia. Lauseosa „tema suhtes on ka samal ajendil menetlusi läbi viidud juba korduvalt“ on vastustaja kirja pannud vaidlustatud käskkirja kolmanda lehekülje viimases lõigus, kuid mitte kaebaja väidetud kontekstis. Menetleja ütles seda, et põhjendada, miks kaebaja saanuks ise talle antud ühepäevase tähtaja jooksul vastuväited koostada. Menetleja selgitas, et tegu on lihtsakoelise distsiplinaarmenetlusega, milles kaebaja on kogenud, sest tema suhtes on sarnaseid menetlusi läbi viidud korduvalt. Nendest põhjendustest ei saa järeldada, et menetlejat ei huvitanud kaebaja vastuväited ja ta poleks neid arvestanud. Vastupidi: vaidlustatud käskkirjast on näha, et menetleja on kõiki menetluse jooksul kaebaja poolt esitatud vastuväiteid käsitlenud. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi sellist tõendit, mis tekitaks põhjendatud kahtluse T. Tiivase erapooletuses kaebajat puudutava distsiplinaarmenetluse läbiviimisel. Asjaolu, et
77. ja
78. juuni 2021 otsused valmistas ette T. Tiivas, ei tähenda, et taandamismenetlus oleks läbi viidud õigusvastaselt. Need otsused on siiski allkirjastanud vangla direktori asetäitja ja osakonnajuhataja direktori ülesannetes, mis tähendab, et nad kontrollisid ja hindasid neile ette valmistatud dokumentides esitatud põhjendusi ning otsuste allkirjastamisega kinnitasid, et nõustuvad nende põhjendustega. See tähendab, et T. Tiivase 10 3-22-1022 taandamise küsimuse on lõppastmes otsustanud vangla direktori asetäitja ja osakonnajuhataja direktori ülesannetes ning sellist taandamismenetluse läbiviimist pole alust pidada õigusvastaseks.
79. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Viru Vangla
80. juuni
81. a käskkiri on õiguspärane ja selle tühistamiseks ei ole alust. Samuti ei anna kaebaja väited alust Viru Vangla
82. märtsi
83. a vaideotsuse tühistamiseks. Kaebus jääb rahuldamata. 27.

§ 108

lõike 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, on menetluskulude kandmise kohustus kaebajal. Kuna vastustaja ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, jäävad tema menetluskulud tema enda kanda (

§ 109lõige 1).

Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. 28.

§ 175

lõike 3 alusel asendab kohus kaebaja palvel avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga. 29. Kohus kuulutab

77 lõike 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lõike 1 punkti 3 alusel kaebaja eraelu kaitseks menetluse kinniseks kaebaja tervisekaardi väljavõtete ning Eesti Töötukassa

1. juuli
2. a otsuse nr TVH/20/065783 ja selle otsuse aluseks olnud
3. juuli
4. a eksperthinnangu osas. (allkirjastatud digitaalselt) 11