lg-s 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 1560,13 eurolt kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõue.
lg-s 1 teises lauses sätestatud määras kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude täitmiseni. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Menetlusabi taotlemise kord Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud ja hageja nõue
lg 6), siis on pooled sõlminud tarbijakrediidilepingud
lg 1 mõttes.
lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. 8. Kohus peab hindama tarbijaga sõlmitud lepingutingimuste ja vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmist omal algatusel ka ilma kostja vastuväiteta (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20-23). 05.04.1993 Euroopa Liidu Nõukogu direktiiv 93/13/EMÜ reguleerib ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes, mis on Eesti õigusese üle võetud võlaõigusseaduse (
) § 402-421. Euroopa Kohtu praktikast (Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C-154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo v Cajasur Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C-679/18, OPR-Finance s.r.o. versus GK). Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus antud juhul hagejal.
lg 3 kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid.
lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Tallinna Ringkonnakohus on
10. Hageja on kostja krediidivõimelisuse ja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmise osas esitanud kohtule 07.02.2024 e-kirjas krediidiinfo 06.08.2019 ja 17.04.2020 päringud ning kostja Xxxx AS arvelduskontoväljavõtte (periood 01.11.2019-16.04.2020). Kohus märgib, et krediidiinfo päringutest ei ole võimalik tuvastada, kelle kohta on päringud tehtud. Tegemist ei ole asjakohaste tõenditega. Kontoväljavõte on alates 01.11.2019 ja kohus on seisukohal, et kostja krediidivõimekust enne 06.08.2019 järelmaksulepingu nr xxxx sõlmimist kontrollitud ei ole ja tegemist on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega. Kohus selgitab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks tuleb tarbija krediidivõimelisust hinnata enne iga uue krediidilepingu sõlmimist. 17.04.2020 sõlmis krediidiandja kostjaga järgneva järelmaksulepingu nr xxxx (krediidilepingu) ja vastutustundliku laenamisepõhimõtte järgimise osas tugineb kostja eelviidatud pangakontoväljavõttele. Hageja ei ole selgitanud, kuidas on krediidiandja enne järelmaksulepingu nr xxxx sõlmimist kostja krediidivõimelisust hinnanud (so kostja sissetulek ja kohustused enne krediidilepingu sõlmimist). Kostja krediidivõimelisuse kohta analüüsi ei ole esitanud, mistõttu ei ole kostja krediidivõimelisust, sh krediidi andmisel riske hinnatud. Kostja kontoväljavõttest nähtuvalt töötas kostja B AS-is ja tema töötasu oli enne lepingu sõlmimist 862,06 eurot (ülekanne 03.04.2020) ning märtsis 2020 oli kostjal väljaminekuid 4025,65 euro ulatuses, mis ületab kontoväljavõttes kajastuvaid töötasusid. Kohus märgib, et viimati vaadeldu näitab seda, et kostja ei olnud krediidivõimeline. Kohus on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud seda, et krediidiandja oleks vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud. Eeltoodu põhjal tuvastab kohus, et krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud (
tähenduses on kostja järelmaksulepingutest nr xxxx ja nr xxxx tulenevaid kohustusi rikkunud ja põhjendatud põhinõudeks on 1560,23 eurot (4995+4900= 9895 eurot; 9895-8334,87=1560,13 eurot). Kohus jätab rahuldamata hageja põhinõude 5474,80 euro ulatuses (7034,93-1560,13=5474,80 eurot). 12. Vastavalt
lg-le 7 on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse
§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas.
lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
lg 7 kolmanda lause mõte pärast lepingu ülesütlemist on selles, et kohtumenetluses peab hageja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud (RKTKm 24.11.2023 2-2113098, p 24) (vt Tartu Ringkonnakohtu
lg-s 1 teises lauses sätestatud määras 263,42 eurot (põhinõudelt 1560,13 eurolt, periood 27.04.2022-05.01.2024). Kohus jätab rahuldamata hageja sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevuse summas 2724,73 eurot (2988,15-263,42=2724,73 eurot). Hageja on esitanud ka täiendava viivise nõude alates 05.01.2024 põhinõudelt 7034,93 eurolt kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhisumma, 0,0657% päevas (tegemist ei ole lepingujärgse viivisemääraga) mis on TsMS § 367 alusel võimalik, kuid mitte eelmärgitud viivisemääras, vaid
lg-s 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 1560,13 eurolt ning alates 06.01.2024 (kuivõrd topelt viivise arvestamine 05.01.2024 eest ei ole lubatud) kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõue. 14. Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulu summas 50 eurot.
lg 1 kohaselt võib lepingu kehtivusajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Tartu Ringkonnakohus on lahendi nr 2-21-125271 p-is 9 märkinud, et: “
lg 7 tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest”. Kohus selgitab, et tasuna ei saa
4 lg 7 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmiskulusid, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasudega, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks. Antud juhul on põhjendatud ja tõendatud sissenõudmiskuluks 15 eurot (11.05.2021 tasuta meeldetuletuskiri; 27.07.2021 meeldetuletuskiri 5 eurot; 04.08.2021 meeldetuletuskiri 5 eurot ning 10.08.2021 meeldetuletuskiri 5 eurot, topelt esitatud 11.05.2021, 27.07.2021 ja 04.08.2021 meeldetuletuskirju kohus ei arvesta; 3x5=15 eurot). Kohus jätab rahuldamata hageja sissenõudmiskulud summas 35 eurot (50-15=35 eurot) 15.Kokkuvõtvalt rahuldab kohus hagiavalduse osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 06.08.2019 ja 17.04.2020 B OÜ ja kostja vahel sõlmitud järelmaksulepingute nr xxxx ja nr xxxx alusel tekkinud põhivõlgnevuse 1560,13 eurot, sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevuse 263,42 eurot, sissenõudmiskulu 15 eurot ning edasiulatuva viivise alates 06.01.2024
lg-s 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 1560,13 eurolt kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõue. Kohus jätab rahuldamata järgmised hageja nõuded: põhivõlgnevus 5474,80 eurot, intressinõue 1586,53 eurot, sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevus 2724,73 eurot ja sissenõudmiskulu 35 eurot. 16.TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldab hagi osaliselt ja jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskulud 1486 eurot (hagi esitamisel tasutud riigilõiv 910 eurot, õigusabikulud 576 eurot, sh käibemaks, 4 h x 120=480 eurot +96 eurot käibemaks= 576 eurot, materjalidega tutvumine 1 h, tõendite kogumine, kliendiga nõupidamine, hagiavalduse koostamine ja tõendite komplekteerimine ja kohtule esitamine; 2,5 h, 0,5 h). Kohus on seisukohal, et hageja menetluskulud on põhjendatud. Arvestatuna hagi rahuldamise ulatust jäävad menetluskulud hageja kanda 84,23% ulatuses ja kostja kanda 15,77 % ulatuses. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 234,34 eurot. 17. TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (
) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on nimetatud taotluse esitanud ning kohus määrab, et kostjal tuleb menetluskuludelt tasuda ka viivis. 18. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Kaire Pullerits Kohtunik Kohtuotsus jõustus 13.06.2025 Tartu Ringkonnakohtu 24.04.2025 kohtuotsusega.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.