Obsah (10)

§ 402§ 1§ 4062§ 4034§ 406§ 403§ 94§ 108§ 113§ 416

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Kohtunik Nele Teelahk Otsuse tegemise aeg ja koht 5. mai 2025, Jõhvi Tsiviilasja number 2-24-116541 Kohtuasi Bondora AS-i hagi väljamõistmiseks Tsi

§ 402lg 1).

Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud

§-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka

§ 1

lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (

§ 4062

lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (

§ 4034

lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on 3 kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46). 6. Kohus hindab esmalt, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (

§ 406

lg 1) on seadusega kooskõlas.

§ 406

2 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Hageja ja kostja sõlmisid

1. märtsil 2023 tarbijakrediidilepingu nr XXX (dtl 48, 50). Selleks ajaks oli avaldatud krediidi kulukuse määr
2. novembri 2022 seisuga 15,31% (https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273). Selle kolmekordne määr on 45,93%. Lepingus on krediidi kulukuse määraks 38,22% (dtl 28), st see ei ületanud Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kohtu hinnangul on hageja piisavalt selgitanud krediidi kulukuse määra kujunemist: Krediidi kulukuse määr sõltub laenusummast (eritingimuste p 1.12 – 6911 eurot), kuumaksete arvust (eritingimuste p 1.16 – 24 kuumakset), intressimäärast (eritingimuste p 1.20 – 31,62%), haldustasust (eritingimuste p 1.21 – 4% laenusummast aastas), lepingutasust (eritingimuste p 1.22 – 411 eurot).
3. Järgmiseks tuleb kohtul kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale

§ 4034lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

§ 4034

lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Riigikohus on 24. novembri 2023 otsuses tsiviilasjas nr 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (

§ 4034 lg 2 teine lause).

Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka

§ 4034lg 2 kolmas lause).

Lisaks selgitas Riigikohus, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Riigikohtu juhiste kohaselt tuleb üldjuhul krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui 4 krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

1. Hageja märkis, et on
2. märtsil 2023 lepingu nr XXX sõlmimisel tuvastanud kostja pangakonto väljavõtte põhjal kostja igakuised sissetulekud 1593,12 eurot, kohustused 658,99 eurot ja elamiskulud 477 eurot. Samuti tuvastas hageja, et kostja pangakonto väljavõttelt nähtub hasartmängukulu 0,5 eurot kuus. Kostjal maksehäired puudusid. Pooled sõlmisid laenulepingu, mille igakuine kuumakse oli 371,70 eurot ning kostjale jäi igakuiselt kätte 85,43 eurot. Hageja jõudis eeltoodud andmete alusel järeldusele, et kostja on krediidivõimeline ja suuteline tasuma oma igakuisest sissetulekust kuumakseid 371,70 eurot. Hageja täpsustas
3. märtsi 2025 seisukohas, et hindas kostja pangakonto väljavõtet (mis on perioodi
4. juuni 2022 kuni
5. märts 2023 kohta, dtl 68) laenulepingule eelnenud kolme kuu kohta.
6. Kostja pangakontode väljavõte on esitatud Exceli tabelis vaheleht Bank Statement (dtl 68). Arvestades tabeli detailsust ja selles toodud andmeid, puudub kohtul käesolevas asjas alus kahelda, et see kajastab pangakonto väljavõtet. Nimetatud tabelist nähtuvad kostja pangakontodel (lõpu nr-id xx ja xx) tehingud
7. ja
8. aastal. Hageja ei ole selgitanud, miks ta ei hinnanud kostjale laenu väljastamisel kostjalt küsitud pangakontode väljavõtet tervikuna, st kogu esitatud perioodi kohta, vaid üksnes lepingu sõlmimisele eelnenud kolme kuu osas. Kohus leiab, et kogu pangakonto hindamata jätmine on vastuolus krediidiandja kohustusega võtta arvesse kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (

§ 4034lg 2 esimene ja teine lause).

Selliselt on hageja jätnud tegemata mõistlikud pingutused kontrollimaks tarbija esitatud teavet (KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel ja

§ 4034lg 4 teine lause).

Kuivõrd hageja jättis nõuetekohaselt tuvastamata kostja sissetulekute, kohustuste, elamiskulude ning hasartmängude suuruse kogu pangakontodelt nähtuva perioodi osas, ei saanud hagejal tekkida ka veendumust, et kostja on võimeline võtma täiendavaid kohustusi 371,70 eurot.

1. Kohus märgib täiendavalt, et tabel (dtl 68) sisaldab pangakontode väljavõtet ja hageja analüüsi pangakontode väljavõttest (Bank Statement details). Nii pangakontode väljavõtet kajastavast tabelist kui ka selle analüüsist nähtub, et kostja kulutused hasartmängudele on olnud olulisemalt suuremad kui 0,5 eurot kuus. Juba ainuüksi
2. a juulis oli kostjal hasartmänguga seotud kulutusi 315 eurot. Kostja pangakontodelt nähtuvad hasartmänguga seotud ülekanded (kümnetes kuni sadades eurodes kuus) ka perioodil
3. a augustist novembrini, aga ka
4. a juunist detsembrini. Kostja pangakontode tabelis nähtub suurel hulgal ja kohati ka suurtes summades (nt
5. märts 2023) ülekandeid füüsiliste isikutega. Samuti on nendelt tuvastatav, et suurema summa kontole laekumise järel on kostja teinud ülekandeid füüsilistele isikutele (nt
6. augustil 2023 laekus 2385,77 eurot ja sellel järgnesid ülekanded füüsilistele isikutele, Ü OÜ-le ja Bondora AS-ile,
7. septembril 2023 laekus O OÜ-lt 500 eurot, ning sellele järgnes ülekanne 450 eurot füüsilisele isikule,
8. novembril 2023 laekus 3617,16 eurot, millele järgnesid ülekanded füüsilistele isikutele summades 700 ja 1600 eurot,
9. märtsil 2023 laekus Bondora AS-ilt 6500 eurot, millele järgnes ülekanded füüsilistele isikutele summades 2000, 1700 ja 2900 eurot). Eelnev kirjeldab kostja maksekäitumist (uute laenude või hasartmänguvõitudega tasuti varasemaid kohustusi). Samuti pidi hagejal krediidiandjana tekkima vähemalt kahtlus (kui mitte veendumus), et kostjal 5 võivad olla lisaks Ü OÜ ja Bondora AS-i ees kohustused füüsiliste isikute ees, mis viitab, et kostja tegelikud igakuised kohustused olid suuremad, kui hageja tuvastas. Töötasu on kostja pangakontodel kajastatud perioodi jooksul saanud vähemalt kolme erineva tööandja juures (K P OÜ, T OY ja A P OY). See viitab, et kostjal puudus stabiilne töösuhe, mis omab samuti mõju tema krediidivõimelisusele. Kohus leiab eelneva põhjal, et hageja ei ole kostja pangakontode väljavõtteid piisava hoolsusega hinnanud (võttes lepingu sõlmimisel aluseks üksnes kolme kuu ülekanded). Samuti leiab kohus, et kostja pangakontodelt nähtuvat piisava hoolsusega hinnates, ei oleks hagejal krediidiandjana saanud tekkida

§ 4034 lg 6 tähenduses veendumust, et kostja on krediidivõimeline.

Kostjal puudus stabiilne töösuhe ning pangakontodelt nähtuv viitab ka hasartmängusõltuvusele. Samuti jättis hageja tuvastamata kostja pangakontode väljavõtte perioodi keskmised sissetulekud, kohustused ja elamiskulud. 11.

§ 4034

lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses hagejal. Kohus leiab eelneva põhjal, et hageja ei ole tõendanud, et ta oleks kostjaga laenulepingu sõlmimisel järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Sellega on tuvastatud, et hageja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. 12. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning

§ 4034

lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks

§ 94

lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohtupraktikas on leitud, et nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-125271, p 9). Tasuna ei saa

§ 4034

lg 7 ls 2 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu

1. veebruari 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18-134930, p 10).
2. Hageja on
3. märtsi 2025 menetlusdokumendis välja toonud nn alternatiivse nõude ja ümberarvestuse (dtl 99). Kohus selgitab, et nn alternatiivset nõuet ei ole esitatud tsiviilkohtumenetluse seadustikus ette nähtud vormis (puudub korrektne taotlus, millest nähtuks, mida hageja kostjalt nõuab, TsMS § 363 lg 1 p 1). Samas ei pea kohus vajalikuks anda hagejale selle esitamiseks tähtaega, sest tegemist ei ole alternatiivse nõudega. Juhul, kui kohus rahuldab hageja ümberarvestatud nõude, on tegemist hagi osalise rahuldamisega. Hageja ei saa sama nõude näilikult alternatiivse nõudena esitamisega vähendada riske, mis kaasnevad hagi osalise rahuldamata jätmisega.
4. Hageja on
5. märtsi 2025 menetlusdokumendis (dtl 99) toonud välja põhivõla arvestuse (saadud krediit 6500-1813,36). Hageja lisatud maksete tabeli järgi on kostja tasunud alates
6. aprillist 2023 kuni
7. veebruarini 2024 1813,36 eurot. Kohus peab põhjendatuks lähtuda hageja toodud arvestusest. Kuivõrd laenuleping lõppes
8. märtsil 2025 (dtl 49), on põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks välja kogu põhivõlg 4686,64 eurot (

§ 108lg 1).

6

1. Hageja nõuab kostjalt viivist võlgnetavalt summalt alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o
2. aprillist 2024 (dtl 97) või nõude ümberarvestuse korral
3. jaanuarist 2024.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja väited on vastuolulised osas, millal tegi kostja hagejale viimase makse ning jäi maksetega viivitusse. Hageja on

1. märtsi 2025 menetlusdokumendi esimesel lehel (dtl 95) selgitanud, et viimane osamakse tehti
2. a jaanuaris. Samas menetlusdokumendis (dtl 97) on hageja aga selgitanud, et kostja on viivituses alates
3. augustist
4. Hageja esitatud ümberarvestuse tabelist (dtl 99) järeldub, et kostja tegi veel osalise makse
5. veebruaril
6. Seetõttu jääb ebaselgeks ka hageja väide, et lähtudes ümberarvestusest, tuleb lugeda, et kostja tegi viimase makse
7. novembril
8. Kohus selgitab, et laenu tagasimaksete aeg ei muutu nõude ümberarvestusega. Kohtu hinnangul on hageja seisukohtadest ja tõenditest üheselt tuvastatav vaid see, et kokku tegi kostja tagasimakseid 1813,36 eurot. Kohus ei nõustu hagejaga, et kuivõrd hagejal oleks olnud tema (ebaselge) nõude ümberarvestuse tõttu õigus öelda leping üles

§ 416lg 1 alusel juba 5.

jaanuari 2024 osamakse möödumisel, tuleb viiviseid arvestada

1. jaanuarist
2. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta on lepingu üles öelnud
3. jaanuarist
4. Kohus ei saa lähtuda nn hüpoteetilisest ülesütlemisavaldusest. Kohus tuvastas, et leping lõppes lepingujärgselt
5. märtsil
6. Kohus lähtub viivisenõude arvestamisel lepingu lõppemise kuupäevast, sest hageja ei ole üheselt selgitanud ega tõendanud, millisest varasemast kuupäevast alates on tal õigus kostjalt ümberarvestatud nõude osas viivist nõuda (ehk nõude sissenõutavaks muutumist). Kuivõrd kohus tuvastas, et hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei kehti

§ 4034

lg 7 kohaselt lepingujärgne viivisemäär (19,09% aastas), sest see on seadusjärgsest viivisemäärast (alates

1. jaanuar 2025 11,15% aastas) kõrgem. Eelnevat arvestades kuulub hageja viivisenõue rahuldamisele osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise põhivõlalt 4686,64 eurolt alates
2. märtsist 2025 kuni põhivõla tasumiseni

§ 113lg 1 kohases seadusjärgses viivisemääras.

Seega rahuldab kohus hageja viivisenõude osaliselt. 16.

§ 4034

lg 7 kohaselt jääb rahuldamata hageja intressinõue (480 eurot), sest hageja luges intressimääraks 0% (dtl 97) ja lepingu haldustasu nõue (115,15 eurot).

1. Eeltoodu tõttu rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 4686,64 eurot ja viivise alates
2. märtsist 2025 kuni põhivõla tasumiseni seadusjärgses määras. Arvestades hageja nõudeid (hagis kokku 7092,76 eurot) ja seda, et kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 4686,64 eurot, rahuldab kohus hagi ca 65% ulatuses. Kohus jätab seetõttu menetluskuludest 65% kostja kanda ja 35% hageja kanda (TsMS § 163 lg 1). 7
3. Hageja esitas menetluskulude nimekirjad (dtl 26 ja 98), mille kohaselt koosnevad hageja menetluskulud esindajakuludest 360 eurot, riigilõivust 700 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse menetluskulust 20 eurot. Kohus leiab, et hagiavalduselt tasutud riigilõiv 700 eurot on põhjendatud ja vajalik menetluskulu ning tuleb kostjalt välja mõista (TsMS § 139 lg 2, riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1). TsMS § 144 p 7 kohaselt on kohtuvälised kulud mh maksekäsu kiirmenetluse kulud, mistõttu kohus rahuldab hageja nõude maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot väljamõistmiseks (TsMS § 172 lg 9, § 4842).
4. Hageja esindaja tunnitasu suurus on 120 eurot käibemaksuta. Hageja esindaja ajakulu on kokku 3 h, s.o hagiavalduse ning selle lisade komplekteerimine, dokumentide esitamine ning riigilõivu tasumine (1,5 h) ja kohtunõudega tutvumine, seisukoha koostamine, nõude ümberarvestuse tegemine ja kohtule esitamine (1,5 h). TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava lahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 8 määrab kohus esindajakulud menetluskuludena kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, st uurimisprintsiibist lähtudes. Kohtule on antud lai kaalutlusruum lepingulise esindaja kulude hüvitamise piiramisel. Riigikohus on rõhutanud, et kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise osas. TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (Riigikohtu
5. veebruari 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-15, p 13). Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt ka Riigikohtu
6. veebruari 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14). Kohtu hinnangul on menetlusdokumentide sisu, lisasid ja mahtu arvestades hageja lepingulise esindaja ajakulu vajalik ja põhjendatud 3 h ulatuses. Tegemist ei ole keeruka ega mahuka tsiviilasjaga. Seega peab kohus hageja esindajakulusid põhjendatuks 360 eurot (120 eurot × 3 h). Seega on hageja menetluskulud kokku põhjendatud 1080 eurot (700 + 20 + 360). Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 702 eurot (s.o 65% 1080 eurost).
7. Rahuldamisele kuulub hageja taotlus mõista kostjalt menetluskulud välja koos lisanduva viivisega

§ 113lg 1 teises lauses märgitud ulatuses (Ts

MS § 177 lg 4).

1. Kohtul ei õnnestunud hagimaterjale kostjale kätte toimetada muul viisil, kui avalikult (vt
2. detsembri 2024 määrus). Kuna kostja elu- või viibimiskoht ei ole kohtule jätkuvalt teada, siis tuleb ka käesoleva määruse resolutsioon kostjale kätte toimetada avalikult avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Olukorras, mil hagiavaldus või kohtukutse on samas asjas kätte toimetatud Ametlike Teadaannete kaudu, ei pea kohus kontrollima kõiki kohtulahendi avalikult kättetoimetamise eeldusi TsMS § 317 lg 1 p 1 mõttes uuesti täies ulatuses. Praegusel juhul nähtub asjaoludest, et TsMS § 317 lg 1 p-s 1 sätestatud eelduste uuesti kontrollimine oleks tulemuseta (vt ka RKTKm 16.09.2020, 2-18-9218/40, p 10 ja RKTKm 20.04.2022, 2-20-123093/24, p 9.2). (allkirjastatud digitaalselt) 8