Obsah (5)

§ 223§ 17§ 2§ 50§ 321

4-24-1112 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. mai 2024. a Tallinn Väärteoasja number 4-24-1112 (2301,23,000585) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekre

§ 223

lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 70 trahviühiku ulatuses, s.o 280 eurot. Väärteoasi Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuväli se menetleja esindaja: J. P., Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupp. Menetlusalune isik: R. A., ik: XXX1, elukoht: XXX . Kaitsja: Olga Väina-Kesler, Ramstor OÜ, jurist, asukoht: Punane 16-507, Lasnamäe linnaosa, Tallinn, Harju maakond. RESOLUTSIOON 1. Jätta R. A. kaitsja Olga Väina-Kesler kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi uurija abi M. P. 12.03.2024 otsusele nr 2301,23,000585 R. A. karistamises

§ 223

lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 70 trahviühiku ulatuses, s.o 280 eurot rahuldamata. 2. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi uurija abi M. P. 12.03.2024 otsus nr 2301,23,000585 R. A. karistamises

§ 223

lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 70 trahviühiku ulatuses, s.o 280 eurot muutmata ja tühistamata.

1. Kohtuvälise menetleja otsusega määratud rahatrahv summas 280 eurot tuleb 45 päeva jooksul kohtuotsuse kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumisekt kättesaadavaks tegemise päevast, s.o alates 21.05.2024 tasuda kohtuvälise menetleja otsuses näidatud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri
3. VTMS § 204 lg 3 kohaselt, juhul, kui süüdlane ei ole tasunud rahatrahvi täies ulatuses 45 päeva jooksul arvates päevast, kui kohtuotsus tehti kohtumenetluse pooltele tutvumiseks kättesaadavaks, saadab lahendit täitmisele pöörav asutus, antud juhul kohtuväline menetleja, 1 kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis Lubja 4 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 21.05.
4. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 20.06.
5. Kui kassatsioonkaebust eelmärgitud tähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 21.06.
6. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politsei- ja Piirivalveameti Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi uurija abi M. P. 12.03.2024 otsusega nr 2301,23,000585 karistati R. A.t selles, et tema 26.05.2023 kella 19:00 ajal, Õismäe tee 71 juures, Haabersti linnaosas, Tallinnas, Harju maakonnas juhtis mootorsõidukit , õuealalt välja sõites ei andnud teed jalgratturile, mille tagajärjel toimus kokkupõrge. Oma tegevusega põhjustas varalise kahju K. C. M.´le ja tervisekahjustused K. C. M.´le. Varaline kahju on fikseeritud fotodega, tervisekahjustused on fikseeritud Regionaalhaigla teatises. Taolise käitumisega rikkus menetlusalune isik

§ 17

lg 3 nõuet ja pani toime

§ 223lg 1 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja kaebuse Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi 12.03.2024.a otsusega karistati kaebuse esitaja Liiklusseaduse § 223 lg 1 alusel rahatrahvi 70 trahviühiku ulatuses, s.o. 280.00 EUR. Väärteo asjaolud: Otsuse kohaselt 26.05.2023 kella 19:00 ajal Õismäe tee 71 juures, Haabersti linnaosa, Tallinn, Harju maakond. Juhtis mootorsõidukit õuealalt välja sõites ei andnud teed jalgratturile mille tagajärjel toimus kokkupõrge. Oma tegevusega põhjustas varalise kahju K. C. M.le ja tervisekahjustused K. C. M.le. Varaline kahju on fikseeritud fotodega, tervisekahjustused on fikseeritud Regionaalhaigla teatises. Kaebuse esitaja ei ole nõus mõistetud karistusega. Kaebuse esitaja R. A. ei nõustu politsei väidetega, et juhtis mootorsõidukit õuealalt välja sõites ei andnud teed jalgratturile mille tagajärjel toimus kokkupõrge. R. A. esitab kohtule õnnetuskohalt fotosid, fotolt nr 1 ja fotolt nr 2 näeb kohust märgatavalt rohelisel asfaldil, kus peatus auto kaebaja, et pöörata vasakule. Fotol number 3, 4 juhib kaebaja tähelepanu sellele, et elamupiirkond lõppes enne jalgratturi ja auto kokkupõrget. Fotolt nr 5 on näha auto kahjustused paremas ukses, mis näitab, et kui kaebaja lähenes teele ja peatus teesõidu andmise märgi ees, nägi jalgrattur, et auto seisab ja kaebaja jaoks arusaamatutel põhjustel põrkas jalgrattur autouksega kokku. Seega kaebaja leiab, et politsei poolt määratud trahv vastavalt Liiklusseaduse § 223 lg. 1 alusel rahatrahvi 70 trahviühiku ulatuses, s.o. 280 on põhjendamatu. Eeltoodule tuginedes kaebuse esitaja palub kohut:

1. Võtta kaebus menetlusse
2. Kaebaja taotleb otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1 kohaselt.
3. Kaebuse esitaja taotleb määrata kohtuistungi ning kutsuda ülekuulamiseks K. C. M.le. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja selgitas, et sõit is välja hoovist, liikus minimaalse kiirusega, jalg oli pidevalt piduril. Autol on automaatkäigukast ja jalg oli pidevalt piduri peal, kiirus oli kas 5 või 2 km/h, gaasi üldse ei puutunud. T eab , et siin käivad inimesed, 2 võivad ka lapsed joosta. Vaatevälja ees olid pargitud autod, kuna on väga tähelepanelik, staaži on 30 aastat ja ei sõida mitte esimest päeva selle tee peal, loomulikult püüab väga korralikult sõita sellel teel ja kui veendus, et auto nina on juba liikunud välja. Sõitis hoovist, see auto, mis oli pargitud väga ligidale selle tee juurde, piiras vaatevälja. Siis auto esiots, need inimesed, kes võisid siin liikuda, võisid näha, et siin liigub sõiduk ja pidevalt pidurdas, nägi, et kedagi ei ole, vabastas piduri, oli juba elamu piirkonnast väljunud . Kui sõiti s välja elamupiirkonnast, peatus, enne peateed jäi seisma, pööras pea vasakule, et anda teed vasakult tulijatele peateel. Vaatas, et vasakul kedagi ei ole, jäi seisma enne liiklusmärki. Kui vaatas vasakule, kuulis lööki. Oli rahulik, sest tema süüd selles ei ole. Helistas politseisse, oli endast väljas, nägi oma auto vigastusi, hakkas muretsema, kes korvab seda kahju. Jalgratturit üldse ei näinud, nägi siis, kui tuli autost välja ja löök oli saadud. Vaatas kindlasti ka paremale. Jalgratturit ei näinud, see tähendab, et siis ta sõitis suure kiirusega. Sõit is välja aeglaselt, pidevalt jalg piduril. Auto on automaatkäigukastiga, ei vajutanud üldse, kui autol käigukast on asendis drive ja jalg piduril, siis auto ei liigu, aga kui tõstad jala üles, hakkab auto natukene liikuma ja kui hoida pidevalt jalga pedaalil, siis saab liikumist kontrolli all hoida. Kõik juhtus väga kiiresti, sõiti s välja juba sellest elamupiirkonnast, kõik, kes võisid seal olla, kõik juba ammu oleks teda näinud, juba seisis, oli rahulik, et sõiti s juba läbi ja välja elamupiirkonnast, ei olnud ei jalakäijaid, ei olnud jalgratturit ja pea oli pööratud vasakule kuna vasakult tuleb põhiline transport ja sellel momendil, kui seisis, vaatas vasakule, kus läheb mööda see transport ja sellel hetkel toimus löök. Seisis, läks mõni aeg mööda ja siis sõitis jalgrattur sisse. Jäi teest nii kaugele, sest siit poolt saavad veel sõidukid ka sisse sõita, jäi seisma enne seda märki „Anna teed“. Siin on ju see märk „ Anna teed“ . Seal ei ole ülekäigurada, teed ületamas jalakäijat nägi kindlasti, kõigile andis teed. Peatus mitu korda, esialgu see sama sõiduk, mis vaatevälja takistas, peale seda juhtumist käis selle koha peal, vaatas üle selle koha, spetsiaalselt läbis selle tee, vaatas paremale, see sõiduk, mis varjas täielikult vaatevälja , sellepärast seda arvesse võttes, liikus ettevaatlikult aeglaselt, sest ei näinud, pärast siis veel liikusin millimeetri kaupa, veendudes, et kedagi ei ole, sõitis natuke, peatus, vaatasin vasakule, sel hetkel kui vaatas vasakule auto seisis, sel hetkel oli kokkupõrge. Kohtuistungil selgitas tunnistaja K. C. M., et sõitis rattaga mööda kergliiklusteed, kui Õismäe tee 71 juures tuli väljasõidu l, sõiduautot nähes võt tis hoo maha ja veendus, et auto nägi teda. Pärast seda auto ei pidurdanud, vaid liikus edasi, auto pidurdas alles siis, kui oli toimunud kokkupõrge. Kokkupõrkest sai vigastada õlg, sõitis autole esimese parempoolse esitiiva vastu. Märkas autot enne seda, kui ta oli autoteele sõitnud, teiselt poolt hakkas ka jalakäija üle tulema ja enne seda teist autot, mis oli tema selja taga. Sõitis 15 km/h, ei sõitnud kiiresti. Proovis kokkupõrget vältida, aga ei jõudnud, pööras paremale poole, vajutas mõlemad pidurid plokki , aga see käis nii kiiresti. Kiivrit peas ei olnud, ei kanna kiivrit sellepärast, et sõitis kergliiklusteel, kui sõidaks autote el, siis kannaks kiivrit. Sündmuskoha fotode järgi nägi autot esimest korda kahe auto vahelt. Arvas, et on teda märganud, sest auto oli hoo maha võtnud ja teiselt poolt samal ajal hakkas tulema jalakäija. Auto pidurdas viimasel hetkel, siis kui juba põhimõtteliselt kokkupõrge oli toimunud. Ise alustas pidurdamist kõnniteel , alati, kui lähene b ülekäigurajale, siis vähendab kiirust, et veenduda, et autod jääksid seisma. Seal oli õuealalt väljaminemise koht ehk tal peaks olema teel eesõigus. Jalgrattal ei juhtunud põhimõtteliselt mitte midagi, välja arvatud pidurid said kahjustada, lenks oli natukene kõver, endal juhtus see, et rangluu tuli sidemetest lahti ja õlanuki vars läks pooleks, kergem trauma, aga paranes 2-3 kuud. See oli saadud küljepeeglist ja muid vigastusi ei olnud, käed olid terved kõik, peapõrutust ei olnud. Sel ajal, kui sõidukile otsa sõitis, sõiduk liikus natuke edasi. Natukene liikus edasi, kui ta sai pidurdatud, käis see pauk ära, siis ta jäi kohe seisma. Liikus kergliiklusteel paremal pool. Jalakäija oli teisel pool, vasakul pool ehk oma suunas kõndis tema poole, liikus vastu. Jalakäija oli teisel pool sõiduteed, kui õnnetus juhtus, oli jalakäija esimene inimene, kes tuli tema juurde, küsis, kas on kõik korras , kas ta saab kuidagi aidata, kas saaks ise endale kiirabi kutsuda või ta peab ise seda tegema, siis ta läks vist minema. Rattast ei tekkinud varali st kahju, ainult varaline kahju võis tekkida sellest, kui oli haiguslehel, arstiarved ja saamata palgad, ei saanud tööd teha. Ravikulu ja saamata jäänud töötasu. Ratta kulu on minimaalne kulu, lenksu väänas sirgeks, 3 keermetest sirgeks ja kõik, pidurid vaheta b ära, ei tohiks palju maksta. Rahaline kulu tekib kui peab uued pidurid ostma. Seda kulu veel kandnud ei ole. See jalgratas sõidukõlbulik hetkel ei ole, sest ta seisis väga kaua aega politseijaoskonnas väljas, ta natuke roostetab. Selliste piduritega ei tohiks sõita. Jalgratas on kasutuskõlbulik, aga pidurid on vaja ära vahetada, muidu kõik töötab, pidurid töötavad , aga võiksid paremad olla. Arvas, et juht on teda näinud, ta võttis seal hoo maha ja samal ajal hakkas teiselt poolt teed ületama jalakäija. Teisel pool teed ehk tema vastassuunast hakkas vastu kõndima jalakäija. Sõiduk võttis hoo maha seal esimeste autode taga kus ta oli, seal nägi, aeglaselt sõitis, ta oli peaaegu seisma jäänud. Nägi sõidukit tee ääres seisnud kahe auto vahelt, arvab 5 meetrit enne seda sõiduteed. Kui hoogu maha võttis, oli tee tühi, seal ei seisnud mitte ühtegi autot ees. Kaebuse esitaj a kaitsja asus seisukohale, et tutvudes asja materjalidega, kuulates ära ka kaebaja, tunnistaja, jääb kaebaja oma kaebuse juurde. Kaebaja rääkis väga üksikasjalikult sellest, mis juhtus 26.05.2023, samuti kinnitas tunnistaja, et ta nägi kaebaja autot. Tunnistaja kinnitas, et ta auto pidurdas. Kaebaja leiab, et ei leidnud täna kinnitust, et kaebaja auto välja sõites ei andnud teed jalgratturile, mis põhjustas liiklusõnnetuse. Kaebaja täna kinnitas, et ta on väga tähelepanelik ja viisakas juht. Kaitsja leiab, et jalgrattur ei suutnud peatuda valel kiirusel ja ei märganud seisvat ootavat autot ja siis võib järeldada, et jalgrattur sõitis suure kiirusega. Kaebaja taotleb otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 kohaselt. Kohtuvälise menetleja esindaja vaidles kaebusele vastu. Ei olnud kuulda ühtegi põhjendust mispärast R. A. seda talle etteheidetavat rikkumist toime pannud ei ole. Faktid on ju sellised, see sõiduk sõitis välja õuealalt. Õuealalt välja sõites tuleb anda teed igale teel liikujale. Õueala piir jookseb siit, see tähendab, et siit välja sõites oligi kaebajal kohustus anda teed nii jalakäijatele, jalgratturitele, teis tele liiklejatele, kes seal liikuda võivad. Need väited, et kaebaja juba kokkupõrke hetkel seisis, ei vasta tegelikkusele. Seda kinnitavad need vigastused siin. Seisva sõidukiga kokkupõrke tagajärjel ei saa tekkida selline horisontaalne mõlk, kus on näha selline alla kaarduv joon. Samuti ei klapiks kokku ka see küljepeegel, selline kokkupõrke jälg viitab sellele, et sõiduk on olnud liikumises ja põrganud kokku jalgratturiga. Kui vaatame seda fotot, siin on väga selgelt näha, kui kaugele jalgrattur on jõudnud juba selle le sõiduteele sõita. Kaebaja ise on ka tunnistanud, et see Audi, mis siin taga seisab, varjas tema vaatevälja. See veel omakorda tähendab seda, et peab olema veel äärmiselt ettevaatlik, et vältida kahjustamast teisi liiklejaid. Seda kaebaja kahjuks ei ole teinud, ettevaatamatusest põhjustas liiklusõnnetuse. Käesolevas asja on kohtuväline menetleja seisukohal, et mõlemad osapooled on selle õnnetuse põhjustamises süüdi. Jalgrattur samuti ei täitnud hoolsuskohustust vähendada hoogu ja vältida siis kokkupõrget takistusega, milleks oli kaebaja juhitud sõiduk. Sellepärast ongi mõlemale osapoolele selles asjas määratud karistus. Menetluse käigus on tavapärane, et alguses menetleja esitab süüdistuse ühele osapoolele, kuid asjaolude ilmnemisel süüdistus võib muutuda ja sellest ei ole kahjuks või õnneks midagi imelikku, et antud asjas peale vastulause saamist siis menetlus jätkus ja ka kaebajale esitati süüdistus. Kuivõrd on selle rikkumise toime pannud, siis selle eest määrati talle ka karistus. Lähtudes eeltoodust palun jätta kaebus rahuldamata ja politsei otsus muutmata. Maakohtu seisukoht süüteokoosseisu osas Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse 4 määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku § -s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt

§ 223

lg 1 ja § 236 lg 1 ettenähtud süütegude toimep anemist.

§ 223

lg 1 Kohtuväline menetleja on oma otsuses menetlusalusele isikule ette heitnud

§ 17

lg 3 sätestatud kohustus e eiramist, mille kohaselt parklast, õuealalt, puhkekohast, teega külgnevalt alalt või nende juurdesõiduteelt teele sõites peab juht andma teed igale teel liiklejale, kui teeandmise kohustus pole liikluskorraldusvahenditega reguleeritud teisiti. Sündmuskoha fotodest saab järeldada ja selles ei ole ka vaidlust, et kaebuse esitaja juhtis mootorsõidukit ja liikus sõidukiga õuealal, milliselt alalt ta väljus. Samuti nähtub fotodelt ja ei ole vaidlust selles, et kui õueala lõppes, ristus sõidutee, millel kaebuse esitaja liikus, kõnniteega. Puutuvalt menetlusalusele isikule inkrimineeritud

§ 223

lg 1 väärteokoosseisu tuleb kohtu arvates esmalt tuvastada seda, kas tegemist on liiklusõnnetusega.

§ 2

p 32 kohaselt on liiklusõnnetuseks juhtum, kus vähemalt ühe sõiduki teel liikumise või teelt väljasõidu tagajärjel saab inimene vigastada, surma või tekib varaline kahju.

§ 223

lg 1 sõnastuse järgi on karistatav mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumine, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus. Kohtule esitatud väärteoasja materjalidest, s.o sündmuskoha vaatlusprotokolli juurde koostatud liiklusõnnetuse aktist nähtuvalt on sõidukil Kia Sportage reg. märgiga XXX tuvastatud kahjustused parempoolsel esimesel uksel, esimesel poritiival, küljepeeglil ja esimesel veljel ning jalgrattal Merida on kahjustatud esiratas ja vasakpoolsel küljel on kaapejäljed. Liiklusõnnetuse akti kohaselt on Kia Sportage reg. märgiga XXX omanikuks R. A., kes ei ole eitanud, et ta antud sõiduki roo lis ja sellel sündmuskohal 26.05.2023 oli. Jalgrattaga Merida sõitis K. C. M., kellel tuvastati kokkupõrke järel tervisekahjustused, SA Põhja-Regionaalhaigla teatise kohaselt tuvastati kerge vigastus vasaku rangluu-õlanuki liigese luksatsioon. Tunnistaja K. C. M. kohtus antud ütluste kohaselt rattale tekitatud kulu on minimaalne, jalgratta juhtraua väänas sirgeks ja peab ostma uued pidurid, hetkel selle jalgrattaga sõita ei saa. Seega on tuvastamist leidnud, et toimus kokkupõrge sõiduauto Kia Sportage reg. märgiga XXX, mida juhtis kaebuse esitaja, ja jalgratta Merida, millega sõitis K. C. M., vahel, mille tulemusel tekkisid varalised kahjustused nii sõiduautole kui jalgrattale ning tervisekahjustused K. C. M.le, mistõttu on tegemist liiklusõnnetusega

§ 2

p 32 mõttes.

§ 223

lg 1 ettenähtud väärteokoosseisu tuvastamiseks tuleb tuvastada ka liiklusõnnetuses osalenu poolt liiklusnõuete rikkumine, mis oli põhjuslikus seoses teisele isikule varalise kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustuse tekitamisega. Menetlusaluse isiku ütluste kohaselt sõitis ta hoovist (õuealalt) välja minimaalse kiirusega, jalg oli pidevalt piduri peal, kiirus oli 5 või 2 km/h. Peatus enne peateed, vaatas vasakule, et anda teed teistele sõidukitele, kui kuulis lööki. Vastupidiselt kirjeldab sündmust aga tunnistaja K. C. M., kelle ütluste kohaselt peatus sõiduauto alles siis, kui oli kokkupõrge toimunud. Menetlusaluse isiku ütlusi ei kinnita ka sõiduautol vaatlusprotokolli ja selle fotodel fikseeritud vigastused. Nimelt oli sõiduauto parempoolsel uksel horisontaalne kriim, mis on kaarja kujuga eest taha ja alla ning küljepeeglil olid nühkejäljed ja küljepeegel ol i kokku lükatud asendis. Sellised vigastused viitavad sellele, et kokkupõrke hetkel pidi sõiduauto liikuma jalgratturi suhtes vasakult paremale, mistõttu tekkis uksele pikisuunaline sügavam, eeldatavasti jalgratta juhtrauast tekkinud vigastus ja ristisuunalise takistuse vastu põrkumise tõttu kui sõiduk liikus 5 samal ajal edasi, lükkus parempoolne küljepeegel kokku. Kui jalgratas oleks seisvale sõidukile külje pealt sisse sõitnud ei oleks vigastused sellised nagu antud juhul, vaid oleks uksel mõlk, mitte pikisuunaline vigastus ja peegel eeldatavasti ei oleks kokku läinud, vaid oleks olnud lihtsalt vigastatud või küljest ära. Seejuures on see vigastus uksel kaarjas paremalt vasakule, mis näitab seda, et vastu autot liikunud ja uksele vigastuse põhjustanud teise liikleja hoog rauges autost kui takistusest saadud löögist ja jalgrattur kukkus maha samal ajal kui sõiduk liikus edasi, millele viitab ka jalgratta juhtrauast tekitatud alla suunduv vigastus sõiduki uksel. Selline vigastus sai aga tekkida vaid siis, kui sõiduk kokkupõrke toimumise ajal liikus edasi. Seega menetlusalune isik rikkus

§ 17

lg 3 sätestatud kohustust ja ei andud õuealalt teele sõites teed kõnniteel liiklevale ja paremalt lähenevale jalgratturile, milline rikkumine on otseselt seotud tekitatud varalise kahjuga K. C. M. rattale tekitatud varalise kahjuga ja temale tekitatud tervisekahjuga. Kuivõrd õueala tähistav liikluskorraldusvahend asus enne kõnniteed, siis selle liiklusmärgi taga olev tee on see tee osa, millel liikuvatele liiklejatele tuleb teed anda ja seda sõltumata sellest millisel viisil nad seal liiguvad, s.t on nad jalakäijad, jalgratturid või mõnda muud liikumisvahendit kasutavad isikud. Seda kohustust ei võta juhilt ära ka õuealale pargitud ja nähtavust piiravad sõidukid või muud objektid. Kohus leiab, et mida rohkem on nähtavust piiravaid objekte, seda ettevaatlikum juht õuealalt välja sõites peab olema. Menetlusalune isik on ka selgitanud, et elamupiirkonnast (ilmselt on mõeldud õueala) välja sõites piiras tema nähtavust paremal pool seisev sõiduauto. Ka sündmuskoha vaatlusel tehtud fotodelt nähtub, et paremale poole on parkinud sõidukid, kuid kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et halb nähtavus oleks pidanud sõidukijuhti veel ettevaatlikumaks tegema.

§ 50

lg 3 p 2 sätestab, et juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust ning juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb. Parkivast autost osaliselt möödudes, kui silmakõrguselt nähtavus oli taas hea , oli võimalus peatuda ja vaadata enne kõnniteed mõlemale poole tuvastamaks, et ei ole liiklejaid. Menetlusalune isik küll ütles, et vaatas paremale ja ei näinud jalgratturit mistõttu arvab, et jalgrattur pidi liikuma väga kiiresti kuna kokkupõrge toimus, kuid sellised ütlused ei ole kohtu jaoks usutavad. Sündmuskoha fotodelt on näha, et paremal pool olev kõnnitee oli pikalt sirge, terve ühe suure kortermaja pikkuses, mistõttu oleks ettevaatlikult liigeldes ja kõnniteel olevatele liiklejatele teed andes sõiduki juht jalgratturit näinud. Seejuures saanuks menetlusalune isik kontrollida liikumise ohutust ka ajal, mis tema juhitud sõiduk möödus kahest üksteise järel pargitud sõidukist, millede vahel oli ruumi, et korraks näha paremale. Menetlusalune isik on küll leidnud, et juhul, kui tema sõiduki esiotsa tuleb parkiva sõiduki tagant välja, peaks seda ka teistele liiklejatele näha olema. Samas tekib temal vaateväli paremal alles siis, kui tema ise, s.o sõiduki juhi koht on möödunud kõrvale pargitud sõidukist, mitte sõiduki esiots kuna juht ei istu sõiduki esiotsas, vaid juhi koha, mis on oluliselt tagapool sõiduki esiotsast. Seega tekitab ta küll nähtava takistuse, kuid selle takistuse tekkimine ei pruugi olla etteaimatav teistele. Samuti on vajalik välja tuua, et ka jalgrattur rikkus liiklusseadusest tulenevaid nõudeid.

§ 321

lg 1 sätestab, et sõiduteega lõikumise kohale mööda jalgteed, kõnniteed, jalgratta- ja jalgteed või jalgrattateed lähenevad jalgrattur, kergliikurijuht, pisimopeedijuht ja mopeedijuht peavad vähendama kiirust ning ületama sõidutee jalakäija tavakiirusega. Tunnistaja K. C. M. andis kohtuistungil ütlusi, et ta nägi välja sõitvat autot, võttis hoo maha ja veendus, et sõiduauto nägi teda, kuid sõiduauto ei peatunud ja toimus kokkupõrge. Tunnistaja ütles, et sõitis kiirusega umbes 15 km/h ja alustas pidurdamist kõnniteel. On teada, et jalakäija tavaline liikumiskiirus on 4-6 km/h, millisel kiirusel oleks jalgrattur suutnud ka viimasel hetkel piisavalt kiiresti pidurdada. See, et tunnistaja kokkupõrget vältida ei suutnud, viitab sellele, et ta ei valinud olukorrale vastavat kiirust ning sellega rikkus

§ 50

lg 3 p 1 sätestatud kohustust, mille kohaselt juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust ning peab sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning 6 teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama. Teed ületades peab ta mitte ainult arvama, et talle teed antakse, vaid ta peab ka veenduma, et juht on teda märganud. Vaadates liiklusõnnetuse põhjustamise asjaolusid, võib tulla järeldusele, et kuna menetlusalune isik ei täitnud liikleja ja juhi kohustusi, siis on süüte gu toime pandud ettevaatamatusest hooletuse vormis. Isik pidi pidama võimalikuks, et kui ta piisava hoolsusega ei täida liiklusnõudeid, s.h õuealalt teele sõites ei anna teed igale teel liiklejale, siis tekitab ta liiklusohu, mis omakorda võib põhjustada liiklusõnnetuse ja sellega kaasneva varalise või tervise kahju. Arvestades ilmastikuolusid (valge aeg ja selge ilm), teeolusid (kuiv) ning teel olevat vaba ruumi, leiab kohus, et kaebuse esitajal oli küllaldaselt ruumi ja nähtavust arvestada paremal pool teed pargitud ja vaatevälja segavate sõidukitega, et arvestada kõnniteel olevate liiklejatega ning neile teed anda. Seega saab tulla järeldusele, et menetlusaluse isiku poolt liiklusnõuete eiramine põhjustas liiklusõnnetuse ning liiklusnõuete kohasel täitmisel oleks olnud liiklusõnnetuse põhjustamine välditav. Kohus leiab, et juhul, kui menetlusalune isik sai aru, et tema jaoks halva nähtavuse tõttu on teele välja sõitmine raskendatud, siis pidi ta olema tähelepanelikum ja ettevaatlikum ning kohusetundlikuma suhtumise korral pidanuks menetlusalune isik liikluskahju tekitamist ette nägema ning aru saama süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemisest. Arvestades seda, et teine liik lusõnnetuses osalenud liikleja oli liikumises, oli ka teisel liiklusõnnetuses osalenud liiklejal võimalus liiklusnõudeid täites liiklusõnnetus ära hoida, kuid see ei välista menetlusaluse isiku süüd. Emma-kumma liiklusõnnetuses osalenud liikleja poolt liiklusnõuete kohasel täitmisel oleks olnud liiklusõnnetus välditav. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus

§ 17

lg 3 kohustust ja pani sellega toime

§ 223

lg 1 ettenähtud väärteo, s.o mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumine, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju ja ettevaatamatusest tervisekahjustus. Väärteoasjas kogutud ja kohtulikul arutamisel uuritud tõenditest saab tulla järeldusele, et R. A. käitumises on tuvastatud temale inkrimineeritud väärte o tunnused ning väärte gu on õigesti kvalifitseeritud

§ 223lg 1 ettenähtud väärteona.

Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud te gu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna menetlusalune isik pani toime

§ 17

lg 3 sätestatud kohustuse rikkumise, mille tagajärjel tekitati liiklusõnnetuses osalenud teisele isikule varaline kahju ja ettevaatamatusest tervisekahjustus, siis on tegemist väärteoga

§ 223lg 1 mõttes ning see süüt egu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4).

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei - ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri LääneHarju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi uurija abi M. P., kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes, mistõttu on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut

§ 223lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 70 trahviühikut.

Seega menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega, kuivõrd karistus mahub ettenähtud sanktsiooni piiridesse ja karistus on määratud alla ettenähtud sanktsiooni ¼ määra (§ 133 p 7), mistõttu ka süü suurust arvestades puudub alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alusel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 7 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Karistuse määramine

§ 223

lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse mootorsõiduki-, maastikusõiduki - või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut

§ 223

lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 70 trahviühikut, mis o n alla ¼ ettenähtud sanktsiooni ülemmäärast. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Märkida tuleb ka seda, et kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri - ja üldpreventiivseid eesmärke. Hinnates R. A. süü suurust

§ 223lg 1 sätestatud väärteo puhul on süü hinnatav alla keskmise.

Tegemist on

§ 223

lg 1 sätestatud mõlema alternatiivse tagajärjega, s.o varalise kahju tekitamisega ja ettevaatamatusest tervisekahju tekitamisega. Jalgrattale tekitatud kahjustused ei ole kohtu arvates rahalise kahju mõttes olulised. Tervisekahju ei saa aga pidada väheoluliseks, tunnistaja nimetas saadud vigastusi kergemaks traumaks, mis aga paranes 2-3 kuud. Samas ei saa mööda vaadata sellest, et liiklusõnnetuse toimumises olid süüdi mõlemad osapooled ehk mõlemad liiklejad ei täitnud liiklusnõudeid, mistõttu ka liiklusõnnetus toimus. Sellest tulenevalt tuleb kaebuse esitaja süüd hinnata suhteliselt väikeseks. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Väärteootsusest nähtuvalt kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole ning samuti ei ole neid tuvastanud kohus. Puutuvalt üldpreventsiooni leiab kohus, et eelkõige karistuse määramise fakt, mitte niivõrd karistuse suurus annab ka teistele liiklejatele signaali, et liikluses tuleb olla hoolikas ja tähelepanelik ning teiste vara ja tervise kahjustamisest tuleb hoiduda ning liiklusnõuete eiramisele järgneb mitte ainult tagajärg, vaid ka vastutus. Mis puudutab eripreventsiooni, siis menetlusalusel isikul ei ole kehtivaid karistusi, mistõttu arvestades süü suurust, kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, asub kohus seisukohale, et kohtuvälises menetluses tuvastatud asjaolud oleksid andnud aluse määrata karistus ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Samas arvestades, et teisele liiklusõnnetuses osalenud liikleja jalgrattale ja liiklejale põhjustatud tervisekahjustused ei ole suur ed ning liiklusõnnetuses oli süüdi ka teine osapool, ning et menetlusalusel isikul ei ole kehtivaid karistusi liiklusnõuete eiramise eest, leiab kohus, et karistuse määramine alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra on siiski põhjendatud. Pealegi ei saa kohus kaebemenetluses nii või teisiti karistust raskendada. Samuti loodab kohus, et kohtuvälise menetleja määratud rahatrahvi määr, vaatamata oma leebusele, mõjutab menetlusalust isikut piisavalt, sundimaks teda edaspidi liikluses käituma õiguskuulekalt ning hoolikalt ja lisaks sellele ka viisakalt, vältimaks teiste liiklejate tervise ja vara kahjustamist. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või 8 tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 9