Obsah (5)

§ 137§ 135§ 123§ 138§ 134

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margit Jäätma, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks Määruse tegemise aeg ja koht 6. mai 2025, Tartu Tsiviilasja number Tsiviilasi 2-24-16194 S.U

) § 135 lg-le 2 kui ka

§ 137lg-le 1.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

1. Laps esitas oma riigi õigusabi korras määratud esindaja kaudu
2. veebruaril 2025 maakohtu määruse peale määruskaebuse. Laps palub tühistada maakohtu määrus resolutsiooni punkti 2 osas, milles maakohus ei lõpetanud vanemate ühist hooldusõigust enamas osas kui lapse elukoha registreerimise, haridusasutuse valiku, välismaal viibimise otsustamise ja meditsiinilistes küsimustes ning palub uue otsustusega lõpetada avaldaja ja lapse isa ühine hooldusõigus lapse 3 suhtes täielikult ja anda lapse emale üle ainuhooldusõigus (sh isiku- ja varahooldusõigus) lapse suhtes. Määruskaebuse kohaselt on vanemal ühise hooldusõiguse olemasolu põhjendatav üksnes ulatuses, milles ta reaalselt soovib hooldusõigust teostada. Maakohus tuvastas õigesti, et lapse isa oma hooldusõigust ei teosta, viidates seejärel põhjendamatult lahendi punktis 12 Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-13-11 ja

§ 135lg-le 2.

Ühise hooldusõiguse lõpetamise ja hooldusõiguse piiramise eeldused on erinevad. Ühise hooldusõiguse lõpetamiseks on piisav, kui vanemad objektiivselt ei suuda lapse suhtes ühist hooldusõigust teostada. Kahtlematult esineb vastav eeldus juhul, kui lahuselav vanem lihtsalt ignoreerib teist vanemat ja last ega soovi reaalselt ühist hooldusõigust teostada. Hooldusõiguse asjades (sh vanema õiguste määramine lapse suhtes) peab kohus vanema avaldust ja vaidluse asjaolusid tõlgendades välja selgitama, mis osas ja missugusel õiguslikul alusel ja ulatuses on tegelikult asja lahendamine vajalik. Kohus peab

§ 123lg 1 ja § 137 lg 2 p 2 ja lg 3 kohaselt lähtuma eelkõige lapse huvidest. Tulenevalt Ts

MS § 477 lg-st 5 ei olnud kohus seotud vanema esitatud nõudega. Laps on esindaja vahendusel avaldanud menetluses arvamust, et vajalik on vanemate ühise hooldusõiguse täielik lõpetamine. Jättes analüüsimata, kas lapse huvides on vajalik ühise hooldusõiguse täielik lõpetamine, eksis maakohus oluliselt kaalutlusõiguse teostamisel. Maakohus on viidanud, et ei suutnud lapse isale menetlusdokumente edastada. Seeläbi on usutav, et ka lapse ema ei suuda vajadusel hooldusõiguslike küsimuste lahendamiseks lapse isaga ühendust saada.

1. Maakohus määras
2. veebruaril 2025 toimetada määruskaebus, selle kohta antud selgitus ja esialgse õiguskaitse taotlus lapse isale avalikult kätte väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu ja andis lapse isale kümme päeva seisukoha esitamiseks. Lapse isa maakohtule ei vastanud.
3. Maakohus leidis, et määruskaebuses esitatud väited ei anna alust määruskaebust rahuldada ning TsMS § 663 lg 5 kohaselt edastas määruskaebuse
4. märtsil 2025 Tartu Ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks.
5. Ringkonnakohus kontrollis pärast määruskaebuse saamist, kas maakohus on kaebuse õigesti menetlusse võtnud ja teinud vajalikud menetlustoimingud enne määruskaebuse ringkonnakohtule edastamist (TsMS § 664 lg 1). Ringkonnakohus tuvastas, et maakohus ei ole järginud TsMS § 552 lg-t 2 ja on jätnud küsimata valla- või linnavalitsuse seisukoha alaealist puudutavas menetluses, samuti ei ole maakohus küsinud avaldaja seisukohta määruskaebusele, nagu nõuab TsMS § 663 lg
7. Lisaks tuvastas ringkonnakohus, et rahvastikuregistri andmetel on alates
8. jaanuarist 2025 lapse ja lapse ema elukohaks Tallinna linna XXX. Seetõttu tegi ringkonnakohus TsMS § 664 lg 1 alusel
9. aprillil 2025 ise vajalikud menetlustoimingud ja küsis seisukohta määruskaebusele nii lapse eelmise elukoha kohaliku omavalitsuse üksuselt Tapa vallalt kui ka uue elukoha kohaliku omavalitsuse üksuselt Tallinna linnalt, samuti avaldajalt.
10. Avaldaja esitas
11. aprillil 2025 ringkonnakohtule vastuse, milles teatas, et on määruskaebusega nõus ja on nõus võtma endale täieliku ainuhooldusõiguse kõikides last puudutavates küsimustes, sealhulgas isiku- ja varahooldusõiguse.
12. Põhja-Tallinna Valitsuse lapse heaolu talitus esitas
13. aprillil 2025 ringkonnakohtule seisukoha, milles toetas määruskaebuse rahuldamist ja lapse emale lapse suhtes ainuhooldusõiguse andmist.
14. Tapa Vallavalitsus esitas
15. aprillil 2025 ringkonnakohtule seisukoha, milles toetas määruskaebuse rahuldamist ja lapse emale lapse suhtes ainuhooldusõiguse andmist. 4 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
16. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb vaidlustatud osas tühistada ja teha tühistatud osas uus määrus, millega lõpetada avaldaja ja lapse isa ühine hooldusõigus lapse suhtes täielikult ja anda lapse emale üle ainuhooldusõigus (sh isiku- ja varahooldusõigus) lapse suhtes (TsMS § 657 lg 1 p 2 ja § 659). Määruskaebus tuleb rahuldada.
17. Ringkonnakohus käsitleb kõigepealt esialgse õiguskaitse taotlusi, mida maakohtu menetluses korduvalt esitati ja millele maakohus ei ole reageerinud. TsMS § 551 lg 1 kohaselt võib kohus hagita perekonnaasja menetlemisel avalduse alusel või omal algatusel määrusega esialgse õiguskaitsena rakendada hagi tagamise abinõusid. Tegemist on erinormiga TsMS § 477 1 lg 3 suhtes, mille kohaselt, kui menetluse saab algatada üksnes avalduse alusel, võib kohus esialgset õiguskaitset kohaldada ning esialgse õiguskaitse määruse tühistada või seda muuta üksnes avalduse alusel. Seega on praegusel juhul tegemist asjaga, kus kohus saab esialgse õiguskaitse abinõusid rakendada ka omal algatusel, mitte ainult avalduse alusel. 15.
18. Esimest korda taotles praeguses asjas esialgse õiguskaitse abinõude rakendamist ja lapse emale ainuotsustusõiguse andmist lapse elukoha andmete rahvastikuregistrisse kandmiseks lapse esindaja
19. novembril 2024 maakohtule esitatud seisukohas (dtl 29). Maakohus sellele taotlusele ei reageerinud. 15.
20. Seejärel pöördus avaldaja
21. novembril 2024 maakohtu poole küsimusega, kuidas saavutada lapse elukoha registreerimine võimalikult kiiresti. Avaldaja selgitas, et lapse elukoha registreerimise küsimus on vaja kiiresti lahendada, et laps saaks uues elukohas lasteaeda minna (dtl 40). Maakohus vastas
22. novembril 2024 avaldajale, et avaldaja võib esitada põhistatud ja allkirjastatud avalduse kohtule (dtl 59). Avaldaja täiendavat avaldust ei esitanud ja maakohus esialgset õiguskaitset ei rakendanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud maakohtu vastus ja edasine tegevusetus seadusega kooskõlas. Avaldaja oli oma
23. novembri 2024 kirjas kohtule juba põhistanud, miks on elukoha registreerimise küsimus vaja kiiresti lahendada. Selle info põhjal oleks maakohus saanud ja pidanud TsMS § 551 lg-st 1 lähtudes lapse elukoha registreerimise küsimuse esialgse õiguskaitse korras lahendama. 15.
24. Kolmandat korda esitas tingimusliku esialgse õiguskaitse taotluse lapse esindaja
25. veebruari 2025 vastuses kohtule. Ka selle taotluse osas ei ole maakohus võtnud seisukohta. Ringkonnakohus märgib, et
26. veebruari 2025 taotluse esitamise ajaks oli lapse rahvastikuregistri kanne juba muudetud, mistõttu puudus sel ajal otsene vajadus selle küsimuse lahendamiseks esialgse õiguskaitse korras, kuid maakohus ei ole seda asjaolu tuvastanud ega sellele asjaolule lapse esindaja
27. veebruari 2025 taotluse lahendamata jätmisel tuginenud. 15.
28. Kuna viimane (
29. veebruaril 2025 esitatud) esialgse õiguskaitse taotlus on esitatud pärast maakohtu menetlust lõpetava lahendi tegemist ja maakohus ei ole seda lahendanud, lahendab ringkonnakohus ka selle taotluse. Ringkonnakohus jätab lapse esindaja
30. veebruari 2025 menetlusdokumendis esitatud tingimusliku esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Ringkonnakohus on tuvastanud, et lapse elukoha andmed rahvastikuregistris on muudetud (määruse p 10) ja seega puudub praegu otsene vajadus selle küsimuse lahendamiseks esialgse õiguskaitse korras.
31. Määruskaebuse kohaselt rikkus maakohus oluliselt menetlusõigust ja kohaldas vääralt materiaalõigust osas, milles ei lõpetanud vanemate ühist hooldusõigust ulatuslikumalt, s.o täies ulatuses. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse selle väitega.

§ 137

lg 1 kohaselt, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust 5 edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle.

§ 137

lg 1 järgi otsustab kohus vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise hagita menetluses üksnes vanema avalduse alusel (RKTKm 05.11.2014, 3-2-1-113-14, p 22). See aga ei tähenda, et kohus on seotud vanema esitatud nõude sõnastusega. Praegusel juhul on selge, et avaldaja avalduses oli mitmeid ebatäpsusi ja vastuolusid, alustades kasvõi selle nimetamisest hagiavalduseks (dtl 2). Maakohus jättis põhjendatult avalduse pealkirja ja muud seonduvad ebatäpsused tähelepanuta ja menetles avaldaja avaldust hagita menetluses, nagu seadus ette näeb. 17. Samas jättis maakohus tähelepanuta, et ka avaldaja taotlused olid vastuolulised – punktis 1 taotles avaldaja lapse isa hooldusõiguse lõpetamist konkreetsetes küsimustes, punktis 2 aga ainuhooldusõigust nendes küsimustes, mis vastab lapse huvidele ja tagab tema turvalisuse, tervise ja emotsionaalse arengu. Sellises olukorras oleks maakohus pidanud TsMS § 477 lg-st 5 ja

§ 137

lg-st 3 lähtudes välja selgitama, milline on avaldaja tegelik tahe, samuti tuvastama, millises ulatuses hooldusõiguse ühele vanemale üle andmine vastab lapse huvidele. Hooldusõiguse täielikku üleandmist lapse emale taotles ka lapse esindaja

1. novembril 2024 esitatud seisukohas (dtl 27–29).
2. Ringkonnakohus märgib, et praeguse tsiviilasja asjaolud erinevad nendest juhtumitest, kus vanemad vaidlevad selle üle, kellele ja mis ulatuses hooldusõigus või otsustusõigus anda (vt RKTKm 19.05.2021, 2-20-1708/82, p 16 ja seal viidatud kohtupraktika). Olukorras, kus teise vanema viibimiskoht on teadmata ja menetlusdokumente toimetatakse talle kätte avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded, tuleb ringkonnakohtu hinnangul eeldada, et lapse huvidele vastab olukord, kus teda kasvataval vanemal on täielik ainuhooldusõigus. Sellises olukorras peab kohus vanemale vajadusel ka selgitama, et hooldusõiguse ainult osaline üleandmine ei pruugi olla lapse huvides.
3. Ringkonnakohus leiab, et lapse ema tegelik tahe kohtusse pöördumisel oli saada lapse ainuhooldusõigus. Ema toetab ka määruskaebuse rahuldamist (dtl 126). Määruskaebust toetavad ka mõlemad kohaliku omavalitsuse üksused (dtl 127–134). Ringkonnakohus peab seetõttu ning lapse huvisid arvestades põhjendatuks määruskaebus rahuldada, lõpetada avaldaja ja lapse isa ühine hooldusõigus lapse suhtes täielikult ning anda lapse emale üle ainuhooldusõigus (sh isiku- ja varahooldusõigus) lapse suhtes.
4. Ringkonnakohus selgitab, et ainuhooldusõiguse üle andmine ühele vanemale ei tähenda, et lapse teine vanem on lõplikult kaotanud õigused lapse suhtes.

§ 138

lg 1 kolmanda lause alusel saab teine vanem juhul, kui ta soovib ja on võimeline lapse kasvatamises osalema, taotleda kohtult ühise hooldusõiguse taastamist.

1. Avaldaja tõi käesolevas asjas esitatud avalduses välja, et ta on lapse hooldusõiguse küsimuse lahendamist taotlenud maakohtult ka varem, kuid see ei ole õnnestunud. Ringkonnakohus märgib nimetatuga seoses järgmist. Kohtute infosüsteemi kohaselt esitas avaldaja esimese avalduse oma lapse hooldusõiguse küsimuses Viru Maakohtule
2. septembril 2023 (tsiviilasi nr 2-23-13730) ja teise avalduse
3. oktoobril 2025 (tsiviilasi nr 2-23-15121). Maakohus keeldus esimesel korral avalduste menetlemisest TsMS § 371 lg 1 p-de 1 ja 9 ning lg 2 p 2 alusel, teisel korral viitas maakohus keeldumise alusena TsMS § 340 1 lg-le
4. Maakohus selgitas, et avaldajal tuleks esmalt pöörduda probleemile lahenduse saamiseks kohaliku omavalitsuse lastekaitsespetsialisti ja/või politsei poole ning alles pärast neid pöördumisi, kui asjaolud seda õigustavad, võib avaldaja esitada kohtusse uue avalduse vanemate hooldusõiguse reguleerimiseks. Ringkonnakohus märgib, et hagita menetluses ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele ning selgitab TsMS § 5 lg 3 esimese lause ja TsMS § 477 lg 7 järgi ise välja asja lahendamiseks tähtsust omavad 6 asjaolud ja kogub tõendeid. Seega oleks maakohus pidanud juba varasemate avalduste alusel välja selgitama, milline on avaldaja tegelik tahe lapse hooldusõiguse küsimuse lahendamiseks. Kuigi avaldaja taotles muu hulgas lapse isa hooldusõiguse piiramist ja ära võtmist, oli avaldustest võimalik aru saada, et avaldaja soovib tegelikult vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist

§ 137

alusel, mitte vanema hooldusõiguse piiramist või ära võtmist

§-de 134–136 alusel. Lapsi puudutavates tsiviilasjades, ka juhul, kui avaldajaks on lapse vanem, lahendatakse sisuliselt lapse õigusi puudutavat vaidlust.

§ 123

lg 1 kohaselt teeb kohus kõiki lapsesse puutuvaid hooldusõiguse asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Lapse huvide vastane on olukord, kus teda kasvataval vanemal ei ole aastaid võimalik teha lapse elukorraldust puudutavaid otsuseid teise vanema puudumise tõttu ja kohus keeldub formaalsetel põhjustel lapse ühe vanema avalduste menetlemisest. Olukorras, kus üks vanem soovib vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist

§ 137

alusel, on asjakohatud maakohtu soovitused pöörduda selle küsimuse lahendamiseks kohaliku omavalitsuse lastekaitsespetsialisti ja/või politsei poole. Nendel asutustel ei ole pädevust lahendada hooldusõiguse muudatuste küsimusi ja nende teate alusel ei saa kohus ka ise menetlust alustada, erinevalt

§ 134lg 2 alusel esitatud teatest. 22. Avaldaja ja lapse isa menetluskulud ringkonnakohtus jäävad Ts

MS § 172 lg 1 alusel nende endi kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Lapse esindaja riigi õigusabi kulud jäävad Eesti Vabariigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 7