1-25-2170/8

KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse kuupäev Kohtuasja number Kohtunik Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja liik Tartu Ringkonnakohus

1. mai 2025 1-25-2170 Mario Truu Kriminaalasi Artur Romani süüdistuses karistusseadustiku § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kokkuleppemenetluses Tartu Maakohtu
2. aprilli
3. a otsus Süüdistatav Artur Roman (isikukood 39302187015), apellatsioon TARTU RINGKONNAKOHUS MÄÄRAB Jätta apellatsioon Tartu Maakohtu
4. aprilli
5. a otsusele läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Käesolevale määrusele saab esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja või puudutatud menetlusvälise isiku advokaadist esindaja 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast määrusest teada või pidi teada saama. MENETLUSE KÄIK
6. Prokuratuur, süüdistatav Artur Roman ja tema kaitsja vandeadvokaat Marko Paabumets sõlmisid
7. aprillil 2025 kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-s 245 nimetatud kokkuleppe A. Romani süüditunnistamiseks ja karistamiseks. Kokkuleppe järgi tuleb A. Romanil tasuda sundraha 1329 eurot ja kohtueelses menetluses osutatud riigi õigusabi tasu 395,52 eurot.
8. Tartu Maakohtus
9. aprillil 2025 toimunud istungil jäi A. Roman kokkuleppe juurde. Süüdistatava sõnul oli kokkulepe talle arusaadav ja ta nõustus sellega.
10. Tartu Maakohtu
11. aprilli
12. a otsusega tunnistati A. Roman kokkuleppe järgi süüdi ja teda karistati. Kohus mõistis temalt välja sundraha 1329 eurot ja kohtueelses menetluses osutatud riigi õigusabi tasu 395,52 eurot ning määras, et A. Romanil tuleb tasuda need menetluskulud (kokku 1724,52 eurot) kohtuotsuse jõustumisest ühe kuu jooksul.
13. Maakohtu otsuse vaidlustas A. Roman, kes taotleb Tartu Maakohtu
14. aprilli
15. a kohtu alla andmise määruse tühistamist vahistamist puudutavas osas ja
16. aprilli
17. a otsuse tühistamist menetluskulu osas. Apellatsiooni järgi on kohtu alla andmise määruse põhjendused vahistamise muutmata jätmise kohta napid ja üldsõnalised. Lisaks soovib A. Roman tasuda menetluskulud ositi 12 kuu jooksul, sest ta ei saa vangistuse kandmise ajal seda kulu maksta. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
18. Ringkonnakohus leiab, et A. Romanil pole kaebeõigust. Maakohus tegi vaidlustatud otsuse kokkuleppemenetluses, kus kaebeõigus on KrMS § 318 lg 3 p 4 ja lg 4 järgi piiratud. Kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale võib kohtumenetluse pool esitada apellatsiooni juhul, kui tegemist on KrMS
19. peatüki
20. jao sätete (ehk kokkuleppemenetlust reguleerivate normide) või § 339 lõike 1 rikkumisega. Süüdistatav ja kaitsja võivad esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni ka juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi valesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe.
21. A. Roman leiab apellatsioonis, et Tartu Maakohtu
22. aprilli
23. a kohtu alla andmise määruses pole piisavalt põhjendatud vahistamise muutmata jätmist. Ringkonnakohus märgib sellele vastates, et kõnealuse määruse väidetav ebapiisav põhjendus vahistamist puudutavas osas ei mõjuta Tartu Maakohtu
24. aprilli
25. a kokkuleppekohase otsuse seaduslikkust. Lisaks ei nähtu kohtu alla andmise määrusest ja sellele ei tugine ka A. Roman apellatsioonis, et vahistamise muutmata jätmisel esineb mõni KrMS § 339 lg-s 1 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulistest rikkumistest. Kui üldse, siis võiks kõne alla tulla kohtumääruses põhjenduse puudumine KrMS § 390 lg 1 ja § 339 lg 1 p 7 järgi, kuid Tartu Maakohtu
26. aprilli
27. a määruses sellist rikkumist pole ja samuti ei räägi põhjenduse puudumisest A. Roman ringkonnakohtule esitatud kaebuses. Osutatud määruses on märgitud järgmist: „süüdistatava puhul esineb jätkuvalt vahistamisalus, mis tähendab, et süüdistatav võib toime panna uusi kuritegusid. Vahistamine on vältimatult vajalik, kuna kergemaliigiline tõkend ei ole piisav uute kuritegude toimepanemise vältimiseks.“ Seda ei saa käsitada põhjenduse puudumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi, sest see säte hõlmab üksnes kohtulahendi põhjendamise kohustuse kõige ulatuslikumat rikkumist. Selline rikkumine on toimunud siis, kui põhjendus on jäetud kohtulahendis üldse kirja panemata ja on seega tervikuna puudu (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
28. juuni
29. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 700). Sõltumata sellest, kas pidada kohtu alla andmise määruse põhjendust piisavaks, ei tähenda pelk ebapiisav põhjendus veel põhjenduse puudumist. Seetõttu pole apellatsiooni põhjal alust rääkida võimalikust menetlusõiguse olulisest rikkumisest KrMS § 339 lg 1 mõistes.
30. A. Roman soovib apellatsioonis sedagi, et ringkonnakohus muudaks menetluskulude tasumise tähtaega ja võimaldaks need tasuda ositi. Kokkuleppemenetluses lahendatud menetluskulude hüvitamise otsustuse peale esitatud kaebuses peab sisalduma viide KrMS
31. peatüki
32. jao või KrMS § 339 lõike 1 rikkumisele. Selle puudumise korral tuleb ringkonnakohtul jätta kaebus KrMS § 326 lg 2 p 3 järgi läbi vaatamata (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
33. veebruari
34. a määrus asjas nr 3-1-1-7-16, p 5.3). A. Roman ei osuta apellatsioonis sellele, et maakohus võis rikkuda menetluskulude hüvitamise korda kindlaks määrates KrMS
35. peatüki
36. jao sätteid või § 339 lg-t
38. KrMS § 245 lg 1 p 12 järgi tuleb kokkuleppesse märkida süüdistatava hüvitatavad menetluskulud. Seetõttu peavad prokurör, süüdistatav ja kaitsja jõudma läbirääkimiste käigus kokkuleppele nii kohtueelses menetluses tekkinud kui ka kohtumenetluses tekkida võivate menetluskulude hüvitamises, samuti võimalikus menetluskulude vähendamises ja menetluskulude ositi hüvitamises KrMS § 180 lg 3 alusel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
39. mai
40. a määrus asjas nr 3-1-1-47-16, p 5). Kui pooled jõuavad läbirääkimiste käigus kokkuleppele menetluskulu ositi hüvitamises KrMS § 180 lg 3 ls 4 mõistes, peab see nähtuma kokkuleppest (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
41. mai
42. a määrus asjas nr 3-1-1-4716, p 5). 2