lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 31.01.2024 kuni kohtuotsuse kohase täitmiseni. Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt sõlmiti hageja ja kostja vahel 14.04.2022.a suuliselt tähtajatu laenuleping, mille alusel hageja andis kostjale laenu summas 5000 eurot. Hageja on kostjale antud laenusumma 5000 eurot üle andnud ülekandega kostja arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX 14.04.2022, selgitusega "Laen". Hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingus ei lepitud kokku laenu tagastamise tähtaega ega intressi. 13.10.2023.a saatis hageja kostjale laenulepingu ülesütlemisavalduse, mis toimetati kostjale kätte 26.10.2023. Hageja teavitas, et ütleb lepingu üles alates 25.12.2023.a, kuid kuna kostja sai ülesütlemisavalduse kätte alles 26.10.2023, siis leping sai üles öeldud alates 27.12.2023 ehk kahe kuu möödumisel alates ülesütlemisavalduse esitamisest. Siis muutus sissenõutavaks laenulepingust tulenev kohustus. Hageja nõudis laenu tagastamist hiljemalt laenulepingute lõppemisel, seega oli kostja kohustatud 27.12.2023.a tasuma hagejale kokku 5000 eurot. Kostja ei ole laenu tagastanud. Hageja teavitas kostjat, et ülesütlemisavalduse saamise ajal ei ole lepingust tulenev kohustus veel sissenõutavaks muutunud, mistõttu palus teatada hiljemalt 25.12.2023, kas kostja vaidleb sellele vastu, et 13.06.2023.a laenuandja pangakontole laekus eraisik Y pangakontolt 2
Mittetäielik kohustus on kõlbeline kohustus, mille täitmine vastab üldisele arusaamale. Ilmselt vastab üldisele arusaamale kooselulistes suhetes ca 17 aasta jooksul kujunenud tava, st kaaslase 3
lg 3 kinkija ei või taganeda kõlbelise kohustuse täitmiseks sõlmitud kinkelepingust. Asjaolu, et hageja on märkinud makse selgitustesse „laen“, ei tõenda pooltevahelisi laenusuhteid ning kostja kohustust ülekantud raha hagejale tagastada. Selline makse selgitus tähendas hageja seadusliku esindaja avaldatu kohaselt tema õigussuhet hagejaga ja soovi varjata tegelikku laenu saajat seoses sellise laenu maksustamise küsimusega. Esimese astme kohtu otsus 3.Maakohus jättis hagi rahuldamata, menetluskulud jättis hageja kanda. Otsuse põhjenduste kohaselt ei tulnud hageja esindaja vande all antud ütlustest välja, et hageja esindaja oleks selgelt kostjaga leppinud kokku raha tagastamises või vähemalt selgelt kostjale teada andnud, et ootab kostjalt selle raha tagastamist. Hageja esindaja ütluste kohaselt ta ootas, et kostja maksab tagasi. Ka kostja vande all antud ütlustest selgus, et jutuajamine kostja ja Y vahel oli raha andmise osas pigem umbmäärane. See, et Y tasus 5000 eurot hagejale, ühtib sellega, mida Y kostja vande all antud ütluste kohaselt ka teha lubas (kanda raha ise oma ettevõttele tagasi). Hageja on viidanud, et raha laenuna andmist tõendab ka see, et maksekorraldusele oli märgitud „laen“ ja et hageja majandusaasta aruandes on arvestatud selle laenuga. Kohus märgib, et majandusaasta aruandes on siiski välja toodud üksnes üldised summad (nõuded ja ettemaksud). Samuti on asjaolud Y ainukontrolli all, st kostja ei saanud mõjutada ülekande selgituse sisu ega hageja majandusaasta aruannet või raamatupidamist. Samuti võiski hageja raamatupidamise vaatest olla tegemist laenuga, aga see ei tõenda, et ka kostjaga oli kokkulepe raha tagastamise kohta. Raha laenu nimetuse all väljamaksmine ja selle raamatupidamises nii kajastamine on kooskõlas sellega, mida Y kostjale selgitas, et võtab raha ettevõttest ja klaarib selle ise ära. Hageja väitel tõendab raha laenuna andmist ka kostja vastused hagejale 2023.a oktoobris ja novembris - kostja saadetud kokkuleppe tekst ja e-kirjades laused, et „keegi pole palunud Yl neid ülekandeid teha“. Kohus nõustub, et kostja poolt pakutud kokkuleppe tekst on kostja ülejäänud selgitusi arvestades kummaline ning kord on kirjutatud, et aktsepteeritakse Y poolt tehtud ülekandeid laenu tasumisena ja siis hiljem vastatud, et ei aktsepteerita. Samas tundub kohtule usutav kostja selgitus, et eesmärk oli, et Y ei tuleks ühegi rohkema nõudega ning sel eesmärgil oli kostja nõus maksma kokku 15 000 kuid seda üksnes tingimusel, et Y kinnitab kokkuleppes, et tal ei ole üldse mingeid nõudeid rohkem kostja vastu. Hageja esindaja seda tegema ei soostunud ning seepeale teatas ka kostja esindaja, et kompromissi saavutamise püüdlused on nurjunud ja kompromissläbirääkimisi ei saa pidada hageja nõuetega (laenuleping) nõustumiseks. Nagu märgitud, ei pidanud pooled kokku leppima konkreetses raha tagastamise tähtajas (laenuleping võib olla ka tähtajatu), kuid pooled pidid siiski vastastikku väljendama kattuvat tahet, et kostja peab raha hagejale kunagi tagasi maksma. Isegi kui Y mõttes eeldas, et kostja raha tagasi maksab, ei ole tõendatud, et ta seda raha andmisel (või ka hiljem, enne 2023.a oktoobrit, kui esitas lepingu üles ütlemise teate) ka väljendas. TsÜS § 69 lg 1 kohaselt tuleb aga kindlale isikule suunatud tahteavaldust tahteavalduse tegija poolt ka väljendada. Kostja omakorda ei pidanud, arvestades kostja ja Y vahelisi suhteid (isiklikke ja rahalisi), eeldama, et tal tuleb raha tagastada. Kohus peab võimalikuks, et raha tagasi küsimise soov oli ajendatud kostja ja Y suhete lõppemisest (isegi arvestades Y ja kostja erinevaid arusaamu, on selge, et 2023.a oktoobriks olid mõlema poole väitel isiklikku laadi suhted lõppenud). Kohus on seega 4
lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud
Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (
Hageja hinnangul saaks pooltevahelist õigussuhet alternatiivselt käsitleda ka alusetu rikastumisena. Hageja pole välja toonud, millist kohustust hageja kostja ees siis täitis, mis olematuks osutus või ära langes. Nii hageja kui kostja väitel andis hageja kostjale raha selleks, et kostja saaks äri alustada, kuid kohustust hagejal selleks ei olnud (ka mitte sellist, mis oleks hiljem ära langenud). Kohtu hinnangul ei saa
On küll selge, et hageja juriidilise isikuna ei olnud kostjat kunagi varasemalt toetanud, ent tuleb arvestada, et juriidiline isik tegutseb siiski üksnes füüsiliste isikute kaudu ning otsuse kostjale raha andmise kohta langetas hageja ainuomanik ja juhatuse liige Y, kes oli isiklikes suhetes kostjaga. Yl oli seega kontroll hageja varade üle. Lisaks tuleb arvestada kostja vande all antud ütlusi, et Y oli lubanud hagejale ise raha tagasi kanda, mida Y ka tegi. Seega isegi kui öelda, et hageja andis raha kostjale laenuna, lubas hageja esindaja samas selle laenu ise hagejale tasuda (mida ta ka tegi). Kohus ei näe hageja esitatud asjaolude ja selgituste põhjal, kuidas hageja poolt kostjale raha kandmine saaks kvalifitseeruda käsundita asjaajamiseks. Kohus on seisukohal, et kostjale raha andmine eelpooltoodud motiividel ei kvalifitseeru kostja asja ajamisena. Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et hageja kandis kostjale raha, kuid ei ole tõendatud, et oli ka kokkulepe raha tagastamise kohta. Eeltoodud põhjendustel jätab kohus rahuldamata hageja nõude kostjalt võlgnevuse summas 5000 eurot väljamõistmiseks. Kuna põhinõue jääb rahuldamata, jääb rahuldamata ka viivisenõue. Hageja apellatsioonkaebus 4.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ning teha tühistatud osas uus uus otsus, millega hagi rahuldada täies ulatuses, alternatiivselt mõista kostjalt hageja kasuks välja põhinõue, menetluskulud jätta kostja kanda. Apellant on seisukohal, et käesolev asi on äärmiselt lihtne, äriühing andis kostjale laenu, tasus 5000 eurot kostja pangakontole selgitusega „laen“ ning kostja ei ole laenu tagastanud. Apellandi hinnangul ei saanud kohus olemasolevate tõendite ja olemasolevate asjaolude alusel (sh arvestades poolte vahelist kohtueelset kirjavahetust) mitte kuidagi jätta hagiavaldust rahuldamata. Apellant ei ole kunagi kostjale raha kinkinud, seda ei ole teinud kunagi ka Y (vande all ülekuulamisel kinnitatud). Kahjuks maakohus ei eristanud Y kooselu jooksul tehtud ühiseid kulutusi (ca 600-650 eurot kuus, mis Y kandis kostjale) ja pärast kooselu lõppemist tehtud makseid (3 korda x 5000 eurot, mida kandsid hoopis äriühingud selgitusega „laen“). Maakohtu hinnangul summade 600-650 ja 5000 (3x5000 ehk 15 000) ei olegi suurt erinevust 5
Võlasuhe võib
järgi tekkida lepingust või seaduses sätestatud lepinguvälisest või lepingusarnasest võlasuhtest. Seejuures tuleb kohtul esmalt kontrollida, kas poolte vahel on mingi lepinguline võlasuhe, seejärel mõni muu seadusest tulenev eriregulatsioonile allutatud võlasuhe ja viimases järjekorras, kas poolte vahel võib olla käsundita asjaajamisest või alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe (vt ka Riigikohtu
lg 1 järgi on leping tehing kahe või enama isiku vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma.
sätestab üldreeglid, mis võimaldavad kindlaks määrata, kas pooled on saavutanud kokkuleppe lepingu sõlmimises.
lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Riigikohus on neid sätteid kohaldades märkinud, et leping sõlmitakse vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel (vt Riigikohtu
lg 3 järgi, kui vastavalt lepingupoolte kokkuleppele või ühe poole taotlusele tuleb saavutada kokkulepe teatud tingimustes, siis ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui nendes tingimustes on kokkulepe saavutatud, kui seadusest ei tulene teisiti.
lg-s 1 sätestatakse, et pakkumus (ofert) on lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud.
lg-s 1 sätestatakse, et nõustumus (aktsept) on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping.
lg 1 järgi võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. 13. Laenulepingu võimalikule sõlmimisele viitab raha ülekandmine hageja poolt selgitusega “laen” ning see, et varasemalt ei ole hageja kostjale rahalisi ülekandeid teinud. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostjale raha andmise osas pidasid läbirääkimisi Y, kes on hageja ainuosanik ning juhatuse liige, ja kostja. Asjas kuulati ära Y, kelle seletustest nähtub, et ta ei mäleta laenulepingu sõlmimise konkreetseid asjaolusid, näiteks seda, millal pooled väidetava laenulepingu sõlmimiseks tahteavaldusi tegid ja millise summa soovis kostja laenata. Y avaldas, et kuna hageja kandis üle 5000 eurot, siis järelikult soovis kostja saada laenuks 5000 eurot. Y seletustest nähtub, et kostjaga laenu tagasimaksmisest juttu ei olnud, kuid Y lootis, et kostja selle tagasi maksab. 7
lg 1 järgi laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kuna Y ja kostja avaldatu ärakuulamisel kattub selles, et saadava raha tagastamisest, sh seega ka tagastamise tähtajast ei räägitud, nende vahel oli kooselusuhe, milles tavapärase mustrina kandis Y kostja igapäevaseid kulusid, kuid kandis lisaks üle ka märkimisväärselt suuri summasid erakorraliste kulude katteks (näiteks puhkusereiside tarbeks) ning tegi hinnalisi kingitusi, viitavad need asjaolud pigem sellele, et Y oli nõus kostjat äritegevuse alustamiseks abistama, st andma tagastamisele mittekuuluvat abi. Ringkonnakohtu arvates oli tegemist kinkega, sest ka kostja ise on menetluses viidanud kinkelepingut reguleerivatele sätetele. Asjaolu, et summa kandis üle hageja, kuid Y tagastas selle summa, kattuvad kostja väidetega, et Y kasutas ajutiselt hageja rahalisi vahendeid ning hageja tegi ülekande kostjale Y käsundi alusel. 17.
lg 1 kohaselt kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik. Kui kolmas isik täidab kohustuse, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest. Ringkonnakohtu arvates on asjas tõendatud, et kolmas isik hageja näol soovis täita Y kohustuse kostja ees. 18.Kuna hageja täitis kostjale Y kohususe on asjas tõendatud, et kostjal oli õigus hagejalt raha saada ning ta ei pea seda tagasi maksma. Maakohus jättis põhjendatult rahuldamata ka hageja nõuded alusetu rikastumise ja käsundita asjaajamise sätete alusel. 19.Ringkonnakohtu arvates ei muuda asjaolu, et peale hageja poolt väidetava laenulepingu ülesütlemist oli kostja nõus sõlmima kompromisslepingu vaidlusaluse summa tagastamiseks, kostja väiteid raha saamise kohta ebaõigeks või ebaselgeks.
lg 1 esimese lause järgi on kompromissleping leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Käesolevas asjas ei ole ringkonnakohtu arvates kompromisslepingu sõlmimise ettepanek piisav, et tõendada pooltevahelise laenusuhte olemasolu. Mõistlikuks tuleb pidada poole soovi vältida vaieldava õigussuhte tõttu koormavat kohtumenetlust. Seetõttu ei saa kompromissettepanekus väljendatut pidada mingi asjaolu omaksvõtuks. 20.Asjas on hageja esitanud väite, et vaidlusaluse ülekande tegemise ajal ei olnud Yl ja kostjal enam kooselusuhet, mistõttu ei saanud ülekande näol tegemist olla Y kohustuse täitmisega kostjale. Ringkonnakohtu arvates on eelnimetatud väited ümber lükatud esiteks juba sellega, 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.