Obsah (11)

§ 13§ 188§ 118§ 116§ 217§ 220§ 223§ 222§ 189§ 162§ 334

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Menetlusosalised esindajad ja Viru Maakohus Angelina Abol 30. august 2024, Narva 2-20-5712 A.

§ 13lg 3 ei välista õigust tugineda tehingu tühisusele.

Ei saa kuidagi asuda seisukohale, et kostjad nõustusid vormi muutmisega olukorras, kus nad ei tunnista lepingust taganemist ning ei ole andnud nõusolekut vormi muutmiseks, sh kaudselt, tegevuse või käitumisega. Sätte eesmärgiks on asjaolu, et teine pool teeb toimingu ning vastaspool aktsepteerib seda käitumisega, täitmisele asumisega, vaikimisi jne. 5 / 16 Kui pool ei tunnista teise poole tahteavaldust ning peab seda kehtetuks, ei pea ta ka välja tooma kõikvõimalike aluseid ja vastuolusid, millele ta saaks toetuda. Teine olukord oleks, kui pooled oleks taganemist aktsepteerinud ja asunud lepingut tagasi täitma, mis oleks tõesti käsitletav nõusolekuna vormi muutmiseks. Kostjatele jääb arusaamatuks seisukoht, mille kohaselt võib müügilepingu p-i 7.3 sõnastus olla vorminõude suhtes pooli eksitav. Notar lepingu sõlmimisel tõlkis pooltele lepingu ja selgitas selle sisu ning teiseks on hagejad ka ise tingimusest üheselt aru saanud ning suundusid avaldusel allkirju kinnitama notari juurde. Võimalik eksimus terminis allkirja kinnitamine ja notariaalne tõestus on isikute hooletus, mis ei õigusta vorminõude rikkumist. Taganemise vorminõudega välistati mõtlematute avalduste esitamist, st see pidigi toimuma järgides notari õigusliku hinnangut avalduse koostamisel ja esitamisel. Leppetrahv oli samuti ettenähtud seoses asjaoluga, et heas seisundis korteriomand võeti kohe ostjate poolt kasutusse ning lepingu lõppemisel, pidi see arvestama asja kulumiga seonduva kahju ja asja kasutamisega saadud kasu, milline on oluline ning raskelt tõendatav. KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kohus, tutvunud poolte esitatud menetlusdokumentidega ja uurinud esitatud tõendeid, leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt.
2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TSMS § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.
3. Poolte vahel puudub vaidlus ja/või kohus loeb tuvastatuks järgmise: - A. S. ja N. S. (koos hagejad) ostjatena ning I. O. ja K. O. (koos kostjad) müüjatena sõlmisid 14.11.2019 korteriomandi Xxxx Narva notari T. B. poolt notariaalselt tõestatud müügilepingu ning poolte avalduse alusel kanti kinnistusraamatusse omandiõiguse üleandmist tagav eelmärge hagejate kasuks; - lepingust tulenevalt oli müügihinna 5 000.00 eurot tasumise kord järgmine: 1) 11 000.00 eurot tasuvad hagejad kostjatele enne müügilepingu sõlmimist; 2) 44 000.00 eurot kohustusid hagejad tasuma kostja 1 pangakontole igakuiste osamaksetena summas 500 eurot 88 kuu jooksul alates novembrist 2019 hiljemalt maksekuu
4. kuupäevaks. Tasumisega viivitamisel on kostjatel õigus nõuda hagejatelt viivist 0,01% tähtajaks tasumata summalt iga viivitatud päeva eest; - müügilepingu kohaselt läks lepingu eseme otsene valdus ning korteriomandi kasutamisega seotud kulude kandmise kohustus hagejatele üle müügilepingu sõlmimise päeval; - pooled esitasid vastastikku müügilepingust taganemise avaldused: 1) hagejad kostjatele 20.03.2020 Narva notari T. B. notariaalselt kinnitatud avalduse lepingust taganemisest alates 01.04.2020; 2) kostjad hagejatele 03.06.2020 Jõhvi notari T. J. notariaalselt koostatud ja tõestatud avalduse. Puudub vaidlus, et pooled on üksteise taganemisavaldused kätte saanud; - pooltevaheline leping on lõppenud lepingust taganemise tulemusena; - hagejad on kostjatele lepingu täitmisena tasunud 13 500.00 eurot (hagiavalduse järgi 12 500.00 eurot, kostjate vastuse järgi 13 500.00 eurot, s.o sissemakse 11 000.00 eurot + 5 kuu osamaksed kogusummas 2 500.00 eurot; igakuised maksed tasumata alates 25.04.2020); - müügilepingu esemeks olevas korteris oli enne müügitehingut tehtud ümberehituse käigus eemaldatud köögi ja rõdu vaheline sein (aken ja uks) ja tehtud muudatused küttesüsteemis. 6 / 16
5. Poolte vahel on vaidlus eelkõige selles, et kumb pooltest on kehtivalt lepingust taganenud ning kas ja millises summas kuulub hagejate poolt lepingu täitmisena tasutu hagejatele tagastamisele. Kuna puudub vaidlus, et taganemisavalduse esitasid esimesena hagejad, siis tuleb esimesena kontrollida, kas hagejad on lepingust kehtivalt taganenud. Kostjad leiavad, et hagejate taganemine ei ole müügilepingus kokkulepitud vorminõude eiramisega seoses kehtiv, samuti ei ole avalduse esitamisel järgitud mõistlikku tähtaega ning avalduse esitamiseks puudusid ka materiaalsed eeldused.
6. Võlaõigusseaduse (

) § 116 lg 1 järgi lepingupool võib lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine).

§ 188

lg 1 järgi taganeb lepingupool lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 järgi kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Lepingust taganemise kehtivuseks peavad olema täidetud nii selle formaalsed eeldused, eelkõige olema esitatud vastaspoolele õigel ajal (

§ 118

lg 1) taganemisavaldus kui ka sisulised (materiaalsed) eeldused, st taganemiseks peab olema seda õigustav põhjus, eelkõige oluline lepingurikkumine

§ 116mõttes (vt RKTKo 30.05.2013, 3-2-1-34-13, p 14).

Kohus selgitab, et

§ 116on dispositiivne säte, millest pooled võivad kokkuleppega kõrvale kalduda.

Pooled võivad seega kokku leppida, millise rikkumise puhul on pooltel õigus lepingust taganeda, sõltumata sellest, kas rikkumine on oluline

§ 116mõttes või mitte (vt RKTKo 06.04.2018, 2-15-3965, p 14).

Kuna taganemise näol on tegemist ühepoolse kujundusõigusega, siis ei saa teine pool sellist suhte muutmist takistada, kui kujundusõiguse materiaalsed eeldused on täidetud ning taganemise formaalset korda on järgitud. 9. Kohus kontrollib kõigepealt hagejate lepingust taganemise formaalsete eelduste täidetust. Kohus selgitab, et seadus ei näe taganemisavaldusele ette vorminõuet, s.o taganemisavaldus kui tahteavalduse andmine võib sõltumata lepingu enese vormist olla tehtud ükskõik millises vormis, ka suuliselt (vt nt RKTKo 09.02.2011 3-2-1-138-10, p 21; 21.05.2008, 3-2-1-31-08, p 15). Kuna

§ 188

on põhiliselt dispositiivne, siis võivad pooled taganemise eeldusi seadusega võrreldes üldjuhul rangemaks teha, st kokku leppida nt taganemisavalduse esitamise tähtajas või avalduse vormis, nt ette näha taganemisavaldusele kindla vorminõude või avalduse edastamisele kindlad reeglid.1 Poolte sõlmitud müügilepingu p

1. näeb ette kohustuste rikkumisel lepingust taganemise tingimused ja korra. Lepingu p-des 7.
2. ja 7.
3. kirjeldatud rikkumiste puhul on vastaval poolel lepingust võimalik taganeda kuni lepingu eseme suhtes asjaõiguslepingu sõlmimiseni. Lepingu p-s 7.
4. leppisid pooled kokku, et lepingust taganemiseks saadab õigustatud pool kohustatud poolele notariaalkorras ühepoolse notariaalselt tõestatud avalduse, milles märgib lepingust taganemise aluse. Hagejad on lepingust taganemisel tuginenud muule kui lepingu p-s 7.
5. kirjeldatud müüjapoolsele rikkumisele. Hagejad põhjendavad oma taganemise avalduse esitamist sellega, et müügilepingu esemeks oleva korteriomandi seisund ei vasta ostja poolt müügilepingu p-s 2.
6. antud kinnitusele, et lepingu ese vastab projektile, puuduvad ilma õigusliku aluseta teostatud ümberehitused, samuti korteriomandi valduse üleandmisel müüja ei andnud ostjale üle korteriomandi eseme ümberehituse seaduslikkust kinnitavaid dokumente vastavalt lepingu p-s 2.
7. märgitule. Poolte esitatust ei tulene, et müügilepingu p-des 7.
8. ja 7.
9. on pooled kokku leppinud ainsates müügilepingust taganemist võimaldavates lepingurikkumistes. Kostjad selgitasid kohtuistungil, 1 V.Kõve. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, 2016, § 188, p 6 a). 7 / 16 et nad ei ole välistanud, et lepingust taganemiseks võivad olla muud seadusest tulenevad põhjused, aga nad on kokku leppinud taganemise vormis, s.o ka juhul, kui kasutatakse muid aluseid. Kohus asub seisukohale, et pooled leppisid müügilepingu p-s 7.
10. kokku lepingust taganemise avalduse vormis kõikide võimalike lepingust taganemise juhtudeks (s.o mitte üksnes lepingu p-des 7.1., 7.
11. nimetatud alustel), kuivõrd nimetatud lepingupunkt näeb ette lepingust taganemise vormi, sidumata seda üksnes lepingus eraldi nimetatud taganemisalustega. Sellist tõlgendust toetab samuti asjaolu, et ka hagejad pöördusid taganemise avalduse esitamiseks notari poole. Kohus nõustub kostjatega, et taganemise avaldusele notariaalse tõestamise vormi, millega kaasneb notari selgitamiskohustus, ettenägemise eesmärgiks on tehingust kergekäeliselt taganemise vältimine. Hagejate taganemisavaldus (dtl 39-41) on notariaalselt kinnitatud, s.o notar on üksnes kinnitanud tehingu tegijate allkirja õigsust, ning avaldus ei vasta seega lepingus kokkulepitud taganemisavalduse vorminõudele. Taganemisavaldus on ühepoolne tehing TsÜS § 67 lg-te 1 ja 2 mõttes. Seega on kohaldatavad ka vastavad TsÜS-i sätted tehingu tühisuse ja tühistamise kohta. TsÜS § 83 lg 2 järgi kokkulepitud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui seadusest või poolte kokkuleppest ei tulene teisiti. Kui taganemisavalduse eeldused ei ole täidetud, on see tagajärjetu (toimetu), kuid mitte tehinguna tühine (vt nt RKTKo 30.04.2013, 3 2-1-5-13, p 18). Tartu Ringkonnakohus osutas oma 22.12.2021 otsuses apellatsioonkaebusele viidates võimalusele, et kui lepingupooled ei ole eesti keelest aru saavad isikud, kellel puuduvad õigusalased teadmised, siis ei pruugi lepingujärgsed notariaalsete toimingutega seotud taganemisavalduse vorminõuded olla üheselt arusaadavad. Hagejad jäid selle juurde, et müügilepingu p-st 7.
12. tulenevad taganemisavalduse vorminõuded ei olnud neile üheselt arusaadavad. Täiendava selgituse kohaselt pöördusid hagejad lepingust taganemiseks müügilepingu koostanud notari poole, kes koostas hagejate selgituste järgi taganemisavalduse, juhindudes müügilepingu p-st 7.
13. Hagejad on õigusalaste teadmiseta isikud ning ei tee vahet notariaalsel kinnitamisel ja tõestamisel ning juhindusid sellest, et kuivõrd müügilepingu koostanud notar kinnitas taganemisavalduse, siis notari arusaama järgi müügilepingu p 7.
14. alusel oli notariaalne kinnitamine piisav. Kohus märgib, et hagejate 20.03.2020 lepingust taganemise avalduse, s.o selle keelekasutuse ja teksti ülesehituse põhjal ei ole tõenäoline, et see koostati notaribüroos. Kohus nõustub sellega, et kohtule avaldatu ja müügilepingust nähtuva põhjal on hagejate näol tegemist õigusalaste teadmisteta ja eesti keelt vähemalt õigusalasest tekstist arusaamiseks ebapiisavalt valdavate isikutega, kes seetõttu võisid ekslikult leida, et taganemise avalduse esitamiseks piisab notari poolt kinnitatud avaldusest, s.o ka vaatamata notari võimalikele selgitustele nende kahe toimingu vaheteo kohta selle tähendust ja olulisust siiski sisuliselt mõistmata ja oskamata sellele detailile tähelepanu pöörata. Arusaama, et taganemise avalduse tegemiseks piisab selle notariaalsest kinnitamisest toetas ka asjaolu, et avalduse kinnitas müügilepingu koostanud notar.

§ 13

lg 3 kohaselt kui lepingus oli ette nähtud, et leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu lõpetamisega teistsuguses vormis. Kohus ei nõustu kostjate seisukohaga selle kohta, et üksnes olukord, kus pooled oleksid taganemist aktsepteerinud ja asunud lepingut tagasi täitma, oleks käsitatav nõusolekuna vormi muutumisena (25.05.2022 vastus, dtl 739). Kohtu hinnangul ei ole

§ 13

lg 3 kohaldatav üksnes juhtudele, kus lepingut lõpuks ka tegelikkuses muudetakse või lõpetatakse. Taganemise avalduse toimeks on vajalik nii materiaalsete kui formaalsete eelduste (s.h õigeaegsus) täidetus. Kohus nõustub, et kostjad ei pidanud oma vastuses hagejatele (dtl 42) välja tooma kõiki vastuväiteid taganemise avaldusele, kuid kuivõrd antud juhul on kostjad eraldi nimetanud materiaalse eelduse puudumist ja täiendavalt leidnud, et avalduse esitamisel ei ole järgitud ka 8 / 16 mõistlikku tähtaeg, võisid hagejad mõistlikud vastuse põhjal aru saada, et avalduse vormi osas kostjatel vastuväited puuduvad. Aktsepti olemasolu puudutab

§ 13

lg 3 järgi vaid vorminõude järgimist ja ei välista olukorda, et muude eelduste puudumisel jääb taotletud eesmärk siiski saavutamata. Kohus märgib, et kuivõrd pooled on notariaalse tõestamise vormis omavahelise lepingus kokku leppinud, s.o tegemist ei ole seadusest tuleneva nõudega, saaks hagejate poolt vorminõuded lugeda täidetuks ka hea usu põhimõttele tuginedes. Riigikohus on oma lahendites osutanud üksnes sellele, et ainuüksi heas usus toimimine ei kõrvalda seaduses sätestatud vorminõuete järgimata jätmise tagajärgi (vt nt RKTKo 26.01.2018, 2-15-18404, p 19). Kostjad on muuhulgas seisukohal, et hagejad ei ole lepingust taganenud mõistliku aja jooksul. Kohus selgitab, et üldist tähtaega taganemisavalduse esitamiseks ei ole ette nähtud. Riigikohus on leidnud, et lepingust taganemise mõistlik aeg

§ 118lg 1 p 1 tähenduses ei saa vähemalt üldjuhul olla lühem kui tehingu eksimuse või pettuse tõttu tühistamise tähtaeg Ts

ÜS § 99 lg 1 p 2 kohaselt, st kuus kuud alates pettusest, eksimusest, seega taganemise alusest teadasaamisest. See kehtib siiski juhul, mil mõlema kujundusõiguse teostamise eeldused on põhimõtteliselt täidetud, st lepingupoolel on õigus valida, kas ta taganeb lepingust või tühistab selle. Kuivõrd hagejad said väidetavast lepingurikkumisest teada märtsis 2020 (leping sõlmiti 14.11.2019), on iseenesest nende taganemise avaldus tehtud mõistliku aja jooksul (20.03.2020). Kohus loeb seega, et hagejate taganemise avalduse formaalsed eeldused on täidetud. 10. Järgmisena kohus hindab hagejate taganemisavalduse materiaalsete eelduste täidetust. Kohus on eelpool selgitanud, et lepingust taganemiseks peab

§ 116

lg 1 kohaselt üldjuhul olema teine lepingupool lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. Lepingu rikkumise olulisus on asjaolude ja tõlgendamise küsimus, s.h hinnates kõikide puuduste rahalist mõju võrrelduna lepingueseme hinnaga (vt RKTKo 27.05.2015, 3-2-1-43-15, p 20). Lepingu rikkumise hindamisel kohus selgitab, et müügieseme vastavust lepingutingimustele hinnatakse lepingu enese ning

§-de 77 ja 217 alusel.

§ 217

lg 1 kohaselt peab ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas. Lepingutingimustele peavad vastama ka asja juurde kuuluvad dokumendid.

§ 217

lg 2 p 1 järgi ei vasta asi lepingutingimustele, kui sellel ei ole kokkulepitud omadusi.

§ 217

lg 2 p 2 järgi ei vasta asi lepingutingimustele, kui kokkuleppe puudumisel asja omaduste kohta ei sobi asi teatud eriliseks otstarbeks, milleks ostja seda vajab ja mida müüja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui ostja võis mõistlikult tugineda müüja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse. Hagejate selgituste kohaselt selgus korteriomandi kasutamise ajal, et see ei vasta täielikult projektile ning korteriomandis on tehtud ümberehitused - köögi ja eluruumi ning köögi ja rõdu vaheline sein lammutatud, toimunud muudatused küttesüsteemis. Korteriomandi valduse üleandmisel ning samuti mõistliku aja jooksul peale valduse üleandmist ei andnud kostjad hagejatele dokumente, mis kinnitaksid korteriomandi ümberehitamise seaduslikkust. Kohus nõustub, et lepingu p-s 2.13. on müüjad muuhulgas kinnitanud, et „lepingu ese vastab täielikult projektile, puuduvad ilma õigusliku aluseta teostatud ümberehitused…“. Pooled ei vaidle, et kostjatel ei ole rõdu ja korteriomandi siseruumide vahel akna ja ukse lammutamise kohta vajalikke dokumente esitada. Kostjad ei ole ka välja toonud ega tuginenud sellele, et nimetatud vaheseina lammutustöödeks ei olnud kehtiva õiguse järgi nõutavad load vms (projekt, ehitusteatis, kooskõlastus jne). Kohtule esitatud kostjate korterite algse ehitusprojekti plaani järgi (dtl 317) on tegemist isekandva jäikuse tagava seinaga. Kehtiva ehitusseadustiku (EhS) järgi (jõustunud 18.01.2016; kohtule ei ole teada teostatud tööde toimumise tegelik aeg) on ehitise ümberehitamiseks mh hoone kande- ja jäigastavate konstruktsioonide muutmine ja asendamine (EhS § 4 lg 3 p 2) ning seega oli ka antud vaheseina lammutamine loa- ja teavituskohustuslik (vt nt Kliimaministeeriumi koostatud Ehitusgiid (https://www.ehitusgiid.ee)). 9 / 16 Samas köögi ja elutoa vahel asunud seina näol oli eelnimetatud plaani järgi tegemist mittekandva vaheseinaga, mille lammutamiseks ei ole nõutav loa olemasolu, kuna EhS mõttes ei ole tegemist ehitamisega. Sama kehtib küttesüsteemi kohta, kuna antud juhul oli tegemist vaid korterisiseste torude liigutamisega, mitte ehitise omadusi, s.h välisilmet muutva ehitamisega (EhS § 4 lg 3 p 3). Kohus loeb seega tuvastatuks, et kostjad on lepingut rikkunud osas, mida puudutab köögi ja rõdu vahelise ukse ja aknaga vaheseina eemaldamist ja andnud kostjatele seega üle lepingus kokkulepitud tingimustele mittevastava korteri. Kohtul tuleb seega järgmisena hinnata, kas hagejatel oli õigus lepingu eseme puudusele tuginedes lepingust taganeda, s.h kas mittevastavuse näol oli tegemist lepingu olulise rikkumisega. Esiteks kohus selgitab, et

§ 220

lg 1 esimese lause kohaselt peab ostja teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Hagejad on kohtule teatanud, et said korteri väidetavatest puudustest teada alles märtsis 2020, s.o elades eelnevalt vaidlusaluses korteris kolm kuud. Kui asi vaadatakse üle enne müügilepingu sõlmimist ja müügilepingus märgitakse, et ostja on asja eelnevalt üle vaadanud, siis tuleb eeldada, et ostja nõustus asja ostma koos ülevaatamisel avastatud puudustega, ilma et neid puudusi oleks müügilepingus märgitud (RKTKo 26.09.2007, 3-2-1-71-07, p 13). Seega tuleb hinnata, kas hagejad olid väidetavatest puudustest teadlikud või pidid teadlikud olema. Müügilepingu p-s 2.

1. on ostjad kinnitanud, et: „/…/ on üle vaadanud lepingu eseme, samas müüjad on esitanud neile sellekohase dokumentatsiooni ja eelnimetatud andmetele tuginedes on ostjad teadlikud korteriomandi seisukorrast.“ Puudub vaidlus, et hagejatel oli võimalus vaidlusaluse korteriga enne lepingu sõlmimist tutvuda ja nad seda võimalust ka kasutasid. Hagejad selgitasid kohtuistungil, et korteriomandi ülevaatamisel nad nägid, et puudub seina osa, kuid kuna nad ei ole ehitajad, siis eeldasid, et kostjad esitavad vastava dokumentatsiooni, mida kostjad aga teinud ei ole. Kostjad kinnitasid neile, et ümberehitamine on seaduslik. Hagejad pöördusid korteriühistu esimehe poole, kes selgitas, et peab olema sein, korteriühistuga ei ole ümberehitamist kooskõlastatud ning tegemist on olnud kandeseinaga. Seina lammutamisega seoses on muudetud ka küttesüsteem, s.o radiaatorid viidi mujale. Seoses köetava pinna suurenemisega suurenesid ka küttekulud. Kostjate selgituse järgi olid hagejad enne lepingu sõlmimist korteri seisundiga põhjalikult tutvunud ja olemasolev dokumentatsioon oli neile tehingule eelnevalt üle antud, sh täiendavaid dokumente ei soovitud, kinnitades seda müügilepingu p-s 2.
2. Kostjad vastuses hagejate ülesütlemise avaldusele on samuti märkinud, et viimastele oli teada vara seisukord, samuti ümberehitusega seotud asjaolud. Kohus leiab, et isegi hagejatel ehitusalaste teadmiste puudumisel pidi ka ainuüksi kortermaja kinniehitatud rõdude (toimikust leitavate fotode põhjal mitte ühtse lahendusena ning mitte kõikidel korteritel; nt dtl 287) ja korteri planeeringu põhjal olema arusaadav, et rõdud olid algse projekti järgi väljapoole avatud, s.o korteri ja rõdu vahel pidi olema vahesein. Kohus loeb eelneva põhjal tuvastatuks, et hagejatele oli juba enne lepingu sõlmimist teada vähemalt see, et korteris oli tehtud köögi ja rõdu vahelise seina ümberehitus. Kohus leiab ka, et hagejate väide, et neil eriteadmiste puudumisel ei saanud nad mõistlikult eeldada, et vaheseina (akna ja ukse osa) rõdu ning köögi vahel eemaldamise tagajärjel suureneb korteri kütekulu, ei ole eluliselt usutav. Pooled on kohtule selgitanud, et vaidlusalune korter asub majas, milles väljapoole ulatuvat rõdu ei ole, on n-ö rõdutuba. Iga mõistlik inimene saab aru, et kui rõdu ning köögi vahel puudub sein vms, siis suureneb köetav pindala ja seega ka küttekulu. Selleks kohtu hinnangul erilisi teadmisi vaja ei ole. Kohus möönab siiski, et kuigi hagejad teadsid või pidid aru saama juba enne lepingu sõlmimist, et korteris on toimunud ümberehitus, mille tulemusena on ka suurenenud küttekulud võrreldes 10 / 16 ümberehituseta korteriga, võisid nad siiski asjaolust, et tegemist on nõuetekohaselt vormistamata ümberehitusega ja et selle kohta puudub vajalik dokumentatsioon, teada saada ka hiljem, s.h hagejate viidatud ajal. Eeltoodust tulenevalt kohus asub seisukohale, et hagejad teatasid kostjatele lepingueseme müügilepingu p-s 2.
3. kokkulepitule mittevastavusest mõistliku aja jooksul. Vaidlus puudub siinjuures selles, et mittevastavusest teatamine kostjatele toimus esmakordselt hagejate 20.03.2020 lepingust taganemise avalduses. Rikkumise olulisuse hindamisel kohus selgitab, et

§ 116

lg-s 2 on sätestatud näitlik loetelu rikkumistest, mida võiks pidada esmajoones oluliseks.

§ 116

lg 4 esimene lause kohustab taganemise eeldusena andma üldjuhul alati täiendava tähtaja, kui kohustust rikkunud lepingupool kannaks teise poole lepingust taganemise korral ebamõistlikult suurt kahju. Ka Riigikohus on selgitanud, et kui lepingupool taganeb § 116 alusel lepingust seetõttu, et asi on puudustega, on kõrvaldatavate puuduste korral lepingust taganemine lubatud üldjuhul üksnes siis, kui lepingupool on andnud teisele lepingupoolele täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks ning kohustuse täitmiseks täiendavat tähtaega andmata võib kõrvaldatavate puuduste korral lepingust taganeda erandjuhul. Selliseks erandiks võib olla nt asjaolu, et rikuti kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu või kui teine lepingupool teatab, et ta oma kohustust ei täida. Antud lahendis on Riigikohus nõustunud, et erandlikuks asjaoluks võiks olla ka puuduste kõrvaldamise äärmine kulukus võrreldes kinnistu hinnaga (RKTKo 12.10.2010, 3-2-1-80-10, p 12). Konkreetselt müügilepingute osas näeb

§ 223

lg 1 (vt kuni 31.12.2021 kehtinud redaktsioon) ette, et müüjat loetakse müügilepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas ka siis, kui asja parandamine või asendamine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui müüja keeldub õigustamatult asja parandamast või asendamast või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist.

§ 223

lg 3 kohaselt käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul ei pea ostja määrama müüjale tema kohustuse täitmiseks käesoleva seaduse §-s 114 nimetatud täiendavat tähtaega ning võib muu hulgas lepingust taganeda. Hagejad on õiguskaitsevahendina lepingust taganemise õiguse põhjendamiseks tuginenud

§ 222

lg-le 1, leides, et isegi siis, kui oleks üldse võimalik korteriomandi taastamiseks endisesse seisundisse või kui oleks võimalik vastava projekti kinnitamine ja ehitusloa saamine, toob see müüjale võrreldes teiste õiguskaitsevahendite kasutamisega kaasa ebamõistlikke kulusid või põhjendamatuid ebamugavusi ning seega tagamise eeldus on täidetud. Viidatud

§ 222

lg 1 (vt kuni 31.12.2021 kehtinud redaktsioon) esimese lause kohaselt kui asi ei vasta lepingutingimustele, võib ostja nõuda müüjalt asja parandamist või asendamist, kui see on võimalik ja sellega ei põhjustata müüjale võrreldes teiste õiguskaitsevahendite kasutamisega ebamõistlikke kulusid või põhjendamatuid ebamugavusi, arvestades muu hulgas asja väärtust, lepingutingimustele mittevastavuse olulisust ning ostja võimalust saada lepingutingimustele vastav asi oluliste ebamugavusteta mujalt. Hagejate selgituse järgi kaasnevad neile korteriomandi eseme ilma seadusliku aluseta ümberehitamise tagajärjel negatiivsed tagajärjed, eelkõige seoses korteri taastamiseks endisesse seisundisse, projekti ja ehitusloa saamiseks ning seoses soojuskoormise suurenemisega, millest tulenevalt on tegemist olulise rikkumise ja piisava alusega lepingust taganemiseks hagejate poolt. Hagejad on kohtu hinnangul seega sisuliselt tuginenud

§ 116

lg 2 p 1 alusele, s.o olulise lepingurikkumisega on mh tegemist, kui kohustuse rikkumise tõttu jääb kahjustatud lepingupool olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis. Kohus leiab, et asjas esitatud tõendid hageja eeltoodud seisukohti ei kinnita. Kohus nõustub kostjate selgitusega, et tõendina esitatud Pindi Kinnisvara eksperthinnangust (dtl 280-314) nähtub, et 12.01.2021 seisuga oli vaidlusaluse korteri hinnanguline turuväärtus 11 / 16 jätkuvalt sarnane, s.o 52 000.00 eurot (+/- 5%), s.h arvestades hinnangus kirjeldatud ümberehitusi, mis osutab sellele, et hagejate väidetud puudus ei ole oluline. Samuti on tõendina esitatud OÜ Narva Ehitusprojekt eksperthinnangus nr 716/2021 (vaidlusaluse korteri köögi ja lodža vahelise seina osalise lammutamise kohta) (dtl 315-319) osutatud, et korteri rõdu ei ole fassaadist väljaulatuv, st ava tegemisel on eemaldatud aken ning uks. Eksperdi arvamus on, et akna ja ukse eemaldamine ei avalda mõju hoone kandeelementide kandevõimele ning hoone üldjäikusele. Selle seina osa ja avatäite võib ohutult demonteerida. Esialgse konstruktsiooni taastamine ei ole vajalik ning võimalikud lahendused on: 1) säilitada ava nii nagu on praegu, 2) paigaldada kogu olemasoleva ava ulatuses kahepoolne klaasitud uks lodžale ning 3) taastada aknaaluse osa kergplokkidest müüritisega, paigaldada aken ja uks. Kostjate esitatud ABC AKNAD OÜ hinnapakkumisest nähtub, et aken koos paigaldusega maksab 400.00 eurot (dtl 320). Seega esitatud tõenditest nähtub, et tegemist oli kõrvaldatava puudusega, s.o kas endise olukorra taastamisena (koos vajalike lubade taotlemisega) või juba teostatud ümberehituse tagantjärele seadustamisega. Kohus leiab, et vaatamata sellele, et kostjatel puudus vastav dokumentatsioon rõdu ning korteri siseruumide vahelise akna ja ukse lammutamiseks, ei olnud tegemist olulise lepingu rikkumisega. Kostjad on kohtule tõendanud, et hagejate poolt väidetava puuduse likvideerimine ei ole iseenesest vajalik, kuid vajadusel ja soovil saab seda lihtsalt ning suhteliselt väikeste kuludega teha. Eelduslikult ei kaasne ka konkreetsel juhul ümberehituse tagantjärele seadustamisega märkimisväärselt suuremaid kulutusi. Hagejad on menetluses taotlenud ehitustehnilise ekspertiisi määramist, et hinnata korteris tehtud ümberehitamise mahtu, korteri endise seisundi taastamise võimalusi ja sellega kaasnevate võimalike kulude suurust, eesmärgiga tõendada, et lepingust taganemise materiaalsed eeldused olid täidetud. Ekspert jäi määramata hagejatest tulenevatel põhjustel. Hagejad ei ole kohtule teatanud soovist esitada eksperdi määramata jätmise tõttu täiendavaid tõendeid. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et hagejad oleksid pidanud andma kostjatele võimaluse enne lepingust taganemist puuduse kõrvaldamiseks. Toimiku materjalidest ei nähtu ning hagejad ei ole ka välja toonud, et nad oleksid kostjate poole seoses väidetava lepingu rikkumisega eelnevalt pöördunud ning andnud neile täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks, s.o palunud nt rikkumise kõrvaldamist või korteri esialgse seisundi taastamist vms. Hagejate väide, et korteri endisesse seisundisse viimine toob neile võrreldes muude õiguskaitsevahendite kasutamisega ebamõistlikke kulutusi ja põhjendamatuid ebamugavusi, on samuti kohtu hinnangul põhjendamatu. Kohus leiab, et kostjad on asjakohaselt osutanud, et hagejate väidetav puudus oleks lihtsalt ja väikese kuluga kõrvaldatav ka hagejate poolt või nt hinna alandamisena. Kohus märgib (pooled ei ole sellele tuginenud), et pooled ongi lepingu p-s 6.1. juba näinud ette vastava õiguskaitsevahendi (leppetrahv ja kahju hüvitamine) müüja poolt valeandmete esitamise puhuks. 11. Eeltoodust tulenevalt kohus asub seisukohale, et müügileping ei lõppenud hagejate taganemisavalduse alusel. 12. Kooskõlas Tartu Ringkonnakohtu juhendiga kohus võtab järgnevalt seisukoha lepingu lõppemise kohta kostjate poolse taganemisega. Hagejad ei ole esitanud vastuväiteid kostjate lepingust taganemise formaalsete ja materiaalsete eelduste täidetusele, s.o olukorras, kus hagejate taganemisavaldus oleks toimetu. Kuna müügileping ei olnud lõppenud ja puudub vaidlus selles, et kostjad jätsid tähtaegselt tasumata lepingust tulenevad 25.04.2020 ja 25.05.2020 osamaksed, seejuures aprillikuu makse ka hagejatele antud täiendava tähtaja jooksul kuni 30.04.2020, siis esines kostjatel alus müügilepingust taganemiseks müügilepingu p 7.1.1. järgi. Viidatud punkti kohaselt on müüjal kuni lepingu eseme suhtes asjaõiguslepingu sõlmimiseni õigus müügilepingust taganeda, kui ostja ei tasu müügilepingu alusel müügihinnana tasumisele kuuluvaid summasid kokkulepitud tähtaegadeks ja korras. Samuti vastab kostjate taganemisavaldus müügilepingus kokkulepitud vorminõuetele. 12 / 16 Seega on pooltevaheline müügilepingu lõppenud kostjate poolse taganemise avaldusega. 13.

§ 188

lg 2 kohaselt vabastab lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Taganemine ei mõjuta lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust.

§ 189

lg 1 esimese lause järgi võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist, kui ta tagastab kõik üleantu.

§ 189

lg 4 kohaselt, kui tagastamisele või väljaandmisele kuuluv asi on halvenenud ja halvenemine ei ole tekkinud asja korrapärase kasutamise tulemusena, tuleb hüvitada asja väärtuse vähenemine. Seejuures lepingujärgse täitmise järel kahjustada saanud lepingueseme parandamise kohustust

§ 189lg-st 1 ei tulene (RKTKo 24.09.2012, 3-2-1-9012, p 15).

Hagejad leiavad, et kostjate väide, et müügilepingust taganemise tulemusena jääb ostja poolt müüjale tasumisele kuulunud müügihinna osa summas 14 500.00 eurot müüjale leppetrahvina vastavalt müügilepingu punktis 7.6. kokkulepitule on alusetu kuna leppetrahvi nõue on taganemise tagajärgedega vastuolus. Taganemise tulemusena peavad hagejad üle andma korteriomandiga seotud õigused ja kostjad tagastama hagejatele kõik saadud rahalised vahendid. Kohus nõustub kostjatega selles, et lepingust taganemisel kuuluksid kostjate poolt hagejale tagastamisele üksnes juba tehtud maksed, s.o kogusummas 13 500.00 eurot, millele ei lisandu kuni taganemiseni veel tasumisele kuulunud osamaksed. Kohus selgitab, et taganemisega muutub lepingujärgne võlasuhe tagasitäitmise võlasuhteks, s.o lepingu pooled peavad saadu vastastikku välja andma või hüvitama. Riigikohus on leidnud, et tagasitäitmise põhimõttega ei ole kooskõlas järeldus, et lepingust taganemisel on poolel (antud asjas hagejal) õigus nõuda ka (enne lepingust taganemist) lepingueseme maksmata jäänud hinna osamaksete tasumist (RKTKo 30.05.2013, 3-2-1-34-13, p 15). Muud lepingu rikkumisest tulenevad nõuded, esmajoones kahju hüvitamise ja leppetrahvi või viivise nõuded (mida juba võis nõuda) säilivad.2 Samuti kohus selgitab, et tulenevalt eelmärgitud

§ 188

dispositiivsusest peaksid paragrahvi 188 lg-test 2 ja 3 erinevad kokkulepped samuti olema lubatud. Pooled võivad taganemise tagajärgi vabalt modifitseerida, kuid peavad arvestama

§-ga 6 ning TsÜS-i §-des 86 ja 138 sätestatuga.3 Riigikohus on leidnud, et viidatud sätteid võib rikkuda seadusest oluliselt kõrvalekalduv kokkulepe, mis võimaldab ühel lepingupoolel teise arvel rikastuda (RKTKo 13.04.2010, 3-2-1-24-10, p 12). Pooled on lepingu p-i 7.

1. esimeses lauses kokku leppinud, et lepingust taganemisel ostjapoolse lepingurikkumise tõttu müüja ei ole kohustatud tagastama ostjale lepingu eseme müügihinna osas ettemakse, sõltumata sellest, kui palju makseid käesoleval lepingu punktis 3.
2. alusel on ostja juba teinud ning see summa loetakse lepingupoolte poolt leppetrahvina. Kohus 04.06.2024 määruses selgitas, et kohtu hinnangul on pooled korteriomandi müügilepingu p-s 7.
3. leppinud kokku leppetrahvis, seejuures mitte rikkumise korral leppetrahvi tasumisena, vaid et müüja poolt lepingust taganemisel ostjate lepingurikkumise tõttu välistatakse üleantu tagastamine ja ostjate poolt tasutu jääb müüjatele leppetrahvina. Kohus leiab, et müügilepingus taganemise tagajärgede seaduses ettenähtust erinevalt kokkuleppimine ei ole vastuolus hea usu põhimõtetega. Müügilepingu on sõlminud võrdsed pooled pärast notari poolseid selgitusi ja notariaalselt koostatud lepinguga. Analoogne tagajärg on lepingus ette nähtud kummagi poole poolt lepingust taganemisel. Kohtu hinnangul ei anna ka asjaolu, et müüjapoolse rikkumise tagajärjel peab ta ostjale lisaks ostja poolt tasutud tagastamisele tasuma leppetrahvina 5 500.00 eurot, seevastu ostjapoolse rikkumise korral jääks müüjale (lisaks korterile) leppetrahvina kõik tasutud osamaksed, alust pidada lepingu p-s 7.
4. 2 3 Samas, § 188, p 5.
5. Samas, § 188, p 6, c. 13 / 16 müüja kasuks sõlmitud kokkulepet tasutud osamaksete leppetrahvina müüjatele jäämist hea usuga vastuolus olevaks.
6. Hagejad on taotlenud kokkulepitud leppetrahvi vähendamist, kuna lepingust taganemisega ei ole kostjatele kahju tekkinud, samuti on tasumisele kuuluv leppetrahv ebamõistlikult suur.

§ 162

lg 1 järgi kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus selgitab, et kahju puudumine võib olla aluseks leppetrahvi vähendamisele, kui leppetrahvi väljanõudmine kokkulepitud ulatuses ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Samas kahju puudumine või selle olemasolu leppetrahviga võrreldes oluliselt väiksemas ulatuses ei saa olla leppetrahvi alandamise aluseks, kui leppetrahvi sellises ulatuses õigustab leppetrahvi tagatisfunktsioon, s.t võlausaldaja huvi tagatud kohustuse täitmise vastu, mida ei pea mõõtma ainuüksi tekkinud varalise kahjuga (vt nt 14.06.2005, 3-2-1-66-05, p 16, 17; 21.11.2012, 3-2-1132-12, p 12). Kohus leiab, et antud juhul on müügilepingus taganemise puhuks kokkulepitud leppetrahvil eelkõige kahju kompenseerimise funktsioon, kuivõrd kostjate huvi lepingu täitmise vastu ei seondu näiteks nende endi kohustusega kolmanda isiku vastu vms. Seda seisukohta toetab ka asjaolu, et leppetrahvi suurus sõltub lepingu kestvusest, seega juba tehtud osamaksete kogusummast. Seejuures võisid kohtu hinnangul kostjatele tekkiva kahjuna pooled lepingu sõlmimisel ette näha eelkõige müüjatel korteri kasutamisest tulu teenimise võimaluse kaotamise ja kahju seoses korterile lepingu täitmisel tekkinud võimalike kahjustustega. Kohus nõustub pooltega, et leppetrahvi proportsionaalsuse hindamisel saab mh aluseks võtta kostjatel müügilepingu sõlmimise tõttu saamata jäänud üüritulu 7 kuu eest, keskmine üür poolte esitatu põhjal vahemikus 250-300 eurot kuus (vastavalt kokku 1 750 – 2 100 eurot). Kohtu hinnangul saab tulenevalt maja vanusest (ehitusaasta 1988), parendustööde tegemisest ning korteri heast seisukorrast müügilepingu sõlmimisel arvestada keskmise üüritasuga summas 300 eurot. Samuti on kostjad välja toonud, et hagejad on korteris elamise lühikese ajavahemiku jooksul tekitanud korterile olulise kahju, sh on ära viidud osa mööblist. Kostjate esitatud 05.06.2020 hinnapakkumise kohaselt on ainuüksi hagejate põhjustatud defektide kõrvaldamise maksumus 4 848 eurot otsese varalise kahjuna. Kohus märgib, et kostjate esitatust ei tulene, et kostjad oleksid küsinud ka teisi hinnapakkumisi, mh tulenevalt kohustusest vältida kahju suurenemist. Samas kohtu hinnangul asjaolu, et korteris on pärast selle valduse kostjatele üleandmist ka reaalselt teostatud remonditöid (mille tõttu ei ole korteri seisundi halvenemine mõjutanud ka selle väärtust), nähtub korteri eksperthinnangus 12.01.2021 seisuga, milles antud hinnangu järgi on korteri seisukord hea, seejuures siseviimistluse, sanitaartehnika ja kohtkindla sisustuse seisukord on hea, kohati väga hea ning remondivajadus puudub (dtl 289). Kohus leiab, et kostjatel tekkinud kahju puhul tuleb mh arvestada asjaoluga, et juhul kui korteri kasutamiseks oleks sõlmitud üürileping, siis

§ 334

lg 2 teise lause järgi üürnik ei vastuta asja hariliku kulumise, halvenemise ja muutuste eest, mis kaasnevad asja lepingujärgse kasutamisega. Need kulud peaksid olema hõlmatud kokkulepitud üüritasuga. Kohtu hinnangul on ka antud juhul kostjate kirjeldatud defektid vähemalt osaliselt kaetud võimaliku üüritasuga. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et tulenevalt leppetrahvi funktsioonist (s.o valdavalt kahju hüvitamiseks) ja kostjatele tekkinud kahju suurusest on leppetrahvi proportsionaalseks suuruseks 4 500.00 eurot. Kohus ei arvesta leppetrahvi vähendamisel hagejate majandusliku seisundiga, kuivõrd antud juhul ei kuuluks leppetrahv hagejatelt väljamõistmisele, vaid kostjate poolt hagejatele tagastamisele, seega ei saa kaasneda hagejatele seeläbi ka nt raskeid majanduslikke tagajärgi. 14 / 16

1. Kõike eelnevat arvestades kohus rahuldab hagejate nõude osaliselt ja mõistab kostjatelt hagejate kasuks välja 9 000.00 eurot (hagejate tasutud osamaksed kokku 13 500.00 – leppetrahv 4 500.00 eurot). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
2. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldab hagi (nõue summas 13 000.00 eurot kostjatelt väljamõistmiseks) summas 9 000.00 eurot ehk umbes 69 % ulatuses. Lähtudes eelnevast jätab kohus menetluskulud 69 % ulatuses kostjate kanda ja 31 % ulatuses hagejate kanda. TsMS § 174 lg 4 kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks mõistliku aja jooksul pärast käesoleva otsuse jõustumist.
3. Kohus vabastas menetlusabi korras 22.05.2020 määrusega hagejad osaliselt hagiavalduselt riigilõivu summas 650 eurot tasumisest, kohustades hagejad tasuma riigilõiv osaliselt, s.o summas 350 eurot igakuiste osamaksetena. 10.10.2023 määruse, millega kohus vabastas hagejad ekspertiisikulu ettemaksu summas tasumisest osaliselt, s.o summas 2 250.00 eurot, alusel ei ole riigile kulu tekkinud, kuna kohus 04.03.2024 määrusega jättis hagejate taotletud ekspertiisi läbi viimata ettemaksu tähtajaks tasumata jätmise tõttu. TsMS § 190 lg 3 kohaselt menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel. Kohus rahuldab hagi osaliselt, umbes 69 % ulatuses. Seega kuulub kostjatelt riigi kasuks välja mõistmisele 207 eurot (s.o 69% riigile tekkinud menetluskulust summas 300 eurot.) /allkirjastatud digitaalselt/ Angelina Abol kohtunik Tartu Ringkonnakohtu 14.03.2025 kohtuotsuse RESOLUTSIOON:
4. Viru Maakohtu
5. augusti 2024 otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.
6. Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus solidaarselt I. O.u ja K. O.u kanda.
7. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Riigikohtu 25.06.2025 kohtumääruse RESOLUTSIOON:
8. Keelduda kassatsioonkaebuse menetlusse võtmisest kaebuse põhjendamatuse tõttu.
9. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud kassaatorite kanda. 15 / 16
10. Kassatsiooniastme menetluskulusid välja ei mõisteta.
11. Määruse peale ei saa esitada määruskaebust (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 694 lg 2). 30.08.2024 kohtuotsus 2-20-5712 jõustus 25.06.2025 Riigikohtu kohtumäärusega. /allkirjastatud digitaalselt/ Lea Herne referent 16 / 16