Obsah (6)

§ 663§ 657§ 543§ 534§ 654§ 172

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Indrek Soots Määruse tegemise aeg ja koht 12.05.2025, Tallinn Kohtuasja number 2-25-5257 Kohtuasi Sihtasu

) § 534 lg-tele 1 ja 5 ning psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1 ja § 13 lg-tele 1 ja

1. 7.
2. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on puudutatud isikul raske psüühikahäire – äge polümorfne psühhootiline häire skisofreenia sümptomiteta (F23.0). Puudutatud isikul esineva raske psüühikahäire tõttu on tema käitumine ebaadekvaatne ja ettearvamatu. Ärakuulamisel veendus kohus, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida. Maakohus leidis, et haiglaravita jäädes on puudutatud isik ebaadekvaatse käitumise tõttu jätkuvalt ohtlik enesele (enda ravita jätmine, öösel hulkumine) ja ümbritsevatele (viskas 5.korruselt alla telliskivi). Puudutatud isik ei ole võimeline mõistma ravivajadust. Puudutatud isiku ohtlikkus enese ja ümbritsevate elule ja tervisele lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isiku raviarsti arvamuse kohaselt on vajalik tahtest olenematu ravi pikendamine, sest puudutatud isiku seisund ei ole muutunud, tal puudub teadev koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel ohustab ta psüühikahäire tõttu ennast. Seega ei ole puudutatud isiku seisund alates tahtest olenematu ravi alustamisest paranenud ning esialgse õiguskaitse kohaldamise aluseks olnud asjaolud ei ole muutunud ega ära langenud. 7.
3. Maakohus selgitas, et ei kuulanud ära teisi isikuid peale puudutatud isiku, talle määratud esindaja ja puudutatud isiku raviarsti, kuna arvestades isiku psüühilist seisundit ja asja kiireloomulisust, ei aita nende isikute ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
4. Puudutatud isik esitas riigi õigusabi korras määratud esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada, millega pikendati tema suhtes esialgset õiguskaitset. Puudutatud isik leiab, et täidetud ei ole PsAS §-s 11 sätestatud eeldused kinnisesse asutusse paigutamiseks koos tahtest olenematu raviga. Puudutatud isik möönab, et enne haiglasse sattumist võis tal olla psühhootiline episood, kuid see oli täielikult provotseeritud ema käitumisest. Puudutatud isik pole oma seisundi tõttu ei endale ega teistele ohtlik. Igal juhul on võimalik tema ravimine kodustes tingimustes.
5. Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu.
6. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

1. Avaldaja teatas 30.04.2025, et seoses puudutatud isiku psüühilise seisundi paranemisega lõpetati tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi psühhiaatriakliinikus 29.04.
2. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb jätta

§ 657

lg 1 p 1 (koosmõjus

§-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. 13. Ringkonnakohus märgib esmalt, et kohus saab

§ 543

lg 3 alusel ka pärast isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse. Seega ei takista määruskaebuse lahendamist 4 2-25-5257 asjaolu, et 29.04.2025 lõpetati puudutatud isiku tahtest olenematu psühhiaatriline ravi psühhiaatriakliinikus. 14.

§ 534

lg 1 kohaselt võib esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Esialgset õiguskaitset võib rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest (

§ 534lg 5 esimene lause).

Pärast isiku enda ärakuulamist võib esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates (

§ 534lg 5 teine lause).

1. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st
2. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
3. Puudutatud isik on määruskaebusest nähtuvalt seisukohal, et PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused ei olnud tema suhtes esialgse õiguskaitse pikendamisel täidetud. Kolleegium sellega ei nõustu ning on kõiki asjas esitatud asjaolusid kogumis hinnates seisukohal, et eelduste esinemine puudutatud isiku suhtes on esialgse õiguskaitse pikendamisel olnud täidetud. Samuti oli enne vaidlustatud määruse tegemist maakohus puudutatud isiku isiklikult ära kuulanud ning haigla valvearst esitanud maakohtule hinnangu, mille järgi oli esialgse õiguskaitse pikendamine vajalik. Maakohus asus õigesti seisukohale, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg 1 tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Kolleegium nõustub

§ 654

lg 6 (koosmõjus

§-ga 659) järgi maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid täies ulatuses.

1. Maakohus on tuvastanud, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda mõista. Avaldaja taotlusele lisatud psühhiaatrite arvamusest nähtub, et puudutatud isikul on diagnoositud raske psüühikahäire – äge polümorfne psühhootiline häire skisofreenia sümptomiteta (RHK-10 F23.0). Puudutatud isik avaldas paranoilisi luulumõtteid ja oli emotsionaalselt ebaadekvaatne (naeris manikaalaselt, siis karjus). Puudutatud isikul esinesid psühhoosisümptomid (ümbritseva teravnenud taju, mõttekäigu häiritus, paranoilised kahjustusluulumõtted) rahutuse ja impulsiivse käitumisega. Puudutatud isik on viibinud varasemalt kahel korral haiglaravil samalaadse psühhoosisümptomaatika tõttu. Käesoleval juhul süüdistas puudutatud isik temaga juhtunus enda ema, eitas telliskivi alla viskamist
2. korruselt ja kahtlustas, et seda võisid teha alumise korruse elanikud või lind katuselt. Ka haiglas viibides avaldas puudutatud isik spontaanselt paranoilisi kahjustusluulumõtteid, kuidas pidi kodus kaitsma end toidukoide eest, kes ronisid riiete alla. Valvearsti avaldatust nähtuvalt ei olnud puudutatud isiku seisund 07.04.2025 oluliselt paranenud. Puudutatud isik eitas ärakuulamisel samuti hospitaliseerimisele eelnenud sündmusi seoses telliskivi viskamisega. Eeltoodust tulenevalt on maakohus kolleegiumi hinnangul õigesti tuvastanud, et puudutatud isikul oli diagnoositud raske psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (PsAS § 11 lg 1 p 1). 5 2-25-5257
3. Maakohus tuvastas nõuetekohaselt puudutatud isiku ohtlikkuse. Psühhiaatrite arvamusest ja avaldaja vastusest määruskaebusele nähtub, et puudutatud isik oli ohtlik nii endale kui ka teistele ning puudutatud isik vajas pikemat ravi kui esialgselt rakendatud neli päeva. Puudutatud isik toimetati enne hospitaliseerimist kiirabiga politsei saatel EMO-sse, kuna käitus kodus ebaadekvaatselt ja agressiivselt – puudutatud isik viskas telliskivi
4. korruse aknast alla, mille tagajärjel purunes auto esiklaas. Määruskaebuse vastusest nähtuvalt ta reisis puudutatud isik haiglaravi eelselt vajalike vahenditeta mitmeks päevaks Lätti, lähedased temaga ühendust ei saanud. Ärakuulamisel avaldas puudutatud isik, et kõik algas sellest, et läks emaga tülli, sest ema ei andnud talle rahakotti tagasi. Telliskivi viskamist ja naabri auto kahjustamist puudutatud isik eitas ning leidis, et teda süüdistatakse selles alusetult. Ka määruskaebuses on märgitud, et puudutatud isiku hinnangul võis tal olla enne haiglasse sattumist psühhootiline episood, kuid see oli täielikult provotseeritud ema käitumisest. Seega ei tunnistanud puudutatud isik ka enda käitumise ohtlikkust teistele isikutele. Arvestades, et psühhiaatriakliinikus viibimise ajal oli puudutatud isiku käitumine endiselt psühhoosielamusest juhitud ning sellest tingituna oli ta ettearvamatu ja ebaadekvaatne, oli pigem kindel kui tõenäoline, et puudutatud isik on esialgse õiguskaitse pikendamata jätmise korral teistele ohtlik PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses, kuid võis ohtu seada ka ennast. Põhjendatud oli puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi pikendamine enne, kui haigus veelgi ägeneb ja temast lähtuv oht realiseerub. Isiku ohtlikkuse tuvastamine ei eelda, et ta oleks juba jõudnud enda või teiste isikute elu või tervist kahjustada (vt ka RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14). Seega leidis maakohus õigesti, et tulenevalt raskest psüühilisest häirest võis puudutatud isik kujutada ohtu teda ümbritsevatele ja iseendale PsAS § 11 lg 1 p 2 mõttes.
5. Samuti ei olnud alust arvata, et puudutatud isikule piisanuks muudest psühhiaatrilise abi meetmetest. Riigikohtu praktika kohaselt eeldab muude abinõude kasutamise võimatus seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 40). Puudutatud isiku määruskaebusest nähtuvalt ei ole ta enda hinnangul oma seisundi tõttu ei endale ega teistele ohtlik ning võimalik on ravimine kodustes tingimustes. Samas on avaldusele lisatud psühhiaatrite arvamuses märgitud, et puudutatud isikul puudus sisuline haiguskriitika ja ta ei mõistnud ravivajadust. Ka määruskaebuse vastuses on toodud esile, et peale viimast tahtevastast ravi käesoleva aasta jaanuaris plaaniti puudutatud isikule toetusravi antipsühhootikumiga ja ambulatoorset jälgimist psühhiaatri juures, kuid puudutatud isik vastuvõtule ei läinud. Samuti on toodud välja, et käesoleva aasta märtsis viibis puudutatud isik psühhoosi tõttu ka Roomas haiglaravil. Ärakuulamisel avaldas puudutatud isik, et kodus ta ravimeid siiski ei võta, sest ravimite võtmine maksab ja kuna tal läks tunne mööda, siis ei läinud ravimeid ostma. Seetõttu ei ole praegusel juhul veenev puudutatud isiku seisukoht, et ta oleks võinud haiglaravi asemel jätkata raviga kodus. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud seega võimalik osutada psühhiaatrilist abi muul viisil kui tema suhtes tahtest olenematut ravi kohaldades. Väljaspool haiglat ei oleks olnud kontrollitav ravimite korrektne manustamine. Maakohus asus seega põhjendatult seisukohale, et puudutatud isikule ei olnud võimalik osutada vältimatut psühhiaatrilist abi muul moel, kui talle psühhiaatriahaiglas tema tahtest olenemata ravi osutades (PsAS § 11 lg 1 p 3).
6. Eeltoodule tuginedes olid täidetud tingimused puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks, mistõttu tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
7. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad

§ 172lg 3 alusel riigi kanda.

22.

§ 543lg 2 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

6 2-25-5257 (allkirjastatud digitaalselt) 7