Obsah (10)

§ 662§ 236§ 238§ 339§ 652§ 477§ 178§ 175§ 174§ 171

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kairi Piirisild, Vallo Kariler ja Ele Liiv Määruse tegemise aeg ja koht 27. mai 2025, Tallinn Kohtuasja number 2-24-11517 Kohtuasi Underway Tran

) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada osas, millega maakohus jättis rahuldamata avaldajate kaebuse kohtutäituri sunniraha määramise hoiatusele ning avaldajate taotlused nende 01.07.2024 kaebuse rahuldamiseks ja täitemenetluse lõpetamiseks. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega jätab need taotlused ja kaebuse läbi vaatamata. Muus osas jääb maakohtu määrus muutmata. Määruskaebus jääb rahuldamata ja menetluskulud solidaarselt avaldajate kanda.
2. Avaldajad esitasid koos määruskaebusega uute tõenditena Harju Maakohtu vaidlustatud 22.10.2024 määruse siinses asjas, sissenõudja maksuvõla väljavõtte, sissenõudja
3. majandusaasta aruande ja kohtutäituri 05.09.2024 ettemaksu väljamõistmise otsuse. Kuigi määruskaebuse põhjendamiseks võib

§ 662

lg 3 kohaselt esitada nii uusi asjaolusid kui ka tõendeid, tuleb tõendite esitamisel arvestada ka tõendite esitamise kohta sätestatud nõudeid. Eelkõige tuleb tõendi esitamisel põhjendada, millise asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks soovitakse tõendit esitada (

§ 236lg 3).

Kohus saab vastu võtta ainult sellise tõendi, millel on asjas tähtsust (

§ 238lg 1).

Ringkonnakohus keeldub avaldajate tõendite vastuvõtmisest, kuna need ei oma asja lahendamisel tähtsust. Osaliselt on tegemist ka dubleerivate dokumentidega, mille esitamiseks ei ole vajadust (maakohtu 22.10.2024 määrus on asja materjali juures olemas) (vt ka

§ 339lg 2).

Ringkonnakohus eemaldab tõendid asja materjali hulgast ega arvesta nendega lahendi tegemisel. 22. Ringkonnakohus võtab asja lahendamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud (käesoleva määruse p 9). Maakohus ei ole nende asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud (

§ 652lg 1 p 1).

Pooled vaidlevad 5 2-24-11517 määruskaebemenetluses selle üle, kas kohtutäituri 18.06.2024 täitmisteade ja sunniraha määramise hoiatus on õiguspärased.

1. Maakohus vaatas iseenesest õigesti läbi avaldajate kaebuse kohtutäituri 18.07.2024 otsuse peale, millega kohtutäitur jättis rahuldamata avaldajate 01.07.2024 kaebuse. Maakohus asus aga põhjendamatult läbi vaatama avaldajate kaebust osas, milles avaldajad vaidlustasid kohtutäituri 18.06.2024 otsuse sunniraha määramise hoiatuse kohta. Kuigi üldjuhul võib täitemenetluse osaline TMS § 217 lg 1 järgi esitada kohtutäituri otsuse või tegevuse peale täitedokumendi täitmisel kohtutäiturile kaebuse ning TMS § 218 lg 1 järgi võib ta kaebuse kohta tehtud kohtutäituri otsuse peale esitada kaebuse maakohtule, ei ole täitemenetluse seadustiku mõttest tulenevalt sunniraha määramise hoiatuse kohta tehtud kohtutäituri otsuse puhul õiguskaitse vajalik, kuna isik saab esitada kaebuse kohtutäituri sunniraha määramise otsuse peale. TMS § 26¹ järgi on hoiatus sunniraha määramise eelduseks, ilma milleta ei saa kohtutäitur sunniraha määrata, kuid hoiatusega ei kaasne täitemenetluse osalisele muid negatiivseid tagajärgi, mille vastu ta peaks end kaebuse esitamisega kaitsma ja mille vastu ta ei saaks kaitset sunniraha määramise otsust vaidlustades. Hoiatuse eesmärgiks on anda kohustatud isikule teada, et kui ta ei asu täitedokumenti kindlaks kuupäevaks täitma, määrab kohtutäitur talle sunniraha. Lisaks saab kohustatud isik pärast hoiatuse saamist TMS § 26¹ lg 8 järgi mõjuval põhjusel taotleda, et kohtutäitur lükkaks sunniraha rakendamise edasi ja määraks täitmiseks uue tähtaja (vt ka RKÜKm 17.12.2013, 3-2-1-4-13, p 58–59). Seega ei kaasne negatiivseid tagajärgi sunniraha rakendamise hoiatusega, sh ei kaasne sellega kohustust sunniraha tasuda. Tegemist ei ole iseseisva täitedokumendiga. Täitedokument on TMS § 2 lg 1 p 16 kohaselt üksnes kohtutäituri otsus sunniraha määramise kohta. Seda järeldust ei muuda asjaolu, et hoiatuses on märgitud konkreetne määratav sunniraha summa, millega avaldajad ei nõustu. Hoiatuses peabki sunniraha suurus märgitud olema (vt TMS § 261 lg 2 p 5).
2. Eeltoodut arvestades ei ole avaldajate kaebus osas, millega avaldajad vaidlustavad kohtutäituri 18.06.2024 sunniraha määramise hoiatust, esitatud seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks ega eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, mistõttu tuleb see jätta

§ 477lg 1 ja § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

Ringkonnakohus ei vasta seetõttu määruskaebuse sisulistele väidetele, mis puudutavad sunniraha hoiatust ja selle suurust. 25. Avaldus tuleb

§ 477

lg 1 ja § 423 lg 2 p 2 alusel jätta läbi vaatamata ka osas, millega avaldajad paluvad kohtul rahuldada avaldajate 01.07.2024 kaebus kohtutäituri tegevusele ja lõpetada täitemenetluse. Selles osas ei ole avaldajatel võimalik avaldusega taotletavat eesmärki saavutada. Kuigi kohus saab kaebuse rahuldamise korral tühistada nii kohtutäituri poolt kaebuse kohta tehtud otsuse (18.07.2024 otsus) kui ka algse kohtutäituri otsuse, mida avaldajad on vaidlustanud (18.06.2024 otsus), ei saa kohus asja läbivaatamisel teha ise uusi otsuseid, mille tegemise pädevus on üksnes kohtutäituril. TMS § 217 lg 5 kohaselt teeb kohtutäiturile esitatud kaebuse kohta otsuse kohtutäitur ja TMS § 48 kohaselt saab täitemenetluse lõpetamise otsustada kohtutäitur. TMS § 217 lg 7 kohaselt saab kohus kaebuse põhjendatuse korral üksnes kohustada kohtutäiturit avaldajate kaebust (avaldajate 01.07.2024 kaebus) uuesti läbi vaatama ja selle kohta uue otsuse tegema (vt ka RKTKm 01.06.2016, 3-2-1-36-16, p 23).

1. Osas, millega avaldajad vaidlustavad maakohtu määrust ja kohtutäituri 18.07.2024 otsust täitmisteatele esitatud kaebuse rahuldamata jätmise kohta, jääb kaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on selles osas seaduslik ja põhjendatud. Maakohus selgitas õigesti, et siinsel juhul ei esine TMS §-s 48 nimetatud aluseid täitemenetluse lõpetamiseks ja kohtutäituri otsuse peale kaebuse esitamisega ei saa lahendada materiaalõiguslikku vaidlust 6 2-24-11517 selle üle, kas täitedokumendist tulenev kohustus on täidetav või mitte. Kuni täitedokument kehtib, on kohtutäituril õigus ja kohustus see täitmisele pöörata. Nimelt kehtib täitemenetluses formaliseerituse printsiip, mille kohaselt peab kohtutäitur kontrollima, kas täitmiseks esitatud dokument vastab formaalselt seaduse nõuetele, kuid ta ei pea kontrollima materiaalõiguslikke asjaolusid. Kui kohtutäiturile esitatakse formaalsetele nõuetele vastav täitedokument, on ta kohustatud selle ja sissenõudja avalduse alusel algatama täitemenetluse (RKTKm 16.01.2008, 3-2-1-132-07, p 11 ja RKTKm 16.10.2002, 3-2-1-119-02, p 8). Eeltoodu tõttu ei mõjuta täitmisteate õiguspärasust väited selle kohta, et täitedokument ei ole (mingis osas) väidetavalt täidetav. Need väited ei oma siinse asja lahendamisel seega tähtsust ja ringkonnakohus nendele hinnangut ei anna.
2. Määruskaebus ei ole edukas ka osas, millega avaldajad vaidlustavad maakohtu menetluses kindlaks määratud menetluskulude rahalist suurust. Vastuseks sissenõudja väidetele märgib kohus, et õige ei ole seisukoht, nagu ei oleks avaldajatel

§ 178

lg-st 2 tuleneva piirangu tõttu siinsel juhul õigust menetluskulude rahalist suurust vaidlustada. Määruskaebus on aga sisuliselt põhjendamatu. 28.

§ 175

lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude, s.o nii lepingulise esindaja tunnihinna kui ka menetlustoimingutele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Seejuures lähtub kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel hagita menetluse põhimõtetest, arvestades menetluskulude kindlaksmääramise kohta sätestatud erisusi (

§ 174lg 8).

Ringkonnakohus saab maakohtu kaalutlust ümber hinnata üksnes siis, kui maakohus on ületanud diskretsioonipiire. Siinsel juhul ei ole maakohus hüvitamisele kuuluvate menetluskulude kindlaksmääramisel diskretsioonipiire ületanud. Seda ei ole väitnud ka avaldajad ise oma määruskaebuses. Avaldajad üksnes kordavad juba maakohtu menetluses esitatud väiteid, jättes tähelepanuta, et maakohus on menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel nende vastuväidetega juba arvestanud.

1. Eeltoodust tulenevalt tühistab ringkonnakohus maakohtu määruse osas, millega maakohus jättis rahuldamata avaldajate kaebuse kohtutäituri sunniraha määramise hoiatusele ning avaldajate taotlused 01.07.2024 kaebuse rahuldamiseks ja täitemenetluse lõpetamiseks. Ringkonnakohus teeb selles osas uue määruse, millega jätab kaebuse ja taotlused läbi vaatamata. Osas, milles maakohus jättis rahuldamata avaldajate kaebuse kohtutäituri 18.07.2024 otsuse ja 18.06.2024 täitmisteate tühistamiseks, jääb maakohtu määrus muutmata. Samuti jääb maakohtu määrus muutmata osas, millega maakohus määras kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
2. Kuna avalduse osaliselt läbivaatamata jätmine ei muuda järeldust selle kohta, et avaldus on põhjendamatu, ei tingi see maakohtu määratud menetluskulude jaotuse muutmist. Avaldajad ega puudutatud isikud ei ole maakohtu määratud menetluskulude jaotust ka vaidlustanud.
3. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebemenetluses kantud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel solidaarselt avaldajate kanda.

7 2-24-11517

1. Sissenõudja menetluskulude nimekirja kohaselt osutati talle õigusabi kokku 5 tundi, tunnihinnaga 195 eurot (käibemaksuta). Taotlus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks on põhjendatud osaliselt.
2. Sissenõudja 17.10.2024 menetlustoimingud (kostjate menetluskulude nimekirjade ja vastuväidetega tutvumine ja analüüs; vastuväidete ja seisukoha koostamine kostjate menetluskuludele ja seisukohtadele) kokku 2 tundi, ei ole põhjendatud. Need toimingud on tehtud enne maakohtu vaidlustatud 22.10.2024 määruse tegemist ega seondu seega siinse määruskaebemenetlusega. Ajakulu 24 minutit maakohtu määrusega tutvumisele ja 36 minutit määruskaebusega tutvumisele on põhjendatud. Määruskaebusele vastuse koostamise ajakulu on põhjendatud 1 tunni ulatuses. Avaldaja I seisukoht ja täpsustamata viide kohtupraktikale, nagu tuleks menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel lähtuda sellest, et 1 leheküljelise menetlusdokumendi koostamisele kulub 40 minutit kuni 1 tund, ei ole õige. Kohus võtab esindajakulu hindamisel arvesse määruskaebuse ja selle vastuse sisu ja mahtu, samuti vaidluse asjaolusid ja seda, et sissenõudja esindaja on pooltevahelise vaidluse asjaoludega varasemast kursis. Menetluskulude nimekirja koostamise ajakulu on põhjendatud 20 minuti ulatuses. Sissenõudja esindaja tunnitasu on esindaja kvalifikatsiooni ja siinse asja olemust arvestades põhjendatud 180 euro ulatuses.
3. Kokku on sissenõudja määruskaebemenetluses kantud menetluskulud põhjendatud ja vajalikud seega 2 tunni 20 minuti ulatuses, s.o 420 eurot. Kohus mõistab selle avaldajatelt solidaarselt sissenõudja kasuks välja. Vastavalt taotlusele tuleb avaldajatelt välja mõista ka viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. (allkirjastatud digitaalselt) 8