RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatam

) § 11 lg 1 kohaselt saab heastamist nõuda hüvitise asemel. Nii heastamise kui ka hüvitamise eesmärk on kõrvaldada kannatanule tekkinud kahjulikud tagajärjed ja asetada ta olukorda, mis on võimalikult lähedane sellele, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kui tagajärgede kõrvaldamine võimaldab tekkinud kahju kõrvaldada, siis pole alust maksta ka rahalist hüvitist. Sama on leidnud Riigikohus asjades nr 3-3-1-71-06 (p 11) ja nr 3-3-1-17-08 (p 19). Varalise kahju tekkimist ei ole kaebaja tõendanud, sest äriühingule tekkinud kahju ei saa samastada selle osanikule tekkinud kahjuga.

1. Kaebaja esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes rahuldada tema kaebus tervikuna.
2. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse
3. detsembri
4. a otsusega osaliselt (resolutsiooni p 1). Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse resolutsiooni p-d 2 ja 3 (ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 2) ning tegi tühistatud osas uue otsuse, millega mõistis prokuratuurilt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 500 eurot (resolutsiooni p 3). Ülejäänud osas jäi kaebus rahuldamata (resolutsiooni p 4). Ringkonnakohus mõistis prokuratuurilt kaebaja esimese ja teise kohtuastme menetluskulude hüvitamiseks välja 2669 eurot ja 88 senti ning jättis muus osas menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (resolutsiooni p-d 5 ja 6). Ringkonnakohtu põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised. 10.
5. Halduskohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse üksnes kaebaja. Apellatsiooniastmes ei vaielda enam selle üle, et Riigiprokuratuur avaldas
6. detsembri
7. a pressikonverentsil ja
8. detsembri
9. a e-kirjas kaebaja kohta õigusvastaselt andmeid viisil, millest mõistlik isik sai järeldada, et kaebaja on üks peamistest isikutest, kellele on nn Danske rahapesuafääris esitatud kahtlustus rahapesus (KarS § 394). Tegelikult oli kaebajale esitatud kahtlustus erasektoris altkäemaksu võtmisele kaasaaitamises (KarS § 22 lg 3 ja § 4023 lg 1), mis seondus AS Citadele banka Eesti filiaaliga. Menetlusosalised ei vaidle ka selle üle, et isikuandmete sel viisil avaldamine rikkus kaebaja au ja head nime. Vastustaja on halduskohtu otsuse pressiteate meediaväljaannetele edastamisega täitnud. 3

§ 9

lg 1 järgi alust nõuda isikule tekitatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist. Vastustaja süü vorm oli hooletus (VÕS § 104 lg 3) ja kaebaja on kasutanud kohaseid õiguskaitsevahendeid, et kahju vältida või seda vähendada. 10.

1. Halduskohtu otsuse resolutsiooni p 1 täitmisega sai kahjulikud tagajärjed kõrvaldada eeskätt edasiulatuvalt. See ei muutnud olematuks kaebajale juba tekkinud kahju. On usutav, et kahjulikud tagajärjed tekkisid kaebajale just vastustaja eksitaval viisil avaldatud andmete tõttu. Nii rahapesu kui ka altkäemaksu võtmine erasektoris on majandusalased süüteod. Arvestades pressikonverentsil nimetatud rahapesukahtlusega vara suurust (300 miljonit eurot) ja ajakirjanduses kajastatut (rahapesu ulatus võis olla ca 7–8 miljardit eurot), on siiski ilmne, et altkäemaksuga seotud kahtlustus oleks pälvinud avalikkuse tähelepanu vähem ja oleks seega kaebajat vähem stigmatiseerinud. Rikkumise raskus õigustab kaebajale valuraha maksmist. 10.
2. Kaebaja ei ole piiritlenud, kui suurt hüvitist ta mittevaralise kahju eest taotleb, vaid on viidanud kahju täpse suuruse kindlakstegemise võimatusele (VÕS § 127 lg 6). Varalise kahju tekkimine on tõendamata. Niisiis tuleb hüvitise määramisel arvestada üksnes mittevaralist kahju. Kaebaja au ja head nime kahjustati küllaltki intensiivselt, kuid vastustaja süü ei ole väga suur. Kuigi hoolsa tegutsemise korral olnuks kahju tekkimine ilmselt välditav, ei ole vastustaja avaldanud kaebaja kohta otseselt valeandmeid, vaid avaldas kaebaja kohta andmeid viisil, mis tõi kaasa nende vääriti mõistmise. Põhjendatud mittevaralise kahju hüvitis on 500 eurot. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3. Kaebaja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse hüvitise suuruse osas ja teha uus otsus, millega mõista prokuratuurilt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis õiglases summas Riigikohtu äranägemisel. Kassaatori põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised. 11.
4. Ringkonnakohtu välja mõistetud hüvitise suurus on põhjendamatult väike. Ringkonnakohus eksis prokuratuuri süü hindamisel. Prokuratuur peab kohtlema menetlusosalist tema au teotamata ja tema väärikust alandamata (KrMS § 9 lg 3 esimene lause). Seega ei saa avalikkusele eksitava teabe avaldamisega seonduvat süüd hinnata väikeseks ainuüksi seetõttu, et otseselt valeandmeid ei avaldatud. Ringkonnakohus jättis süü suuruse hindamisel täielikult tähelepanuta, et prokuratuur ei kõrvaldanud kaebaja õiguste rikkumist kaebaja korduvate pöördumiste peale. Seega polnud tegemist inimliku eksimuse, vaid tahtliku tegevusega. 11.
5. Ringkonnakohus ei võtnud seisukohta prokuratuuri süü vormi ja raskuse kohta, mis on

§ 9lg 2 järgi nõutav. Teabe avaldamist saab hinnata vähemalt raske hooletusena ning alates 4

§ 9lg-st 1.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 14. Kassatsioonkaebus tuleb materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu rahuldada. Kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni punktid 3, 5 ja 6 ja teeb asjas uue otsuse, millega mõistab Prokuratuurilt kaebaja kasuks välja hüvitise 5000 eurot (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 230 lg 5 p 5). 5

-i alusel ning võetakse seisukoht hüvitatava kahju kohta (II). Viimaks jaotab kolleegium menetluskulud (III). I

1. Halduskohtu otsus on jõustunud edasi kaebamata osas, milles halduskohus kohustas Riigiprokuratuuri avaldama samadele meediaettevõtetele, kellele edastati teave kaebajale kahtlustuse esitamise kohta, teate selle kohta, et kaebajale varem esitatud kahtlustuse osas on kriminaalmenetlus lõpetatud kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Selleks tuvastas halduskohus, et prokuratuur on avalik-õiguslikus suhtes õigusvastaselt ja süüliselt rikkunud kaebaja õigusi tema kohta ebaõiget teavet avaldades ning et kaebajal tekkis seeläbi kahju. Kassatsiooniastmes on seega vaidlus üksnes selle üle, kas mittevaralise kahju hüvitis 500 eurot, mille ringkonnakohus mõistis välja eeltoodule lisaks, on piisav. Kassatsioonkaebuses ei nõua kaebaja enam hüvitist varalise kahju tekitamise eest.
2. Kaebuse aluseks on kaebaja kohta avalikkusele ebaõigete andmete esitamine. Kuigi kaebaja oli kriminaalmenetluses kahtlustatav, ei puudutanud kahtlustus rahapesu ega Danske Banki, nagu prokuratuuri esitatud teabest mulje jäi. Kaebaja väitel tekitas ebaõigete andmete avaldamine talle mainekahju, mis tõi kaasa hingelisi kannatusi. Prokuratuur avaldas teavet suure avalikkuse huvi tõttu, mitte kriminaalmenetluse eesmärkide saavutamiseks (vt RKHKm 3-19-1565/14, p 11). Haldus- ja ringkonnakohus on kaebaja hüvitamisnõude õigusliku alusena käsitanud

§ 9lg-t 1.

Samas on väljaspool kahtlust, et kahju, mille hüvitamist kaebaja nõuab, tekkis tema isikuandmete (nime) töötlemise (e-kirjaga meediaväljaannetele edastamisel) tagajärjel. Isikuandmete töötlemisel tuli kohaldada IKÜM-i sätteid, sest isikuandmeid ei töödeldud IKÜM art 2 lg 2 p-s d nimetatud eesmärkidel.

1. IKÜM art 5 lg 1 p d kohaselt tagatakse isikuandmete töötlemisel, et isikuandmed on õiged ja vajaduse korral ajakohastatud ning et võetakse kõik mõistlikud meetmed, et töötlemise eesmärgi seisukohast ebaõiged isikuandmed kustutataks või parandataks viivitamata (õigsuse põhimõte). Art 16 järgi on andmesubjektil õigus nõuda, et vastutav töötleja parandaks põhjendamatu viivituseta teda puudutavad ebaõiged isikuandmed. Niisiis on ebaõigete isikuandmete edastamise või avaldamisega tekitatud kahju hüvitamist iseenesest võimalik nõuda IKÜM art 82 lg 1 alusel niivõrd, kuivõrd ebaõigete isikuandmete avaldamine kujutab endast IKÜM-i rikkumist.
2. Samas on IKÜM-i põhjenduses 146 märgitud, et IKÜM art 82 ei mõjuta muude liidu või liikmesriigi õiguses sätestatud normide rikkumisest tuleneva kahju eest esitatavaid nõudeid. Järelikult ei välista IKÜM kahju hüvitamise nõude esitamist riigisiseste au ja head nime kaitsvate normide alusel.
3. Eeltoodust tulenevalt on kaebuse aluses kirjeldatud vastustaja tegevus kvalifitseeritav nii IKÜM-i kui ka kaebaja isikuõiguse rikkumisena, kuivõrd kaebaja ei piiritle tekkinud kahju üksnes isikuandmete õigusvastase töötlemise või isikuõiguse rikkumisega tekitatud kahjuga. Järelikult saab kahju hüvitada nii IKÜM art 82 lg 1 kui ka

§ 7lg 1 ja § 9 lg 1 alusel.

Sellises olukorras tuleb hüvitis välja mõista kaebajale soodsama normi alusel. II 21.

§ 7

lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik 6

§-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kolleegiumi pikaajalise praktika kohaselt tuleneb

§ 7

lg-st 1 muu hulgas nõue tuvastada põhjuslik seos õigusvastase tegevuse ja kahju vahel (vt nt RKHKo 3-3-1-93-04, p 11 ja RKHKo 3-22-1679/23, p 12).

§ 9

lg 1 alusel võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist mh au või hea nime süülise teotamise korral. Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust (

§ 9lg 2).

Samuti kohaldatakse juhul, kui hüvitatakse avaliku võimu teostades tekitatud kahju, eraõiguse kahju hüvitamise sätteid, kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega (

§ 7lg 4).

Mittevaralise kahju hüvitamise puhul on kolleegium tuginenud VÕS § 134 lg-le 2. See säte näeb ette, et isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse korral tuleb maksta kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma (RKHKo 3-3-1-64-14, p 17). Vastutust saab piirata

§-s 13 sätestatud tingimustel.

1. Euroopa Kohus on selgitanud asjas C-667/21 Krankenversicherung Nordrhein tehtud otsuse p-des 88–103 IKÜM art 82 alusel mittevaralise kahju hüvitamise üldisi eeldusi. IKÜM art 82 lg 1 seab hüvitise saamise õiguse sõltuvusse kolme elemendi samaaegsest esinemisest: IKÜM-i rikkumine, kahju tekkimine ning põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel. Vastutava töötleja vastutuse eeldus on ka süü, mida eeldatakse, välja arvatud juhul, kui ta tõendab, et kahju põhjustanud tegu ei ole talle omistatav. Art 82 ei nõua, et selle sätte alusel mittevaralise kahju hüvitamiseks välja mõistetava kahjuhüvitise summa kindlaksmääramisel võetaks arvesse süü suurust.
2. Osas, milles IKÜM ei reguleeri kahju hüvitamist, ning niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus EL-i õigusest tulenevate võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetega, kohaldub liikmesriigi õigus, mh

§ 7lg-s 1 ja § 9 lg-s 1 sätestatu (RKHKo 3-20-1449/54, p 19; vt ka p 28).

Euroopa Kohus on selgitanud, et kuna IKÜM ei sisalda kahjuhüvitise suuruse määramise sätet, tuleb iga liikmesriigi õiguskorras kehtestada kriteeriumid, mis võimaldavad kindlaks määrata makstava hüvitise ulatuse, tingimusel et järgitakse võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid (C-300/21 Österreichische Post, p 54). Seega ei saa ka IKÜM art 82 kohaldamisel piirduda pelgalt selle sättega, vaid hüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb kohaldada asjakohaseid

-i ja VÕS-i sätteid. Seejuures peab arvestama, et neid ei tohi kohaldada vähem soodsalt kui riigisisese õiguse kohaldamisalasse kuuluvatel sarnastel olukordadel (võrdväärsuse põhimõte). Ka ei tohi need muuta liidu õigusega antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks ega ülemäära keeruliseks (tõhususe põhimõte, vt viidatud C-300/21, p 53). Küll tuleb silmas pidada, et IKÜM art 82 alusel välja mõistetaval hüvitisel ei ole heidutavat ega karistavat funktsiooni. Euroopa Kohus on selgitanud, et see, kui raske oli IKÜM-i rikkumine, mis kahju põhjustas, ei saa mõjutada väljamõistetava kahjuhüvitise suurust isegi siis, kui tegemist pole varalise, vaid mittevaralise kahjuga. Seejuures ei tohi väljamõistetav summa olla nii suur, et see ületab kahju täieliku hüvitamise. (Viidatud C-667/21, p 86.) IKÜM-i põhjenduses 146 on selgitatud, et andmesubjektid peaksid saama täieliku ja tõhusa hüvitise kahju eest, mida nad on kandnud. Euroopa Kohtu hinnangul tuleb IKÜM art 82 lg-le 1 tuginevat rahalist hüvitist pidada „täielikuks ja tõhusaks“, kui see võimaldab täielikult hüvitada selle määruse rikkumisega tegelikult tekitatud kahju, ilma et täieliku hüvitamise jaoks oleks vaja välja mõista karistuslikku kahjuhüvitist (viidatud C-300/21, p 58). 24. Praegusel juhul ei viiks erinevad nõude alusnormid tõenäoliselt märkimisväärselt erineva tulemuseni. IKÜM art 82 kohaldamisel tuleb vastustaja süüd eeldada (vt ka viidatud C-667/21, p-d 90–100). Ka

-i kohaldamine eeldab vastustaja süüd, kusjuures avaliku võimu kandja vastutab nii kahju vahetult põhjustanud isikute süü kui ka n-ö organisatsioonilise süü korral (vt RKHKo 3-16-1903/69, p 33). Praegusel juhul ei ole kahtlust, et vastustaja tegutses süüliselt (st vähemalt hooletult VÕS § 104 lg 3 tähenduses). Kaebaja on prokuratuuri poole pöördudes 7

§ 7lg-s 1 nõutud esmaseid õiguskaitsevahendeid.

IKÜM art 82 kohaldamisel ei tohiks arvesse võtta õigusrikkumise raskust (

§ 9lg 2) ning hüvitis ei tohiks ületada tekkinud kahju.

Kuigi kohtul on mittevaralise kahju eest hüvitise määramisel lai kaalutlusruum, sest tekitatud mittevaralise kahju suurus pole objektiivsete kriteeriumite alusel rahaliselt mõõdetav (RKHKo 3-18-360/41, p 14), ei oleks ka üksnes riigisisese õiguse kohaldamisel üldjuhul võimalik välja mõista hüvitist, mis on suurem kui tekkinud kahju (

§ 7lg 4 ja VÕS § 127 lg 1).

Siiski tuleb praegusel juhul pidada IKÜM art 82 kohaldamist kaebajale soodsamaks, sest see nõuab (arvestades IKÜM-i põhjendust 146 ja Euroopa Kohtu eelviidatud seisukohti) täielikku ja tõhusat hüvitist.

1. Prokuratuur avaldas kaebaja kohta ebaõigeid andmeid
2. detsembri
3. a pressikonverentsi ja
4. detsembril 2018 ajakirjanikele saadetud e-kirja koosmõjus. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et see toimus hooletusest. Samas tuleb arvestada, et kui Prokuratuur oleks vea parandanud kaebaja
5. detsembri
6. a taotluse alusel, oleks kaebajale tekkinud mittevaraline kahju olnud tõenäoliselt märkimisväärselt väiksem. Seejuures keeldus Prokuratuur aastatel 2019-2022 sihipäraselt ja põhjendamatult oma vea parandamisest, hoolimata kaebaja korduvatest taotlustest. Õigete andmetega pressiteate avaldas Prokuratuur alles
7. augustil 2023, kaks kuud pärast seda, kui selleks kohustav halduskohtu otsus oli vastavas osas jõustunud. Kuna isikul on IKÜM art 16 kohaselt õigus nõuda ebaõigete isikuandmete parandamist ja vastutaval töötlejal on IKÜM art 19 järgi üldjuhul kohustus edastada teave isikuandmete parandamise kohta kõigile vastuvõtjatele, kellele isikuandmed on avaldatud, oli Prokuratuuri tegevusetus samuti õigusvastane. See tegevusetus oli tahtlik. Prokuratuuri tegevusetus võimaldas vaidlusalust teavet reprodutseerida, mistõttu tekkis kaebajale kahju edasi. Mittevaraline kahju tekkis kaebajale peamiselt sellepärast, et Prokuratuuri avaldatud ebaõige teave köitis avalikkuse tähelepanu. Kolleegium ei leia, et kuritegu, milles kaebajat kahtlustati, oleks iseenesest rahapesukuriteost vähem etteheidetav. Küll aga tuleb nõustuda ringkonnakohtuga, et arvestades rahapesukahtlusega vara mahtu, on ilmne, et altkäemaksuga seotud kahtlustus oleks pälvinud avalikku tähelepanu märksa vähem ja stigmatiseerinud kaebajat seetõttu ka vähem intensiivselt.
8. Eeltoodut arvesse võttes on kolleegiumi hinnangul õiglane hüvitis 5000 eurot.
9. Kuna kolleegium muudab ringkonnakohtu lahendit, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). Kaebaja on kõigis kohtuastmetes tasunud riigilõivu kokku 1150 eurot. Halduskohtus taotles kaebaja õigusabikulude 3645 euro ulatuses väljamõistmist. Neist 1170 eurot oli Riigiprokuratuurile kahju hüvitamise taotluse esitamise kulu, mida ei saa halduskohtumenetluses välja mõista (vt RKHKo 3-3-1-60-13, p 17). Ringkonnakohtus taotles kaebaja õigusabikulude 1764 euro ja 75 sendi ulatuses väljamõistmist. Riigikohtus palub kaebaja välja mõista 1647 eurot õigusabikulusid. Seega on kõigi kohtuastmete peale kokku vajalikud ja põhjendatud menetluskulud 7036 eurot ja 75 senti. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Arvestades halduskohtu rahuldatud heastamisnõuet ning kaebaja esitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõuet, loeb kolleegium kaebuse rahuldatuks umbes poole ulatuses. Prokuratuurilt tuleb seega kaebaja kasuks välja mõista menetluskulu 3500 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 8