KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margit Jäätma, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 30. mai 2025, Tartu Tsiviilasja number 2-22-

) § 25). Varaühisuse varasuhe lõpeb abielu lahutamisega (

§ 35p 3).

Kehtiv perekonnaseadus ei tunne sellist mõistet nagu kooselu lõppemine ega seo selle ajaga abikaasade ühisvara režiimi lõppemist. Väär on hageja seisukoht, et kostjal tuleb tõendada, et maksete tegemine toimus poolte ühisvara arvel. Tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja väitel tasus ta abielu ajal laenumakseid lahusvara arvel, seega lasus hagejal ka antud asjaolu tõendamiskoormis. Vara loetakse ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine lahusvara hulka (

§ 27lg 6).

Maksete tegemine hageja pangakontolt ei tähenda, et maksed tehti lahusvara arvel. Ka abikaasade arvelduskontodel olev raha on ühisvara, välja arvatud osas, mis oli olemas enne abielu või mis on saadud pärandi või kinkena. 3.

1. Maakohus leidis, et TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel tuleb lõpetada menetlus laenulepingust nr XXXXXXXXXXX tulenevate ajavahemikul
2. oktoober 2017 kuni
3. aprill 2020 tasutud laenumaksete ja ajavahemikul
4. september 2018 kuni
5. aprill 2020 tasutud kindlustusmaksete osas, kuivõrd see nõue on tsiviilasjas nr 2-21-9738 jõustunud kohtulahendiga lõppenud. Käesolevas tsiviilasjas esitatud nõue tuleneb tsiviilasjas nr 2-2017088
6. oktoobril 2020 esitatud hageja tasaarvestusavaldusest. Tsiviilasjas nr 2-21-9738 loobus hageja
7. juuni 2023 menetlusdokumendis 22 751,02 euro nõudest kostja vastu, mille kohus võttis vastu
8. juunil
9. Hageja esitatud 24 902,04 euro suurusest nõudest jäi pärast nõudest loobumist tsiviilasjas nr 2-21-9738 vaidluse alla põhivõlgnevuse jääk 2151,02 eurot ning viivis. Hageja nõue 2151,02 eurot jäi tsiviilasjas nr 2-21-9738 rahuldamata tasaarvestuse tõttu kostja nõudega hageja vastu, seega on tsiviilasjas nr 2-21-9738 lahendatud hageja 24 902,04 euro nõue (22 751,02 + 2151,02), sh arvestades tema enda 4552,18 euro suurust tasaarveldusavaldust, millele hageja tugineb ka käesolevas tsiviilasjas esitatud nõudes. 3.
10. Maakohus jättis rahuldamata hageja viivise nõude, mis
11. veebruari 2024 seisuga oli 1308,15 eurot, sest maakohtu hinnangul on hageja viivise nõue vastuolus hea usu põhimõttega. Tsiviilasjas nr 2-21-9738 leidsid nii maa- kui ringkonnakohus, et hageja tekitas ise tahtlikult olukorra, kus pank ütles laenulepingu üles kolme kuu laenumaksete mittetasumise tõttu. Toimunu ei ole heas usus käituvatele õigussuhte osalistele vastuvõetav (TsÜS § 138 lg 1 ja 2). Heas usus käituvatele õigussuhte osalistele ei ole vastuvõetav, et 4 koostöös pangaga lepitakse kokku lepingu rikkumise variant. Kohtud leidsid, et hageja käitumine ühise laenulepingu maksete tasumata jätmisel oli teadlik tegevus eesmärgiga kahjustada kostjat ja seada ta raskesse olukorda. On ilmne, et tasudes kogu laenujäägi pangale koheselt, oli hagejal selleks majanduslik võimekus. 3.
12. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja kostja menetluskulude katteks 2629,20 eurot. Kostja õigusabi kulud maakohtu ja ringkonnakohtu menetlustes olid 1116 eurot (arvestusega 7,75 töötundi x 144 eurot/h (koos käibemaksuga) + 1257 eurot (arvestusega 8,25 töötundi x 144 eurot/h + 69 eurot sõidukulu) + 256,20 eurot (1,75 h x 146,40 eurot/h (koos käibemaksuga). Maakohus luges need kulud vajalikuks ja põhjendatuks. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
13. Hageja esitas
14. märtsil 2025 maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus täies ulatuses ning teha uus otsus, millega rahuldada hageja hagi täies ulatuses või alternatiivselt tagastada asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Hageja palub tühistada maakohtu otsus menetluskulude suuruse kindlaksmääramise osas ning vähendada menetluskulusid mõistliku suuruseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Maakohus rikkus otsuse tegemisel oluliselt menetlusõiguse norme, sh TsMS § 436 lg-t
15. Maakohtul puudus alus menetluse lõpetamiseks TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel, sest Tartu Ringkonnakohus ei ole tsiviilasjas nr 2-21-9738 tehtud otsuses tuvastanud hageja nõude lõppemist ajavahemikul
16. oktoober 2017 kuni
17. aprill 2020 tehtud laenumaksete ja ajavahemikul
18. september 2018 kuni
19. aprill 2020 tehtud kindlustusmaksete osas. Tsiviilasjas nr 2-21-9738 menetleti laenumaksete hüvitise nõuded, mis tekkisid peale laenulepingu nr XXXXXXXXXXX ülesütlemist
20. aprillil 2021 ning nimetatud asjas ei menetletud nõudeid, mis on tekkinud ajavahemikul
21. oktoober 2017 kuni
22. aprill
23. Kostja ei ole tõendanud, et hageja tasus kostja kohustused panga ees ja kinnistu alalhoidmisega seotud kulud ühisvara arvelt. Hageja esitas tõendid, et ta tasus kaasomandi alalhoidmisega seotud kulud enda isiklikest vahenditest. Kostjale langeb koormus tõendada, et maksete tegemine toimus poolte ühisvara arvel, kostja seda tõendanud ei ole. Maakohus jättis tähelepanuta asjaolu, et hageja 24 902,04 euro nõue, mis lahendati tsiviilasjas nr 2-21-9738, on tekkinud pärast
24. aprilli 2020 ja seda ei ole praeguses tsiviilasjas menetletud. Kostja poolt õigusabile kulutatud tööde maht ei ole tõendatud ega põhjendatud, mistõttu tuleb tema menetluskulud vähendada mõistliku suuruseni. Menetluskulude väljamõistmisel tuleb eelkõige arvestada sellega, millises ulatuses oli osutatud õigusabi seotud menetlusosalise kohtus esindamisega, s.o kohtule menetlusdokumentide esitamise ja kohtuistungitel osalemisega. On ilmne, et kostja esindaja ei ole teinud kostja huvide kaitsmiseks sellises mahus tööd, nagu on menetluskulude avaldustes välja toodud. Kostjal on olnud sama esindaja ka varasemates asjades, sh tsiviilasjas nr 2-21-9738 ja kostja menetlusdokumentides on korratud varasemates asjades esitatud seisukohti.
25. Kostja on seisukohal, et maakohtu otsus on seaduslik ning apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Kostja jääb maakohtu menetluses esitatud seisukohtade juurde. Kui maakohus lõpetas menetluse põhjendamatult, tuleb hagi jätta rahuldamata ning kõik menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. Maakohus on põhjalikult käsitlenud poolte abielu ajal, st kuni
26. juunini 2018 tekkinud nõudeid. Hageja ei ole tõendanud oma väidet, et ta kasutas kohustuste täitmiseks oma 5 lahusvara. Abielu ajal kehtib eeldus, et perekonnale tehtud kulutuste hüvitamist ei saa nõuda (

§ 17

) ja et abielu ajal omandatud varaese kuulub ühisvara hulka (

§ 27lg 6). Hageja nõuded enne 31. detsembrit 2018 tehtud maksete hüvitamiseks on aegunud Ts

ÜS § 154 kohaselt ja kostja taotleb aegumise kohaldamist. Hageja väide aegumise peatumise kohta on ekslik ja vastuoluline. Kui hageja väidab, et esitas sama nõude teises kohtuasjas, siis tuleb nõue praeguses asjas jätta läbi vaatamata. Kui tegemist ei olnud sama nõudega, siis ei saanud aegumine ka peatuda. Hageja nõue alates

1. jaanuarist 2019 tasutud kindlustusmaksete ja laenumaksete hüvitamiseks on lubamatu ning maakohus jättis selle õigesti läbi vaatamata. Poolte vaidlus nõuete tasaarvestuse üle lahendati tsiviilasjas nr 2-21-
2. TsMS § 371 lg 1 p-dest 4–7 tuleneb sama asja korduva menetlemise keeld, mis on hagi lubatavuse eeldus, mida kohus peab kontrollima omal algatusel. Kui menetluse käigus selgub, et hagi on menetlusse võetud sama asja korduva menetlemise keeldu rikkudes, peab kohus jätma hagi TsMS § 423 lg 1 p-de 3–5 järgi läbi vaatamata või lõpetama asja menetluse TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel otsust tegemata. Hageja esitas ka tsiviilasjas nr 2-20-17088 tasaarvestuse avalduse, milles tugines väitele, et tasus pangale 8766,62 eurot isiklike rahaliste vahendite arvel. Menetluses nõude olemasolu ja tasaarvestust ei tunnustatud. Seega on hageja nõuet korduvalt eelnevalt käsitletud. Kostja menetluskulud maakohtus on vajalikud ja põhjendatud. Hageja ei ole nõustunud kompromissiga üheski viies kohtuasjas, mis puudutavad sama laenu makseid. Hageja algatatud menetlused on asjaoludelt põimunud ning kostja esindaja on sunnitud olulise aja kulutama erinevate menetluste asjaolude kokkuvõtmiseks käesolevas menetluses, sh ka apellatsioonimenetluses. Kostja on kompromissina pakkunud vastastikuste nõuete koostöös kindlaksmääramist, tasaarvestuste teostamist ning kohustuste jäägi hüvitamist, mis oleks kuludeta lõpetanud kõik menetlused. Hageja ei ole ühelegi kostja ettepanekule reageerinud ning on lihtsalt püüdnud endist abikaasat menetlustega kurnata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning tuleb jätta muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Hageja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
4. Asja uuel läbivaatamisel maakohtus arvestas kohus nii ringkonnakohtu
5. oktobri 2023 seisukohtadega kui ka hageja nõude täpsustusi. Maakohus vaatas läbi hageja nõuet 4359,79 euro saamiseks, millest 4229,05 eurot nõuab hageja hüvitisena ajavahemikul
6. oktoober 2017 kuni
7. aprill 2020 tasutud laenumaksete eest ja 130,74 eurot ajavahemikul
8. september 2018 kuni
9. aprill 2020 tasutud kindlustusmaksete eest. Lisaks nõuab hageja viivist alates
10. septembrist 2020, viivise suurus on
11. veebruari 2024 seisuga 1308,15 eurot. Maakohus lõpetas hageja põhinõude osas menetluse TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel, jättis viivise nõudes hagi rahuldamata ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskuluna 2629,20 eurot. Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse täies ulatuses.
12. Põhivaidlus asjas on selles, kas hageja on enda käesolevas asjas esitatud nõude tasaarvestanud enne hagi esitamist kostja nõudega. Hageja on selgitanud, et ta on käesolevas tsiviilasjas esitatud nõuded esitanud kõigepealt
13. oktoobri 2020 tasaarvestusavalduses tsiviilasjas nr 2-20-17088 (sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, vt ka maakohtu otsuse p-d 15 ja 17). Ringkonnakohus tuvastas käesolevat 6 asja esmakordselt läbi vaadates, et tsiviilasjas nr 2-21-9738 esitas hageja kostja vastu nõude 14.-
14. aprillini 2021 pangale tasutud laenumaksete hüvitamiseks. Hageja väitis tsiviilasjas nr 2-21-9738 esitatud hagiavalduse teisel lehel viitega enda
15. oktoobri 2020 tasaarvestusavaldusele, et ta on tsiviilasjas nr 2-18-11619 tehtud lahendist tulenevate kostja nõuetega tasaarvestanud ka
16. oktoobrist 2017 kuni
17. aprillini 2020 tasutud laenumaksete ja
18. septembrist 2018 –
19. aprillini 2020 tasutud kindlustusmaksete nõuded (I kd lk 154–155). Seega on hageja ise tsiviilasjas nr 2-21-9738 esitatud hagiavalduses väitnud, et käesolevas asjas esitatud ja jätkuvalt menetluses olevad hageja laenu- ja kindlustusmaksete nõuded on varasemalt tasaarvestusega lõppenud. Kuivõrd menetlus tsiviilasjas nr 2-21-9738 ei olnud käesoleva asja esmakordsel läbivaatamisel maa- ja ringkonnakohtus veel lõppenud, tühistas ringkonnakohus
20. oktoobri 2023 otsusega maakohtu
21. märtsi 2023 otsuse osas, milles maakohus jättis läbi vaatamata hageja hagi
22. oktoobrist 2017 kuni
23. aprillini 2020 pangale tasutud laenumaksete hüvitamiseks ja
24. septembrist 2018 kuni
25. aprillini 2020 tasutud kindlustusmaksete hüvitamiseks ning saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Praeguseks ajaks on tsiviilasjas nr 2-21-9738 menetlus lõppenud Tartu Ringkonnakohtu
26. detsembri 2023 kohtuotsusega, mis on jõustunud. Kohus jättis kohtuotsuse resolutsiooniga hageja hagi 2151,02 euro nõudes kostja vastu rahuldamata kostja poolse tasaarvestuse tõttu. Ülejäänud osas kohus lõpetas menetluse seoses hagist loobumisega. Maakohus lähtus asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtu
27. oktoobri 2023 otsuses antud juhisest ja leidis põhjendatult, et tsiviilasjas nr 2-21-9738 tehtud otsusega on tõendatud hageja nõude lõppemine kõnealustel ajavahemikel tasutud laenu- ja kindlustusmaksete osas ja see on TsMS § 428 lg 1 p 2 järgi menetluse lõpetamise aluseks hageja nõudes laenu- ja kindlustusmaksete saamiseks.
28. Hageja väide apellatsioonkaebuses, et tsiviilasjas nr 2-21-9738 menetleti üksnes laenumaksete hüvitise nõudeid, mis tekkisid peale laenulepingu nr XXXXXXXXXXX ülesütlemist, ei ole õige. Hagiavalduses tsiviilasjas nr 2-21-9738 (I kd lk 154 jj) on hageja selgelt välja toonud, et ta tasus seoses laenulepingu ülesütlemisega pangale laenujäägi 62 699,72 eurot, millest tagasinõue solidaarvõlgnikust kostja vastu on 31 349,86 eurot. Samas esitas hageja kostja vastu nõude üksnes 24 902, 04 euro ulatuses, sest oli kooskõlas enda
29. oktoobri 2020 tasaarvestusavaldusega tasaarvestanud oma nõudest mh 4552,18 eurot tsiviilasjast nr 2-18-11619 tuleneva kostja nõudega hageja vastu. Hagiavalduses kinnitas hageja, et tema kohustuse jääk kostja ees on pärast tehtud tasaarvestusi 6447,82 eurot, mille ta tasaarvestas enda nõudega 31 349,86 eurot, mis järel oli hageja nõude lõplik suurus 24 902, 04 eurot, millises ulatuses esitaski hageja hagi tsiviilasjas nr 2-21-
30. Hageja on ka praeguses menetluses kinnitanud, et käesolevas vaidluses avaldatud nõuded tulenevad ja puudutavad tsiviilasjas nr 2-20-17088 hageja esitatud tasaarvestusavaldust (näiteks I kd lk 135). Kohtud ongi tsiviilasjas nr 2-21-9738 jõustunud kohtulahendis, sh selle põhjendavas osas pooltele siduvalt tuvastanud, et tsiviilasjas nr 2-20-17088 esitatud tasaarvestusavaldusest tulenevad hageja nõuded kostja vastu on lahendi tegemise aja seisuga lõppenud ja hagi jäi seetõttu rahuldamata (vt ka RKTKm nr 2-21-7518, p 20jj). Selline kohtuotsus seob pooli ja ka kohut TsMS § 457 lg 2 järgi ja selle tagajärjel ei saa hageja enam sama nõuet teises kohtuasjas kas täielikult või osaliselt sama kostja vastu maksma panna.
31. Kostja on menetluses tuginenud ka hagi osalisele aegumisele. Maakohus ei ole kostja aegumise vastuväidet küll vaidlustatud otsuses käsitlenud, kuid on teinud seda asja esmakordsel läbivaatamisel
32. märtsi 2023 otsuses. Maakohus leidis, et hagi ei ole kostja välja toodud osas aegunud ning ringkonnakohus ei ole seda seisukohta
33. oktoobri 2023 7 otsuses muutnud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu
34. märtsi 2023 seisukohaga, et arvestades TsÜS § 160 lg 2 p-s 5 sätestatut peatus hageja nõude aegumine tsiviilasjas nr 2-2017088
35. novembril 2020 sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisega kostja vastu (hageja soovis kostja nõude tasaarvestada enda nõudega kostja vastu
36. oktoobri 2020 tasaarvestusavalduse alusel) ja lõppes selles tsiviilasjas lahendi jõustumisega
37. novembril
38. Käesolev hagi on esitatud
39. novembril 2022 ja ei ole seega laenumaksete osas (koos intressiga) 3868,39 eurot ja kindlustusmaksete osas 32,75 eurot, aegunud. Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus kohtud on tuvastanud, et hageja käesolevas asjas esitatud nõue on lõppenud tasaarvestusega
40. oktoobril 2020, ei oma kostja aegumise vastuväide ka asja sisulisel lahendamisel tähtsust.
41. Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse muudele väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga selles, et hageja ei ole tõendanud oma väiteid, et hageja hüvitas poolte abielu ajal laenumakseid enda lahusvara arvel. Maakohus on jaganud selles osas tõendamiskoormise õigesti ning jõudnud põhjendatult järeldusele, et abielu ajal laenu- ja kindlustusmaksete tasumist enda lahusvara arvel peab tõendama selle väite esitaja, st hageja. Hageja väidab küll apellatsioonkaebuses, et ta on asjakohased tõendid esitanud, kuid kaebusest ei nähtu, millised tõendid maakohus selles osas hindamata jättis. Seega ei ole ringkonnakohtul alust muuta maakohtu antud hinnangut, et kuni
42. juunini 2018 (abielu lahutamine) tegi hageja laenumakseid ühisvara arvel, mis tagasinõudmisele ei kuulu. Sel perioodil tehtud maksete suurus on välja arvutatav hageja esitatud Luminor Bank AS-i tõendi (I kd lk 23) alusel ning selles osas jääks hagi sisulise läbivaatamise korral rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et käesoleval juhul on hageja viivise nõue vastuolus hea usu põhimõttega ja ei pea vajalikuks maakohtu põhjendusi selles osas oma otsuses korrata. Ringkonnakohus märgib seoses hageja viivise nõudega ka seda, et tasaarvestusolukord VÕS § 197 mõttes tekkis siis, kui hageja nõue oli muutunud sissenõutavaks ja kostjal oli õigus tema vastu suunatud hageja nõue täita. Tsaarvestusolukorra saabumisega lõppesid poolte nõuded VÕS § 197 lg 2 mõttes kattuvas ulatuses. Tasaarvestatavad nõuded ei lõpe mitte tasaarvestusavalduse kättesaamise hetke seisuga, vaid tasaarvestus omab tagasiulatuvat toimet ja nõuded lõppevad tagasiulatuvalt alates hetkest, mil tekkis tasaarvestusolukord. Sama ajahetke seisuga lõpeb ka viivise arvestus.
43. Kuivõrd ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, jääb muutmata ka menetluskulude jaotus maakohtus. Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Maakohus mõistis kostjalt välja hageja kasuks kahes kohtuastmes kokku õigusabi- ja sõidukuluna 2629,20 eurot (sh õigusabi kuluna 2564,20 eurot ja sõidukuluna 65 eurot). Õigusabikulusid pidas maakohus põhjendatuks maakohtu menetluses 7,75 h ulatuses ja ringkonnakohtu menetluses 8,25 h ulatuses. Õigusabi osutati kostjale hinnaga 144 eurot/h (koos käibemaksuga). Maakohtu otsus õigusabi kulude vajalikkuse ja põhjendatuse osas on kohtu diskretsiooni otsus, millesse ringkonnakohus saab sekkuda üksnes diskretsiooni piiride ületamise korral. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on järgides TsMS § 175 lg-t 1 oma diskretsiooni piisavalt põhjendanud. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et kostja poolt õigusabile kulutatud tööde maht ei ole arvestades vaidluse sisu ja mahtu tõendatud. Tsiviilasja menetlus toimus maakohtu menetluses kahel korral. Ringkonnakohtu menetluses toimus ka kohtuistung. Asjaolu, et kostja esindaja osales kostja esindajana ka tsiviilasjas nr 2-21-9738 ei ole alus kostja põhjendatud menetluskulu vähendada. Vastupidi, hageja poolt erinevate tsiviilasjadena esitatud seotud ja osaliselt kattuvad nõuded kostja vastu teevad nii poolel kui 8 ka kohtul asjaolude järgimise keskmisest keerukamaks ning õigustavad kostja tehtud kulutusi õigusabile täies mahus. Maakohtu otsus tuleb jätta ka menetluskulude hagejalt kostja kasuks välja mõistmise osas muutmata.
44. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, mistõttu menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. tuleb jätta Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on ta kasutanud praeguses apellatsioonimenetluses õigusabi 5,5 h ulatuses hinnaga 120 eurot/h. Hinnale lisandub käibemaks. Kostja ei ole käibemaksukohustuslane ja tal puudub võimalus käibemaksu tagasi arvestada. Kokku on kostja kulud õigusabile, s.o apellatsioonkaebuse ja selle täiendusega tutvumine, apellatsioonkaebuse vastuse koostamine ja kohtule esitamine, 805,20 eurot. Ringkonnakohus peab kostja õigusabikulusid ringkonnakohtu menetluses TsMS § 175 lg 1 tähenduses põhjendatuteks ja vajalikeks. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse täies ulatuses. Käesolev vaidlus on seotud poolte vaheliste eelnevate vaidlustega, mis on lahendatud jõustunud kohtulahenditega, mistõttu eeldab õigusabi andmine süüvimist varasemate vaidluste sisusse. Asjaolu, et kostjat on esindanud kõigis nendes vaidlustes sama esindaja, ei ole praegusel juhul õigusabi kulude vähendamise aluseks. Ringkonnakohus märgib, et ka hageja ise on kasutanud apellatsioonimenetluses õigusabi võrreldavas mahus. (allkirjastatud digitaalselt) 9