KOHTUOTSUS Kohus EESTI VABARIIGI NIMEL Pärnu Maakohus Kohtunik Toomas Talviste Otsuse tegemise aeg ja koht 5. mai 2025, Kuressaare Tsiviilasja number 2-24-129355 Tsiviilasi OÜ Aktiva Finance Group hag

§ 402

lg 1 tähenduses tarbijakrediidilepinguga, kuna füüsilisest isikust kostja sai krediiti väljaspool majandustegevust. Lepingu kohaselt oli kostjal kohustus laen Inbank Finance AS-ile tagasi maksta vastavalt maksegraafikule. Laenu krediidi kulukuse määr oli 31.27%, mis ei ületanud laenu väljastamise ajal

§ 4062lg 1 esimeses lauses kehtestatud ülempiiri.

11.

§ 399

lg 1 p 1 kohaselt võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, kui laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud.

§ 416

lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

1. Hagiavalduse asjaolude kohaselt ei täitnud kostja maksegraafikut ega teinud laenuandjale ühtegi tagasimakset. Hagiavaldusele lisatud tõenditest nähtuvalt edastas laenuandja kostjale teate kolme järjestikuse osamaksega viivituses olemise kohta ning andis lepingu täitmiseks täiendava tähtaja kuni 20.05.
2. 27.05.2024 saatis esialgne võlausaldaja kostjale teatise lepingu ülesütlemise kohta, kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. 28.05.2024 laenuandja loovutas nõude hagejale.
3. Hageja nõuab kostjalt põhivõlga 799.99 eurot, intressi 77.40 eurot, lepingutasu 19 eurot, sissenõudmiskulusid 40 eurot, hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 78.90 eurot ja hagiavalduse esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutumata viivist tasumata põhinõudelt lepingujärgse intressimääraga 15.9% aastas. Vaidlus puudub selles, et kostjale võimaldati järelmaksulepinguga laenu 799.99 euro eest ning kostja laenu ei tagastanud. Samuti ei ole vaidluse all asjaolu, et kostjal on tekkinud lepingu rikkumise tõttu võlgnevus, mille tasumist hageja nõuab. Tegemist on rahalise kohustuse täitmise nõudega

§ 108lg 1 mõttes.

1. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks siseriiklikule õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/
2. Kohus lähtub asja lahendamisel lisaks siseriiklikule õigusele sellest direktiivist ja asjakohastes Euroopa Kohtu lahendites väljendatud põhimõtetest. See tähendab, et kohus hindab omal algatusel, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei pea tarbija selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa Kohtu
3. märtsi 2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20-23).
4. Riigikohus on oluliselt täiendanud tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamise kohtupraktikat, vt näiteks Riigikohtu
5. novembri 2023 määrust tsiviilasjas nr 2-21-13098/
6. Viidatud määruse punktis 13 on Riigikohus rõhutanud, et kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud

§-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka

§ 1

lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (

§ 4062

lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (

§ 4034

lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad 4

§ 4034lg 1).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (

§ 4034lg 6).

Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1,

§ 4034lg 13).

17. Kohus siin asjas 17.12.2024 määruses selgitas hagejale, et tal lasub kohustus tuua välja asjaolud ja tõendid selle kohta, kas ja kuidas laenuandja täitis vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikud kohustused vastavalt

§ 4034sätestatule (dtl 18).

18. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga seotud näitajad. KAVS § 49 lg 2 sätestab, et krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel:

1. a)arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist;
2. b)aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi;
3. c)teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel. 19. KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. 20. Hagiavaldusest ja sellele lisatud tõenditest ilmneb, et laenu andmise otsustamise käigus kostja krediidivõime kontroll ei olnud mitte üksnes ebapiisav, vaid sisuliselt puudus. Hagiavalduse punktis 1.5 toodud selgituse kohaselt olukorras, kus kostja märkis laenutaotluses oma sissetulekuks 650 eurot ja kohustuste suuruseks 0 eurot (mis ei ole eluliselt usutav), tugines laenuandja üksnes kostja esitatud andmetele ega pidanud täiendavat kontrolli vajalikuks. Hagiavaldusest ei selgu, milliseid andmeid pidas krediidiandja piisavalt põhjalikeks, et mitte nõuda kostjalt täiendavalt pangakonto väljavõtet. Samuti ei nähtu, milliste andmete põhjal veendus krediidiandja, et kostjal igasugused kulud puuduvad. Muuhulgas võimaldanuks pangakonto väljavõte teha kindlaks, kas laenusaaja esitatud andmed kohustuste puudumise kohta on usaldusväärsed. Eeltoodud põhjustel puudub kohtul võimalus ka tuvastada, kas kostja on 5

§ 4034lõikele 6 ja välistaks sama sätte lõige 7 kohaldamise.

21. Arvestades eeltoodut, ei saanud kohtu hinnangul krediidiandjal tekkida kostja esitatud andmete alusel

§ 4034lg 6 tähenduses veendumust, et kostja on krediidivõimeline.

Piisavaks ei saa lugeda laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 8.11.2021 otsus nr 2-20-106661, p 55). Kostja pangakonto väljavõttest on eelduslikult nähtav nii kostja sissetulek, samuti kostja võimalikud kohustused teiste võlausaldajate ees. Ka ülalpidamiskohustuse täitmiseks ning majapidamiseks kuluvad summad ja selle vastavus laenutaotluses avaldatule saavad nähtuda just konto väljavõttelt.

1. Ka Riigikohus on oma
2. novembri 2023 määruses nr 2-21-13098/50 punktis 18 selgitanud, et „üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.“. Antud juhul ei nähtu hageja kirjeldatud asjaoludest, et laenuandja oleks sellist piisavat kontrolli teostanud, vaid on tuginenud üksnes laenuvõtja poolt esitatud andmetele. Krediidiandja ei saa lähtuda laenutaotluse rahuldamisel üksnes kliendi esitatud informatsioonist, jättes vastuolulised ja puudulikud andmed täiendavalt üle kontrollimata. Vastasel juhul ei saavuta vastutustundliku laenamise põhimõte oma eesmärki.
3. Kohus on asjas tuvastatud asjaolude põhjal jõudnud järeldusele, et krediidiandja ei ole järginud vastustundliku laenamise põhimõtet, kuna krediidiandja ei kogunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud tarbija krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus

§ 4034

lg 2 tähenduses väljendub nii tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises. Kostjal oli küll

§ 4034

lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on

§ 4034

lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (vt nt RKTKo 31.01.2018.a, nr 2-14-21710, p 29.3). Krediidiandjal on kohustus tarbijale selgelt öelda, missugust teavet temalt krediidivõime hindamiseks vajatakse. Kui tarbija esitab vastuolulist teavet, tuleb seda kontrollida ja vajadusel selgitusi küsida. Tegemist ei ole krediidiandjat ebamõistlikult koormava kontrollikohustusega. KAVS § 50 lõigete 3 ja 4 nõuetele vastavat kontrolli ega mõistlikke pingutusi praegusel juhul tehtud ei ole. 24.

§ 4034

lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses hagejal. Hageja poolt hagiavalduses esile toodud asjaolud ja tõendite kirjeldus annavad alust järeldada, et hagejal selliseid tõendeid esitada ei ole ja ta ei pea ka selliste tõendite esitamist vajalikuks. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning on rikkunud

§ 4034lg-s 6 sätestatud kohustust.

Vastavalt

§ 4034

lg-le 7 on selle tagajärjeks, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Hageja saab seega nõuda kostjalt põhivõla tasumist ning

§-s 94 sätestatud määras intressi alates laenu väljastamisest kuni lepingu lõppemiseni või kehtiva ülesütlemiseni. Samuti on Tallinna Ringkonnakohus selgitanud tsiviilasjas 2-22-145432 tehtud 19. juuni 2023 otsuses, et kui rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet, saab selle rikkumise tagajärjeks olla

§ 4034

lg 7 kohaselt lepingujärgse intressi alanemine seaduses sätestatud määrani ning muude kulude maksmise kohustuse äralangemine, kuid põhivõlg tuleb laenusaajal tagastada (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-22-145432, p 24). 6

§ 416lg-s 1 sätestatut).

Täidetud on ka edutu kahenädalase täiendava tähtaja andmise nõue, sest 6.05.2024 saatis laenuandja kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse tähtajaga 20.05.2024. Kuna kostja mitte ühtegi tagasimakset ei teinud, jäädes võlgnevusse 4 järjestikuse osamaksega, oli krediidiandjal

§ 416lg 1 tulenev alus leping üles öelda.

Nõude üleminek krediidiandjalt hagejale on tõendatud 28.05.2024 nõude loovutamise teatisega, mis edastati kostjale lepingus märgitud aadressil.

1. Põhinõue. Hagiavaldusest ja lisatud lepingust nähtub, et kostja sai hagejalt lepingu alusel kauba eest järelmaksuga tasumiseks laenu 799.99 eurot. Vastavalt hagiavaldusele jäi kostja maksete tasumisega võlgnevusse alates esimesest osamaksest, st kostja ei ole tasunud ühtegi osamakset. Seega kostja võlgneb hagejale põhivõlana kogu saadud krediidisumma 799.99 eurot. Kuna leping kohtu hinnangul oli ülesütlemine kehtiv, lõppes leping 27.05.2024 ning lepingust tulenev täitmata põhivõla 799.99 euro tasumise nõue on muutunud täies ulatuses sissenõutavaks.
2. Intress ja lepingutasu. Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni, kuna intress on olemuslikult tasu laenu kasutamise eest. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning asendub (üldjuhul) viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamisega (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest, RKTKo 26.11.2012.a, nr 3-2-1-141-12, p 10).

§ 94

lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral saab intressi nõuda seadusjärgses määras. Hageja on arvestanud alates
3. osamaksest, s.o 24.02.2024 kuni ülesütlemiseni 27.05.
4. Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) oli alates 01.01.2024 seadusjärgne intressimäär 4,5% aastas. Seega tuleb kostjal tasuda intressi perioodi 24.02.2024-27.05.2024 eest 9.25 eurot. Eelnevast tulenevalt jääb hageja intressinõue summas 68.15 eurot rahuldamata. Lepingutasu 19.90 eurot on

§ 4034

lg 7 tähenduses muu tasu, mida kostja vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral krediidiandjale ei võlgne. 28. Viivis ja sissenõudmiskulud. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt sissenõudmiskulusid 40 eurot, viivist alates laenulepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 28.05.2024-9.01.2025 summas 78.90 eurot ning alates 1001.2025.kuni põhivõla tasumiseni viivist põhinõudelt 799.99 eurot intressiga võrdses määras 15.9% aastas.

§ 4034

lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani, mistõttu hageja intressiga võrdses määras viivise nõue on õigusliku aluseta. Kohus on seisukohal, et

§ 403

4 lg 7 võimaldab tekkinud olukorras jätta rahuldamata lisaks krediidiga vahetult seotud tasudele ka hageja viivise- ja sissenõudmiskulude hüvitamise nõude. Võlausaldaja on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega tekitanud olukorra, kus ta peab tegema võla sissenõudmiseks kulutusi. Viivisenõue on hagejal seetõttu, et tarbijast kostja ei ole kohustust tähtaegselt täitnud. Tarbijast kostja ei ole kohustust tähtaegselt täitnud, sest talle anti vastutustundetult laenu olukorras, kus tarbija ei oleks pidanud üldse laenu saama. Vastutustundliku laenamise põhimõte on kehtestatud just selliste olukordade ärahoidmiseks.

1. Kehtivas kohtupraktikas on leitud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on viivist põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
2. jaanuari 2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostjale uut 7

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates põhivõla väljamõistmise kohtuotsuse jõustumisest. 31. Eeltoodu alusel kohus rahuldab hagi osaliselt: kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja

§ 100

, § 101 lg 1 punktide 1 ja 6, § 108 lg 1 ning § 396 lg 1 alusel põhivõlgnevuse 799.99 eurot ning viivise põhivõla tasumata osalt

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest.

§ 94

lg-s 1 sätestatud määras intress alates lepingu sõlmimisest kuni 27.05.2024 eest 9.25 eurot.

§ 403

4 lg 7 teisest lausest tulenevalt ei võlgne kostja muid tasusid, seega jääb hageja nõue ülejäänud osas (seadusjärgset määra ületav intress, lepingutasu, sissenõudekulud, viivis perioodi eest enne kohtuotsuse jõustumist ning alates kohtuotsuse jõustumisest viivis

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määra ületavas osas) rahuldamata. 32. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine. 33. Ts

MS § 174 lg 1 ja § 177 lg 1 p 1 alusel kohus määrab kohtuotsuses kindlaks ka kulude rahalise suuruse. TsMS § 138 lõike 1 kohaselt menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Vastavalt TsMS § 175 lõikele 1 juhul, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

1. Kohus leiab, et põhjendatud ja vajalikuks kuluks on hagi esitamisel tasutud riigilõiv 280 eurot, kuna riigilõivu tasumine on nõude esitamise vältimatu eeltingimus. Samuti kohus loeb põhjendatud ja vajalikuks TsMS § 4842 alusel maksekäsu kiirmenetluses hageja menetluskulud 20 eurot.
2. Hageja taotleb lisaks riigilõivule esindajale makstud tasu õigusabi eest summas 338 eurot (ilma käibemaksuta). Hagiavaldusele lisatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja maksnud esindajale tasu 338 eurot (ilma käibemaksuta). Julianus Õigusbüroo OÜ osutab teenust 169 eur/h ilma käibemaksuta. Riigikohus on 06.05.2015 lahendi p-s 14 asjas 3-2-1-4-15 asunud seisukohale, et kohus teeb kaalutlusotsuse lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse kohta, hinnates eelkõige õigusabile kulunud aega ja keerukust. Üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Kolleegiumi hinnangul peaksid avalduses taotletava hüve väärtus ja selle üle vaidlemise menetluskulud olema mõistlikus proportsioonis ja väljamõistetava menetluskulu mõistlikuks piiriks võiks rahaliste nõuete puhul olla üldjuhul hagihind. See tagaks menetlusosalisele ühtlasi ka võimaliku menetluskulu ettenähtavuse mingilgi määral juhuks, kui ta peab kohtulahendi alusel kandma teise menetlusosalise menetluskulu. Tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul. Kohtu hinnangul on hageja esindaja vajalik ajakulu kokku 1,5 tundi. Kohus leiab, et hageja mitte-advokaadist esindaja tasumäär 169 eurot/tunnis on põhjendamatu. Riigikohus on küll varasemates lahendites pidanud põhjendatuks advokaadi tunnitasuks 153 eurot, kuid kohus võtab siinjuures arvesse, et advokaadi tunnitasu on kõrgem muuhulgas põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele, mis mitte-advokaadist esindajate puhul nii ei ole. Samuti ei olnud käesolev vaidlus õiguslikult keerukas. Arvestades asja sisu peab kohus põhjendatud tasumääraks 100 eurot/tunnis, mistõttu kuuluvad hageja lepingulise esindaja kulud hüvitamisele kokku 150 eurot (1,5h x 100€) ilma käibemaksuta. 8