KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL TAGASELJAOTSUS Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja nr Tsiviilasi Hagi hind Menetlusosalised ja nende esindajad Asja lahendamine Tartu Maakohus Susan

§ 4034lg 2 kohaselt hindama tarbija krediidivõimelisust nõuetekohase hoolsusega.

Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sh tarbija varalist seisundit, regulaarset sissetulekut, teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ning rahaliste kohustuste võimaliku 4 suurenemise mõju. Krediidiandja peab määrama vajalike hindamistoimingute ulatuse, lähtudes tarbija kohta olemasolevatest andmetest, tarbijakrediidilepingu tingimustest ja võetava rahalise kohustuse suurusest. Krediidiandja peab lähtuma krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust.

§ 4034

lg 3 esimese lause kohaselt küsima krediidivõimelisuse hindamiseks tarbijalt teavet ja kasutama andmekogusid.

§ 4033

lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt ka tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt. Muuhulgas peab krediidiandja üldjuhul küsima tarbija pangakonto väljavõtet. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt pangakonto väljavõtet küsinud, peab ta tõendama, et muu teave oli piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 18). Krediidiandja võib VÕS § 4034 lg 6 kohaselt sõlmida tarbijaga tarbijakrediidilepingu üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

1. Käesolevas asja on hageja olnud seisukohal, et krediidiandja täitis kõiki eelnimetatud kohustusi, järgis nõuetekohase hoolsusega vastutustundliku laenamise põhimõtet ja VÕS § 403 4 nõudeid. Hageja kontrollis kostja krediidivõimelisust kostja laenutaotlustel esitatud andmete, maksehäireregistrisse tehtud päringu ja Maksu- ja Tolliametist kostja sissetulekute kohta saadud andmete põhjal. Hagiavalduse kohaselt kontrollis krediidiandja enne 23.10.2022 väikelaenulepingu nr L89010236788 sõlmimist kostja sissetulekuid Maksu- ja Tolliametist, mille tulemusel lähtus kostja viimase 12 kuu keskmisest sissetulekust 936 euro 19 senti. Krediidiandja arvestas kostja väljaminekuteks 0 eurot ning sai tulemuseks, et pärast igakuiste osamaksete tasumist jääb kostjale reservi vähemalt 914 eurot 41 senti. Krediidiandja võttis kostja krediidivõimelisuse hindamisel enne järelmaksulepingu nr L89011480999 sõlmimist arvesse kostja esitatud andmeid, mille kohaselt oli kostja sissetulek 1500 eurot ja väljaminekuteks arvestati 150 eurot. Hageja leidis, et arvestades hagi aluseks oleva lepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane.
2. Kohus leiab, et krediidiandja rikkus kostjaga väikelaenulepingut ja järelmaksulepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet ega järginud nõuetekohast hoolsust VÕS § 403 4 lg-te 1–3 mõttes, sest ta jättis kogumata teabe kostja kohustuste kohta. Krediidiandja oleks pidanud kostja kohustuste hindamiseks küsima kostja pangakonto väljavõtet, lähtudes eespool viidatud Euroopa Kohtu ja Riigikohtu praktikast. Kostja sissetulekute ja kohustuste kontrollimiseks ei ole piisav, kui lähtuda kostja esitatud andmetest ning MTA päringute ja maksehäireregistri vastustest, sest need ei võimalda hinnata kostja kohustusi. Kohus leiab, et kuivõrd hageja ei tõendanud, et muu teave oli kostja krediidivõimelisuse hindamiseks ja tema finantskohustustest ülevaate saamiseks piisav ning krediidiandja ei küsinud kostja pangakonto väljavõtet, on krediidiandja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
3. Kohus selgitab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmane tagajärg on, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks tuleb lugeda seadusjärgne määr ning muid tasusid kostja hagejale sellisel juhul VÕS § 4034 lg 7 järgi ei võlgne. Hageja on esitanud kohtule tagasimaksete ümberarvutuse juhuks, kui kohus leiab, et hageja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud ning palunud sellisel juhul kostjalt enda kasuks välja mõista ümberarvutustes kajastuvad summad. Kohus lähtub seejuures asjaolust, et hageja on arvestanud intressimääraks 0%. Vastutustundliku laenamise põhimõtte tagajärjel ei ole kostjaga sõlmitud lepingud üles öeldud, seetõttu on hageja esitanud alternatiivselt lepingute täitmise nõude.
4. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt on kostja põhivõla summa kujunenud järgmiselt: 5  järelmaksulepingu alusel sai kostja krediiti 168 eurot 19 senti ning tegi tagasimakseid kokku 99 eurot 95 senti. Kostja on ümberarvestuse kohaselt tagasimaksetega viivituses alates 15.01.
5. Hageja nõuab viivist alates kohtuotsuse jõustumisest;  väikelaenulepingust tulenevalt sai kostja krediiti 500 eurot ning tegi tagasimakseid kokku 288 eurot 22 senti. Ümberarvutuse kohaselt on kostja tasunud täielikult osamaksed kuni 15.04.2025 ning osaliselt 15.05.2025 osamakse. Kostjal on võlg alates 15.05.
6. Kohtu leiab, et põhjendatud on hageja taotlus tulevikus sissenõutavaks muutuvate kohustuste väljamõistmiseks kooskõlas TsMS §-ga 369, sest hageja on esile toonud, et kostja on viimase makse teinud 01.11.2023, ta ei ole peaaegu pooltesti aastat teinud ühtegi makset lepingulise kohustuse täitmiseks, ei ole hagejaga ühendust võtnud ega esitanud seisukohti ka kohtumenetluses. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine, sellega seonduv kõrvalnõuete vähenemine ja lepingu ülesütlemise kehtetus on tuvastatud alles käesolevas menetluses. Kohus ei ole tuvastanud asjaolusid, mis viitaksid sellele, et kostja ei peaks tasuma hageja tulevikus sissenõutavaks muutuvat nõuet. Seetõttu leiab kohus, et kostja kohtueelne ja menetluslik käitumine viitab sellele, et kostja ei pruugi lepingut nõuetekohaselt täita ka tulevikus. Seega esinevad asjaolud, mis annavad TsMS § 369 mõttes aluse eeldada, et kostja ei täida õigel ajal kohustust ka tulevikus.
7. Kohus rahuldab hagi osaliselt ja mõistab kostjalt järelmaksulepingust tulenevalt välja põhivõla 68 eurot 24 senti ja lepingujärgse viivise 22% põhivõlalt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni. Samuti väikelaenulepingust tulenevalt 12 eurot 79 senti, mis muutus sissenõutavaks 15.05.2025 ning tulevikus sissenõutavaks muutuvad väikelaenulepingu põhivõla osamaksed perioodil 15.06.2025–15.04.
8. Kohus rahuldab hagi ka osas, milles hageja palus välja mõista osamaksetega viivitamise korral lepingujärgse viivise 0,07% päevas alates iga osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni tasumiseni. Ülejäänud osas jääb hagi rahuldamata.
9. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud TsMS § 163 lg 1 kohaselt võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kostja menetluskulud jäävad tema enda kanda ning hageja menetluskuludest jääb 50% kostja kanda ja 50% hageja kanda.
10. Kohus määrab TsMS § 174 lg-te 1 ja 2 kohaselt kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Kohus mõistab lepingulise esindaja kulud TsMS § 175 lg 1 kohaselt välja vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Hageja on esitanud hagiavaldusega koos menetluskulude nimekirja (dtl 93), milles palub kostjalt enda kasuks välja mõista menetluskulud 941 eurot, mis hõlmab:  245 eurot riigilõiv (180 + 65)  20 eurot menetluskulud maksekäsu kiirmenetluses  676 eurot õigusabikulud (4 × 169) Hageja kinnitas, et ta on TsMS § 176 lg 5 mõttes kandnud menetluskulud seoses käesoleva kohtuasjaga. Hageja kinnitas, et nii hageja kui hageja lepinguline esindaja on käibemaksukohustuslased, mistõttu on neil õigus saada käibemaksu tagastust ning lepingulise esindaja arve on seetõttu arvestatud TsMS § 172 lg 10 järgi käibemaksuta.
11. Kohus leiab, et hageja menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada osaliselt. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista riigilõiv 245 eurot (180 + 65), selle tasumise kohustus tuleneb seadusest. Samuti 20 eurot, mis on menetluskulu maksekäsu kiirmenetluses, mida hagejal on õigus nõuda TsMS § 172 lg 9 ja § 484 2 järgi. Maksekäsu kiirmenetluse hagimenetluseks ülemineku korral arvatakse maksekäsu kiirmenetluse kulud TsMS § 172 lg 9 järgi hagimenetluse kulude hulka. 6
12. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja kulud on TsMS § 175 lg 1 kohaselt vajalikud ja põhjendatud osaliselt. Riigikohtu juhiste järgi ei pea kohus menetluskulude kindlaksmääramisel kohus üksikasjalikult välja tooma konkreetseid tegevusi ja kulusid menetluskulude nimekirjast ega hindama iga kuluartiklit eraldi. Riigikohtu hinnangul peab kohus menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel andma eelkõige hinnangu lepingulise esindaja kulude suurusele tervikuna ning kaaluma, kas esindamisega seotud kulu tervikuna vastab mõistlikule keskmisele sarnase õigusteenuse hinnale. Kohus arvestab kohtuvaidluse asjaolusid, kohtuasjale kulunud aega, asja liiki, keerukust ja mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu, samuti kontrollib, ega lepingulise esindaja tunnitasu ei ületa sarnase õigusteenuse keskmist hinda (RKTKm 17.04.2024 2-17-124505/94, p 12 jj; RKTKm 29.01.2024 2-21-9796/80, p 17 jj).
13. Kohus leiab, et lepingulise esindaja kvalifikatsiooni ja menetlusdokumentide sisu arvestades on põhjendatud ajakulu kaks tundi ning põhjendatud juristi tunnitasu määr tüüphagi eest 120 eurot. Juristi õigusteenuse keskmine hind on senises kohtupraktikas olnud 100–120 eurot. Kohus arvestab seejuures, et tegemist on tüüphagiga tarbijakrediidi kohta, tegemist ei olnud keeruka vaidlusega ning põhjendatud ajakulu hõlmab täiendavate alusdokumentidega tutvumist ja analüüsimist, hagiavalduse ettevalmistamist ja koostamist, lisade kogumist ja komplekteerimist ning dokumentide esitamist kohtule.
14. Kohus leiab, et eeltoodut arvestades tuleb hageja menetluskulude suuruseks määrata 505 eurot (riigilõiv 245 eurot + kiirmenetluse kulu 20 eurot + lepingulise esindaja kulu 240 eurot). Kohus mõistab menetluskulud välja käibemaksuta, sest hageja on TsMS § 174 lg 10 mõttes märkinud, et ta on käibemaksukohuslane ja saab tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kuivõrd kostja kanda jäi 50% hageja menetluskuludest, tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja mõista 252 eurot 50 senti (50% 505 eurost). Kohus rahuldab hageja taotluse mõista kostjalt hageja kasuks väljamõistetud menetluskuludelt välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni (TsMS § 177 lg
16. Kohus tunnistab TsMS § 468 lg 1 p 2 kohaselt tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. (allkirjastatud digitaalselt) Kohtunik Susann Liin 7