Obsah (7)

§ 338§ 100§ 159§ 113§ 271§ 9§ 42

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 28. mai 2025 Tsiviilasja number 2-22

) § 113 lg 1 alusel kohustatud tasuma viivist lepingujärgses määras 0,05 % päevas. 3. Kostja palus jätta hagi läbivaatamata või rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja nimel hagi esitanud isikul ei ole hageja esindamise õigust. Hageja ei ole andnud talle volitust. Esindusõigus ei saa tekkida menetluse ajal. Hagi tuleb jätta seega läbivaatamata. Kostjal ei ole hagejaga õigussuhet. Kostja ei registreerinud end hageja juures kasutajaks ega üürinud hagejalt sõidukit. Kostja ei vastuta sõidukijuhi käitumise eest. Kostja ei ole lepingut rikkunud. Kostjal ei ole hageja ees täitmata kohustusi. Hageja nõuded tuginevad üksnes hageja väidetel, mis ei vasta tegelikkusele. Hageja nõuded on tõendamata. Kostja ei saanud mobiilirakenduse kasutajaks. Hageja juures kasutajakonto loomisel esitati valeandmeid. Kostja ei ole hagis viidatud kontaktandmeid kasutanud. Hageja lepingutingimuste kohaselt toob valeandmete esitamine kaasa registreeringu kehtetuse. Hageja blokeeris kasutajakonto, märkides "Status Blocked". Poolte vahel ei saanud seega õigussuhet tekkida. Mobiilirakenduse registreerimiskatse ja rakenduse kaudu sõiduki tellimise vahele jäi kuus kuud. Hageja tunnistas selle aja jooksul registreerimise kehtetuks ning blokeeris staatuse, kuid väljastas A. Roorile ikkagi sõiduki. Sõiduki tellis ja seda kasutas A. Roor. Sellega sõideti 31 km. See jäeti seejärel Tallinnast väljuva maantee servale, kuna politsei pidas A. Roori kinni. Kostja elab Narvas ega olnud sel päeval Tallinnas. Hageja ise lubas A. Roori sõiduki rooli. Hageja vastutab sõidukiga toimunu eest. Sõidukil ei olnud vigastusi. Politsei käis kohal. Hageja nõuded on

§ 338alusel aegunud.

MAAKOHTU LAHEND

1. Maakohus rahuldas
2. novembri
3. a otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja leppetrahvi 3000 eurot, viivise
4. detsembrist 2021 kuni
5. augustini 2022 summas 361 eurot 50 senti ja viivise leppetrahvilt 0,05% päevas alates
6. augustist 2022 kuni nõude tasumiseni. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 805 eurot koos viivisega. Hageja nimel esitas hagi selleks
7. märtsi
8. a ja
9. jaanuari
10. a volikirjade kohaselt volitatud isik. Tegemist on lihtmenetluse asjaga. Kohus võib TsMS § 405 lg 1 p 4 järgi seega tunnustada menetlusosalise lepingulise esindajana ka seaduses nimetamata isikuid. 3 Hageja nõue ei ole

§ 338järgi aegunud.

Hageja ei esitanud kostja vastu

§-s 338 sätestatud nõudeid. Hageja esitas lepingu rikkumisest tuleneva leppetrahvi nõude. Hageja nõude aegumistähtaeg on kolm aastat nõude sissenõutavaks muutumisest (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1, § 147 lg 1 ja 2). Leppetrahvi arve nr 100098 tasumise tähtaeg oli

1. detsembril
2. Leppetrahvi nõue muutus seega sissenõutavaks
3. detsembril
4. Nõude aegumistähtaeg saabus TsÜS § 146 lg 1 järgi
5. detsembril
6. Hageja esitas hagi
7. juunil 2022, s.o enne nõude aegumistähtaja möödumist. Hageja nõuab kostjalt leppetrahvi tasumist sõiduki üüri(rendi)lepingu rikkumise eest. Leppetrahvi nõude tekkimiseks peavad olema täidetud järgmised üldised eeldused:  poolte vahel on kehtiv leping (sh kehtiv leppetrahvikokkulepe);  võlgnik on lepingulist kohustust rikkunud (

§ 100

);  võlgnik vastutab rikkumise eest, v.a juhul, kui lepinguga on kokku lepitud võlgniku teistsugune vastutusstandard (

§-d 103 ja 160);  võlausaldaja on leppetrahvi nõudmisest võlgnikule mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist teatanud (

§ 159lg 2). Nende eelduste olemasolu peab Ts

MS § 230 lg 1 alusel tõendama võlausaldaja. Kohus selgitas pooltele tõendamiskoormust

1. septembri
2. a kirjas. Leping on sõlmitud hageja ja kostja vahel. Lepingu sõlmimise taotlus esitati kostja andmeid kasutades. Autentimine toimus kostja isikut tõendava dokumendi, s.o juhiloa alusel. Kostja isik tuvastati foto (video) kaudu. Kostja nimel avas tõenäoliselt konto ja rentis sõiduki A. Roor, kes kasutas selleks kostja dokumenti (juhiluba). Kostja võimaldas oma isiku identifitseerimist Veriff isikutuvastussüsteemi kaudu. Kostja ei tõendanud, et ta mobiili abil autoriseerimist võimaldavad dokumendid ja nende paroolid/koodid läksid kostja valdusest kostja tahte vastaselt välja. Järelikult, isegi kui kostja juhiluba, koode ja näokujutist kasutati nt Bolt Takso kasutajaks vormistamisel, mitte hageja kasutajakonto loomisel, pidi hageja oma juhiluba, enda fotot identifitseerimiseks ja koode kolmandale isikule viimase telefonis andes arvestama, et see isik ei tarvitse piirduda ühe konkreetse toiminguga, vaid kasutab kostja andmeid ka tulevikus. Hagejal puudus konto avamise hetkel mõistlik alus kahelda, et kostja tegi kasutajakonto avamiseks tahteavalduse. Kostja rikkus hageja lepingutingimuste punkti 3.4, s.o esitas valed või ebatäpsed isikuandmed, ja lepingutingimuste punkti 4.5, s.o ei teatanud hagejale
3. novembril 2021 toiminud intsidendist. Hageja esitas leppetrahvi nõude
4. detsembril 2021, s.o mõistliku aja jooksul pärast
5. detsembri
6. a intsidenti. Kostja ei tasunud leppetrahvi. Tasumata leppetrahvilt saab

§ 113lg 1 järgi nõuda viivist.

Hageja arvestab viivist alates leppetrahvi tasumise tähtajale järgnevast päevast, s.o

1. detsembrist 2021 kuni hagiavalduse esitamiseni lepingutingimuste p-s 6.3 sätestatud määras, s.o 0,05% päevas. See nõue on põhjendatud. Menetluskulud jäid TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
2. Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada, saata tsiviilasi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks ja jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja palus
3. a alguses oma tuttavat A. Roori, et viimane aitaks kostjal ennast Bolt takso mobiilirakenduses registreerida, kuna kostja soovis taksojuhina töötada. A. Roor 4 nõustus aitama, kuid teatas, et vajab selleks kostja Smart-ID või ID-kaardi andmeid. Kostja ei soovinud anda A. Roorile oma andmeid. A. Roor siiski veenis kostjat, et kostjal ei ole vaja karta, sest A. Roor teostab kõiki toimingud oma internetiaadressi kaudu. See tähendab, et registreerimisel on näha, et paroolide kinnitamine käis A. Roori IP-aadressi kaudu. Kuna kostja teadmised interneti tööpõhimõtete osas on nõrgad, usaldas kostja A. Roori. A. Roor pettis kostjat. Ta registreeris kostja hoopis hageja veebisaidil ja esitas seal kasutajakonto loomisel valed isikuandmed. Kostja sai
4. mail 2021 A. Roori pettuse tulemusel mobiilirakenduse Electric Beast Global kasutajaks. A. Roor kinnitas kostja nimel, et kostja on hageja lepingutingimustega tutvunud ja tema isikusamasus on foto ja dokumendi alusel programmi Veriff.com kaudu tuvastatud. A. Roor teatas kostjale, et ta registreeris kostja Bolti mobiilirakenduses. Kostja arvas seetõttu, et peagi saabub talle teade Bolti taksojuhina tööle lubamise kohta. Kuna Boltilt teadet ei saabunud, kadus kostjal huvi selle vastu. A. Roor üüris seejärel kostja nimel, kuid kostja nõusolekuta, sõiduki, teades seejuures, et tal ei ole juhiluba. Kostja ei kahtlustanud, et A. Roor kasutas hageja sõidukit ja tegi sellega avarii. A. Roori suhtes algatati kriminaalmenetlus juhiloata transpordivahendi juhtimise ja liiklusõnnetuse põhjustamise tõttu. Kostja pöördus kohe pärast A. Roori poolt kelmuse toimepanemisest teada saamist politseisse, kuid politsei keeldus kostja suulist avaldust fikseerimast. Kostja pöördus pärast A. Roori suhtes kriminaalasja algatamist ja kostja vastu hagi esitamist A. Roori poole palvega teavitada hagejat, et A. Roor sõlmis hagejaga lepingu ja kohustub hüvitama hagejale tekitatud kahju. A. Roor oli nõus, kuid hageja keeldus. Kostja pöördus pärast maakohtu otsuse saamist politseisse ja esitas avalduse A. Roori suhtes kriminaalmenetluse algatamiseks, kuna A. Roor sai pettusega kostjalt andmed ja registreeris kostja nimele mobiilirakenduses lepingu ning sai kostja nõusolekuta hagejalt sõiduki. Maakohus ei arvestanud kostja väiteid ega tõendeid selle kohta, et kostja kasutaja staatus oli hageja mobiilirakenduses blokeeritud. Hageja ei selgitanud seda, maakohtu palvele vaatamata. Hagejal ei olnud seega õiguslikku alust anda sõidukit kostjale ega kolmandale isikule. Kohus oletas, et kostja konto võis olla blokeeritud pärast
5. novembrit 2021, kuigi hageja seda ei väitnud. Selline oletus on seega põhjendamatu. Maakohus ei arvestanud, et A. Roor tunnistas oma süüd. Ta tunnistas, et ta kallutas pettuse teel kostjat lepingut sõlmima ja üüris endale sõiduki. A. Roor on valmis kahju hüvitama. Maakohus hindas tõendeid valesti, kui leidis, et kostja on lepingu pool. Isegi kui kostjat saaks pidada lepingu pooleks, rikkus hageja lepingut, kuna väljastas sõiduki blokeeritud kasutajale. Kuna asja läbivaatamise käigus selgus, et kostja ei ole õige, oleks kohus pidanud jätma hagi läbivaatamata. A. Roori suhtes algatati kriminaalasi, mille käigus tõenäoliselt tuvastatakse, et A. Roor omastas õigusvastaselt kostja isikuandmed ja sõlmis hagejaga kostja nimel lepingu. A. Roor, mitte kostja vastutab hagejale tekitatud kahju eest.
6. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kostja väited ei ole tõendatud. Hageja jääb menetluses varem esitatud seisukohtade juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ning menetlusõiguse normide 5 olulise rikkumise tõttu TsMS § 657 lg 1 p-st 2 lähtudes tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.
8. Maakohus on õigesti märkinud, et hageja on asjas esitanud leppetrahvinõuded ning leppetrahvi nõudeõiguse tekkimiseks peavad olema täidetud järgmised üldised eeldused:  poolte vahel on kehtiv leping (sh kehtiv leppetrahvikokkulepe);  võlgnik on lepingulist kohustust rikkunud (

§ 100

);  võlgnik vastutab rikkumise eest, v.a juhul, kui lepinguga on kokku lepitud võlgniku teistsugune vastutusstandard (

§-d 103 ja 160);  võlausaldaja on leppetrahvi nõudmisest võlgnikule mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist teatanud (

§ 159lg 2). Samuti on maakohus põhjendatult märkinud, et kõigi loetletud asjaolude tõendamise koormus on Ts

MS § 230 lg 1 esimese lause alusel hagejal (võlausaldajal). Iseenesest saab ringkonnakohtu arvates nõustuda ka maakohtu järeldusega, et hageja leppetrahvinõuded ei ole kohtu ette toodud asjaoludel aegunud. 9. Samas ei nõustu ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et leping (mis vastab eelkõige üürilepingu (

§ 271) tunnustele) sõiduki Tesla, registreerimismärgiga 317HRF, kasutamiseks 19.

novembril 2021 sõlmiti hageja ja kostja vahel. Leping sõlmitakse

§ 9

lg 1 kohaselt poolte vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. A. Roori

1. oktoobri
2. a pöördumine hageja poole kinnitab otseselt, et viidatud sõidukit rentis ja kasutas seda
3. novembril 2021 A. Roor, mitte kostja (dtl 166, tõlge dtl 167). Kaudselt kinnitab lepingu sõlmimist A. Roori poolt ka asjaolu, et sõidukit juhtis
4. novembril 2021 samuti A. Roor. Viimatinimetatud asjaolu üle ei ole pooled vaielnud ning seda kinnitavad ka asja materjalide hulgas olev politsei vastus (dtl 68) ja Viru Maakohtu
5. aprilli
6. a otsus kriminaalasjas nr 1-22-2209 (dtl 69–74). Eelmärgitu kinnitab ringkonnakohtu hinnangul piisavalt kostja väiteid, et tema ise ei ole hagejaga lepingut sõlminud – ei ole selleks tahet avaldanud. Lepingu hagejaga sõlmis tõenditest nähtuvalt A. Roor.
7. Samas tuleb poolte väidetest lähtudes kontrollida ka seda, kas asjas võivad kohalduda esindusõiguse sätted ning A. Roori sõlmitud leping tuleb lugeda seeläbi kehtivaks kostja suhtes. Poolte selgitustest võib järeldada, et kostja nimel avas Beasti rakenduses konto ja rentis
8. novembril 2021 sõiduki A. Roor, kuid tegi seda kostja identiteeti kasutades. Sellist sündmuste käiku on tõenäoliseks pidanud ka maakohus. Riigikohus on mitmes lahendis leidnud, et kui isik teeb tehingu teise isiku nimel mitte esindajana, vaid esinedes teise isikuna ja kasutades tema identiteeti, saab analoogia alusel kohaldada esindusõiguseta esinduse sätteid. See tähendab, et teise isiku identiteeti kasutades tehtud tehing on TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel teine isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab (RKTKm 12.06.2024, 2-23-11584/18, p 11 koos selles viidatud kohtupraktikaga). Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks A. Roori sõlmitud lepingu heaks kiitnud. Samas võib volitus TsÜS § 118 lg 2 järgi tekkida mh juhul, kui esindatav teab või peab teadma, et teine isik tegutseb tema nimel esindajana ning talub selle isiku sellist tegevust ja ei katkesta ega lõpeta seda.
9. Ringkonnakohtu hinnangul A. Roori sõlmitud leping hageja suhtes ei kehti. TsÜS § 115 lg-st 3 tulenevalt tuleb esindamise puhul õiguslikult eristada esindamisel tekkivat suhet kui välissuhet ning esindamise aluseks olevat suhet (esindatava ja esindaja vaheline sisesuhe). Praegusel juhul puudus A. Rooril nimetatud sisesuhtest tulenevalt õigus 6 esindada kostjat suhetes hagejaga. Välissuhe ning selle raames antud esindusõigus on samas sõltumatud sisesuhtest ning selle raames eksisteerivatest õigustest ja kohustustest. Samas ei saanud hageja ringkonnakohtu hinnangul välissuhtes uskuda A. Roori kehtivasse esindusõigusesse, kuna A. Roor esitas esindajana selgelt valeandmeid. Ringkonnakohus põhjendab ülalesitatud järeldusi järgmiselt.
10. Asja materjalidest nähtub, et sõiduki kasutamiseks lepingu sõlmimine on võimalik üksnes Beasti mobiilirakenduse kaudu ning rakenduse konto, mille kaudu sõiduk
11. novembril 2021 renditi, on loodud kostja nimele. Nende asjaolude üle ei ole pooled asjas vaielnud. Sarnaselt maakohtuga leiab ringkonnakohus, et poolte väited ja juhtumi asjaolud annavad alust arvata, et konto Beasti rakenduses lõi tegelikult A. Roor kostja identiteeti kasutades. Kostja selgituste kohaselt andis ta enda tuttavale A. Roorile enda Smart-ID või ID-kaardi andmed, et A. Roor aitaks tal registreerida ennast Bolt takso mobiilirakenduses, kuid A. Roori pettuse tulemusel sai kostja hoopis Beasti mobiilirakenduse kasutajaks. See, kas kostja ise võimaldas oma isiku identifitseerimist hageja kasutatava Veriff isikutuvastussüsteemi kaudu, ei ole üheselt tuvastatav. Kostja väitel ei ole hageja
12. oktoobri
13. a menetlusdokumendi lisas 6 olev video (dtl 158) temaga seotud. Sarnases olukorras ei ole tehingu teisel poolel (praeguses asjas hagejal) üldjuhul võimalik teada, et elektroonilist identiteeti (eID) kasutab kasutajakonto loomiseks, teenuste või toodete tellimiseks vms keegi muu kui selle tavapärane kasutaja. Kui sellises olukorras ei esine asjaolusid, mis peaks tekitama tehingu teises pooles kahtlusi isiku suhtes, kellega ta tehingu teeb, siis sõltumata sellest, millised on esindajana käituva isiku ja esindatava vahelised suhted, võib tehingu teine pool mõistlikult uskuda, et ta teeb tehingu eID omajaga. Sellisel juhul peaks isik, kes võimaldab kolmandal isikul oma eID kasutamist, edastades selleks vajalikud andmed kolmandale isikule, laskma enda suhtes kehtida lepingutel, mis kolmas isik on seda eID kasutades sõlmitud. Samas pidi hagejal praegusel juhul tekkima seoses kasutajakonto loomisega kahtlus, kas vastava tahteavalduse on teinud selleks õigustatud isik (eID omaja). Hageja on ise välja toonud, et vaidlusaluse kasutajakonto loomisel
14. mail 2021 esitati mitmeid valeandmeid (konto loomisel märgitud telefoninumber ei ole kasutusel ja märgitud elukoha-aadress on mittetäielik). Hageja enda lepingutingimuste punki 3.4 järgi peaks konto registreering olema valede või ebatäpsete isikuandmete esitamisel kehtetu. Hageja esitatud kontoandmete väljavõttel on samuti märgitud konto staatuseks "blokeeritud" (Status: Blocked) (tl 67). Hageja ei ole menetluses selgitanud, kuidas oli kostja nimele registreeritud konto kaudu
15. novembril 2021 siiski võimalik sõiduki kasutamiseks lepingut sõlmida, kui konto registreering peaks hageja enda reeglite järgi olema kehtetu ning konto blokeeritud. Hageja ei ole seda selgitanud ka apellatsioonkaebuse vastuses.
16. Maakohus on otsuses märkinud, et hageja võis kostja nimele registreeritud kasutajakonto blokeerida mitte pärast ebaõigete andmete esitamist (
17. a mais), vaid alles pärast
18. novembri
19. a sündmusi. See maakohtu seisukoht on oletuslik ning kohus ei saanud sellele oma järeldusi rajada (TsMS § 436 lg 2). Hageja ise ei ole menetluses väitnud, et blokeeris konto alles pärast
20. novembrit
22. Ringkonnakohus lisab, et maakohtu otsuses esitatud õiguslik käsitlus tugineb mh Riigikohtu
23. detsembri
24. a otsusele tsiviilasjas nr 2-16-124450 (p-d 22–24). Ringkonnakohus märgib, et Riigikohus on asjas nr 2-16-124450 väljendatud seisukohti oma hilisemas praktikas täpsustanud (vt RKTKm 12.06.2024, 2-23-11584/18, p 11). Isegi kui eID omaja võimaldab kolmandal isikul oma eID kasutamist, edastades selleks vajalikud andmed kolmandale isikule, ei järeldu sellest tingimata, et kolmanda isiku poolt 7 seda eID kasutades sõlmitud lepingud, võetud kohustused jms kehtiksid alati eID omaja suhtes.
25. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et hageja ja kostja vahel ei ole sõlmitud kehtivat lepingut, mis võimaldaks hagejal kostjalt leppetrahvi nõuda. Maakohus on eksinud selle nõude eelduse tuvastamisel. Leppetrahvinõuded tuleb jätta rahuldamata. Seda arvestades on põhjendamatu ka hageja esitatud viivisenõue (

§ 113lg 1).

13. Lisaks ülalmärgitule ei saaks hagi rahuldada ka põhjusel, et hageja lepingutingimuste (dtl 48–66) punktides 3.4 ja 4.5 (ning ka punktis 4.12) sisalduvad leppetrahvikokkulepped on kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustavad ning seetõttu

§ 42lg 1 ja lg 3 p 5 alusel tühised.

1500 euro suurused leppetrahvid punktides 3.4 ja 4.5 nimetatud rikkumiste eest (ning punktis 4.12 nimetatud 2000-eurone trahv n-ö muu rikkumise eest) on võrreldes trahvidega tagatavate kohustustega ebamõistlikult suured. Lisaks on kostjalt nende punktidega võetud võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Ringkonnakohus märgib, et kostja ei ole menetluses küll tuginenud tüüptingimuse olemasolule, kohaldamisele ega tühisusele, kuid tüüptingimuse tühisuse tuvastamine on kohtu kohustus, sest see on õiguse kohaldamine TsMS § 438 lg 1 järgi. Kui pooled vaidlevad tüüptingimuste üle, peab kohus kontrollima tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud (vt RKTKo 30.10.2013, 3-2-1-106-13, p 24 koos selles viidatud kohtupraktikaga). Hageja esitatud konto loomise ja lepingu sõlmimise kirjeldusest järelduvalt on leping ilmselgelt sõlmitud hageja tüüptingimustel.

1. Menetlusökonoomia kaalutlustel ei vasta ringkonnakohus apellatsioonkaebuse muudele väidetele.
2. Kuna kohus jätab käesoleva otsusega hagi rahuldamata, jäävad nii maakohtu menetluses kui ka apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.
3. Ringkonnakohus muudab maakohtu sisulist lahendit ning vastavalt sellele muutub ka maakohtu määratud menetluskulude jaotus hageja ja kostja vahel. Seetõttu juhindub ringkonnakohus menetluskulude rahalise kindlaksmääramise küsimuses kohtupraktikas TsMS § 174 lg-tele 3 ja 5 antud tõlgendusest ning poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määra (vt nt RKTKo 20.04.2016, 3-2-1-142-15, p-d 19–22; RKTKo 10.04.2019, 2-15-1553, p 25). Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes käesoleva otsuse peale edasi kaevates (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).
4. Ringkonnakohus andis
5. veebruari
6. a määrusega kostjale menetlusabi ning võimaldas tasuda esitatud apellatsioonkaebuselt riigilõivu 455 eurot kümne võrdse 45 euro 50 sendi suuruse osamaksega. Esimene osamakse tuli kostjal tasuda 30 päeva jooksul alates sama määruse jõustumisest ja iga järgmine osamakse 30 päeva jooksul pärast eelmise osamakse tasumise tähtpäeva. Käesoleva kohtuotsuse tegemise hetkeks tasumata osamaksed tuleb kostjal kuni otsuse jõustumiseni tasuda vastavalt
7. veebruari
8. a määruses märgitule. Otsuse jõustumisel tuleb maakohtul menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel tasutud osamaksed hagejalt kostja kasuks menetluskuluna välja mõista. Tasumata osamaksete ulatuses tuleb maakohtul mõista riigilõiv TsMS § 190 lg 5 teise lause ja § 179 lg 1 alusel hagejalt välja riigituludesse. 8 (allkirjastatud digitaalselt) 9