Obsah (7)

§ 120§ 121§ 64§ 68§ 74§ 75§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 7. märts 2018. a, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-17-9050 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika K

§ 120

lg 1 ja § 121 lg 2 p 3 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Võru kohtumaja)

1. detsembri
2. a otsus Apellatsiooni esitaja S.E kaitsja vandeadvokaat Karl Saavo Süüdistatav S.E Isikukood: XXX; elukoht: XXX; varem kriminaalkorras karistatud kahel korral; tõkendit ei ole kohaldatud Prokurör Süüdistatava kaitsja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Terje Aleksašin vandeadvokaat Karl Saavo RESOLUTSIOON - Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4; 338 p 3, 340 lg 2 p 2 tühistada Tartu Maakohtu
3. detsembri 2017 otsus osaliselt, see on S.E süüditunnistamises

§ 121lg 2 p 2,3 järgi E.A.

kehalises väärkohtlemises 2016 detsembri lõpus; S.E süüditunnistamises ja karistamises

§ 120

lg 1 järgi; S.E- le

§ 64lg 1 moodustatud liitkaristuse osas.

Mõista S.E õigeks

§ 121lg 2 p 2,3 järgi E.A.

kehalises väärkohtlemises 2016 detsembri lõpus, jättes talle

§ 121lg 2 p 2,3 järgi mõistetud karistuse 8 kuud vangistust muutmata.

1 Mõista S.E

§ 120lg 1 järgi õigeks.

Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Süüdistatava kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord: Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus Käesolevas kriminaalasjas süüdistati S.E selles, et tema 2016. a detsembri lõpus, kindlakstegemata kuupäeval, Võrus XXX korteris pigistas käega kõrist oma abikaasat E.A. , põhjustades kannatanule füüsilist valu; - samuti selles, et tema, olles varem toime pannud teise isiku kehalise väärkohtlemise, 3.jaanuari 2017 hommikupoolikul Võrus XXX korteris tõmbas oma abikaasa E.A. jalgupidi voodist põrandale ja lohistas teda mööda põrandat ning kui kannatanu sai püsti, surus S.E ta peaga vastu seina ja lõi talle lahtise käega vastu nägu, millega põhjustas kannatanule füüsilist valu; - selles, et tema 3.jaanuaril 2017 kella 23.30 paiku Võrus XXX korteris lõi E.A. le rusikaga selga, põhjustades kannatanule füüsilist valu.; - selles, et tema 17.oktoobril 2017 kella 2.50 paiku Võrus XXX korteris lükkas oma abikaasa E.A. vannituppa, surus ta pea vanni kohale ja lasi talle vett pähe, seejärel lõi kannatanule rusikaga näkku, tõukas ta pikali ja lõi rusikaga kehasse, põhjustades kannatanule füüsilist valu ja huule vigastuse. Seega pani S.E toime

§ 121

lg 2 p 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo – korduva teise inimese valu tekitava kehalise väärkohtlemise ja tema tervise kahjustamise, mis oli toime pandud lähisuhtes. Samuti süüdistatakse S.E selles, et tema 2016. aastast kuni 03.01.2017 ähvardas korduvalt oma abikaasat E.A. ära tappa kui abikaasa peaks tema juurest ära minema, milliste ähvarduste täideviimist oli kannatanul alust karta, arvestades S.E varasemat agressiivset ja vägivaldset käitumist. Seega pani S.E toime

§ 120

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo – tapmisega ähvardamise, kui oli alust karta ähvarduste täideviimist. Maakohtu otsus 21. detsembri 2017 otsusega tunnistas Tartu Maakohus S.E süüdi

§ 121lg 2 p 2, 3 järgi E.A.

korduvas ja lähisuhtes toimepandud kehalises väärkohtlemises ja mõistis talle karistuseks 8 kuud vangistust. 2 Ka tunnistas maakohus S.E süüdi

§ 120

lg 1 järgi ning mõistis talle karistuseks 4 kuud vangistust.

§ 64

lg 1 alusel, lugedes kergema karistuse kaetuks raskeima karistusega, mõistis kohus S.E-le liitkaristuseks 8 kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvestas kohus S.E eelvangistuses viibitud aja, 03.01.2017 kuni 05.01.2017 ja 17.10.2017 kuni 18.10.2017, so 5 (viis) päeva karistusaja hulka ning luges S.E kandmata karistuseks 7 kuud ja 25 päeva vangistust.

§ 74

lg 1 ja 3 alusel jättis maakohus 7 kuud ja 25 päeva vangistust S.E suhtes tingimisi kohaldamata ja täielikult täitmisele pööramata, kui S.E ei pane 2 aasta pikkuse katseaja kestel toime uut kuritegu ja täidab talle määratud kontrollnõudeid. Kohus määras S.E katseajaks kriminaalhooldusametniku järelevalve alla ja kohustas teda järgima

§ 75

lg 1 ettenähtud kontrollnõudeid.

§ 75

lg 2 p 5 alusel määras maakohus S.E-le katseajaks täiendava kohustuse pöörduda hiljemalt kahe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest psühhiaatri vastuvõtule, et selgitada välja võimalik ravi vajadus ning alluda ettenähtud ravile. Sama kohtuotsusega mõistis maakohus S.E tema süüdistuses

§ 121lg 2 p 3 järgi kasupoja D.H.

ja tütre L.A. korduvas ja lähisuhtes toime pandud kehalises väärkohtlemises õigeks. Nimetatud osas ei ole maakohtu otsust apellatsiooni korras vaidlustatud. Tunnistades S.E süüdi E.A. suhtes kuritegude toimepanemises olid maakohtu argumendid järgmised. Kehaline väärkohtlemine Esmalt andis maakohus omapoolse hinnangu E.A. lubatavusele. kohtueelsel uurimisel antud ütluste 06.12.2017 toimunud istungil keeldus kannatanu E.A. oma abikaasa vastu ütlusi andmast. Prokurör taotles KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel tõendina vastu võtta kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlused. Kohus võttis KrMS § 291 lg 1 p 2 ja lg 3 alusel vastu E.A. ülekuulamise protokollid

1. jaanuarist,
2. jaanuarist,
3. jaanuarist,
4. oktoobrist,
5. märtsist ja
6. juulist 2017.a. Maakohus leidis, et kuigi kannatanul on käesolevas kriminaalasjas seadusest tulenev alus keelduda oma abikaasa vastu ütluste andmisest, oli kohus lähtudes KrMS § 291 lg 1 punktist 2 ja lõikest 3 ning Riigikohtu praktikast õigustatud vastu võtma E.A. kohtueelses menetluses antud ütlused ning seda seetõttu, et kohtueelsel uurimisel oli kannatanu nõus ütlusi andma ning käesolevas asjas on täidetud KrMS § 291 lg 3 p-des 1-3 sätestatu. Seoses KrMS § 15 lg-s 3 sisalduva nõudega märkis kohus järgmist. Kohus ei tugine otsuse tegemisel üksnes kannatanu eeluurimisel antud ütlustele, vaid ka teiste tunnistajate ütlustele ning dokumentaalsetele tõenditele. Kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlused haakuvad ja on kooskõlas tunnistajate ütlustega, samuti kirjalike tõenditega ning kohtul puudub alus kahelda nende usaldusväärsuses. Tulenevalt eeltoodust on ka KrMS § 15 lg-s 3 sisalduv tingimus täidetud, kuna kannatanu kehalise väärkohtlemise episoodid ei toetu ainult kannatanu E.A. ütlustele. Teiste kirjalike või isikuliste tõendite puudumine ei kahanda 3 kannatanu ütluste usaldusväärsust nendes episoodides, kus tunnistajad sündmusi pealt ei näinud. Pigem kinnitab E.A. ütluste usaldusväärsust muuhulgas ka see, et ta pöördus nende kehaliste väärkohtlemiste ja ähvardamise asjus, mida tunnistajad pealt ei näinud, lühikese aja jooksul pärast toimunut politseisse ütlusi andma. Süüdistuse kohaselt pani S.E kehalise väärkohtlemise ja ähvardamise, mida tunnistajad pealt ei näinud, toime 2016.a detsembri lõpus ning teise kehalise väärkohtlemise 03.01.2017.a hommikupoolikul. E.A. on kannatanuna ülekuulatud 03.01.2017.a kell 15.
7. Seega on kannatanu vahetult pärast toimunut ka politseid juhtunust teavitanud. 2016.a detsembri lõpus, kindlakstegemata kuupäeval, Võrus XXX korteris E.A. käega kõrist pigistamise, luges kohus tuvastatuks E.A. ütlustega. Kannatanu ütluste kohaselt oli ta jõulude ajal 2016, päeva ei suuda meenutada, kodus koos S.E ja S.E venna Ü.. Lapsed olid ema juures. Oli õhtune aeg, S.E oli pikali voodis, järsku tuli S.E ülesse ja täitsa ootamatult ründas. S.E haaras käega kõrist ja kägistas nii kõvasti, et ei saanud hingata ega midagi öelda. Siis lasi S.E lahti. Pärast oli valus neelata, ei tulnud häältki välja. See oli väga valus ja hirmus. 03.01.2017.a hommikupoolikul Võrus XXX korteris E.A. jalgupidi voodist põrandale tõmbamise, kannatanu mööda põrandat lohistamise ning kannatanu peaga vastu seina surumise ja lahtise käega vastu nägu löömise, luges maakohus tõendatuks samuti E.A. ütlustega. E.A. poolt 03.01.2017.a ülekuulamisel antud ütluste kohaselt 03.01.2017 hommikul kella 9-12 vahel lamas kannatanu magamistoas voodis laste kõrval, S.E tuli magamistuppa, haaras teda jalgadest kinni ja tõmbas voodist põrandale, lohistas magamistoast koridori poole. Kannatanu haaras kapist kinni, et S.E edasi lohistada ei saaks ja siis tõusis püsti ja hakkas magamistuppa tagasi jooksma. S.E sai seal teda kätte, haaras kinni ja surus peaga vastu seina ning lõi lahtise käega üks kord vastu nägu. Tundis valu, kui S.E jõuga vastu seina lükkas, lõi pea ära. Tundis valu ka löögist vastu nägu. E.A. pöördus samal päeval ka politseisse toimunu kohta ütlusi andma. 03.01.2017.a kella 23.30 paiku Võrus XXX korteris E.A. le rusikaga selga löömise luges kohus tuvastatuks E.A. poolt 04.01.2017 ülekuulamisel antud ütlustega. Kannatanu väidete kohaselt tuli 03.01.2017.a umbes kella 22 paiku S.E ootamatult koju XXX korterisse, lapsed olid ka kodus. Kuna uks oli lukus, siis hakkas S.E kolkima. Ta ei teinud ust lahti, oli väga hirmul ja palus Facebooki kaudu J.H. politsei kutsuda. S.E lõi ukse lahti, ise oli sel ajal magamistoas. S.E oli täiesti marus, hakkas kohe karjuma ja laamendama. Tekkis hirm, et S.E võtabki köögist noa ja teeb midagi, S.E läks köögi poole. Ehmus ära, et nüüd S.E võtabki noa. Siis tuli kohale politsei. Mingil hetkel politseinikud seisid magamistoas ja ta ise liikus koridori poole. Tahtis lastega kodust ära minna. S.E tuli järgi ja lõi rusikaga paremale selja piirkonda otse ribidesse. S.E lõi väga kõvasti, ta lausa karjatas selle peale. Kuulis, kuidas üks politseinik ütles, et nägi löömist. Selg valutas löögist tükk aega. Kannatanu ütlusi kinnitavad ka tunnistajate E.T. ütlused. Tunnistaja E.A. andis ütlusi, mille kohaselt said
8. jaanuaril 2017.a õhtusel ajal pärast 21.00 seoses perevägivallaga väljakutse XXX tänavas, kuna uks oli ära lõhutud ja keegi ei tahtnud ära minna. Kui korterisse jõudsid, oli ees lõhutud uks, korteris oli S.E koos oma abikaasa ja lastega. Lapsed olid üleval. S.E oli ukse ära lõhkunud, käitus üleolevalt. Leppisid kokku, et S.E jääb korterisse ja elukaaslane läheb lastega ära. S.E läks kööki suitsu tegema, seejärel läks S.E koridori ja siis mingi aeg nägi, et S.E läks ja lõi käega E. keha piirkonda, samal ajal E. karjatas. S.E oli E. suhtes selja taga, ühe korra lõi, hästi kiiresti. 4 Politsei rinnakaamera 03.01.2017.a salvestiselt on näha ja kuulda, kuidas S.E on agressiivse käitumisega, norib E.A. kallal, nõuab, et E annaks talle raha. S.E liigub koridori. E.A. liigub samuti koridori ning siseneb vasakust uksest, S.E on vahetult kohe E.A. selja taga ja järgneb E.A. le samuti vasakust uksest, mõlemad väljuvad kaamera vaateväljast. Koheselt pärast S.E järgnemist kostub E.A. karjatus „Aijaa“, misjärel rinnakaameraga politseinik liigub R. ja E.A. suunas ning lausub „Ma nägin“. E.A. ütleb, et kogu aeg ta ründab mind. S.E eitab seda ning politseiametnik ütleb S.E-le , et ründasid küll. Joobeseisundi tuvastamise saatekirjast 59T nähtuvalt oli S.E talle etteheidetava kuriteo toimepanemise ajal narkojoobes, nimelt tuvastati 04.01.2017.a kell 00.40 S.E uriinis amfetamiin ja metamfetamiin. 17.10.2017.a kella 2.50 paiku Võrus XXX korteris E.A. vannituppa lükkamises, pea vanni kohale surumises ja vee pähe laskmises, kannatanule rusikaga näkku löömises, pikali tõukamises ja rusikaga kehasse löömises tugines maakohus E.A. 17.10.2017 antud ütlustele. Nimetatud ütlustest nähtub, et 16.10.2017.a õhtul oli E.A. l jälle S.E-ga tüli. Võttis tütre kaasa ja läks naaber M.K. juurde, kelle korterisse oli eelnevalt ka poja viinud. Jõid Margega veini. Mingi aja pärast läks lastega koju ning hakkasid S.E-ga uuesti tülitsema. S.E tõukas ta vannituppa, surus pea allapoole ja lasi vett pähe. Seejärel lõi S.E rusikaga näkku. Huul oli paistes ja verine. Põgenes koridori. S.E tõmbas teda pikali ja lõi rusikaga kehasse. Lapsed nägid seda kõike pealt. Kutsus politsei ja läks lastega M.K. juurde. Kannatanu ütlusi kinnitavad ka tunnistajate M.T. , L.L. ja M.K. ütlused, samuti häirekeskusele tehtud kõned, patrullileht ning fotod kannatanust. Tunnistaja politseinik M.T. andis ütlusi, mille kohaselt said ööl vastu 17-ndat oktoobrit 2017.a kella 2-3 ajal varahommikul väljakutse Võru linna XXX tänavasse. Said kiiresti kohale, ukse taga oli kuulda sõnelust mehe ja naise vahel, hääled olid tavapärasest valjemad. E.A. lasi neid sisse ja kurtis, et mees S.E oli kallale tulnud. E. rääkis, et mees oli kinni võtnud ja näo piirkonda löönud, sama ütlesid ka lapsed, kui neilt hiljem küsis. Lapsed olid üleval, üks laps nuttis. Hiljem küsis lastelt ka, mis nemad nägid, otseselt nad ei öelnud, et oleks näinud aga nad ütlesid, et isa lõi ema. E. oli näha, et huul oli katki. Tegid E. näost E. sõbranna korteris pildid. E. oli juttu, et mees S.E oli ta peadpidi pannud kraanikaussi ja siis tal oli särk märg. S.E ei suutnud väga hästi paigal püsida, oli hästi ärritunud ja rahutu, sellest võib järeldada, et oli tarbinud narkootilisi ained. Tunnistaja politseinik L. L ütluste kohaselt said
9. oktoobril 2017 vara hommikul umbes kell kaks Võru linnas väljakutse, naaber teatas, et naabritel on suurem tüli käimas. Läksid kohale, ukse peale tuli vastu E, kes oli päris hirmul või hüsteerias. Korteris olid veel S.E , väike tüdruk ja poiss. E kaebas kohe selle üle, et S.E oli temale kallale läinud, lükanud. Viisid lapsed koos emaga ära teise korterisse. E oli ülahuul natuke punane ja katki, juuksed olid natuke märjad ja särk oli ka natuke märg. Tunnistaja M.K. ütluste kohaselt oli 2017 oktoobris E ja S.E-l tüli, siis kutsus E enda juurde, et saaks maha rahuneda, jõid veini. Kella 11-12 paiku läks E korraks koju, lubas tulla tagasi, aga ei tulnud. Siis läks järele ja oli juba ka politsei kohal. E oli huule peal haav ja juuksed olid märjad. Politsei tegi pilti ka E. Pärast seda, kui politsei käinud oli, tuli E uuesti koos lastega tema juurde. Lapsed olid endast väljas. Patrullilehelt nähtub, et 17.10.2017.a kell 02.58 toimus XXX peretüli. Korteris viibisid S.E , E.A. , nende tütar E.-L. A ja E poeg D.H. . Tüli oli alguse saanud sellest, et kui lapsed ja isa kodus magasid, siis tuli E koju ja väidetavalt hakkas norima. E joove 0,72 mg/l. E sõnul oli S.E E kinni võtnud ja teda rusikaga näo piirkonda löönud. Lapsed ja E läksid sõbranna M.K. 5 juurde samasse majja. S.E-le tehti narkotest, kiirtest reageeris ainetele kokaiin, amfetamiin, ketamiin ja kanep. Tegid E näost fotod. Fotod kannatanust kinnitavad E.A. ütlusi, et pärast lööki oli huul katki. Kahel fotol on näha kannatanu E.A. l punetus paremal pool ülahuulel. CD-plaadil Häirekeskusele tehtud kõnedest on kokku 4 faili. Kahes Häirekeskusele tehtud kõnes helistavad kaks naabrit, kes teatavad, et vaja on politseid, Võrus XXX käib peretüli, lapsed nutavad ja karjuvad. Mingi peksmine, tagaajamine käib. Seal on varemgi politsei käinud. E.A. tegi kaks kõnet Häirekeskusele. Esimeses kõnes on kuulda, et E.A. on endast väljas, nutab ning palub politseid Võru linna XXX . Kõnest on kuulda, kuidas lapsed nutavad taustal. E väidab, et lapsed on ohus. Korteris on mees, kes on narkodiiler ja peksis teda seal. E ütles, et politsei teab väga hästi S.E. Teises E.A. tehtud kõnes teatab kannatanu, et S.E ähvardas aknad sisse peksta. E.A. andis telefonitoru üle sõbrannale, kes kinnitas, et S.E ähvardas aknad sisse lüüa. Indikaatorvahendi kasutamise protokolli kohaselt oli S.E talle etteheidetava kuriteo toimepanemise ajal narkojoobes, nimelt tuvastati 17.10.2017.a Võru linnas XXX S.E-l AMP, COC, KET ja THC ainegruppidele vastav narkojoove. Kohus leidis, et puudub alus kahelda kannatanu ütlustes eelkõige seetõttu, et tema ütlused haakuvad nii kirjalike tõenditega kui ka politseinike ja tunnistaja M.K. ütlustega selle kohta, et vahetult pärast intsidenti oli kannatanu huul katki, punetas ning tema juuksed ja särk olid märjad. Nimetatud asjaolud haakuvad kannatanu poolt öelduga, et S.E surus kannatanu pea vanni kohale ja lasi talle vett pähe ning lõi kannatanule rusikaga näkku.

§-s 121 sätestatud objektiivne koosseis eeldab kannatanule valuaistingu tekitamist. Kannatanu ütluste kohaselt S.E kägistas teda nii kõvasti, et ei saanud hingata ega midagi öelda. Pärast oli valus neelata, ei tulnud häältki välja ning see oli väga valus. Samuti tundis kannatanu valu, kui S.E jõuga vastu seina lükkas, tundis valu ka löögist vastu nägu. Kannatanu tundis valu ka siis, kui S.E teda rusikaga selga lõi. E.A. andis ütlusi, et S.E lõi väga kõvasti, et lausa karjatas selle peale. Selg valutas löögist tükk aega. Kui S.E rusikaga näkku lõi, oli väga valus, huul oli paistes ja verine. Sai ka siis haiget, kui S.E rusikaga kehasse lõi. Kohtu hinnangul põhjustab meesterahva poolt naisterahvast kõrist pigistamine, jõuga vastu seina lükkamine, käega näkku löömine, samuti rusikaga näkku, kehasse ja selga löömine ilmselgelt valu ka objektiivse kõrvalseisja seisukohast ning süüdistatava tegevus on käsitletav inimese keha mõjutamisena viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav. Kuna kannatanu tundis süüdistatava tegevuse tagajärjel valu, siis on kehalise väärkohtlemise objektiivne koosseis täidetud. Kuivõrd süüdistatav kasutas enda abikaasa suhtes neljal korral vägivalda, siis pani S.E kehalise väärkohtlemise toime korduvalt ja lähisuhtes. S.E pani kehalise väärkohtlemise toime otsese tahtlusega. Naisterahvast käega kõrist pigistades, peaga vastu seina surudes ja lahtise käega vastu nägu lüües, samuti rusikaga selga lüües ning rusikaga näkku ja kehasse lüües sai S.E väga hästi aru, et selline tegevus põhjustab kannatanule füüsilist valu. S.E , saades aru oma tegude iseloomust ja soovides kannatanule valu põhjustada, täitis seega ka kannatanu kehalise väärkohtlemise subjektiivse koosseisu. Ähvardamine Kohus luges S.E süü E.A. ähvardamises ta ära tappa kui viimane peaks tema juures ära minema, tõendatuks E.A. ütlustega. E.A. ütluste kohaselt oli ta jõulude ajal kodus koos S.E ja S.E venna Ü.. Oli õhtune aeg, 6 S.E oli pikali maas, järsku tuli S.E ülesse ja täitsa ootamatult ründas. S.E kägistas ühe käega otse kõrist ja ütles, et „sul on peenike kael, saan sind ühe käega ära kägistada“. S.E on korduvalt öelnud, et tapab ära ja kägistab ära, kui S.E juurest ära läheb. Kardab S.E-d, S.E teab seda ja see annab süüdistatavale julgust juurde. Süüdistuse kohaselt ähvardas S.E korduvalt E.A. ära tappa, kui abikaasa peaks tema juurest ära minema, mille täideviimist oli kannatanul alust karta, arvestades S.E agressiivset ja vägivaldset käitumist. Kohus leiab, et ähvardades E.A. ühe käega ära kägistada, samal ajal kannatanut ka kõrist kägistades, oli kannatanul alust võtta süüdistatava ähvardust tõena ja karta oma elu ning tervise pärast. Selline ähvardus tekitas kannatanus hirmutunnet. Kannatanu on andnud ütlusi, mille kohaselt S.E on korduvalt öelnud, et tapab ära ja kägistab ära, kui S.E juurest ära läheb. Olukord, kus meesterahvas haarab oma abikaasal kõrist ning kägistab teda, samal ajal ähvardades ära kägistada, tundub kohtu hinnangul reaalse ähvardusena igale keskmiselt mõistlikule inimesele. Eeltoodu alusel asus kohus seisukohale, et S.E täitis oma tegevusega

§ 120

lg-s 1 sätestatud objektiivse koosseisu, pannes ähvardusega kannatanu oma elu ja tervise pärast hirmu tundma. Kohtu hinnangul pani S.E ähvardamise toime otsese tahtlusega. Kuna süüdistatav kasutas ähvardamise käigus kannatanu suhtes ka füüsilist vägivalda, kägistades E.A. kõrist, siis tapmisega ähvardamisega põhjustas süüdistatav kannatanus hirmutunde oma elu ja tervise pärast. S.E sai aru, et E.A. võtab sellesisulist ähvardust tõsiselt, arvestades S.E agressiivsust ning asjaolu, et süüdistatav on varem kannatanu suhtes vägivalda kasutanud. Tapmisega ähvardamise toimepanemisel S.E , saades aru oma teo iseloomust ja soovides kannatanule hirmutunnet tekitada, täitis ähvardamise subjektiivse koosseisu tunnused. APELLATSIOON Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava S.E kaitsja, kes palub maakohtu otsuse S.E süüditunnistamises

§ 121lg 2 p 2,3 ja § 120 lg 1 järgi tühistada ning S.E õigeks mõista.

Kuriteoepisoodis, kus S.E süüdistatakse 2016 detsembri lõpus, kindlakstegemata kuupäeval, Võrus XXX korteris E.A. käega kõrist pigistamises, leiab kaitsja, et maakohus on S.E süüdi tunnistades rikkunud KrMS § 15 lg 3 nõuet, mille kohaselt ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses sellisele tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda. Kaitsja väidete kohaselt tugines maakohus S.E süüdi tunnistades vaid E.A.

1. jaanuaril 2017 kohtueelsel uurimisel antud ütlustele. Mingeid teisi tõendeid, ei kirjalikke ega ka isikulisi tõendeid, käsitletavas kuriteoepisoodis kriminaalasjas kogutud ei ole. Kuivõrd E.A. keeldus kohtuistungil ütluste andmisest ja talle ei olnud võimalik küsimusi esitada ning kuivõrd maakohtu süüdimõistev kohtuotsus tuginebki üksnes E.A. sellekohastele ütlustele, siis tulnuks maakohtul S.E süütõendite puudumise tõttu õigeks mõista. S.E õigeksmõistmist 03.01.2017 hommikupoolikul toimunud kuriteoepisoodis, taotleb kaitsja põhjusel, et maakohus on taaskord süüdistatavat süüdi tunnistades rikkunud KrMS § 15 lg 3 nõudeid. Samas leiab kaitsja, et E.A. ütlused tema suhtes toimepandud kehalise väärkohtlemise kohta on ümber lükatud Lõuna-Eesti Haigla tervisekaardiga 03.01.2017, milles märgitakse, et E.A. 7 käis haiglas 03.01.2017 kell 14.
2. Kaardil märgitakse, et „Saadetud politseist vigastust fikseerima“. Tervisekaardist nähtuvalt E.A. l väliseid vigastusi ei tuvastatud. Kaitsja arvates, kuna tervisekaardi sisu ei haakunud E.A. ütlustega tema kehalise väärkohtlemise kohta, siis jättis kohus selle tõendina käsitlemata ja märkis hoopis, et puuduvad tõendid, mis kannatanu ütlused ümber lükkaksid. Kaitsja väidete kohaselt on S.E käsitletavas kuriteoepisoodis süüdi mõistetud ainult kannatanu ütluste põhjal, mille tõelevastavust süüdistatav ja kaitsja kohtus kontrollida ei saanud. Taotlust mõista S.E õigeks kuriteoepisoodis, kus S.E süüdistatakse 03.01.2017 kella 23.30 paiku Võrus XXX korteris E.A. le rusikaga selga löömises, põhistab kaitsja asjaoluga, et kriminaalasjas kogutud tõenditega ei ole esitatud süüdistus tõendamist leidnud. Kaitsja märgib, et tunnistaja E.A. , kes viibis patrullpolitseinikuna S.E korteris eelkirjeldatud sündmuse ajal, avaldas kohtus antud ütlustes, et nägi, kuidas S.E läks ja lõi käega E. keha piirkonda, samal ajal E karjatas. Samas ei olnud tunnistaja kindel, kas see oli löök või puudutus. Politsei rinnakaamera salvestiselt kannatanu löömist näha ei ole. Kohtus kuulatud häirekeskuse kõnesalvestusest ilmneb, et E.A. on helistades tugevas paanikas ja räägib hüsteeriliselt. Kannatanu on 04.01.2017 ülekuulamise protokollis märkinud, et tal on ärevushäire hood ja ta tarvitab psühhiaatrilisi ravimeid juba aastaid. Arvestades E.A. psüühika ülitundlikkust võib käsitletavas episoodis olla tegemist tema paanikahooga, kus kannatanu reageerib ülitundlikult kontaktile S.E-ga ja tunnetab ka kergemat puudutust füüsilise ründena enda vastu. Ei ole eluliselt usutav, et S.E otsustas kahe politseiniku juuresolekul E.A. rusikaga lüüa. Kaitsja arvates ei ole kriminaalasjas tõendamist leidnud ka S.E süü 17.10.2017 kella 02.50 paiku Võrus XXX korteris E.A. vannituppa lükkamises, pea vanni kohale surumises ja vee pähe laskmises, kannatanule rusikaga näkku löömises, pikali tõukamises ja rusikaga kehasse löömises. Kaitsja ei vaidlusta asjaolu, et 17.10.2017 kutsus kannatanu politsei enda elukohta ja avaldas, et S.E kasutas tema suhtes eelkirjeldatud kehalist vägivalda. Tõendatuks võib lugeda, et vastavalt tunnistajate L. L, M.T. i ja M.K. ütlustele oli E.A. ülahuulel punetus ja tema juuksed ning särk natuke märjad. Samas nähtub politsei patrullilehest, et E.A. l tuvastati alkoholijoove 0,72 mg/l ja tuvastati ka amfetamiini tarvitamist. Tunnistaja M.K. ütluste kohaselt oli ta eelnevalt kahekesi koos E. ära joonud 2 pudelit 0,75 liitrist veini. Arvestades E.A. küllaltki tugevat alkoholijoovet ja narkootikumi tarvitamise tunnuseid tuleb suhtuda kriitiliselt tema ütlustesse, et ülahuule punetus ja märjad juuksed ning särk on S.E vägivaldse käitumise tagajärg. Joobes isik võib ka ise ennast vigastada ja vannitoas kraani all märjaks kasta, seejärel aga tüli käigus süüdistada selles teist isikut. Taotledes S.E õigeksmõistmisest

§ 120lg 1 järgi leiab kaitsja, et maakohus on S.E suhtes süüdimõistvat kohtuotsust tehes rikkunud Kr

MS § 15 lg 3 sätteid. Kaitsja leiab, et maakohus on kohtuotsustes tuginenud vaid E.A. kohtueelsel menetlusel antud ütlustele, mis on aga KrMS § 15 lg 3 kohaselt lubamatu. KIRJALIK SEISUKOHT 8 Ringkonnakohtule esitas kirjaliku seisukoha ringkonnaprokurör Terje Aleksašin, kes leiab, et apellatsioon ei ole põhjendatud ja palub maakohtu otsuse jätta muutmata. Prokurör leiab, et kohus on järginud tõendite hindamise põhimõtteid, hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis ja käsitlenud nende usaldusväärsust ning põhjendanud millistele tõenditele S.E süüditunnistamine tugineb. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Tartu Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalide, maakohtu otsuse, esitatud apellatsiooniga ning prokuröri kirjaliku seisukohaga, leiab, et Tartu Maakohtu otsus kuulub osalisele tühistamisele KrMS § 338 p 3 alusel. Ringkonnakohus leiab, et S.E süü

1. jaanuaril 2017.a hommikupoolikul ja
2. jaanuaril 2017 kella 23.30 paiku ning
3. oktoobril 2017 kella 02.50 paiku toimepandud kuritegudes on kriminaalasjas kogutud tõenditega tõendamist leidnud. Süüdistatava kaitsja apellatsioonis esitatud väited ei anna vähimalgi määral alust ülalnimetatud kuriteoepisoodides maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi S.E-le süüks arvatud käitumise ning ka sellele antud õigusliku hinnangu kohta. Maakohus on põhjalikult kajastanud nimetatud kuriteoepisoodides uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et kinnitust on leidnud süüdistuse versioon toimunust. Kohtuotsuses kajastatud arutluskäik on selge ja ilma selliste vastuoludeta, mis tingiksid maakohtust erinevale järeldusele jõudmise nimetatud kuriteoepisoodides S.E süüküsimuse lahendamisel. Siinkohal tuleb märkida sedagi, kaitsja kordab apellatsioonis sisuliselt neid argumente, mida ta esitas S.E kaitseks juba maakohtus. Sellega seoses osundab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning isik esitab argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub. Nimetatud arusaam on ka põhjuseks, miks kajastas ringkonnakohus kohtuotsust koostades sedavõrd pikalt maakohtu otsuses sisalduvaid argumente. Ühtlasi tuleb tunnistada, et maakohtu seisukohtadele käsitletavas kolmes kuriteoepisoodis, ei ole ringkonnakohtul omapoolselt midagi põhimõttelist lisada. Vastuseks apellatsioonis toodule märgib ringkonnakohus järgmist. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega nagu tugineks S.E süüditunnistamine
4. jaanuari 2017 hommikupoolikul toimunud kuriteoepisoodis vaid E.A. ütlustele ning seetõttu tulnuks maakohtul, lähtudes KrMS § 15 lg 3, S.E nimetatud süüdistuses õigeks mõista. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsuses asjas nr 3-1-1-89-12 leidnud, et kohtuotsus tugineb KrMS § 15 lg 3 mõttes ainsale tõendile siis, kui kohtuotsuses viidataksegi vaid sellele kõnealusele tõendile. Samas kohtuotsuses on Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitlenud ka küsimust, millal kohtulahend tugineb tõendile „valdavas ulatuses“ ning tuginedes EIK praktikale leidnud, et taoline on tõend, mis on määrava või otsustava tähendusega kriminaalasja lahendamise 9 seisukohalt. Kui avaldatud ütlusi kinnitavad muud tõendid, otsustatakse tõendi olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes. Mida rohkem on tunnistajate ütluste sisu toetavaid või kinnitavaid tõendeid ja mida olulisemad nad on, seda vähetõenäolisemalt tuleb tunnistaja ütlusi pidada otsustavaks tõendiks ehk tõendiks, millele kohtuotsus valdavalt tugineb. Taolisest EIK määratlusest lähtudes leidis kriminaalkolleegium, et tõendi tähtsuse üle otsustamisel tuleb seega alati kaaluda muude kriminaalasjas kogutud tõendite sisu ja nende koostoimet tunnistaja ütlustega. Ringkonnakohus leiab, et E.A. kohtueelses menetluses antud ütlustel on S.E
5. jaanuari 2017 hommikupoolikul toimepandud kehalise väärkohtlemise tuvastamisel oluline kaal. Samas nähtub kohtuotsustest, et neid E.A. ütlusi toetavad olulisel määral teisedki tõendid, mis oma kogumis toetavad E.A. ütlusi arvestataval määral. Kohtuotsusest nähtuvalt on maakohus S.E suhtes süüdimõistvat kohtuotsust tehes tuginenud lisaks E.A. ütlustele, ka faktile, et kohaselt pärast süüdistatava rünnet on E.A. pöördunud abi saamiseks lastekaitseinspektori A. J. ja ka politsei poole. Ringkonnakohus leiab, et kannatanu taoline kohene abiotsimine erinevate organisatsioonide esindajatelt kinnitab tema ja S.E vahel toimunut ning toetavad E.A. ütlusi toimunu kohta olulisel määral. Ringkonnakohtu jaoks ei ole eluliselt usutav, et E.A. taoline käitumine oleks olnud ajendatud vaid soovist esitada S.E vastu alusetu süüdistus. Seda enam, et juhul kui E.A. tegutsenuks eeltoodud eesmärgil, piisanuks tal oma eesmärgi saavutamiseks vaid avalduse esitamisest. Samas ei piirdunud ju E.A. käitumine vaid lastekaitseinspektori ja politsei teavitamisega. Lastekaitseinspektori A. J ütluste kohaselt oli E.A. tema juurde tulles hirmul ja ta tahtis kodust koos lastega lahkuda. Kodust lahkumise põhjusena viitas E.A. tülile S.E-ga . Nad käisid E.A. kodus ja võtsid sealt kaasa eluks vajalikke asju. Ta võttis ühendust naiste varjupaigaga, et E.A. koos lastega saaks seal ööbida. Lõpuks E.A. siiski varjupaiga teenust ei soovinud ja ütles, et läheb ema juurde ööbima. Pöördudes politsei poole on E.A. andnud üksikasjalikke ütlusi sellel päeval tema ja S.E vahel toimunu kohta. Seega võttis E.A. ette konkreetseid samme S.E vägivallatsemisest pääsemiseks. Ta otsis võimalust ööbimiseks, võttis kodust kaasa vajalikud asjad ja püüdis ööbida ema juures, andis ütlusi politseis. Ringkonnakohtu arvates viitab E.A. taoline käitumine üheselt, et E.A. ja S.E vahel toimus
6. oktoobri 2017 hommikupoolikul vägivaldne konflikt kus kannatanuks oli E.A. , sest ainult sellega on mõistusepäraselt seletatav E.A. ülalkirjeldatud käitumine. Siinjuures on ringkonnakohtu arvates tähelepanuvääriv, et E.A. ütlused, millised ta andis
7. jaanuaril 2017 politseis on kokkulangevad A. J. antud ütlustega. Ringkonnakohtu jaoks on mõistetamatu kaitsja osundus Lõuna-Eesti Haigla
8. jaanuaril 2017 koostatud tervisekaardile, mis kaitsja arvates lükkab ümber E.A. väited tema suhtes vägivalla tarvitamise kohta. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt taolist tervisekaarti kriminaalasja materjalidele lisatud ei ole. Nimetatud tervisekaarti ei ole märgitud ka süüdistusaktis. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei ole prokurör ega kaitsja taotlenud nimetatud tervisekaardi vastuvõtmist kohtu poolt. Ka ei nähtu kohtuistungi protokollist, et kohus oleks seda tõendit kohtuistungil uurinud. 10 Kuivõrd maakohtule ei ole nimetatud tervisekaarti esitatud ning maakohus ei ole seda ka kohtuistungil uurinud, siis ei ole tegemist kriminaalasjas kogutud tõendiga ning ringkonnakohtus sellele hinnangut anda ei saa. Taotledes S.E õigeksmõistmist
9. oktoobril 2017 kella 23.30 paiku toimunud kuriteoepisoodis, seab kaitsja kahtluse alla tunnistaja E.A. ütluste usaldusväärsuse. Kaitsja leiab, et kuigi politseitöötaja väidete kohaselt ta nägi kuidas S.E läks ja lõi kannatanut käega keha piirkonda ja E.A. samaaegselt karjatas, ei olnud tunnistaja kindel, kas tegemist oli löögi või puudutusega. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taolise väide on ümberlükatud kohtuistungi protokollis kajastatud E.A. i ütlustega. Vastates prokuröri küsimustele on E.A. üheselt väitnud, et ta nägi, kuidas S.E läks ja lõi E.A. selja tagant käega keha piirkonda. Löök oli kiire ja kohe kostus ka E.A. karjatus. Kaitsja küsimusele, kas tegemist oli löögi või puudutusega, on tunnistaja selgitanud, et ta ei oska hinnata, kui tugevalt S.E lõi, kuid ta nägi, et see (löömine) toimus. Ka kohtu küsimustele vastates on E.A. kinnitanud, et oli näha, et süüdistatav nagu lõi. Tunnistaja ülaltoodud ühetaolistest vastustest menetlusosaliste küsimustele nähtub ringkonnakohtu arvates üheselt, et tegemist oli S.E poolse käelöögiga vastu E.A. keha (KoTo tl 39-40). Kaitsja väide nagu oleks E.A. oma emotsionaalsest ülitundlikusest tingituna ülereageerinud S.E puudutusele, ei ole ringkonnakohtu arvates tõsiseltvõetav ning taoline väide rajaneb vaid kaitsja enese oletusel. Taotlust mõista S.E
10. oktoobri 2017 kuriteoepisoodis õigeks, põhjendab kaitsja asjaoluga, et kuivõrd E.A. oli toimunud konflikti ajal alkoholijoobes, siis tuleb tema ütlustesse suhtuda kriitiliselt. Kaitsja arvates võis E.A. end joobe tõttu ise vigastada ja vannitoas kraani all end märjaks kasta, seejärel aga tüli käigus süüdistada selles teist isikut, s.o S.E. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taolised väited on oletuslikud, sest ei põhine kriminaalasjas kogutud tõenditel. Samas ei too kaitsja apellatsioonis esile ka ühtegi reaalset põhjendust, miks pidanuks E.A. alusetult S.E süüdistama. Kõrvutades M.T. i, M.K. ja L. L. ütlusi E.A. ütlustega on ilmne, et need on kokkulangevad ja seega puudub alus seada kahtluse alla E.A. ütluste usaldusväärsust. Ringkonnakohtu jaoks suurendab E.A. ütluste usaldusväärsust fakt, et tunnistaja M.T. i ütluste kohaselt kinnitasid talle ka korteris viibinud lapsed, et isa (S.E ) lõi ema (E.A. ). Ringkonnakohtu arvates puudub M.T. il põhjus anda nimetatud fakti kohta valeütlusi ning puudub alus kahelda selleski, et lapsed rääkisid politseitöötajale seda, mida nad korteris nägid. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et S.E süü
11. jaanuari 2017 hommikupoolikul,
12. jaanuaril 2017 kella 22.30 paiku ja
13. oktoobril 2017 kella 2.30 paiku toimunud kuriteoepisoodides on tõendamist leidnud. Küll aga väärivad ringkonnakohtu arvates tähelepanu kaitsja väited 2016 detsembri lõpus toimunud kuriteoepisoodide osas. 11 Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on E.A. andnud ülalnimetatud kuriteoepisoodides ütlusi
14. jaanuaril 2017 toimunud ülekuulamisel. Kohtuistungi protokolli kohaselt keeldus E.A. , pärast seda kui maakohus oli talle selgitanud tema õigusi KrMS § 71 järgi, ütluste andmisest kohtuistungil (tl 38). Seega ilmneb kohtuistungi protokollist, et süüdistatav ja kaitsja ei saanud E.A. küsitleda. Kuivõrd E.A. keeldus kohtuistungil ütluste andmisest, taotles prokurör tema ütluste avaldamist KrMS § 291 lg 1 p 2 ja lg 3 alusel ning teiste menetlusosaliste vastuväidete puudumisel maakohus taotletud ütlused ka avaldas. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsuses asjas nr 3-1-1-89-12 leidnud, et olukorras, kus KrMS § 291 lg 1 p 2 ja lg 3 tingimused on täidetud, võib tunnistaja avaldatud ütluste kasutamist otsuse tegemisel välistada KrMS § 15 lg-s 3 sisalduv reegel. Selle sätte kohaselt ei või kohtuotsus tugineda üksnes või valdavas ulatuses isiku ütlustele, keda süüdistataval ega kaitsjal ei olnud võimalik küsitleda. Ringkonnakohtu arvates pole kahtlust, et tunnistades S.E süüdi detsembris 2016 toimunud E.A. kõrist kägistamises ja tema tapmisega ähvardamises, tugines maakohus ainuüksi E.A. poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlustele. Nimetatu tuleneb otseselt maakohtu otsusest, kus maakohus loeb S.E süü nimetatud kuritegude toimepanemises tõendatuks kannatanu, s.o E.A. ütlustega (tl 171,173). Seega tugines maakohus S.E süüdi tunnistades üksnes isiku (E.A. ) ütlustele, keda süüdistataval ja kaitsjal ei olnud võimalik küsitleda. Teisisõnu, kuivõrd E.A. le ei olnud kohtuistungil võimalik tema ütluste andmisest keeldumise tõttu, küsimusi esitada ning kuivõrd E.A. ütlused on ainsad tõendid, millele maakohus rajas S.E süüdimõistva otsuse, siis välistas KrMS § 15 lg 3 sisalduv reegel maakohtu jaoks nende ütluste kasutamise kohtuotsuse tegemisel. Vastupidiselt toimides, s.o eeltoodud reeglit eirates, on maakohus rikkunud KrMS § 339 lg 2 sätteid. Kuivõrd ringkonnakohtul on võimalik nimetatud menetlusnormide rikkumine apellatsioonimenetluses kõrvaldada, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks kohtuotsuse tühistamist ning selle uueks arutamise saatmist maakohtule. Ülalesitatust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kuna KrMS § 15 lg 3 toodu välistab E.A. ütluste kasutamise kohtuotsuse tegemisel ning kuivõrd teisi tõendeid, mis kinnitaksid S.E süüd eelkäsitletud kuritegude toimepanemises, kriminaalasjas kogutud ei ole, siis tuleb S.E nimetatud kuritegude toimepanemises õigeks mõista. Karistus Esmalt märgib ringkonnakohus, et mõistes S.E-le karistuse on maakohus arvestanud kõigi

§ 56lg 1 toodud asjaoludega.

Ringkonnakohus leiab, et kuigi S.E-le esitatud süüdistuse maht ringkonnakohtu otsusega väheneb, ei tingi see talle mõistetud karistuse muutmist. Kolleegium arvestab eelkõige asjaoluga, et maakohus on S.E karistanud niigi

§ 121

lg 2 p 3 järgi ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast oluliselt madalama karistusmääraga ning jätnud selle ka tingimuslikult kohaldamata. 12 /allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Mati Kartau 13