← Eesti

3-23-1515/16

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Villem Lapimaa ja Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 05.06.2025, Tallinn Haldusasja number 3-23-151

§ 26

tuleb kohaldada ka nende isikute suhtes, kellele oli väljateenitud aastate pension määratud juba enne selle sätte kehtima hakkamist. Seaduse tekstist ja „447 SE II seletuskirjast kaitseväeteenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu teise lugemise juurde“1 saab üheselt järeldada, et seadusandja tahe oli selgelt piirata nende isikute hulka, kellel on õigus saada samaaegselt nii väljateenitud aastate pensioni kui ka töötada väljateenitud aastate pensioni õigust andval ametikohal. Nimetatud seletuskirjas on selgitatud, et Eesti Vabariigi Ülemnõukogu

  1. mai
  2. a otsuse p-ga 7 kehtestatud erand on vastuolus VAPS-iga, mille eesmärk on maksta pensioni nende kutsealade töötajatele ja spetsialistidele, kes teevad sellist tööd, millega kaasneb enne vanaduspensioniikka jõudmist kutsealase töövõime kaotus või vähenemine, mis takistab sellel kutsealal või ametikohal 1 Kättesaadav https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/6da7de9c-e362-4f18-b9c0-89b434ed5a93/ kaitsevaeteenistuse-seaduse-ja-teiste-seaduste-muutmise-seadus/ 5

(10)3-23-1515 töötamise jätkamist, ning eelnimetatud erand oli mõeldud ajutise abinõuna. Seletuskirjas on märgitud ka järgmist: „Käesoleva muudatusega tunnistatakse Ülemnõukogu otsus kehtetuks, kuid VAPSi §-ga 26 kehtestatakse üleminekusäte. Paragrahv 26 säilitab õiguse saada väljateenitud aastate pensioni samaaegselt töötamisega pensioniõigust andvatel kutsealadel neile politsei- ja vanglaametnikele ning päästeteenistujatele, kellel käesoleva muudatuse jõustumise ajal on õigus saada väljateenitud aastate pensioni (s.o kas seda juba makstakse või neil on saanud staaž täis, kuid nad ei ole veel jõudnud pensioni taotleda või on jõudnud taotleda, kuid Sotsiaalkindlustusamet alles menetleb vastavat taotlust vms) ja kes sel ajal töötavad ühel neist ametikohtadest. Samuti säilib õigus saada üheaegselt palka ja pensionit neil, kellel on muudatuse jõustumise ajaks omandatud 25-aastasest staažinõudest 20 aastat. Nimetatud õigus (s.o saada väljateenitud aastate pensioni samaaegselt töötamisega VAPS-i §-s 12 nimetatud töö- või ametikohal) ei säili piiramatult. Kui need isikud, kelle vastav õigus säilitatakse, ei tööta VAPS-i §-s 12 nimetatud ametikohal kauem kui 90 kalendripäeva (s.o nad ei tööta katkematult), siis koheldakse neid sarnaselt nende isikutega, kes muudatuse jõustumise ajal §-s 12 nimetatud ametikohal ei tööta või kellel ei olnud selleks ajaks veel õigust pensionile. See tähendab, et juhul, kui nimetatud isikud naasevad VAPS-i §-s 12 nimetatud töö- või ametikohale hiljem kui 90 päeva pärast, ei maksta neile samaaegselt töötamisega väljateenitud aastate pensioni. Katkematu töötamise puhul kuni 90-päevase töövaheaja võimaldamine on sarnane avaliku teenistuse seaduses soodustingimuste säilimisega (vt ATS § 110 lg 3 ja § 111 lg 3).“ Eelnevast tulenevalt on kaebaja seisukoht,

§ 26ei tulnud tema suhtes kohaldada, ekslik.

VAPS § 26 on ka piisavalt selge, et kaebaja pidi uuesti politseiteenistusse asudes aru saama, et kuivõrd tema politseiteenistuses katkematu töötamise vahe on pikem kui 90 päeva, siis uuesti tööle asudes kaotab ta õiguse saada samaaegselt politseiametniku töötasu ja väljateenitud aastate pensioni. Seega pole asjakohased ka kaebaja väited, et vajalik oleks eraldi rakendussätet isikute suhtes, kes juba said VAPS § 26 jõustumisel väljateenitud aastate pensioni. Nõustuda ei saa ka,

§ 26rikub kaebaja õiguspärase ootuse põhimõtet ning sättel on tagasiulatuv mõju.

Kaebajal oli enne teenistusse naasmist 18.10.2021 võimalik välja selgitada, kuidas võib teenistusse naasmine mõjutada temale määratud väljateenitud aastate pensioni, arvestades mh,

-is sätestatud üldise põhimõtte kohaselt makstakse väljateenitud aastate pensioni pärast töötamise lõpetamist. Iseenesest tuleb möönda, et ka riigi enda huvidega võib vastuolus olla, kui sisuliselt pannakse kõnealuse sättega isik valiku ette, kas naasta võimaluse tekkimisel politseiteenistusse ja sellega jääda ilma õigusest saada väljateenitud aastate pensioni või töötada mujal ja saada jätkuvalt pensioni, sest seetõttu ei taha kogenud politseiametnikud tööle naasta. Tegemist on aga seadusandja poliitilise tahte elluviimise ja otstarbekuse küsimusega, kuhu kohtuvõim sekkuda ei saa, v.a juhul, kui tegemist oleks selgelt põhiseadusvastase olukorraga. Ei nähtu,

§ 26

või kaebaja poolt viidatud täiendava rakendussätte puudumine oleks põhiseadusega vastuolus. Ettekirjutuses on märgitud õige alus väljateenitud aastate pensioni tagasinõudmiseks (RPKS § 48 lg 1). Kuna kaebaja asus 18.10.2021 tööle politseiametniku ametikohale, ei olnud tal alates 01.11.2021 enam õigust saada väljateenitud aastate pensioni. Järelikult tuli vastustajal VAPS § 26 ja RPKS § 48 lg 1 kohaselt kaebajale alusetult makstud väljateenitud aastate pension tagasi nõuda, lähtudes tagasinõudmisel SÜS-is sätestatust. Vastustaja on vaidlustatud ettekirjutuses tuginenud asjakohaselt SÜS § 31 lg 1 p-le 2. Vastuseks kaebaja seisukohale, et tal ei olnud võimalik täita ettekirjutuses viidatud RPKS § 391 lg-s 1 nimetatud kohustust, tuleb märkida, et SKA-l puudus seadusest tulenevalt kohustus kõiki väljateenitud aastate pensioni saavaid isikuid seadusemuudatusest ja selle sisust eraldi teavitada. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 6

(10)3-23-1515
  1. P.E palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 05.03.2024 otsus ja uue otsusega rahuldada kaebus. Halduskohus nõustus otsuses SKA seisukohaga, et katkematu teenistuse tingimus kehtib ka neile politseiametnikele, kellel seadusemuudatuse ajaks oli aastaid enne täitunud väljateenitud aastate pensioni staaž ja väljateenitud aastate pension oli ka juba määratud. Halduskohus ei ole aga pööranud tähelepanu sellele, et kaebaja oli juba mitu aastat pensioniõigust kasutanud ning seega ei kehti tema suhtes pensioni määramiseks katkematu teenistuse reegel. Kaebaja jääb seisukohale, et katkematu teenistuse tingimus kehtib neile, kellel seadusmuudatuse jõustumise ajaks ei olnud veel väljateenitud aastate pensioni määratud. Seadusandja on katkematu teenistuse põhjendustena toonud muu hulgas sarnasuse ATS soodustingimuste säilimisega, viidates ATS-i § 110 lg-le 3 ja § 111 lg-le
  2. Kaebaja jääb nende sätetega seoses kaebuses toodud selgituste juurde. Halduskohus ei ole põhjendanud, miks 01.01.2020 jõustunud VAPS-i muudatus ja SKA tõlgendus sellest ei riku kaebaja õiguspärast ootust. Kaebaja suhtes on VAPS-i muudatust rakendatud tagasiulatuvalt. See on olnud talle üllatuslik ning rikkunud tema õiguspärast ootust. Inimese jaoks nii olulise muudatuse korral oleks seadusandja pidanud seadusesse selgelt lisama, mis ajast ja kelle suhtes muudatust kohaldatakse. Kaebaja jääb selles osas oma varasemate seisukohtade juurde. Halduskohus ei ole oma seisukohta, et tegemist ei ole põhiseadusvastase olukorraga, kuidagi põhjendanud. Halduskohtu seisukoht on arusaamatu. Inimeselt on võetud ära õigus, mida ta juba kasutab. Nt on Riigikohus 21.11.2023 otsuses nr 523-1 leidnud, et kuigi politseiametnikule ei oldud seaduse muudatuse jõustumise ajaks pensioni veel määratudki, on sellele vaatamata rikutud tema õiguspärast ootust, kuna tal oli juba enne pensioni määramist ootus, et säilib olukord, millega ta oli arvestanud, kui asus pensionitingimusi täitma. Lisaks on Riigikohus seoses õigusega pensionile selgitanud omandipõhiõiguse riivet. Praeguses asjas on eelnimetatud asjaga sarnased asjaolud: kaebaja oli pikalt politseiteenistuses, ta oli politseiteenistuses ka seadusemuudatuse jõustumise ajal ning samal ajal oli ta juba mitu aastat saanud väljateenitud aastate pensioni. Kaebajal oli selle saamise eelduseks olev 25-aastane politseiteenistuse staaž täitunud juba
  3. a-l. Peaaegu sama kaua, kui kaebaja oli olnud politseiteenistuses (s.o alates
  4. aastast), oli kehtinud erand, mille kohaselt ei pidanud politseiametnik väljateenitud aastate pensioni saamiseks politseiteenistusest lahkuma. Seadusmuudatuse jõustumise ajaks oli kaebaja üle kolme aasta saanud väljateenitud aastate pensioni. Kaebaja ei saanud ega pidanudki ette nägema, et kui ta naaseb politseiteenistusse, kaotab ta õiguse talle juba määratud pensionile. Eeltoodud asjaolude põhjal võib öelda, et kaebajalt pensioni äravõtmine mitte ainult ei riiva, vaid rikub tema õiguspärast ootust ning ühtlasi ka omandipõhiõigust. Kaebaja jääb seisukohale, et seadusandja oleks pidanud looma rakendussätte neile politseiametnikele, kellele väljateenitud aastate pension oli määratud juba (sh palju aastaid) enne erisuse kaotamist. Praegu on loodud olukord, kus ametiasutus ja inimene saavad seaduse muudatusest täiesti erinevalt aru. Lisaks tuleb arvestada, et kaebaja ei lahkunud 01.02.2020 teenistusest oma algatusel, vaid ta vabastati teenistusest ametikoha koondamise tõttu ATS § 90 lg 1 p 2 alusel. Seega ei saanud ta oma otsustega kuidagi mõjutada asjaolu, et tema teenistus politseiametniku ametikohal ei olnud katkematu. Võttes arvesse, kui oluliselt kõnealune muudatus isikute õigusi mõjutab, oleks SKA siiski võinud puudutatud isikuid õigeaegselt teavitada, selgitades muudatuse sisu ja tähendust.
  5. SKA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes oma varasemate seisukohtade juurde ja nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7
(10)3-23-1515
  1. Apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja jääb rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ilma neid kõiki üle kordamata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
  2. VAPS § 12 lg 1 sätestab, et õigus saada väljateenitud aastate pensioni on politseiametnikel, päästeteenistujatel ja vanglaametnikel, kes on töötanud politseis, päästeteenistuses või vanglas sellele pensionile õigust andvatel kutsealadel või ametikohtadel vähemalt 25 aastat. VAPS § 26 sätestab: „Käesoleva seaduse § 12 lõikes 1 nimetatud isikutel, kellel on enne
  3. aasta
  4. jaanuari tekkinud õigus väljateenitud aastate pensionile ning kes
  5. aasta
  6. jaanuaril töötavad §-s 12 nimetatud kutsealal või ametikohal või kes on töötanud §-s 12 nimetatud kutsealal või ametikohal vähemalt 20 aastat ja jätkavad sellel töötamist kuni väljateenitud aastate pensioni õiguse tekkeni, säilib õigus saada väljateenitud aastate pensioni sel kutsealal või ametikohal töötamise korral üksnes juhul, kui nad töötavad katkematult õigust andval kutsealal või ametikohal või jätkavad ühelt õigust andvalt kutsealalt või ametikohalt vabastamise korral töötamist samal või teisel õigust andval kutsealal või ametikohal hiljemalt 90 kalendripäeva möödumisel endiselt kutsealalt või ametikohalt vabastamisest arvates.“
  7. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga,

§ 26

tuleb kohaldada ka nende isikute suhtes, kellele oli väljateenitud aastate pension määratud juba enne selle sätte kehtima hakkamist, s.o ka kaebaja suhtes. Ei ole mingit põhjust järeldada, et kõnealuses sättes sisalduv fraas „kellel on enne

  1. aasta
  2. jaanuari tekkinud õigus väljateenitud aastate pensionile“ puudutab üksnes isikuid, kellel on õigus pensionile tekkinud, kuid pensioni veel määratud ei ole. Tuleb arvestada,

§ 10

lg 2 sätestab üldpõhimõtte, et väljateenitud aastate pensionile õigust andvale ametikohale tagasipöördumisel väljateenitud aastate pensioni maksmine peatatakse. Seega on loogiline eeldada,

§-ga 26 sätestas seadusandja erandi VAPS § 10 lg-s 2 sätestatud üldpõhimõtte suhtes, s.o nägi ette, et erandina ei peatata väljateenitud pensioni maksmist neil isikutel, kellel on õigus pensionile tekkinud enne

  1. aasta
  2. jaanuari ja kes
  3. aasta
  4. jaanuaril töötavad §-s 12 nimetatud kutsealal või ametikohal (samuti nendel, kes on töötanud §-s 12 nimetatud kutsealal või ametikohal vähemalt 20 aastat ja jätkavad sellel töötamist kuni väljateenitud aastate pensioni õiguse tekkeni) ning kes lisaks täidavad n-ö katkematu teenistuse tingimuse. Sellise tõlgenduse õigsust kinnitab ka „447 SE II seletuskirjas kaitseväeteenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu teise lugemise juurde“ märgitu (lk 14–15): „Paragrahv 26 säilitab õiguse saada väljateenitud aastate pensioni samaaegselt töötamisega pensioniõigust andvatel kutsealadel neile politsei- ja vanglaametnikele ning päästeteenistujatele, kellel käesoleva muudatuse jõustumise ajal on õigus saada väljateenitud aastate pensioni (s.o kas seda juba makstakse või neil on saanud staaž täis, kuid nad ei ole veel jõudnud pensioni taotleda või on jõudnud taotleda, kuid Sotsiaalkindlustusamet alles menetleb vastavat taotlust vms) /…/“. Asjakohane ei ole kaebaja mõttekäik seoses seletuskirjas toodud viidetega ATS § 110 lg-le 3 ja § 111 lg-le
  5. Seletuskirjas (lk 15) on märgitud: „Katkematu töötamise puhul kuni 90päevase töövaheaja võimaldamine on sarnane avaliku teenistuse seaduses soodustingimuste säilimisega (vt ATS § 110 lg 3 ja § 111 lg 3).“ Ringkonnakohtu hinnangul on selle selgitusega põhjendatud üksnes, miks on ajavahemikuks, mille jooksul tuleb pensioni saamiseks jätkata ametikohal töötamist, määratud just 90 päeva – seda on tehtud analoogselt ATS § 110 lg-ga 3 ja § 111 lg-ga 3, kus nähakse samuti ette soodustingimuste säilimine üksnes juhul, kui töötamist jätkatakse hiljemalt 90 kalendripäeva möödumisel.
  6. VAPS § 26 kehtib seega kõigi nende VAPS § 12 lg-s 1 nimetatud isikute, s.o muu hulgas politseiametnike suhtes, kellel oli tekkinud õigus väljateenitud aastate pensionile enne 01.01.2020, sõltumata sellest, kas ja millal oli kõnealune pension määratud. Seetõttu on 8

(10)3-23-1515 põhjendamatu kaebaja väide, et seadusandja oleks pidanud looma veel eraldi rakendussätte neile politseiametnikele, kellele väljateenitud aastate pension oli määratud juba (sh palju aastaid) enne erisuse kaotamist. Ühtlasi jagab ringkonnakohus halduskohtu seisukohta,

§ 26on piisavalt selge, saamaks aru, et see kehtib ka kaebaja suhtes.

Igal juhul ei saanud VAPS § 26 jääda arusaamatuks eelnimetatud seletuskirja valguses, millega kaebajal oleks olnud vajaduse korral võimalik tutvuda. Seega on kokkuvõttes alusetu kaebaja seisukoht, et praegu on loodud olukord, kus ametiasutus ja inimene saavad seaduse muudatusest täiesti erinevalt aru. Kuigi inimlikult on arusaadav, et kaebaja ei pruukinud VAPS-i muudatuste kehtima hakkamisest teadlik olla, ei tähenda see,

§ 26kaebajale ei kohaldu.

Kaebaja ei ole ka väitnud ning ringkonnakohtule ei nähtu,

-i muudatusi ei oleks ettenähtud korras avaldatud. 14. Halduskohus leidis õigesti,

§ 26

ei ole põhjust pidada põhiseadusega vastuolus olevaks ning kaebaja õiguspärast ootust pole rikutud. Kuigi 01.01.2020 VAPS-i muudatustega kohaldub iseenesest koormav regulatsioon õigussuhtele, mis tekkis enne normi jõustumist, on see lubatud, kui selle järele on põhjendatud vajadus ja sellega ei kahjustata ebaproportsionaalselt isiku õiguspärast ootust (vt nt Riigikohtu 03.05.2017 otsus nr 3-3-1-80-16, p 29). Eelviidatud seletuskirjas (lk 13 jj) on märgitud,

-i üldpõhimõte on, et väljateenitud aastate pensioni makstakse teatud elukutsetel töötavatele inimestele, kellele töötamiseks seatud kõrgendatud tingimused või töökeskkond võivad olla takistuseks töötada erialal kuni üldise vanaduspensioni ea saabumiseni; ning pensioni makstakse üldjuhul siis, kui sellel ametikohal on töösuhe lõppenud. Seletuskirja kohaselt kehtestati Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 14.05.1992 otsusega erand VAPS § 10 suhtes omal ajal lisamotivaatorina, sest asjaomastel ametikohtadel töötavate isikute palgad ei olnud üldisel tööturul konkurentsivõimelised, kuid praeguseks on nende palgatasemed muutunud tööturul konkurentsivõimelisteks, mis ei eelda enam erikorra kehtestamist. Samuti on märgitud, et pensionisüsteemi eesmärk pole palgalisa maksmine. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist asjakohase põhjendusega, mis teenib avalikku huvi, et väljateenitud aastate pensioni makstakse kõigile selleks õigust omavatele isikutele samadel alustel ning selleks, et teatud ametikohtadel on raskemate töötingimuste tõttu takistatud töötamine kuni üldise vanaduspensioni ea saabumiseni. Kaebaja õiguspärast ootust ei ole praegusel juhul ebaproportsionaalselt kahjustatud. Kaebaja kaotas õiguse väljateenitud aastate pensioni saamiseks seetõttu, et ta naasis 18.10.2021 politseiteenistusse. Selleks ajaks olid aga juba eelnimetatud VAPS-i muudatused jõustunud. Järelikult oli kaebajal võimalik võtta arvesse asjaolu, et politseiteenistusse naastes kaotab ta õiguse väljateenitud aastata pensionile, ja vastavalt sellele teha ka oma elukorralduslikud valikud. Seetõttu ei ole ühtlasi asjakohased kaebaja viited Riigikohtu 21.11.2023 otsusele nr 5-23-1. Kõnealuses asjas tegi kaebaja oma elukorraldust muutva otsuse enne temale ebasoodsa seadusemuudatuse Riigi Teatajas avaldamist, s.t ta naasis politseiteenistusse ajal, kui veel kehtis senine, kaebajale soodsam pensioni arvutamise kord (vt Riigikohtu 21.11.2023 otsus nr 5-23-1, p 63). Siinsel juhul aga oli ajaks, kui kaebaja otsustas pensioniteenistusse naasta, temale ebasoodne seadusemuudatus juba jõustunud. Eeltoodud seisukohta ei muuda ka asjaolu, et kaebaja vabastati teenistusest koondamise tõttu. Teenistusest vabastamine iseenesest ei mõjutanud kaebaja õigust saada jätkuvalt väljateenitud aastate pensioni, sest teenistusest vabastamise järel kaebajal see õigus säilis. Kaebaja õigust väljateenitud aastate pensionile mõjutas üksnes politseiteenistusse naasmine 18.10.2021. Kuna kaebaja vabastati ka teenistusest pärast VAPS § 26 jõustumist, oli tal tegelikult juba teenistusest vabastamise ajal võimalik arvestada asjaolu, et pensioni säilimiseks tuleks tal politseiteenistusse naasta vähem kui 90 päeva möödudes. 9

(10)3-23-1515
  1. Eelnevast tulenevalt leidis SKA õigesti, et kaebajal ei olnud 18.10.2021 politseiametniku ametikohal tööle asumise tõttu alates 01.11.2021 enam õigust saada väljateenitud aastate pensioni. RPKS § 48 lg 1 sätestab, et kui isikul ei ole õigust saada riiklikku pensioni või kui riikliku pensioni maksmine lõpetatakse enne, kui Sotsiaalkindlustusameti otsuse alusel tasaarvestatud summa on täielikult kustutatud, nõuab Sotsiaalkindlustusamet isikule alusetult makstud riikliku pensioni tagasi sotsiaalseadustiku üldosa seaduses sätestatud korras. Seega näeb seadus ette, et aluseta makstud pension nõutakse isikult tagasi ning SKA-l ei ole selles küsimuses kaalutlusõigust. Küll on SKA-l võimalik otsustada, mis tähtajaks alusetult makstu tagasi nõutakse ja kas seda saab teha ka osamaksetena. Viimast saab SKA otsustada kokkuleppel isikuga või isiku põhjendatud taotluse alusel (SÜS § 32 lg 2). Asja materjalidest nähtub, et kaebajale on 18.04.2023 kirjas seda võimalust ka selgitatud (dtl 48). Samuti on vastustaja kohtumenetluses selgitanud, et kaebajal oleks võimalik tagastada nõutud summa osade kaupa. Ringkonnakohtule arusaadavalt ei ole kaebaja selleks soovi avaldanud, samuti ei ole ta iseenesest vastu vaielnud vaidlustatud ettekirjutuses määratud ühe kuu pikkusele maksmise tähtajale. Seega ei ole praegusel juhul põhjust pidada õigusvastaseks SKA otsust nõuda kaebajalt kogu alusetult makstud pension tagasi ühe kuu jooksul ettekirjutuse kättesaamisest.
  2. SKA on asjakohaselt heitnud kaebajale ette teavitamiskohustuse täitmata jätmist. RPKS § 391 lg-d 1 ja 2 sätestavad pensioni saajale selge kohustuse teavitada SKA-d tööle asumisest ametikohal, mis toob kaasa eriseaduse (praegusel juhul VAPS-i) alusel makstava pensioni maksmise peatamise või lõpetamise. Asjaolu, et isik ei pruugi sellisest eriseadusega kehtestatud normist teadlik olla, ei vabasta teda iseenesest RPKS § 39 1 lg-tes 1 ja 2 sätestatud kohustusest.
  3. Eeltoodu põhjal jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu 05.03.2024 otsus muutmata.
  4. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja pole ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud (HKMS § 109 lg 1), jäävad poolte võimalikud menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.