← Eesti

3-23-1001/10

Obsah (4)§ 38§ 54§ 56§ 6

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Pihel Sarv Otsuse tegemise aeg ja koht 1. detsembril 2023 Tallinnas Haldusasja number 3-23-1001 Haldusasi X.O kaebus Politsei- ja P

) § 38 lg-le 3, kuid otsuse põhjendustest ei selgu, milliseid asja lahendamisel tähendust omavaid asjaolusid ja tõendeid ei ole kaebaja vastustajale teatavaks teinud.

§ 38

lg 3 on asjakohatu viide ka seetõttu, et praeguses asjas ei jätnud vastustaja kaebaja taotlust läbi vaatamata, vaid tegi keelduva otsuse. Otsuses ei ole selgitatud, kuidas annab RelvS § 28 lg 1 p 3 aluse keelduda relvaloa või soetamisloa väljastamisest. Otsuses ei ole viidatud ühelegi RelvS § 36 lg-tes 1 või 4 sätestatud alusele. Sellest saab järeldada, et kaebaja puhul ühtegi relvasoetamisloa andmist välistavat asjaolu ei esine. 6.3.

§ 54järgi peab õiguspärane haldusakt olema vastuoludeta.

Otsuse põhjendused on vastuolulised. Kaebajale heidetakse ette põhjenduste esitamata jätmist. Samas viitab vastustaja otsuses kaebaja selgitustele, leides, et need ei ole asjakohased. Otsus on oluliste põhjendamisvigadega. Selles on põhjendatud soetamisloa andmisest keeldumist sõja- ja massirahutuse ohu puudumisega, kuid ülejäänud kaebaja põhjendused on analüüsimata. Otsuse tegemisel ei ole järgitud nõuet, et 3

(7)3-23-1001 kaalutlusotsuste põhjendused peavad olema eriti halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-29-12, p 19). põhjalikud (Riigikohtu 6.
  1. Kaebaja on põhjendanud haldusmenetluses PPA-le, miks ta relvi soovib. Põhjendamata või ebapiisavalt põhjendatud kaalutlusotsuse võib kohus jõusse jätta üksnes juhul, kui kaalutlusõiguse piirid on sedavõrd ahenenud, et samasisuline otsus tuleks igal juhul uuesti vastu võtta (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-157-09, p -d 13 ja 23). Praeguses asjas sellist olukorda ei esine. Vastustaja ei ole hinnanud, kas kaebaja esitatud põhjendused annaksid aluse väljastada luba kahe tulirelva soetamiseks kolme asemel. Vastustajal on võimalik rahuldada taotlus ka osaliselt. Vastustaja ei ole vastu vaielnud kaebaja väitele, et seadus ei sätesta, kui palju relvi võib inimesel olla. Vastustaja ei ole ümber lükanud kaebaja argumenti, et seadusest ei tulene keeldu soetada enese ja vara kaitseks vintraudset püssi. Otsuses ei ole esitatud ühtki kaebajaga seotud asjaolu, mis annaks aluse keelduda talle mitme relva soetamisloa andmisest.
  2. Vastustaja esitas
  3. juunil 2023 vastuse, mille kohaselt ei ole kaebaja veenvalt selgitanud, mis otstarbel ta relvi soetada tahab. Kaebaja selgitused on vastuolulised. 7.
  4. Soetamisloa andmisest keeldumise alused ei ole RelvS §-s 36 loetletud ammendavalt. Haldusorganil on õigus jätta taotlus läbi vaatamata või keelduda taotluse rahuldamisest, kui menetlusosalise selgitused ei ole ammendavad. Kaebaja arusaam relvade omamisest ei ole realistlik, vaid põhineb kasutusmugavusel. Ettevalmistus võimalikuks sõjaliseks agressiooniks Eesti Vabariigi vastu on liialt hüpoteetiline, et põhjendada sellega relvade soetamist. Riigi julgeolekusse on võimalik panustada Kaitseliiduga liitudes. Vastustaja otsus põhineb

§ 38alusel kaebajalt küsitud selgitustel.

PPA peab arvestama otsuse tegemisel avaliku huviga ning veenduma, et soetamisloa taotleja on usaldusväärne ja vastutustundlik. RelvS-s puudub selge õiguslik alus soetamisloa andmisest keeldumiseks, kui isik või taotlus ei vasta seaduse nõuetele. Kuigi RelvS ei sea piiri soetatavate relvade arvule, tuleneb see taotleja võimekusest neid käidelda ja kanda vastutust. 7.2. RelvS ei näe ette lihtsustatud menetlust juba relvi omavatele inimestele. Uue relva soetamisel hinnatakse esitatud dokumentide kehtivust ja nõuetele vastavust, taotleja õiguskuulekust ning relvade hoiukoha nõuetele vastavust iga kord eraldi. Midland 308 Win, IŽ

(58)ja MC-21-12 on tootmisest maas ega ole mõeldud lähidistantsilt laskmiseks. Suure tulejõuga relva kasutamine kortermajas võib tekitada ulatuslikke kahjustusi. Relva omamine ei ole ainus viis oma vara ja enda kaitsmiseks. Kaebajal on võimalik pidada valvekoera, kasutada lukke, turvateenust, signalisatsiooni, mobiiltelefoniga ühendatud jälgimisseadmeid jms. Kaebaja taotletud relvade kandmine varjatult kooskõlas RelvS § 50 lg-ga 2 oleks keerukas nende suuruse tõttu. Kui kaebaja plaanib jagada relvad kahe elukoha vahel, ei ole kaebajal ühest elukohast teise liikumise ajal relva. Selline olukord läheb vastuollu kaebaja sooviga tagada püsiv kaitse.
  1. Kaebaja esitas
  2. novembri
  3. a kohtunõudele vastuse koos tõenditega selle kohta, et kaebaja taotleb soetamisluba vanaisa relvadele (vt kaebaja
  4. novembri
  5. a vastuse lisa 1, relva ja laskemoona üleandmise-vastuvõtmise akt). Kaebaja esitas ka väljavõtte vanaisa relvaloast (vt kaebaja vastuse lisa 2). Kaebaja vanaisa ei saanud tervislikel põhjustel kinni pidada relvaloa uuendamise taotlusele esitatud tähtajast ja pidi andma relvad PPA-le hoiule (vt kirjavahetust kaebaja vastuse lisas 3). 4
(7)3-23-1001
  1. Vastustaja
  2. novembri
  3. a vastuse järgi on kaebaja PPA vastused esitanud kontekstiväliselt. Kuigi RelvS-s selget alust soetamisloa väljastamisest keelduda ei ole, on see tuletatav normi tõlgendamise teel. Õiguslüngad on õiguskorras tavalised ja paratamatud, kuid need ei too kaasa põhiseadusevastasust, kui neid saab ületada tõlgendamise või analoogia kasutamise abil. Nende võimaluste kasutamise kohustus tuleneb PS-st. Näiteks leidis Tartu Halduskohus asjas nr 3-22-23 (p 13), et kui inimene ei soorita ettenähtud ajaks relvaeksamit, ei võimalda RelvS § 34 lg 1 p 3 relvaloa väljastamisest keelduda. Kohus tõdes, et tegu on õiguslüngaga, mida on võimalik täita, arvestades RelvS § 36 lg 1 mõtet ja eesmärki. KOHTU PÕHJENDUSED
  4. RelvS § 28 lg 1 p 3 järgi võib füüsiline isik relva soetada, seda omada ja vallata turvalisuse tagamiseks (enese ja vara kaitseks). Füüsilisele isikule soetamisloa andmist välistavad asjaolud sätestab RelvS §
  5. Selle paragrahvi lg 1 näeb ette imperatiivsed alused soetamisloa andmisest keeldumiseks ning lg 4 loetleb olukorrad, mil PPA-l tuleb loa andmine või sellest keeldumine otsustada kaalutlusõiguse alusel.
  6. Kaebajal on
  7. veebruaril 2023 väljastatud relvaluba sileraudsele püssile enese ja vara kaitseks. Kaebaja esitas
  8. veebruaril 2023 PPA-le taotluse veel kolme relva soetamiseks. Vaidlust ei ole seega selle üle, et kaebaja taotles ühe vintraudse püssi ja kahe sileraudse püssi soetamisluba enese ja vara kaitseks ning on esitanud vastavasisulise taotluse. Vaidlus on selle üle, kas vastustaja keeldus kaebaja taotletud tulirelvade soetamisloa väljastamisest õiguspäraselt.
  9. Kaebaja on selgitanud nii vastustajale kui ka kohtule, et taotleb kolmele perekonnareliikviaks olevale relvale soetamisluba enese ja vara kaitse eesmärgil. Kaebaja põhjenduste järgi on tal kaks elukohta. Ta soovib julgeoleku tagamiseks hoida relva mõlemas elukohas, kus on ka nõuetele vastavad hoiukohad. Kaebaja on esitanud kohtumenetluses väljavõtte vanaisa relvaloale märgitud relvadest, mida kaebaja soovib soetada.
  10. Vastustaja leiab, et kolme relvasoetamisloa taotlemine ei ole põhjendatud. Perekonnareliikvia säilitamiseks on võimalik teha relvad laskekõlbmatuks. Kaebajal on vastustaja arvates võimalik enda ja vara kaitseks kasutada ka teisi vahendeid. Samas märgib vastustaja, et kaebaja tegelik tahe jäi talle arusaamatuks. Kuigi RelvS-s selget alust soetamisloa väljastamisest keelduda ei ole, on see vastustaja hinnangul tuletatav normi tõlgendamise teel.
  11. Kohus ei nõustu vastustajaga, et õiguslik alus kaebaja taotluse rahuldamata jätmiseks on praegusel juhul võimalik tuletada õigusnormi tõlgendamise kaudu. Vastustaja ei ole ka selgitanud, millisest normist on võimalik selline alus tema hinnangul tuletada. Vastustaja õiguse soetamisloa andmisest keelduda sätestavad RelvS § 36 lg-ed 1 ja
  12. Kaebaja puhul nendes sätetes nimetatud soetamisloa andmist välistavaid asjaolusid ei esine. Ka vastustaja ise on seda kinnitanud
  13. novembri
  14. a vastuses.
  15. Vastustaja viidatud haldusasja nr 3-22-23 asjaolud erinevad praeguse asja omadest. Asjas nr 3-22-23 ei olnud taotleja sooritanud relvaloa saamiseks RelvS-i järgi kohustuslikku eksamit, mistõttu esines seadusest tulenev põhjus relvaloa andmisest keelduda. Kohus leidis aga, et RelvS § 36 lg-s 1 ei ole sätestatud selleks õiguslikku alust. Teisisõnu ei olnud taotlejale võimalik relvaluba anda, kuid sõnaselget õiguslikku 5
(7)3-23-1001 alust loa andmisest keeldumiseks seadus ette ei näinud. Praeguses asjas on soetamisloa andmist välistavad õiguslikud alused seaduses olemas ning selge on ka see, et ühtki soetamisloa andmist välistavat asjaolu kaebaja puhul ei esine.
  1. Vastustaja arusaam, et ta võib kaebaja relvasoetamisloa rahuldamata jätta ilma RelvS §- s 36 sätestatud soetamisloa andmist välistava asjaolu esinemiseta, on vastuolus seaduslikkuse põhimõttega, mille kohaselt peab avaliku võimu tegevus rajanema seadustel (vt PS § 3 lg 1 esimene lause; Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-70-14, p 18 ja Riigikohtu üldkogu otsus asjas 3-2-1-40-15, p 54). PS §-s 3 tagatud õigusriigi aluspõhimõttest tuleneb üldine nõue, et riik ei tohi võimu teostada meelevaldselt (vrd Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p 199). Kõik avalik-õiguslike ülesannete täitjad peavad lähtuma seaduslikkuse põhimõttest kogu oma tegevuses.
  2. Tulenevalt seaduslikkuse põhimõtte rikkumisest on vastustaja rikkunud ka põhjendamiskohustust, mille järgi tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (

§ 56lg 2).

Vastustaja otsuses puudub nii õiguslik alus kui ka asjakohane faktiline põhjendus. Vastustaja on teinud 6. aprilli 2023. a otsuse, tuginedes

-ile ja RelvS § 28 lg 1 p-le 3. Viimane sätestab füüsilise isiku õiguse soetada, omada ja vallata turvalisuse tagamiseks relva.

-i sätted on aga menetlusõiguslikud normid. Ükski viidatud normidest ei anna õiguslikku alust keelduda relvasoetamisloa väljastamisest. Vastupidi, RelvS § 28 lg 1 p 3 annab inimesele õiguse relvasoetamisluba saada. 18. Kaebaja väide, et

§ 38

lg 3 on asjakohatu viide, on õige ka seetõttu, et kaebaja ei ole jätnud menetluses tähtsust omavaid asjaolusid ja tõendeid esitamata ning vastustaja ei ole jätnud kaebaja taotlust läbi vaatamata. Eksitav ja väär on vastustaja seisukoht, et relvasoetamisloa taotlejal tuleb relva vajadust tõendada. Sellist nõuet RelvS ei sätesta.

§ 38

lg 1 sätestab küll haldusorgani õiguse nõuda haldusmenetluses menetlusosalistelt ja muudelt isikutelt nende käsutuses olevate asja lahendamiseks oluliste asjaolude kohta tõendite ja andmete esitamist, kuid see ei anna vastustajale õigust panna soetamisloa taotlejale kohustust, mida eriseadus soetamisloa taotlemiseks ette ei näe. Seetõttu on ekslik ka vastustaja faktiline põhjendus selle kohta, miks ta on teinud kaebaja taotluse kohta keelduva otsuse.

  1. Põhjendatud ei ole ka vastustaja seisukoht, et tal on õigus jätta taotlus läbi vaatamata või keelduda taotluse rahuldamisest, kui menetlusosalise selgitused ei ole ammendavad. Kaebaja on selgitanud arusaadavalt, et taotleb tulirelvade soetamislubasid enese ja vara kaitse eesmärgil. Samuti on mõistetav kaebaja soov säilitada ja hoida oma vanaisale kuuluvaid tulirelvi. Kaebajal ei ole kohustust nõustuda vastustaja ettepanekuga muuta relvad laskekõlbmatuks. Vastustaja väide, et kui kaebaja jagab relvad kahe elukoha vahel, ei ole tal ühest elukohast teise liikumise ajal relva, ei ole alus kaebaja taotluse rahuldamata jätmiseks. Inimesel on õigus planeerida enese ja vara kaitset endale sobival viisil tingimusel, et see on kooskõlas õigusnormidega. Seetõttu ei ole kaebaja taotluse rahuldamata jätmine põhjendatud ka vastustaja argumendiga, et kaebajal on võimalik kasutada enese ja vara kaitseks teisi vahendeid.
  2. Nõustuda tuleb ka kaebaja seisukohaga, et vastustaja põhjendused
  3. aprilli
  4. a otsuses on vastuolulised. Vastustaja leiab samal ajal, et kaebaja ei ole piisavalt põhjendanud ja tõendanud vajadust kolme tulirelva järele, ning et kaebaja tahe jäi arusaamatuks. Kuigi praeguses asjas oli kaebaja taotlus selge, peab kohus vajalikuks 6

(7)3-23-1001 juhtida vastustaja tähelepanu sellele, et vastustaja vastuses esitatud seisukoht, et talle jäi arusaamatuks, mis on kaebaja tegelik tahe, on vastuolus uurimispõhimõttega.

§ 6

järgi lasub haldusorganil kohustus täita haldusmenetluses uurimispõhimõtet ning kontrollida, kas haldusakti andmise faktilised ja õiguslikud eeldused on täidetud. Soetamisloa taotleja soovi väljaselgitamine on seega vastustaja kohustus.

  1. Arvestades seda, et kaebaja on nõustunud kolme asemel kahe tulirelva soetamisloa taotluse rahuldamisega ning teavitanud, milliste relvade soetamisloa taotluse rahuldamist esmajärjekorras eelistab, on vastustajal võimalik rahuldada kaebaja taotlus ka osaliselt. Kaebaja taotluse osaline rahuldamine peab aga samuti põhinema õiguslikul alusel ja olema põhjendatud.
  2. Kaebus tuleb rahuldada. Kohus tühistab vastustaja
  3. aprilli
  4. a otsuse ning kohustab vastustajat tegema asjas uue otsuse.
  5. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja esitas
  6. novembril 2023 menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on ta tasunud õigusabi eest 1863 eurot ja 20 senti (õigusnõustamise aeg kaheksa tundi ja 58 minutit) ning riigilõivu 20 eurot, kokku 1883 eurot ja 20 senti. Nimekirjale on lisatud arved.
  7. Kuigi menetluskulude nimekirja põhjenduse punktis 2.
  8. on viide tõlkekuludele, lähtub kohus menetluskulude hindamisel ka menetluskulude nimekirjale lisatud arvetest ja nende juurde kuuluvatest spetsifikatsioonidest, mis tõlkekulu ei sisalda. Kohus nõustub vastustajaga, et kuigi kaebajal on õigus võtta kohtumenetluses mitu esindajat, ei tähenda see, et mitme esindaja kulu tuleks jätta täies mahus vastaspoole kanda, kui esindajad üksteise tööd dubleerivad. Kaebaja esitatud arvetele lisatud spetsifikatsioonide põhjal ei ole aga kaebaja esindajate töös üldjoontes dubleerimist. Sarnased spetsifikatsioonid on kaebaja esindajatel üksnes arve nr 2023/0212 juures, kus kaebaja esindaja on vaadanud enne kaebuse esitamist kolleegi töö üle ning seda täiendanud (ajakulu 25 minutit). Arve nr 2023/0516 juurde lisatud spetsifikatsiooni järgi on
  9. novembril 2023 kaebaja esindajad tegelenud erinevate ülesannetega. Ülejäänud õigusabikulud on seega põhjendatud ja vajalikud. Kohus vähendab vastustajalt väljamõistetavate õigusabikulude summat seega 85 euro võrra (204 eurot × 25 minutit). Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista ülejäänud õigusabikulud koos riigilõivuga, mis on kokku 1798 eurot ja 20 senti (1883,20 – 85).
  10. Avaldatavas kohtuotsuses tuleb kaebaja nimi ja elukoht kaebaja taotluse alusel asendada tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3). Pihel Sarv /allkirjastatud digitaalselt/ 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.