lg 1 ja § 46 lg 3 nõudeid ja pani toime liiklusseaduse § 223 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. Samuti karistati R St LS § 236 lg 1 järgi rahatrahviga 100 trahviühikut, so 400 eurot selle eest, et ta lahkus liiklusõnnetuse sündmuskohalt politseid liiklusõnnetusest teavitamata, kuigi varalise kahju saaja ei olnud teada ja kirjalikult oli nimetamata kahju tekitamise eest vastutav isik.
lg 4 p 4, 5 ning lg 5 nõudeid ja pani toime liiklusseaduse § 236 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. Taotlus Kohtule esitatud kaebuses vaidlustab menetlusalune isik LS § 223 lg 1 järgi määratud karistuse suuruse. Kaebaja toob välja, et tuvastatud ei ole kergendavaid asjaolusid, mistõttu peab kaebaja hinnangul olema karistus määratud vähemalt pool sanktsioonimäärast ehk vähemalt 150 trahviühikut. Samuti palub kaebaja tühistada kohtuvälise menetleja otsus LS § 236 lg 1 järgi karistamise osas. Kaebaja leiab, et antud väärteokoosseis eeldab tahtlust, kuid kaebaja ei ole tahtlikult õnnetuskohalt lahkunud ja seda pole ka menetluse käigus tõendatud. Kaebaja ei saanud aru ega tunnetanud kokkupuudet teise autoga. Kaebaja isegi ei oska antud sündmust kirjeldada, kuna ei oska toimumist kuidagi seostada ega meenutada, sest pargib antud parklas 2-5 korda nädalas ning ükski parkimine pole kaebaja teada olnud erakordne ega juhtunud midagi, mis oleks pidanud kaebaja tähelepanu väärima. Otsuse põhjendused Kohtule esitatud kaebusest nähtuvalt ei vaidlusta R S liiklusõnnetuse põhjustamist, kuigi ta ei saanud aru ega tundnud, et oleks parklas kohapealt liikuma hakates riivanud kõrval seisnud sõidukit. Kuna menetlusaluse isiku ütluste kohaselt käib ta seal tihti lõunat söömas ja õhtuti kaupluses, siis selle päeva osas ei osanud ta kohtuistungil eraldi asjaolusid välja tuua, ei mäletanud. Ta ei mäletanud ka, kuhu tookord auto parkis. Menetlusaluse isiku poolt juhitud sõiduki X X parklasse sisenemine ja parkimine on tõendatud turvakaamera vaatlusprotokolliga ja salvestisega. Nimetatud tõendite kohaselt sõitis 12.01.2024 kell 12:08:11 parklasse tume maastur registreerimismärgiga xxx, mille juhil oli seljas kollane jope. Sõiduk parkis kaamera poolt lugedes teise parkimisritta. Sõidukist väljus kollase jopega juht ja sisenes hoonesse. (Kohtuistungil kinnitas R S, et see oli tema). Liiklusõnnetuse põhjustamine on samuti tõendatud turvakaamera vaatlusprotokolliga ja salvestisega, aga samuti tunnistaja B T ütlustega ning ka sõidukite vaatlusprotokollidega ning vigastustest tehtud fotodega. Kuigi sõidukid ei asetsenud turvakaamera läheduses, on salvestiselt siiski võimalik näha, kuidas kell 12:39 teises parkimisreas tumedal maasturil põlevad pidurituled. Sõiduk hakkab pöörama paremale ja samal ajal rappub sõidukist paremale poole pargitud halli värvi sõiduk. Tunnistajana kohtus üle kuulatud B T ütluste kohaselt viibis ta 12.jaanuaril kella poole ühe paiku Laagri Maksimarketi maa-aluses parklas ja nägi, et parklasse sõitis üks auto. Suhteliselt ukse läheduses parkinud must X X hakkas kohapealt ära sõitma ja parklasse tulnud sõiduk tahtis X Xi koha peale parkida. Korraga kuulis tunnistaja kõva pauku, nii et terve maa-alune parkla kajas ja nägi, kuidas X Xi kõrval seisnud auto vappus edasi-tagasi. Ka selle auto juht, kes tahtis X Xi asemele oma autot parkida, jäi seisma ja vaatas ehmunult ning kui X X lahkus, parkis tema asemele. Juht tuli välja, vaatas kõrval seisvat autot ja läks üles poodi. Kui paari tunni pärast seisis seesama sõiduk, millele otsa sõideti, ikka veel parklas, läks tunnistaja lähemale ja nähes kahjustusi, helistas rendifirmasse ning teatas juhtunust. Sõiduk, millele otsa sõideti, oli hele oranž-sinakate logodega rendiauto. Sõidukite vaatlusprotokollidega ja fotodega on tõendatud, et X X´l reg.märgiga xxx olid värvikahjustused esistange vasakpoolsel osal ja X Xil õrnad värvikahjustused parempoolsel esitiival. Seega on väärteoasjas kogutud ja kohtuistungil uuritud tõenditega tõendatud, et R Se juhitud X X reg.märgiga xxx ei hoidnud parkimiskohalt välja sõites ohuyut külgvahet ja sõitis otsa kõrval parkinud rendiautole X X reg. märgiga xxx.
lg 1, mille kohaselt peab liikleja olema viisakas, arvestama teiste liiklejatega ja hoiduma kõigest, mis võib kahjustada teise isiku vara. Samuti rikkus R S LS § 46 lg 3, mis sätestab, et juht peab sõitmisel hoidma ohutut külgvahet. Väärtegu on kvalifitseeritud õigesti liiklusõnnetuse põhjustamisena LS § 223 lg 1 järgi. Subjektiivsetelt tunnustelt on tegu toime pandud ettevaatamatusest ehk siis R Se poolt rikuti hoolsuskohustust. R St karistati kohtuvälise menetleja poolt ka LS § 236 lg 1 järgi liiklusõnnetuse sündmuskohalt lahkumises politseid liiklusõnnetusest teavitamata, kuigi ei olnud teada teise kahjustatud sõiduki omanik ehk kahju saaja. Selles menetlusalune isik end süüdi ei tunnistanud, sest tema sõnul ta ei saanud aru ega teadnud, et oli liiklusõnnetuse põhjustanud. Kui oleks teadnud, ei oleks olnud põhjust lahkuda, sest autol on kasko kindlustus, väidetav avarii oli kaamerate vaateväljas ja parklasse sõitis auto, kes tahtis tema kohale parkida. Ei ole loogiline teha avarii teiste pilkude all ja ära sõita. Seega ei ole ta teadlikult õnnetuspaigast lahkunud. Kohus siiski menetlusaluse isiku seisukohaga ei nõustu. Tõendamist on leidnud, et R S pani toime LS § 236 lg 1 objektiivsele koosseisule vastava teo, kuna lahkus pärast liiklusõnnetust sündmuskohalt, jättes politseile õnnetusest teatamata, kuigi LS § 169 lg 4 p-de 4 ja 5 ning lg 5 järgi oleks see olnud kohustuslik. Vaidlusküsimus on aga see, kas R S täitis LS § 236 lg 1 subjektiivse koosseisu. Riigikohus on lahendi 4-23-2240 punktis 10 selgitanud, „…kui liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhile heidetakse ette liiklusõnnetusest politseile teatamise kohustuse täitmata jätmist, peab tegema kindlaks, kas see isik oli teadlik liiklusõnnetuse toimumisest või mitte. Juhul, kui menetlusalune isik ei olnud liiklusõnnetusest teadlik, ei saa ka järgneda tema vastutust, sest isikult ei saa nõuda, et ta teataks asjaolust, mis asub väljaspool tema teadmiste piire.“ Vaatamata menetlusaluse isiku korduvatele väidetele, et ta ei olnud teadlik liiklusõnnetuse põhjustamisest ja teise sõiduki kahjustamisest ega lahkunud seetõttu sündmuspaigast tahtlikult, jättes politseid liiklusõnnetusest teavitamata, ei saa kohus siiski pidada neid väiteid usaldusväärseks. Liiklusõnnetuse kohast 5-6 meetri kaugusel viibinud tunnistaja kuulis kõva pauku ja nägi kuidas kõrval seisnud sõiduk kokkupõrkest lausa liikus/vappus edasi-tagasi. See liikumine on selgesti nähtav ka kaamera salvestiselt. Kuigi R Se juhitud X X on X X sõidukist suurem ja raskem, ei ole usutav ega võimalik, et selle juht kokkupõrget ei tundnud ja pauku ei kuulnud. Kui tunnistaja väitel terve maa-alune parkla kajas sellest, siis kuidas sai R S seda pauku mitte kuulda. Kuigi auto vigastused ei olnud suured, siis sõiduki vappumine ja kokkupõrke kõva pauk annavad tunnistust sellest, et jõud, millega X X X´d lükkas oli päris suur. Kohus on seisukohal, et uuritud tõendid kogumis tõendavad, et X Xi juht pidi seda pauku kuulma ja kokkupõrget tundma ning seega aru saama, et parklakohalt välja sõites ja parempööret tehes sõitis ta vastu kõrval seisnud sõidukit. Juht ei jäänud koheselt seisma, ei väljunud autost, et kindlaks teha, mis oli juhtunud, vaid lahkus parklast. Seega on ta rikkunud LS § 169 lg 4 p 4 ja 5 nõudeid, mis sätestavad, millal ei ole vaja teatada liiklusõnnetusest politseile ja need on, kui nimetatud on varalise kahju tekitamise eest vastutav isik ja liiklusõnnetuses osalenud juhid või juht ja varalise kahju saajad on punktides 2– 4 loetletud asjaolud kirjalikult vormistanud ja sellele alla kirjutanud. Väärteoprotokollis on ette heidetud ka LS § 169 lg 5 rikkumist, selles, et kui varalise kahju saaja ei ole teada, tuleb liiklusõnnetusest kohe teatada politseile ja tegutseda vastavalt politsei korraldusele. Eeltoodust tulenevalt oli R Sel kohustus mitte sündmuskohalt lahkuda, vaid teatada liiklusõnnetusest politseile, sest teise sõiduki juhti ei olnud sündmuskohal ega olnud teada varalise kahju saaja. Subjektiivsetelt tunnustelt on tegu toime pandud kavatsetult. Sõiduki juhina oli ta teadlik liiklusseaduse vastavast sättest, kuid ta ei järginud seda, vaid teadlikult lahkus sündmuskohalt politseid juhtunust informeerimata. Seega pani ta toime LS § 236 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. Karistus LS § 223 lg 1 sanktsiooni kohaselt võidakse liiklusõnnetuse põhjustanud juhti karistada rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. LS § 236 lg 1 sanktsioon näeb karistusetena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni. Kohtuvälise menetleja otsusega karistati R St mõlema väärteo eest rahatrahviga, mille suurus jääb alla sanktsiooni keskmise määra. R Se hinnangul on kohtuvälise menetleja poolt LS § 223 lg 1 järgi karistuse määramine 70 trahviühikut ilma kergendavate asjaolude puudumiseta ja täiendavaid põhjendusi välja toomata põhjendamata ja arusaamatu. Kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel või määramisel kohtuvälise menetleja poolt aluseks võtta vastava normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Kohus nõustub menetlusaluse isikuga selles, et kohtuvälise menetleja otsuses puuduvad põhjendused, miks määrati karistused mõlema väärteo eest alla sanktsiooni keskmist määra. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis kohtuvaidlustes, et mõlemad karistused on määratud proportsionaalselt, kuna isik on varasemalt väärteokorras karistamata. Kohus selle väitega ei saa nõustuda, sest karistusregistrist nähtub, et R Sel on siiski üks liiklusalase rikkumise (LS § 424 lg 1) eest määratud karistus, mis ei ole kustunud. Kuigi ka kohtuistungil ei tuvastanud kohus kergendavaid asjaolusid, on KarS § 56 lg 1 kohaselt karistamise aluseks eelkõige isiku süü. Kuivõrd X Xi ja X X´i vigastused kokkupõrke tagajärjel ei olnud suured, saab menetlusaluse isiku süüd hinnata keskmisest väiksemaks. Sellest tulenevalt on põhjendatud LS § 223 lg 1 järgi kohtuvälise menetleja poolt rahatrahvi määramine alla sanktsiooni keskmist määra. LS § 236 lg 1 järgi karistas kohtuväline menetleja R St rahatrahviga 100 trahviühikut, mis on samuti sanktsiooni keskmisest väiksem. Otsuses põhjenduste puudumise tõttu ei ole kohtule teada, miks määrati just selline karistus. Kohtu hinnangul alused isiku karistamiseks LS § 236 lg 1 järgi rahatrahviga alla sanktsiooni keskmist määra puuduvad. Sellele vaatamata ei ole kohtul võimalik tulenevalt VTMS § 132 p-st 2 kaebemenetluses raskendada menetlusaluse isiku olukorda. Eeltoodu alusel jätab kohus kohtuvälise menetleja otsuse muutmata ja R Se kaebuse rahuldamata. Kohus juhindub VTMS § 132 p 1. Kassatsiooniteate esitamise korral tehakse motiveeritud otsus avalikult teatavaks hiljemalt 15.05.2024.a. kell 13.00. Kohtunik /digitaalselt allkirjastatud/
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.