alusel ei ole põhjendatud, kostja I ei ole esitanud Viivise vähendamise taotlust ega toonud esile asjaolusid, mis annaksid aluse
2 Hageja nõudis kostjatelt võlgnevuse tasumist korduvalt. 12.08.2022 nõudes andis laenuandja kostjale I laenusaaja kohustuse täitmiseks tähtaja 25.08.2022 ja märkis, et kohustuse täitmisega hilinemisel tasub kostja I viivist käenduslepingu punktis 2.3 nimetatud määras tasumata summalt päevas iga tasumisega viivitatud päeva eest. Kostja I oma kohustust ei täinud ja jäi temale käenduslepingust tuleneva kohustuse täitmisega seeläbi viivitusesse alates 26.08.
Kostja I vastuväited Kostja I ei tunnista hageja nõuet, kuna nõude kujunemine ei ole üheselt selge. Hageja käsitluse kohaselt oli algne laenusumma suurem, seda vähendati. Kostjale I on arusaamatu hagi punktis 2.3. nimetatud nõuete loovutamine ja hüpoteegi realiseerimine, kuna ei nähtu, millised kostja I võlgasid selle arvelt vähendati. Hageja rahalised kalkulatsioonid on ebaselged. Hagist ei selgu, millisel viisil on hageja oma nõude arvestust pidanud, eriti arvestades seda, et osa laenu on varasemalt tagasi makstud. Võib ilmneda, et hageja on tühiste tüüptingimuste korral juba saanud põhiosa tagasi (st on alusetult arvestanud viivist, mis selle alusetuse tõttu pidanuks minema põhivõla katteks). 3 Tegemist on tüüptingimustel sõlmitud lepinguga, mistõttu tuleb kohtul tuvastada, kas lepingutingimused räägiti eraldi läbi või mitte. Kostja I kinnitab, et mingeid lepingutingimuste selgitamist ei toimunud. Lisaks on lepingujärgne viivisemäär 0,2% tähtaegselt tasumata summalt päevas ilmselgelt ebamõistlik, kuna tegemist on tagatud laenuga. Seega on tegemist tühise tüüptingimusega
Viivist tuleb vähendada ka
alusel, kuna hageja hindas ise oma riske ning kinnisvara realiseerimise korral ei peaks kostjale II jääma viivise tasumise kohustust, kuna see oleks vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetega (
Hagi tuleb jätta rahuldamata
lg 5 alusel, mille kohaselt juhul, kui käendatava kohustuse tagamiseks on põhivõlgniku vara suhtes seatud pandiõigus või kui võlausaldaja võib teostada põhivõlgniku vara suhtes seadusest tulenevat pandiõigust, võib käendaja kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni pandi ulatuses nõuda, et võlausaldaja rahuldaks oma nõude pandi arvel. Siinsel juhul on hageja toonud välja, et põhivõlgniku varale on seatud kommertspant, seega on hagi rahuldamine käenduse alusel välistatud. Kostja I leiab, et kokkulepe, mille kohaselt võib võlga sisse nõuda ilma eelnevalt põhivõlgniku varale seatud panti realiseerimata, kahjustab eelduslikult käendajat ja on seega tühine. Seega ei saa hageja käendajalt põhivõlgniku kohustuste täitmist enne nõuda, kui on püüdnud saavutada nõude rahuldamist kommertspandi arvel (vähemalt kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni).
lg 5 kohaldamisel lasub käendajal kohustus tõendada, millisele laenusaaja varale ja mis pandihinnaga on pandid seatud ning tõendada kommertspandiga koormatud vara turuväärtuse selle võimalikul realiseerimisel või nõude esitamise ajal. Kostja I on tarbija ja 13.08.2019 sõlmitud leping on tarbijakäendusleping. Isegi kui käendusleping ei oleks tühine, on tühine viivisemäär 0,2% päevas, kuna Riigikohtu praktika järgi ei saaks aastane viivisemäär olla üle 24%, viivise määr 0,2% päevas tähendab aga 73% aastas. Hageja peab tõendama, et tüüptingimus räägiti läbi ja see sai lepingu osaks. 17.09.2024 toimunud korraldaval kohtuistungil loobus kostja I vastuväidetest seoses ebamõistliku viivise määraga ning tühiste tüüptingimustega. Kostja I palub jätta menetluskulud hageja kanda. Kohtuotsuse põhjendused I Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 5 järgi tekivad tsiviilõigused ja -kohustused muu hulgas tehingutest. TsÜS § 67 lg 1 järgi on tehing toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Võlaõigusseaduse (
) § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.
lg 1 sätestab kohustuse täitmise vastavalt lepingule või seadusele.
järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sh täitmisega viivitamine.
lg 1 p-s 1 ja § 108 lg-s 1 on sätestatud, et juhul kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist.
lg 1 p-des 1 ja 6, § 108 lg-s 1 ja § 113 lg-s 1 on sätestatud, et juhul kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivitusintressi kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse
§s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. 4
lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja põhivõlgniku kasuks võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.
lg-st 1 tulenevalt on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. Sama sätte lg 2 järgi on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas.
lg 1 kohaselt vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.
Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida.
lg 1 kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus. Vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad nende nõuded ja vastuväited. II Poolte vahel puudub vaidlus järgmises: - hageja ja kostja II sõlmisid 08.10.2020 laenulepingu nr xxxx, mille alusel sai kostja II hagejalt laenu 30 000.00 eurot, intressiga 18% aastas, viivise määraga 0,2% päevas, lepingutasu 600.00 eurot, tähtajaga 25.10.2021 (dtl 11-18); - hageja ja kostja I sõlmisid 08.10.2020 käenduslepingu nr xxxx, mille alusel tagab kostja I laenulepingu nr xxxx täitmist rahalise vastutuse maksimumsummas 45 000.00 eurot (dtl 43-47); - hageja ja kostja II sõlmisid 09.10.2020 hüpoteegi seadmise lepingu, millega kostja II seadis hageja kasuks kinnistule, asukohaga Xxxx (registriosa nr xxxx), hageja kasuks I järjekohale hüpoteegi summas 39 000.00 eurot, millega on tagatud laenulepingust nr xxxx ja selle lisadest tulenevad nõuded (dtl 21-25); - hageja ja kostja II sõlmisid 21.08.2019 kommertspandi seadmise lepingu, millega seati kostja II kogu vallasvarale hageja kasuks I järjekohale kommertspant pandisummaga 324 300.00 eurot, millega on tagatud laenulepingust nr xxxx ja ka lepingupoolte vahel tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest ning nende võimalikest muudatustest ja lisadest tulenevad nõuded (dtl 28-31); - hageja ja kostja II sõlmisid 23.09.2020 kommertspandi seadmise lepingu ja kokkuleppe järjekohtade kohta, mille kohaselt seati kostja II vallasvarale täiendav kommertspant ning hageja kasuks seatud kommertspandi
lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kostja II on sõlminud laenulepingu nr xxxx oma majandus- ja kutsetegevuses ega ole tarbija, mistõttu ei kohaldu antud juhul
Seega ei ole lepingujärgne viivisekokkulepe kostjat II ebamõistlikult kahjustav. Kohtu hinnangul ei ole tegemist ka ebamõistlikult suure viivisemääraga. Kuigi laenulepingus kokkulepitud viivisemäär 0,2% päevas on oluliselt kõrgem
lg 1 teise lause järgsest määrast, ei ole see siiski selline, et seda pidada seadusega vastuolus olevaks. Hageja ja kostja II sõlmisid laenulepingu majandustegevuses ning tegemist ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega. Majandus- ja kutsetegevuse raames sõlmitud lepingute puhul on peetud Riigikohtu praktikas lubatavaks viivise suuruseks 0,2%-0,25% (vt RKTKo 30.04.2013, nr 3-2-1-5-13 p-d 48 ja 49; RKTKo 13.05.2020, 2-1817536/29, p 17). Kuivõrd antud juhul ei ole tegemist tarbijakrediidilepinguga, ei kohaldu ka
Hageja on vähendanud laenulepingust tulenevat viivisenõuet põhivõlgnevuse summani 30 000.00 eurot. Kostja I ei ole esitanud vastuväiteid hageja viivisearvestusele. Kostja I leiab, et viivist tuleb vähendada
alusel, kuna hageja hindas ise oma riske ning kinnisvara realiseerimise korral ei peaks kostjale II jääma viivise tasumise kohustust, kuna see oleks vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetega (
ÜS § 138 lg-te 1 ja 2 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus ning õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule.
lõikest 1 tulenevalt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt.
lg-te 1 ja 2 kohaselt loetakse võlasuhtes mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks ning mõistlikkuse hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. Kuna antud juhul ei ole laenulepingu nr xxxx näol tegemist tarbijakrediidilepinguga, siis ei ole intressi- ega viivisemäära kokkulepe seadusega piiratud ning lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on laenuandjal õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab, laenuvõtjal seevastu on õigus otsustada, kas ta soovib sellisel tingimusel laenuandjaga lepingu sõlmida. Kohus leiab, et hageja ei ole käitunud pahauskselt, kuivõrd pooled on lepingutingimustes kirjalikult kokku leppinud ja kokkulepe ei ole seadusevastane. Asjaolu, et laenulepingust tulenevate nõuet täitmise tagamiseks seatud hüpoteegi realiseerimisel ei olnud võimalik täita kõiki laenulepingust 7 tulenevaid nõudeid kostja II vastu, ei muuda samuti lepingut hea usu või mõistlikkuse põhimõtetega vastuolus olevaks. IV Kostja I on tarbija, seega on hageja ja kostja I vahel sõlmitud käenduslepingu näol tegemist tarbijakäenduslepinguga.
lg-st 5 tuleneb, et kui käendatava kohustuse tagamiseks on põhivõlgniku vara suhtes seatud pandiõigus või kui võlausaldaja võib teostada põhivõlgniku vara suhtes seadusest tulenevat pandiõigust, võib käendaja kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni pandi ulatuses nõuda, et võlausaldaja rahuldaks oma nõude pandi arvel. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes on
lg 5 osas selgitatud, et käendaja võib lõikele 5 viidates käenduslepingu täitmisest keelduda pandi ulatuses ehk ulatuses, milles pandipidajast võlausaldaja nõue eelduslikult kuuluks pandi realiseerimise korral rahuldamisele realiseerimisest saadu arvel (vt P. Varul jt (koost). Võlaõigusseadus I. Komm vlj. Tallinn: Juura 2016, § 149 komm 3.5.2.).
lg-st 6 tulenevalt on kokkulepe, millega kaldutakse käendaja kahjuks kõrvale käesolevas peatükis sätestatust, tühine, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Käenduslepingu punkti 3.3 kohaselt ei sõltu käendajale lepingust tulenev kohustus sellest, kas võlausaldaja on esitanud põhivõlgnikule nõude laenulepingust tuleneva kohustuse täitmiseks, esitanud põhivõlgniku vastu hagi või teinud põhivõlgniku suhtes muu toimingu. Samuti ei sõltu lepingu kohase käenduse kehtivus põhivõlgniku ja käendaja vahelisest suhtest. Laenulepingu punkti 8.1.3. kohaselt on laenuandjal õigus kasutada laenusaaja lepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks laenulepingu punktis 2.7 nimetatud tagatisi koos või eraldi ilma kindlaksmääratud järjekorrata ning omal valikul.
on küll dispositiivne norm, kuid kokkulepe, mille kohaselt võib võlga sisse nõuda ilma eelnevalt põhivõlgniku varale seatud panti realiseerimata, kahjustab eelduslikult käendajat ja on seega tühine
Seetõttu ei saa hageja käendajalt põhivõlgniku kohustuste täitmist nõuda enne, kui on püüdnud saavutada nõude rahuldamist kommertspandi arvel (vähemalt kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni). Kuivõrd käenduslepingu punkt 3.3 on tühine, tuleb lähtuda seadusest, s.o
Vaidlus puudub, et hageja kasuks on kostja II vallasvarale seatud kommertspant pandisummaga 324 300.00 eurot, mis lasub teisel järjekohal ning järgneb esimese järjekoha kommertspandile pandisummaga 2,1 miljonit eurot. Kostja I on toonud oma vastuses esile, et
lg 5 kohaldamisel lasub käendajal kohustus tõendada, millisele laenusaaja varale ja mis pandihinnaga on pandid seatud ning tõendada kommertspandiga koormatud vara turuväärtuse selle võimalikul realiseerimisel või nõude esitamise ajal. Eelneva tõendamiseks esitasid kostjad taotluse viia läbi ekspertiis HM Pellet OÜ (registrikood: 14558444) kommertspandiga koormatud vara suhtes. Kohus jättis 07.05.2025 määrusega rahuldamata kostja 30.09.2024 esitatud taotluse viia läbi HM Pellet OÜ (registrikood: 14558444) kommertspandiga koormatud vara ekspertiis, kuna kostja ei toonud esile, millisele HM Pellet OÜ varale ja mis hinnaga on pandid seatud ning kas HM Pellet OÜ-l on kommertspandiga hõlmatavat vara, mistõttu oli kohtu hinnangul ekspertiisi objekt ebaselge. Kostja I ei toonud esile asjaolusid ega tõendanud kommertspandiga koormatud vara koosseisu ega väärtust, s.o pandi ulatust
Seetõttu ei ole võimalik hinnata, kas hageja nõue kostja II vastu on võimalik osaliselt või täielikult rahuldada teise järjekoha kommertspandi arvel. Samuti ei ole kostja I esile toonud ega tõendanud seda, millises ulatuses oleks pandi realiseerimise korral hagejal võimalik oma nõuet pandi arvelt rahuldada. Eelnevast 8 tulenevalt asub kohus seisukohale, et hagejal oli õigus esitada nõue kostja I vastu eelnevalt põhivõlgniku varale seatud kommertspanti realiseerimata. Hageja on esitanud kostja I vastu käenduslepingust tuleneva viivise nõude 30 000.00 eurot (perioodi 26.08.2022-23.02.2024 eest). Käendaja vastutuse piirsumma kaitseb käendajat üksnes tagatud võla suurenemise eest, mitte aga nt käendaja enda viivitusest tekkivate nõuete, eelkõige viivisenõude või menetluskulunõuete vastu, st need saab võlausaldaja käendaja vastu esitada ka piirsummat ületavas osas (Riigikohtu 27.11.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 15). Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt I viivist käenduslepingust tuleneva kohustuse täitmisega viivitamise eest ka käendaja vastutuse maksimumsummat 45 000.00 eurot ületavas osas. Käenduslepingu nr xxxx punkti 4.2 kohaselt kohustub käendaja täitma võlausaldaja poolt esitatud kirjalikus teates nimetatud kohustuse 10 (kümne) kalendripäeva jooksul vastavasisulise teate saamisest. Kohustuse täitmisega hilinemisel tasub Käendaja viivist lepingu punktis 2.3 nimetatud määras tasumata summalt päevas iga tasumisega viivitatud päeva eest. Käenduslepingu nr xxxx punkti 2.3 kohaselt on viivise määr 0,2% päevas. 12.08.2022 nõudes andis hageja kostjale I kostja II kohustuse täitmiseks tähtaja 25.08.2022 ja märkis, et kohustuse täitmisega hilinemisel tuleb kostjal I tasuda viivist käenduslepingu nr xxxx punktis 2.3 nimetatud määras tasumata summalt päevas iga tasumisega viivitatud päeva eest. Kostja I oma kohustust ei täitnud, seetõttu on hageja käenduslepingu nr xxxx alusel arvestanud viivist lepingujärgses määras 0,2% päevas alates 26.08.2022 kuni hagiavalduse esitamiseni, s.o kuni 23.02.2024, kogusummas 32 760.00 eurot, kuid hageja on viivise nõuet vähendanud põhinõude summani ja nõuab kostjalt I viivist 30 000.00 eurot. Kostja I on seisukohal, et käendusleping nr xxxx on tüüptingimustel sõlmitud leping, lepingutingimused ei olnud eelnevalt läbi räägitud ning käenduslepingujärgne viivisemäär 0,2% päevas on ebamõistlik. Antud juhul ei ole hageja tõendanud, et pooled rääkisid viivisekokkuleppe eraldi läbi ja tegemist ei ole tüüptingimustel sõlmitud lepinguga. Seega on käenduslepingu viivisekokkuleppe näol tegemist tüüptingimusega.
Ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste näidisloetelu tarbija jaoks kehtestab
Riigikohus on selgitanud, et tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral on võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu
lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist“ alusel (vt Riigikohtu 18.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14, p 11). Eelduslikult tuleks
lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt Riigikohtu 10.05.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2125-16, p 13). Käenduslepingu p-s 2.3 sätestatud viivisemäär 0,2% päevas tähendab 73% suurust aastamäära (võttes aasta pikkuse määramisel aluseks 365 päeva). Seaduse kohaselt (
lg 1 teine lause) loetakse viivise määraks
§-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub kaheksa protsenti aastas.
lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.