2-24-18693/79

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Gea Lepik ja Kaija Piirmets Määruse tegemise aeg ja koht 02.06.2025, Tallinn Kohtuasja number 2-24-18693 Kohtuasi S.S avaldus Vabariiki Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 10.03.2025 määrus Kaebuse esitaja ja liik N.D määruskaebus Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus Avaldaja S.S (isikukood XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Hendrik Mühls lapse J.F tagastamiseks Prantsuse Puudutatud isik J.F (isikukood XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Tiina Mare Hiob Puudutatud isik N.D (isikukood XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Helen Hääl Tallinna Linnavalitsus XXX Linnaosa Valitsuse kaudu Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

1. Võtta tõenditena vastu N.D 16.04.2025 seisukohale ja S.S 30.04.2025 seisukohale lisatud tõendid.
2. Jätta N.D määruskaebus rahuldamata.
3. Jätta Harju Maakohtu 10.03.2025 määrus muutmata.
4. Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud J.F-ile määratud esindaja kulud Eesti Vabariigi kanda ja ülejäänud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus. 2-24-18693 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud
5. Justiitsministeerium edastas 10.12.2024 Harju Maakohtule S.S (avaldaja, isa) taotluse tagastada J.F (puudutatud isik I, poeg) Haagi 25.10.1980 lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni (konventsioon) ning Euroopa Nõukogu 25.06.2019 määruse (EL) nr 2019/1111, mis käsitleb kohtualluvust, abieluasjade ja vanemliku vastutusega seotud kohtuasjades tehtud lahendite tunnustamist ja täitmist ning rahvusvahelisi lapserööve (Brüsseli II bis määrus) alusel Prantsuse Vabariiki. 1.
6. Avalduse ja selle täpsustuste kohaselt on isa Prantsuse ja ema Eesti kodanik. Vanemate kooselust sündis xx.xx.xxxx Eestis poeg, kellel on nii Prantsuse kui ka Eesti kodakondsus. Pere elas esimesed kuus aastat poja elust koos Eestis, kuid külastas selle aja jooksul mitmeid kordi Prantsusmaad, et tihendada poja sidemeid teise koduriigi ja isapoolsete sugulastega. Poeg sai Eestis prantsuse- ja inglisekeelset õpet, kuid õppis ka eesti keelt. Isa võttis
7. a-l vastu pakkumise minna kolmeks aastaks Prantsusmaale tööle arhitektuuri- ja ehitusvaldkonnas. Kuna isa pidi tööle asuma ajal, mil oli alanud uus õppeaasta, läks poeg
8. klassi /Eesti kooli nimi/. Isa käis iga kolme nädala tagant Eestis ema ja poja juures. Pere plaanis siiski isa Prantsusmaal töötamise aja jooksul Prantsusmaale elama kolida, et vanemate suhe saaks uue hingamise ning poeg saaks osa Prantsuse kultuurist, olla koos isapoolsete sugulastega ja käia Prantsusmaal koolis. Vanemad pidid kolme aasta möödudes üle vaatama, kas jääda edasi Prantsusmaale või tulla tagasi Eestisse, arvestades ka seda, kuidas on poeg selleks ajaks kohanenud eluga Prantsusmaal. 1.
9. Kolimine Prantsusmaale ja poja Prantsuse kooli panek oli pere ühine ja kaalutletud otsus. Pere sõitis kolimise eesmärgil Prantsusmaale 26.06.
10. Vanemad külastasid enne poja koolivaliku tegemist kolme kooli ning allkirjastasid seejärel poja kooli registreerimise nõusoleku, mille alusel võeti poeg 2024/2025 õppeaastaks õppima /Prantsusmaa kooli nimi/. Poeg läks Prantsusmaal ka tennise- ja jalgpallitrenni. Prantsusmaale minnes elas pere esialgu isa vanematele kuuluvas kõigi mugavustega kahe magamistoaga korteris /asukoht/, kus nad oleksid saanud ka edaspidi tasuta elada, kuid emale seal ei sobinud ning ta nõudis üürikorterisse kolimist, millele isa tuli vastu. Vanemad otsisid juulis 2024 aktiivselt üürikorterit ja arutasid omavahel, mis tingimustele see peaks vastama. Üürikorteri valis lõpuks välja ema ning isal on selle üürimiseks pikaajaline üürileping. Pojal on seal suur omaette tuba ja palju mänguasju. Kaasa võeti ka poja medalid ja jalanõud, mida ei oleks ajutise reisi puhul tehtud. Samuti soetas isa emale auto ja otsis talle töökohta. Poeg kohanes tänu varasematele Prantsusmaa külastustele ja prantsuse keele oskusele kergesti ja probleemideta sealsesse keskkonda ja kooli. Ainsaks probleemiks oli ema rahulolematus sealsete elutingimustega ja ema kohanemisraskused. 1.
11. Pere läks sügisvaheajal, s.o 21.10.2024, sugulaste külastamiseks Eestisse, peatudes isa ettevõttele kuuluvas korteris. Nad pidid naasma Prantsusmaale enne koolivaheaja lõppu ning tagasilennu pilet oli ostetud 30.10.2024 kuupäevaks, et poeg saaks aegsasti valmistuda uueks, 04.11.2025 algavaks õppesemestriks. Ema vanaema suri aga 28.10.2024 ja ema avaldas soovi jääda pojaga Eestisse matusteks, mis toimusid 02.11.
12. Isa mõistis ema soovi ja vanemad leppisid kokku, et ema annab poja isale üle samal päeval kell 15.00 ning poeg lendab isaga Prantsusmaale tagasi 02.11.2024 kell 18.00 väljuva lennuga. Ema pidi veel mõneks päevaks Eestisse jääma. Ema saatis mõned minutid peale kella 15.00 isale hoopis e-kirja, milles teatas, ta ei ole nõus poja uueks õppesemestriks Prantsusmaale minekuga ja poeg elab nüüdsest temaga Eestis. Sellest ei olnud varem mingit juttu olnud. Vanematel on küll olnud probleeme 2 2-24-18693 ja arutatud on ka võimalikku lahkuminekut, kuid erinevatel põhjustel on sellest loobutud. Isa teatas emale, et poeg õpib Prantsusmaal ja tuleb sinna esimesel võimalusel õpingute jätkamiseks tagasi tuua, kuid ema seda ei teinud. Isa sai hiljem teada, et ema pani poja tema nõusolekuta 2024/2025 õppeaastaks /Eesti kooli nimi/. Samuti esitas ema 04.11.2024 avalduse vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks poja suhtes, mille kohus võttis menetlusse tsiviilasjana nr 2-24-16744 ja mille menetlus on peatatud kuni siinse asja menetluse lõppemiseni. 1.
13. Poeg integreerus Prantsusmaal viibitud aja jooksul Prantsuse ühiskonda. Ta tunneb end Prantsusmaal mugavamalt ja on rohkem seotud sealse kultuuriruumiga. Poeg jõudis /Prantsusmaa kooli nimi/ käia ühe õppesemestri ja kohanes seal kiiresti ning talle on seal jätkuvalt koht garanteeritud. Tal on Prantsusmaal suurepärane elukeskkond ning ka oluline tugivõrgustik isa vanemate ja teiste sugulaste ning sõprade näol. Kui ema ei suutnud eluga Prantsusmaal kohaneda, oleks ta võinud üksi Eestisse jääda, mitte eemaldada poega harjumuspärasest keskkonnast Prantsusmaal ja võtta teda koolist ära keset õppeaastat. Isa pakkus emale, et kui talle on elu Prantsusmaal niivõrd vastumeelne, siis võib poeg olla võrdse aja mõlema vanemaga ning ema saab Prantsusmaal olemise ajal elada pojaga isa üüritavas korteris, kust isa läheb selleks ajaks ära, ning isa kannab ka lennupiletite kulud. Eestis ei ole pojale sobivaid elamistingimusi ning kuna emal ei ole kindlat töökohta, jääb arusaamatuks, kuidas kavatseb ema poja eest hoolt kanda. Kõik pere kulud nii Eestis kui Prantsusmaal on varem olnud isa kanda. Ema ja poeg elavad Eestis emale kuuluvas kahetoalises korteris ja jagavad ühte magamistuba. Poeg ei tunne end seal mugavalt ega turvaliselt. Ema kaks last eelmisest kooselust ei ole pojale heaks eeskujuks. 1.
14. Poeg on alates novembrist 2024 ema mõjualas ning isa vahetu kontakt pojaga on olnud pea olematu. Poja säästmiseks, sh ema manipuleerimisest, tuleb määrata, et poja tagastab Prantsusmaale isa. Selleks tuleb isa pärast lõpplahendi jõustumist Eestisse, kus ema annab talle poja päev pärast saabumist üle, ning poeg võiks naasta Prantsusmaale nädala jooksul pärast isale üleandmist. Isa organiseerib omal kulul lennupiletid. Sunnivahendid tuleks ette näha juhuks, kui ema viivitab poja üleandmisega või keeldub sellest. Sel juhul tuleks emale määrata rahatrahv 400 eurot iga viivitatud päeva eest. Kui poja peaks tagastama ema, võiks vabatahtliku tagastamise tähtaeg olla samuti maksimaalselt üks nädal ning sunnivahend sama. Lõpplahendis tuleks määrata, et poja isale üleandmisel või hiljemalt Prantsusmaale tagastamisel annab ema isale üle poja Eesti passi. Puudutatud isikute seisukohad
15. Ema vaidles avaldusele vastu ning palus jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata. 2.
16. Isa kolis septembris 2023 ajutiselt Prantsusmaale, et pere majanduslik olukord taastada ja siis tagasi Eestisse tulla. Ema ja poeg jätkasid elu Eestis ning poja eest hoolitses ema. Isa käis Eestis iga 2–3 nädala tagant ja 4–5 päeva järjest. Ema ei ole kunagi andnud nõusolekut pojaga püsivalt Prantsusmaale kolimiseks ja poja seal püsivalt õppimiseks ning pere ei plaaninud end seal püsivalt sisse seada. Pärast isa ähvardusi, pikka veenmist ja lubadusi andis ema nõusoleku poja üheks, s.o 2024/2025 õppeaastaks Prantsusmaale kooli panekuks, ning seda eeldustel ja tingimustel, et vanemad on paarisuhtes, kasvatavad poega koos, isa peab pere ülal ja kolimine on ajutine. Isa taganes nendest tingimustest sisuliselt kohe pärast emalt poja koolipanekuks allkirja saamist. Isa hoiakud emasse muutusid kardinaalselt, vanemate suhted halvenesid ja isa soovis suhtesse pausi. Augusti lõpus 2024 teatas isa, et ei soovi enam paarisuhtes olla ning tal oli kohe välja pakkuda plaan, kuidas võiks poja eest hoolitsemine edaspidi käia, s.o vanemad hakkavad vaheldumisi kahe nädala kaupa pojaga Prantsusmaal isa 3 2-24-18693 üüritud korteris olema. Isa kavatsused olid algusest peale pahatahtlikud ja ta ootas õiget hetke, millal ema maha jätta, kuid paraku ei osanud ema seda ette näha. Isa katkestas hiljem ka kõik sidemed Eestiga, pannes oktoobris 2024 müüki korteri, kus pere Eestis elas, lõpetades novembris 2024 äritegevuse ning pannes jaanuaris 2025 müüki maatüki. Sisuliselt soovis seega isa elu Eestis selja taha jätta ning meelitas ema ja poja edasisest elust ebaõige ettekujutuse loomisega nende jaoks võõrasse keskkonda ja kultuuriruumi ning lõpetas siis paarisuhte emaga, teades, et ema on alati soovinud pojaga Eestis elada ja ei ole nõus poja elukohariiki püsivalt vahetama ning emal ei ole võimalik Prantsusmaal iseseisvalt toime tulla. Emal ei ole seal elu- ega töökohta ning ta ei oska prantsuse keelt. Ta ei oleks nõustunud Prantsusmaale minema, kui ta oleks teadnud, et isal on plaan ta maha jätta ja seal pojaga edaspidi kahekesi elada. Eelneva tõttu ei saa ema nõusolek olla kehtiv. Ema ei naasnud pojaga Prantsusmaale, sest isa oli kokkuleppe tingimustest taganenud ning paarisuhte lõppemise tõttu ei oleks ema saanud pojaga üürikorterisse minna. 2.
17. Prantsusmaale kolimise kuupäevaks ei saa lugeda 26.06.
18. Sel kuupäeval lennati Prantsusmaale puhkama ning peatuti isa vanemate korteris /asukoht/, kus viibis ka isapoolne vanaema. Pere magas koos väikeses toas ning neil ei olnud kaasas rohkemat kui puhkuseks vajalikud asjad. Emal ja pojal oli teadmine, et nad tulevad suvevaheajal tagasi Eestisse. Nad pidid Prantsusmaal olema 2–3 nädalat ja siis Eestisse naasma, et umbes 10 päeva enne kooliaasta algust jälle Prantsusmaale minna. See kokkulepe ei pidanud ja ema läks Eestisse üksinda. Isa pidi talle pojaga 7–10 päeva pärast Eestisse järele tulema, kuid isa ei pidanud kinni ka sellest kokkuleppest. Ema palus mitmel korral isal lubada poeg tagasi Eestisse suvevaheaega veetma, kuid isa otsustas ainuisikuliselt poega Prantsusmaal kinni hoida. Ema ja poeg olid seetõttu teineteisest eemal viis nädalat. Vanemad arutasid veel augusti alguses kolimist puudutavaid küsimusi, sh ei olnud nad leidnud üürikorterit, kus elada. Kolimise kuupäevaks saab äärmisel juhul lugeda 28.08.2024, kui isa sai perele ajutise Airbnb üürikorteri, seega mõlema vanema nõusolekul viibis poeg Prantsusmaal vaid 1,5 kuud. Korterit ei valinud ema, vaid ta nõustus seal peatuma, sest paremat lahendust ei olnud. 2.
19. Poja hariliku viibimiskoha riik on Eesti, kus poeg on täielikult integreerunud nii sotsiaalsesse kui ka perekondlikku keskkonda ning kus on faktiliselt tema elu kese. Poeg sündis Eestis ja on siin püsivalt elanud ja üles kasvanud ning siin on ka tema registreeritud elukoht. Poja esimene keel on eesti keel ning ta on Eestis käinud lasteaias, koolis ja huviringides. Poeg käis Tallinnas /lasteaia nimi/ lasteaias. Ta läks
20. a sügisel
21. klassi /Eesti kooli nimi/, kus õpe toimus prantsuse keeles. Paralleelselt sellega käis ta ka /Eesti kooli nimi/ eelkoolis, kus õpe toimus eesti keeles. Poeg jätkas õpinguid /Eesti kooli nimi/ pärast Eestisse naasmist. Eestis on ka poja perearst. Pojal on emaga lähedane ja usalduslik suhe ning ema on täielikult pühendunud poja kasvatamisele. Pojal on lähedane side ka teiste Eestis elavate pereliikmetega, eriti ema kahe täiskasvanud lapsega eelmisest abielust, samuti sõpradega. Poeg on alati pidanud oma koduks Eestit ja avaldanud soovi elada Eestis. Praegu elavad nad emale kuuluvas kahetoalises korteris, milles on pojale sobilikud elutingimused. 2.
22. Prantsusmaast ei saanud poja uut hariliku viibimiskoha riiki. Ta ei integreerunud Prantsusmaa keskkonda ei sotsiaalselt ega ajaliselt ning tema side Prantsusmaaga on nõrk. Ühtse perena viibiti Prantsusmaal kõigest poolteist kuud. Selle aja jooksul vaadati, kas poeg kohaneb sealse eluga. Seda ei juhtunud ja poeg tundis end koolis ja treeningutes tõrjutuna. Uus elukorraldus oli tema jaoks stressirohke ja keskkond võõras. Samuti ei jõudnud pere end selle aja jooksul Prantsusmaal sisse seada ning neil ei olnud kindlat ja püsivat elukohta, vaid nad olid lühiajaliselt üüritavas Airbnb korteris. Seda kinnitab ka asjaolu, et üürikorter on Airbnb platvormil ajavahemikul 23.06.2025–01.08.2025 broneeritav. Pojal on Prantsusmaal väike tugivõrgustik ja paljud sugulased elavad isa praegusest elukohast kaugel ning ta ei tunne 4 2-24-18693 neid hästi ega ole osadega neist isegi kohtunud. Poja viibimised Prantsusmaal on olnud ajutist laadi. Poega ootaks Prantsusmaal ees ebakindel elukorraldus, kuivõrd seal ei ole püsivat elukohta ja /Prantsusmaa kooli nimi/ sõlmiti leping vaid 2024/2025 õppeaastaks. 2.
23. Isegi, kui pojal tekkis Prantsusmaal harilik viibimiskoht ja tema kinnihoidmine Eestis on õigusvastane, tuleb ta jätta Prantsusmaale tagastamata, sest valitseb tõsine oht, et poja tagastamine võib talle põhjustada psüühilisi kannatusi ja panna ta talumatusse olukorda. Poeg satuks tagastamisel endale võõrasse keskkonda, kuhu ta ei tunne end kuuluvat, mis võib tekitada talle tõsiseid hingelisi üleelamisi. Kuna emal ei oleks võimalik temaga sinna koos minna, viiks tagastamine poja eraldamiseni emast. Pikemaajaline eemalolek emast põhjustaks pojale samuti hingelisi üleelamisi. Tagastamine ei vastaks poja parimatele huvidele. 2.
24. Poja tagastamisel Prantsusmaale tuleb määrata tagastamise kord, mille järgi läheb poeg Prantsusmaale emaga pärast õppeaasta lõppu ehk
25. a suve alguses, ning isa kohustub ostma pojale lennupileti. Alternatiivselt tuleb emale anda võimalus lahendit vabatahtlikult täita ja tagastada poeg 60 päeva jooksul arvates määruse jõustumisest ning kui ema seda ei tee, siis ostab isa pojale lennupileti ja teavitab ema lennukuupäevast vähemalt 14 päeva ette, et emal oleks võimalik minna pojaga samale lennule. Sunnimeetmeid ei ole vaja määrata.
26. Tallinna Linnavalitsus ei toetanud avaldust. Tallinna Linnavalitsusel oli esimene kokkupuude perega tsiviilasjas nr 2-24-16744, mille raames külastas lapse heaolu spetsialist ema elukohta, vestles ema ja pojaga ning suhtles kirjalikult isaga. Samuti vestles lapse heaolu spetsialist emaga siinse asja raames. Vanemad avaldasid talle sama, mida nad on oma seisukohtades avaldanud. Poeg oli vestlusel avatud ja hea suhtleja ning väljendas kiindumust mõlemasse vanemasse. Talle meeldib nii Eestis kui ka Prantsusmaal. Prantsusmaal on tal isa, vanaema ja vanaisa, Eestis aga ema, vanaema ning poolõde ja -vend. Poja sõnul saab ta poolõe ja -vennaga hästi läbi. Ta õppis ühe semestri Prantsusmaal ja kuna ta valdab prantsuse keelt, ei olnud tal koolis raske. Samas ei leidnud ta veel endale sõpru ja teda kiusati jalgpallitrennis. Eestis läks ta /Eesti kooli nimi/ samasse klassi, kus ta oli varem käinud. Seal olid juba tuttavad klassikaaslased ja kaks sõpra. Poeg käib Tallinnas jalgpallitrennis ja mängib tennist. Poeg avaldas 11.11.2024 ärakuulamisel tsiviilasjas nr 2-24-16744 kohtule, et talle meeldib õppida nii Prantsusmaal kui ka Eestis. Prantsusmaal oli koolis liiga lihtne ja ta ei käinud seal huviringides. Talle meeldib /Eesti kooli nimi/, kuna seal on kõik huviringid, palju sõpru ja vähem õpilasi. Ta ei ole kuulnud, et isa tahaks, et ta Prantsusmaal elab, kuid ema soovib, et ta elaks Eestis. Ta on isale öelnud, et soovib 100% Eestis olla ja isa on olnud sellega nõus. Poja tagastamine Prantsusmaale ei ole tema huvides. Poja huvides on elada emaga Eestis ja jätkata õpinguid /Eesti kooli nimi/.
27. Pojale määratud esindaja ei toetanud avaldust. Pojale määratud esindaja vestles poja ja emaga. Poeg on viisakas, arukas ja heatahtlik laps. Ta rääkis, et vanemad ei saa läbi ning lootis, et nad lepivad ära. Poeg kinnitas, et elab emaga Eestis ja õpib /Eesti kooli nimi/. Tal ei ole olnud vanematega juttu, et pere kolib Prantsusmaale. Suvel sõitis ta emaga Prantsusmaale puhkama. Poeg räägib nii eesti kui ka prantsuse keelt, talle meeldib nii Eestis kui ka Prantsusmaal ja ta saab mõlemas riigis hakkama. Prantsusmaal elavad tema ühed vanavanemad ning teine vanaema, poolvend ja -õde elavad Eestis. Ta saab oma poolvenna ja -õega hästi läbi. Ta peab ema korterit oma koduks ja 5 2-24-18693 avaldas soovi jätkata õppimist samas koolis, kus ta on leidnud sõpru ja peab lugu oma õpetajatest. Poeg saab iga päev isaga telefoni teel suhelda. Poeg avaldas, et ema on hea ja hoolitsev, ta armastab ema ja soovib emaga elada. Ema rääkis sama, mida ta avaldas ka eestkosteasutusele. Poja harilikuks viibimiskohaks ei saa lugeda Prantsusmaad ning sel põhjusel ei saa ema olla poega Prantsusmaalt õigusvastaselt ära viinud. Poja harilik viibimiskoht on alates tema sünnist Eesti. Ta omandas siin ka koolieelset haridust ja läks kooli. Ema läks suvel 2024 pojaga isale külla ning vanemate vahel ei olnud kokkulepet, kui pikaks ajaks nad Prantsusmaale lähevad. Prantsusmaal ühe semestri õppimine ei muutnud Prantsusmaad poja harilikuks viibimiskohaks. Kui poja harilik viibimiskoht on siiski Prantsusmaa, tuleb konventsiooni alusel hinnata tema tagastamist välistavate asjaolude esinemist. Maakohtu määrus ja põhjendused
28. Harju Maakohus jättis 10.03.2025 määrusega rahuldamata ema avalduse läbi vaatamata jätmise taotluse ning rahuldas isa avalduse ja otsustas poja Prantsusmaale tagastada. Maakohus määras ka poja tagastamise korra, mille järgi on emal kohustus viia poeg lennukiga Eestist Prantsusmaale ja teatada isale Prantsusmaale saabumise kuupäev, kellaaeg ja lennu number ning isal on kohustus osta pojale lennuks vastavalt ema esitatud andmetele lennupilet(i)d või hüvitada ema nõudmisel talle poja lennupileti(te) kulu pärast poja jõudmist Prantsusmaale. Maakohus määras, et emal on võimalik määrust vabatahtlikult täita 14 päeva jooksul alates selle jõustumisest ning kui ema seda ei tee, on ta kohustatud poja tema Prantsusmaale tagastamiseks andma üle isale. Isa võib pöörduda kohtutäituri poole, et kohtutäitur alustaks määruse alusel täitemenetlust ning teeks täitetoiminguid poja tagastamiseks täitemenetluse seadustiku (TMS) §-de 179 ja 183 järgi, mh on kohtutäituril õigus määrata vanemale sunniraha TMS §-s 261 sätestatud korras. Menetluskulud jättis maakohus menetlusosaliste endi kanda, v.a pojale määratud esindaja kulud, mis jäid riigi kanda. 5.
29. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: - - poeg sündis Eestis ja elas vanematega kuni juunini 2024 Eestis; pojal on nii Eesti kui ka Prantsuse kodakondsus; vanematel on poja suhtes ühine hooldusõigus; isa töötas aasta enne 26.06.2024 Prantsusmaale sõitmist juba Prantsusmaal ja külastas Eestis elavat pere kahe nädala tagant; poeg käis kuni suveni 2024 /Eesti kooli nimi/, kus õppetöö oli prantsuse keeles; vanemad allkirjastasid 10.07.2024 avalduse poja Prantsusmaale kooli registreerimiseks; poeg käis Prantsusmaal koolis ja elas seal alates septembrist 2024 kuni 21.10.2024 Eestisse koolivaheajaks sõitmiseni; poeg kokkulepitud ajal ega hiljem Prantsusmaale tagasi ei sõitnud; isa ei ole andnud nõusolekut poja pikemaajaliseks Eestis viibimiseks; - poeg käib alates 04.11.2024 /Eesti kooli nimi/
30. klassis. - 5.
31. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei ole alust avaldust läbi vaatamata jätta, sest avalduse menetlemine on õiguslikult võimalik ning poja hariliku viibimiskoha saab tuvastada vaid asja sisulisel lahendamisel. 6 2-24-18693 5.
32. Poja Prantsusmaale tagastamise eeldused on täidetud ning ei esine aluseid tema tagastamata jätmiseks. 5.3.
33. Asjas vaieldakse selle üle, kas poeg tuleb konventsiooni ja Brüsseli II bis määruse alusel Prantsusmaale tagastada. Konventsiooni art 1 lit a järgi on konventsiooni eesmärgiks tagada konventsiooni osalisriiki õigusvastaselt viidud või seal õigusvastaselt kinni hoitava lapse viivitamatu tagasitoomine tema hariliku viibimiskoha riiki. Konventsiooni art 12 lg 1 täpsustab, et kui lapse äraviimine või kinnihoidmine on õigusvastane art 3 järgi ja kui kohtuvõi haldusmenetluse alguseks lapse asukohariigis on lapse õigusvastasest äraviimisest või kinnipidamisest möödunud alla aasta, nõuab asjaomane asutus lapse viivitamatut tagastamist. Konventsiooni art 3 lg 1 lit a ja b järgi on lapse äraviimine või kinnihoidmine õigusvastane, kui see on vastuolus füüsilisele või muule isikule või asutusele vahetult enne lapse äraviimist või kinnihoidmist tema hariliku viibimiskoha riigi seaduse alusel antud hooldusõigusega ning äraviimise või kinnipidamise ajal hooldusõigust teostati või oleks teostatud, kui last ei oleks ära viidud või kinni hoitud. Konventsiooni mõtte kohaselt on eelduslikult lapse huvides tema viivitamatu tagastamine harjumuspärasesse elukeskkonda. Lapse tagastamise kohustus ei ole aga absoluutne ning konventsiooni artiklid 13 ja 20 sätestavad juhud lapse tagastamata jätmiseks. Euroopa Liidu siseselt täiendab konventsiooni Brüsseli II bis määrus, mille art 2 p-s 11 on välja toodud, millal on määruse mõttes tegu lapse õigusvastase äraviimise või kinnihoidmisega. Üldjoontes kattub sealne käsitlus konventsiooni omaga, kuid täpsustatud on hooldusõiguse ühiselt teostamist. Selle tulemusena kujutab lapse ühest liikmesriigist teise viimine ilma asjakohase isiku nõusolekuta endast Brüsseli II bis määruse mõistes lapseröövi. 5.3.
34. Vanemad vaidlevad selle üle, kas pere sõitis 26.06.2024 Prantsusmaale üksnes suvevaheaega veetma või eesmärgiga sinna elama jääda. Samuti vaidlevad nad selle üle, kas Prantsusmaast sai poja hariliku viibimiskoha riik. Poja õigusvastase kinnihoidmisega saab tegu olla vaid siis, kui tal ei võimaldata naasta oma hariliku viibimiskoha riiki. Seetõttu tuleb välja selgitada, kus oli poja harilik viibimiskoht tagastamistaotluse esitamise ajal, st 05.11.2024 seisuga. Seda tehes käsitab kohus vaid neid asjaolusid, väiteid ja tõendeid, mis omavad konventsioonikohaste küsimuste lahendamisel tähtsust. 5.3.
35. Kõiki asjaolusid arvestades oli poja harilik viibimiskoht kuni kinnihoidmiseni Prantsusmaa ning poja kinnihoidmine Eestis on õigusvastane. 5.3.3.
36. Poja sotsiaalne integratsioon Eestis on tugevam, sest poeg on siin sündinud ja elanud suurema osa oma elust. Poeg elas kuni
37. a suvevaheajani Eestis ning oli Prantsusmaal alates 26.06.–21.10.
38. Lasteaias ja esimeses klassis käis poeg Eestis. 2024/2025 õppeaastaks oli ta registreeritud Prantsusmaa kooli, kus ta alustas 02.09.2024 õpinguid esimeses klassis ja õppis kuni 21.10.
39. Kuna ta jõudis Prantsusmaal koolis käia vähe, ei jõudnud ta seal Eestiga samaväärselt kooliellu integreeruda. Poja sõnul meeldib talle nii Eestis kui ka Prantsusmaal. Ta peab end rahvuselt prantslaseks ning tema suhted mõlema vanemaga on lähedased. Kuivõrd poeg on elanud suurema osa elust Eestis ning käinud siin nii lasteaias, huviringides, trennides,
40. klassis ja alates 04.11.2024 ka teises klassis, on mõistetav, et pojal on tekkinud suurem sõpruskond Eestis. Sama kehtib ka lähisugulastega koosveedetud aja ja nendega oleva lähedussuhte kohta. Samas ei ole Prantsusmaa sugulased talle võõrad ning tal on lähedased suhted ka Prantsusmaal elavate lähisugulastega. Prantsusmaal jäi tema integratsioon siiski 21.10.2024 Eestisse naasmise tõttu kesiseks. 7 2-24-18693 5.3.3.
41. Poeg on nii Eesti kui Prantsuse kodanik ning räägib nii eesti kui prantsuse keelt. Kooliharidust on ta saanud prantsuse keeles. 5.3.3.
42. Pojal on sissekirjutus Eestis ja praegu elab ta emaga /aadressil/ asuvas korteris, mida poeg nimetab oma koduks. Prantsusmaal pojal sissekirjutust ei ole ja ta elas seal alates 28.08.2024 üürikorteris /asukoht/ pikaajalise üürilepingu alusel. Isa on tõendanud, et tal on Prantsusmaal püsiv elukoht ja on esitanud selle kohta üürileandja kinnituse. Ainuüksi asjaolu, et üürilepingus ei ole märgitud selle kestust, ei tähenda, et see ei võiks olla sõlmitud aastateks. Kuigi ema esitatud tõenditest nähtub, et Airbnb platvormil on võimalik isa üürikorterit alates 23.06.2025 üürida, ei ole välistatud, et kuulutus on jäänud maha võtmata. Igal juhul võib isa olude muutumisel ka elukohta vahetada, seda enam, et poja tagastamisel Prantsusmaale ei määra kohus tema tagastamist konkreetsele aadressile. 5.3.3.
43. Isa on esitanud tõendid selle kohta, et vanemad otsustasid ühiselt Prantsusmaale elama asuda ning registreerisid ühiselt poja ka Prantsusmaa kooli. Kolimise täpse aja tuvastamine on oluline vaid seetõttu, et välistada analoogia korras Brüsseli II bis määruse art 8 lg-ga 1 tehtav järeldus, et pojal säilis harilik viibimiskoht varasema hariliku viibimiskoha riigis, sest kolimisest oli möödas vähem kui kolm kuud. Seda arvestades tuvastab kohus, et pere läks Prantsusmaale juba 26.06.2024 kolimise eesmärgil, mitte üksnes suvepuhkust veetma. Asjaolu, et poeg oleks võimaliku vanemate kokkuleppe järgi pidanud vahepeal veel Eestisse sõitma ja naasma Prantsusmaale 10 päeva enne kooliaasta algust, ei tähenda, et Prantsusmaale kolimise ajaks tuleks lugeda üürikorterisse kolimise aega ehk 28.08.
44. Samuti ei väära seda asjaolu, et Prantsusmaale ei võetud kaasa kõiki isiklikke asju. Oluline on vaid see, millal otsustati püsivamalt Prantsusmaale sõita. Juba ainuüksi asjaolu, et poeg pidi sügisel minema Prantsusmaa kooli, näitab, et pere elukohaks pidi saama Prantsusmaa. Seejuures ei ole oluline, kui pikaks ajaks otsustati Prantsusmaale elama minna, sest elukoht muutub selleks perioodiks igal juhul. Samuti ei ole tähtsust sellel, et ema teatas
45. a-l, et ta ei soovi Prantsusmaal elada, sest poja Prantsusmaale kooli registreerides pidi ta olema valmis selleks, et Prantsusmaale kolitakse kasvõi mõneks ajaks. Isegi kui isa avaldas augustis 2024 emale soovi kooselu lõpetada, läks poeg siiski septembris kooli ja oktoobris sõideti koos Eestisse koolivaheaega pidama ning ema enda sõnul pidi ta 04.11.2024 sõitma pojaga tagasi Prantsusmaale. Ema oli seega valmis Prantsusmaal elama ja poeg pidi seal edasi koolis käima ka pärast seda, kui ema teadis, et nad ei tegutse enam ühtse perena. 04.11.2024 seisuga oli kolimisest möödunud enam kui kolm kuud. Isa ei ole andnud nõusolekut poja Eestisse jäämiseks. 5.3.3.
46. Vaidlust ei ole, et vanematel oli poja kinnihoidmise ajal ühine hooldusõigus, mis hõlmab ka õigust määrata poja elukoht. Ema ei ole esile toonud ega tõendanud, et isa andis talle nõusoleku poja alates 04.11.2024 Eestisse jäämiseks ja siin koolitee jätkamiseks. Arvestades ka seda, et kinnihoidmise ajal teostas isa poja suhtes hooldusõigust, on poja kinnihoidmine Eestis õigusvastane. 5.3.
47. Praegu ei esine asjaolusid, mis annaksid alust jätta poja konventsiooni art 13 lg 1 lit a või b alusel Prantsusmaale tagastamata. Konventsiooni art 13 lg 1 lit a osas on kohus juba eelneva analüüsi käigus hinnangu andnud ega korda seda. Sätte lg 1 lit b kohaldamine eeldab erakordset ohtu lapse heaolule, mis on piisavalt konkreetne ja tõenäoline. Seejuures ei saa kohus Brüsseli II bis määruse art 27 p 3 järgi keelduda lapse tagastamisest vaid selle sätte alusel, kui lapse tagastamist sooviv vanem esitab kohut rahuldavad piisavad tõendid või kui kohus jõuab teisiti veendumusele, et lapse kaitseks pärast tema tagastamist on tehtud piisavad korraldused. 8 2-24-18693 Pojal on mõlema vanemaga lähedane suhe ja ta igatseb isa. Konventsiooni art 13 lg 1 lit b kohaldamiseks ei ole piisav, et poeg on elanud suurema osa ajast Eestis, ta nimetab oma koduks Tallinna korterit ja ema on temaga rohkem aega veetnud. Samuti ei anna selle kohaldamiseks alust asjaolu, et poja tagastamine võib kaasa tuua tema eraldamise emast, kui ema otsustab pojaga kaasa minemata jätta. Vanemast eraldamise tõttu tekkida võivaid kahjulikke tagajärgi saab enamikel juhtudel vältida sel viisil, et laps läheb tagasi vanemaga, kellest eraldamine võiks kujutada tõsist ohtu lapse heaolule. Poja tagastamise mõjud jäävad konventsiooni mõttes tavapärastesse piiridesse ega anna seega alust poja tagastamata jätmiseks. Asjas on piisavalt tõendeid ka selle kohta, et poja elu Prantsusmaal on korraldatud. Isal on seal elukoht ja pojale on seal jätkuvalt koolikoht tagatud. 5.3.
48. Kuivõrd konventsiooni eesmärgist lähtuvalt tuleb tagada lapse võimalikult kiire tagastamine tema hariliku viibimiskoha riiki ja lapse huvides on jätta last kinni hoidvale isikule võimalus määruse vabatahtlikuks täitmiseks, tuleb määrata, et emal on võimalik määrust vabatahtlikult täita ja tagastada poeg Prantsusmaale 14 päeva jooksul alates määruse jõustumisest. Arvestades poja vanust ja kooliskäimist ning eesmärki tagada võimalikult sujuv Prantsusmaale tagastamine, on poja huvides, et ta reisib Prantsusmaale emaga. Poja lennupiletid ostab isa, kes on avaldanud selleks ka valmisolekut, saades eelnevalt emalt lennuinfo. Kui ema määrust vabatahtlikult ei täida, on ta kohustatud poja Prantsusmaale tagastamiseks üle andma isale. Kohtutäituril on õigus määrata vanemale sunniraha TMS §-s 261 sätestatud korras. Arvestades, et vanematel on ühine hooldusõigus ja isal on üks poja reisidokument olemas, ei ole põhjendatud nõuda emalt välja poja Eesti pass. 5.
49. Menetluskulud jäävad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda, v.a poja riigi õigusabi kulud, mis jäävad sama sätte lg 3 alusel riigi kanda. Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad
50. Ema esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada avalduse rahuldamise ja tagastamise korra määramise osas ning jätta määruskaebemenetluse kulud isa kanda. Ema palub uuesti ära kuulata nii vanemad kui ka poja. Määruskaebuse väidete kohaselt ei ole maakohus kõiki tõendeid igakülgselt, objektiivselt ja täielikult hinnanud ning on selle tulemusel ekslikult tuvastanud, et poja hariliku viibimiskoha riik on Prantsusmaa. Seetõttu on maakohus ka ebaõigesti leidnud, et poja kinnihoidmine Eestis on õigusvastane. Ema jääb maakohtu menetluses esitatud seisukohtade juurde, lisades järgmist. Maakohus on jätnud täielikult tähelepanuta ema väited selle kohta, millistel eesmärkidel ja tingimustel nõustus ta Prantsusmaale kolima ja poja sinna kooli panema, ning et isa taganes neist tingimustest kohe pärast nõusoleku saamist. Samas ei saa hinnates kolimise põhjust ning seda, kas see toimus vanemate ühisel nõusolekul, mööda vaadata sellest, et isa kavatsused olid algusest peale pahatahtlikud ja ebaausad. Kui maakohtu arvates ei olnud kolimiseks antud nõusoleku tingimustega arvestamine põhjendatud, tulnuks seda vähemalt selgitada. Asjaolust, et ema pidi pojaga 04.11.2024 Prantsusmaale tagasi lendama, ei saa järeldada, et ta oli valmis Prantsusmaal elama. Isa teavitas ema paarisuhte lõpetamise soovist ootamatult ja ta oli sellest šokeeritud. Ema kannatas ka isa vaimse ja majandusliku vägivalla all ning lootis viimase hetkeni, et isa ei mõtle lahkuminekut tõsiselt. 9 2-24-18693 Maakohus tuvastas poja Prantsusmaale kolimise kuupäevana ekslikult 26.06.2024, lähtudes ebaõigetest alustest ja hinnates tõendeid valikuliselt. Isa avaldas poja tagastamise taotluses, et pere kolis Prantsusmaale augustis 2024, kuid muutis hiljem oma väidet, sest see oli tema positsioonile kasulikum. Ema ei ole andnud isale nõusolekut selle asjaolu omaksvõtu tagasivõtmiseks. Ema on alates menetluse algusest tuginenud sellele, et pere kolis Prantsusmaale augusti lõpus. Kuigi ema on esitanud asjaolud ja tõendid selle kohta, et kolimine ei toimunud 26.06.2024, sh vanemate vestluste väljavõtted, kus vanemad arutavad juulis ja augustis 2024 elukoha otsimist, on maakohus jätnud need arvestamata. Ükski tõend ei tõenda, et vanemad otsustasid ühiselt püsivamalt Prantsusmaale lennata juba 26.06.2024, kus ei olnud isegi elukohta. Poja püsiv elukoht oli Eestis ja Eestist mindi siis Prantsusmaale lühiajaliselt puhkama. Kui isa ei oleks poega seal omavoliliselt kinni hoidma asunud ning oleks poja vastavalt algsele kokkuleppele tagasi Eestisse lubanud ja ema oleks pojaga Prantsusmaale naasnud augusti lõpus, tulnuks tuvastada, et kolimine toimus augustis. Maakohus ei ole aga sellega arvestanud. Kolimise kuupäevaks ei saa lugeda ainuüksi esialgset Prantsusmaale lendamise kuupäeva. Sel juhul oleksid pidanud kõik sammud kolimiseks olema astutud enne 26.06.2024, kuid nii see ei olnud. Pere seadis end uues elukohas sisse alles augusti lõpus
51. Ema on ka ümber lükanud isa väite, et poja medalid ja mänguasjad võeti Prantsusmaale kaasa juunis 2024, kuid maakohus sellega ei arvestanud. Ema esitab uusi tõendeid, mis eelnevat kinnitavad. Ema vestles 02.07.2024 poja jalgpalli treeneriga, kellel ta palus neid pausile panna ja ütles, et trenni lõpetavad nad siis, kui kolimine on lõplikult kindel. Poja jalgpalli treener on ka hiljem kinnitanud, et vestles emaga 02.07.2024 ning siis ei olnud ta veel Prantsusmaale kolimises päris kindel ja viibis pojaga Prantsusmaal suvepuhkusel. Vestlusest poja sõbra isaga nähtub, et Prantsusmaale jäämine suvel oli emale ootamatu ja ema teadis, et poeg tuleb suvel veel tagasi Eestisse. Seda on kinnitanud ka poja emapoolne vanaema. Kuivõrd maakohus tuvastas ekslikult, et poeg asus Prantsusmaale elama 26.06.2024, on maakohus ka ebaõigesti leidnud, et pojal ei säilinud Brüsseli II bis määruse art 8 lg 1 alusel harilik viibimiskoht Eestis. Pere Prantsusmaale kolimise ajaks saab äärmisel juhul lugeda 28.08.2024, seega oli 04.11.2024 seisuga kolimisest möödunud vähem kui kolm kuud. Maakohus ei ole hinnanud kõiki hariliku viibimiskoha kindlakstegemise kriteeriume ning on tuvastanud selle valikuliselt üksikute asjaolude pinnalt, sh ei ole maakohus arvestanud poja enda tahet. On ilmne, et pojal on palju tugevam seos Eestiga, kus ta on sünnist saati püsivalt elanud, kus on tema sünnikodu, kus ta omandanud haridust, kus on tema pere ja sõbrad ning kus ta on avaldanud soovi elada. Poeg ei pea end üksnes prantslaseks, vaid ka eestlaseks. Pojal ei tekkinud Prantsusmaal poolteist kuud koolis käimise ja Airbnb korteris elamisega piisavat stabiilsust. Lisaks sotsiaalsele keskkonnale on poeg Eestis tugevamalt integreerunud ka perekondlikku keskkonda ning tal on Eestis elavate pereliikmetega oluliselt lähedasem suhe. Poja Eestis elavad pereliikmed ja lähedased, sh poolõde ja tema elukaaslane, poolvend, emapoolne vanaema ning ema sõbranna, kes on ühtlasi poja sõbra ema, on samuti seisukohal, et pojal on tugev seos Eestiga ja ta soovib elada Eestis. Nad on poja tagastamist ettenägevast määrusest jahmunud, sest pojal tuleb minna riiki, millega tal on äärmiselt nõrk side ja kus ta ei ole kunagi pikemat aega viibinud. Poeg on ka kooli psühholoogile avaldanud selget arvamust, et teda teeks õnnelikuks elu Eestis, mitte Prantsusmaal, ning tema kodu on Eestis ja ta tunneb end siin mugavalt. Poja klassijuhataja on kinnitanud, et poeg kohanes varasema õpikeskkonnaga kiiresti ja tal on klassis palju sõpru. Poja jalgpalliklubi on avaldanud uhkust poja saavutuste üle. Poja huvides on huvihariduse ja põhihariduse omandamine Eestis. 10 2-24-18693 Maakohus on tuvastanud, et poeg ei kohanenud uue keskkonnaga Prantsusmaal, tema integreeritus Prantsusmaale on kesine ning tal on tugevam seos Eestiga. Samas ei ole selge, miks on maakohtu hinnangul sellest hoolimata siiski poja huvides tema tagastamine Prantsusmaale, kus ei ole tema harjumuspärane elukeskkond. Maakohus ei ole arvestanud pojale määratud esindaja ega eestkosteasutuse seisukohtadega ega ole põhjendanud nendega arvestamata jätmist. Maakohus ei ole tuvastanud kõiki asjaolusid, mille alusel hinnata, mis saab poja elukorraldusest Prantsusmaale tagastamisel. Vanematel oli kokkulepe kolimise kohta üheks aastaks ning ka koolikoht on pojale tagatud vaid 2024/2025 õppeaastaks. Poja tagastamine seab ta seega uuel õppeaastal ebakindlasse olukorda. Poja jõuline viimine Prantsusmaale kooliaasta lõpus on ka vägivald tema suhtes ning kahjustab poja vaimset tervist ja stabiilsust. Kohanemine ja uus elukorraldus mõjuksid pojale traumeerivalt. Maakohus on liiga kergekäeliselt suhtunud ka asjaolusse, kas isal on pikaajaline või ajutine üürileping, ning maakohtu sellekohased põhjendused ei ole objektiivsed. Poja huvides ei saa olla teda puudutavate küsimuste lahendamine Prantsusmaa kohtus. See on ka otseses vastuolus Euroopa Kohtu praktikaga, millest tuleneb selgelt, et last puudutavad otsused peaks tegema kohus, kus laps elab järjepidevalt alates oma sünnist. Ema on korduvalt selgitanud, et ta ei oska prantsuse keelt ning tal ei ole seal töö- ja elukohta ega tugivõrgustikku. Maakohus ei ole neid asjaolusid arvestanud ja on neist hoolimata leidnud, et pojale emast eraldamise tõttu tekkida võivaid kahjulikke tagajärgi saab vältida sellega, et ema läheb pojaga Prantsusmaale kaasa. Ema satuks sinna tagasi pöördumisel äärmiselt raskesse olukorda nii vaimselt kui ka majanduslikult. See seaks omakorda ohtu poja heaolu, sest ema hoolitsus ei pruugi talle enam tagatud olla. Poja ja ema vaimse tervise ja heaolu seab ohtu ka eraldamine ülejäänud perest ja sõpradest ning toetavast ja harjumuspärasest keskkonnast. Poeg, kes on suuteline seisukohti omama ja arvamust avaldama, on korduvalt öelnud, et ta tahab elada Eestis. Poeg avaldas ka maakohtule, et ta ei taha tagasi Prantsusmaale minna ja talle ei meeldinud seal koolis käia, kuid maakohus ei ole pojalt selle kohta täpsustavaid küsimusi küsinud ega seega poega piisava põhjalikkusega ära kuulanud. Samas on oluline välja selgitada poja tahe Prantsusmaal elamise ja koolis käimise kohta ning selleks tuleb ta uuesti ära kuulata. Kuna asja lahendus mõjutab kogu poja elu, tuleb ka vanemad uuesti ära kuulata. Poja tagastamise kohustuse korral on 14-päevane vabatahtliku täitmise aeg ebamõistlikult lühike ning selle asemel tuleks vabatahtliku täitmise ajaks määrata 60 päeva. Poeg käib Eestis koolides ja huviringides ning ümberkorraldusi ei ole võimalik nii kiiresti teha. Kuna emal ei ole Prantsusmaal ka töö- ega elukohta, tuleks poeg üle anda isale, mis tekitaks pojale hingelise trauma. Poja huvidega on vastuolus ka sunnivahendite määramine, sest tema jõu ja sunniga Prantsusmaale viimine tekitaks temas vaimseid ja hingelisi üleelamisi.
52. Isa vaidleb määruskaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Ema ei ole määruskaebuses esile toonud ühtegi argumenti, mis annaks alust maakohtu määrust muuta. Selleks ei anna alust ainuüksi ema isiklik rahulolematus määruse sisuga. Ema ei ole märkinud, millised tõendid jäid hindamata või kuidas oleks maakohus mingi tõendi 11 2-24-18693 sisulise hindamise korral pidanud jõudma teistsuguse järelduseni. Isa nõustub maakohtu määruse põhjendustega ja jääb maakohtu menetluses esitatud seisukohtade juurde, lisades järgmist. Ema väide, et tema teada mindi 26.06.2024 Prantsusmaale puhkama ja kolimine toimus pärast seda, ei päde. Isa saatis juba 23.06.2024 Prantsusmaa /nimi/ kooli direktorile e-kirja, mille koopias oli ka ema, kus viitab direktoriga 21.06.2024 toimunud telefonivestlusele ja soovib järgneval nädalal temaga kohtuda, et arutada poja võimalikku kooli registreerimist. Kohtumine toimuski 26.06.2024 ning sellel osalesid mõlemad vanemad. Poeg valis siiski hiljem välja /Prantsusmaa kooli nimi/. Jääb arusaamatuks, miks pidanuks vanemad panema poja järgmiseks õppeaastaks Prantsusmaale kooli, kui nad läksid sinna vaid ajutiselt puhkama. Võttes täiendavalt arvesse ka perele üürikorteri otsinguid ning asjade Prantsusmaale toomist, on ema kolimist puudutavad väited ümber lükatud ja isa omad tõendatud. Väär on ema väide, et pojal on /Prantsusmaa kooli nimi/ koht olemas vaid üheks õppeaastaks. /Prantsusmaa kooli nimi/ direktor on kinnitanud, et pojal on seal koht olemas ka 2025/2026 õppeaastaks. Ema ei ole kuidagi põhjendanud soovi muuta vabatahtliku täitmise tähtaega 14 päeva pealt 60 päeva peale. See on ka otseses vastuolus põhimõttega tagastada laps lapseröövi korral võimalikult kiiresti talle harjumuspärasesse keskkonda. Ema määruskaebusele lisatud tõendid ei tõenda tema väiteid ja on asjakohatud. Ei ole selge, milliseid asjaolusid ema nendega tõendada soovib ning kuidas muudab neist nähtuv maakohtu määruse õigusvastaseks. Ema lähisugulaste ja sõbranna kinnituskirjad on ühepoolsed ja ema suhtes kaldu. Poeg hakkas koolipsühholoogi juures käima isa teadmata ja tema arvamust enne nõustamisega alustamist ei küsitud, mistõttu ei vasta tõele koolipsühholoogi väide, et ta oli objektiivne ja proovis mitu korda isa seisukohta saada. Ta on saanud kogu oma info ema käest ja kajastab oma arvamuses ema avaldatut. Isa ei vaidle vastu sellele, et poeg võib olla /Eesti kooli nimi/ hästi kohanenud ja tal läheb õppetöös hästi, kuid sama käis ka /Prantsusmaa kooli nimi/ kohta. See tuleneb poja isikuomadustest, sh kiirest kohanemisvõimest. Maakohus kuulas poja hooldusõiguse vaidluse raames ära 11.11.2024 ja siinses asjas 07.01.
53. Poja täiendava ärakuulamise taotlemine vähem kui kolm kuud pärast tema viimast ärakuulamist on alusetu, pahatahtlik, vastuolus poja heaolu ja huvidega ning kantud vaid ema rahulolematusest maakohtu määrusega. Hea menetlustava kohaselt tuleb üldjuhul vältida lapse mitmekordset ärakuulamist. See saab kõne alla tulla vaid põhjendatud juhtudel, nt kui viimasest ärakuulamisest on möödas pikk aeg või asjaolud on oluliselt muutunud. Siinsel juhul see nii ei ole. Poeg on ärakuulamistest niigi traumeeritud, mida kinnitab ka eestkosteasutuse seisukohas avaldatu, et poeg on samadele küsimustele vastamisest tüdinenud. Alusetu on ka vanemate uue ärakuulamise taotlus. Vanemate ärakuulamisest oli määruskaebuse esitamise hetkel möödas 2,5 kuud ning ema ei ole uue ärakuulamise taotlust millegagi põhjendanud. Arvestada tuleb ka sellega, et isa elab alaliselt Prantsusmaal ning tal oleks töökohustuste ja -graafiku tõttu keeruline Eestisse ärakuulamisele tulekut planeerida ning ta vajaks ka tõlgi abi.
54. Tallinna Linnavalitsus toetab määruskaebust. 12 2-24-18693 Lapse heaolu spetsialist külastas 27.03.2025 uuesti ema elukohta ning vestles ema ja pojaga. Poeg ei soovinud alguses vestelda ja oli samadele küsimustele vastamisest tüdinenud. Hiljem avaldas ta, et talle meeldib Prantsusmaa, kuid ta soovib elada Eestis. Ta ei leidnud endale Prantsusmaal sõpru ning talle ei meeldinud seal koolis ega trennis käia. Talle meeldib /Eesti kooli nimi/, kus tal on klassis palju sõpru. Ema sõnul tunneb poeg end Eestis väga hästi ja saab isaga iga päev videokõne teel rääkida. Vanemad omavahel ei suhtle. Tallinna Linnavalitsus jääb selle juurde, et poja tagastamine Prantsusmaale ei ole tema huvides. Poja huvides on elada emaga Eestis ja jätkata õpinguid /Eesti kooli nimi/.
55. Pojale määratud esindaja toetab määruskaebust. Õige on ema seisukoht, et maakohus on Prantsusmaale kolimise kuupäeva tuvastanud puudulikult ja ekslikult. On äärmiselt ebausutav, et isa eksis avalduses Prantsusmaale kolimise kuupäevaga. Isa muutis seda hiljem eesmärgiga pikendada poja Prantsusmaal viibimise aega ning maakohus oleks pidanud sellele suuremat tähelepanu pöörama. Igal juhul ei selgu maakohtu lahendist, et mingist konkreetsest ajahetkest Prantsusmaale kolimine oli pere ühine otsus, s.o millal koliti, mis eesmärgil ja mis perioodiks ning kas vanemad mõistsid olulisi asjaolusid ühtemoodi. Seejuures ei ole maakohus hinnanud vanemate lahknevaid väited võrdselt positsioonilt ning on lugenud isa tõendamata väiteid ema omadest usaldusväärsemaks. Maakohtu järeldus, et pojal ei säilinud Eestis harilik viibimiskoht, tugineb väga vaieldaval ja nõrgal õiguslikul alusel. Oktoobriks-novembriks 2024 ei olnud veel möödunud kolm kuud poja kolimisest Prantsusmaale, arvestades ka seda, et ema viis enda ja poja asjad sinna augusti lõpus. Poja hariliku viibimiskoha riik on alates tema sünnist olnud Eesti. Ka poeg ise on korduvalt avaldanud, et talle meeldib käia Prantsusmaal, aga ta soovib elada Eestis. Ta on oma vanust arvestades võimeline arvamust avaldama ja sõnastama ning sellega tuleb arvestada. Esindaja nõustub täielikult eestkosteasutusega selles, et poja tagastamine Prantsusmaale ei ole tema huvides ning poja huvides on elada emaga Eestis ja jätkata õpinguid /Eesti kooli nimi/. Menetluse edasine käik
56. Maakohus võttis 07.04.2025 määrusega asja materjalide juurde ema määruskaebusele ja 04.04.2025 seisukohale lisatud tõendid ning määruskaebuse kohta esitatud isa 04.04.2025 seisukohale lisatud tõendid, jättis rahuldamata ema vanemate ja poja korduva ärakuulamise taotluse, võttis määruskaebuse menetlusse ning jättis selle rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Maakohtu hinnangul ei anna määruskaebuse väited ja täiendavad tõendid alust määruskaebuse rahuldamiseks.
57. Ema esitas 16.04.2025 seisukoha, mille kohaselt ei ole isa tõendanud, et tal on Prantsuse õiguse kui hooldusõiguse kuuluvuse määramise osas kohalduva õiguse järgi poja suhtes hooldusõigus. Emale sai 07.04.2025 Prantsuse konsulaarosakonnast Eestis Prantsuse perekonnaraamatu koopia taotlemisel teatavaks, et isal ei ole Prantsuse õiguse järgi poja suhtes hooldusõigust ning emal on poja ainuhooldusõigus. Prantsuse õigus näeb ette, et kui vanemad ei ole abielus, ei oma isa, kes tunnustab last pärast lapse üheaastaseks saamist, automaatselt hooldusõigust. Poeg sündis xx.xx.xxxx ning isa tunnistas Prantsusmaal poja sündi ja võttis poja omaks 07.01.2019, st enam kui aasta pärast poja sündi. Emal oli seega ka ainuisikuline õigus otsustada poja Eestisse kolimine ning ta ei hoia poega Eestis õigusvastaselt kinni, mistõttu ei saa avaldust rahuldada. 13 2-24-18693
58. Pojale määratud esindaja seisukoha kohaselt eeldas maakohus ekslikult, et vanematel on poja suhtes ühine hooldusõigus. Isa ei ole tõendanud, et tal on poja suhtes hooldusõigus. Lähtuda tuleb sellest, et isa ei registreerinud end ettenähtud tähtaja jooksul Prantsusmaal poja bioloogilise vanemana ning tal ei ole seega Prantsuse õiguse järgi poja hooldusõigust. See annab alust maakohtu määruse tühistamiseks ja avalduse rahuldamata jätmiseks.
59. Isa seisukoha kohaselt on ema väited ebaõiged ja ta eksitab kohut. Poeg sündis xx.xx.xxxx /asukoht/ ja isa viibis poja sünni juures. Vanemad läksid xx.xx.xxxx koos /nimi/ Maavalitsusse poja sündi registreerima ning isa kanti poja sünnitunnistusele isana. Isal tekkis seega poja hooldusõigus hiljemalt 08.06.2017 ja seda Eesti õiguse, täpsemalt perekonnaseaduse (PKS) § 117 lg 2 alusel. Poja sünnitunnistus on analoogia alusel Brüsseli II bis määruse art 43 jj alusel teistes liikmesriikides automaatselt tunnustatav. Ema väited lükkab ümber ka Prantsuse maineka advokaadibüroo kogenud perekonnaõiguse advokaadi Maxime Eppleri õigusarvamus. Selle järgi tuleb Prantsuse õiguse alusel poja põlvnemise tuvastamise suhtes kohaldada emale kohaldatavat, täpsemalt Eesti õigust. Seejuures on isaduse vabatahtlik omaksvõtt kehtiv, kui see on tehtud omaksvõtja suhtes kohaldatava õiguse või lapse suhtes kohaldatava õiguse kohaselt. Kohtupraktikas on ka täpsustatud, et igasugusel abieluväliselt sündinud lapse vabatahtlikul omaksvõtul välisriigis on automaatselt õigusjõud. Teisisõnu, kuna isa omaksvõtt on Eestis seaduslik ega ole vastuolus ühegi Prantsuse imperatiivse sättega, omab see Prantsusmaal täielikku õigusjõudu. Ema viidatud sätted kohalduksid siis, kui poeg oleks sündinud Prantsusmaal. Isa registreeris poja Prantsuse ametivõimude juures jaanuaris 2019 selleks, et saada talle ka Prantsuse kodakondsus ja isikut tõendavad dokumendid. See ei ole kuidagi seotud hooldusõiguse tekkimisega. Seejuures on isa kantud lapsevanemana ka ema viidatud Prantsuse perekonnaraamatusse. See on Prantsusmaal ametlik perekonnaseisudokument, mis näitab mh ära, kes on lapse vanemad. Isa on vanemana aktsepteeritud ka kõikide Eesti ja Prantsuse ametiasutuste poolt, samuti ei ole ema kunagi varem isa hooldusõigust kahtluse alla seadnud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
60. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata, sest määruskaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu määruse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 kohaselt koosmõjus TsMS §-ga 659 maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid.
61. Maakohus lahendas 07.04.2025 määrusega määruskaebuse ringkonnakohtule edastamise seisuga lahendamata menetluslikud taotlused, s.o võttis tõenditena vastu ema määruskaebusele ja 04.04.2025 seisukohale lisatud tõendid ja määruskaebuse kohta esitatud isa 04.04.2025 seisukohale lisatud tõendid ning jättis rahuldamata ema vanemate ja poja korduva ärakuulamise taotluse. Pärast seda on ema 16.04.2025 seisukohaga esitanud tõendid (dtl-d 1039–1041), millega ta soovib tõendada, et isal ei ole poja suhtes hooldusõigust. Isa on aga esitanud 30.04.2025 seisukohaga tõendid, millega ta soovib tõendada, et tal on poja suhtes hooldusõigus (dtl-d 1082–1103). Kolleegium võtab uued tõendid TsMS § 662 lg 3 ja § 238 lg 1 esimese lause alusel vastu. Ema on 16.04.2025 seisukohas palunud endale määrata ka tähtaja isa 04.04.2025 seisukohale vastamiseks, juhul kui kohus ei nõustu tema käsitlusega, et isal ei ole hooldusõigust. 14 2-24-18693 Arvestades, et seadus ei nõua, et kohus peaks määrama teistele menetlusosalistele tähtaja määruskaebusele esitatud seisukohale omapoolse seisukoha esitamiseks, emal ei olnud takistusi sellele soovi korral seisukoha esitamiseks ning kõik kohtuastmed peavad lapse tagastamise taotlust võimalikult kiiresti menetlema (Brüsseli II bis määruse art 24), ei pea ringkonnakohus põhjendatuks emale tähtaja määramist isa 04.04.2025 seisukohale omapoolse seisukoha esitamiseks.
62. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määrust TsMS § 651 lg 1 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659 üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Ema vaidlustab maakohtu määrust osas, millega maakohus avalduse rahuldas ja määras poja tagastamise korra (resolutsiooni p-d 2–4). Seda arvestades kontrollib ringkonnakohus maakohtu määrust üksnes nimetatud osas.
63. Kolleegiumi hinnangul järeldas maakohus õigesti, et ema hoiab poega Eestis õigusvastaselt kinni Brüsseli II bis määruse art 2 lg 2 p 11 ja konventsiooni art 3 tähenduses. 17.
64. Kolleegium märgib, et lisaks Euroopa Liidu kõigis liikmesriikides ratifitseeritud konventsioonile kohaldatakse lapseröövi juhtumite korral Euroopa Liidu liikmesriikide vahelistes suhetes (v.a Taanis) ka Brüsseli II bis määrust. Brüsseli II bis määruse sätted on sellega reguleeritud küsimustes konventsiooni sätete suhtes ülimuslikud. Brüsseli II bis määruse art 2 lg 2 p 11 sõnastusest, mis on väga sarnane konventsiooni art 3 sõnastusele, tuleneb, et lapse äraviimine või kinnihoidmine on õigusvastane siis, kui sellise äraviimise või kinnihoidmisega rikutakse lahendiga, seaduse alusel või õigusliku mõjuga kokkuleppe põhjal saadud hooldusõigust selle liikmesriigi õiguse alusel, kus oli lapse harilik viibimiskoht vahetult enne äraviimist või kinnihoidmist, tingimusel, et seda hooldusõigust tegelikult teostati äraviimise või kinnihoidmise ajal üksi või ühiselt või seda oleks teostatud, kui äraviimist või kinnihoidmist ei oleks toimunud. Seejuures loetakse hooldusõigust ühiselt teostatavaks, kui vastavalt kohtuotsusele või seaduse alusel ei saa üks vanemliku vastutuse kandja ilma teise vanemliku vastutuse kandja nõusolekuta otsustada lapse elukohta. Lisaks näeb Brüsseli II bis määruse art 22 ette, et selle määruse art-d 23–29 ja VI peatükki kohaldatakse juhul, kui isik, kes väidab, et hooldusõigust on rikutud, taotleb liikmesriigi kohtult lahendi tegemist konventsiooni alusel, et nõuda alla 16-aastase lapse tagastamist, kes on õigusvastaselt ära viidud või keda hoitakse kinni liikmesriigis, mis ei ole see liikmesriik, kus laps vahetult enne õigusvastast äraviimist või kinnihoidmist harilikult viibis. Nendest sätetest tuleneb, et lapse äraviimise või kinnihoidmise õigusvastaseks kvalifitseerimiseks peab olema täidetud kaks tingimust: ühelt poolt peab esinema selle liikmesriigi õiguse alusel saadud hooldusõiguse rikkumine, kus oli lapse harilik viibimiskoht, mistõttu tuleb enne isikuhooldusõiguse võimaliku rikkumise kindlakstegemist kindlaks teha lapse äraviimise või kinnihoidmise eelne harilik viibimiskoht, ja teiselt poolt isikuhooldusõiguse tegelik teostamine või selle eeldatav teostamine juhul, kui ebaseaduslikku äraviimist või kinnihoidmist ei oleks toimunud (vt ka EKo 02.08.2021, C-262/21, p-d 44 ja 45). Mõiste „harilik viibimiskoht“ on seega tagasitoomise taotluse põhjendatuse hindamisel keskse tähtsusega. Maakohus on vaidlustatud määruses viidanud asjakohasele kohtupraktikale, milles on täpsustatud, milliseid kriteeriume ja asjaolusid tuleb lapse hariliku viibimiskoha kindlakstegemisel arvesse võtta, ning kolleegium seda ei korda. 15 2-24-18693 17.
65. Maakohus on tuvastanud vajalikud asjaolud poja hariliku viibimiskoha kindlakstegemiseks ega ole ületanud kaalumispiire, leides, et kõiki asjaolusid arvestades oli poja harilik viibimiskoht vahetult enne Eestis kinnihoidmist Prantsusmaa. 17.2.
66. Ema arvates ei ole maakohus poja hariliku viibimiskoha kindlakstegemisel hinnanud kõiki kriteeriume ja on tuvastanud selle valikuliselt üksikute asjaolude põhjal. Täpsemalt heidab ema maakohtule ette, et maakohus jättis hindamata, millistel eesmärkidel ja tingimustel nõustus ema Prantsusmaale kolima ja poja sinna kooli panema ning isa taganemise neist tingimustest kohe pärast ema nõusoleku saamist, maakohus tuvastas poja Prantsusmaale kolimise kuupäevana ekslikult 26.06.2024, maakohus andis liiga vähe kaalu poja tugevamale seotusele Eestiga ning maakohus ei arvestanud poja enda tahet. 17.2.
67. Kolleegiumi hinnangul on siinse asja asjaolusid arvestades poja hariliku viibimiskoha määramisel olulisima kaaluga see, kas vanematel oli soov koos pojaga Prantsusmaale elama asuda. Maakohus on asjaolusid ja tõendeid hinnates õigesti leidnud, et siinsel juhul see nii oli. Seda näitab selgelt nii Prantsusmaale elukoha otsimine ja seejärel korteri üürimine, üürikorteris alates 28.08.2024 ühiselt koos elamine, erinevate koolidega tutvumine ja poja vähemalt 2024/2025 õppeaastaks /Prantsusmaa kooli nimi/ registreerimine ning poja seal koolitee alustamine 02.09.2024 ja õppimine kuni kinnihoidmiseni. Eelnevat ei väära, et Prantsusmaale elama jäämine võidi 26.06.2024 asemel otsustada lõplikult 28.08.2024, Prantsusmaal elati üürikorteris, mis ei pruukinud olla üüritud pikaajaliselt, poja seos Prantsusmaaga ei olnud veel kujunenud tugevamaks kui eelnev seos Eestiga ning vanemad läksid lahku ja ei oleks Prantsusmaal enam ühise perena elanud. 17.2.2.
68. Iseenesest ei ole vaidlust selles, et pere lendas 26.06.2024 koos Prantsusmaale ja poeg viibis seal kuni 21.10.2024, mil pere sõitis koos Eestisse sügisvaheaega veetma. Kolleegium nõustub maakohtuga, et eraldiseisvat tähtsust ei ole sellel, kas 26.06.2024 saab lugeda ka Prantsusmaale kolimise kuupäevaks või tuleb selleks lugeda 28.08.2024, mil pere sai seal üürikorteri. Nimelt on ekslik ema arusaam, justkui saaks Brüsseli II bis määruse art 8 lg-t 1, mis reguleerib suhtlusõigusega seotud jätkuvat kohtualluvust ühest liikmesriigist teise kolimisel, kohaldada analoogia korras lapse hariliku viibimiskoha kindlakstegemisel, ja seega teha mingeid järeldusi selle põhjal, kas kinnihoidmise seisuga on kolimisest möödunud vähem või rohkem kui kolm kuud. Seetõttu ei ole tähtsust ka sellel, kas poeg pidi osa suvest 2024 veel Eestis veetma või mitte. Kolleegium jätab seetõttu hindamata tõendid, millega ema on soovinud tõendada, et Prantsusmaale asuti elama 28.08.2024 ja poeg pidi veetma osa suvest 2024 Eestis. 17.2.2.
69. Kuigi Prantsusmaa üürikorter renditi Airbnb platvormil ja see võib alates 06.06.2025 või 23.06.2025 olla taas teistele huvilistele üürimiseks kättesaadav (dtl-d 626 ja 980), ei muuda see asjaolu, et perel oli lapse Eestis kinnipidamise ajal olemas koht, kus Prantsusmaal elada ja kus poeg alates 28.08.2024 kuni kinnihoidmiseni ka elas. Kui pere jäänuks koos sinna, olnuks vanemate otsustada, kas jätkata samas üürikorteris elamist ja selleks vajadusel üürilepingut pikendada või otsida endale uus elamispind. Küsimus sellest, kas isa jätkab üürimist ka praegu või kas üürileping võib peatselt lõppeda, ei oma poja toonase hariliku viibimiskoha määramisel tähtsust. Ka ei ole võimalik arvestada sellega, millised on poja elamistingimused alates 04.11.2024, sest hariliku viibimiskoha kindlakstegemisel saab arvestada asjaolusid kuni võimaliku õigusvastase kinnihoidmiseni, nagu on õigesti märkinud ka maakohus. 17.2.2.
70. Maakohus ei ole andnud vale kaalu asjaolule, et poja Prantsusmaal viibimise aja kestust arvestades oli tema sotsiaalne integreeritus Eestis Prantsusmaast tugevam ning tal ei 16 2-24-18693 tekkinud Prantsusmaal samaväärset sõpruskonda ja samaväärseid lähedussuhteid kui Eestis elavate lähisugulastega. Seda põhjusel, et ka vanemate ilmselged toimingud, nagu elukoha otsimine ja üürimine, võivad kujutada endast märki sellest, et harilikku viibimiskohta on muudetud. Selleks, et tegu oleks hariliku viibimiskoha üleviimisega teise liikmesriiki, on kõige olulisem huvitatud isiku tahe sinna elama asuda koos sooviga seada seal stabiilselt sisse oma huvide püsiv või peamine keskus. Viibimise kestus saab olla elukoha stabiilsuse hindamisel üksnes abistava tähtsusega ning hinnang tuleb anda iga konkreetse juhtumi korral kõiki konkreetseid faktilisi asjaolusid arvestades (EKo 22.12.2010, C-497/10, p-d 50 ja 51). Maakohus on õigesti leidnud, et Prantsusmaale kolimise, sh sellega seotud toimingute tegemisega, muutsid vanemad ka poja harilikku viibimiskohta. Seda olenemata sellest, kas vanemad otsustasid sinna esialgu elama asuda üheks või kaheks (õppe)aastaks (nii ema kui ka isa on elamise kestuse osas avaldanud erinevatel hetkedel erinevaid seisukohti, vt nt vanemate 30.10.2024 vestluste salvestised ning nende transkriptsioonid ja tõlked, dtl-d 234–245; vanemate 26.07.2024 vestluse väljavõte ja selle tõlge, dtl-d 605–606; isa e-kiri poja emapoolsele vanaemale ja selle tõlge, dtl-d 307–310), kuivõrd ka üht aastat saab stabiilsuse seisukohalt pidada piisavalt pikaks ajaks, mille vältel saanuks Prantsusmaast kogu pere huvide peamine kese. Märkida tuleb ka seda, et asjas esitatud tõenditest ei nähtu, et vanemad oleksid ette ära otsustanud selle, et nad igal juhul ühe või kahe aasta möödudes pojaga Eestisse tagasi pöörduvad. 17.2.2.
71. Kuivõrd vanemad võtsid vastu ühise otsuse kolida pojaga Prantsusmaale, ei saa rääkida sellest, et ema oleks andnud isale kolimiseks nõusoleku, mida oleks võimalik kas tühistada või tagasi võtta. Kuigi on mõistetav, et ema eeldas, et Prantsusmaal elataks koos ühise perena, ei saa ainuüksi vanemate hilisem lahkuminek tuua kaasa poja hariliku viibimiskoha muutust. Maakohus on ka õigesti märkinud, et kui vanemad läksid lahku juba augustis 2024, nagu ema on väitnud, jäi kogu pere siiski Prantsusmaale ja poeg läks seal kooli ning koos sõideti Eestisse sügisvaheaega veetma ja ema pidi koos pojaga Prantsusmaale naasma. 17.2.2.
72. Asjakohastest õigusaktidest ega kohtupraktikast ei tulene, et poja hariliku viibimiskoha kindlakstegemisel tuleks ja saaks arvestada tema tahet. Lapse tahe võib küll teatud tingimustel anda alust jätta ta konventsiooni art 13 lg 2 alusel tagastamata, kuid tagastamata jätmise aluseid käsitab kolleegium allpool. 17.
73. Kolleegiumi hinnangul on isa tõendanud, et tal on poja suhtes Prantsuse õiguse kui poja hariliku viibimiskoha riigi õiguse alusel hooldusõigus konventsiooni art 2 lg 2 p 9 tähenduses, ning maakohus on õigesti leidnud, et ema rikkus hooldusõigust. 17.3.
74. Ema on seisukohal, et isal ei ole Prantsuse õiguse kui hooldusõiguse kuuluvuse küsimusele kohalduva õiguse alusel poja suhtes hooldusõigust, sest ta ei ole seal isadust omaks võtnud ühe aasta jooksul pärast poja sündi. Kolleegium märgib, et hooldusõiguse kuuluvuse küsimusele kohalduvat õigust tuleb eristada põlvnemise küsimusele kohalduvast õigusest. Kuigi ema ei ole otseselt tuginenud sellele, et isa ei ole poja tegelik isa, selgitab kolleegium siiski järgmist. Põlvnemise tuvastamisele kohalduva õiguse määramist ei reguleeri ükski rahvusvaheline leping, millega Eesti on liitunud või ratifitseerinud, ega ükski Eesti suhtes kohalduv rahvusvaheline õigusakt, mistõttu tuleb kohaldada rahvusvahelise eraõiguse seadust (REÕS). REÕS § 62 lg 1 näeb ette, et põlvnemise tuvastamisele kohaldatakse lapse sünniaegse elukohariigi õigust. Vaidlust ei ole selles, et poeg sündis Eestis ja vanemad ei olnud poja sünni ajal abielus. Seetõttu saab isa isadus PKS § 84 lg 1 p-de 2 ja 3 järgi tulla kas omaksvõtust (PKS §-d 87–90) või isaduse tuvastamisest kohtu poolt (PKS §-d 94 ja 95). Siinsel juhul on isa nii /nimi/ Maavalitsuse 08.06.2017 väljastatud Eesti 17 2-24-18693 Perekonnaseisuasutuses registreeritud poja sünni tõendil (dtl 1083) kui ka /nimi/ Maavalitsuse 13.06.2017 kakskeelsena (s.o nii eesti- kui prantsusekeelsena) väljastatud poja sünni tõendil (dtl 81) märgitud isana. Isa on seega poja isaduse omaks võtnud koos sünni registreerimisega ning kuivõrd ta on kantud poja isana ka rahvastikuregistrisse, ei ole PKS § 90 lg-t 2 arvestades alust kahelda isaduse omaksvõtu kehtivuses. Isa esitatud advokaat Maxime Eppleri õigusarvamusest (dtl-d 1098–1100, tõlge dtl-d 1101–1103) tuleneb seejuures, et ka Prantsuse tsiviilseadustiku (Code Civil) art 311-14 alusel tuleks poja isast põlvnemise kindlakstegemisele kohaldada Eesti kui lapse sündimise päeval ema suhtes kohaldatavat õigust. Samale sättele on viidatud ka Prantsusmaa Välisministeeriumi 17.02.2020 väljastatud poja sünni tõendi koopias, millel isa on samuti poja isana märgitud (dtl-d 79, 1039–1041). Seejuures näeb Prantsuse tsiviilseadustiku art 311-17 ette ka seda, et isaduse omaksvõtt on kehtiv, kui see on tehtud omaksvõtja suhtes kohaldatava õiguse või lapse suhtes kohaldatava õiguse alusel. Asjaolu, et isa pidi 07.01.2019 pojale Prantsuse kodakondsuse saamiseks isaduse täiendavalt ka Prantsuse suursaatkonnas Tallinnas omaks võtma (dtl-d 79, 89 ja 1039– 1041), ei anna alust asuda teistsugusele järeldusele. Ainuüksi asjaolu, et poeg sai Eestis väljastatud sünnitõendi ja isa toimingute alusel Prantsuse kodakondsuse, näitab, et isa aktsepteeriti ka Prantsuse õiguse alusel isana. 17.3.
75. Vanemate õiguste ja kohustuste tekkimisele kohaldatakse vanema kohustuste kindlaksmääramise ja laste kaitse abinõude rakendamise pädevuse, kohaldatava õiguse, abinõude tunnustamise, rakendamise ja koostöö konventsiooni (Haagi
76. a konventsioon) art 16 lg 1 järgi lapse hariliku viibimiskoha riigi õigust. Seejuures jäävad art 16 lg 3 järgi lapse hariliku viibimiskoha riigi õiguse alusel tekkinud vanema kohustused kehtima peale hariliku viibimiskoha muutumist seoses elama asumisega teise riiki. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et laps sündis Eestis ja elas kuni Prantsusmaale kolimiseni Eestis. Seega tuleb vanemate õiguste tekkimine määrata kindlaks Eesti, mitte Prantsuse õiguse järgi. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et lapse sünni registreerimise järel oli vanematel PKS § 117 lg 2 järgi ühine hooldusõigus ning lapse hariliku viibimiskoha muutumine ei saanud seda muuta. Mh on Prantsusmaa keskasutus 14.11.2024 kirjas, millega ta edastas poja tagastamise taotluse, märkinud, et isal on ka vastavate Prantsuse tsiviilseadustiku sätete alusel poja hooldusõigus (dtl 9). Kuna vanematel on ühine hooldusõigus ja kohtu ette ei ole toodud asjaolusid ega tõendeid vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise kohta, said vanemad poja elukoha määrata vaid ühiselt. Kuivõrd vanemad olid ühiselt otsustanud Prantsusmaale kolimise, kuhu ema pidi pojaga hiljemalt 04.11.2024 naasma, ning nad ei olnud ühiselt otsustanud, et poeg jääb emaga Eestisse, on ema rikkunud vanemate ühist hooldusõigust. Vaidlust ei ole selles, et vanemad teostasid hooldusõigust poja kinnihoidmise ajal ühiselt, st ka isa osales aktiivselt poja elus ja kasvatamises. 17.
77. Kuivõrd Brüsseli II bis (uuesti sõnastatud) määruse art 2 lg 2 p 11 ja konventsiooni art 3 eeldused on täidetud, on maakohus õigesti leidnud, et poja kinnihoidmine Eestis on õigusvastane.
78. Kolleegium nõustub maakohtuga, et ema ei ole esile toonud ega tõendanud asjaolusid, mis annaksid alust jätta poja Prantsusmaale konventsooni art 13 lg 1 lit b alusel tagastamata. Samuti ei anna ema esile toodu alust jätta poeg Prantsusmaale tagastamata konventsiooni art 13 lg 2 alusel. 18.
79. Kolleegium märgib, et kui lapse äraviimine või kinnihoidmine on Brüsseli II bis (uuesti sõnastatud) määruse mõttes õigusvastane ja lapse asukohaks oleva riigi kohtus toimuva menetluse alguskuupäevaks on lapse õigusvastasest äraviimisest või kinnihoidmisest möödunud alla aasta, peab kohus lapse tagastamise avalduse konventsiooni art 12 lg 1 alusel 18 2-24-18693 rahuldama, välja arvatud siis, kui esinevad konventsioonis sätestatud lapse tagastamist välistavad asjaolud. Lapse tagastamisest keeldumise alused on ammendavalt sätestatud konventsiooni artiklites 12, 13 ja
80. Konventsiooni mõtte kohaselt on eelduslikult lapse huvides lapse viivitamatu tagastamine lapse harjumuspärasesse elukeskkonda. Lapse tagastamine tagab ka vanemate huvide kaitse, sest säilib vanemate õigus pöörduda lapse hooldusõiguse küsimuse lahendamiseks lapse esialgse elukoha järgsesse kohtusse, ning takistab ühel vanemal saada lapse õigusvastase äraviimisega teises riigis eeliseid lapse hooldusõiguse määramisel. Samuti on lapse tagastamise otsustusel üldpreventiivne toime, mis peab tagama selle, et vanemad ei vii last õigusvastaselt ühest riigist teise. Sellest tulenevalt saab jätta lapse tagasi toomata vaid erandlikel asjaoludel (RKTKo 06.12.2006, 3-2-1-123-06, p-d 16 ja 17). Konventsiooni art 13 lg 1 lit b kohaselt ei ole kohtul kohustust last tagastada juhul, kui lapse tagastamisele vastu olev isik tõendab, et valitseb tõsine oht, et lapse tagastamine võib talle põhjustada füüsilisi või psüühilisi kannatusi või muul viisil panna lapse talumatusse olukorda. Lapse võib konventsiooni art 13 lg 1 lit b alusel tagastamata jätta vaid erandlikel juhtudel, s.o kui lapse tagastamine kahjustaks äärmiselt tõsiselt lapse heaolu. Seejuures peab tegemist olema erakordse ohuga lapse heaolule, mis on piisavalt konkreetne ja tõenäoline (RKTKo 06.12.2006, 3-2-1-123-06, 18). Silmas tuleb pidada ka seda, et Brüsseli II bis (uuesti sõnastatud) määruse art 27 lg 3 järgi ei või kohus keelduda lapse tagastamisest konventsiooni art 13 lg 1 lit b alusel, kui lapse tagastamist sooviv pool esitab kohut rahuldavad piisavad tõendid või kui kohus jõuab teisiti veendumusele, et lapse kaitseks pärast tema tagastamist on tehtud piisavad korraldused. 18.
81. Ema põhjendab erakordset ohtu poja heaolule tema ebakindla olukorraga Prantsusmaale tagastamisel, s.o pojal koolikoha ja isal püsiva elukoha puudumisega, ning uue elukorralduse ja sellega kohanemise traumeeriva mõjuga pojale. Samuti põhjendab ema seda sellega, et see võib viia poja eraldamiseni emast, sest ema ei oska prantsuse keelt ning tal ei ole Prantsusmaal töö- ja elukohta ega tugivõrgustikku. 18.
82. Kolleegiumi hinnangul on ema ülal märgitud põhjendused üldist laadi ega anna alust jõuda järeldusele, et poja Prantsusmaale tagastamisel esineks erakordne oht tema heaolule. Poja võimalik emast eraldamine põhjusel, et emal ei ole võimalik pojaga Prantsusmaale kaasa minna või sinna pikemalt jääda, asetaks küll poja talle harjumatusse olukorda, sest ta on kogu elu elanud koos emaga, kuid ainuüksi see asjaolu erakordse ohu kriteeriumit ei täida (vt ka Konventsiooni kohaldamise hea tava juhend, lk-d 42–43; kättesaadav: https://assets.hcch.net/docs/48a1646c-8d72-49b1-a34c-567652bcbbee.pdf). Poeg ei jääks sel juhul Prantsusmaal vanemliku hoolitsuseta, sest tema eest saab hoolt kanda isa, kellega pojal on samuti lähedane suhe ja kellega ta on samuti koos elanud valdava osa oma elust. Märkida tuleb, et poeg oli emast pikemalt, s.o viis nädalat eemal ka suvel 2024, kui poeg oli Prantsusmaal ja ema Eestis. Ei ole teada, et see oleks poega kahjustanud, ning poeg on kohtule ärakuulamisel avaldanud, et ei igatsenud sel ajal väga ema (dtl 293). Ema esile toodu põhjal ei ole võimalik teha ka järeldust, et poja Prantsusmaale tagastamine kujutaks erakordset ohtu poja heaolule seeläbi, et ta eraldatakse oma täiskasvanud poolõest ja -vennast. Pojal on küll nendega lähedane suhe, kuid nad ei elanud koos ka Eestis ning nad saavad suhtlust jätkata ka siis, kui poeg Prantsusmaale tagastatakse. Kui poeg jääb Prantsusmaal (osa ajast) isaga, ei ole alust arvata, et isa ei suudaks rahuldada poja põhivajadusi, mis on kriteerium, mille järgi tuleb hinnata, kas poja majanduslik või arengualane olukord satuks tagastamisel tõsisesse ohtu (vt Konventsiooni kohaldamise hea 19 2-24-18693 tava juhend, lk 40). Isal on Prantsusmaal elu- ja töökoht ning tähtsust ei ole sellel, kas ta üürib praegust korterit lühi- või pikaajaliselt, sest ei ole mingit põhjust arvata, et isa ei suudaks endale vajadusel uut elupinda leida. Seejuures on isa märkinud, et ta saab vabalt elada enda vanematele kuuluvas korteris /asukoht/, kus kogu pere suvel 2024 ka viibis. Isa on esitanud tõendi, mille järgi on pojale tagatud koht /Prantsusmaa kooli nimi/ 2025/2026 õppeaastaks (dtl 971, tõlked dtl 972 ja 973), seega ei jää poeg Prantsusmaale tagastamise korral võimaluseta jätkata hariduse omandamist. Küsimus sellest, kas koha säilitamiseks koolis olnuks vaja ka ema nõusolekut, ei oma siinkohal tähtsust. Kui tagastamise lahendi täitmine peaks jääma õppeaasta keskele, teeb see küll pojale kohanemise keerulisemaks, kuid ei täida siiski erakordse ohu künnist. 18.
83. Ema on määruskaebuses veel välja toonud, et poeg on korduvalt avaldanud, et ta tahab elada ja koolis käia Eestis. Kolleegium märgib, et kohus võib konventsiooni art 13 lg 2 alusel keelduda lapse tagastamist nõudmast ka juhul, kui laps on juba sellises vanuses või sellise küpsusastmega, kus on õige tema arvamusega arvestada, ning ta ei soovi tagasi minna. Lapse võib konventsiooni art 13 lg 2 alusel jätta tagastamata üksnes siis, kui ilmneb lapse tõsine vastuseis tagastamisele, see on tekkinud objektiivsete asjaolude alusel ning lapse tahte sõltumatuses ei ole kahtlust (vt RKTKm 22.02.2007, 3-2-1-142-06, p 14). Kuigi poeg on kohtule, eestkosteasutusele, enda esindajale, kooli psühholoogile ja emapoolsele vanaemale avaldanud, et ta soovib elada Eestis (vt dtl-d 182, 214, 292–293, 684, 689, 696– 697, 941), ei ole ta siiski avaldanud tõsist vastuseisu Prantsusmaale tagastamisele. Vastupidi, ta on öelnud, et talle meeldib ka Prantsusmaal ning ta saab seal hakkama. Tal oli küll enda sõnul /Prantsuse kooli nimi/ liiga lihtne ja ta ei leidnud seal veel endale sõpru, kuid ta ei ole avaldanud ka tõsist vastuseisu Prantsusmaal õppimisele. Ainuüksi see, et ta eelistab Prantsusmaale Eestit ja /Prantsuse koolile/ /Eesti kooli/, ei anna alust jätta teda konventsiooni art 13 lg 2 alusel Prantsusmaale tagastamata. 18.
84. Kolleegium märgib täiendavalt, et kuigi erandid lapse tagastamata jätmiseks tulenevad lapse huvide arvestamisest, ei muuda need tagastamismenetlust hooldusõiguse määramise menetluseks. Siinses asjas otsustab kohus üksnes lapse tagastamise üle tema hariliku viibimiskoha riiki. Hooldusõiguse küsimuste lahendamiseks on kummalgi vanemal võimalik pöörduda Brüsseli II bis (uuesti sõnastatud) määruse järgi pädeva liikmesriigi kohtusse, milleks art 7 lg 1 järgi on üldjuhul lapse HVK järgne liikmesriik. Kohus lähtub lapse parimatest huvides hooldusõiguse vaidlust lahendades. Lapse tagastamismenetluse raames ei toimu sellist hindamist, sest vältida tuleb sekkumist küsimustes, mille üle peab otsustama hariliku viibimiskoha riik (vt Konventsiooni kohaldamise hea tava juhend, lk 24). Seetõttu ei tule ega saa siinse asja raames hinnata, kummal vanemal on pojaga lähedasem side ning kumma vanemaga elamine on poja parimates huvides.
85. Ema on maakohtule ette heitnud ka pojale määratud esindaja ja eestkosteasutuse seisukohtadega arvestamata jätmist. Samas ei ole ema esile toonud, millised pojale määratud esindaja ja eestkosteasutuse esile toodud asjaolud annaksid alust jõuda konventsiooni ja Brüsseli II bis (uuesti sõnastatud) määruse kohaldamise seisukohalt olulistes küsimustes teistsugusele järeldusele. Eestkosteasutus on oma seiskohas kajastanud suuresti ema poolt lapse heaolu spetsialistile avaldatut, mis kattub ema poolt enda seisukohtades avaldatuga, ning on seejärel leidnud, et pojal oleks parem elada emaga Eestis ja jätkata õpinguid /Eesti kooli nimi/. See on aga hooldusõiguse, mitte lapse tagastamise vaidlust puudutav küsimus. Pojale 20 2-24-18693 määratud esindaja on oma seisukohas esitanud arvamuse poja hariliku viibimiskoha kohta, kuid ei ole selles esile toonud selliseid asjaolusid, mida kumbki vanem ei oleks oma seisukohtades juba märkinud.
86. Kolleegiumil ei ole alust muuta vaidlustatud määrusega poja tagastamiseks määratud vabatahtliku täitmise tähtaega ega tühistada sunnivahendite määramist. Nagu eespool märgitud, on konventsiooni art 1 lit a järgi konventsiooni eesmärgiks tagada konventsiooni osalisriiki õigusvastaselt viidud või seal õigusvastaselt kinni hoitava lapse viivitamatu tagasitoomine tema hariliku viibimiskoha riiki. Seda eesmärki ei täidaks 14-päevase vabatahtliku täitmise tähtaja asemel 60-päevase vabatahtliku täitmise tähtaja määramine. Asjaolu, et poeg käib Eestis koolis ja huviringides, ei anna alust arvata, et poja tagastamist Prantsusmaale ei oleks võimalik korraldada 14 päeva jooksul. Kui ema soovib pojaga Prantsusmaale kaasa minna, jätab see talle ka piisava varu sinna ajutise peatumiskoha leidmiseks. Sunnivahendite määramine on vajalik, et poja tagastamise määrus oleks täidetav ja selle alusel saaks vajadusel läbi viia täitemenetluse. Kuivõrd maakohus ei ole sunnivahendina määranud jõu kasutamist, on põhjendamatu ema väide, et poja jõuga Prantsusmaale viimine tekitaks pojas vaimseid ja hingelisi üleelamisi. Igal juhul on emal vaidlustatud määruse alusel võimalus poeg vabatahtlikult Prantsusmaale tagastada ning selle sujuvamaks toimumiseks on tal võimalik valmistada poega selleks ette.
87. Ülaltoodud põhjendustel jätab kolleegium määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.
88. Kuigi määruskaebus jääb rahuldamata, on arvestades vaidluse olemust ja asjaolusid õiglane jätta määruskaebuse menetlemise kulud TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel menetlusosaliste enda kanda, v.a poja esindaja kulud, mis jäävad TsMS § 172 lg 3 teise lause alusel riigi kanda.
89. Hagita menetluses maakohtu menetlust lõpetava määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale võib TsMS § 696 lg 3 järgi esitada määruskaebuse isik, kelle õigust on määrusega kitsendatud. Menetluskulude jaotust saab TsMS § 178 lg 1 järgi vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) 21