Obsah (9)

§ 120§ 2§ 37§ 121§ 43§ 77§ 79§ 88§ 175

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-25-531 Määruse kuupäev 19. märts 2025 Kohtunik Juhan Siider Kohtuasi X-i (X) kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitami

) § 79 lg 5, § 88 lg 5, § 121 lg 4 ja § 204 lg 1). Muus osas määruse peale määruskaebust ei saa esitada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (kaebaja) esitas
2. jaanuaril 2025 Tartu Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks kokku summas 7200 eurot. Kaebaja tunneb, et vangla alandas tema väärikust ning põhjustas talle
3. detsembri
4. a ja
5. jaanuari
6. a sündmustega seonduvalt (haigusseisundi põhjustamine ja meditsiinilise abi võimaldamata jätmine) ka tervisekahju. Kaebaja paigutati
7. detsembril 2024 kambrisse 103, kus küte ei olnud sees, mistõttu oli seal väga külm. Kaebajal tekkis madala temperatuuriga kambris viibimise tõttu nohu ja ninapaistetus. Kui kaebaja viibis kambris 103 ja kasutas tualettruumi, siis ta märkas, et kaamera töötas, kuivõrd kaamera punane tuli põles. Kambris 103 ei olnud tualettruumil ust ka 3-25-531 ees. Alates
8. detsembrist 2024 kuni
9. jaanuarini 2025 töötab kaebaja kambris kaamera. Kaebaja peab kambris viibima alasti, kuna vanglas puuduvad kaebaja suurusele vastavad riided. Kaebaja täitis
10. jaanuaril 2025 kella 15.00 ajal kiireloomulisi dokumente ning ütles valvurile, et läheb õue siis, kui on kirjadega valmis saanud. Valvur ei nõustunud sellega ning keeldus kaebajat õue lubamast ega võtnud vastu ka kaebaja kirja. Eelnimetatud kirja võttis hiljem vastu teine valvur. Kaebaja pidi
11. jaanuaril 2025 õue minema kella 13.00 ajal, kuid ei saanud. Seejärel pidi ta minema õue kella 14.00 ajal, kuid ei saanud. Kell 15.00 kaebajat enam õue ei lubatud põhjendusel, et õues on külm. Alates
12. jaanuarist 2025 kell 17.00 kuni
13. jaanuarini 2025 kell 17.00 ei vastanud valvur kaebaja kõnedele. Valvur keeldus kaebajale
14. jaanuaril 2025 meedikut kutsumast, kuigi kaebaja teatas valvurile, et tema nina on paistes ja valutab ning kaebajale on tekkinud lööve.
15. Tartu Vangla jättis
16. märtsi
17. a otsusega nr 1-9/2-25/7-2 kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. 2.
18. Kaebaja paikneb alates
19. detsembrist 2024 S1 eluosakonna kambris
20. Kaebaja paigutati
21. detsembril 2024 lühiajaliselt remonttööde ajaks kambrisse
22. Kambris on radiaator, mis on osa üldisest küttesüsteemist. Radiaatori ümber on paigaldatud kate, et vähendada kütteseadme lõhkumise võimalikkust. Vanglale teadaolevalt on üldine küttesüsteem seadistatud 24-25 kraadi peale, mis tagab kambris nõuetele vastava temperatuuri. Tõendid ei kinnita, et kaebaja oleks pidanud taluma külmatunnet või et ta oleks külmetunud. 2.
23. Vastab tõele, et kambrites 102 ja 103 on kaamerad, kuid vaidlusalusel ajal need ei töötanud, mistõttu ei saa vangla tegevust õigusvastaseks pidada. Kaameraid kasutatakse üksnes vajaduse korral, nt enesevigastamise vältimiseks. Kambris 103 ei ole üldisest eluruumist eraldatud tualettruumil ust ning kaamera asub kambris diagonaalselt tualettruumiga (kaamera on suunatud kambri nurgast tualettruumi poole). Enesevigastamisi on toimunud vangla praktikas ka tualettruumis, mistõttu on ametnikel vaja kiirelt reageerimiseks näha ka seal toimuvat. Lisaks selgitab vangla, et ei sunni kaebajat kambris alasti olema. Kui kaebaja kambris alasti viibib, siis on see tema enda valikute ja otsuste tulemus. 2.
24. Vangla pakkus kaebajale nii
25. kui ka
26. jaanuaril 2025 võimalust minna jalutuskäigule, kuid ühel juhul ei olnud ta nõus pakutud ajal jalutuskäigule minema seetõttu, et pidas olulisemaks kirjaga tegeleda, ning teisel juhul ei nõustunud ta ennast riietuma. 2.
27. Kaebaja sai
28. jaanuaril 2025 väljasaatmiseks kirja ametnikule üle anda. See, millisel kellaajal kiri vahistatult vastu võetakse, ei oma määravat tähtsust, kuna kõik väljasaatmiseks mõeldud kirjad edastatakse teabehaldusteenistusele alles järgmise päeva hommikul. 2.
29. Vanemvalvuril tuleb täita erinevaid tööülesandeid, mistõttu ei viibi ta alati valveruumis ega saa kaebaja kõnele vastata. See, milliseid ülesandeid kaebaja nimetatud ametnik võis vaidlusalusel ajaperioodil täita, ei ole võimalik tagantjärele kindlaks teha. Küll aga ei olnud ametnik teenistuses
30. jaanuari
31. a öises vahetuses, mistõttu ei saanud ta sel ajal kaebaja kõnedele vastamata jätta. Ametnik selgitab, et üldiselt ta vastab kõikidele kõnedele ning ta ei mäleta, et kaebaja oleks vaidlusalusel ajal tungivalt helistanud. Samuti ei saa pelgalt kõnele vastamata jätmist vangla hinnangul pidada väärikust alandavaks. 2.
32. Vanemvalvuri selgitusest nähtuvalt edastas ametnik
33. jaanuaril 2025 kaebaja probleemi tervishoiutöötajale, kuid tervishoiutöötaja ei pidanud seda probleemi erakorraliseks ning vältimatut sekkumist vajavaks. Seetõttu soovitas meedik registreerida kaebaja plaanilises korras pereõe vastuvõtule. Vanemvalvuri tegevuses puudub õigusvastane ja süüline käitumine. 2 3-25-531
34. Kaebaja esitas
35. märtsil 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks kokku summas 3200 eurot. Kaebaja viitab Tartu Vangla
36. märtsi
37. a otsusele nr 1-9/2-25/7-
38. Kaebaja põhjendab, et ta paigutati
39. detsembril 2024 kambrisse 103, kus oli väga külm. Kambris 103 töötas kaamera, mis on suunatud tualettruumi, millel puudub uks. Vangla tunnistas hiljem vastuskirjas, et kaamerad töötasid kambrites 102 ja 103 mitu korda erinevatel aegadel. Õigusaktides ei ole reguleeritud, mis ajal kaebaja peab õues viibima. Kaebajal oli vaja kiri ära kirjutada ning valvur oli teadlik, et kaebaja läheb õue õhtul. Kaebaja ütles valvurile juba kella 16.00 ajal, et soovib talle kirja anda, kuid tema ütles, et ei võta kirja vastu. Teine ametnik võttis kaebaja kirja vastu. Ametnik viibis terve aja valveruumis, kuid kui kaebaja valveruumi helistas, siis pani ametnik kõne kinni. Kaebaja on seisukohal, et valvur ei ole meedikut kaebaja terviseprobleemist teavitanud.
40. Tartu Vangla esitas
41. ja
42. märtsil 2025 kohtule vastustena kohtunõuetele kohtueelse menetluse materjalid ja täiendavad selgitused. Ühtlasi esitas vangla kohtule videosalvestised, mida on kasutatud tõenditena kaebaja kahju hüvitamise taotluse lahendamisel. Vangla palub esitatud videosalvestiste ja nende uurimise osas kuulutada kohtumenetlus kinniseks ning kohtule edastatud salvestisi kaebajale mitte näidata. KOHTU SEISUKOHT
43. Kohus otsustab esmalt kaebuse tagastamise (I) ning piirab seejärel kaebaja ligipääsu Tartu Vangla esitatud tõenditele (II). I 6.

§ 120

lg 1 p 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus välja vaidluse eseme. Kohus tõlgendab

§ 2

lg-st 4 tulenevalt esitatud kaebust koostoimes kohtueelse menetluse materjalidega ning lähtub selle lahendamisel kaebaja tegelikust tahtest. Kaebaja nõuab

§ 37lg 2 p 4 alusel Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist.

Kohus mõistab, et kaebaja soovib kahju hüvitamist seoses järgnevate sündmustega: 1) kaebaja paigutati

1. detsembril 2024 kambrisse 103, kus küte ei olnud sees, mistõttu oli seal väga madal temperatuur ning kaebajal tekkis nohu ja ninapaistetus; 2) kambris 103 töötas
2. detsembril 2024 kaamera, mis oli suunatud tualettruumi, millel puudub uks; 3) kambris 102 töötas ajavahemikul
3. detsember 2024 kuni
4. jaanuar 2025 kaamera, kuigi kaebaja viibib kambris ka alasti, kuna vanglas puuduvad tema suurusele vastavad riided; 4) kaebajale ei võimaldatud
5. ja
6. jaanuaril 2025 jalutuskäiku; 5) vanglaametnik ei võtnud kaebajalt
7. jaanuaril 2025 kirja vastu ning kirja võttis hiljem samal päeval vastu teine ametnik; 6) vanglaametnik ei vastanud valveruumis
8. jaanuarist 2025 kell 17.00 kuni
9. jaanuarini 2025 kell 17.00 kaebaja kõnedele; 7) vanglaametnik ei kutsunud kaebajale
10. jaanuaril 2025 tervishoiuteenuse osutajat. Kaebaja põhjendab, et vangla alandas tema väärikust. Samuti põhjustas vangla kaebajale tervisekahju seoses kambri 103 madala temperatuuriga ning
11. jaanuaril 2025 tervishoiuteenuse osutaja kutsumata jätmisega.
12. Kohtu hinnangul kuulub kaebus tagastamisele

§ 121

lg 2 p 21 alusel, mille kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. 3 3-25-531

1. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg-st 1 tulenevalt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine on aga Eesti Vabariigis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui rikkumise raskus seda õigustab (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi
2. juuni
3. a otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13 ning seal viidatud kohtupraktika). Kohtu hinnangul on kaebaja hüvitamiskaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Samuti on kaebusega kaitstava õiguse riive väheintensiivne.
4. Kaebaja põhjendab, et ta paigutati
5. detsembril 2024 kambrisse 103 seniks kuni kambri 102 pistik korda tehakse. Kambris 103 ei olnud küte sees ning seal oli väga madal temperatuur, mistõttu tekkis kaebajale nohu ja ninapaistetus. 9.
6. Kaebaja viibis
7. detsembril 2024 kambris 103 üksnes lühiajaliselt, s.o kell 11.50–12.37 ehk ligikaudu 47 minutit. Isegi kui kambris 103 oli võrreldes kambriga 102 mõnevõrra madalam temperatuur, siis ei saanud kaebajale niivõrd lühikese aja jooksul kambris 103 viibimise tõttu olulised negatiivsed tagajärjed saabuda. Mõnevõrra madalama temperatuuriga kambris viibimine sai põhjustada kaebajale üksnes väheseid ebamugavusi ning mitte intensiivseid kannatusi. Samuti ei saa väheste külmetushaiguse tunnuste tekkimist pidada kaebaja õigusi intensiivselt riivavaks. 9.
8. Vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Majandusja taristuministri
9. juuli
10. a määruse nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“ § 4 lg 4 kohaselt ei tohi siseõhu temperatuur kaugküttevõrgust või hoone katlamajast köetavas eluruumis inimese pikemaajalisel ruumis viibimisel olla madalam kui 18 ºC. Vangla selgitab, et kambris 103 on radiaator, mille ümber on paigaldatud kate kütteseadme lõhkumise võimaldamise vähendamiseks, kuid radiaator on osa üldisest küttesüsteemist ning üldine küttesüsteem on seadistatud 24-25 kraadi peale (dtl 11). Seega on väga ebatõenäoline, et kambri 103 temperatuur oli
11. detsembril 2024 alla õigusaktides kehtestatud normi. Tugeva külmatunde kogemisele ei viita ka
12. detsembri
13. a videosalvestised, milles kajastub kaebaja kambrisse 103 paigutamine ning sealt tagasi kambrisse 102 paigutamine. Kaebaja küll teatab, et kambris on külm, kuid kui ta kuuleb, et peab kambris 103 viibima ligikaudu pool tundi, siis ei väljenda ta selles osas märkimisväärset rahulolematust ega küsi endale nt täiendavaid riideid (dtl 24). Kui kaebaja paigutataks tagasi kambrisse 102, siis soovib ta sooja dušši, kuid ei proovi end kuidagi muud moodi soojendada ning videosalvestiselt ei nähtu, et kaebaja oleks tajunud ülemäärast jahedust. Ka ametnik märgib, et ei taju kambris 103 kaebaja kirjeldatud külma, kuid et seal võis olla natukene jahe (dtl 25). Kohus peab usutavaks, et kambris 103 oli mõnevõrra madalam temperatuur kui kambris 102, kuid eeltoodut ei saa pidada õigusvastaseks. Samuti ei ilmne kohtule esitatud videosalvestistelt, et kaebajal ilmnenuks pärast kambris 103 viibimist külmetushaigusele viitavaid sümptomeid (dtl-d 2530). 4 3-25-531
14. Kaebaja heidab vanglale ette asjaolu, et kambris 103 töötas
15. detsembril 2024 kaamera ning kaamera oli suunatud tualettruumi, millel puudub uks. Samuti töötas kambris 102 ajavahemikul
16. detsember 2024 kuni
17. jaanuar 2025 kaamera, kuigi kaebaja viibib kambris ka alasti, kuna vanglas puuduvad tema suurusele vastavad riided. 10.
18. Asjaolu, et kaebaja arvates tema kambrisse paigaldatud kaamerad töötasid ning kaebaja hinnangul teda jälgiti, sh tualettruumi kasutamise ajal või mil ta viibis kambris alasti, võis kaebajale põhjustada ebamugavusi ja heaolu langust, kuid eeltoodut ei saa pidada käesoleval juhul kaebaja õigusi intensiivselt riivavaks. Kaebajal oli võimalus enda ebamugavustunnet vähendada, küsides vanglalt kinnitust selle kohta, kas kaamerad töötavad või mitte. VangS § 7 lg 2 kohaselt on kinnipeetavate majutamiseks vanglas kambrid, mis võimaldavad kinnipeetavate pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise. Justiitsministri
19. septembri
20. a määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ (määrus nr 44) § 2 p 1 kohaselt on vanglas järelevalvetoiminguks isikute ja ruumide visuaalne või elektrooniline jälgimine. Seega annavad vangistust reguleerivad õigusaktid vanglateenistusele õiguse jälgida nii vangla ruume kui ka isikuid nii vahetult kui elektrooniliselt. Haldusasja materjalidest selgub, et kaebaja suhtes ei ole tegelikkuses elektroonilist jälgimist rakendatud. Vangla kinnitab, et
21. detsembril 2024 ei töötanud kaamera kambris 103 ega ajavahemikul
22. detsember 2024 kuni
23. jaanuar 2025 kambris 102 ning kaebajat ei jälgitud (dtl-d 12 ja 14). Haldusasja materjalidest ei nähtu vastustaja väidet ümberlükkavaid tõendeid. Kuigi kaebaja selgituse kohaselt kinnitas vangla kaebajale kirjalikult, et teatud ajahetkedel kaamerad siiski töötasid, siis nähtub vangla esitatud tõenditest, et vangla kinnitusel töötas kaamera lühiajaliselt kaebajale määratud kambris seoses kaamerate seadistamisega
24. ja
25. jaanuaril 2025 (dtl 39) ning
26. jaanuaril 2025, mil kambris teostati remondi- ja koristustöid (dtl 41), kuid eelnimetatud kuupäevadel videojärelevalve teostamine ei ole vaidluse esemeks. Arvestades, et vangla on kirjeldanud kaamera töötamist 6.,
27. ja
28. jaanuaril 2025 minutilise täpsusega, siis puudub kohtul põhjus eeldada, et vangla ei esitaks kohtule tõest teavet ka vaidluse esemeks olevate ajavahemike osas. Üksnes seda, et kaebaja kambris paikneb kaamera, mis ei tööta, ei saa õigusvastaseks pidada (vt ka Tartu Ringkonnakohtu
29. juuni
30. a otsus asjas nr 3-201462, p-d 10 ja 16). 10.
31. Kuna kambrites 102 ja 103 vaidlusalusel ajal kaamerad ei töötanud, siis ei pea kohus vajalikuks kujundada seisukohta selles osas, kas lubatav on kaameraga osaliselt tualettruumis toimuvat elektrooniliselt jälgida. Küll aga peab kohus vajalikuks märkida, et kaebaja väide seoses riietusesemete puudumisega ei vasta tõele. Kohtule esitatud videosalvestistelt nähtub, et kaebajal on seljas tema suurusele vastavad riietusesemed (dtl-d 24-28). Samuti on talle kambrisse väljastatud mitmeid isiklikke riideesemeid (dtl 7).
32. Kaebaja selgitab, et talle ei tagatud
33. ja
34. jaanuaril 2025 jalutuskäiku. Seega on vaidluse all üksnes kahel päeval värskes õhus jalutamise võimalusest ilma jäämine. Kohtu hinnangul ei saa eeltoodu kaebajale intensiivseid kannatusi põhjustada, arvestades ka asjaolu, et kaebaja seisukohtadest ja haldusasja materjalidest nähtuvalt pakuti kaebajale võimalust värskes õhus jalutada, kuid talle ei võimaldatud vastavat võimalust kaebaja eelistatud ajal ja tingimustel. VangS § 55 lg 2 kohaselt tuleb kinnipeetavale võimaldada jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Eelnimetatud kohustus tähendab, et vangla peab isikule igapäevaselt vastavat võimalust pakkuma, kuid kui kinnipeetav selleks soovi ei avalda, siis talle jalutuskäiku sel päeval ei võimaldata. VangS § 55 lg 2 ei anna kinnipeetavale õigust valida, millises jalutusboksis, mis ajal, millistel tingimustel ja milliste ilmastikuoludega ta täpselt jalutada soovib. Jalutuskäigu aeg sõltub vangla võimalustest, jalutuskäikude graafikust ning erinevate üksuste ja osakondade planeeritud jalutuskäikude aegadest ning vanglal ei ole võimalik 5 3-25-531 lähtuda iga vahistatu või kinnipeetava individuaalsetest soovidest. Tartu Vangla esimese üksuse vanemvalvur selgitab
35. jaanuari
36. a ettekandes nr 2-25-5, et kaebaja keeldus
37. jaanuaril 2025 õue minemast ning kasutas ametniku suunal solvavaid, ähvardavaid ja vulgaarseid väljendeid (dtl 18). Vanemvalvuri
38. jaanuari
39. a ettekandest nr 2-25-13 nähtuvalt ei olnud kaebaja nõus end
40. jaanuaril 2025 jalutama minemiseks riidesse panema ning seetõttu teda jalutama ka ei viidud. Kaebaja kasutas ametniku suunal ebatsensuurseid väljendeid ning viskas ametnikku vedelikuga (dtl 19). Ametniku selgitusi kinnitavad kohtule esitatud videosalvestised (dtl-d 26-27 ja 29). Asjaolu, et kaebaja soovis
41. jaanuaril 2025 enne jalutama minemist oma kirja lõpetada, ei kohusta ametnikku kaebajat hiljem jalutuskäigule viima. Kaebajal oleks olnud võimalik oma kiri pärast jalutuskäiku lõpuni kirjutada, mida ametnik kaebajale rahulikult videosalvestiselt nähtuvalt ka selgitas. Samuti on Tartu Vangla kodukorra p 4.10 kohaselt lubatud jalutuskäigule värske õhu kätte minna ainult hooajale vastavas riietuses ning kaebaja ei saa nõuda enda lubamist jalutuskäigule alasti. Seega pakkus vanglaametnik kaebajale jalutuskäiku värskes õhus mõlemal päeval, kuid kaebaja ise loobus jalutamise võimalusest, kuna tal ei võimaldatud jalutada tema soovitud ajal ja tingimustel. Seega ei olnud vangla tegevus õigusvastane.
42. Kaebaja põhjendab, et vanglaametnik ei võtnud kaebajalt
43. jaanuaril 2025 kirja vastu ning kirja võttis hiljem samal päeval vastu teine ametnik. Ametniku tegevust ei saa pidada kaebaja õigusi intensiivselt riivavaks, arvestades, et kaebajal oli võimalik kiri teisele ametnikule samal päeval hilisemal kellaajal üle anda. Haldusasja materjalidest ei ilmne, et kirja sisu oleks tinginud selle vältimatu üleandmise vajaduse. Vanglaametniku tegevust ei saa pidada ka õigusvastaseks. Vangla ei ole rikkunud VangS § 96 lg-st 1 tulenevat kaebaja õigust kirjavahetusele. Tartu Vangla kodukorra p 14.1.4 kohaselt toimub kinnipeetavate väljasaadetavate kirjade vastuvõtmine riiklikult kehtestatud tööpäevale eelneva päeva jooksul. Õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust võtta kaebajalt kirjad vastu igal tema soovitud ajahetkel. Kuigi kaebajalt ei võetud videosalvestiselt nähtuvalt kirja vastu tema soovitud ajal, mistõttu väljendas kaebaja end ametniku suunal vulgaarselt ja ebaviisakalt (dtl 30), siis tehti seda kella 20.15 ajal (dtl 28). Samuti selgitab vangla, et see, millisel kellaajal kiri vahistatult vastu võetakse, ei oma määravat tähtsust, kuna kõik väljasaatmiseks mõeldud kirjad edastatakse teabehaldusteenistusele alles järgmise päeva hommikul. See tähendab, et ka varasemal kellaajal vastu võetud kiri edastatud väljasaatmiseks samal ajal kui õhtusel loendusel vastu võetud kiri (dtl 13).
44. Kaebaja väljendab rahulolematust selles osas, et vanglaametnik ei vastanud valveruumis
45. jaanuarist 2025 kell 17.00 kuni
46. jaanuarini 2025 kell 17.00 kaebaja kõnedele. Üldjuhul peab kaebaja pöörduma olmeküsimustega suuliselt vanglaametnik poole, kes selgitab välja probleemi olemuse ja vajadusel edastab selle lahendamiseks muule struktuuriüksusele (Tartu Vangla kodukorra p 11.1.1). Elukambri sisetelefoni vahendusel on võimalik suletud kambris viibimisel teavitada vanglaametnikke ohuolukorrast, mis vajavad ametniku kiiret sekkumist sündmuse lahendamisse (Tartu Vangla kodukorra p 11.1.2). Kohus nendib, et 24 tunni jooksul kaebaja kõnedele vastamata jätmine võis põhjustada kaebajale teatud nördimust, kuid kohtule ei ilmne, et esinenud oleks ohuolukord, millesse oli vaja viivitamatult sekkuda ning et kaebajale oleks kõnede vastu võtmata jätmisega kaasnenud mingid negatiivsed tagajärjed. Kaebajal oli võimalik vanglaametnike poole pöörduda ning vajadusel ohuolukorrast või muu kiire sekkumise vajadusest ametnikele teada anda igatunniste kontrollkäikude ajal (määruse nr 44 § 12 lg 1 p 5 ja lg 2; vt ka Tallinna Ringkonnakohtu
47. juuni
48. a määrus asjas nr 321-453, p 16). Seega ei saa pidada kaebaja õiguste riivet intensiivseks. Kuna kaebaja nimetatud Tartu Vangla esimese üksuse vanemvalvur oli graafikujärgselt tööl
49. ja 2 jaanuaril 2025 päevases vahetuses (dtl 13), siis ei saanud ta kaebaja suhtes ööl vastu
50. jaanuari 2025 6 3-25-531 õigusvastaselt käituda. Ülejäänud aja osas selgitab vanemvalvur, et kuna ta ei viibi koguaeg stentofoni läheduses, siis ei saa ta kõnesid vastu võtta ning võib-olla tõesti ei võtnud ametnik kaebaja kõnet vastu. Üldiselt vastab ametnik kõikidele kõnedele. Ametnik ei mäleta, et kaebaja oleks vaidlusalusel ajal tungivalt helistanud (dtl 20). Kohtul puudub alus ametniku selgituses kahelda. On mõistetav, et vanglaametnik ei viibi koguaeg valveruumis, kuna peab täitma oma tööülesandeid, mistõttu ei saa ta koguaeg ka kõnedele vastata. Isegi kui ametnik ei võtnud kaebaja kõnesid teatud ajahetkedel vastu teadlikult, siis ei saa seda pidada kaebaja väärikust alandavaks ning jaatada kaebajale rahaliselt hüvitatava mittevaralise kahju tekkimist. Kaebajal oli võimalik oma probleemidega pöörduda ametnike poole nende igatunniste kontrollkäikude ajal. Kohtule teadaolevalt ei ilmnenud kaebajal kiireloomulist sekkumist vajavat olukorda ning tema kõnedele vastamata jätmine sai talle põhjustada vaid vähest heaolu langust.
51. Kaebaja põhjendab, et vanglaametnik ei kutsunud talle
52. jaanuaril 2025 tervishoiuteenuse osutajat, kuigi kaebaja teatas vanglaametnikule, et tema nina on paistes ja valutab ning talle on tekkinud lööve. Kuigi kaebaja kirjeldatud terviseprobleemid võivad põhjustada teatud ebamugavusi, siis ei ole tegemist selliste haigusseisunditega, mille puhul tervishoiuteenuse osutaja kohest kutsumata jätmist võiks pidada kaebaja õigusi intensiivselt riivavaks. Samuti ei ilmne kohtule, et vanglaametnik oleks õigusvastaselt käitunud. Vaidlus puudub selles, et kaebaja soovis
53. jaanuaril 2025 meedikut ning kirjeldas ametnikule oma terviseprobleeme (dtl 29). Tartu Vangla esimese üksuse vanemvalvuri kinnitusel vestles ta valvemeedikuga sellel teemal, kuid meedik soovitas kaebaja panna kirja pereõe vastuvõtule, kuna tegemist ei ole erakorralise probleemiga (dtl 20). Kohtul puudub põhjus ametniku selgitustes kahelda, kuivõrd vastupidist kinnitavad tõendid puuduvad. Samuti ei olnud kohtu hinnangul tegemist vältimatu abi vajadusega, millest on ametnik kohustatud Tartu Vangla kodukorra p 19.4 kohaselt valvemeedikut igal juhul teavitama. VangS § 53 lg 1 järgi tagatakse kinnipeetavale ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus. Vältimatu abi on tervishoiuteenus, mida tervishoiutöötaja osutab olukorras, kus abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse (tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 5 lg 1). On ilmselge, et kaebaja kirjeldatud terviseprobleemid ei tingi vältimatu abi vajadust ning põhjendatud oli suunata kaebaja eelregistreerimisega ravijärjekorra alusel pereõe vastuvõtule (Tartu Vangla kodukorra p 19.3).
54. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus X-i kaebuse

§ 121lg 2 p 2 1 alusel.

Kohus selgitab, et vastavalt

§ 43

lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. II 16.

§ 77

lg-st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lg 1 p-ga 1 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik riigi julgeoleku või avaliku korra tagamiseks, eelkõige riigisaladuse või salastatud välisteabe hoidmiseks või asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabe kaitseks. Tuginedes

§ 79

lg 1 p-le 1 võib kinniseks kuulutatud menetluses menetlusosalise menetlustoimingult, sealhulgas kohtuistungilt või selle osalt eemaldada riigi julgeoleku või avaliku korra tagamiseks, eelkõige riigisaladuse või salastatud välisteabe hoidmiseks või asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabe kaitseks.

§ 79

lg 2 kohaselt on menetlusosalise eemaldamine sama paragrahvi lg-s 1 märgitud alusel võimalik üksnes tingimusel, et huvi saladuse hoidmiseks on ilmselgelt kaalukam menetlusosalise õigusest olla menetlustoimingu juures. 7 3-25-531

1. Kohus leiab, et käesolevas asjas tuleb Tartu Vangla
2. märtsil 2025 esitatud videosalvestiste osas menetlus asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabe kaitseks kinniseks kuulutada ning piirata esitatud tõenditele kaebaja ligipääsu. Avaliku teabe seaduse § 35 lg 1 p 9 kohaselt on teabevaldaja kohustatud tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks teabe turvasüsteemide, turvaorganisatsiooni või turvameetmete kirjelduse kohta. Kuna videosalvestiste vaatlus võimaldaks kaebajal näha Tartu Vangla ametnike vormi külge kinnitatud kaamerate vaateulatust ja vaatenurki, sisaldavad vangla esitatud tõendid teavet turvasüsteemide kohta, mille kaebajale avalikustamine ei ole põhjendatud. Kaebajale teabele ligipääsu võimaldamine ohustab vangla julgeolekut. Tartu Vangla huvi saladuse hoidmiseks kaalub üles kaebaja huvi videosalvestistega tutvuda. Videosalvestiste kokkuvõtlikud kirjeldused nähtuvad kohtueelse menetluse materjalidest ja käesolevast määrusest ning kaebajal on sel viisil võimalik videosalvestiste sisuga tutvuda.
3. Riigikohtu halduskolleegium on selgitanud, et tagamaks

§ 79

lg-s 1 sätestatud juhtudel saladuse hoidmine väljaspool kohtuistungeid jms, ei ole tarvis menetlusosalist üheltki toimingult eemaldada, vaid kohtul on võimalik jätta

§ 88

lg 2 alusel luba toimikuga tutvumiseks ja ärakirjade saamiseks andmata (Riigikohtu halduskolleegiumi

1. mai
2. a määrus asjas nr 3-3-1-36-14, p 8). Praegusel juhul on saladuse hoidmine võimalik tagada

§ 88

lg 2 alusel

§ 88lg-s 1 sätestatud toimikuga tutvumise õiguse piiramise kaudu.

1. Eeltoodust tulenevalt kuulutab kohus haldusasja menetluse Tartu Vangla
2. märtsil 2025 esitatud videosalvestiste osas kinniseks ning keelab kaebajal eelnimetatud tõenditega tutvuda ja saada nendest koopiaid.
3. Kohtumääruse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga (

§ 175lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 8