2-21-110446/26

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Piirmets, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler Otsuse tegemise aeg ja koht 28.02.2025, Tallinn Kohtuasja number 2-21-110446 Kohtuasi AKTSIASELTS PRIKE hagi LAIF ART OÜ vastu võla väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 27.02.2023 otsus Kaebuse esitaja ja liik LAIF ART OÜ 29.03.2023 apellatsioonkaebus AKTSIASELTS PRIKE 13.04.2023 apellatsioonkaebus vastu- Kaebuse hind LAIF ART OÜ apellatsioonkaebuse hind 1385 eurot 34 senti AKTSIASELTS PRIKE vastuapellatsioonkaebuse hind 964 eurot 32 senti Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus Hageja AKTSIASELTS PRIKE (registrikood 10310368), lepinguline esindaja Igor Sumarok Kostja LAIF ART OÜ (registrikood 12449296), lepinguline esindaja vandeadvokaat Jaanika ReilikBakhoff Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Võtta vastu AKTSIASELTSI PRIKE 13.04.2023 hagist osaline loobumine 1208,70 euro ulatuses ning lõpetada selles osas tsiviilasjas nr 2-21-110446 menetlus otsust tegemata.

2.Menetluse osalise lõpetamise tõttu tühistada Harju Maakohtu 27.02.2023 otsus osaliselt vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsioonis märgitule.

3.Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

3.1. Võtta vastu hagist osaline loobumine 1208,70 euro ulatuses ning lõpetada selles osas tsiviilasjas nr 2-21-110446 menetlus otsust tegemata.

3.2. Rahuldada hagi osaliselt.

2-21-110446 3.3. Mõista LAIF ART OÜ-lt AKTSIASELTSI PRIKE kasuks välja põhivõlg 909,28 eurot.

3.4. Mõista LAIF ART OÜ-lt AKTSIASELTSI PRIKE kasuks välja maakohtu otsuse tegemise aja seisuga (27.02.2023) sissenõutavaks muutunud viivis 846,77 eurot.

3.5. Mõista LAIF ART OÜ-lt AKTSIASELTSI PRIKE kasuks välja edasiulatuv viivis põhinõudelt (909,28 eurot) protsendina 0,15% tasumata jäänud põhinõude summast iga tasumisega viivitatud päeva eest alates 28.02.2023 kuni põhinõude kohase tasumiseni.

3.6. Jätta maakohtus tekkinud menetluskulud poolte endi kanda.

4.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

5.Rahuldada vastuapellatsioonkaebus osaliselt.

6.Jätta ringkonnakohtus tekkinud menetluskulud LAIF ART OÜ kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud 1. AKTSIASELTS PRIKE (hageja, müüja) esitas 03.06.2021 Harju Maakohtule LAIF ART OÜ (kostja, ostja) vastu hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista võlgnevuse 1571,31 eurot, seisuga 03.06.2021 sissenõutavaks muutunud viivise 435,73 eurot, viivise põhinõudelt (s.o 1571,31 eurolt) 0,15% iga tasumisega viivitatud päeva eest alates 04.06.2021 kuni kostja poolt põhivõlgnevuse kohase tasumiseni ning sissenõudmiskulud 80 eurot.

2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 23.05.2013 müügilepingu nr 5642 raamlepinguna, mille alusel tarnis müüja ostjale viimase tellimusel erinevaid alkoholijooke lepingus sätestatud tingimustel, kostja aga kohustus nende eest tasuma. Kostja 13.11.2020 ja 20.11.2020 tellimusel tarnitud kaupade (alkoholijoogid) eest esitas hageja kostjale arved 20000578253 summas 868,40 eurot ja 20000580065 summas 702,91 eurot. Hageja täitis oma lepingujärgsed kohustused nõuetekohaselt ja andis tellitud kaubad kostjale üle. Kostja võttis kaubad ja arved vastu. Pärast kauba vastuvõtmist ei saanud hageja kostjalt mingeid pretensioone kauba kvaliteedi ega koguse kohta. Olenemata hageja meeldetuletustest ei täitnud kostja oma maksekohustusi hageja ees, jättes ülalnimetatud arved täies ulatuses tasumata.

2 2-21-110446 Müügilepingu p 5.7 järgi oli müüjal maksmisega hilinemisel õigus nõuda ostjalt viivist 0,15% päevas tähtajaks tasumata jäänud summast. Kostja on kohustatud maksma seisuga 03.06.2021 sissenõutavaks muutunud lepingujärgset viivist ostuhinna tasumise viivitamise eest kokku 435,73 eurot. Tuginedes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 367 pidas hageja õigustatuks jooksva viivise sissenõudmist 0,15% tasumata jäänud põhinõudest (1571,31 eurot) iga tasumisega viivitatud päeva eest alates 04.06.2021 kuni kostja poolt põhivõlgnevuse kohase tasumiseni.

3.Kostja vastuväide, et 23.05.2013 sõlmitud müügileping nr 5642 oli tänaseks päevaks kehtetu ei vasta tegelikkusele. Kumbki pooltest ei ole avaldanud soovi selle lõpetamiseks.

Müügilepingu p-st 7.1 tulenevalt pikeneb leping automaatselt järgmiseks üheaastaseks perioodiks, kui kumbki pool ei ilmuta üks kuu enne lepingu tähtaja möödumist soovi lepingut lõpetada. Poolte vahel oli sõlmitud turundusleping, kuid see on lõppenud selle p 5.2 alusel, kuna lepingus seatud eesmärgid täideti. Lisaks sellele, ei oma turundusleping tähtsust käesoleva vaidluse lahendamisel. Turundusleping ei kehtesta mingeid allahindlusi.

Automaatne allahindlus ei ole sätestatud ühegi poolte vahelise tava, dokumendi ega kokkuleppega.

Kostja vastuväited 4. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

5.Kostja nõustus hagejaga, et poolte vahel oli ilmselt kunagi 23.05.2013 sõlmitud müügileping nr 5642. Samas ei nõustunud kostja hageja väitega, et kostja raha maksmise kohustus, mida hageja oma hagis nõuab, tulenes samast 23.05.2013 sõlmitud lepingust.

Viidatud müügileping oli tänaseks päevaks kehtetu. Leping oli sõlmitud klubi eelmiste omanike poolt ning vastavalt p-le 7.1 kehtis ühe aasta ning võis pikeneda aastate kaupa, kuid kostjal puudus informatsioon selle kohta, mis tähtajani nimetatud leping kehtis. Kostja uued omanikud võtsid klubi üle 2017. a ning esialgu hagejaga ühtegi lepingut ei sõlmitud ega hageja kaupa ei kasutatud. Kui hageja esitatud 2013. a müügilepingu korral oleks tegemist raamlepinguga ja kehtiva lepinguga, võiks eeldada, et kostja tellis regulaarselt hageja käest kaupa alates 2013. a, kuid seda pole hageja tõendanud. Vastupidi, tegelikult kehtis hageja ja kostja vahel hoopis teine leping ning selle lõpetamisega seoses arutati tavalise müügilepingu sõlmimist.

5.1. Kostja otsustas alles 11.10.2019 hakata tegema koostööd hagejaga ning sõlmis hagejaga (uue) lepingu (turundusleping). Kostja märkis, et turunduslepingust tulenevalt kohustus kostja osutama hagejale turundusteenust ning hageja kohustus selle eest tasuma. Sisuliselt tähendas see seda, et kostja kohustus müüma hageja kaupa kokkulepitud mahus ning hageja tasus selle eest kostjale turundustasu. Lepingu Lisa 1 p-dest 3–5 nähtub, et kostjale makstav turundustasu/allahindlus oli 30% ostukäibest, Teenuse osutaja (kostja) ostukäive on 17 000 eurot + km 12-kuulise arvestusperioodi jooksul ning et hageja pidi tasuma kostjale turundustasu 5000 eurot + km, mida makstakse ühes osas ettemaksuna Teenuse osutaja (kostja) esitatud ettemaksuarve alusel. Ettemaks oli tasutud. Hageja esitas varasemalt kostjale veel arveid 15.03.2019, 10.05.2019, 31.05.2019 ja 13.12.2019 (arved nr 000417632, 000427655, 000436680 ja 000489683), mis kõik olid kostja poolt tasutud ning millel kajastus ka kokkulepitud allahindlus vastavalt 25% või 35%. 25% soodustus kohaldus alati ning lisaks turunduslepingule. Seejärel esitaski hageja 13.11.2020 kostjale arve nr 20000578253 ja 20.11.2020 arve nr 20000580065, mille tasumist käesolevas menetluses nõuab.

3 2-21-110446 5.2. Samal ajal alustasid pooled aga uue turunduslepingu sõlmimisega seoses läbirääkimisi, mis kestsid kuni 16.11.2020, mil ilmnes, et muutunud turuolukorra tõttu ei jõudnud pooled kompromissini maksetähtaja osas. Maksetähtaja sobimatuse tõttu avaldas kostja soovi sõlmida turunduslepingu asemel müügileping, mille maksetähtaeg on lühem, kui turunduslepingul. Hageja esindaja R.Q kinnitas 17.11.2020 e-kirjas, et tavaline leping (müügileping) on 25% soodustusega, mistõttu vähemalt 13.11.2020 arve nr 20000578253 esitamise ajal kehtis 11.10.2019 turundusleping ning vähemalt 30% soodustus. Kokku lepitud 30%-line soodustus kehtis ka 20.11.2020 esitatud arvele nr 20000580065, kuivõrd kostja esitas hagejale arve aluseks oleva kauba tellimuse eeldusel, et pooled sõlmivad uue turunduslepingu samadel tingimustel ehk poolte tahe oli suunatud koostöö jätkamisele.

Oluline on see, et kostja täitis edasi oma turunduslepingust tulenevaid kohustusi kuni 20.11.2020 väljastatud arveni, mis tähendab seda, et hageja sai teenust vastavalt turunduslepingule ning seetõttu peaks pakkuma vaidlusalustele arvetele ka lepingus kokkulepitud soodustust. Isegi, kui kohus sellega nõustuma ei peaks, kehtis nimetatud arvele vähemalt 25%-line soodustus nagu hageja esindaja R.Q oma e-kirjas kinnitas. Seda kinnitab ka Prike e-poe kodulehelt leitav info, mille kohaselt kõik konto omanikud ja kliendid saavad 25% soodustust. See nähtub üheselt ka pooltevahelisest suhtlusest ja varasemast praktikast, et hageja esitabki lepingupartneritele, ka kostjale, arveid vähemalt 25%-lise allahindlusega.

5.3. Haginõude aluseks olevad arved olid esitatud ilma allahindluseta, mistõttu palus kostja korduvalt arved parandada, kuid parandatud, st kokkulepitud soodustusega arveid ei ole kostja tänaseni saanud. Selle tõttu olid kostjal vastavad arved ka tasumata. Kostja tasus nimetatud arved (arvestades ise lõplikust summast maha lepingus ettenähtud ja lepinguga kokkulepitud allahindluse 30%), mistõttu oli kostja oma kohustuse hageja ees täitnud ning hagiavalduse nõue oli põhjendamatu. Kostja viitas, et tegelikkuses tasus kostja rohkem kui isegi 70% arvetest, kuna raamatupidaja tegi arvestuses vea arvestades 30% soodustuse järgnevalt: km-ta arve summa/1,3*1,2. Tegelikkused oleks pidanud olema arvestus järgnev: km-ta arve*0,7*1,2.

5.4. Arved olid tasumata hageja enda tegevusetuse tõttu, kuivõrd hageja kostja palvetele ei reageerinud, arveid ei parandanud ega kostjale selles osas selgitusi ei jaganud, mille tõttu ei saanud hageja kostjale ette heita ka arvete tähtaegselt tasumata jätmist. Sellest tulenevalt ei saanud hageja kostjalt nõuda ka viiviseid ja sissenõudmiskulusid. Kostja vaidles vastu ka viivise suurusele, sest poolte vahel puudus kokkulepe seaduses sätestatust suurema viivise suuruse osas. Viivise suurust ei lepitud kokku turunduslepingutes ei 2019. a ega peetud oluliseks ka 2020. a. 2013. a sõlmitud müügileping oli kehtetu, mistõttu selles sisalduv vana kokkulepe ei olnud kehtiv.

Maakohtu otsus ja põhjendused 6. Harju Maakohus rahuldas 27.02.2023 otsusega hagi osaliselt, mõistis välja kostjalt hageja kasuks põhivõla 362,61 eurot, otsuse tegemise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 744,20 eurot, edasiulatuva viivise põhinõudelt (362,61 eurot) protsendina 0,15% tasumata jäänud põhinõude summast iga tasumisega viivitatud päeva eest alates otsuse tegemisest (27.02.2023) kuni põhinõude kohase tasumiseni ning sissenõudmiskulud 80 eurot. Maakohus jättis menetluskuludest 47% kostja ja 53% hageja kanda.

7.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuvastas maakohus omaksvõtu alusel, et pooled sõlmisid 23.05.2013 müügilepingu nr 5642, mille alusel tarnis hageja kostjale viimase tellimuste alusel erinevaid alkoholijooke lepingus sätestatud tingimustel, kostja aga kohustus nende eest tasuma. Maakohus märkis, et äriühingu (klubi) omanike muutus ei mõjuta 4 2-21-110446 äriühingu varasemalt sõlmitud lepingute kehtivust – need lähevad uuele omanikule üle. Kostja võttis ka omaks, et vastavalt 23.05.2013 lepingu p-le 7.1 kehtis leping ühe aasta ning võis pikeneda aasta kaupa. See on tõendatud ka kohtule esitatud müügilepinguga.

8.Maakohus leidis, et lepingu lõppemine oli tõendamata – kostja ei esitanud ühtki tõendit, millest nähtuks, et ta on lepingu üles öelnud või teatanud, et ta selle pikenemist ei soovi.

Ainuüksi asjaolu, et kostja vahepealsel ajal väidetavalt selle lepingu alusel kaupa ei tellinud, ei saaks olla lepingu lõppemise aluseks. Tegemist on kostja enda hoolsuskohustuse rikkumisega (kostja oleks pidanud läbi töötama kõik varasemad raamatupidamisdokumendid) või eelmiste omanike rikkumisega, kui nad kostjat lepingust ei teavitanud. Hagejale ei ole aga etteheidetav, et hageja kostjat lepingu olemasolust peale klubile uute omanike teket ei teavitanud. Maakohus ei nõustunud ka hageja seisukohaga, et 2013. a sõlmitud leping lõppes uue lepingu sõlmimisega, kuivõrd nende lepingute eesmärgid olid kohtu hinnangul erinevad ja lepingud said kehtida kõrvuti. Seega tuvastas maakohus, et 2013. a sõlmitud leping kehtis ka vaidlusaluse kauba ja arvete edastamise ajal kostjale (novembris 2020). Poolte vahel 2013. a sõlmitud lepingut ei muuda kehtetuks ega lõppenuks ka see, et kostjal oli 2015–2019 kehtiv analoogne leping hageja konkurendiga AS W. Kui kostja sõlmis kahe erineva alkoholitarnijaga kaks teineteist välistavat kokkulepet, vastutab selle eest kostja mitte hageja.

9.Maakohus leidis, et 11.10.2019 turunduslepingu eesmärkide täitmine ja lepingu lõppemine oli tõendamata. Maakohus nõustus kostjaga, et turunduslepingust ei tulene mingeid allahindlusi ega soodustusi. Hagejal oli kohustus maksta turundustasu, aga seda ei saa käsitada allahindlusena, mis väljenduks allahindluse protsendina arvel. Turunduslepingu lisast 1 nähtuvalt pidi hageja tasuma kostjale turundustasuna 30% müügikäibest (lepingu lisa 1, p

3). See on aga arvestatud eeldusliku müügikäibe pealt (p 4) ja kuulus tasumisele ettemaksuna, mitte soodustusena arvel (p 5). Kostja esitas kohtule tõendi, mille kohaselt ettemaksule väljastati arve ja see oli tasutud. Kohus tuvastas turunduslepingu teksti alusel, et mingit täiendavat soodustust kaubale koostööleping ette ei näinud. Pooltevahelises kirjavahetuses peeti lepingueelseid läbirääkimisi uue lepingu sõlmimiseks, aga tõendamata oli, et leping oleks poolte vahel sõlmitud. Tegu oli vaid läbirääkimiste ja hageja oferdiga, kuid ei nähtunud, et sellistel tingimustel oleksid pooled kokkuleppe saavutanud. Kostja ei saanud tugineda ka ootusele, et pooled sõlmivad uue turunduslepingu samadel tingimustel, kuivõrd vaidlusaluste tellimuste esitamise ja arvete väljastamise ajal ei olnud pooled veel kokkulepet saavutanud ja ei olnud teada, kas see saavutatakse. Kohtule ei olnud esitatud tõendeid, millest nähtuks, et kostja oli registreeritud e-poe klient. See ei nähtunud ka kohtule esitatud arvetelt. Ainuüksi asjaolu, et hageja oli väljastanud paar arvet allahindlusega (seejuures erinevate allahindluse protsentidega) ei andnud alust väita, et kostjal oleks tekkinud õigustatud ootus saada arve iga kord allahindlusega. Sealjuures on hageja esitanud kostjale mõned arved allahindlusega ja mõned allahindluseta. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et hagejal oli õigus esitada arved täissummas ehk allahindluseta.

10.Maakohus tuvastas kostja esitatud maksekorralduste alusel, et kostja tasus 14.06.2021 arvest nr 20000578253 668 eurot ja 21.06.2021 arvest nr 20000580065 540,70 eurot. Seega tasus kostja põhivõlgnevusest kokku 668 + 540,70 = 1208,70 eurot. Maakohus luges antud ulatuses põhivõla tasutuks ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla tasumata jäägi 1571,31 - 1208,70 = 362,61 eurot.

11.Maakohtu hinnangul oli kostja kohustatud maksma otsuse tegemise aja seisuga (27.02.2023) sissenõutavaks muutunud lepingujärgset viivist ostuhinna tasumisega viivitamise eest kokku 257,91 + 175,57 + 160,59 + 150,13 = 744,20 eurot. Maakohus rahuldas ka edasiulatuva viivise nõude protsendina tasumata põhinõude osalt (362,61 eurot) 5 2-21-110446 0,15% tasumata jäänud põhinõude summast iga tasumisega viivitatud päeva eest alates otsuse tegemisest (27.02.2023) kuni kostja poolt põhivõlgnevuse kohase tasumiseni. Vastavalt kohtupraktikale võib sissenõudja nõuda sissenõudmiskulu 40 eurot iga kohustuse täitmise rikkumise eest. Kuivõrd kostja oli viivituses kahe arve tasumisega, rahuldas maakohus hagi ka 2*40 = 80 euro sissenõudmiskulude ulatuses.

12.Maakohus jättis TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskuludest 47% kostja ja 53% hageja kanda, kuna kohus rahuldas hagi 47% ulatuses (1385,34/2947,33).

Apellatsioonkaebus 13. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu 27.02.2023 otsuse hagi rahuldatud osas ning teha asjas uus otsus, millega jäetakse hageja hagiavaldus täies ulatuses rahuldamata ja kõik maakohtus tekkinud menetluskulud hageja kanda või alternatiivselt saata asja tagasi maakohtule uueks lahendamiseks. Kostja palub jätta kõik poolte apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud hageja kanda.

14.Esiteks on maakohus ebaõigesti tuvastanud, et 2013. a sõlmitud leping kehtis ka vaidlusaluse kauba ja arvete edastamise ajal kostjale. Kostjale teadaolevalt ei ole kumbki lepingu esialgsetest pooltest, s.o klubi eelmised omanikud ja hageja, avaldanud soovi müügilepingu pikendamiseks. Samamoodi ei avaldanud ei hageja ega klubi eelmised omanikud kostjale klubi üleminekul mingit informatsiooni selle kohta, et müügileping nr 5642 võiks veel kehtida. Kuivõrd müügileping nr 5642 oli klubi omanike vahetudes juba lõppenud, ei saanud see ka kostjale üle minna. Kostja on ka seisukohal, et müügilepingu nr 5642 p 7.1 ei sätesta asjaolu, et leping jääbki pikenema – konkreetne punkt sätestab, et leping pikeneb ühe aasta võrra ehk ühel korral. Alternatiivselt, kui ka pooltevaheline müügileping nr 5642 kehtis ajal, mil kostja klubi omanikuks sai (asjaolu, mida kostja omaks ei võta), ei saa olla kahtlust selles, et müügileping öeldi ikkagi kostja poolt üles hiljemalt ühe aasta jooksul pärast klubi omanikuks saamist. Kuivõrd lepingu esimene tähtaeg oli 23.05.2013 ning leping pikenes ühe aasta kaupa, sai kostja klubi uue omanikuna müügilepingu üles öelda 23.04.2015.

14.1. Asjaolu, et kostja vahepealsel ajal müügilepingu alusel kaupa ei tellinud, annab selgelt märku sellest, et kostja on soovinud müügilepingu nr 5642 üles öelda. Kostja käitumise saab lugeda kaudseks tahteavalduseks TsÜS § 68 lg 3 tähenduses (RKTKo 22.12.2009, 3-2-1-14309, p 14, RKTKo 22.04.2009, 3-2-1-32-09, p 10). Kuivõrd kostjal puuduvad täpsed andmed, millal tegelikult müügileping nr 5642 hagejaga lõppes, siis pidi hageja olukorras, kus kostja polnud peaaegu aasta jooksul temalt kaupasid ostnud, mõistma, et kostja soov on mitte olla hagejaga lepingulises suhtes ning et kostja on soovinud lepingu nr 5642 lõpetada. Isegi, kui kostja poolt lepingu ülesütlemisena ei saa käsitleda kostja tegevust 2015. a, saab siiski samadel põhjendustel käsitleda lepingu ülesütlemisena kostja tegevust järgnevate aastate jooksul. Pärast klubi üleminekut kostjale ei tellinud kostja hagejalt kaupa kuni 2019. a, s.o tervelt viie aasta jooksul. Viie aasta möödudes sõlmisid pooled hoopis uue turunduslepingu, mille alusel hageja taas kostjalt kaupu tellima hakkas. Tulenevalt VÕS § 6 lg-st 2 ja § 7 lg-st 1 ei saanud hageja hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest tulenevalt eeldada, et müügileping nr 5642 edasi kehtis.

14.2. Hageja poolt oli äärmiselt pahatahtlik väita, et hageja müüb kostjale kaupu sellise müügilepingu alusel, mille kehtivusest kostja isegi teadlik ei olnud ja mille sõlmimise juures kostja praegused juhid ei viibinud. Pahatahtlikkusele viitab mh see, et 2019. a sõlmisid pooled uue turunduslepingu ning parasjagu käisid läbirääkimised ka turunduslepingut asendama pidanud müügilepingu sõlmimiseks. Hageja oleks võinud oma nõuet põhjendada 2019. a 6 2-21-110446 turunduslepinguga, kuid otsustas pahatahtlikult toetuda juba lõppenud müügilepingule, kuivõrd selle järgi ei olnud hagejal kohustust rakendada 30%-list allahindlust. Müügileping nr 5642 ja turundusleping ei saanud samaaegselt toimida. Mõlemad on sisuliselt alkoholitoodete müügilepingud. Mõlema lepingu eesmärk on toimetada kostjani alkoholitooted, mille eest kostja on kohustatud tasuma. Kuivõrd tegemist on sama eesmärgi saavutamisele, s.o kostjale erinevate alkohoolsete jookide müümisele suunatud lepingutega, jääb arusaamatuks, miks oleks kostja pidanud alustama hagejaga läbirääkimisi turunduslepingu sõlmimiseks, kui poolte vahel oli juba kehtiv leping, mille täitmine oleks endaga kaasa toonud nii kostjale kui ka hagejale sama tulemuse. Seega võib järeldada, et hiljemalt turunduslepingu sõlmimisega avaldasid pooled tahet varem kehtinud leping ehk müügileping nr 5642 lõpetada või seda muuta vastavalt turunduslepingus sätestatule.

15.Teiseks on maakohus vääralt tõlgendanud ka viidet kostja ja AS W. vahelisele turunduslepingule. Kostja ei ole väitnud, et kostja ja AS W. vaheline turundusleping muudaks kehtetuks müügilepingu nr 5642. Kostja ja AS W. vahelise turunduslepingu olemasolu viitab hoopis sellele, et perioodil 2015–2019. a tegi kostja aktiivselt koostööd AS-iga W., kes tarnis tollel perioodil kostjale nii alkohoolseid kui ka mittealkohoolseid jooke. Kostjal ei oleks saanud olla samaaegselt kahte samasisulist lepingut. Ei ole eluliselt usutav, et kostja hoolika majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isikuna oleks sõlminud korraga kaks samasisulist lepingut – kusjuures kummagi lepingu järgimine oleks välistanud teisest lepingust tulenevate kohustuste täitmise.

16.Kolmandaks on maakohus ebaõigesti tuvastanud, et pooltevahelisest turunduslepingust ei tulene mingeid allahindlusi ega soodustusi. Hageja esitas pärast turunduslepingu sõlmimist kostjale vaid selliseid arveid, millel kajastus ka allahindlusprotsent. Vähemalt 25%-ne soodustus kohaldus alati ning seda veel lisaks turundustasule, milles turunduslepingu p-des 3– 5 kokku lepiti. Hageja esitatud arvete, millelt allahindlusprotsenti ei nähtu, puhul arvestati allahindlus maha kostjale hageja poolt tasutud ettemaksust. Turundusleping on justkui laenuleping kindla ostukohustusega ja sisaldab samal ajal ka tavapärast allahindlust.

Maakohus on jätnud täielikult tähelepanuta väite, et pooltevahelisest suhtlusest ja varasemast praktikast nähtub üheselt, et hageja esitas arveid vaid vähemalt 25%-se allahindlusega, mistõttu oleks vastavalt pooltevahelisele praktikale selline allahindlus pidanud kajastuma ka vaidlusalustel arvetel.

16.1. Maakohus on ekslikult väitnud, et pooltevahelises kirjavahetuses peeti pelgalt lepingueelseid läbirääkimisi uue lepingu sõlmimiseks. Kostja selgitab, et ehkki kirjavahetus oli peamiselt suunatud uue lepingu sõlmimisele nähtub sellest, et igal juhul oli pooltel soov ka läbirääkimiste jooksul jätkuvale koostööle allahindlust kohaldada. Läbirääkimiste ajal täitis kostja jätkuvalt oma turunduslepingust tulenevaid kohustusi, mis viitab sellele, et hageja sai teenust vastavalt turunduslepingule ning pidi seetõttu niikuinii pakkuma kostjale ka turunduslepingus kokkulepitud soodustust. Maakohus ei ole neid kostja väiteid analüüsinud.

Maakohus ei ole analüüsinud ka poolte majandustegevuses kohalduvat tava ja praktikat (VÕS § 25 lg 1).

16.2. Maakohus jättis hindamata kostja väite, et hageja e-poe kodulehelt leitav info viitab allahindlusprotsendi kohaldamine müügi puhul oli hageja puhul tavaline praktika. On eluliselt usutav ja tava ja praktika kohane, et püsiklient saab igal juhul soodustust ning kostjale oli määratud oma kliendihaldur, e-poes saab kasutaja olla 25%-lise soodustusega ükskõik kes.

17.Viimaseks on kostja vastu vaielnud ka viivisenõudele ning viivise suurusele. Kostja on viidanud, et viivisenõue ei ole põhjendatud, kuna kostja ei keeldunud tasumast, vaid palus, et 7 2-21-110446 hageja väljastaks korrektsed arved, kus kajastuks soodustus. Kostja tasus valede arvete alusel summad osaliselt, mis aga jäävad raamatupidamisse osaliselt üles ning tekitavad raamatupidamises segadust, mis ei ole hea usu põhimõttega kooskõlas. Kui hageja oleks esitanud arved õiges suuruses, ei oleks kunagi viivitust tekkinud. Viivist tuleks vähendada, kui see ületab põhinõuet (RKTKo 16.11.2016, 3-2-1-118-16, p 19, RKTKo 14.06.2005, 3-21-66-05, p 18). Kostja on viidanud ka, et isegi kui kehtiks müügileping nr 5642, siis võivad selle tüüptingimused olla tühised, mida maakohus ei analüüsinud. Kostja hinnangul on ühepoolselt tüüptingimustega kehtestatud viivisemäär tühine, kuivõrd see kahjustab kostjat ebamõistlikult. Alternatiivselt tuleks viivist vähendada VÕS § 113 lg 8 alusel. Maakohus on ebaõigesti välja mõistnud ka sissenõudmiskulud.

Vastustaja seisukoht 18. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta menetluskulud kostja kanda. selle rahuldamata ja Vastuapellatsioonkaebus 19. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu 27.02.2023 otsuse osas, millega jäeti hagi rahuldamata ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldada hagi põhinõude osas 553,05 eurot (s.o rahuldada hagi põhinõude osas kogusummas 915,66 eurot), maakohtu otsuse tegemise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivise osas 108,48 eurot (s.o rahuldada hagi sissenõutavaks muutunud viivise osas kogusummas 852,68 eurot) ning edasiulatuva viivise osas põhinõudelt (553,05 eurot) protsendina 0,15% tasumata jäänud põhinõude summast iga tasumisega viivitatud päeva eest alates otsuse tegemisest (27.02.2023) kuni põhinõude kohase tasumiseni (s.o rahuldada hagi edasiulatuva viivise osas põhinõudelt kogusummas 915,66 eurot), ülejäänud osas lõpetada menetlus hagist loobumise tõttu. Lisaks palub hageja tühistada Harju Maakohtu 27.02.2023 otsuse menetluskulude jaotuse osas ning teha uue otsuse, millega jätta kõik menetluskulud kostja kanda või alternatiivselt jätta hageja menetluskulud proportsionaalselt rahuldatud nõuetele kostja kanda ja kõik kostja menetluskulud tema enda kanda. Kõik menetluskulud apellatsiooniastmes palub hageja jätta kostja kanda.

Hageja loobub osaliselt haginõuetest ulatuses, millega kostja on hagi pärast selle esitamist rahuldanud ja palub vastu võtta hagist loobumise 13.11.2020 arve nr 20000578253 osas (hageja loobub põhivõlast 370,09 eurot, seisuga 13.06.2021 sissenõutavaks muutunud viivisest 257,91 eurot ning sissenõudmiskuludest 40 eurot) ja 20.11.2020 arve nr 20000580065 osas (hageja loobub põhivõlast 291,94 eurot, seisuga 20.06.2021 sissenõutavaks muutunud viivisest 206,76 eurot ning sissenõudmiskuludest 40 eurot).

20.Hageja hinnangul eksis maakohus kostja poolt rahuldatud põhinõude arvutamisel jättes kohaldamata VÕS § 88 lg-s 8 sätestatu, mis viis ebaõigele lahendusele. VÕS § 88 lg 9 järgi hageja nõusolek puudub. Seega pidi maakohus kostja poolt tasutud summast maha arvama eelkõige viivise ja sissenõudmiskulud. Maakohus eksis ka viivise arvutusel.

20.1. Arve nr 20000578253 puhul arvestades VÕS § 88 lg-s 8 sätestatud järjekorda, tasus kostja eelkõige 14.06.2021 sissenõutavaks muutunud viivise 257,91 eurot ning sissenõudmiskulud 40 eurot. Põhivõlgnevusest tasus kostja 370,09 eurot (668 – 257,91 – 40), mistõttu põhinõude tasumata jääk on 498,31 eurot. Järelikult eksis maakohus ka viivise arvestuses perioodi eest 14.06.2021–27.02.2023, mis 498,31 eurolt on 466,42 eurot.

8 2-21-110446 20.2. Arve nr 20000580065 puhul arvestades VÕS § 88 lg-s 8 sätestatud järjekorda, tasus kostja 21.06.2021 sissenõutavaks muutunud viivise 208,76 eurot ning sissenõudmiskulud 40 eurot. Põhivõlgnevusest tasus kostja 291,94 eurot (540,70 – 208,76 – 40), mistõttu põhinõude tasumata jääk on 417,35 eurot. Järelikult eksis maakohus ka viivise arvestuses perioodi eest 21.06.2021–27.02.2023, mis 417,35 eurolt on 386,26 eurot.

21.Täiendavalt leiab hageja, et maakohtu menetluskulude jaotus on tema suhtes äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik, kuna hageja pöördus enne haginõude rahuldamist oma õiguste kaitseks kohtusse põhjendatult. Seetõttu peab kostja kandma ka tasutud nõude menetlemisega seotud kulud või vähemalt annab see asjaolu aluse mitte panna kostja menetluskulusid selles osas hagejale. Lisaks jättis maakohus täitmata selgitamiskohustuse, sest pidi hageja tähelepanu pöörama sellele, et osa nõudest on menetluse kestel rahuldatud, mille tõttu oli hagejal võimalik otsustada nõude vähendamise, hagist loobumise või tagasivõtmise üle, mis võiks omakorda aidata vältida ebaõiglasi kulusid. Selle asemel tegi maakohus üllatusliku otsuse menetluskulude jaotuse osas. Menetluskulude jaotuse puhul tuleks kohaldada TsMS § 168 lg-t 5, kuivõrd kostja on haginõuded 1208,70 euro ulatuses rahuldanud pärast hagi esitamist (14.06.2021 ja 21.06.2021).

Apellandi seisukoht 22. Kostja vaidleb vastuapellatsioonkaebusele täies ulatuses vastu, palub jätta selle rahuldamata ning kõik poolte menetluskulud hageja kanda. Kostja leiab, et hageja oleks pidanud hagiavalduse eseme ehk nõude sisu muutumisel ise oma nõuet korrigeerima, mistõttu on põhjendatud ka maakohtu menetluskulude jaotus. Kostjal ei ole vastuväiteid hageja nõudest osalisele loobumisele.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 23. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada ning teha uus otsus, millega võtta vastu hageja osaline hagist loobumine ning selles osas menetlus lõpetada, mõista välja kostjalt hageja kasuks põhinõue 909,28 eurot, maakohtu otsuse tegemise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 846,77 eurot, edasiulatuv viivis ning jätta maakohtus tekkinud menetluskulud poolte endi kanda. Apellatsioonkaebust ei rahuldata.

Vastuapellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Apellatsiooniastme menetluskulud jäävad kostja kanda.

24.Hageja on esitanud hagi kostja vastu lepingust tuleneva põhivõla ning viivise saamiseks.

Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles maakohus hagi rahuldas ning hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles hagi jäi rahuldamata. Seega vaidlustati maakohtu otsus tervikuna, kuid hageja esitas avalduse hagist loobumiseks osas, milles kostja on hagi pärast selle esitamist rahuldanud, s.o 1208,70 euro ulatuses. Hageja loobub arvelt nr 20000578253 nähtuvast põhinõudest 370,09 eurot, seisuga 13.06.2021 sissenõutavaks muutunud viivisest 257,91 eurot ning sissenõudmiskuludest 40 eurot ja arvelt nr 20000580065 nähtuvast põhinõudest 291,94 eurot, seisuga 20.06.2021 sissenõutavaks muutunud viivisest 208,76 eurot ning sissenõudmiskuludest 40 eurot (dtl 196). Kostjal ei ole hagist loobumise osas vastuväiteid (dtl 222). Ringkonnakohus leiab, et osaline hagist loobumine tuleb TsMS § 429 lg 1 alusel vastu võtta. Ühtlasi lõpetab ringkonnakohus TsMS § 428 lg 1 p-st 3 ja § 429 lg-st 1 juhindudes vastavas osas tsiviilasja menetluse. Seega on arvelt nr 20000578253 nähtuva põhinõude jääk 498,31 eurot ning arvelt nr 20000580065 nähtuva põhinõude jääk 410,97 eurot, mille väljamõistmist hageja kostjalt nõuab.

9 2-21-110446 25. VÕS § 88 lg 8 järgi tuleb lugeda täitmine esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuste katteks ning VÕS § 88 lg 9 järgi ei või võlgnik võlausaldaja nõusolekuta määrata lg-s 8 sätestatust erinevat järjekorda. Seega ei ole kolleegiumi hinnangul kostja maksekorralduste selgitustesse märgitu oluline, kuivõrd kostjal puudus teistsuguses järjekorras nõuete tasumiseks hageja nõusolek ning hageja võis täitmise erinevate kohustuste katteks arvestada käesoleva otsuse p-s 24 toodud järjekorras.

26.Maakohus tuvastas, et poolte vahel oli sõlmitud 23.05.2013 müügileping nr 5642, mille alusel hageja tarnis kostjale viimase tellimuste alusel erinevaid alkoholijooke lepingus sätestatud tingimustel, kostja aga kohustus nende eest tasuma. Kostja on vaielnud vastu sellele, et kostja on vastava asjaolu omaks võtnud. Toimiku materjalidest nähtuvalt ei nõustu kostja sellega, et tema raha maksmise kohustus tuleneb 23.05.2013 sõlmitud müügilepingust nr 5642, kuid kostja on selgelt nõustunud, et 23.05.2013 müügileping on poolte vahel sõlmitud (dtl 59). Seega on kostja selle asjaolu TsMS § 231 lg 2 tähenduses omaks võtnud (RKTKo 17.06.2009, 3-2-1-73-09, p 13, RKTKo 29.11.2017, 2-14-56641, p 15.2).

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et äriühingu (klubi) omanike muutus ei mõjuta äriühingu varasemalt sõlmitud lepingute kehtivust, vaid need lähevad uuele omanikule üle.

27.Kostja leiab apellatsioonkaebuses, et müügileping nr 5642 oli aga klubi omanike vahetudes juba lõppenud tulenevalt müügilepingu p-st 7.1, mistõttu ei saanud see ka kostjale üle minna. Ringkonnakohus kostjaga ei nõustu. Müügilepingu p-st 7.1 tuleneb, et vaidlusalune leping jõustub allkirjastamise hetkest ja on sõlmitud tähtajaga 1 (üks) aasta. Kui kumbki pool ei ilmuta üks kuu enne lepingu tähtaja möödumist soovi lepingut lõpetada, pikeneb leping automaatselt järgmiseks üheaastaseks perioodiks. Kostja ei ole tõendanud, et klubi eelmised omanikud või kostja ise oleks vastavalt müügilepingu p-le 7.1 teinud lepingu lõpetamisele suunatud tahteavaldusi. Seega on kolleegium seisukohal, et kostja käsitlus müügilepingu p-st 7.1 on ebaõige. Lisaks ei nõustu ringkonnakohus kostjaga, et müügilepingu p-i 7.1 näol on tegemist tühise tüüptingimusega. Kostja ei ole põhistanud, kuidas müügilepingu p 7.1 kostjat ebamõistlikult kahjustab. VÕS § 42 lg 3 p 27 reguleerib olukorda, kus tähtajaline leping pikeneb tähtaja lõppedes automaatselt enam kui üheks aastaks, kuid praegusel juhul pikeneb leping üheaastaseks perioodiks. Kolleegium nõustub kostjaga, et kostja ei ole müügilepingu p-i 7.1 lepingu kehtivuse ning pikenemisega seonduvat TsMS § 231 lg 2 järgi omaks võtnud ning leiab, et tegemist on kostja õigusliku väitega. Siiski on maakohus müügilepingu p-i 7.1 tõlgendades õigesti võtnud aluseks kirjaliku müügilepingu teksti ja sellest lähtub käesoleva asja lahendamisel ka ringkonnakohus.

28.Kostja on leidnud, et müügilepingu ülesütlemisele viitab hageja käitumine, kuivõrd kostja ei tellinud kuni 2019. a hagejalt kaupa ning kostja käitumise saab lugeda kaudseks tahteavalduseks TsÜS § 68 lg 3 tähenduses. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et ainuüksi asjaolu, et kostja vahepealsel ajal väidetavalt selle lepingu alusel kaupa ei tellinud, ei saa olla lepingu lõppemise aluseks. Müügilepingust ei tulene, et kostja oleks kohustatud hagejalt regulaarselt kaupa tellima, mistõttu ei olnud hagejal kolleegiumi hinnangul mõistlikult võimalik aru saada, et kuivõrd kostja kaupu pikema aja jooksul ei tellinud, siis soovis kostja lepingut lõpetada. Lisaks on müügilepingu p-s 7 reguleeritud lepingu lõpetamise tingimused, mistõttu ei ole võimalik kostja käitumist käsitada lepingu ülesütlemisena.

29.Ringkonnakohtu hinnangul ei mõjuta 2019. a ega ka 2020. a turunduslepingu sõlmimine 2013. a sõlmitud müügilepingu kehtivust. Müügilepingu p-i 1.1 kohaselt müüja müüb ja ostja ostab müüja poolt pakutavat kaupa vastavalt olemasolevale sortimendile, kogustele ja hinnale, mis on ära näidatud arvetel (dtl 31). Nii 11.10.2019 kui ka 05.11.2020 sõlmitud turunduslepingu p-i 1.1. kohaselt kohustus Teenuse osutaja (kostja) osutama Prikele 10 2-21-110446 (hagejale) turundusteenust ja Prike kohustus selle eest tasuma (dtl 65, 88). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et vastavate lepingute eesmärk on erinev ning lepingud said kehtida kõrvuti. Erinevalt müügilepingust kohustas turundusleping kaupa teatud koguses ostma ning seda ka oma klientidele turundama, mille eest sai kostja tasu. Sealhulgas on turunduslepingute p-st 1.5 tuvastatav, et Prike tarnis kostjale kaupu poolte vahel sõlmitud kaupade müügilepingu alusel (dtl 65, 88), millele on viidanud ka hageja. Kolleegium nõustub hagejaga, et p-st 1.5 kokkuleppest tuleneb, et lisaks turunduslepingule pidi poolte vahel olema ka kehtiv müügileping. Toimiku materjalidest ei nähtu, et pooled oleksid sõlminud koos turunduslepingutega täiendavalt uue müügilepingu. Poolte vahelisest kirjavahetusest (dtl 78–

82)ei nähtu, et pooled oleksid läbirääkimisi pidanud turunduslepingut asendama pidanud müügilepingu sõlmimiseks, nagu väidab kostja. Pooled on pidanud lepingueelseid läbirääkimisi turunduslepingu tingimuste üle. Lisaks nähtub müügilepingu number (5642) ka kostjale väljastatud arvetelt (dtl 23–29, dtl 74–77). Seega tuvastab ringkonnakohus, et turunduslepingu alusel kaupade tarnimiseks oli poolte vahel sõlmitud müügileping nr 5642, mistõttu kehtis 2013. a sõlmitud müügileping ka vaidlusaluse kauba ja arvete edastamise ajal kostjale (novembris 2020).

30.Kostja on ka apellatsioonkaebuses seisukohal, et kostjal ei saanud olla samaaegselt kahte samasisulist lepingut nii hageja kui ka AS-iga W. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et poolte vahel 2013. a sõlmitud lepingu kehtivust ei mõjuta asjaolu, et kostjal oli 2015–2019 kehtiv analoogne leping hageja konkurendiga (TsMS § 654 lg 6 ls 2). Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale.

31.Ringkonnakohus märgib seoses kostja väidetega turunduslepingust tulenevate allahindluste või soodustuste osas järgmist. 11.10.2019 sõlmitud turunduslepingu (dtl 65–71) lisast 1 p-st 3–5 ei nähtu, et pooled oleksid leppinud kokku täiendavas soodustuses ei 25% ega ka 30% ulatuses. P-st 3.1 tuleneb, et hageja poolt kostjale makstava turundustasu ettemaksu suuruseks on 30% ostukäibest (dtl 68), millest ei ole võimalik tuletada, et hagejal oli kohustus kostjale kaupade tellimisel rakendada soodustust 30% ulatuses. Turundustasu kuulus tasumisele ettemaksuna (p 5), mitte soodustuse või allahindluse rakendamisena kostja tellitud kaupade suhtes. Turunduslepingu tekstist ei tulene, et koostööleping oleks ette näinud mingi täiendava soodustuse kaubale, nagu leidis õigesti ka maakohus. Soodustuse või allahindluse kokkulepet ei nähtu kolleegiumi hinnangul ka 05.11.2020 sõlmitud turunduslepingus (dtl 88–

94). Ka poolte vaheline kirjavahetus (dtl 78–82) ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale.

Maakohus on õigesti leidnud, et tegu oli vaid läbirääkimistega ja hageja oferdiga, kuid ei nähtu, et sellistel tingimustel oleksid pooled kokkuleppe saavutanud ja ei olnud teada, kas see saavutatakse. Kostja ei ole ka apellatsioonkaebuses tõendanud, et ta oleks kaupu tellinud läbi e-poe või oleks registreeritud e-poe klient vastavalt hageja e-poe kodulehel toodud tingimustele (dtl 84), mille alusel oleks kostja õigustatud saama kaupadelt allahindlust 25% võrra. Hageja on selgitanud, et kostja ei teinud tellimusi e-poe kaudu ning hageja võimaldab Internetipoodi kasutada oma klientidel valikuliselt. Kostja ei ole hageja väiteid ümber lükanud. Seega ei saanud kostjale sellel alusel soodustus või allahindlus rakenduda.

32.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud asjaolu, et allahindluse kohaldamine oli kujunenud lähtudes pooltevahelisest tavalisest praktikast VÕS § 25 lg 1 alusel. Kolleegium on seisukohal, et selle sätte tähenduses on praktika poolte vahel järjepidevas suhtlemises väljakujunenud käitumine. Praktikaks kujuneb käitumine, mida mõlemad pooled teavad ja tunnustavad ja millest nad ühtemoodi aru saavad. Hageja pole sellega menetluse kestel nõustunud ja ka esitatud tõendid ei võimalda järeldada, et poolte vahel oli välja kujunenud praktika kaupade tellimisel allahindlust igakordselt rakendada. Maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja on esitanud kostjale mõned arved allahindlusega (dtl 74–77) ja mõned 11 2-21-110446 allahindluseta (dtl 23–29 ja 99–113) ning leidnud, et kostjal ei saanud selle põhjal tekkida õigustatud ootust saada arve iga kord allahindlusega. Ringkonnakohus nõustub sellega. Seega oli hagejal õigus esitada arved täissummas ehk allahindluseta. Kuivõrd kostja ei ole vastu vaielnud kauba saamisele ja ka ringkonnakohus tuvastas, et kostjal oli kohustus tasuda arved täies ulatuses, siis oli kostjal kohustus tasuda hagejale põhinõudena 868,40 + 702,91 = 1571,31 eurot. Arvestades, et hageja on hagist osaliselt loobunud (vt käesoleva otsuse p 24), siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhinõude tasumata jääk 498,31 + 410,97 = 909,28 eurot.

33.Hageja on esitanud ka viivisenõude. 2013. a sõlmitud müügilepingu p 5.7 järgi on hagejal maksmisega hilinemisel õigus nõuda kostjalt viivist 0,15% päevas tähtajaks tasumata jäänud summast (dtl 31). Pooled on kokku leppinud, et arved tuleb tasuda 14 päeva jooksul (dtl 30).

Kostja on viidanud, et isegi kui kehtiks müügileping nr 5642, siis võivad selle tüüptingimused olla tühised viivisemäära kokkuleppes, sest see kahjustab kostjat ebamõistlikult.

Alternatiivselt tuleks viivist vähendada VÕS § 113 lg 8 alusel. Kolleegium märgib, et Riigikohus on majandustegevuses sõlmitud lepingus pidanud mõistlikuks ka viivisemäära 0,25% päevas ning leidnud, et vastav viivisemäär ei ole nii kõrge, et seda võiks pidada krediidisaaja majandustegevuses sõlmitud lepingu puhul VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi tühiseks (RKTKo 13.05.2020, 2-18-17536, p 17). Kostja ei ole põhistanud, kuidas viivisemäära kokkulepe kostjat ebamõistlikult kahjustab. Seega ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust lugeda viivisemäära kokkulepet tühiseks. Kostja ei ole välja toonud asjaolusid, mis annaksid aluse VÕS § 162 lg 1 kohaldamiseks ja viivise vähendamiseks. Kostja ei ole mh väitnud, et ta ei suudaks lepinguga võetud kohustusi täita ega kokkulepitud viivist tasuda. Seega puudub käesoleval juhul alus viivise vähendamiseks. Kostja vastuväited seoses müügilepingu p-ga 5.6 on esitatud esmakordselt apellatsioonimenetluse lõplikes seisukohtades, mistõttu jätab ringkonnakohus need väited TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta.

34.Hageja on taotlenud maakohtu otsuse tegemise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist. Arve nr 20000578253 suuruseks oli kokku 868,40 eurot. Hageja on põhinõudest 370,09 euro ulatuses loobunud, mistõttu tuleb arvestada viivist põhinõude tasumata jäägilt s.o 498,31 eurolt perioodi eest 14.06.2021–27.02.2023 ja viivise suuruseks on 466,42 eurot. Arve nr 20000580065 suuruseks oli kokku 702,91 eurot. Hageja on põhinõudest 291,94 euro ulatuses loobunud, mistõttu tuleb arvestada viivist põhinõude tasumata jäägilt, s.o 410,97 eurolt perioodi eest 21.06.2021–27.02.2023 ja viivise suuruseks on 380,35 eurot.

35.Seega on kostja kohustatud maksma alates arvete osalisest tasumisest (14.06.2021, 21.06.2021) kuni maakohtu otsuse tegemiseni (27.02.2023) sissenõutavaks muutunud lepingujärgset viivist ostuhinna tasumisega viivitamise eest kokku 466,42 + 380,35 = 846,77 eurot. Ringkonnakohus rahuldab ka edasiulatuva viivise nõude protsendina tasumata põhinõude osalt (909,28 eurot) 0,15% tasumata jäänud põhinõude summast iga tasumisega viivitatud päeva eest alates 28.02.2023 kuni kostja poolt põhivõlgnevuse kohase tasumiseni.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 36. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse, siis tuleb TsMS § 173 lg 3 kohaselt muuta ka menetluskulude jaotust.

37.Maakohus jättis menetluskulud 47% kostja ja 53% hageja kanda hagi osalise rahuldamise tõttu TsMS § 163 lg 1 alusel. Kostja leiab, et maakohtus tekkinud menetluskulud tuleb jätta täielikult hageja kanda. Hageja leiab, et kõik menetluskulud tuleb jätta kostja kanda või alternatiivselt hageja menetluskulud proportsionaalselt rahuldatud nõuete osas kostja kanda ja 12 2-21-110446 kõik kostja menetluskulud tema enda kanda. TsMS § 168 lg 5 kohaselt, kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on pärast hagi esitamist tema nõude rahuldanud, kannab kostja hageja menetluskulud. Kostja on 14.06.2021 ja 21.06.2021, s.o peale hagi esitamist rahuldanud hageja nõuded osaliselt 1208,70 euro ulatuses, mis annab kolleegiumi hinnangul alust jätta menetluskulud kostja kanda. Arvestada tuleb siiski TsMS § 162 lg-t 4, mille kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kuigi hageja pöördus kohtusse põhjendatult, siis on hageja loobunud hagist osaliselt kostja poolt tasutud ulatuses alles vastuapellatsioonkaebuses.

Selle tõttu on pooled kandnud suuremas osas menetluskulusid, kui nad oleksid pidanud kandma hageja hagist osalisel loobumisel koheselt pärast kostja poolt nõuete osalist rahuldamist. Võttes arvesse ka hagi rahuldamise proportsiooni maakohtus, siis on kolleegiumi hinnangul õiglane jätta maakohtus tekkinud menetluskulud poolte endi kanda.

38.Kuivõrd apellatsioonkaebus jäi täielikult rahuldamata ning vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata marginaalses ulatuses, jäävad TsMS § 171 lg 1 järgi ringkonnakohtus tekkinud menetluskulud kostja kanda.

39.TsMS § 174 lg 4 kohaselt, kui maakohus kohtuotsuses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg 2 sätestatud korras. Kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra. Seega määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus. (allkirjastatud digitaalselt) 13

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.