KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Piirmets, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler Otsuse tegemise aeg ja koht 28.02.2025, Tallinn Kohtuasja number 2-21-

§ 6

lg-st 2 ja § 7 lg-st 1 ei saanud hageja hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest tulenevalt eeldada, et müügileping nr 5642 edasi kehtis. 14.

1. Hageja poolt oli äärmiselt pahatahtlik väita, et hageja müüb kostjale kaupu sellise müügilepingu alusel, mille kehtivusest kostja isegi teadlik ei olnud ja mille sõlmimise juures kostja praegused juhid ei viibinud. Pahatahtlikkusele viitab mh see, et
2. a sõlmisid pooled uue turunduslepingu ning parasjagu käisid läbirääkimised ka turunduslepingut asendama pidanud müügilepingu sõlmimiseks. Hageja oleks võinud oma nõuet põhjendada
3. a 6 2-21-110446 turunduslepinguga, kuid otsustas pahatahtlikult toetuda juba lõppenud müügilepingule, kuivõrd selle järgi ei olnud hagejal kohustust rakendada 30%-list allahindlust. Müügileping nr 5642 ja turundusleping ei saanud samaaegselt toimida. Mõlemad on sisuliselt alkoholitoodete müügilepingud. Mõlema lepingu eesmärk on toimetada kostjani alkoholitooted, mille eest kostja on kohustatud tasuma. Kuivõrd tegemist on sama eesmärgi saavutamisele, s.o kostjale erinevate alkohoolsete jookide müümisele suunatud lepingutega, jääb arusaamatuks, miks oleks kostja pidanud alustama hagejaga läbirääkimisi turunduslepingu sõlmimiseks, kui poolte vahel oli juba kehtiv leping, mille täitmine oleks endaga kaasa toonud nii kostjale kui ka hagejale sama tulemuse. Seega võib järeldada, et hiljemalt turunduslepingu sõlmimisega avaldasid pooled tahet varem kehtinud leping ehk müügileping nr 5642 lõpetada või seda muuta vastavalt turunduslepingus sätestatule.
4. Teiseks on maakohus vääralt tõlgendanud ka viidet kostja ja AS W. vahelisele turunduslepingule. Kostja ei ole väitnud, et kostja ja AS W. vaheline turundusleping muudaks kehtetuks müügilepingu nr
5. Kostja ja AS W. vahelise turunduslepingu olemasolu viitab hoopis sellele, et perioodil 2015–
6. a tegi kostja aktiivselt koostööd AS-iga W., kes tarnis tollel perioodil kostjale nii alkohoolseid kui ka mittealkohoolseid jooke. Kostjal ei oleks saanud olla samaaegselt kahte samasisulist lepingut. Ei ole eluliselt usutav, et kostja hoolika majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isikuna oleks sõlminud korraga kaks samasisulist lepingut – kusjuures kummagi lepingu järgimine oleks välistanud teisest lepingust tulenevate kohustuste täitmise.
7. Kolmandaks on maakohus ebaõigesti tuvastanud, et pooltevahelisest turunduslepingust ei tulene mingeid allahindlusi ega soodustusi. Hageja esitas pärast turunduslepingu sõlmimist kostjale vaid selliseid arveid, millel kajastus ka allahindlusprotsent. Vähemalt 25%-ne soodustus kohaldus alati ning seda veel lisaks turundustasule, milles turunduslepingu p-des 3– 5 kokku lepiti. Hageja esitatud arvete, millelt allahindlusprotsenti ei nähtu, puhul arvestati allahindlus maha kostjale hageja poolt tasutud ettemaksust. Turundusleping on justkui laenuleping kindla ostukohustusega ja sisaldab samal ajal ka tavapärast allahindlust. Maakohus on jätnud täielikult tähelepanuta väite, et pooltevahelisest suhtlusest ja varasemast praktikast nähtub üheselt, et hageja esitas arveid vaid vähemalt 25%-se allahindlusega, mistõttu oleks vastavalt pooltevahelisele praktikale selline allahindlus pidanud kajastuma ka vaidlusalustel arvetel. 16.
8. Maakohus on ekslikult väitnud, et pooltevahelises kirjavahetuses peeti pelgalt lepingueelseid läbirääkimisi uue lepingu sõlmimiseks. Kostja selgitab, et ehkki kirjavahetus oli peamiselt suunatud uue lepingu sõlmimisele nähtub sellest, et igal juhul oli pooltel soov ka läbirääkimiste jooksul jätkuvale koostööle allahindlust kohaldada. Läbirääkimiste ajal täitis kostja jätkuvalt oma turunduslepingust tulenevaid kohustusi, mis viitab sellele, et hageja sai teenust vastavalt turunduslepingule ning pidi seetõttu niikuinii pakkuma kostjale ka turunduslepingus kokkulepitud soodustust. Maakohus ei ole neid kostja väiteid analüüsinud. Maakohus ei ole analüüsinud ka poolte majandustegevuses kohalduvat tava ja praktikat (

§ 25lg 1).

16.

1. Maakohus jättis hindamata kostja väite, et hageja e-poe kodulehelt leitav info viitab allahindlusprotsendi kohaldamine müügi puhul oli hageja puhul tavaline praktika. On eluliselt usutav ja tava ja praktika kohane, et püsiklient saab igal juhul soodustust ning kostjale oli määratud oma kliendihaldur, e-poes saab kasutaja olla 25%-lise soodustusega ükskõik kes.
2. Viimaseks on kostja vastu vaielnud ka viivisenõudele ning viivise suurusele. Kostja on viidanud, et viivisenõue ei ole põhjendatud, kuna kostja ei keeldunud tasumast, vaid palus, et 7 2-21-110446 hageja väljastaks korrektsed arved, kus kajastuks soodustus. Kostja tasus valede arvete alusel summad osaliselt, mis aga jäävad raamatupidamisse osaliselt üles ning tekitavad raamatupidamises segadust, mis ei ole hea usu põhimõttega kooskõlas. Kui hageja oleks esitanud arved õiges suuruses, ei oleks kunagi viivitust tekkinud. Viivist tuleks vähendada, kui see ületab põhinõuet (RKTKo 16.11.2016, 3-2-1-118-16, p 19, RKTKo 14.06.2005, 3-21-66-05, p 18). Kostja on viidanud ka, et isegi kui kehtiks müügileping nr 5642, siis võivad selle tüüptingimused olla tühised, mida maakohus ei analüüsinud. Kostja hinnangul on ühepoolselt tüüptingimustega kehtestatud viivisemäär tühine, kuivõrd see kahjustab kostjat ebamõistlikult. Alternatiivselt tuleks viivist vähendada

§ 113lg 8 alusel.

Maakohus on ebaõigesti välja mõistnud ka sissenõudmiskulud. Vastustaja seisukoht

1. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta menetluskulud kostja kanda. selle rahuldamata ja Vastuapellatsioonkaebus
2. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu 27.02.2023 otsuse osas, millega jäeti hagi rahuldamata ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldada hagi põhinõude osas 553,05 eurot (s.o rahuldada hagi põhinõude osas kogusummas 915,66 eurot), maakohtu otsuse tegemise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivise osas 108,48 eurot (s.o rahuldada hagi sissenõutavaks muutunud viivise osas kogusummas 852,68 eurot) ning edasiulatuva viivise osas põhinõudelt (553,05 eurot) protsendina 0,15% tasumata jäänud põhinõude summast iga tasumisega viivitatud päeva eest alates otsuse tegemisest (27.02.2023) kuni põhinõude kohase tasumiseni (s.o rahuldada hagi edasiulatuva viivise osas põhinõudelt kogusummas 915,66 eurot), ülejäänud osas lõpetada menetlus hagist loobumise tõttu. Lisaks palub hageja tühistada Harju Maakohtu 27.02.2023 otsuse menetluskulude jaotuse osas ning teha uue otsuse, millega jätta kõik menetluskulud kostja kanda või alternatiivselt jätta hageja menetluskulud proportsionaalselt rahuldatud nõuetele kostja kanda ja kõik kostja menetluskulud tema enda kanda. Kõik menetluskulud apellatsiooniastmes palub hageja jätta kostja kanda. Hageja loobub osaliselt haginõuetest ulatuses, millega kostja on hagi pärast selle esitamist rahuldanud ja palub vastu võtta hagist loobumise 13.11.2020 arve nr 20000578253 osas (hageja loobub põhivõlast 370,09 eurot, seisuga 13.06.2021 sissenõutavaks muutunud viivisest 257,91 eurot ning sissenõudmiskuludest 40 eurot) ja 20.11.2020 arve nr 20000580065 osas (hageja loobub põhivõlast 291,94 eurot, seisuga 20.06.2021 sissenõutavaks muutunud viivisest 206,76 eurot ning sissenõudmiskuludest 40 eurot).
3. Hageja hinnangul eksis maakohus kostja poolt rahuldatud põhinõude arvutamisel jättes kohaldamata

§ 88

lg-s 8 sätestatu, mis viis ebaõigele lahendusele.

§ 88lg 9 järgi hageja nõusolek puudub.

Seega pidi maakohus kostja poolt tasutud summast maha arvama eelkõige viivise ja sissenõudmiskulud. Maakohus eksis ka viivise arvutusel. 20.1. Arve nr 20000578253 puhul arvestades

§ 88

lg-s 8 sätestatud järjekorda, tasus kostja eelkõige 14.06.2021 sissenõutavaks muutunud viivise 257,91 eurot ning sissenõudmiskulud 40 eurot. Põhivõlgnevusest tasus kostja 370,09 eurot (668 – 257,91 – 40), mistõttu põhinõude tasumata jääk on 498,31 eurot. Järelikult eksis maakohus ka viivise arvestuses perioodi eest 14.06.2021–27.02.2023, mis 498,31 eurolt on 466,42 eurot. 8 2-21-110446 20.2. Arve nr 20000580065 puhul arvestades

§ 88

lg-s 8 sätestatud järjekorda, tasus kostja 21.06.2021 sissenõutavaks muutunud viivise 208,76 eurot ning sissenõudmiskulud 40 eurot. Põhivõlgnevusest tasus kostja 291,94 eurot (540,70 – 208,76 – 40), mistõttu põhinõude tasumata jääk on 417,35 eurot. Järelikult eksis maakohus ka viivise arvestuses perioodi eest 21.06.2021–27.02.2023, mis 417,35 eurolt on 386,26 eurot.

1. Täiendavalt leiab hageja, et maakohtu menetluskulude jaotus on tema suhtes äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik, kuna hageja pöördus enne haginõude rahuldamist oma õiguste kaitseks kohtusse põhjendatult. Seetõttu peab kostja kandma ka tasutud nõude menetlemisega seotud kulud või vähemalt annab see asjaolu aluse mitte panna kostja menetluskulusid selles osas hagejale. Lisaks jättis maakohus täitmata selgitamiskohustuse, sest pidi hageja tähelepanu pöörama sellele, et osa nõudest on menetluse kestel rahuldatud, mille tõttu oli hagejal võimalik otsustada nõude vähendamise, hagist loobumise või tagasivõtmise üle, mis võiks omakorda aidata vältida ebaõiglasi kulusid. Selle asemel tegi maakohus üllatusliku otsuse menetluskulude jaotuse osas. Menetluskulude jaotuse puhul tuleks kohaldada TsMS § 168 lg-t 5, kuivõrd kostja on haginõuded 1208,70 euro ulatuses rahuldanud pärast hagi esitamist (14.06.2021 ja 21.06.2021). Apellandi seisukoht
2. Kostja vaidleb vastuapellatsioonkaebusele täies ulatuses vastu, palub jätta selle rahuldamata ning kõik poolte menetluskulud hageja kanda. Kostja leiab, et hageja oleks pidanud hagiavalduse eseme ehk nõude sisu muutumisel ise oma nõuet korrigeerima, mistõttu on põhjendatud ka maakohtu menetluskulude jaotus. Kostjal ei ole vastuväiteid hageja nõudest osalisele loobumisele. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada ning teha uus otsus, millega võtta vastu hageja osaline hagist loobumine ning selles osas menetlus lõpetada, mõista välja kostjalt hageja kasuks põhinõue 909,28 eurot, maakohtu otsuse tegemise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 846,77 eurot, edasiulatuv viivis ning jätta maakohtus tekkinud menetluskulud poolte endi kanda. Apellatsioonkaebust ei rahuldata. Vastuapellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Apellatsiooniastme menetluskulud jäävad kostja kanda.
4. Hageja on esitanud hagi kostja vastu lepingust tuleneva põhivõla ning viivise saamiseks. Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles maakohus hagi rahuldas ning hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles hagi jäi rahuldamata. Seega vaidlustati maakohtu otsus tervikuna, kuid hageja esitas avalduse hagist loobumiseks osas, milles kostja on hagi pärast selle esitamist rahuldanud, s.o 1208,70 euro ulatuses. Hageja loobub arvelt nr 20000578253 nähtuvast põhinõudest 370,09 eurot, seisuga 13.06.2021 sissenõutavaks muutunud viivisest 257,91 eurot ning sissenõudmiskuludest 40 eurot ja arvelt nr 20000580065 nähtuvast põhinõudest 291,94 eurot, seisuga 20.06.2021 sissenõutavaks muutunud viivisest 208,76 eurot ning sissenõudmiskuludest 40 eurot (dtl 196). Kostjal ei ole hagist loobumise osas vastuväiteid (dtl 222). Ringkonnakohus leiab, et osaline hagist loobumine tuleb TsMS § 429 lg 1 alusel vastu võtta. Ühtlasi lõpetab ringkonnakohus TsMS § 428 lg 1 p-st 3 ja § 429 lg-st 1 juhindudes vastavas osas tsiviilasja menetluse. Seega on arvelt nr 20000578253 nähtuva põhinõude jääk 498,31 eurot ning arvelt nr 20000580065 nähtuva põhinõude jääk 410,97 eurot, mille väljamõistmist hageja kostjalt nõuab. 9 2-21-110446 25.

§ 88

lg 8 järgi tuleb lugeda täitmine esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuste katteks ning

§ 88

lg 9 järgi ei või võlgnik võlausaldaja nõusolekuta määrata lg-s 8 sätestatust erinevat järjekorda. Seega ei ole kolleegiumi hinnangul kostja maksekorralduste selgitustesse märgitu oluline, kuivõrd kostjal puudus teistsuguses järjekorras nõuete tasumiseks hageja nõusolek ning hageja võis täitmise erinevate kohustuste katteks arvestada käesoleva otsuse p-s 24 toodud järjekorras.

1. Maakohus tuvastas, et poolte vahel oli sõlmitud 23.05.2013 müügileping nr 5642, mille alusel hageja tarnis kostjale viimase tellimuste alusel erinevaid alkoholijooke lepingus sätestatud tingimustel, kostja aga kohustus nende eest tasuma. Kostja on vaielnud vastu sellele, et kostja on vastava asjaolu omaks võtnud. Toimiku materjalidest nähtuvalt ei nõustu kostja sellega, et tema raha maksmise kohustus tuleneb 23.05.2013 sõlmitud müügilepingust nr 5642, kuid kostja on selgelt nõustunud, et 23.05.2013 müügileping on poolte vahel sõlmitud (dtl 59). Seega on kostja selle asjaolu TsMS § 231 lg 2 tähenduses omaks võtnud (RKTKo 17.06.2009, 3-2-1-73-09, p 13, RKTKo 29.11.2017, 2-14-56641, p 15.2). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et äriühingu (klubi) omanike muutus ei mõjuta äriühingu varasemalt sõlmitud lepingute kehtivust, vaid need lähevad uuele omanikule üle.
2. Kostja leiab apellatsioonkaebuses, et müügileping nr 5642 oli aga klubi omanike vahetudes juba lõppenud tulenevalt müügilepingu p-st 7.1, mistõttu ei saanud see ka kostjale üle minna. Ringkonnakohus kostjaga ei nõustu. Müügilepingu p-st 7.1 tuleneb, et vaidlusalune leping jõustub allkirjastamise hetkest ja on sõlmitud tähtajaga 1 (üks) aasta. Kui kumbki pool ei ilmuta üks kuu enne lepingu tähtaja möödumist soovi lepingut lõpetada, pikeneb leping automaatselt järgmiseks üheaastaseks perioodiks. Kostja ei ole tõendanud, et klubi eelmised omanikud või kostja ise oleks vastavalt müügilepingu p-le 7.1 teinud lepingu lõpetamisele suunatud tahteavaldusi. Seega on kolleegium seisukohal, et kostja käsitlus müügilepingu p-st 7.1 on ebaõige. Lisaks ei nõustu ringkonnakohus kostjaga, et müügilepingu p-i 7.1 näol on tegemist tühise tüüptingimusega. Kostja ei ole põhistanud, kuidas müügilepingu p 7.1 kostjat ebamõistlikult kahjustab.

§ 42

lg 3 p 27 reguleerib olukorda, kus tähtajaline leping pikeneb tähtaja lõppedes automaatselt enam kui üheks aastaks, kuid praegusel juhul pikeneb leping üheaastaseks perioodiks. Kolleegium nõustub kostjaga, et kostja ei ole müügilepingu p-i 7.1 lepingu kehtivuse ning pikenemisega seonduvat TsMS § 231 lg 2 järgi omaks võtnud ning leiab, et tegemist on kostja õigusliku väitega. Siiski on maakohus müügilepingu p-i 7.1 tõlgendades õigesti võtnud aluseks kirjaliku müügilepingu teksti ja sellest lähtub käesoleva asja lahendamisel ka ringkonnakohus.

1. Kostja on leidnud, et müügilepingu ülesütlemisele viitab hageja käitumine, kuivõrd kostja ei tellinud kuni
2. a hagejalt kaupa ning kostja käitumise saab lugeda kaudseks tahteavalduseks TsÜS § 68 lg 3 tähenduses. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et ainuüksi asjaolu, et kostja vahepealsel ajal väidetavalt selle lepingu alusel kaupa ei tellinud, ei saa olla lepingu lõppemise aluseks. Müügilepingust ei tulene, et kostja oleks kohustatud hagejalt regulaarselt kaupa tellima, mistõttu ei olnud hagejal kolleegiumi hinnangul mõistlikult võimalik aru saada, et kuivõrd kostja kaupu pikema aja jooksul ei tellinud, siis soovis kostja lepingut lõpetada. Lisaks on müügilepingu p-s 7 reguleeritud lepingu lõpetamise tingimused, mistõttu ei ole võimalik kostja käitumist käsitada lepingu ülesütlemisena.
3. Ringkonnakohtu hinnangul ei mõjuta
4. a ega ka
5. a turunduslepingu sõlmimine
6. a sõlmitud müügilepingu kehtivust. Müügilepingu p-i 1.1 kohaselt müüja müüb ja ostja ostab müüja poolt pakutavat kaupa vastavalt olemasolevale sortimendile, kogustele ja hinnale, mis on ära näidatud arvetel (dtl 31). Nii 11.10.2019 kui ka 05.11.2020 sõlmitud turunduslepingu p-i 1.
7. kohaselt kohustus Teenuse osutaja (kostja) osutama Prikele 10 2-21-110446 (hagejale) turundusteenust ja Prike kohustus selle eest tasuma (dtl 65, 88). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et vastavate lepingute eesmärk on erinev ning lepingud said kehtida kõrvuti. Erinevalt müügilepingust kohustas turundusleping kaupa teatud koguses ostma ning seda ka oma klientidele turundama, mille eest sai kostja tasu. Sealhulgas on turunduslepingute p-st 1.5 tuvastatav, et Prike tarnis kostjale kaupu poolte vahel sõlmitud kaupade müügilepingu alusel (dtl 65, 88), millele on viidanud ka hageja. Kolleegium nõustub hagejaga, et p-st 1.5 kokkuleppest tuleneb, et lisaks turunduslepingule pidi poolte vahel olema ka kehtiv müügileping. Toimiku materjalidest ei nähtu, et pooled oleksid sõlminud koos turunduslepingutega täiendavalt uue müügilepingu. Poolte vahelisest kirjavahetusest (dtl 78– 82) ei nähtu, et pooled oleksid läbirääkimisi pidanud turunduslepingut asendama pidanud müügilepingu sõlmimiseks, nagu väidab kostja. Pooled on pidanud lepingueelseid läbirääkimisi turunduslepingu tingimuste üle. Lisaks nähtub müügilepingu number

§ 25lg 1 alusel.

Kolleegium on seisukohal, et selle sätte tähenduses on praktika poolte vahel järjepidevas suhtlemises väljakujunenud käitumine. Praktikaks kujuneb käitumine, mida mõlemad pooled teavad ja tunnustavad ja millest nad ühtemoodi aru saavad. Hageja pole sellega menetluse kestel nõustunud ja ka esitatud tõendid ei võimalda järeldada, et poolte vahel oli välja kujunenud praktika kaupade tellimisel allahindlust igakordselt rakendada. Maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja on esitanud kostjale mõned arved allahindlusega (dtl 74–77) ja mõned 11 2-21-110446 allahindluseta (dtl 23–29 ja 99–113) ning leidnud, et kostjal ei saanud selle põhjal tekkida õigustatud ootust saada arve iga kord allahindlusega. Ringkonnakohus nõustub sellega. Seega oli hagejal õigus esitada arved täissummas ehk allahindluseta. Kuivõrd kostja ei ole vastu vaielnud kauba saamisele ja ka ringkonnakohus tuvastas, et kostjal oli kohustus tasuda arved täies ulatuses, siis oli kostjal kohustus tasuda hagejale põhinõudena 868,40 + 702,91 = 1571,31 eurot. Arvestades, et hageja on hagist osaliselt loobunud (vt käesoleva otsuse p 24), siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhinõude tasumata jääk 498,31 + 410,97 = 909,28 eurot. 33. Hageja on esitanud ka viivisenõude. 2013. a sõlmitud müügilepingu p 5.7 järgi on hagejal maksmisega hilinemisel õigus nõuda kostjalt viivist 0,15% päevas tähtajaks tasumata jäänud summast (dtl 31). Pooled on kokku leppinud, et arved tuleb tasuda 14 päeva jooksul (dtl 30). Kostja on viidanud, et isegi kui kehtiks müügileping nr 5642, siis võivad selle tüüptingimused olla tühised viivisemäära kokkuleppes, sest see kahjustab kostjat ebamõistlikult. Alternatiivselt tuleks viivist vähendada

§ 113lg 8 alusel.

Kolleegium märgib, et Riigikohus on majandustegevuses sõlmitud lepingus pidanud mõistlikuks ka viivisemäära 0,25% päevas ning leidnud, et vastav viivisemäär ei ole nii kõrge, et seda võiks pidada krediidisaaja majandustegevuses sõlmitud lepingu puhul

§ 42lg 3 p 5 järgi tühiseks (RKTKo 13.05.2020, 2-18-17536, p 17).

Kostja ei ole põhistanud, kuidas viivisemäära kokkulepe kostjat ebamõistlikult kahjustab. Seega ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust lugeda viivisemäära kokkulepet tühiseks. Kostja ei ole välja toonud asjaolusid, mis annaksid aluse

§ 162lg 1 kohaldamiseks ja viivise vähendamiseks.

Kostja ei ole mh väitnud, et ta ei suudaks lepinguga võetud kohustusi täita ega kokkulepitud viivist tasuda. Seega puudub käesoleval juhul alus viivise vähendamiseks. Kostja vastuväited seoses müügilepingu p-ga 5.6 on esitatud esmakordselt apellatsioonimenetluse lõplikes seisukohtades, mistõttu jätab ringkonnakohus need väited TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta.

1. Hageja on taotlenud maakohtu otsuse tegemise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist. Arve nr 20000578253 suuruseks oli kokku 868,40 eurot. Hageja on põhinõudest 370,09 euro ulatuses loobunud, mistõttu tuleb arvestada viivist põhinõude tasumata jäägilt s.o 498,31 eurolt perioodi eest 14.06.2021–27.02.2023 ja viivise suuruseks on 466,42 eurot. Arve nr 20000580065 suuruseks oli kokku 702,91 eurot. Hageja on põhinõudest 291,94 euro ulatuses loobunud, mistõttu tuleb arvestada viivist põhinõude tasumata jäägilt, s.o 410,97 eurolt perioodi eest 21.06.2021–27.02.2023 ja viivise suuruseks on 380,35 eurot.
2. Seega on kostja kohustatud maksma alates arvete osalisest tasumisest (14.06.2021, 21.06.2021) kuni maakohtu otsuse tegemiseni (27.02.2023) sissenõutavaks muutunud lepingujärgset viivist ostuhinna tasumisega viivitamise eest kokku 466,42 + 380,35 = 846,77 eurot. Ringkonnakohus rahuldab ka edasiulatuva viivise nõude protsendina tasumata põhinõude osalt (909,28 eurot) 0,15% tasumata jäänud põhinõude summast iga tasumisega viivitatud päeva eest alates 28.02.2023 kuni kostja poolt põhivõlgnevuse kohase tasumiseni. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
3. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse, siis tuleb TsMS § 173 lg 3 kohaselt muuta ka menetluskulude jaotust.
4. Maakohus jättis menetluskulud 47% kostja ja 53% hageja kanda hagi osalise rahuldamise tõttu TsMS § 163 lg 1 alusel. Kostja leiab, et maakohtus tekkinud menetluskulud tuleb jätta täielikult hageja kanda. Hageja leiab, et kõik menetluskulud tuleb jätta kostja kanda või alternatiivselt hageja menetluskulud proportsionaalselt rahuldatud nõuete osas kostja kanda ja 12 2-21-110446 kõik kostja menetluskulud tema enda kanda. TsMS § 168 lg 5 kohaselt, kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on pärast hagi esitamist tema nõude rahuldanud, kannab kostja hageja menetluskulud. Kostja on 14.06.2021 ja 21.06.2021, s.o peale hagi esitamist rahuldanud hageja nõuded osaliselt 1208,70 euro ulatuses, mis annab kolleegiumi hinnangul alust jätta menetluskulud kostja kanda. Arvestada tuleb siiski TsMS § 162 lg-t 4, mille kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kuigi hageja pöördus kohtusse põhjendatult, siis on hageja loobunud hagist osaliselt kostja poolt tasutud ulatuses alles vastuapellatsioonkaebuses. Selle tõttu on pooled kandnud suuremas osas menetluskulusid, kui nad oleksid pidanud kandma hageja hagist osalisel loobumisel koheselt pärast kostja poolt nõuete osalist rahuldamist. Võttes arvesse ka hagi rahuldamise proportsiooni maakohtus, siis on kolleegiumi hinnangul õiglane jätta maakohtus tekkinud menetluskulud poolte endi kanda.
5. Kuivõrd apellatsioonkaebus jäi täielikult rahuldamata ning vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata marginaalses ulatuses, jäävad TsMS § 171 lg 1 järgi ringkonnakohtus tekkinud menetluskulud kostja kanda.
6. TsMS § 174 lg 4 kohaselt, kui maakohus kohtuotsuses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg 2 sätestatud korras. Kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra. Seega määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus. (allkirjastatud digitaalselt) 13